Obsah (5)

§ 15§ 10§ 22§ 1§ 31

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 26. veebruar 2020 Tsiviilasja number 2-19-10335 Tsiviila

§ 15lg 3 p 1 alusel nimetamata ja menetlus lõpetada.

Võlgnik ei ole pankrotihoiatust kätte saanud.

§ 10lg 2 punktis 1 sätestatud eeldust ei ole seega võimalik täidetuks lugeda.

Võlgnikul ei ole teiste koostööpartneritega probleeme. Võlgnikule kuuluva Piiroja kinnisasja väärtus ei jää alla 400 000 euro. 2015 aasta hindamisaruanne on aegunud. Pärast hindamist on kinnistul tehtud uuendusi ja parendusi, mis on kinnistu väärtust tõstnud. Väär on võlausaldaja väide, et kinnistu müügist saaks võlausaldajale maksimaalselt laekuda 500 000 eurot, kuna kinnisasja müümisel saab hüpoteeki ületava müügisumma eest võlausaldaja nõudeid rahuldada. 3. Maakohus määras 16. septembri 2019. a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Sirje Taela ning tegi talle kohustuseks

§ 22lõikest 2 ja 5 tulenevate ülesannete täitmise.

1. Ajutine haldur on
2. novembril
3. a esitanud oma aruande. Ajutine haldur leidis, et võlgnikul puuduvad rahavood, millega teenindada kohustusi.
4. aasta majandusaasta aruandes oleva põhivara väärtus ei kata võlgniku kohustusi. Ajutisel haldurile ei ole teada isikuid, kes on nõus panustama võõrkapitaliga, et võlgniku tegevust taastada. MAAKOHTU SEISUKOHT
5. Tartu Maakohus rahuldas
6. detsembri
7. a määrusega võlausaldaja avalduse ja kuulutas välja võlgniku pankroti
8. detsembril
9. a kell 11.
10. Tartu Maakohus nimetas võlgniku pankrotihalduriks Sirje Taela. Tartu Maakohus määras, et võlausaldajate esimene üldkoosolek toimub
11. jaanuaril
12. a kell 10.00 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas. Tartu Maakohus kohustas võlausaldajaid hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud 3 Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama pankrotihaldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alustest ja nõude täitmise tähtpäevast. Tartu Maakohus jättis võlausaldaja ja võlgniku menetluskulud nende endi kanda. Tartu Maakohus määras ajutise halduri tasuks 2268 eurot (sh käibemaks). Ajutise halduri poolt esitatud andmete alusel on võlgnikul kohustusi üle 670 000 euro. Võlgniku poolt nõuetele esitatud vastuväidete arvestamise korral oleks võlgniku täitmata kohustuste kogusumma 461 952 eurot. Võlausaldaja on märkinud, et tema nõue on 650 319 eurot 88 senti. Võlgnik on võlausaldaja nõude osas teatanud, et tunnistab kahte esimest laenusummat kokku 460 000 eurot, kuigi tal võib olla omakorda kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu. Vaieldava nõude osas on pooleli kohtuvaidlus (2-18-19030), milles kaks kohtuastet on jätnud võlgniku hagi rahuldamata. Kohtumenetluses vaidlevad pooled
13. detsembril
14. a koostatud laenulepingu nr 106L lisa 3 kehtivuse üle. Sissenõudja on esitanud oma nõude aga veel mitme teisegi lepingu alusel: 106L 15, 107L 15, 4L17 ja 32L 17, millest tulenevaid kohustusi ei ole võlgnik täitnud, kuigi kahe lepingu täitmise lõpptähtaeg on möödas. Võlgnik ei ole tasunud võlausaldajale laenu tagasi ega taganud kohustuse täitmist rahasumma deponeerimisega. Maakohus leidis, et võlgnikul on täitmata kohustusi umbes 650 000 eurot. Ajutine haldur esitas võlgniku vara väärtuse kohta andmed lähtudes võlgniku
15. a majandusaasta aruandest, mille kohaselt oli võlgnik ise deklareerinud enda põhivara vääruseks 544 386 eurot. Haldur sai vara väärtuse hindamisel juhinduda ka
