(3)alternatiiv 1). Kostja leiab, et hageja ei ole hagis tõendanud, milles seisneb laste vajaduse muutus võrreldes kokkuleppe sõlmimise ajaga. Vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 peab kumbki pool tõendama asjaolusid, millel tema väited põhinevad. Käeoleval juhul on seega hageja kohustatud tõendama, milles seisneb vajaduse muutumine. Kostja sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-127-09 (http://www.nc.ee/?id=ll&tekst=RK/3-2-l-127-09). Viidatud otsuse punktis 10 märgib kassatsioonikohus, et kohus peab tuvastama „/---/ kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Seejuures peab kumbki pool TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad /---/“. Käesolevas asjas ei ole hageja vajaduste suurenemist tõendanud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata ka PkS § 61 lõike 3 teise alternatiivi järgi. Hageja on hagis esitanud väga üldise kulude nimekirja. Hageja poolt on näiteks eluaseme kuludena toodud kolme lapse kuludeks a'400 krooni kuus. Kostja märgib, et hageja peab arvesse võtma eluasemele kuluva summa ning jagama selle kõigi korteris elavate isikute 5 2-09-67308 arvule. Kostjale teadaolevalt elab korteris kuus isikut, mistõttu oleks eluasemekulude suurus hetkel esitatu alusel 2400 krooni kuus. Korterisse on sisse ehitatud kütmisvõimalus puuküttega, mis ilmselgelt ei tõsta eluasemekulusid nii kõrgele kui elektriga küttes. Ka elektriga küttes on eluasemekulud kostja seisukohalt hageja poolt näidatuna üle paisutatud. Lisaks ei ole hageja tõendanud kulude tegelikku suurust. Laste ülalpidamisel peab last kasvatav vanem arvestama mõistlike kulutustega, mis on laste ülalpidamiseks mõistliku majandamise korral piisav. Laste kulutusteks transpordile on toodud 250 krooni kuus. Korter sai ostetud võimalikult koolimaja (200 m eluasemest) lähedale, et ei oleks vaja transporti. Huvialaringides käies Kuressaares hüvitab transpordi kohalik omavalitsus avalduse alusel täies mahus. Hageja arvestuse kohaselt kulub igale lapsele kuus vähemalt 4675 krooni, millest kostjal tuleb kanda pool, s.o 2337,50 krooni (kulud ei ole tõendatud). Kostja maksab elatist summas 2215 krooni lapse kohta. Nimetatud summa on üle elatise miinimumi ja on laste ülalpidamiseks mõistliku majandamise korral piisav, kui hageja panustab kostjaga võrdse osa. Kostja on seisukohal, et hageja on oma sissetulekute osas andmeid edastades toiminud eksitavalt. Nähtuvalt hageja enda poolt esitatud arveldusarve väljavõttest, tegeleb hageja ettevõtlusega, ostes ning müües internetioksjonitel ning interneti vahendusel rõivaid. Hageja, jättes sellisest tegevusest saadava tulu arvestusest välja, on moonutatult esitanud oma varanduslikku seisundit. Lisaks on kostja seisukohal, et majandustegevusega seotud kulusid ei saa käsitleda laste ülalpidamiskuludena. Kostja on seisukohal, et tehes järeldusi hageja poolt esitatud arveldusarve väljavõtte kohta, saab asuda seisukohale, et hageja majandustegevusega seonduvad varjatuna eeskätt sidekulud (telefoni- ja internetikulud). Kuna hageja on ise kinnitanud, et tema sissetulekuteks on ainult peretoetus, vanemahüvitis ning puudega lapse sotsiaaltoetus ning antud laekumised on näha hageja poolt esitatud arveldusarve väljavõttel, lähtub kostja allpool hageja kulude analüüsi puhul hageja arveldusarvel toimuvatest vahendite liikumisest. Analüüsi aluseks on 2010 aasta jaanuarikuu, kuna see on esitatud täielikult. Punktis 1 mainitud ettevõtluse laekumiste kohta arvestab kostja, et ka kõik need laekumised ja väljaminekud toimuvad arveldusarve vahendusel. Hageja on kõikide laste kuu toidukuludeks märkinud 2200 krooni ning hügieenitarvetele Mle ja Kle kummalegi 300 ning Mele 200 krooni. Nähtuvalt hageja esitatud arveldusarve väljavõttest on jaanuaris 2010 tehtud sisseoste esmatarbekaupade kauplustest (S kauplus, Selver, Maxima, Marje pood) 7053,43 krooni eest. Lisaks on arveldusarvelt võetud välja sularaha 2300 krooni. Kostja on seisukohal, et kuna hageja kinnitusel tal muud sissetulekuallikad puuduvad, siis katab antud sularaha kõiki muid, nö varjatud kulusid, mis ei nähtu arveldusarve väljavõttel. Kokku on kostja hinnangul kulutatud pere peale sellisel teel 8953,43 krooni (kostja on seisukohal, et ostude ning sularahakulutuste summa sisaldab ka kulusid tubakatoodetele ca 400 krooni kuus, mida ei saa lastele vajaminevate kuludena arvesse võtta). Ühe pereliikme (ehk siis ka lapse kohta) oleks kuluks 1493 krooni. