Obsah (7)

§ 60§ 61§ 310§ 175§ 181§ 182§ 126

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 1-19-6014 22. jaanuaril 2020.a. Tallinn, Tallinna kohtumaja Harju Maakohus koosseisus kohtunik X Olentšenko, sekretäri Kattre Vaher juuresolekul, prokuröri Leelet Kivi

§ 60

lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks;

§ 61

lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma sisiendumuse kohaselt. Eelkõige tuleks lähtuda sellistest tõenditest, mis kajastavad sündmustikku reaalselt ja on salvestanud juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või hinnangust. Ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohus peab tõendite hindamisel eelkõige lahendama küsimuse, kas kõik kohtule esitatud tõendid on lubatavad, kas tõendite kogumisel on või ei ole rikutud menetlusnorme ning millised vastuolulistest ütlustest on usaldusväärsed. Kohtu hinnangul ei ole tõendite kogumise korda rikutud ning kohtule esitatud tõendid on lubatavad, välja arvatud Järvamaa Haigla juhatuse liikme ja Türi Vallavalitsuse haridus-, kultuuri- ja sotsiaalosakonna juhataja vastused päringule (lk 127 ja 156157). Kohus ei pea põhjendatuks ega asjakohaseks nimetatud dokumente tõendida arvestada. Järvamaa Haigla juhatuse liikme vastuses on osaliselt tuginetud raviarsti D D poolt koostatud ambulatoorsele epikriisile, mis on toimikus olemas ning mida kohus saab tõendina arvestada. Epikriisis kajastamata andmete osas oleks pidanud isiku üle kuulama, hindamaks tema selgitusi tõendina. Kohtule jääb selgusetuks, mida tõendab Türi Vallavalitsuse haridus-, kultuuri- ja sotsiaalosakonna juhataja vastus päringule. Nimetatud isik on vastuses järelepäringule loetlenud üles talle teadaolevad faktid seoses X Xi pöördumistega ning tema selgitusi saab pidada üksnes 3 subjektiivseks arvamuseks, ütluste tõendina arvestamiseks oleks pidanud ta tunnistajana üle kuulama. X Xile on esitatud süüdistus ahistavas jälitamises, s.o KarS § 1573 järgi kvalifitseeritav kuritegu. KarS § 1573 lg 1 koosseis näeb ette vastutuse teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise eest, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 137 sätestatud süüteokoosseis. Prokurör on süüdistuskõnes asjakohaselt märkinud, et ahistava koosseisu kohustuslikud elemendid on: 1) teisele isikule suunatud tegu; 2) korduv või järjepidev tegu; 3) teise isiku tahte vastane tegu; 4) teise isiku eraellu sekkumine; 5) eesmärk või tagajärg teise isiku oluliselt häirimine. Lisaks eelnevale peab puuduma KarS §-s 137 sätestatud süüteokoosseis. Kuriteo asjaoludest nähtuvalt on isikuks, kellele X Xi tegevus oli suunatud, X X ning süüdistuse kohaselt seisnes kannatanu ahistav jälitamine X Xi poolt korduvates etteheidetes X Xile seoses viimase lapse väidetavalt liiga madala kehakaaluga ning seetõttu pöördus X X 27.02.2019, 04.03.2019 ja 13.03.2019 Türi lastekaitsespetsialisti poole (13.03.2019 nii telefoni kui e-maili teel), samuti helistas 30.03.2019 perearsti nõuandeliinile 1220 ja Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefonile 116