16. a kinnistu kohta koostatud hindamisaktist, kus võlgnikule kuuluva Piiroja kinnistu väärtuseks on määratud 400 000 eurot. Tootmisseadmete kohta on olemas
17. a hindamisakt, mille kohaselt oli vara väärtuseks 160 000 eurot. Võlgnik ise avaldas ajutisele haldurile, et tema vara väärtus on 800 000 - 1 000 000 eurot, kuigi tõendeid oma arvamuse kohta haldurile ega kohtule ei esitanud. Maakohus leidis, et võlgniku vara väärtus ei saanud 1-2 aastaga sellisel määral tõusta. Maakohus leidis, et võlgniku hinnanguline arvamus oma vara väärtusest ei ole kohane. Tootmisseadmete
18. a hindamisaktis märgitakse, et tegemist on selleks ajaks juba üle 30 aasta vanade seadmetega, kuid neid saab hea hooldamise korral kasutada vähemalt 10 aastat. Kohus leidis, et seadmete väärtus ei ole
19. aastaga võrreldes tõusnud, pigem langenud ja käesolevaks ajaks on seadmete väärtus seoses kulumisega ilmselt väiksem. Kui võtta arvesse võlgniku enda poolt majandusaasta aruandes esitatud põhivara väärtust ja
20. kinnistu hindamisaktis esitatud kinnistu väärtust, on seadmete väärtus enam-vähem adekvaatne (544 386-400 000 = 144 386). Võlgnikule kuuluvad seadmed on mõeldud suurtootmiseks. Selliste seadmete realiseerimisturg ei pruugi olla eriti lai ja nende tegelik turuväärtus sõltuks suuresti sellest, kas selliste seadmetele üldse ostjat leiaks. Seadmete tegelik väärtus selguks alles nende realiseerimisel. Maakohus leidis, et võlgniku vara väärtus on tõendatud 544 386 euro ulatuses. Kohus leidis, et pankroti välja kuulutamisel peab arvestama, et menetlusega kaasnevad kulud ning pankrotivarast peaks jätkuma nimetatud kulude tasumiseks nii, et pärast seda saab täita võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses. Ei piisa kui võrrelda täitmata kohustusi vara väärusega. Arvestades võlgniku esitatut, võib asjas ette tulla kulusid kaasa toovaid lisavaidlusi nõuete ja vara väärtuse üle ning ka vara realiseerimine võib osutuda keskmisest keerukamaks, mistõttu võivad pankrotimenetlusega kaasnevad kulud kujuneda keskmisest kõrgemaks. Asjaolu, et võlgniku vara väärtust ei ole pankroti välja kuulutamise seisuga võimalik kindlalt määrata, ei ole aluseks, et jätta pankrott välja kuulutamata, kui vara väärtus võlgniku kohustusi ilmselgelt ei kata. Maakohus leidis, et võlgniku vara ei ole piisav, et tasuda võlgniku kohustused mõistliku aja jooksul. Võlgnik ise ei ole rohkem kui aasta jooksul teinud midagi, et vaieldamatuid nõudeid kasvõi osaliselt täita. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et võlgnik seda lähiajal teha suudab. Võlgnik on möönnud, et kohustuste täitmiseks vabade rahaliste vahendite saamine on keeruline. Võlgniku ettevõte ei tegele oma põhilise tootmistegevusega juba alates
21. a veebruarist. 4 Võlgnikul puuduvad rahavood. Kui võtta arvesse võlgniku tegevusala ja asjaolusid, miks tootmistegevus seiskus, puudub alus arvata, et see oleks võimalik kiirelt ja väikeste kuludega taastada. Võlgniku majanduslik olukord ei ole ajutine. Maakohus ei nõustunud võlgniku vastuväitega, et pankrotimenetlusel puudub mõte, kuni laenulepingu nr 106L lisa 3 kehtivise üle käiv vaidlus ei ole lõpuni vaieldud. Kohus leidis, et tsiviilvaidluse läbiviimine ei välista pankrotimenetlust ja võlgniku huvid ei oleks teises menetluses kahjustatud. Hagejast võlgnik võib PankS § 43 lg 1 teises lause järgi soovi