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega elektrienergia kulu suuruse osas. Korteris on olemas elektrikütte võimalus ning arvatavasti hageja kasutab seda. Küte ei ole aga aastaringne kulu. Arvestuse aluseks tuleb võtta aasta keskmine kulu ühe kalendrikuu kohta, kuid sellist arvestust ei ole hageja esitanud. Kostja arvab, et elektrienergia põhjendatud kuluks ühe kuu kohta võib olla 500 krooni, mis teeb ühe pereliikme kohta 84 krooni. Hageja on tasunud jaanuaris korteriühistule 711,90 krooni. Antud summa on samas suurusjärgus hageja poolt esitatud KÜ tõendiga keskmise kulu kohta (4591,15:6=765,20). Üldjuhul sisaldavad korteriühistu nn kommunaalkulude maksed kaht kvalitatiivselt erinevat maksete tüüpi: esmalt igakuiste jooksvate kulude eest (vesi, küte, haldusteenus jms), teisalt aga ka maksed kinnisvara seisukorra parandamiseks ning väärtuse tõstmiseks (nn remondifond). Kostja on seisukohal, et hageja ei või nn kommunaalkuludena arvesse võtta hagejale kuuluva kinnisasja parandustöid ning kinnisvara väärtuse suurendamisele suunatud 6 2-09-67308 makseid. Kostjal puuduvad andmed, mida sisaldavad kommunaalmaksed ning teeb hagejale ettepaneku antud osas oma nõue ümber vaadata. Kostja hindab jooksvate kommunaalkulude summaks 600 krooni kuus, mis teeks ühe pereliikme kohta 100 krooni. Kostja ei nõustu hageja arvestusega transpordi- (bensiini)kulude osas. Hageja põhjendab bensiinikulusid vajadusega käia aegajalt Kuressaares arsti vastuvõtul ning Kuressaares poes. Edasi-tagasi on Kuressaarde ca 60 km. Hageja on kuluks võtnud 2000 krooni. Arvestades, et bensiiniliitri keskmine hind on 16 krooni ning auto keskmine bensiinikulu 8l/100km kohta on hageja arvestanud kuus ca 1560 km läbimisega. Seega on hageja arvestanud 26 Kuressaares käiguga, mis ilmselgelt ei vasta mõistlikule vajadusele. Kostja on seisukohal, et ta ei pea katma hageja ettevõtluskulusid, juhul kui hagejal on vaja igapäevaselt käia Kuressaares. Samas märgib kostja, et hageja poolt esitatud arveldusarve väljavõttest ei nähtu kulutusi bensiinile, mistõttu saab asuda seisukohale, et hageja on bensiinikulud kandnud punktis 2.1 märgitud väljavõetud sularaha arvel. (Ehk siis katab punktis 2.1 näidatud kulu 1493 krooni ka transpordikulusid.) Seega on hageja täiendav transpordikulude nõue põhjendamatu. Kostja hinnangul oleks põhjendatud bensiinikulu ¼ osas nõutust ehk siis 500 krooni kuus, mis ühe pereliikme kohta on 84 krooni. Kostja on seisukohal, et hagejal on mõistliku majandamise kohustus. Kostja viitas oma esmases vastuses Riigikohtu lahendile 3-2-1-127-09, kus on käsitletud elatise suurendamise problemaatikat. Hageja nõuab muuhulgas igale lapsele igakuise maksena riiete ostmiseks 900 krooni, mis teeb aasta kuluks 10800 krooni lapse kohta. Kostja leiab, et antud summa on ilmselgelt üle paisutatud ning tema hinnangul oleks mõistlik summa 4000, mis teeks ühe kuu kohta 335 krooni. Kostja leiab, et põhjendatud ei ole hageja muud igakuised nõuded. Põhjendatud ei ole näiteks igakuised arvutimängude ostmised, samuti see, et igal aastal kulutatakse arvuti ning mööbli ostmisele 9000 krooni. Kostja hinnangul oleks põhjendatud kuluks 100 krooni kuus lapsele. Kostja leiab, et põhjendatud ei ole hageja nõue selle kohta, et M treeningvarustusele kulub aastas 9000 krooni, K ja Me spordivahenditele kummalegi 