Obsah (9)

§ 108§ 109§ 97§ 99§ 100§ 101§ 102§ 105§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Maido Roots Otsuse tegemise aeg ja koht 10.03.2020.a. Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-15390 Tsiviilasi A K hagiavaldus A K ja J

) § 100 lõike 2 esimene lause sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Fakt on see, et hageja ei ole viimased viis aastat oma vanematega koos elanud, sh ei elanud hageja vanematega koos ajal, mil ta oli alaealine. Hagiavaldus on esitatud 12.10.2018 ning hageja on taotlenud elatise väljamõistmist ka tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist s.o alates 12.10.2017. Hageja jääb oma nõude juurde ning leiab, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine on

§ 108alusel põhjendatud.

Hageja täpsustab tagasiulatuva nõude suurust seda vähendades järgmiselt. Tagasiulatuva nõude suurus alates 12.10.2017 kuni 04.04.2018 s.o ajal, mil hageja oli alaealine. Miinimumelatise suurus oli 2017.a. 235 eurot, 2018.a. 250 eurot. Riigikohus on selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (RKTKo 3-2-1-174-16, p 13; RKTKo 3-2-1-165-13, p 15). Eelnevast tulenevalt ning arvestades vanemate poolt perioodil 12.10.2017 kuni 04.04.2018 teostatud elatise makseid hagejale on hageja nõue vanemate vastu eelnimetatud perioodi eest kostja 1 osas 570 eurot, kostja 2 osas 750 eurot. Kostja vastuses esitatud väide, et kostjatel oli oma alaealise lapsega kokkulepe, mille kohaselt kohustus isa tasuma igakuiselt 100 eurot ja ema 150 eurot, ei ole asjakohane. Hageja ei olnud alaealisena teadlik oma õigustest ning vanemate kohustustest ülalpidamise andmisel. Mistahes kokkuleppeid vanemad oma alaealise lapsega sõlmisid, siis on need tühised.

§ 109

kohaselt kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, on tühine. Ilmselgelt piiras selline kokkulepe ebamõistlikult ülalpidamiskohustuse täitmist ega olnud hageja kui alaealise lapse huvides ning on selliselt tühine algusest peale. 3 Tagasiulatuva nõude suurus alates 05.04.2018 kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o ajal, mil hageja oli täisealine. Kostjad põhjendavad oma vastuväiteid tagasiulatuva nõude osas sellega, et hageja ning kostjate vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kohustub isa maksma hagejale igakuiselt 100 eurot ning ema 150 eurot ning eelnevast tulenevalt puudub hagejal alus nõuda suurema summa tasumist. Kuivõrd kostjad on ise kinnitanud kokkuleppe olemasolu, siis palub hageja kohtul eelnevast lähtuda ka tagasiulatuva nõude osas perioodil 05.04.2018 kuni nõude esitamiseni. Eelnevast tulenevalt ning arvestades vanemate poolt perioodil 05.04.2017 kuni 11.10.2018 teostatud elatise makseid võlgneb kostja 2 hagejale 25 eurot. Ehkki kostjad on märkinud, et vaidlevad hagiavaldusele täies ulatuses vastu, on nad siiski kostja vastuse punktis 3.1 tunnistanud kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt kohustus isa tasuma hagejale 100 eurot kuus ning ema 150 eurot kuus. Vaidlus puudub selles, et kokkulepe on täitmiseks kohustuslik mõlemale poole. Hageja sooviks keskenduda vaid oma õpingutele ning kui kostjad täidaks

§ 97

punktist 2 tulenevat ülalpidamiskohustust, siis lõpetaks hageja kooli kõrvalt tööl käimise või vähendaks oluliselt oma koormust. Hageja õpingud jätkuvad ka 2019/2020 õppeaastal. Hageja on välja toonud ka oma igakuised kulutused, mida tal aga ei ole võimalik kõiki dokumentaalselt tõendada. Dokumentaalsed tõendid on võimalik esitada ühiselamu üürikulude kohta ca 50 eurot kuus ning sidekulude kohta ca 50 eurot. Põhjendatud on ka hageja igakuised kulud ravimitele ning ainuüksi retseptiravimite ostmisele kulub igakuiselt märkimisväärne summa. Kuna hageja on tihtipeale ravimeid soetanud sularaha eest, siis esitab hageja tõendina väljavõte patsiendiportaalist, millest on nähtavad hagejale väljakirjutatud ning tema poolt välja ostetud ravimid. Kokkuvõtvalt vähendab hageja oma nõuet kostjate vastu alates hagiavalduse esitamisest kostja I suhtes summani 150 eurot kuus ning kostja II suhtes summani 100 eurot kuus. Hageja on vastusele lisanud kontoväljavõtte perioodi 01.10.2017-30.06.2019 kohta A K tehtud maksete kohta, kontoväljavõtte perioodi 01.10.2017-10.10.2019 kohta J K tehtud maksete kohta, võlgnevuse koondtabeli, xxxx 02.10.2019 õppimistõendi, kontoväljavõtte perioodide 12.10.2017-11.10.2018 ja 12.10.2018-01.10.2019 kohta Telia Eesti AS-le tehtud maksete kohta, retseptide loetelu perioodi 23.10.2017-08.08.2018 kohta. KOSTJATE SEISUKOHT