korral jätkata menetlust ilma haldurita. Kuna võlgnik on maksejõuetu ilma vaieldava nõudeta, tekitaks menetluse lõpetamine ilma pankrotti välja kuulutamata lisakulusid. Pankrotiavaldus tuleks eitada igal juhul uuesti, kuna võlgniku varast ei jätku mittevaieldavate kohustuste täitmiseks. Maakohus leidis seega, et võlgnik on maksejõuetu ja võlgniku maksejõuetus ei ole võlgniku majanduslikult olukorrast tulenevalt ajutine. Maakohus leidis, et ajutise halduri tegevused ja ajakulu ning tunnitasu suurus on põhjendatud. Maakohus määras ajutise halduri tasuks 1890 eurot (21 h x 90 eurot), millele lisandub käibemaks 20%, kokku 2268 eurot. Maakohus jättis sissenõudaja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus leidis, et kuna kohus avalduse rahuldab, ei ole õiglane mõista võlgniku kulusid sissenõudjalt välja. Maakohus jättis võlgniku kulud tema enda kanda. VÕLGNIKU MÄÄRUSKAEBUS
22. Võlgnik esitas määruskaebuse. Võlgnik palub tühistada Tartu Maakohtu
23. detsembri
24. a määrus täies ulatuses, jätta uue määrusega võlausaldaja avaldus rahuldamata ning lõpetada võlgniku pankrotimenetlus. Võlgnik palub jätta menetluskulud täies ulatuses võlausaldaja kanda. Võlgnik palub menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Võlgnik leiab, et võlausaldaja avaldus oleks tulnud jätta läbi vaatamata. Võlausaldaja tugineb avalduses laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenevale nõudele. Selle nõude kehtivuse üle on vaidlus pooleli tsiviilasjas nr 2-18-
25. Tegemist on TsMS § 423 lg 1 p-s 4 nimetatud olukorraga, mis tähendab, et pankrotiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata. Kuna väljaspool pankrotimenetlust on lahendamisel vaidlus laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tuleneva võlausaldaja nõude üle, ei oleks tohtinud ajutist haldurit määrata. Kui lepingu nr 106L15 lisa 3 tunnistatakse kehtetuks, muutub võlgniku majanduslik seis ja maksevõime. Võlausaldaja märkis, et kui lisa 3 ei kehti, on sissenõutavaks muutunud nõue võlgniku vastu 395 000 eurot. Võttes aluseks maakohtu hinnangut võlgniku vara väärtusele, oleks sel juhul pankrot välistatud, kuna võlausaldaja nõue oleks pandiga täielikult tagatud. Võlausaldaja hinnang selle kohta, et võlgnikule kuuluva Piiroja kinnistu väärtus võiks jääda alla 400 000 euro, on põhjendamatu.
26. aasta hindamisaruanne on aegunud. Pärast hindamist on kinnisasjal tehtud uuendusi ja parendusi, mis on selle väärtust tõstnud. Võlausaldaja väide, et kinnistu müügist saaks võlausaldajale maksimaalselt laekuda 500 000 eurot, on väär. Kinnisasja müümisel saab hüpoteeki ületava müügisumma eest võlgniku nõudeid rahuldada. VÕLAUSALDAJA ARVAMUS
27. Võlausaldaja leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet ja võlausaldaja nõuet võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ei saa pidada samaks hagi esemeks TsMS § 423 lg 1 p 4 mõttes. Avalduse läbi vaatamata jätmine ei ole põhjendatud. 5 Võlgniku vastuväited nõudele ei ole põhjendatud. Võlausaldaja ei vaidle, et poolte vahel on pooleli vaidlus sundtäitmiseks lubamatuks tunnistamise asjas (tsiviilasi nr 2-18-19030). See ei muuda võlausaldaja nõuet võlgniku vastu olematuks. Laenulepingu nr 106L15 lisaga nr 3 on kokku liidetud neli laenulepingut (so leping nr 106L15 lisa 2, leping nr 107L15 lisa 1, leping nr 4L17 ja leping nr 32L17). Laenulepingu 106L15 lisaga nr 3 kujundati ümber poolte vaheline võlasuhe. Võlgnik tasus võlausaldajale laenulepingu nr 106L15 lisa 3 alusel ainult ühe makse (