5400 krooni. Kostja on seisukohal, et mõistlik summa oleks keskmiselt 200 krooni kuus ehk 2400 krooni aastas lapse kohta. Kostja on seisukohal, et põhjendatud ei ole hageja nõuded tervishoiukulutuste osas. Nähtuvat hageja enda esitatud arveldusarve väljavõttest on jaanuaris 2010 reaalselt kulutatud ravimitele 73,40 krooni kogu pere peale. Arvestades vastavate kulude ettenägematuse võimalusi hindab kostja optimaalseks kuu kuluks 100 krooni lapse kohta. Kostja märgib muuhulgas, et Me erakorraliste kulude Ts on ette nähtud igakuine sotsiaaltoetus. Nähtuvalt hageja enda poolt esitatu tõenditest kulub Mele lisakulutustena igakuiselt väiksem summa kui on täiendav riigipoolne toetus. Kostja ei nõustu hageja nõudega sidekulude kohta. Hageja tegeleb rõivaste ostu-müügiga mis paratamatult toob kaasa kulutused sidele. Kostjale teadaolevalt ei ole laste kasutuses lepinguga seotud telefone, internetiteenus on kostjale teadaolevalt S alevikus tasuta. Kostja nõustub laste sidekuludega 100 krooni ulatuses kuus. Eelnevast tulenevalt leiab kostja, et hageja nõue elatise suurendamiseks ei ole põhjendatud ning on vastuolus hageja enda esitatud tõenditega. Kostja leiab, et võttes arvesse jaanuari reaalsed kulud kulub keskmiselt ühe lapse kasvatamiseks kuus 3046 krooni (1493+84+100+84+335+100+200+100+100 +300(koolikohustus)+150(teater jne)). Kostja on minimaalselt tasunud ühes kuus 2083 krooni (netosummana), mis teeb 68% igakuisest ülalpidamiskohustusest. Sellest tulenevalt leiab kostja, et ta on oma laste ülalpidamiskohustust täitnud ning hagi rahuldamiseks puudub alus. Kostja märgib, et ta ei nõustu ka hageja seisukohaga, nagu tuleks kostjalt välja mõista elatiselt makstav tulumaks. Kui vastab tõele hageja seisukoht, et tal puuduvad muud sissetulekud, siis oleks hagejal võimalik tulumaks riigilt tagasi saada, mis suurendaks hagejale makstavat elatise summat. 7 2-09-67308 Kostja märgib ka, et 10.01.10 on M R teinud hageja arveldusarvele 2000 kroonise ülekande, mis on käsitletav kui tema ülalpidamiskohustuse täitmine tema ning hageja ühise lapse osas. Selle taustal on põhjendamatu hageja peaaegu kaks korda suurem nõue kostja vastu iga lapse ülalpidamiskohustuse osas. Kostja juhib muuhulgas hageja tähelepanu asjaolule, et perekonnaseaduse järgi välja mõistetav üldjuhul minimaalne poole palga alammäära suurune elatis sisaldab ka tulumaksuosa, mitte tegemist ei ole last kasvatava vanema poolt kätte saadava netosummaga, seega ei ole elatise minimaalne netosumma 2175 krooni. Kostja on seisukohal, et hageja väide, nagu oleks kokku lepitud elatise summas 10000 krooni kuus, ei ole ei õige ega vasta ka poolte tegelikule käitumisele. Aastate jooksul on pooled aktsepteerinud makseid 400-450 eurot kuus, mis vastab poolte tegelikule kokkuleppele. Kostja on ka seisukohal, et elatise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta ka seda, et elatist maksma kohustatud vanemal oleks võimalik peale elatise maksmist tagada endale äraelamine (sama seisukohta jagab ka eelpoolviidatud Riigikohtu otsus). Hageja poolt nõutava elatise summa väljamõistmisel ei oleks kostja iseseisev toimetulek enam tagatud. Kõigest eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuistungil jäi kostja oma seisukoha juurde. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Perekonnaseaduse (PKS) § 60 lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Nimetatud kohustusele vastab lapse õigus saada ülalpidamist. Üldjuhul peavad vanemad oma lapsi ülal vabatahtlikult. Kui vanem ei täida PKS §-s 60 sätestatud ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, on teisel vanemal, eestkostjal või eestkosteasutusel PKS § 61 lg 1 alusel õigus nõuda kohustust rikkunud vanemalt elatist kohtu kaudu. Seega on vanemal õigus nõuda elatist vaid siis, kui on rikutud lapse õigust saada ülalpidamist. Seejuures tuleb arvestada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04 väljendatud seisukohaga, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisena käsitatav ülalpidamise ebaregulaarne andmine sellekohase kokkuleppe puudumisel. Kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda vanemalt PKS § 61 lg 1 alusel lapsele elatise väljamõistmist. Seaduses sätestatud elatusraha miinimummäär oli 2009.aastal 2175 kr ja on 2010.a 2175 kr. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kolme lapse ülalpidamiseks hagejale maksnud 2009.a. jaanuaris-veebruaris 500 eurot so 7820 krooni, märtsis 400 eurot so 6256 kr, aprillis 408 eurot so 6381.12 kr, mais 480 eurot so 7507.20 kr, juunis 400 eurot so 6256 kr, juulist kuni novembrini 450 eurot so 7038 kr, detsembrist kuni 2010 veebruarini 400 eurot so 6256 kr /t.l. 65/ / so vaadeldaval perioodil keskmiselt ühele lapsele 2085 kuni 2606 kr kuus. Hageja esitas 11.12.2009.a. kohtusse laste ülalpidamiseks elatise nõude, hiljem täpsustanuna kokku summas 11 644 kr so Mle 3987 kr, Kle 3797 kr ja Mele 3860 kr /t.l. 26/ kuus. Kuivõrd hageja leiab, et kostja maksab lastele vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt, on tal kohtu hinnangul õigus nõuda kostjalt PKS § 61 lg 1 alusel lastele elatise väljamõistmist.
4. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende ühiste laste ülalpidamiseks kostja poolt makstav elatis 2085 kuni 2606 kr kuus kolme lapse ülalpidamiseks on piisav laste ülalpidamiskulude 8 2-09-67308 katmiseks või tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista suurem elatis. Kostja vaidleb elatise nõudele vastu ka seetõttu, et tema varaline seisund ei võimalda maksta suuremat elatist kui ta seni vabatahtlikult maksnud on. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda (Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). PKS § 61 lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Hageja on käesoleval hetkel lapsehoolduspuhkusel ja talle makstakse vanemahüvitist 7663 krooni kuus, millele lisandub peretoetustena kokku 2400 krooni kuus ning puudega lapse toetus 1260 krooni kuus. Kokku on hageja sissetulekuks ühes kuus 11 323 krooni, muid püsivaid sissetulekuid väidetavalt tal ei ole. Kinnisvarana on hageja omanduses korteriomand mis on hageja ja laste elukohaks. Muud registreeritud kinnis- ja vallasvara hageja ei oma. Hagejal on uus kooselu M R ga ja neil on ühine laps R /t.l. 39/. Kostja elab ja töötab Soome Vabariigis, tema igakuine netosissetulek on 1957 eurot so 30 607 krooni. Kostjale kuulub kinnistu Saaremaal, , kus asub elamu ning kus kostja elab ajal, kui ta viibib Eestis. Kostja on ka korteri asukohaga Soome Vabariik, 0 omanik. Korter on ostetud laenuga ning on ka laenu tagatiseks, korteri ostuhind oli kostja väitel 106 000 eurot, tänaseks on võlgnevus panga ees veel 101 794 eurot. Lisaks kuulub kostjale sõiduauto orienteeruv väärtus 180 000 krooni. Kostja väitel elab ta üksi ja teisi ülalpeetavaid ei oma ning hageja ei ole vastupidist kohtule tõendanud. Hageja hindab laste ülalpidamiseks vajalikuks igakuiseks summaks M T osas vähemalt 6200 krooni, K T osas vähemalt 5900 krooni ja M T osas vähemalt 6000 krooni. Need summad sisaldab hageja arvutuste kohaselt järgmisi vajalikke kulutusi: toidule 2200 (millest 44 moodustab kooli toiduraha, keskmiselt 30 päeva kuus, 73 kr päevas); riietele ja jalanõudele 900 kr; eluasemele (s.h elekter) 390 kr; sidele 130 kr; koolikohustuse täitmiseks 300 kr; transpordile 300 kr, Mele 400 kr; hügieenivahenditele 300 kr, Mele 200; tervishoiule 200 kr, Mele 330 kr; raamatutele, arvutimängudele, CD plaatidele 300 kr; spordivahendite soetamiseks 750 kr Mle, teistele 450 kr; kultuurivajaduste rahuldamisele 150 kr; mööbli ja arvuti soetamiseks 250 kr. Kuivõrd hageja arvutuste kohaselt kulub kolme lapse ülalpidamiseks kokku 18 100 krooni, on ühe vanema osaks 9050 krooni. Kostja hageja kuluarvutustega ei nõustu. Kostja hinnangul