Obsah (5)

§ 146§ 142§ 143§ 144§ 147

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Pärnu Kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Maili Tartu Istungisekretär Helgi Jõekäär tegemise aeg ja koht 01. märts 2010.a., kell 16.00 Pärnu Kohtumaj

§ 146lg.4 sätestatut.

Hageja on kogu aeg otsinud võimalusi, et kostjalt tagasi saada võlgnetavat summat.

1. Arvestades asjaolu, et võlguolev summa oli väga suur, loovutas hageja 15.03.2006.a nõuded kostja vastu OÜ-le Sempelton. Antud nõue jäi loovutuslepingust ekslikult välja, kuid sellega näitas hageja üles aktiivsust kõigi võlgnevustega tegelemisel.
2. Hageja on 17.04.2007.a. üles öelnud nõuete loovutamise lepingu ja palunud kostjal täita kohustused otse hagejale. Antud kiri on kostjale teatavaks tehtud. Ka see samm tõendab, et hageja on võla väljanõudmiseks kasutanud kõiki võimalusi, et suunata kostjat oma kohustuste täitmisele.
3. Hageja ja kostja sõlmisid 04.04.2007.a. täiendava laenulepingu, mille pöördel kinnitasid, et pooled püüavad leida lahendusi võlgade tasumiseks.
4. Hageja esitas kostja vastu nõuete loovutamise lepingust ja sundtäimisele allumise kokkuleppest tuleneva täitemenetluse algatamise avalduse 03.09.2008.a kohtutäitur Rannar 2 Liitmaale, mis küll lõpetati, kuid tõendab samuti, et hageja pole olnud passiivne tehingust tuleneva kohustuse täitmisele pööramisel. Hageja on omalt poolt püüdnud leida mitmeid võimalusi, et kostjale antud laene, sh. menetluses oleva laenulepingu järgi antud võlasummat tagasi saada, kuid kostja pahatahtliku tegevuse tõttu pole see õnnestunud, mistõttu on hageja seisukohal, et antud nõue pole aegunud. Kostja vastuväited (tl 102-104). 12.11.2009 tsiviilasjas nr 2-08-71113 toimunud eelistungil loobus hageja oma nõuetest kostja vastu 02.02.2004, 10.03.2004, 28.05.2004, 06.09.2004, 30.12.2004, 04.02.2005, 22.02.2005, 24.03.2005 ja 16.05.2005 sõlmitud laenulepingute alusel (kokku 1 087 000 krooni ulatuses). 18.11.2009 kohtumäärusega võttis kohus hageja loobumise vastu ning lõpetas eelnimetatud laenulepingute alusel menetluse kostja vastu. Peale hagist loobumist jätkas kohus menetlust hageja nõudes kostja vastu poolte vahel 22.06.2005 sõlmitud laenulepingu alusel nõudesummas 100 000 krooni. Nimetatud laenulepingu alusel esitatud nõude osas on kostja esitanud aegumise vastuväite. 22.06.2005 sõlmitud laenulepingu kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenusumma 100 000 krooni
5. juuliks
6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lõike 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Sama seaduse § 147 lõike 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutmisega,
7. lõike kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt aegus hageja nõue kostja vastu 22.06.2005 laenulepingu alusel 22.07.2008 kell 24.
8. Vastavalt

§ 142

lõikele 1 õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Sama seaduse § 143 alusel võtab kohus aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Eeltoodust tulenevalt taotles ja taotleb kostja jätkuvalt 22.06.2005 laenulepingust tulenevate hageja nõuete osas aegumise kohaldamist. 27.11.2009 hageja poolt kohtule esitatud seisukohas on hageja märkinud, et kostja on jätnud oma kohustused täitmata tahtlikult, mistõttu tuleb kohaldada

§ 146lõiget 4.

Nimetatud sätte kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja asub seisukohale, et hageja 27.11.2009 seisukohas esitatud ükski argument ei tõenda ega too välja asjaolusid, millised annaksid aluse

§ 146lõike 4 kohaldamiseks.