28. aprilli
29. a makse), mistõttu ei jäänud võlausaldajal üle muud kui
30. aasta septembris laenuleping erakorraliselt üles öelda. Maakohus on seega õigesti järeldanud, et võlgnikul on võlausaldaja ees täitmata kohustusi ca 650 000 eurot. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et võlausaldaja laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenev nõue summas 690 387 eurot 43 senti ei ole selge, on võlausaldajal võlgniku vastu nõue laenulepingute nr 106L15 lisa 2, nr 107L15 lisa 1, nr 4L17 ja nr 32L17 alusel. Sellisel juhul oleks
31. detsembri
32. a seisuga võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõue võlgniku vastu 451 240 eurot 2 senti. Võlgnik peab lisaks leidma igakuiselt vähemalt 10 000 eurot, et teenindada edasi kahte laenulepingut (so 107L15 lisa 1 ja 106L15 lisa 2). Pooleliolev tsiviilvaidlus ei muuda olematuks asjaolu, et võlgnik ei ole täitnud laenulepingut umbes kaks aastat ning võlgniku igapäevane tegevus on umbes kaks aastat peatunud. Võlgnik ei suuda seega täita oma kohustusi ning see suutmatus ei ole ajutine. Maakohus on õigesti järeldanud, et võlgniku ettevõte ei tegele oma põhilise tootmistegevusega juba alates
33. aasta veebruarist, sest selleks puuduvad rahavood. Kohus on asunud seisukohale, et kui võtta arvesse võlgniku tegevusala ja asjaolusid, miks tootmistegevus seiskus, puudub alus arvata, et see oleks võimalik taastada kiirelt ja väikeste kuludega, mistõttu ei ole võlgniku majanduslik olukord ajutise iseloomuga. Maakohus on õigesti hinnanud, et võlgniku vara ei kata võlausaldajate nõudeid. Võlgnik ei ole menetluse kestel esitanud ühtegi tõendit, et talle kuuluva Piiroja kinnistu väärtus oleks suurem kui võlausaldaja poolt viidatud 400 000 eurot või maakohtu nimetatud vara bilansiline väärtus summas 544 000 eurot. Võlausaldajale on pärast esimest võlausaldajate koosolekut teatavaks saanud, et võlgnikul puudub elektrienergia leping Piiroja kinnistul asuva tootmisüksuse elektriga varustamiseks. Elektrienergia leping on sõlmitud OÜ-ga Taga-Suits Talu, kelle juhatuse liikmed Liina ja Leila Kroonberg on võlgniku juhatuse liikme Peeter Kroonbergi lähikondsed. Elektrienergia lepingu puudumine vähendab Piiroja kinnistu väärtust, sest kinnistu ostjal tuleb teha kulutusi uue elektrilepingu sõlmiseks. Eeldades, et tootmisüksus vajab toimimiseks ca 600 amprit elektrit (so olemasolev võimsus), peaks ostja maksma liitumistasu koos käibemaksuga ca 93 600 eurot. Maakohus on seega õigesti hinnanud, et võlgnikul ei jätku vara tema vastu esitatud nõuete rahuldamiseks, mistõttu on võlgnik maksejõuetu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
34. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab Tartu Maakohtu
35. detsembri
36. a määruse resolutsiooni seega muutmata, kuid muudab osaliselt määruse põhjendusi (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21). Ringkonnakohus märgib esmalt, et võlgniku hagi võlausaldaja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja võlausaldaja avaldus võlgniku pankroti välja kuulutamiseks ei ole samade poolte vahel sama asi sama eseme kohta samal aluse. Võlgniku väide, nagu oleks maakohus pidanud jätma avalduse TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, ei ole seega põhjendatud. Kohus kuulutab pankrotiseaduse (