1. Kostjad 28.11.2018.a vastuses ei tunnista hagi ja paluvad selle täielikult rahuldamata jätta, kuna nad on hagejale elatist maksnud oma võimaluste piires. Hageja on hagiavalduses sõnaselgelt väitnud, et tal oli kuni hagiavalduse esitamiseni oma vanematega kokkulepe, et ema kannab talle 150 eurot ja isa 100 eurot. Samas on ta esitanud nõude tagantjärele ühe aasta eest nõudes igakuiselt kummagi kostja käest 330 eurot kuus. Kuna hageja ja kostjate vahel oli kokkulepe elatise maksmise osas, ei ole hagejale kahju tekkinud ning selline nõue ei tulene seadusest. Hageja sai 05.04.2018.a. täisealiseks ning tal tekkis õigus iseseisvalt ilma seadusliku esindajata hageda, seega puudus tal igasugune vajadus oodata üle poole aasta, et hagi esitada. Kuna aga hageja seda ei teinud, saab järeldada, et kostjate poolt makstav summa oli hageja vajaduste rahuldamiseks piisav ja nagu hageja ise ka kinnitas, oli poolte vahel vastav kokkulepe olemas. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta hageja nõue, milles ta nõuab kostjalt 1 tagasiulatuvalt 1905 eurot ja kostjalt 2 tagasiulatuvalt 3090 eurot, rahuldamata. Hageja on esitanud arvestuse, mille kohaselt on tema igakuised kulud kokku 660 eurot. Kostjad on seisukohal, et hageja poolt esitatud kulud on ülepaisutatud ja ebareaalsed. Hageja ei ole esitanud oma kulude tõendamiseks mitte ühtegi arvet ega muud tõendit. Kostjate arvates on ebamõistlik kulutada sidevahenditele 50 eurot kuus, samuti ei ole teada, milles seisnevad elamiskulud 50 eurot kuus. Kostjatele teadaolevalt saab kooli 4 sööklas lõunasöögi paari euroga, kostja 2 on omalt poolt andnud hagejale alati kaasa toidukraami ja aiasaadusi. Kindlasti ei saa mõistlikuks kuluks pidada igakuist kulu riietele ja jalanõudele summas 100 eurot ning kulud transpordile puuduvad hagejal täielikult, kuna kool maksab bussipiletid kinni. Kostjatele teadaolevalt ei põe hageja ühtegi kroonilist haigust, mille puhul kuluks ravimitele 50 eurot kuus ning hügieenivahendite peale võib kuluda maksimaalselt 15 eurot. Kuna enamus õppevahendeid on kooli poolt, siis kaustikute ja kirjutusvahendite peale ei saa samuti igakuiselt 20 eurot kuluda. Milles seisnevad kulutused vabale ajale summas 40 eurot, see hagiavaldusest ei selgu. Hageja õpib xxxx
2. kursusel ning on varasematel aastatel kogu aeg kooli kõrvalt tööl käinud ning endale ise ülalpidamist teeninud. Kostjal 1 (hageja ema) on peale hageja veel 3 ülalpeetavat: J K (sünd. xxxx), A K (sünd. xxxx) ja L K (sünd. xxxx), neist viimasega viibib lapsehoolduspuhkusel. Hageja ema sissetulekuteks on peretoetused 610 eurot ning emapalk 376 eurot. Lisaks maksab kostja 2 (hageja isa) J ja A ülalpidamiseks elatist kokku summas 150 eurot. Hageja emal mingit vara ei ole. Hagejaga oli kokkulepe, et ema maksab talle igakuiselt 150 eurot, septembris maksis ema 155 eurot, kuid alates oktoobrist on kostja 1 tõesti maksnud 130 eurot, kuna septembris lisandus talle uus ülalpeetav. Seetõttu ei ole hageja emal võimalik ka suuremat summat maksta. Hageja oma emaga ei suhtle, telefonile ei vasta ja kuigi ema on soovinud temaga kontakteeruda ja oma abi pakkuda, siis ei ole see õnnestunud. Kostja 2 (hageja isa) töötab OÜ-s xxxx ning tema kättesaadav töötasu on 750 eurot. Kostja 2 maksab kostjale 1 elatist J ja A ülalpidamiseks kokku summas 150 eurot. Samuti oli kostjal 2 kohustus maksta elatist oma täisealisele õppivale pojale A K, kes sai 26.11.2018.a. 21-aastaseks. Hagejal oli isaga kokkulepe, et isa maksab talle igakuiselt elatist summas 100 eurot, kuid alates septembrist ei olnud isal see enam võimalik, kuna siis asus J elama oma ema juurde ning seetõttu pidi isa hakkama mõlema lapse eest kostjale 1 elatist maksma. Samas ostis isa hagejale
3. septembril A-Sport kauplusest jope väärtusega 42,70 eurot ja andis hagejale kaasa aiasaadusi ja muud toidukraami. Kostjale 2 kuulub kinnistu asukohaga xxxx, mida ta kasutab oma elukohana, muud vara tal ei ole. Kostja 2 kuludeks on eluasemelaen 105 eurot, elamukindlustus 20 eurot, TV, internet, telefon 60 eurot, küttepuud 30 eurot, bensiin tööle sõiduks 100 eurot ning kolmele lapsele elatis kokku 225 eurot. Ülejäänud summa kulub söögile, riietele, esmatarbekaupadele jms. Hageja väide, et igakuiselt esineb probleeme maksete laekumisega, ei pea paika. Kostja 2 konto väljavõttest on näha, et ülekanded on tehtud 08.09., 05.
4. ja 08.
5. Ka kostja 1 on teostanud maksed peale seda, kui talle on laekunud peretoetused. Kostjate esindaja viitab Riigikohtu 19.10.2015.a lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15 (p 11) täisealiseks saanud õppiva lapse ülalpidamisnõude lahendamise kohta, millele tuginedes on kostjatel kohustus esmajärjekorras üleval pidada oma alaealisi lapsi ja alles seejärel vabade vahendite olemasolul hagejat. Kostjad ei välista asja lahendamist kompromissiga. Kostjate vastusele on lisatud L K ja A K sünnitõendid, J K kontoväljavõte perioodi 01.09.2018-20.11.2018 kohta. KOHTUISTUNG
6. 08.10.2019.a istungil jääb hageja jääb oma täpsustud nõude juurde. Kostjad hageja nõuet ei tunnista, leides, et on oma võimete kohaselt hagejat üleval pidanud. Kostjatel oli kokku kolme alaealise lapse ülalpidamiskohustus. Kui hageja üksi oleks saanud elatist miinimummääras, oleks teised lapsed kannatanud. Kostjad ei ole ka nõus sellega, et hageja ootas nii pikalt kohtusse pöördumisega. Kostjate esindaja osutab, et Riigikohus on leidnud, et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel tuleb arvestada toonast kui ka lahendi tegemise ajal vanemate võimalusi ja vältida vanema ja tema teiste laste asetamist äärmisel raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik kohe vajaduse ilmnemisel 5 nõuet ei esitanud. 2018 septembris sündis emal uus laps ja üks lastest, kes elas isa juures, asus 2018 septembrist ema juurde elama. Kostjatele oli teada, et hageja lõpetab juunis 2019 õpingud, hagejal oli terve juuli ja august vaba ja tal oli võimalik endal tööle minna ja elatist teenida, tal ei ole õigust selle aja eest elatist nõuda. Kooli poolt esitatud dokumendist on näha, et tegelikult toimub õppetöö kahel päeval nädalas. Kostjad ei ole rohkem nõus täisealist õppivat isikut üleval pidama, sest ülejäänud päevad nädalas on hagejal võimalik kooli kõrvalt võimalik tööl käia ning see oli hageja enda valik edasi õppida. Kostjad ei ole nõus maksma elatist mitte mingis summas. Vastuseks hageja esindajale kostja (isa) selgitab, et maksab alaealistele lastele elatist 140 eurot ühele lapsele, kokku 280 eurot. KOHTU SEISUKOHT
7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 6 ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega. TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
8. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
9. Perekonnaseaduse (