on ühe lapse toidukuludeks ning hügieenitarvete soetamiseks vajalikuks kuluks kokku 1493 krooni, elektrile 84 kr, kommunaalkuludeks 100 kr, transpordile 84 kr kuus, riietele ja jalanõudele 335 kr, arvutimängudele ja kulutused mööbli soetamiseks 100 kr, spordivarustusele 200 kr kuus, tervishoiule 100 kr – kusjuures Mele makstakse igakuulist sotsiaaltoetust, sidele 100 kr. Seega kulub ühe lapse kasvatamiseks kostja hinnangul kuus keskmiselt 3046 kr. Kuna kostja on minimaalselt tasunud ühes kuus 2083 krooni, teeb see 68% igakuisest ülalpidamiskohustusest. Kostja leiab, et tema poolt makstav elatis on laste ülalpidamiseks mõistliku majandamise korral piisav, kui hageja panustab kostjaga võrdse osa. 9 2-09-67308 Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-127-09 asunud seisukohale, elatise väljamõistmisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 järgi ei arestita isiku sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib TMS § 132 lg 1¹ järgi arestida kuni pool ülalnimetatud sissetulekust. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid eeltoodu ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Kolleegium jääb varem avaldatud seisukoha juurde, et vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt Riigikohtu
7. märtsi
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Eelneva alusel ja vanemate varalist seisundit, samuti laste vajadusi arvestades peab kohus põhjendatuks jätta kostja kanda selline osa laste vajaduste rahuldamiseks, mis vastab tema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda ja mõistes kostjalt iga lapse ülalpidamiseks 3000 kr kuus, millest peale tulumaksu 21% tasumist TuMS § 12 lg 1 p 7 ja 19 lg 1 järgi jääb hagejale iga lapse ülalpidamiseks vastavalt 2370 krooni. Kohus arvestab siinkohal asjaoludega, et: 1) M saab sotsiaaltoetust 1260 kr kuus, mis katab tema raske puude tõttu põhjustatud lisakulutused; 2) hageja saab/sai laste kasvatamise tõttu arvata maksustavast tulust maha maksuvaba miinimumi ulatuses saadud tulu ka laste eest ja saab/sai seetõttu tulumaksu tagasi TuMS § 231 lg 1 ja 2 järgi; 3) osa laste vajadusest on kaetud riiklikke peretoetustega; 4) hageja konto väljavõttest nähtuvalt /t.l. 29-30/ on ta jaanuaris ja veebruaris 2010 tegelenud internetioksjonitel ning interneti vahendusel rõivaste ostu ja müügiga, teenides niimoodi lisatulu; 5) ka hageja elukaaslasel on kohustused nende ühise lapse ülapidamisel; 6) kohtu hinnangul on kostja eluruumi soetamiseks Soome Vabariigis võetud laenukohustusega pannud end keerulisse varalisse olukorda, mis mõjutab tema toimetulemist muude kohustustega – nagu näiteks laste ülalpidamisega, mistõttu ei ole välistatud, et kostja peab ülalpidamiskohustust täitma muu olemasoleva vara arvelt; 7) kohus nõustub kostjaga osaliselt selles, et hageja on lastele tehtavad kulutused mõneti ülepaisutanud. Kohus peab Sotsiaalministeeriumi tellimusel 2004.a. koostatud uurimuse Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika alusel osaliselt ülepaisutatuks ja ka hageja poolt tõendamatuks toidu, transpordikulu, tervishoiu, hügieenitarvete, riiete ja jalanõudega, raamatute, arvutimängude, cd plaatide ning spordivahenditega seonduvaid kulutusi. Arvestades asjaolu, et nimetatud uurimuse kohaselt terve kuni 19 lapse ülalpidamiseks maal kulus näiteks 2005.a. aastal 3212 kr kuus, on kohtu hinnangul mõistliku majandamise korral võimalik ka käesoleval ajal tagada laste vajaduste rahuldamine põhiliste kulude katmiseks vajalikus määras väiksemate kuludega, kui seda on arvestanud hageja.
9. Asjas tekkinud menetluskuuldega seonduvalt märgib kohus järgmist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdelisel hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 10 2-09-67308 Kuivõrd antud asjas rahuldas kohus hagi osaliselt, siis peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Reena Undrest kohtunik 11