) § 31 lg 1 järgi pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlgnik on

§ 1

lg 2 järgi maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada 6 võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on

§ 1

lg 3 järgi maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu lahendi põhjendustes on asjakohatud viited sellele, et käesolevas asjas on vajalik arvestada ka pankroti väljakuulutamisega kaasnevate menetluskuludega. Maakohus on tuvastanud võlgnikul vara väärtusega 544 386 eurot, mis on kindlasti piisav menetluskulude katteks. Juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude selgust ja tõendatust üksnes ajutise halduri määramisel (

§ 15

p‑d 1 ja 4) ning nõude olemasolu või kuuluvus vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel (

§‑d 100-107). Samas ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel siiski tähtsusetud. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on

§ 1

lg‑te 2 või 3 tähenduses maksejõuetu, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑163‑16, p 13). Maakohus on leidnud, et võlgnikul on täitmata kohustusi umbes 650 000 eurot. Maakohtu poolt tuvastatu vastab ajutise halduri aruandes märgitud võlgniku kohustuste suurusele. Maakohus ei ole samas järgitavalt põhjendanud, miks ei ole võlgniku vastuväited kohustustele põhjendatud või miks on kohustuste suurus võlgniku vastuväidetega arvestamise korral ikkagi 650 000 eurot. Maakohus on seega rikkunud TsMS § 465 lg 2 punktis 8 sätestatud määruse põhjendamise kohustust. Nimetatud rikkumine ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski maakohtu otsuse tühistamise aluseks, kuna see ei ole toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit ja ringkonnakohus saab maakohutu põhjendusi muutes rikkumise kõrvaldada. Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik ajavahemikul 2015 - 2017 neli erinevat laenulepingut 106L15, 107L15, 4L17 ja 32L
3. Neli laenulepingut liideti
4. aastal kokku ühte laenulepingusse nr 106L15 lisa
5. Avalduse kohaselt tuleneb võlausaldaja nõue laenulepingu nr 106L15 lisast
6. Võlausaldaja algatas laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenevate nõuete tagamiseks seatud hüpoteegi realiseerimiseks võlgniku suhtes täitemenetluse. Võlgnik esitas võlausaldaja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, tsiviilasi nr 2-18-
7. Võlgnik esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenevale võlausaldaja nõudele vastuväited. Võlgnik leidis, et võlausaldaja ja võlgnik ei ole laenulepingu nr 106L15 lisa 3 sõlminud (I kd, tl 45 – 52 ja 124 - 130). Võlgniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jäeti maakohtu poolt rahuldamata. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 106L15 lisa 3 jõustus
8. aprillil 2018 ning see on kehtivalt üles öeldud alates
9. septembrist
10. Võlgnik on esitanud kassatsioonkaebuse. Maakohtu otsus ei ole seega jõustunud. Võlgnik on seega vaidlustanud laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tuleneva võlausaldaja nõude. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd võlgnik on vaielnud võlausaldaja laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenevale nõudele vastu ja selles osas on kohtuvaidlus pooleli, on põhjendatud jätta laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenev nõue kõrvale ning hinnata võlgniku maksejõuetust ilma selleta. Võlausaldaja on välja toonud, et tal on võlgniku vastu nõue laenulepingute nr 106L15 lisa 2, nr 107L15 lisa 1, nr 4L17 ja nr 32L17 alusel. Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnik esitanud laenulepingute nr 106L15 ja nr 107L15 alusel laenu saamisele vastuväiteid (II kd, tl 15 pöördel). Ajutise halduri aruandest ja võlgniku poolt
11. novembril
12. a ajutisele haldurile 7 saadetud kirjast nähtub, et võlgnik ei tunnista laenulepinguid nr 4L17 ja nr 32L