Riigikohus on oma otsustes korduvalt rõhutanud, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades

§ 146

lg 4 kohaldamiseks piisav (17.03.2009 otsus 3-2-1-1509, 16.09.2009 otsus nr 3-2-1-79-09). Veel enam, hageja on põhjendanud

§ 146

lõike 4 kohaldumist pigem hageja enda käitumisega ehk asjaoludega, et ta on laenulepingust tuleneva nõude loovutanud kolmandale isikule, seejärel püüdnud loovutatud nõuet tagasi saada ning seejärel proovinud alustada kostja suhtes täitemenetlust. Samas on hageja jätnud tähelepanuta, et tsiviilasja eelmenetluses on korduvalt rõhutatud, et 22.06.2005 laenulepingut ei ole kajastatud hageja ja OÜ Sempelton vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingus ega OÜ Sempelton ja kostja vahel hilisemalt sõlmitud notariaalselt tõestatud kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppes. Seega ei ole käesoleval juhul asjakohased hageja viited, et just oma nõuete OÜ-le Sempelton loovutamise ja nende hilisema tagasisaamise soovi kaudu on hageja tegutsenud pidevalt ja aktiivselt 22.06.2005 laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmisega. Nagu kostja 12.11.2009 eelistungil ka avaldas, esitas hageja 22.06.2005 laenulepingust tuleneva nõude kostjale esmakordselt alles hagiavalduse esitamisel, s.o 28.10.2008 ehk ligikaudu 3 kuud peale nõude aegumist. Hageja poolt kohtule esitatud 04.04.2007 laenulepingu toimikusse võtmisele vaidleb kostja vastu, 3 kuivõrd tegemist on asjasse mittepuutuva dokumendiga. Nimetatud dokumendilt ei nähtu, et pooled oleks sõlminud kokkuleppeid 22.06.2005 poolte vahel sõlmitud laenulepingu osas. Laenulepingu pöördel hageja käekirjaga kirjutatud tekst väljendab eelkõige hageja tahet saada OÜ-lt Sempelton tagasi viimasele loovutatud nõuded ning luua „normaalsed ärisuhted“ Okka tänava paarismaja omandamiseks hageja poolt (tegemist oli kostjale kuuluva majaga, resp hoonestatud kinnistuga). Alternatiivse vastuväitena märgib kostja, et juhul, kui hageja jääb oma seisukoha juurde, mille kohaselt kuulus 22.06.2005 vaieldamatult 15.03.2006 OÜ-le Sempelton loovutatud nõuete hulka, ei ole hageja 22.06.2005 laenulepingust tuleneva nõude osas õige võlausaldaja, kuivõrd puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et OÜ Sempelton oleks hagejalt 15.03.2006 lepingu alusel omandatud nõuded hagejale tagasi loovutanud. 03.12.2009 esitas hageja kohtule nõutavate intresside arvestuse. Hageja arvestuste kohaselt oleks tal õigus nõude kostjalt laenusummalt arvestatud intresse kokku summas 364 000 krooni, kuid mõistlikkuse printsiibist lähtuvalt vähendab hageja intresside summat 100 000 kroonini. Kostja avaldab, et esitab sarnaselt põhinõudele ka kõrvalnõude (intressid) osas aegumise vastuväite. 22.06.2005 laenulepingu punkti 2.2 kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenu kasutamise eest intresse laenuks võetud summalt 7% laenujäägilt

1. juuliks
2. a. Seega muutus intress sissenõutavaks põhinõudega samal ajal, millest tulenevalt aegusid põhinõue ja intressinõue ka iseseisvalt üheaegselt ehk 22.07.2008 kell 24.
3. Lisaks, hageja on arvestanud 22.06.2005 laenulepingu alusel laenusummalt intresse kuni 22.11.
4. Riigikohus on oma otsustes korduvalt rõhutanud, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viiviste või kahju hüvitise arvestamine (29.01.2007 otsus 3-2-1-137-06, 05.11.2008 otsus 32-1-89-08). Eeltoodust tulenevalt oli hageja õigustatud arvestama 22.06.2005 laenulepingu alusel laenusummalt intressi kuni 22.07.
5. Seejuures ei ole laenulepingus sätestatud, et intressimäär on 7% laenujäägilt kalendrikuus. Kui lähtuda, et tegemist oli intressi aastamääraga, oleks hagejal olnud õigus nõude tähtaegse esitamise korral nõuda kostjalt intressi 570 krooni ( 7% : 360 päeva x 100 000 kr x 30 päeva), intressi kuumäära korral aga 7 000 krooni (100 000 kr x 7%). Kõike eeltoodut kokku võttes jääb kostja juba oma varasemalt esitatud aegumise vastuväite juurde (aegumise vastuväide esitatud 03.12.2008.a.,tl 23, 29.10.2009.a., tl 64 – märgitakse, et nõue on aegunud 23.07.2008.a.) ja palub kohaldada hageja nõude osas aegumist ning seoses nõude aegumisega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millel on rajatud kohtu järeldused, ja seadused, mida kohus kohaldas. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 22.06.2005.a. on sõlmitud laenuleping, mille järgi Ll Bl on Ul Kl saanud laenu summas 100000.- krooni tagastamise tähtajaga 22.07.2005.a. Sama lepingu p 2.5 kohaselt Ll Bl kohustus tasuma laenu kasutamise eest intresse, mis on seotud laenuks võetud summaga 7% laenujäägilt 22.07.2005.a. (tl 11).

