← Eesti

2-19-14765/14

Obsah (4)§ 120§ 99§ 100§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Piret Randmaa Otsuse avalikult teatavaks 24.01.2020.a. avaliku e-toimiku kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja n

) § 96 ja § 97 punkt 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja nende arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu

  1. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6913 p 17, Riigikohtu
  2. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt

§ 120lg 1 sätestatule.

11. Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib

§ 99

, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus 8. jaanuari 2014.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15).

§ 100

lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena).

§ 101

lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24. oktoobrist 2012.a. tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013.a. lahendis p 17 märkinud, et

§ 101

lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on Lk 3

(5)miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12).

§ 100lg 4 sätestab aga, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Tulenevalt Ts

MS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust.

  1. Kohus võtab kõigepealt seisukoha selles kas elatise hagi kostja vastu on õiguslikult põhjendatud või mitte, sest vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 sätestatule võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendis 3-2-1-33-11 p 18 Riigikohus. Kohus on seisukohal, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et: - kostja on hagejate isa; - hagejad elavad ema juures; - kostja maksis enne hagi esitamist hagejatele elatist kokku 200 eurot kuus. Kuna kostja maksis oma laste ülalpidamiseks elatist enne hagi esitamist ebapiisavas suuruses, asub kohus seisukohale, et hagi esitamine kostja vastu oli õiguslikult põhjendatud.
  2. Edasi kontrollib kohus kas hagejate poolt nõutav elatise suurus on põhjendatud. Hageja K N palub esitatud hagis välja mõista kostjalt elatise seaduses sätestatud miinimummääras ja A N 100 eurot kuus. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-7-05 p 20 jt asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus ning kohtuotsuse p-s 11 märgitu kohaselt ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada, kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära, tuleb asuda seisukohale, et hagejate ülalpidamiskulud hagiavalduses märgitud ulatuses, s.o. K N kahekordses miinimummääras ja hageja A N kulu 200 eurot kuus on põhjendatud. Ka kostja ei ole lapse ülalpidamiskulude suurust vaidlustanud. Kõige eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjalt on põhjendatud elatis välja mõista alates hagi esitamisest K N kasuks seaduses sätestatud miinimummääras, milleks eelmisel aastal oli 270 eurot kuus ja käesoleval aastal on 292 eurot kuus ning A N kasuks 100 eurot kuus nagu hagejad on palunud. Elatis kuulub väljamõistmisele kuni hagejate täisealiseks saamiseni.
  3. Kohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud ega tõendanud ka asjaolusid, mis võimaldaksid temalt elatise väljamõistmise alla seaduses sätestatud miinimummäära.
  4. Tulenevalt hagejate soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Kuna

§ 100lg 4 kohaselt makstakse elatist iga Lk 4

(5)kalendrikuu eest ette, tuleb kostjat kohustada kohtuotsusega maksma elatist ette iga jooksva kuu
  1. kuupäevaks, nagu hagejad seda soovinud on laste seadusliku esindaja O R arvelduskontole nr xxxx märkides maksekorralduse selgitusse kelle ülalpidamiseks ja millise perioodi eest elatist tasutakse. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.
  2. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuivõrd kohus rahuldab hagi elatise väljamõistmiseks, peab kohus põhjendatuks jätta kõik poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita kulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks kulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 177 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Tulenevalt asjaolust, et hageja ei esitanud kohtule kohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ja ka kohtutoimikust ei nähtu, et hageja oleks menetluskulusid kandnud, ei määra kohus kohtuotsusega kindlaks hageja menetluskulude suurust. Tsiviilasja hinna määramine.
  3. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 129 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Juhindudes Riigikohtu 08.01.2014.a. otsuse nr 3-2-1-165-13 p-st 19, mille kohaselt on minimaalse elatisenõude puhul tsiviilasja hinnaks kohtulahendi tegemise ajal kehtiv miinimumelatise üheksakordne korrutis, on käesoleva tsiviilasja puhul K N hagi hind 2628 eurot (9 x 292) ja A N hagihind 900 (9 x 100) eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Piret Randmaa kohtunik Lk 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.