13. Samas ei ole võlgniku vastuväitest selgelt aru saada, miks võlgnik neid ei tunnista. Laenulepingutest nr 106L15 ja nr 107L15 tuleneb, et laenud kanti tagatisena RMK kontole metsamaterjali müügilepingute täitmise tagamiseks. Laenusumma RMK kontole laekumisel loeti laen kätte saaduks ja laenuandja kohustus täidetuks. Maksekorraldustelt nähtub, et raha on RMK kontole kantud (I kd, tl 32 – 33). Võlgnik on varasemalt laenulepingute nr 4L17 ja nr 32L17 alusel laenu saamist tunnistanud (III kd, tl 43 - 54) ja tasunud laenulepingutest nr 4L17 ja nr 32L17 tulenevaid kohustusi (III kd, tl 59 – 62). Võlgnik on laenulepingute nr 106L15, nr 107L15, nr 4L17 ja nr 32L17 alusel seega võlausaldajalt laenu saanud. Laenulepingutest nr 106L15, nr 107L15, nr 4L17 ja nr 32L17 tulenevat laenu tagasimaksmise kohustuse tähtaegu on laenulepingu nr 106L15 lisaga 3 muudetud (I kd, tl 34 – 35). Võlgnik on samas väitnud, et laenulepingu nr 106L15 lisa 3 ei ole sõlmitud, kuivõrd võlgnik ei ole selleks tahet avaldanud ja laenulepingu nr 106L15 lisa 3 jõustumise eeldused ei ole realiseerunud. Kui laenulepingu nr 106L15 lisa 3 ei ole sõlmitud, siis ei ole laenulepingute nr 106L15, nr 107L15, nr 4L17 ja nr 32L17 alusel tasumisele kuuluvate laenude tagastamise tähtaega muudetud ning laen koos intressidega tuleb tagastada vastavalt nimetatud laenulepingutes märgitud maksegraafikutele. Võlausaldaja andmetel oleks sel juhul võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuded laenulepingu 106L15 alusel 160 816 eurot 96 senti (so võlgnevus alates
14. jaanuarist 2018 kuni
15. juulini 2019), laenulepingu 107L15 alusel 28 559 eurot 85 senti (so võlgnevus alates
16. jaanuarist 2018 kuni
17. juulini 2019), laenulepingu 4L17 alusel 52 007 eurot (tähtaeg
18. jaanuar 2018), laenulepingu nr 32L17 alusel 154 500 eurot 2 senti (tähtaeg
19. aprill 2018), kokku
20. augusti
21. a seisuga 395 883 eurot 83 senti. Laenulepingute alusel on ajavahemikul
22. september 2019 kuni
23. jaanuar 2020 muutunud täiendavalt sissenõutavaks 53 246 eurot 4 senti. Alates
24. märtsist 2020 kuni
25. detsembrini 2020 muutub täiendavalt sissenõutavaks 97 617 eurot 98 senti. Võlausaldaja laenulepingutest nr 106L15 lisa 2, nr 107L15 lisa 1, nr 4L17 ja nr 32L17 tulenev sissenõutavaks muutunud nõue on seega 449 129 eurot 87 senti. Ajutise halduri aruandest nähtub lisaks, et võlgnikul on jõustunud kohtulahendist tulenev kohustus OÜ NEPCON ees 2602 eurot 4 senti. Võlgnikul on AS Intrum Estonia ees kohustus 10 000 eurot. Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnik saanud nõude loovutamise õigsust kontrollida, ent lubanud loovutamise õiguspärasuse korral nõude tasuda. Võlgnikul on kohustus Maksu- ja Tolliameti ees 3284 eurot 76 senti ning OÜ Vikingmodumi ees 4381 eurot. Võlgnik on viimati nimetatud nõuded vaidlustanud, so esitanud Maksu- ja Tolliametile vaide ja OÜ Vikingmodumi nõude suhtes pooleli olevas kohtumenetluses kaja. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et võlgnikul on võlausaldajate ees ka võlgniku vastuväiteid arvestades kohustusi vähemalt 461 731 euro 91 senti (449 129 eurot 87 senti + 2602 eurot 4 senti + 10 000 eurot) ulatuses. Maakohus leidis, et võlgniku vara väärtus on tõendatud 544 386 euro ulatuses. Maakohus ei ole võlgniku vara väärtuse tuvastamisel menetlus- ega materiaalõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus nõustub võlgniku vara väärtuse tuvastamist puudutavas osas maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi siinkohal. Võlgnik ei ole määruskaebuses maakohtu järeldust võlgniku vara väärtuse kohta ka üheselt vaidlustanud. Võlgniku vara väärtus on seega 544 386 eurot. Võlgniku vastuväidetega arvestamise korral ei ületa võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustused võlgniku vara väärtust. Kohus on samas ülal tuvastanud, et võlgnikul muutub alates
26. märtsist 2020 kuni
27. detsembrini 2020 täiendavalt sissenõutavaks kohustusi 97 617 euro 98 senti ulatuses.