1. Kannatanu X Xi kohtuistungil antud ütluste kohaselt käis ta
2. ja
3. veebruaril Z politseiosakonnas kolleegide juures, pärast teist korda K. X korduvalt rõhutas, et ta peaks piimasegu peale mõtlema, et laps ei saa muidu toitaineid kätte. Vist 27-ndal perearst helistas talle, et oleks vaja last näitama minna, kuna oli tulnud anonüümne teade selle kohta, et tema laps on alatoidetud ning ta näljutab last. Läks kohe koduriietega arsti juurde, lapse tervisenäitajad olid korras. K. X kirjutas talle, et tema teatas lapse kohta, kuna oli lapse pärast mures. Pärast arsti juures käimist, kui oli palju nutnud, mõtles mida teha ja helistas jaoskonna juhile C Cule, kes ütles, et see ei ole normaalne. Selleks ajaks oli see esimene tema kohta tehtud pöördumine, aga neid järgnes veel, temale teadaolevalt 5-
4. Erinevad pöördumised olid seoses sellega, et ta alatoidab last, laps hakkas hilja kõndima ning tema ise peaks psühholoogi juurde minema, midagi oli vereproovidega ka, et X pole nõus, et lapsega on kõik korras. Hiljem, kui oli korduvaid pöördumisi tehtud, võttis ise ühendust B Biga, et mida ta saaks teha, et see lõppeks. Tal oli B Biga kokkulepe, et kui tuleb veel pöördumisi, siis J. B võtab temaga ühendust ja annab teada. J. B võttis temaga ühendust, lihtsalt teavitas teda. Kui oli mitu pöördumist olnud, siis ta pöördus E Ei poole, kes andis mõista, et see ei ole aktsepteeritav. Seda, et K. X on süüdistuses näidatud kuupäevadel vastavad pöördumised teinud, kinnitavad 05.06.2019 ettekanne, millest nähtub X Xi mobiiltelefoninumber ning sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, kus leiavad kajastamist X Xi poolt lastekaitseametnikule, perearsti nõuandeliinile ja lasteabi telefonile tehtud kõnede kuupäevad, kellaajad ja kestus. Asjaolu, et 30.03.2019 tegi K. X pöördumised just K. Xi lapse tervisega seonduvalt, nähtuvad 19.06.2019 asitõendi vaatlusprotokollist, kus on vaadeldud X Xi poolt 30.03.2019 perearsti nõuande telefonile 1220 tehtud kõnet ning 06.06.2019 asitõendi vaatlusprotokollist, kus on vaadeldud X Xi poolt 30.03.2019 lasteabi telefonile 116111 tehtud kõnet. Ka 16.05.2019 Sotsiaalkindlustusameti vastusest järelepärimisele nähtub, et K. Xi telefoninumbrilt on 30.03.2019 tehtud pöördumine lasteabitelefonile
5. Türi lastekaitseametnikuks, kelle poole K. X 27.02.2019, 04.03.2019 ja 13.03.2019 pöördus, oli B B, kes on kohtus ka tunnistajana üle kuulatud. J. B ütluste kohaselt oli K. Xi poolt tehtud pöördumisi seoses K. Xi lapse tervisega kolm alates
6. veebruarist, siis oli nädal aega vahet ning siis veel nädal aega hiljem. 13.03.2019 kuupäevaga e-kiri tõendab, et nimetatud kuupäeval on K. X J. Bile ka kirjutanud. 4 K. X ei eita lastekaitseametnikule, perearsti nõuande telefonile ja lasteabi telefonile helistamist. K. Xi kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt esitas ta kaebuse lastekaitsesse, kuna nägi, et olukord on lapse tervisele ohtlik, laps oli alles 1 aasta ja 2-kuune ning selles vanuses on lapse toitumine väga oluline, nägi, et ema ei reageeri ega märka, et laps on alates detsembrist 2018 kuni veebruar 2019 aina kõhnemaks jäänud. Lapse silmade alla olid tekkinud tumedad laigud, meelekohad olid auku vajunud ja kuna ta nägi last kaks korda kahenädalase vahega, oli lapse olukord halvenenud. Laps ei kõndinud, vaid istus kaks tundi süles, tundus apaatne. X rääkis, et laps nutab palju seoses hammaste tulekuga, aga ta mõistis, et laps võib nutta ka alatoitumisest. Kui ta küsis, et kas X ikka annab lapsele jätkupiimasegu, vastas X, et seda ei ole vaja. Siis nägi, et ei ole muud võimalust lapse toitumist kontrollida, kui teatada lastekaitsesse, mida tal soovitasid teha sõbrad ja töökaaslased. Teab, et selline teema on tundlik, kuid peale seda, kui tegi kaebuse, andis sellest ka Xile teada. Peale seda X blokeeris ta ära ning nad ei ole enam omavahel suhelnud. Tulenevalt lastekaitseseadusest on abivajavast lapsest teatamine kohustus. Antud hetkel tundis, et midagi on väga valesti, oli sellest häiritud, töötab politseis juba aastast 1995 ja ta ei olnud kordagi oma elus näinud aukuvajunud meelekohtadega, kõhna, apaatset 1-aastast last. Ema juttu arvesse võttes ei olnudki emal kavatsust lapsele lisatoitu anda ning ta leidis, et tema kohustus oli edastada kõik vajalik info ametnikele. Võttis mitu korda ühendust lastekaitseametnikuga seetõttu, et tahtis kaebusele infot lisada. Ta ei teadnud, et oleks pidanud esmalt pöörduma hoopis lasteabisse, sest nemad alustavad menetluse ja kontrollivad nii lastekaitse kui perearsti tegevust. Teisel korral lastekaitsesse helistades ja rääkides, et vereanalüüsist saab näha, kas on ainepuudus või mitte, vastas ametnik talle, et ei tea, kas vereanalüüsi on üldse võetud. Siis ta sai aru, et nad ei oska sellelaadse kaebuse peale esmaseid toiminguid teostada. Talle tundus kummaline, et perearst soovitas lapsele peale rinnaga toitmise lõpetamist anda lehmapiima, mitte spetsiaalset laste jätkupiima ning tal tekkis küsimus, et kas see perearst on lapse ortopeediliselt läbi vaadanud, tekkis kahtlus perearsti pädevuses. Kolmandat korda helistas seetõttu, et sai töökaaslastelt teada, et Xil on pikaajaline toitumishäire, et ta näljutab ennast aastaid ning tal võib olla sisemine hirm, et laps muutub samuti ülekaaluliseks. Tema kaebused ei olnud Xi suhtes mõeldud isiklikult, vaid lapse tervise kaitseks. Talle tundus lastekaitseametniku jutust, et nad ei võta seda kaebust piisavalt tõsiselt. Helistas perearsti nõustamiskeskuse numbrile 1220 ja küsis, mida teha, sealt soovitati ühendust võtta lasteabiga, kuna see instants on efektiivne. Helistas lasteabisse esialgu anonüümselt, kuid nemad leidsid, et on piisavalt alust asja uurimiseks, andis lapse tervise huvides info edasi. Teadis, et see tekitab uue pahameele, kuid leidis, et lapse tervis on tähtsam kui see, et ta oma aega ja närve kulutab. Ta ei võtnud endale mingit järelevalve kohustust, kaebus oli eraviisiline, mitte ametlik, edastas informatsiooni. See, kui lastekaitse kutsus Xit mitu korda välja, on nende ametnike endi otsustada, miks nad esimese korraga ei suutnud võtta analüüse ja teha kõiki vajalikke toiminguid, miks talle ei öeldud, et ta võiks kaebusega kohe lasteabisse pöörduda, mitte nende poole. Miks lastekaitse väidab, et ta käskis või suunas või uuris, kui ta edastas neile ainult informatsiooni. Tema talituse juht E Es andis talle korralduse, et ta enam Xi eraellu ei sekkuks. T. Ei tegevus oli ebaseaduslik, sest see ei puutu nende töösse. Tema arvates tõi X oma eraelu probleemid töö juurde, kaebus Xi kohta ei puutu nende tööülesannetesse, et tema vahetu ülemus võiks selle suhtes anda talle korraldusi. Ta ei ole Xi eraellu sekkunud, on enda arvates vaid kaitsnud väikese lapse tervist, arvas, et olukorda kontrollitakse ja sellega kõik piirdub, ei teadnud, et ametnikud jooksutavad Xit mitmeid kordi, ka seda ei teadnud, et peab enda tegevuse üle mitmeid kordi aru andma. Sai lasteabist vastuse, et ta ütleks lapse ema nime, kuna nad nägid tõsist põhjust alustada menetlust. Täitis enda nägemuse kohaselt seadust, ei leia, et oleks valesti käitunud. Tema viga oli võib-olla see, et ta ei omanud kogu infot korraga ja seetõttu helistas mitu korda. Ka temal on tekkinud sellest tervisehäire, on nutnud, traumeeritud, šokeeritud, kardab oma töö pärast jne. Seega on süüdistatav seisukohal, et kannatanu laps vajas abi ning enda pöördumistega lastekaitseametniku poole ning perearsti nõuande telefonile ja lasteabi telefonile helistamisega täitis ta üksnes lastekaitseseaduses toodud kohustust. 5 Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 26 lg 1 kohaselt on abivajav selline laps, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. LasteKS § 27 lg 1,2 järgi on kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest, kohustus abivajavast lapsest teatada ning teatada tuleb viivitamata kohaliku omavalitsuse üksusele või lasteabitelefonil 116