) § 96 1. lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et A K (edaspidi hageja) on A K (edaspidi kostja 1) ja J K (edaspidi kostja 2) laps. Käesoleva asja lahendamisel omab ka tähtsust asjaolu, et rahvastikuregistri ja sünnitunnistuste (tl 36-38, 99, 100) põhjal on kostjatel 1 ja 2 kolm ühist last, s.h A K, ning kellest kaks – 05.08.2005.a sündinud J K ja 16.10.2015.a sündinud A K on käesoleval hetkel alaealised. Lisaks on kostja 1 ülalpidamisel 14.09.2018 sündinud L K. Kostjal 2 on veel 25.11.2015 täisealiseks saanud laps A K. 11.

§ 97

p-de 1 ja 2 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps ning laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Hageja A K sai täisealiseks 05.04.

1. Õpingute kohta esitatud isikukaardi (tl 5) põhjal lõpetas hageja xxxx
2. klassi 16.06.2016 ning asus alates 29.08.2016, s.o enne täisealiseks saamist 05.04.2018 õppima xxxx kutseõppes logistiku abi õppekaval nominaalõppeajaga 3 aastat. 02.10.2019.a õppimistõendist (tl 88) nähtub, et hageja õpib 2019/2020 õppeaastal sama kooli logistiku õppekaval statsionaarses õppes, õpingute eeldatava lõpukuupäevaga 28.08.
3. Kohus selgitab, et 01.10.2015.a jõustunud

§ 97

p 2 alusel on elatise saamise õigus ka lapsel, kes täisealiseks saades ei õppinud, kuid asus õppima enne 21-aastaseks saamist (vt „Täitemenetluse seadustiku muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 803 SE“ eelnõu seletuskiri, kättesaadav www.riigikogu.ee). Seega on hagejal õigus ülalpidamisele ka pärast hageja poolt xxxx logistiku abi õppekaval õpingute lõppemist ja seejärel täisealisena, kuid nooremana kui 21-aastasena logistiku õppekaval õppima asumisel. Poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et A K elab kostjatest eraldi vähemalt alates 2014.a.

1. Hageja esitas kostjate vastu nii tagasiulatuva elatise nõude kui elatise nõude alates hagi esitamisest kuni hageja õpingute lõppemiseni, kuid mitte kauem, kui hageja 21-aastaseks saamiseni. Tagasiulatuva elatise nõudes eristab hageja elatisnõuet 12.10.2017 kuni 6 täisealiseks saamiseni 05.04.2018 ja elatise nõuet alates 05.04.2018 kuni hagi esitamiseni 12.10.
2. Hagejale seni antud elatise osas pooled kinnitavad, et kostjad tasusid vastavalt kokkuleppele hagejale kostja 1 poolt summas 150 eurot ja kostja 2 poolt summas 100 eurot. Kostjad võtavad ka omaks, et nad vähendasid hagejale kokkuleppel makstavat elatist alates septembrist
3. Kostjad ei ole nõus maksma elatist mitte mingis summas. 13.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus märgib vastuseks kostja 28.11.2018 vastuses viidatud hagejal kahju puudumisele, et hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjatelt välja mõista elatise, seega tuleb kohtul lahendada hageja nõue tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse täitmiseks, mitte kahju hüvitamise nõue. Kohtupraktika kohaselt loetakse ülalpidamiskohustuse täitmata jätmiseks nii ülalpidamise mitteandmist kui ka selle ebapiisavat või ebaregulaarset andmist (vt nt RKTKo 3-2-1-3517, p 19). Hagiavalduse põhjal on hagi esitatud põhjusel, et antud elatis oli ebapiisav, s.o hageja hinnangul oli tal alaealisena õigus elatisele miinimummääras ning täisealisena antud elatis ei kata tema tegelikke kulusid, samuti anti elatist ebaregulaarselt (kokkulepitud kuupäevast erineval ajal). Riigikohus on selgitanud, et

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Samas kohus selgitab, et järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (RKTKo 3-2-1-35-16, p-d 19, 20). Kohus leiab, et Riigikohtu eeltoodud seisukoht on kohaldatav ka olukorras, kus tagasiulatuvalt esitatakse nõue ülalpidamise andmiseks suuremas ulatuses kui seda seni on antud. Käesolevas asjas kostjad osutasid, et hagejal oli võimalus 2018 aprillis täisealiseks saades kohe kohtusse pöörduda, kui ta leidis, et tema õigusi on piiratud. Kohus märgib, et arvestades alaealise lapse nii majanduslikku kui emotsionaalset sõltuvust oma vanematest ja tema võimalusi oma huvide kaitseks, ei saa hagejale ilmselt ette heita, et ta juba alaealisena ei ole vanematelt nõudnud ülalpidamist suuremas, tema tegelikke vajadusi katvas ulatuses. Küll aga nõustub kohus kostjatega selles, et hagi esitamisega viivitamine hageja täisealiseks saamisest 05.04.2018 kuni 12.10.2018, s.o enam kui pool aastat, ei olnud mõistlik ega põhjendatud ning tagasiulatuva nõude õigeaegse esitamata jätmisega võib hageja seada kostjad majanduslikult raskesse olukorda. Hageja ei ole selgitanud, miks ta oma nõude esitamisega ka täisealisena viivitas. Poolte selgitustest ei ilmne, et hageja oleks elatise suurendamise nõude vanematele ka kohtuväliselt esitanud, isegi kui kohtu hinnangul võib hageja 18.12.2018.a vastuse (tl 55) põhjal oletada, et hageja on ülalpidamise teemal vähemalt oma emaga varasemalt kirja teel suhelnud. 14. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Arvestades tagasiulatuva elatise nõudega kaasnevat täiendavat koormust kohustatud isikutele, tuleb tagasiulatuva elatise suuruse kindlaksmääramisel kooskõlas Riigikohtu seisukohaga (RKTKo 3-2-1136-13, p-d 13, 15) määrata ülalpidamiskohustuse ulatus õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi

§ 99

mõttes, arvestades mh ka kohustatud isiku varalist seisundit

7 § 102 ja § 105 lg 3 mõttes koosmõjus

§-ga 108 Seega tuleb elatist tagasiulatuvalt välja mõistes arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi (RKTKo 3-2-1-136-13, p 14). Eeltoodust tulenevalt peab õigustatud isik ülalpidamisnõude viivitamisega esitamisel arvestama võimalusega, et kohustatud isiku muutunud varalise seisundi tõttu saab viimaselt haginõude esitamisele eelnenud ajavahemiku eest välja mõista väiksema elatise. 15. Tagasiulatuv elatis perioodil 12.10.2017-04.04.2018, s.o kuni hageja täisealiseks saamiseni. 15.1. Hageja taotles lähtuvalt 2017 ja 2018 kehtinud elatise miinimummäärast (vastavalt 235 eurot ja 250 eurot) ja arvestades kostjate poolt perioodil 12.10.2017 kuni 04.04.2018 teostatud elatise makseid hagejale elatise kostjalt 1 summas 570 eurot ja kostjalt 2 summas 750 eurot väljamõistmist. Hageja leiab, et alaealisega sõlmitud kokkulepe on tühine, s.h

§ 109

alusel.

§ 109

kohaselt kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, on tühine. Kohus on seisukohal, et poolte eelnimetatud kokkuleppe näol oli tegemist pigem

§ 100

lg 3 kohase vanematevahelise kokkuleppega lapsele ülalpidamise andmiseks (lepinguna kolmanda isiku kasuks võlaõigusseaduse § 80 tähenduses) (vt nt RKTKo 3-21-101-15, p 13), seda ka olukorras, kus kokkuleppe alusel antav elatis kantakse vahetult lapse arvele.

§ 100lg 3 1.

lause kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Üldjuhul tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja kohustused, s.h lepingu muutmise ja lõpetamise õigus, üksnes vanematele, isegi kui pidada hagejat iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes. Lapse õigused on kaitstud seeläbi, et vanemate kokkuleppest sõltumata saab ta nõuda kohustatud vanemalt elatist

§ 100lg 3 2.

lause järgi, s.o vanemate kokkulepe ei välista ega piira üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. Riigikohtu hinnangul saab vanemate kokkulepet võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud. Kolleegium leiab, et kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest (RKTKo 3-2-1-78-13, p 13). Eeltoodust tulenevalt tuleb seega selgitada, kas kostjad täitsid kokkulepet perioodil 12.10.2017-04.04.2018 (tuvastades sealhulgas ka selle, milliseid lapse ülalpidamiskulusid kandsid kostjad lisaks vanemate kokkuleppest tulenevatele) ja kas kokkulepe tagas lapse igapäevased vajadused. 15.

1. Hageja 02.10.2019.a vastusele lisatud kontoväljavõtete (tl 84-86) järgi tasusid kostjad hagejale ajavahemikul 12.10.2017-04.04.2018 (5 kuud ja 24 päeva): 8 - kostja 1 – 2017 oktoober 170 eurot, november 150 eurot, detsember 150 eurot, 2018 jaanuar 150 eurot, veebruar 220 eurot, märts 80 eurot, aprill 350 eurot. Kokkuleppekohase tasumise järgi oleks kostja 1 pidanud tasuma 866,80 (oktoobris 96,80 + 5 kuud 750 + aprillis 20) eurot, tegelikult tasus 906,40 (oktoobris 109,70 + 5 kuud 750 + aprillis 46,70) eurot. - Kostja 2 – 2017 oktoober 115 eurot, november 120 eurot, detsember 140 eurot, 2018 jaanuar 100 eurot, veebruar 110 eurot, märts 100 eurot, aprillis 200 eurot. Kokkuleppekohase tasumise järgi oleks kostja 2 pidanud tasuma 577,80 (oktoobris 64,50 + 5 kuud 500 + aprillis 13,30) eurot, tegelikult tasus 670,90 (oktoobris 74,20 + 5 kuud 570 + aprillis 26,70) eurot. Hageja esitatud arvestuse (tl 87) põhjal ei ole ta veebruaris tehtud makset summas 40 eurot selgitusega „Piletid“ arvestanud elatise hulka. Samas nähtub kohtu hinnangul veebruari-märtsi maksetest kogusummas 300 eurot, s.o tasutud summa kujutab endast täpselt kahe kuu eest tasumisele kuuluvat elatist, et kostja 1 ise on selle lugenud ülalpidamise katteks antud summade hulka, tasudes märtsis veebruari arvel sellevõrra väiksema summa. Kohus leiab, et puudub põhjendus, miks eelnimetatud 40 eurot ei peaks elatise katteks tasumisena arvestama, see ei ole välistatav ka ainuüksi kostja 1 maksetele antud erinevate selgituste põhjal. Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et kostjad täitsid omavahelist kokkulepet eelnimetatud perioodil elatise suuruse osas. Hageja on kostjatele ette heitnud ka elatise tasumist kaootiliselt, s.t sellega ei saanud alati arvestada, hageja selgitusel peaksid kostjad kandma raha
2. kuupäeval, aga see ei pea paika. 28.11.2018.a vastuses kostjad vaidlesid hageja väitele maksete ebakorrapärasest laekumisest vastu, osutades kostja 2 ülekannetest nähtuvale tasumisele, kostjate kinnitusel teostas ka kostja 1 maksed peale seda, kui talle on laekunud peretoetused. Kohtule esitatud hageja arveldusarvete väljavõtte põhjal on kostjad maksed teinud valdavalt kuu esimesel-teisel nädalal, kostja 1 tehtud lisamaksed ka kuu teisel poole, seega valdavalt on maksed toimunud kokkulepitud ajal. 15.3.