§ 1

lg 2 ei tähenda aga mitte ainult raamatupidamislikke näitajaid, vaid arvestada tuleb ka majanduslikku prognoosi ja äritegevust. Võlgnikul puudub majandustegevus enam kui aasta. Võlgnik ei teeni raha. Pankrotiavalduse lisadena toodud 8 graafikutest ilmneb, et kuumakse on suurusjärgus 10 000 eurot. Võlgnik ei ole suuteline laenu teenindama, sest võlgnikul puudub majandustegevus. Võlgnik ei ole suuteline näitama, et tema majanduslik olukord mõistliku aja jooksul muutuks. Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgniku kontodel raha. Võlgnikul ei ole nõuded kolmandate isikute vastu, millest võiks võlgnikule raha laekuda. Võlgniku ei ole igapäevast majandustegevust, mille arvel oleks võimalik tulu teenida. Võlgnikul ei ole enam kui aasta jooksul õnnestunud ka võõrkapitali kaasamine. Võlgnikul ei ole seega kapitali, et oma majandustegevust käivitada ja võlausaldajate nõuete tasumiseks raha teenida. Võlgniku kohustuste täitmine on seega võimalik üksnes võlgniku vara müügi arvel. Võlgnik on maakohtu istungil märkinud, et ta tegeleb kinnisasja müümisega ja talle on tehtud pakkumine osa kinnisasja müümiseks, kuid põllumaa hinnaga (III kd, tl 64). Võlgnikul ei ole seega õnnestunud kinnisasja talle sobiva hinna eest müüa ning ta ei ole seda soovinud ka odavamalt teha. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui võlgniku vara õnnestuks koheselt müüa, ei jääks selle müügi järgselt võlgnikule üle piisavalt raha, et tasuda käesoleva aasta lõpuks sissenõutavaks muutuvad nõuded. Võlgnik ei suuda seega rahuldada võlausaldajate nõudeid, kuivõrd võlgniku vara väärtus ei kata võlgniku sissenõutavaks muutunud ja lähitulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi. Kuna võlgnikul puudub majandustegevus, mille kaudu kohustuste täitmiseks tulu teenida ja võimalused selle käivitamiseks, ei ole võlgniku suutmatus kohustusi täita ajutine. Ringkonnakohus nõustub seega maakohtuga, et võlgnik on maksejõuetu ning et võlgniku pankrot tuleb

§ 31lg 1 alusel välja kuulutada.

Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Võlausaldaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Võlausaldajal puuduvad seega määruskaebuse menetlemisega seotud hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 9