7. Eelviidatud sätetele on osundatud ka süüdistuses, kuid süüdistuse sisust lähtuvalt oli mitmekordne pöördumine kohaliku omavalitsuse üksuse poole ning lasteabi telefonile ja perearsti nõuande telefonile helistamine põhjendamatu. K. Xi käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmiseks analüüsib kohus esmalt, kas K. Xil oli üldse alust teavitada abivajavast lapsest ning seejärel hindab, kas K. Xi käitumisaktid moodustavad tegevuse, mida saab pidada K. Xi poolt K. Xiga korduvaks või järjepidevaks kontakti otsimiseks, tema jälgimiseks või muul viisil K. Xi tahte vastaselt tema eraellu sekkumiseks ning selle tagajärjeks oli K. Xi alandamine ja oluliselt häirimine. Kaitsja on õigustatult osundanud, et abivajavast lapsest teavitamiseks ei pea leidma objektiivset kinnitust asjaolu, kas tegemist on reaalselt abivajava lapsega, vaid piisab selle osas tekkinud kahtlusest. Kohtul ei ole alust kahelda K. Xi ütlustes, et tema hinnangul võis K. Xi laps vajada abi, kuna ta tundus K. Xi hinnangul alatoidetud. Tegemist oli K. Xi subjektiivse arvamusega, mis ei pruugi kattuda lapse lähedaste seisukohaga ja/või tegeliku olukorraga. K. Xi ütluste kohaselt olid lapse silmade alla tekkinud tumedad laigud, meelekohad olid auku vajunud ja kuna ta nägi last kaks korda kahenädalase vahega, oli tema hinnangul lapse olukord halvenenud, samuti laps ei kõndinud, vaid istus kaks tundi süles ning tundus apaatne. Lapse apaatsust 22.02.2019, st ajal, mil K. X käis lapsega endiste kolleegide juures politseis, täheldas ka tunnistajana ütlusi andnud I I. Samuti nentis tunnistaja F F, et kui nägi K. Xi last veebruaris, arvas, et laps on 6-7 kuud vana ning kuna on ka ise ema, siis tema silmadele oli see väikese kasvuga laps, ka temale tundus laps apaatne. Seda, et K. Xi hinnangul oli laps alatoidetud, kinnitab ka tema ja K. Xi vahel toimunud vestlus. Nii nähtub K. Xi ja K. Xi vestluse ekraanitõmmisest, et 22.02.2019 on K. X K. Xile teatanud, et tema arvates on K. Xi laps liiga kõhn ning ta on viidanud rinnapiima asendussegudele, kuna lehmapiimast ei saa laps vajalikku rauakogust kätte. Asjaolu, et K. Xile võis laps tunduda varasemast kõhnem, nähtub ka perearsti poolt antud tõendist K. Xi lapse kohta. Nii nähtub lapse raviloost, et 27.02.2019 on arst kontrollinud lapse kaalu ning teinud kindlaks, et 2,5 kuuga on olnud kaalulangus 500 grammi ning arst on soovitanud anda lapsele lisaks nt Aptamili jätkupiimasegu ning panna putrudesse võid, kuna laps on oluliselt liikuvam ning energiat kulub rohkem. Samuti on arst soovitanud anda rauapreparaate kuu aega. Kannatanu lapse arengu andmed on toodud ka kasvukõverates, millest nähtuvalt jäävad nii pikkus, kaal kui peaümbermõõt normi piiridesse, kuid pärast kümnendat elukuud ning taas pärast aastaseks saamist on toimunud kaalulangus kuni lapse viieteistkümnenda elukuuni (lk 117). Kohtuistungil andis ütlusi asjatundja X Z (lastearst endokrinoloog), kes selgitas, et see, mis toimub pärast esimest eluaastat, et kaal seisab ja on languses, on patoloogiline ning selle taga võiks kahtlustada algavat haigust. Samuti tõi asjatundja välja, et kui lapse pikkus on suurem ja kehakaal langenud, siis muutub laps kõhnemaks. Kuigi asjatundja nentis, et kui ta esimest korda seda last näeks, ei oleks laps silmatorkavalt kõhn ning ka perearsti hinnangul olid lapse kaal ja pikkus kasvukoridoris, st lapse halvasti/hoolimatusele toitmisele kahtlust ei jäänud, oli lapse kaal vahepealsel ajal languses ning seega ei saa K. Xile kuidagi ette heita, et talle võis visuaalsel vaatlusel tunduda, justkui peaks K. X oma lapse toitumisele suuremat tähelepanu pöörama. Seda enam, et K. Xil on endal neli last ja lapselaps, mistõttu on igati usutav, et tal oli olemas ka kogemus sellises vanuse laste arengute võrdlemiseks. Seega võis K. Xil enda elukogemusele toetudes tekkida kahtlus, et K. Xi laps vajab abi, kuigi tegelikkuses K. Xi lapse abivajadust lastekaitseseaduse tähenduses ei tuvastatud. Ka prokurör on süüdistuskõnes nentinud, et mitte keegi ei saa süüdistada K. Xit selle eest, et ta tegi kõne lastekaitsele ja teatas abivajavast lapsest, isegi siis mitte, kui hiljem selgub, et laps tegelikkuses abi ei vajanud. Prokurör osundas, et süüdistus on esitatud seetõttu, et X ei suutnud 6 piirduda teavitamise ning tagasiside küsimisega, vaid asus ise kontrollija ning arsti rolli, kuivõrd arstid ega lastekaitseametnikud ilmselgelt tema hinnangul oma tööd ei oska. Kohus möönab, et K. Xi käitumist pärast esmast pöördumist lastekaitseametniku poole, st pärast 27.02.2019 tehtud kõned uuesti lastekaitsespetsialistile ning lisaks 30.03.2019 perearsti nõuandeliinile 1220 ja Sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefonile 116 111, saab sündmust kui tervikut arvestades pidada järjepidevaks kannatanu tahtevastaseks tegevuseks ning seda vaatamata sellele, et eespool viidatud kõnedes eraldi vaadatuna ning mingis muus kontekstis ei oleks olnud midagi taunimisväärset. Toetudes asjaolule, et K. X jätkas K. Xile kui hooletult enda lapse toitumisse suhtuvasse lapsevanemasse osundamist ka pärast esmast pöördumist lastekaitsetöötaja kui lapse õiguste ja heaolu tagamisega tegeleva isiku poole, võib K. Xi tegevuse lugeda küsitavaks. Seda, et K. Xi tegevus oli kannatanu tahte vastane, väljendas kannatanu K. Xi sõnumite blokeerimisega, teatades K. Xile eelnevalt, et Seekord läksid sa liiale ning Sul pole aimugi mida sa meile teinud oled!!. Puuduvad tõendid, et pärast eelnimetatud tegevust oleks kannatanu otsinud süüdistatavaga mingilgi moel kontakti ning andnud mõista, et süüdistatava käitumine on tema jaoks aktsepteeritav. Arvestades, et enne süüdistuses toodud asjaolusid oli süüdistatava ja kannatanu omavaheline suhtlus sõbralik ja isegi usalduslik ning nende aktiivne suhtlus leidis aset just sõnumite teel, oli juba K. Xi sõnumite blokeerimine ning nende blokeerituks jätmine piisav, osundamaks süüdistatava tegevuse vastumeelsusele. Kannatanu ja süüdistatava sõbralik suhtlus nähtub nende kirjavahetusest kuupäevadega
8. juuli 2018, 5 jaanuar 2019,
9. veebruar 2019,
10. veebruar 2019, kus omavahel vesteldakse näiteks laste teemadel, tööga seotud ebameeldivustest ning peatutakse kannatanu kaaluprobleemidel. Ka kohtuistungil ei eitanud kannatanu, et tema läbisaamine K. Xiga kuni veebruarini oli hea ning nad suhtlesid omavahel ka väga isiklikel teemadel. Ainuüksi see, et kannatanu ei pöördunud pärast sõnumite blokeerimist sõnaselgelt süüdistatava poole ning ei palunud süüdistataval tema tegevus lõpetada, ei anna alust eeldada, justkui oleks kannatanu süüdistatava käitumist talunud ning see ei oleks tema tahte vastane olnud. Süüdistatava tegevuse tahtevastasust väljendas kannatanu ka z politseijaoskonna juhi K. Cu poole pöördudes, kirjeldades süüdistatava tegevuse vastumeelsust (lk 135-136). Samuti pöördus kannatanu patrullitalituse juhi E Ei poole, kelle tunnistajana antud ütluste kohaselt soovis K. X teada, kas on kuidagi võimalik K. Xiga suhelda, et see tegevus lõppeks. Kohtu hinnangul on kannatanu enda käitumisega piisavalt väljendanud, et süüdistatava teguviis oli soovimatu ning kannatanule vastumeelne. Pöördudes korduvalt nii lastekaitseametniku poole kui ka helistades 30.03.2019 perearsti nõuandeliinile 1220 ja Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefonile 116 111, sekkus süüdistatav ka kannatanu eraellu. Kohus küll nõustub kaitsjaga, et pärast seda, kui süüdistatav ja kannatanu 27.