§ 99

lg-te 1 ja 2 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus leiab, et kostjate istungil esitatud väide, et kuna hageja täisealiseks saades kohe hagi ei esitanud, saab järeldada, et kostjate poolt makstav summa oli hageja vajaduste rahuldamiseks piisav, ei ole antud juhul vastuväitena asjakohane, kuigi kuuluks võimaliku elatise suuruse määramisel arvestamisele. Vastupidisel seisukohal olles muutuks

§-s 108 toodud võimalus neil juhtudel, kus kohustatud isik ei täida oma ülalpidamiskohustust ja õigustatud isik on sellest teadlik, kuid ei esita koheselt ja järjepidevalt oma nõuet, sisutuks. Arvestades hageja nõuet ja

§ 101

lg-st 1 tulenevat eeldust, s.o et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101

lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, on kostjate tõendamiskoormiseks näidata, et hageja kulutused olid tegelikkuses väiksemad. Kostjad ei ole kohtule esitanud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et hageja tegelikud vajadused perioodil 12.10.2017-04.04.2018 olid väiksemad kui kuupalga alammäära suuruses, seega tuleb hageja vajaduste osas lähtuda nimetatud 9 suurusest ja asuda seisukohale, et hageja vajadused ei olnud vanematevahelise kokkuleppe alusel tasutavate rahasummadega kaetud. 15.

1. Ülalpidamiseks antava elatise suuruse määramisel tuleb arvestada vanemate varalist seisundit. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust (RKTKo 3-2-1-3517, p-d 21, 21.1.). Kostjate 20.11.2018.a vastuse kohaselt on kostja 1 sissetulekuteks peretoetused 610 eurot ja emapalk 376 eurot, lisaks maksab kostja 2 kahe lapse ülalpidamiseks elatist kokku summas 150 eurot. Kostjal 1 mingit vara ei ole. Vastuse esitamise hetkel oli kostjal 1 peale hageja veel 3 ülalpeetavat – J K, A K ja 14.09.2018.a. sündinud L K. Kostja 2 töötab OÜ-s GBF Kummikeskus ja tema kättesaadav töötasu on 750 eurot. Kostja 2 maksab elatist kostjale 1 kokku summas 150 eurot J K ja A K eest. Kostjal 2 oli kohustus maksta elatist oma täisealisele õppivale pojale A K (sai 26.11.2018 21aastaseks). Kostjale 2 kuulub kinnistu asukohaga xxxx, mida ta kasutab elukohana. Kostja 2 lisatud pangakonto väljavõtte ajavahemiku 01.09.2018-20.11.2018 põhjal tasus ta täisealisele lapsele A K elatist summas 83,10 eurot ning A Kle kahe lapse ülalpidamiseks kokku 150 eurot. Samas nähtub samalt väljavõttelt, et kostja 2 arvele on lisaks palgale tehtud ka muid sissemakseid, s.h 18.10.2018 sularahasissemakse summas 1325 eurot, mille arvelt on tasutud liisingumakse, samuti on xxxx OÜ-lt 31.10.2018 saadud töötasu suuruseks 950 eurot, esitatud kontoväljavõtte (tl 39-44) kuu keskmiseks sissetulekuks tuleb umbes 1274 eurot. Kohtule ei ole teada, kas viimase töötasumakse näol on tegemist ühekordselt makstud summaga, samas võib kohtu hinnangul oletada, et kostja 2 sissetulekud on ilmselt ka teiste kuude lõikes suuremad kui vaid vastuses väljatoodud töötasu 750 eurot. Kohtu poolt kooskõlas TsMS § 436 lg 6 ja § 230 lg 3 kogutud tõenditest nähtub täiendavalt järgmine. Kinnistusraamatu väljavõtete järgi A Kl kinnistud puuduvad (tl 112), J Kle kuulub kinnistu xxxx asukohaga xxxx (tl 113). Liiklusregistri andmetel kostjad sõidukeid ei oma (tl 106, 107). Äriregistrist kostjate seotust äriühingutega ei nähtu (tl 115,116). E-maksuameti andmetel on A Kle teinud viimase (maksustatava) makse Eesti Haigekassa detsembris 2014, J Kle on teinud viimase makse Osaühing xxxx jaanuaris 2020 (tl 109, 110). Töötamise registri põhjal A K kohta kehtivad kanded puuduvad, J K töötab alates 01.01.1997 xxxx OÜ-s (rehviparandajana) (tl 101, 102). Kohus leiab, et tsiviilasja materjalidest ei tulene, et vanemate varaline seisund oleks tagasiulatuva elatisenõude perioodi kestel olnud oluliselt parem võrreldes hagi esitamise või kohtulahendi tegemise ajal olemasolevaga. Kostjate selgituse ja kostja 2 kontoväljavõtte põhjal oli kostja 1 sissetulek 28.11.2018.a seisuga 1136 eurot, kostja 2 püsisissetulek jääb 750-950 euro vahele. Kostja 1 08.10.2019.a istungil antud seletuse kohaselt maksab isa (hetkel) alaealistele lastele elatist 140 eurot ühele lapsele, kokku 280 eurot. Kohtu hinnangul toetab kostja 2 poolt senisest suurema elatise maksmine (seni maksis kolmele lapsele kokku 225 eurot), et kostja 2 majanduslik olukord on ilmselt paranenud. Kostja 1 sissetulekute puhul tuleb arvestada, et vanemahüvitis määratakse piiratud ajaks. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 34 lg 1 järgi tekib vanemahüvitise saamise õigus sünnitusvõi lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval ning kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekib õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist. Vanemahüvitis määratakse PHS § 34 lg 2
2. lauses sätestatu järgi üldjuhul vanemahüvitise saamise 10 õiguse tekkimise päevast arvates 435 päevaks. 16.10.2015.a sündinud A K sünniga kaasnenud vanemahüvitise saamise õigus oli seega 12.10.2017.a-ks lõppenud ning ka 14.09.2018.a sündinud L Ku sünniga kaasnenud õigus vanemahüvitisele on käesolevaks ajaks lõppenud või lähiajal lõppemas. Hageja viitas kostja 1 saadavale lasterikka pere toetusele, mis PHS § 21 lg 2 järgi on kolme lapse puhul summas 300 eurot. Õigus nimetatud toetusele oli kostjal 1 nii vaidlusaluse perioodi ajal kui käesoleval hetkel. Võrreldavate perioodide ajal on muutunud ülalpeetavate arv ja vanus – perioodil 12.10.2017-04.04.2018 oli kostjal 1 kolm alaealist ülalpeetavat, kostjal 2 kolm alaealist last ja üks täisealine õppiv laps, alates septembrist 2018 lisandus kostjale 1 üks alaealine ülalpeetav, kostja 2 lõpetas alates detsembrist elatise maksmise 21-aastaseks saanud pojale. 15.5.