§ 142

lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 143

kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

§ 144

kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. 4

§ 146

lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.

§ 147

lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest; lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kuivõrd antud juhul laen pidi olema tagasi makstud 22.07.2005.a., siis kohustus muutus VÕS § 82 lg 7 ja

§ 147

lg 2 järgi sissenõutavaks 23.07.2005.a.

§ 147lg 1 alusel algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega s.o.

23.07.2005.a. Riigikohus oma lahendis 32-1-79-09 on asunud seisukohale, et

§ 146

lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades

§ 146lg 4 kohaldamiseks piisav (p 11).

Hageja poolt esile toodud asjaolu, et 15.03.2006.a. loovutamislepingus märgitud laenulepingutega tegelemine näitab hageja aktiivsust kõigi võlgnevustega tegemisel, ei laiene 22.06.2005.a. laenulepingule. Hageja poolt esile toodud asjaolu, et seoses 17.04.2007.a. nõuete loovutamise lepingu ülesütlemisega kostjale tehtud nõue täita kohustused otse hagejale tõendab, et hageja on võla väljanõudmiseks kasutanud kõiki võimalusi, et suunata kostjat oma kohustuste täitmisele, hõlmab üksnes nõuete loovutamise lepingus märgitud laenulepinguid ega puuduta 22.06.2005.a. laenulepingut. Hageja poolt esile toodud asjaoluna märgitakse, et 04.04.2007.a. lepinguga (tl 85 pöördel) püüdsid pooled leida lahendusi võlgade tasumiseks. 04.04.2007.a. märgitust selgub OÜ Sempelton väljajätmise soov omavahelistest tehingutest (poolte vahel) ja eesmärgiks oli vabaneda OÜ Sempelton vahendusest varem võetud võlgade tasumisel ja normaalsete suhete leidmine Okka tn paarimajade müügil ja ka omandamisel U. K. poolt. Seega 04.04.2007 poolte poolt märgituga ei käsitleta 22.06.2005.a. laenulepingut. Pealegi kohtuistungil kostja seletas, et 04.04.2007.a. laenulepingutest üldse juttu ei olnud ja et ta ise eesti keeles kirjutatust aru ei saa. Hageja seletas, et teksti tõlkis tema kostjale. Seega hageja ei ole ka usaldusväärselt tõendanud 04.04.2007.a. märgitud poolte kokkulepet seal märgitud võlgade tasumise kohta. Hageja poolt esile toodud asjaolu, et hageja esitas kostja vastu nõuete loovutamise lepingust ja sundtäimisele allumise kokkuleppest tuleneva täitemenetluse algatamise avalduse 03.09.2008.a kohtutäitur Rannar Liitmaale, mis küll lõpetati, kuid tõendab samuti, et hageja pole olnud passiivne tehingust tuleneva kohustuse täitmisele pööramisel, ei puutu 22.06.2005.a. laenulepingusse. Hageja märgib üldsõnaliselt, et kostja pahatahtliku tegevuse tõttu pole tal õnnestunud laenu tagasi saada, kuid esile ei ole toodud, milles kostja pahatahtlikkus seisneb. Kostja hageja poolt esitatud asjaolusid ei tunnista ja selgitab, et hageja ei ole 22.06.2005.a. laenulepingu täitmise vastu enne hagi esitamist huvi tundnud. Seega hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis kinnitaksid, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt.

§ 146lg 4 kohaldamisele ei kuulu.

Hageja nõue laenu summas 100000.- krooni tasumiseks

§ 146

lg 1, § 136 lg 3 (Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.) kohaselt on aegunud 23.07.2008.a. Koos põhivõlaga on aegunud

§ 144kohaselt ka intressi ja viivitusintressi nõuded.

Kuivõrd hageja on hagi kohtusse esitanud 28.10.2008.a. s.o. peale nõude aegumist ja kostja on taotlenud aegumise kohaldamist, siis seetõttu 5 jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus. TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Maili Tartu Kohtunik 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18