11. sõnumeid vahetasid, suhtles süüdistatav ainult ametnikega, mitte enam kannatanuga, kuid nimetatu ei välista kannatanu ellu vahelesegamist KarS § 1573 lg 1 koosseisu tähenduses. Ahistava jälitamise koosseisu täitmiseks vajalik kannatanu tahtevastane eraellu sekkumine võib toimuda nii kannatanuga otse kontakti otsides või teda jälgides, aga ka muul viisil. Järelikult on loetelu lahtine ning kannatanu eraellu sekkumine tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada vastavalt aset leidnud sündmusele. Kohtu hinnangul nähtub esitatud süüdistusest piisavalt selgelt, et antud juhul tõi just süüdistatava tegevus kaasa kannatanu eraellu sekkumise ning seda vaatamata sellele, et süüdistatav ise kannatanuga pärast 27.
12. kontakti ei otsinud. Lähtudes süüdistatava poolt tehtud pöördumiste sisust, st etteheidetest kannatanu kui lapse ema oskamatusele enda last õigesti toita ning kasvatada ehk osundas abivajavale lapsele, saab pidada tavapäraseks, et pöördumistele reageeritakse ning reageerida saavadki vaid ametnikud või isikud, kelle pädevuses on lapse heaolu kontrollime. Antud juhul võttis kannatanuga ühendust lastekaitsetöötaja, kelle poole ka süüdistatav ise pöördus ning perearst, keda omakorda teavitas lastekaitsetöötajat ning kes kutsus kannatanu lapsega kontrolli ja suunas pediaatri poole. Seega just süüdistatava tegevus tõi kaasa kannatanu eraellu sekkumise, st kannatanu käimise lastekaitsespetsialist juures ning tema kutsumise koos lapsega arstlikule visiidile, millega segati kannatanu igapäevast elukorraldust ning muudeti selle tavapärast rütmi. On ka usutav, et korduvad mittemeelepärased märkused kannatanule kui last valesti toitvale emale avaldavad mõju 7 kannatanu igapäevaelule, mõjutavad tema meeleolu ning toovad laiemas mõttes kaasa negatiivsed mõjud kannatanu pereelule. Selleks aga, et lugeda KarS § 1573 lg 1 koosseis täidetuks, tuleb täiendavalt kindlaks teha, kas süüdistava tegevuse eesmärgiks või tagajärjeks oli kannatanu hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine. Süüdistuse kohaselt oli K. Xi tegevuse tagajärjeks kannatanu alandamine ja oluliselt häirimine ning on välja toodud, et K. X põhjustas K. Xile lisaks rahalistele kulutustele ka stressi, emotsionaalset kurnatust ning alandust kolleegide ja erinevate ametnike ees, kuna teda oli näidatud kui ebapädevat ja lapsele ohtlikku ema. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta pärast esimest pöördumist šoki, aga üritas kiiresti taastuda, kuna pidi kohe arsti juurde minema. Peale teist pöördumist oli pinges, laps oli harjunud, et ta pidevalt naeratab ning mängib temaga ja peale seda ei suutnud mitu kuud enam seda teha. Ei suutnud öösiti magada, kuna kartis, et hommikul ärgates on jälle mingi kiri. Peale viimast pöördumist oli ema juures ja siis sai tõsiselt šoki, tulid külmavärinad peale, otsustasid emaga, et nii ei saa see edasi jätkuda, kuna pere kannatab. Tundis, et asi läks üle piiri kolmandal korral, aga lõpuks oli see, kui helistati
13. aprillil, et lasteabiliinile on helistatud. Otsustas lõpuks advokaadi jutule minna, kuna tahtis lõplikult veenduda, et peab midagi ette võtma. Teisest K. Xi pöördumisest andis talle teada perearst. Kuna oli 7-ndal helistanud J. Bile, siis leppisid kokku, et J. B annaks talle teada, kui tuleb veel selliseid teateid. J. B oli ka see inimene, kes teavitas teda Sotsiaalkindlustusametisse tehtud kaebusest. Lähtudes kannatanu ütlusest ei saa seega väita, et kannatanu oleks tundnud ennast alandatuna kolleegide ja erinevate ametnike ees, nagu on märgitud süüdistuses. Samas on kohtu hinnangul usutav ja mõistetav, et iga ema, kes enda lapsest südamest hoolib, tunneb ennast häirituna ja emotsionaalselt kurnatuna, kui talle osundatakse järjepidevalt kui emale, kes ei oska ega taha lapse vajadusi õigesti märgata. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, et asjaolud, mis talle seoses kaebaja tegevusega teatavaks said, olid kogumis tema jaoks alandavad ning ta tundis ennast äärmiselt halvasti, tema igapäevane elukorraldus oli häiritud ning ta soovis sellise olukorra lõpetamist. Kaitsja on õigustatult märkinud, et K. Xi tegevuse ja K. Xile saabunud tagajärje vahel peab olema põhjuslik seos. Ka KarS § 12 lg 2 kohaselt on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Seega saab koosseisupärase tagajärje põhjustamist K. Xile süüks arvata vaid juhul, kui kannatanu oluline häirimine oli süüdistatava teoga põhjuslikus seoses. Kuna KarS § 1573 lg 1 koosseisu täitmiseks peab süüdistatava tegevus olema korduv või järjepidev, on järelikult oluline kindlaks teha, milline või mitmes süüdistatava kõne seoses kannatanu lapsega võis olla selline, et saaks lugeda koosseisulise tagajärje saabunuks. Ilmselgelt ei saa koosseisu lugeda täidetuks pelgalt K. Xi esmase pöördumise tõttu lastekaitsesse ning esitatud süüdistus ka sellist lähenemist ei toeta. Nii on süüdistuses märgitud, et K. X ei piirdunud ühekordse pöördumisega lastekaitseametniku poole, vaid alustas lapse tervise ettekäändel K. Xi tahte vastaselt tema eraellu sekkumist ning olulist häirimist. Kaitsja on õigustatult osundanud, et ebamugavusi, mida K. Xi poolt tehtud esmane kaebus K. Xile kaasa tõi, ei saa käsitleda olulise häirimisena, kuna sellises olukorras on vastutustundlikul lapsevanemal lapse tervise kaitsmise eesmärgil talumiskohustus. Hindamaks süüdistatava tegevuse intensiivsust ning kannatanu olulist häiritust lähtub kohus kannatanu ütlustest. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta, et asi läks üle piiri kolmandal korral, aga lõpuks oli see, kui talle helistati
14. aprillil, et lasteabiliinile on helistatud. Süüdistuse kohaselt oli kolmandaks korraks 13.03.2019 lastekaitseametnik J. Bi kõne K. Xile, kus J. B teavitas, et tema poole on uuesti pöördunud nii telefoni kui e-maili teel K. X, kes nõudis lapse saatmist ortopeedi juurde, tema vereanalüüside vastuseid ning rääkis uuesti, et kannatanu näljutab oma last. Ka tunnistajana ütlusi andes ei eitanud J. B, et andis kannatanule uuest K. Xi poolt tehtud kaebusest 8 teada: arvas, et kannatanu pidi sellest teadma, kuna kogu aeg viidati uutele tervisehädadele; leidis, et spetsialisti ja kliendi vahel peaks toimuma suhtlus. Tunnistaja ütluste kohaselt rääkis ta K. Xile sellest probleemist, millega K. X tema poole pöördus, pidas võimalikuks, et võis kannatanule avaldada ka selle, et K. Xi ütluste kohaselt oskab ta võrrelda lapsi narkomaanide lastega. Ka kannatanu ütluste kohaselt leppisid nad 7-ndal toimunud vestluses kokku, et lastekaitseametnik teavitab teda uutest sellekohastest teadetest. Kannatanu poolt antud väite osas talle