§ 102

lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostjad vaidlevad hageja nõudele vastu, leides, et nad on maksnud elatist oma võimaluste piires ning kui hageja üksi oleks saanud elatist miinimummääras, oleksid teised lapsed kannatanud. Kostjad ei ole välja toonud, millised olid teiste laste vajadused kõnealusel perioodil, s.h et mõne vajadused oleksid näiteks tema tervislikust või muust seisundist tulenevalt olnud suuremad, seega tuleb laste vajaduste hindamisel võtta lähtealuseks elatise miinimummäär. Riigikohus on selgitanud, et vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate laste vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvel. Lapsi tuleb kohelda võrdselt (RKTKo 3-2-1-21-07, p 12). Lähtudes vanemate ülalpidamise andmise võime hindamisel alaealiste laste võrdväärsest õigusest ülalpidamisele, oleksid vanemad pidanud seadusest tulenevas miinimummääras ülalpidamiskohustuse täitmiseks omama igakuiselt sissetulekuid või vara järgmiselt: 1) 2017.a-l kostja 1 -705 (3 x 235) eurot, kostja 2 – 788,10 (705 + 83,10) eurot; 2) 2018.a-l kostja 1 -750 (3 x 250) eurot, kostja 2- 833,10 (750 + 83,10) eurot. Hageja selgitas 18.12.2018.a kirjas, et kostja 1 on saanud suurpere toetust, kui reaalselt kaks last temaga ei ela ning et kostja 2 ütles talle, et kui hageja vend J tema juurest kostja 1 juurde läheb, läheb tal raskeks, kuid lubas igakuise summa leida, aga tema on seda lihtsalt vähendanud. Kostja 2 kinnitas, et alates septembrist asus J elama oma ema juurde ja seetõttu pidi isa hakkama mõlema lapse eest kostjale 1 elatist maksma. Eeltoodust võib kohtu arvates järeldada, et kuni oktoobrini 2018 oli kummagi vanema vahetul ülalpidamisel üks lastest, seega eelduslikult kumbki vanem teise vanema juures elava lapse eest elatist ei pidanud tasuma. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja 1 sissetulekud piirdusid ajavahemikul 12.10.2017-04.04.2018 üksnes peretoetustega 28.11.2018.a vastuses toodud summaga, 11 s.o 600 eurot, võrreldavas suuruses ja kostjal 2 sissetulekuga 750 eurot, on ilmne, et vanemad ei oleks suutnud alaealistele lastele tagada elatist miinimummääras ja esineb alus elatise vähendamiseks

§ 102lg 2 alusel.

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla ka lapse vajaduste katmine muul viisil. Poolte kinnitusel on hagejale antud kaasa toidukraami, samas hageja väitel sai ta seda vaid korra kuus või harvem, seega mitte sellise regulaarsusega või piisavalt, et see märkimisväärselt mõjutaks elatise suurust. Kohus märgib, et sellisel viisil antud ülalpidamist saab elatise katteks arvestada ka vaid piiratud määral, kuivõrd lapse vajadused ei piirdu vaid toiduga. Kohus leiab, et kõike eeltoodut arvesse võttes, s.h arvestades kodus elavate laste puhul nö mastaabisäästu, oleksid kostjad olnud eelduslikult võimelised maksma hagejale elatist, mille juures säiliks kostjal endal minimaalne toimetulek ning minimaalselt vajalik elustandard, järgmiselt: kostja 1 kuni summas 150 eurot (kuivõrd ka kostja 1 pidas seda summat võimalikuks) ja kostja 2 130 eurot kuus. Kostjate võimalused hagejale elatise maksmiseks käesoleva hetke seisuga on kohtu hinnangul järgmised: kostja 1 sissetuleku umbes 880 eurot (peretoetus 600 eurot + elatis kostjalt 2 280 eurot, s.o arvestamata äralangevat vanemahüvitist) ja nelja ülalpeetava juures 130 eurot, kostjal 2 töötasu keskmiselt 850 eurot ja kolme ülalpeetava juures 140 eurot. Kohus selgitab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Ülalpidamiskohustuse täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus ning sellega peab vanem oma kulutuste planeerimisel arvestama. Hagis esitatud asjaoludel on hageja ema võimalused lisasissetuleku teenimiseks väiksemad, arvestades tema pikemaajalist lastega kodus viibimist, mis võib kaasa tuua varasema kvalifikatsiooni languse, samuti asjaolu, et 14.09.2018.a sündinud lapse kõrvalt võib sobiva töö leidmine või täistööajaga töötamine olla keerulisem. Kostja 2 seevastu ei ole välja toonud asjaolusid, mis takistaksid tal täiendavate sissetulekute teenimist. Samas kohus leiab, et arvestades ülalpeetavate arvu ja kostja 2 juba hetkel teenitavat töötasu, ei saa kostja puhul oodata, et ta suudaks oma elukohas või selle lähimas ümbruses raskusteta leida olemasolevat töötasu ületavat teenistust. Kohus on tuvastanud, et kostjate praegune varaline seisund eelduslikult võimaldab neil maksta hagejale elatist kostjal 1 130 eurot ja kostjal 2 140 eurot kuus. Seega perioodil 12.10.2017-04.04.2018 kostjal 1 elatisevõlg puudub (oleks pidanud tasuma 751,20 (oktoobris 83,90 + 5 kuud 650 + aprillis 17,30) eurot, tegelikult tasutud 906,40 eurot), kostjal 2 tuleks juurde tasuda 138,10 eurot (tasumisele kuuluv 809 (oktoobris 90,30 + 5 kuud 700 + aprillis 18,70) eurot, tegelikult tasutud 670,90 eurot). Kohus leiab, et kostja 2 poolt tagasiulatuv elatise ühekordse summana 138,10 eurot tasumine ei ole kostjale ülemäära koormav ja too talle kaasa olulisi majanduslikke raskusi. 16. Tagasiulatuv elatis perioodi eest 05.04.2018-11.10.2018, s.o hageja täisealiseks saamisest kuni hagi esitamiseni. Kohus on käesolevas asjas tuvastanud, et hagejal on õigus elatisele tulenevalt

§ 97p 2.

Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks

§ 99lg-te 1 ja 2 alusel.

Erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud 12 vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Täisealisele lapsele elatise suuruse määramisel tuleb lähtuda seega

§ 99

lg 1, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Täisealiseks saanud lapse elatisenõudele ei kohaldu

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäär (RKTKo 3-2-1-119-15, p 10).