15. aprillil tehtud kõne kohta on süüdistuses märgitud järgnev - 01.04.2019 helistas X Xile lastekaitseametnik B B, kes teavitas, et läbi Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefoni on laekunud järjekordne 30.03.2019 tehtud kaebus X Xilt. Kohtuistungil seletas J. B tunnistajana, et arvatavasti informatsioon Sotsiaalkindlustusameti kõnest jõudis temani Türi lastekaitsespetsialisti T B vahendusel. Kuigi J. Bi ütluste kohaselt ta ei mäleta, kas ta teavitas kannatanut Sotsiaalkindlustusametisse tehtud kõnest, siis kannatanu ütluste kohaselt teavitas teda just J. B. Kuna J. B ei välista, et teatas 30.03.2019 tehtud kaebusest kannatanule ning kannatanu teadis seda kindlalt, puudub kohtul alus kannatanu sellekohastes ütlustes kahelda. Seejuures prokuröri küsimusele, et mida kannatanu pidi tegema peale seda, kui J. B uuest pöördumisest teatas, kas uuesti arsti juurde minema, vastas kannatanu, et ei, kuna kõik proovid olid tehtud ning J. B lihtsalt teavitas teda. Ometi LasteKS § 27 lg 5 kohaselt abivajavast lapsest teatanud isikut ega teatamise fakti ei avalikustata, välja arvatud süüteomenetluses. Abivajavast lapsest teavitaval isikul on enda või oma perekonna kaitseks õigus jätta teavitamisel enda kohta andmed avaldamata. Eelnevast tulenevalt nõustub kohus kaitsja poolt osundatuga, et kannatanu olulise häirimise põhjuseks ei ole nimetatud K. Xi poolt eraellu sekkumisena käsitletud kaebuse esitamised, vaid lastekaitseametniku suutmatus jääda professionaalseks ning pidada kinni LasteKS § 27 lg-st 5, mis kohustab lastekaitseametnikku jätma avalikustamata nii kaebuse esitamise fakti kui selle esitaja. Asjaolu, et süüdistatav on helistanud anonüümselt nii perearsti nõuandetelefonile 1220 kui ka Sotsiaalkindlustusameti telefonile, nähtub asitõendi vaatlusprotokollidest. 19.06.2019 asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud X Xi poolt 30.03.2019 perearsti nõuande telefonile 1220 tehtud kõnet. Nimetatud kõnes on K. X palunud arvamust aasta kahekuuse lapse toitmise kohta ning toonud välja enda arvamuse, et laps on alatoidetud ning emal on seoses enda kaalujälgimisega probleemid, kuna ema ise näljutas ennast, emal võib olla mingi kiiks peas ja ei anna oma lapsele ka süüa. Nõustaja hinnangul kuuluks K. Xi poolt kirjeldatud laps EMOsse viimisele, et EMOs tehakse esmased analüüsid. Ühtlasi ei välista nõustaja, et emal võib tõesti olla psühholoogiline probleem ema kardab, et lapsega juhtub sama mis temaga kaalu suhtes ja püüab nüüd mõlemat hoida, aga lapsele teeb see liiga, kaugemas perspektiivis peaks ema selle toitumishäire tõttu ise kas psühholoogi või psühhiaatri juurde pöörduma ning perekond vajaks esialgu jälgimist. Seejuures vaatamata sellele, et K. X rääkis põhjalikult enda varasematest pöördumistest lastekaitseametniku poole ning enda kahtlustest nii lastekaitseametniku kui ka arstide pädevusest, aga ka hirmust uuesti kuskile kaevata, kuna tal võib sellest suur pahandus tulla, soovitas nõustaja K. Xil helistada lasteabile, kuna see on anonüümne telefon ning selle kaudu saab täpsustada, millist infot oleks vaja spetsiaalselt lastekaitse töötajale rõhutada, et tema tegevus muutuks aktiivsemaks. Nõustaja selgitas, et lasteabi telefonil töötavad vastavalt koolitatud lastekaitsetöötajad, kelle kaudu on võimalik neid asju võibolla natukene survestada. Nõustaja selgitas, et K. X ei saa lasteabisse pöördumise tõttu karistada, kui ta küsib nõu. 06.06.2019 asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud X Xi poolt 30.03.2019 lasteabi telefonile 116111 tehtud kõnet. Nimetatud kõnes alustab K. X taas vestlust aasta ja kahekuuse lapse võimalikust alatoitumisest ja hilja kõndima hakkamisest ning et on seoses sellega pöördunud lastekaitsesse ning lastekaitse suhtles perearstiga. K. X tõi ka välja, et perearst või lastekaitsetöötaja on seoses tema pöördumistega tema peale kaevanud ning ta ei tea, kas ta võib seda teemat üldse 9 torkida. Selgitas, et perearsti nõustamisteenus ütles, et lasteabi kaudu saab lastekaitse töötajat survestada, et nõuaks pediaatri vastuvõtule võtmist ja võib-olla tuleks ema isegi psühhiaatri või psühholoogi poole saata. Lasteabitelefoni konsultant selgitas, et nemad saavad teha selle info põhjal menetluse, aga seda kontrollima läheb kohaliku omavalitsuse lastekaitse, teevad menetluse kohta järelevalvet, menetluse tegemiseks oleks aga isiku andmeid vaja. K. X palus jätta anonüümseks selle, kelle käest vastav info lasteabisse saabus, andis kannatanu nime, lapse eesnime ning elukohana nimetas Türi. K. X palus kontrollida, kas lapse vereproovid on võetud, kas need on korras ning K. Xi hinnangul tuleks proovid anda hinnata mõnele erapooletule arstile. Palub ennast jätta anonüümseks. Asjaolu, et lasteabitelefonile tulnud kõne anti edasi Türi valla lastekaitsetöötajale T Ble anonüümse teatena, nähtub Sotsiaalkindlustusameti 16.05.2019 vastusest taotlusele. Seega K. Xi viimastes talle etteheidetavates kõnedes, s.o kõnedes, mis ületasid kannatanu taluvuspiiri, palus K. X jätta ennast anonüümseks ning tema anonüümseks jäämist ei seadnud kahtluse alla ka perearsti nõustaja ega lasteabitelefoni konsultant, kellele K. X avaldas ka enda varasemad pöördumised lastekaitsesse ning ka perearsti sekkumised. Seejuures tegi K. X kõne lasteabisse just perearsti nõustaja soovitusel. Kõnedest nähtub ka asjaolu, et K. X ei teadnud, kui põhjalikult on lapse tervisenäitajaid kontrollitud, mistõttu võib väita, et K. Xi mure lapse tervise pärast oli siiras ning tegemist ei olnud pahatahtliku kiusuga kannatanu suhtes. Seda, et K. Xi tegevus ei olnud pahatahtlik, kinnitavad ka tunnistajad F F, I I ja K K. Tunnistaja I Ie ütluste kohaselt ei laitnud ta maha mõtet, et K. X võiks kannatanu lapse huvide kaitseks lastekaitsesse pöörduda, K. Xi mure lapse pärast oli ehe. Tunnistaja K K ütluste kohaselt soovitas ta K. Xil võtta ühendust Sotsiaalkindlustusametiga, kuna seal on spetsialistid, aga tänase seisuga ei soovitaks ta seda kellelegi. Samuti tõi K K välja, et see hetk, kui K. X temaga rääkis, oli ta väga endast väljas ning mures K. Xi lapse pärast. Erinevalt süüdistatavast teadis aga lapse tervislikku seisundit lastekaitsespetsialist J. B, kes andis tunnistajana ütlusi, et sai K. Xilt ühe kirja, vist viimase suhtluse käigus ning e-kirjas K. X kirjutas, et on veel kolleege, kes tunnevad K. Xi lapse pärast muret. Tunnistaja ütluste kohaselt see info tema jaoks oluline ei olnud, kuna oli selleks ajaks juba arstiga suhelnud ning arst oli lapse üle vaadanud, fikseeris kirja ära ja kõik. Ka Sotsiaalkindlustusametile andis tagasisidet, et perearst on last hinnanud. K. Xile ütles J. B vaid, et last on hinnatud spetsialistide poolt ning lapsega on kõik hästi, terviseandmeid ei väljastanud. Arvas, et
16. märtsi paiku, kui X helistas, oli tal esmane info olemas. Selleks ajaks teadis, et perearsti poolt on vereproovid võetud, laps on kaalutud, mõõdetud, perearsti hinnangul oli kõik korras. Vestles ka ise kannatanuga, kes rääkis adekvaatset juttu ning ta ei näinud ühtegi asja, millele peaks lisatähelepanu pöörama. Pärast spetsialistide kaasamist järeldas, et tegemist ei olnud abivajava lapsega. Sai esimese ja teise kõne vahel teada perearsti arvamuse, pärast teist K. Xi kõnet võttis perearstiga uuesti ühendust ning andis edasi info, et K. Xi laps on liiga hilja kõndima hakanud. K. Xi kolmandat pöördumist ta adekvaatseks kaebuseks ei pidanud, kellegi poole ei pöördunud. J. Bi ütluste kohaselt tekkisid tal kahtlused, et kas inimene (X) on ikka päris terve ning saab aru, mida ta talle (Xile) seletab. Seega ei pidanud lastekaitseametnik juba K. Xi kolmandat pöördumist asjakohaseks, kuid vaatamata sellele võttis ta ühendust kannatanuga ning andis edasi talle teatavaks saanud asjaolud. Kuivõrd K. Xile oli teada, et K. X oma pöördumistes on tõstatanud kahtluse kannatanu enda toitumishäires ning seetõttu psühholoogi vajaduses, aga ka kannatanu lapse füüsilises arengus (hilja kõndima hakkamine), kuid 27.
17. sõnumites K. X taolisi kahtlusi kannatanule ise ei avaldanud, andis lastekaitsetöötaja järelikult kannatanule edasi ka K. Xi 30.03.2019 tehtud pöördumiste detailse sisu. Seda vaatamata sellele, et ise ta enam K. Xi kaebusi tõsiselt ei võtnud. Kuna LasteKS § 27 lg 5 kohaselt abivajavast lapsest teatanud isikut ega teatamise fakti ei avalikustata, nõustub kohus kaitsja seisukohaga, et J. Bi tegevus oli ebaprofessionaalne ning just tema tegevuse tagajärjel tundis kannatanu ennast oluliselt häirituna. Juhul, kui lastekaitsetöötaja oleks järginud seaduses sätestatut, st jätnud avalikustamata kaebuse esitamise fakti, ei oleks 10 pöördumistega kaasnenud ka kannatanu olulist häirimist KarS § 1573 koosseisu tähenduses. Antud juhul ei avalikustanud lastekaitsetöötaja aga mitte ainult kaebuse esitamise fakti, vaid andis kannatanule edasi ka selle sisu ning seda olukorras, kus ta oli juba kannatanu ja tema lapsega tegelenud, talle oli teada spetsialistide arvamus lapse kohta ning ta pidas K. Xi pöördumisi asjakohatuteks. Kuigi süüdistuse kohaselt võttis kannatanuga ühendust ka perearst ning seda nii 27.02.2019, 06.03.2019 kui ka 13.03.2019 ning viimasel korral palus kannatanul minna lapsega pediaatri vastuvõtule, ei saa kohtu hinnangul selliste pöördumistega kaasnevat kannatanu olulist häiritust ette heita süüdistatavale. Juhul, kui perearst oleks suunanud lapse pediaatri juurde kohe esimesel korral, ei oleks sellega kaasnenud ka kannatanu intensiivset häiritust. Kuigi lapse raviloost nähtub, et perearst oleks lapse suunanud pediaatri juurde justkui järjepidevalt laekunud kaebuste tõttu, on siiski väheusutav, et lapse eriarsti juurde suunamine saab tugineda üksnes kellegi telefoni teel tehtud kaebuste põhjal. Seda veel olukorras, kus kaebuse esitajat ei võeta väidetavalt tõsiselt. Arvestades, et perearst on tuvastanud lapsel 2,5 kuuga kaalulanguse 500 g, diagnoosinud rauavaegusaneemia ning soovitanud lapse toitumist muuta, ei ole kohtu hinnangul välistatud, et arstil võisid siiski tekkida lapse tervise osas mingid kahtlused ning just kahtluste kummutamiseks või nende jaatamiseks oli pediaatri juurde suunamine vajalik. Siinjuures ei saa jätta tähelepanuta, et kasvukõverate kohaselt suurenes arstivisiidile järgneval perioodil lapse kaal oluliselt ning asjatundjana üle kuulatud X Zi sõnade kohaselt näitab kaalutõus, et see võib olla seotud menüü muutusega või ema ja pere teadlikkuse paranemisega, mingi muutus on kindlasti toimunud. Perearstil tekkinud soovi saada enda antud hinnangule spetsialisti kinnitus, mis omakorda tõi kaasa taaskord kannatanu poole pöördumise ning sellega tema häirimise, ei saa aga süüks panna K. Xile kui kaebuse tegijale. Lähtudes kannatanu ütlustest, mille kohaselt oli tema jaoks häiriv just see, kui pidevalt tuli temani info, et tema vastu on esitatud sellised süüdistused, on kaitsja õigustatult osundanud, et teadmine, et keegi on teinud isiku suhtes kaebuse lastekaitsesse, on juba iseenesest häiriv, aga ametnike korduv rikkumine mängis suurt rolli selles, et kannatanu tunneks ennast oluliselt häirituna ja esitaks kuriteokaebuse. Eeltoodust tulenevalt ning lähtudes KarS §-st 1573 lg 1 sätestatust, mis eeldab süüdistatava tegevuse korduvust või järjepidevust ning kohtus tuvastatust, et kannatanu tundis ennast oluliselt häirituna alates kolmandast temale laekunud kõnest, puudub kohtu hinnangul K. Xi tegevuse ja kannatanule saabunud tagajärje vahel põhjuslik seos. K. X on pärast esimest pöördumist andnud ametnikele edasi üksnes temale laekunud informatsiooni nii kannatanu kui tema lapse kohta ning eeldanud, et tema edasisi pöördumisi käsitletakse anonüümselt. Esitatud tõendid ei osuta mitte süüdistatavale kui kannatanu olulisele häirijale, vaid ametnikele, kelle tegevus tõi kannatanule kaasa KarS 1573 lg 1 koosseisus nimetatud tagajärje. Kohtule esitatud tõendite pinnalt jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus lastekaitseametnik juba enam süüdistatava kolmandat kaebust tõsiselt ei võtnud, hinnates süüdistatava käitumist lausa ebaadekvaatseks, pidas ta siiski kannatanu järjepidevat informeerimist vajalikuks. Ka perearst oleks saanud kõik vajalikud uuringud teha esimesel korral ning arsti otsust suunata kannatanu siiski hiljem ka eriarsti juurde, ei saa ette heita süüdistatavale. Kuivõrd lastekaitseametnik oli kannatanuga suhelnud, talle olid teada kannatanu lapse terviseandmed ning süüdistatava kaebustele ta enam ei reageerinud, oleks ilmselgelt ka 30.03.2019 tehtud pöördumised pidanud lahendama ametkondade siseselt. Nimetatut toetab juba eespool viidatud LasteKS § 27 lg 5, mille kohaselt abivajavast lapsest teatanud isikut ega teatamise fakti ei avalikustata. Siinjuures arvestab kohus ka süüdistatava kaebuste sisu, mille eesmärgiks oligi erapooletu ametkondlik kontroll kohaliku lastekaitsespetsialisti ja perearsti töö üle, tagamaks lapse igakülgne kaitse, mitte aga pahatahtlik kius kannatanu suhtes. Kohus on seisukohal, et KarS §-s 1573 lg 1 sätestatud tagajärje saabumine ei ole K. Xile ka objektiivselt omistatav. Riigikohus on lahendis 1-16-10326 p-s 26 märkinud, et süüteokoosseisu 11 tunnuste objektiivsel omistamisel lähtutakse arusaamast, et täideviija käitumisega põhjuslikus seoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes ehk teisisõnu: mitte alati ei saa isiku tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks ka karistusõiguslikus mõttes /…/ teo objektiivsest omistamisest on võimalik kõneleda eeskätt siis, kui süüdlane on loonud õiguslikult relevantse ohu või selle ohu tekkimist suurendanud ja oht on realiseerunud koosseisupärases tagajärjes. Sellele, kas koosseisupärase teoga võidi luua oht tagajärje saabumiseks, tuleb reegeljuhtumil anda hinnang nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist ex ante. Tunnistajatena on üle kuulatud objektiivsed kõrvaltvaatajad I It ja K Kt: tunnistaja I Ie sõnul olid neil arutelud, et kas K. X peaks pöörduma lastekaitsesse ning tema ei laitnud maha mõtet lastekaitsesse pöördumiseks. Tunnistaja K. K ütluste kohaselt soovitas just tema võtta K. Xil ühendust Sotsiaalkindlustusametiga. Seda, et K. K pidas õigeks kannatanu lapse heaolu kaitseks pöörduda Sotsiaalkindlustusametisse, nähtub ka K. K ja K. Xi vahel toimunud vestlusest. Kohtule on esitatud nendevaheline 30.03.2019 aset leidnud kirjavahetus, kus K. X andis K. Kle lasteabisse pöördumisest teada ning K. K hinnangul seisab K. X õige asja eest. Seejuures nähtub K. K ütlustest, et K. X pöördus lasteabisse K. K julgustusel ning motiveerimisel ning K. K kardab, et hoopis X võib K. Xile liiga teha, mitte vastupidi (lk 60-66). Lisaks tunnistajate ütlustele pidas lasteabisse helistamist vajalikuks ka perearsti nõuandetelefoni nõustaja, kuigi teadis K. Xi varasematest pöördumistest. Just nõustaja ettepanekul tegi K. X viimase kõne lasteabisse. Seega ei osanud keegi eespool nimetatutest eeldada, et seadusega isikule pandud kohustus teatada abivajavast lapsest toob K. Xile kaasa kriminaalvastutuse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et K. X ei ole täitnud ahistava jälitamise objektiivset koosseisu ning ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et süüdistatav oleks pannud toime KarS §-s 137 sätestatud kuriteo, s.o eraviisilise jälitustegevuse, mis seisneb seadusliku õiguseta isiku poolt teise isiku jälgimist tema kohta andmete kogumise eesmärgil. Tsiviilhagi Kannatanu X X on esitanud tsiviilhagi, milles taotleb X Xilt välja mõista talle õigusvastase teoga tekitatud varaline kahju summas 545,926 ja mittevaraline kahju summas 1000 eurot, kogusummana 1545,926 eurot.