Hageja väitel on tema igakuised kulud kokku 660 eurot. Kostjad leiavad, et esitatud kulud on ülepaisutatud ja ebareaalsed ning tõendamata. Kaaludes poolte selgitusi ning hageja esitatud tõendeid, kohus leiab, et hageja kuludena on põhjendatud: sidevahendid 35 eurot, elamiskulud (s.o ühiselamu kohatasu koos kommunaalmaksetega) 50 eurot, toit 200 eurot, riided ja jalanõud 30 eurot, transport 30 eurot, ravimid 50 eurot, hügieenivahendid 20 eurot, õppevahendid 15 eurot, vaba aeg 40 eurot, kokku 470 eurot. Kohus korrigeerib hageja esitatud kulude suurust järgmistel põhjendustel. Kohus nõustub kostjatega, et sidekulud 50 eurot on ebamõistlikult suured, arvestades sealjuures xxxx võimalikke pakkumisi, mis nähtub mh ka hageja esitatud Telia arvetel (tl 58-59) märgitud interneti kuutasu suurusest ilma interneti lisamahuta. Kohus leiab, et isegi riiete ja jalanõudega seotud suuremateks ostudeks raha kogumisel ei ole põhjendatud igakuise kuluna 100 eurot, kuivõrd hageja täisealisena ei pea enam oma kogu garderoobi välja vahetama kasvamise tõttu. Hageja selgituse põhjal ta ei vaja ja ka ei kasuta autot liiklemiseks igapäevaselt, vaid üksnes üksikuteks sõitudeks, seega on põhjendatud kulutused transpordile 30 eurot. Kohus nõustub hageja ravimikuluga, lähtudes esitatud retseptide loetelust (tl 92-94, samasisulised), millest nähtub ka ravimite väljaostmine. Kohus märgib vaid, et esitatud retseptide loetelu lisad käivad vaid ajavahemiku 23.01.2017-08.08.2018 kohta, samas loetelus tehtud märke „kokku:32“ põhjal saab eeldada, et retsepte on väljastatud enam kui lisast nähtuv 15. Keskmise hinnaklassi hügieenivahenditele, arvestades vaid ühe inimese vajadusi, ei kulu kohtu hinnangul enam kui 20 eurot igakuiselt. Ka kulutused hageja loetletud õppevahenditele igakuiselt 20 eurot on kohtu arvates ülepaisutatud, sealhulgas põhjusel, et tõenäoliselt ei ole hagejal vajadust osta igakuiselt ka eriala kohta koostatud ja seetõttu ilmselt kallimaid töövihikuid. Hageja elamiskulude põhjendatuse hindamisel lähtus kohus xxxx käskkirjast nr 23.05.2017 nr 11/17 „Õpilaskodu teenuste hinnakirja kinnitamine“ (kättesaadav: xxxx), mille kohaselt õpilaskodu kohatasu on 35 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalmaksed. Hinnates hageja enda võimalusi oma kulude katmiseks, tuvastas kohus järgmise. Liiklusregistri andmetel kuulub A Kle sõiduauto xxxx (ehitusaasta xxxx) (tl 108). Kinnistusregistri andmetel hagejal kinnistud puuduvad (tl 114). Seega kohtu hinnangul puudub hagejal selline vara, mida realiseerides oleks võimalik katta tema igakuised kulutused, hagejale kuuluva sõiduki võimalikku müügihinda arvestades piisaks sellest eelduslikult vaid kuni ühe kuu vajaduste katteks. Nii hageja kui kostjad kinnitavad, et hageja on kooli kõrvalt tööl käinud, samas ei ole hageja välja toonud, kui suured on tema senised sissetulekud olnud. Töötamise registri ja e-maksuameti andmetel (tl 103-105, 111) töötas hageja 12.04.2018-05.06.2018 xxxx OÜs, 08.06.2018-15.08.2018 xxxx OÜ-s, 05.09.2018-17.10.2018 xxxx OÜ-s ja 20.09.2018 xxxx OÜ vahendusel. Siit nähtub, et hageja on antud perioodil enamuse ajast samaaegselt õpingutega ka töötanud. Nõustudes hagejaga, kohus leiab, et hagejalt ei saa eeldada õppetöö tõttu õppetöö toimumise ajal täistööajaga töötamist ja sissetuleku hankimist kõigi oma vajaduste rahuldamiseks, mistõttu on hagejal põhjendatud nõuda ülalpidamist oma vanematelt. Hageja on elatisevõlgnevuse nõude esitanud antud perioodi eest üksnes kostja 2 osas. 13 Kohus leiab, et kuivõrd ülalpidamiseks kohustatud isikult elatist välja mõistes tuleb arvestada, et

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, siis tuleb ka vaid kostja 2 suhtes esitatud nõude puhul hinnata hageja vajaduste katmist ka kostja 1 tehtud maksete arvel. Hageja kontoväljavõtte põhjal on kostja 1 tasunud antud perioodi eest 949,40 (aprillis 303,30 + 5 kuud 600 + oktoobris 46,10) eurot, ühes kuus keskmiselt umbes 176 eurot. Kostja 2 on tasunud 674,90 (aprillis 173,30 + 5 kuud 475 + oktoobris 26,60) eurot, ühes kuus keskmiselt umbes 125 eurot. Lisaks ostis kostja 2 hageja selgituse ja kostja 2 kontoväljavõtte põhjal hagejale septembris 2018 jope väärtuses 42,70 eurot. Seega on hageja vajadustest summas 470 eurot kaetud vanemate tasutud elatise arvel enam kui pool ehk umbes 300 eurot. Kohus leiab, et arvestades sellel perioodil hageja töötamist ja võimalikku saadud töötasu, on põhjendatud jätta ülejäänud kulud hageja enda kanda. Seega kohus jätab rahuldamata hageja nõude 25 eurot tagasiulatuvalt väljamõistmiseks kostjalt 2 antud perioodi eest.