§ 310

lg 2 kohaselt juhul, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Kuna kohus mõistis K. Xi süüdistuses KarS § 1573 lg 1 järgi õigeks, jätab kohus kannatanu tsiviilhagi

§ 310lg 2 alusel läbi vaatamata.

Menetluskulud Menetluskuludeks antud kriminaalasjas on valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (

§ 175

lg 1 p 1), kannatanule 14.11.2019 Harju Maakohtu kohtumäärusega välja makstud sõidukulu summas 33,90 eurot (

§ 175

lg 1 p 2) ja määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses 720 eurot (

§ 175

lg 1 p 4).

§ 181

lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Kuna kohus mõistis K. Xi õigeks, jätab kohus kannatanu sõidukulu summas 33,90 ja määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses 720 eurot

§ 181lg 1 alusel riigi kanda.

Samuti tuleb K. Xile hüvitada riigieelarve vahenditest valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. 12 Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-60-14 p-s 10.1 märkinud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata. Kriminaalasjas on süüdistatava K. Xi poolt valitud kaitsja esitanud kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 9462,50, millele palub juurde arvestada 17.12.2019 kohtuistungile kulunud aja O. Xi tunnihinnaga 170 eurot (millele lisandub käibemaks). Kaitsja osundas, et teda abistas jurist Elise X (tunnihind 100 eurot, millele lisandub käibemaks) ning taotluses on välja toodud alljärgnev: - 07.08.2019 tutvus O. X toimikuga ja analüüsis materjale 5 h – 850 eurot; - 07.08.2019 tutvus E. X toimikuga ja analüüsis materjale 2 h ja 56 m – 293,33 eurot; - 21.08.2019 analüüsis O. X materjale, pidas nõu kliendiga 2 h ja 30 m – 425 eurot; - 26.08.2019 analüüsis O. X materjale ja kohtus prokuröriga 1 h ja 45 m - 297,50 eurot; - 06.09.2019 täiendas E. X kaitseakti 19 m – 31,67 eurot; - 12.09.2019 oli O. X Harju Maakohtus eelistungil 30 m - 85 eurot; - 22.10.2019 koostas O. X küsimusi tunnistajatele 1 h 41 m – 286,16 eurot; - 24.10.2019 O. X valmistus kohtuistungiks 3 h 30 m – 595 eurot; - 30.10.2019 koostas O. X küsimusi tunnistajatele 2 h 39 m – 450,50 eurot; - 31.10.2019 suhtles O. X tunnistajatega 47 m – 133,17 eurot; - 01.11.2019 koostas O. X tunnistajatele küsimusi – 5 h 13 m – 886,83 eurot; - 05.11.2019 koostas O. X tunnistajatele küsimusi 2 h – 340 eurot; - 06.11.2019 O. X valmistus kohtuistungiks 5 h 30 m – 935 eurot; - 07.11.2019 osales O. X Harju Maakohtus kohtuistungil 5 h ja 30 m – 935 eurot; - 13.11.2019 koostas O. X kohtuteese 2 h 59 m – 507,17 eurot; - 09.12.2019 koostas O. X kohtuteese 3 h 41 m – 626,17 eurot; - 16.12.2019 koostas O. X kohtuteese ja valmistus kohtuistungiks 10 h 30 m – 1785 eurot. Hinnates taotluses näidatud toiminguid ja neile kulunud aega, leiab kohus, et esitatud taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades kriminaalasja vähest mahtu ning asjaolu, et tegemist ei olnud sisult niivõrd keeruka kriminaalasjaga, mis vajaks aeganõudvat analüüsi või ulatusliku materjali (sealhulgas kohtupraktika) läbitöötamist, on kohtu hinnangul taotluses ajakuluna märgitud toimikuga tutvumine, materjalide analüüs, kohtuistungiks ettevalmistamine, tunnistajatele küsimuste koostamine ning kohtuteeside koostamine ülepaisutatud. Põhjendatuks saab lugeda toimikuga tutvumise kestuseks 2 tundi, materjalide analüüsiks 4 tundi (sealhulgas kohtumine prokuröriga), kohtuistungi ettevalmistamise ajaks 6 tundi, mis hõlmab ka tunnistajatele küsimuste koostamist ning kohtuteeside koostamiseks 8 tundi. Arvestades aega, mille kaitsja on juba kulutanud nii toimikuga tutvumiseks, materjalide analüüsimiseks kui ka kohtuistungi ettevalmistamiseks, on mõistlik eeldada, et kohtuteesid (7,5 lehekülge) oleks võimalik olnud valmis kirjutada ka tunduvalt väiksema ajaga kui seda on taotluses näidatud aeg (ligikaudu 16 tundi). Täielikult jätab kohus arvestamata taotluses näidatud ajakulu juristi tööle. Antud juhul kattub juristi töö kaitsja tööga (tutvus toimikuga ja analüüsis materjale) või on kaitsjat abistava iseloomuga (kaitseakti täiendamine), mistõttu ei ole need eraldi menetluskulude hulka arvatavad. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus

§ 175

lõikes 2 sätestatuga, mille kohaselt juhul, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on lahendis 1-17-7111 p-s 24 selgitanud, et osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. 13 Põhjendatud on taotluses näidatud ajakulu kohtuistungil osalemise eest – eelistung 30 minutit ning kohtuistung 07.11.2019 (5 tundi ja 30 minutit), millele lisandub ka 17.12.2019 toimund kohtuistungil viibitud aeg (1 tund). Seega peab kohus mõistlikuks ajakuluks kokku 27 tundi. Arvestades kaitsja poolt esitatud õigusliku argumenteerituse asjakohasust ning osutatud õigusteenuse vajalikkust, hindab kohus kaitsja poolt näidatud tunnihinna 170 eurot (pluss käibemaks) põhjendatuks. Eeltoodust tuleneval leiab kohus, et

§ 181

lg 1 alusel on põhjendatud mõista riigieelarve vahenditest X Xi kasuks välja 5508 eurot (õigusabi 4590 eurot pluss 918 eurot käibemaks) valitud kaitsjale makstava tasu katteks. Täiendavalt tuleb kohtul võtta seisukoht kannatanule menetluskulude hüvitamises. Kuigi kannatanu on tsiviilhagis nimetanud valitud kaitsjale makstud tasu ning sõidukulusid varalise kahjuna ning taotlenud nende hüvitamist, ei ole nimetatud varaline kahju aga käsitletav kuriteoga tekitatud kahjuna, vaid

§ 175

lg 1 p 1,2 alusel menetluskuluna.

§ 182

lg 5 kohaselt tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise või kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud riik. Riigikohus on 27.06.2016 lahendis 3-1-1-49-16 p-s 25 selgitanud, et menetluskuluks on muu hulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (

§ 175lg 1 p 1).

Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud

§ 182lg 4 järgi riik.

Ehkki selle sätte sisuks on üksnes tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud, tuleb seda kolleegiumi hinnangul tõlgendada laiendavalt ja asuda seisukohale, et

§ 182

lg-s 4 sätestatu hõlmab kõiki tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud kulusid, sh kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Sellega seoses märgib kolleegium de lege ferenda, et 1. jaanuaril 2017 jõustuv

§ 182

lg 5 ls 1 sätestab otsesõnu, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. Hagiavalduse kohaselt on kannatanu kulud seoses õigusabi teenuse osutamisega 360 eurot (arve nr 19-054) ja 100,80 eurot (arve nr 07/19). Arve nr 19-054 kohaselt on X Xile osutatud õigusteenust, mis seisnes materjalidega tutvumises ja avalduse koostamises, mille peale kulus 2 tundi ning tunnihinnaks on märgitud 150 eurot. Arve järgi kuulus tasumisele koos käibemaksuga 360 eurot. Hinnates kaitsja tehtud toimingutele kulunud aega ning kaitsja ühe tööühiku hinda, loeb kohus valitud kaitsjale makstud tasu selles osas põhjendatuks ning see tuleb kannatanule hüvitada. Küll ei pea aga kohus põhjendatuks hüvitada kannatanule õigusteenuse eest, mis seisnes 16.02.2019 aset leidnud konsultatsioonis (arve nr 017/19). Kuna X Xi esmane pöördumine lastekaitseametniku ja kannatanu poole leidis aset alles 27.02.2019, ei saa 16.02.2019 toimunud konsultatsioon olla kuidagi puutumuses K. Xile esitatud süüdistusega, mistõttu nimetatud summa jääb kannatanu enda kanda. Samuti ei kuulu kannatanule hüvitamisele sõidukulud. Hagiavalduse kohaselt kandis kannatanu sõidukulusid, mis tekkisid seoses 27.02.2019 perearsti juurde sõitmisega, 14.03.2019 Paidesse lastearsti juurde sõitmine, 16.03.2019 Tallinnasse advokaadi juurde konsultatsioonile sõitmine ning 07.05.2019 Tallinnasse Põhja prefektuuri ülekuulamisele sõitmine. Sõidukulude maksmist reguleerib „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määrus nr 322). Nimetatud korra § 9 lg 1 kohaselt kriminaal- või väärteomenetluse korral maksab käesoleva määrusega ettenähtud summad pärast ülesande täitmist menetlusest osavõtja väljakutsunud asutus (uurimisasutus, prokuratuur, väärteoasja kohtuväline menetleja või kohus) oma eelarves selleks ettenähtud vahenditest vastavalt kas uurija, prokuröri, kohtuvälise menetleja või kohtu määruse alusel. Menetlusest osavõtja kulude hüvitamise võib menetleja lahendada pealdisena vastaval 14 taotlusel. Menetlusest osavõtja kulud seoses kohtuistungil osalemisega maksab kohus, sõltumata sellest, kes oli menetlusest osavõtja väljakutsujaks. Eeltoodust nähtub, et kannatanule kuuluvad hüvitamisele sõidukulud, mis on tekkinud seoses menetleja juurde sõitmisega. Seega ei saa menetluskuludena käsitleda sõidukulu, mis tekkis seoses arsti või advokaadi juurde sõitmisega. Kuigi hagiavalduse kohaselt sõitis kannatanu 07.05.2019 ka Põhja prefektuuri ülekuulamisele ning on esitanud selle kohta kuludokumendina ka 04.05.2019 Türi tankla arve nr 42711-593787, puudub kohtul alus nimetatud summa kannatanule hüvitamiseks. Eelviidatud korra § 9 lg 1 kohaselt oleks kannatanu pidanud vastama taotluse esitama juba uurimisasutusele või prokuratuurile kui menetlusest osavõtja väljakutsunud asutusele. Sõltumata sellest, kes oli menetlusest osavõtja väljakutsujaks, maksab kulud kohus vaid juhul, kui menetlusest osavõtja osaleb kohtuistungil. Eelviidatud sõidukulu ei tekkinud seoses kohtuistungiga. Seega tuleb kannatanule riigieelarve vahenditest hüvitada vaid tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 360 eurot. Juhindudes

§-dest 175, 181, 309 lg 2, 315, 318, 319 kohus otsustas: Õigeks mõista X X KarS § 1573 lg 1 järgi esitatud süüdistuses.

§ 181

lg 1 alusel jätta kaitsjatasu summas 720 eurot ja kannatanu sõidukulud summas 33,90 eurot riigi kanda. Hüvitada riigieelarve vahenditest X Xile tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 5508 (viis tuhat viissada kaheksa) eurot. Hüvitada riigieelarve vahenditest X Xile tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot.

§ 310lg 2 kohaselt jätta X Xi poolt esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata.

Asitõendid - 2 CD-plaati, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures - jätta kohtuotsuse jõustumisel

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde.

Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega ning vahistatud süüdistataval või tema kaitsjal kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast 15 päeva jooksul. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 15