1. Elatis alates hagi esitamisest 12.10.
2. Hageja taotleb vähendatud nõudes elatise kostjalt 1 summas 150 eurot ja kostjalt 2 100 eurot kuus väljamõistmist, viidates kokkuleppele kostjatega. Kohus jääb ülaltoodud seisukoha juurde, et antud lepingus ei olnud hageja lepingupooleks ning tal puudub vahetult antud lepingust tulenev nõudeõigus. Hageja on oma nõuetes läbivalt tuginenud juba 2017 olemasolnud kokkuleppele ning poolte selgitustest ei ilmne, et hageja ja kostjad oleksid hiljem kokku leppinud täiendavas, s.o kolmepoolses kokkuleppes elatise tasumise suuruses või tingimustes. Hageja kontoväljavõttest nähtub, et alates 12.10.2018.a kuni juuni 2019 on kostjad tasunud hagejale: kostja 1 1203,90 (oktoobris 2018 83,90 + 1120) eurot, s.o kuus keskmiselt 115 eurot ja kostja 2 648,40 (oktoobris 2018 48,40 + 600) eurot, s.o kuus keskmiselt 75 eurot. Vanemad on seega hageja kulutustest kuni xxxx logistiku abi erialal lõpetamiseni kandnud hagejale kokku summas 190 eurot. Töötajate registri andmetel hageja ajavahemikul 21.09.2018 kuni detsember 2018 ei töötanud, 01.01.2019-08.08.2019 töötas hageja xxxx OÜ-s laojuhina, 11.07.201931.07.2019 ja alates 02.08.2019 xxxx OÜ-s baaridaamina, 26.07.2019-27.07.2019 xxxx OÜ-s tänavamüüjana, 26.08.2019-02.12.2019 xxxx OÜ-s administraatorina, alates 18.11.2019 xxxx AS-s laoametnikuna. Kohus leiab, et arvestades kohtu hinnangut kostjate ülalpidamisvõime kohta käesoleval hetkel ning hageja vajadusi ja hageja võimalusi õpingute kõrvalt töötada, on põhjendatud, et kostjad kannaksid kokku vähemalt pool hageja selle perioodi kulutustest, s.o 235 eurot, s.h jääks täiendavalt kostja 1 tasuda 10 eurot ja kostja 2 tasuda 35 eurot. Seega tuleks alates 12.10.2018 kuni 30.06.2019 hageja kasuks välja mõista kostjalt 1 125 eurot ja kostjalt 2 110 eurot, millest tuleb maha arvata sel perioodil juba tasutud summad. Kohus nõustub kostjatega, et hagejale elatise väljamõistmisel tuleb välja jätta periood 2019.a juuli-august, kuna sel perioodil ei ole hageja koolitööga seotud ja saab ise oma vajaduste katteks sissetulekut teenida. Kohus märgib siinkohal, et hageja poolt edasiõppimise soovist ja sellega seoses vanemate jätkuvast ülalpidamiskohustusest teatamata jätmine oli hageja poolt vastutustundetu, samas ei saa see asjaolu kaasa tuua hageja ülalpidamise õiguse kaotamist. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et hagejal on logistiku erialal õppides, mil õppetöö toimub vaid kahel päeval nädalas, paremad võimalused sissetuleku teenimiseks, tuleb ka siin arvestada, et esikohal peaksid olema õpingud ja kooli lõpetamine, seega tuleb arvestada hageja vähemalt osalise abivajadusega. Küll aga tuleb elatise suuruse määramisel lisaks hageja suurenenud võimalustele ise sissetulekut teenida, arvestada ka 14

§ 98

lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele. Eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks, et alates 01.09.2019 kuni hageja õpingute lõpuni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni, katavad kostjad hageja kuludest 470 eurot umbes 1/6, s.h kostjal 1 30 eurot ja kostjal 2 45 eurot igakuiselt. Kuni käesoleva ajani arvutatuna tuleks kostjal 1 seega tasuda elatist 180 eurot ja kostjal 2 270 eurot.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb: 1) A Klt A K kasuks välja mõista: - elatis 125 eurot kuus alates 12.10.2018 kuni 30.06.2019, lugedes sellel perioodil tasutud summaks 1203,90 eurot; - elatis 30 eurot kuus alates 01.09.2019 kuni A K õpingute lõppemiseni xxxx, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. 2) J Klt A K kasuks välja mõista: - tagasiulatuv elatis ühekordse maksena summas 138,10 eurot perioodi 12.10.201704.04.2018 eest; - elatis 110 eurot kuus alates 12.10.2018 kuni 30.06.2019, lugedes sellel perioodil tasutud summaks 648,40 eurot; - elatis 45 eurot kuus alates 01.09.2019 kuni A K õpingute lõppemiseni xxxx, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Juhul, kui kostjad on kohtumenetluse kestel hagejale maksnud elatist, siis nimetatud summad kuuluvad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlamääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda.
3. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 järgi määratakse menetluskulude rahaline suurus kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui see ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta riigilõivu elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest. Menetluskulude jaotust arvestades ei tule kohtul poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Maido Roots Tartu Ringkonnakohtu 04.05.2020 kohtumääruse RESOLUTSIOON:
4. Tühistada Viru Maakohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-15390 resolutsiooni p 3 osas ning resolutsiooni punktide 4 – 6 osas ulatuses, milles need puudutavad J Kt. Jätta muus osas maakohtu otsus muutmata.
7. Lõpetada käesoleva määruse resolutsiooni punktis 1 nimetatud ulatuses tsiviilasja nr 2-1815 15390 menetlus. Kinnitada J K ja A K (edaspidi koos pooled) vaheline kompromiss, mille tingimused on järgmised: 2.
8. J K kohustub maksma A K ülalpidamiseks elatist kogusummana 550 (viissada viiskümmend) eurot, mis tasutakse alates mai
9. a nelja kuu jooksul hiljemalt iga kuu 10ndaks kuupäevaks (esimese makse teostab J K hiljemalt
10. mail 2020), kusjuures igakuise osamakse suurus on vähemalt 137 eurot 50 senti. 2.
11. Elatis tasutakse A K arveldusarvele nr xxxx. 2.
12. Pärast kompromissi punktis 2.1 nimetatud summa tasumist loetakse J K ülalpidamiskohustus A K ees täidetuks. 2.
13. Pooled on kokku leppinud, et menetluskulud jäävad poolte enda kanda.
14. Pooltel on õigus esitada määruskaebus kompromissi kinnitamise kohta tehtavale kohtumäärusele ühe päeva jooksul nimetatud kohtumääruse kättetoimetamisest.
15. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 10.03.2020 kohtuotsus kohtumäärusega. 2-18-15390 jõustus 16 06.05.2020 Tartu Ringkonnakohtu