Obsah (9)

§ 424§ 68§ 66§ 50§ 214§ 184§ 64§ 65§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-7765 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vai

§ 424

järgi, mille eest mõisteti talle rahalise karistusena 300 miinimumpäevamära, s.o 960 eurot.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva ja rahaliseks karistuseks mõisteti 294 miinimumpäevamäära, s.o. 940.80 eurot.

§ 66

lg 1 ja lg 3 alusel määrati, et rahaline karistus tuleb tasuda 1 aasta jooksul.

§ 50lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena R.

Männikult ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Kohtuotsus jõustus

1. oktoobril
2. a.
3. Harju Maakohtu
4. augusti
5. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4870 tunnistati R. Männik süüdi

§ 214lg 2 p-de 1, 5 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust.

Samuti tunnistati ta süüdi

§ 184

lg 2 p 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat 8 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti R.

Männikule liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 26.

märtsi 2012. a otsusega mõistetud karistuse, s.o 1 aasta 10 kuud 20 päeva, võrra. R. Männikule mõisteti liitkaristuseks 6 aastat 10 kuud 20 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg.

Ärakandmata karistuse 6 aastat 7 kuud 5 päeva vangistust karistusaja alguseks loeti

1. august
2. a.
3. Tartu Maakohtu
4. novembri
5. a määrusega asendati R. Männikule Harju Maakohtu
6. septembri 2011.a otsusega karistuseks mõistetud rahalise karistuse tasumata osa
7. päeva vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati asenduskaristust R.

Männikule Harju Maakohtu

1. augusti
2. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4870 karistuseks mõistetud ära kandmata karistuse osa, s.o 6 aastat 7 kuud 5 päeva vangistust, võrra. R. Männikule mõisteti liitkaristuseks 6 aastat 10 kuud 13 päeva vangistust. Kohtumäärus jõustus
3. novembril
4. a. Kinnipeetava karistusaeg algas
5. augustil
6. a ja lõpeb
7. juulil
8. a.
9. Vangla ja prokurör ei toeta R. Männiku vabastamist tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmisest elektroonilise valve kohaldamisega.
10. Tartu Maakohtu
11. märtsi
12. a. määrusega jäeti R. Männik tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega vabastamata. Kohus tuvastas, et formaalsed eeldused R. Männiku tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valvega on täidetud. R. Männiku tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud eelkõige tema varasema elukäigu, kuritegude toimepanemise asjaolude ning süüdlase isiku tõttu. R. Männikut on korduvalt karistatud. Tal on kolm kehtivat karistust. R. Männik kannab liitkaristust mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise, väljapressimise ja narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Varasemalt on R. Männikul võimaldatud karistuse kandmist vabaduses. Nimelt Harju Maakohtu
13. märtsi 2012 otsusega tunnistati ta süüdi

§ 184lg 2 p-de 1,2 järgi ning teda karistati 4 aasta 10 kuu pikkuse vangistusega.

Ta vabastati Viru Maakohtu

1. mai
2. a määrusega tingimisi enne tähtaega. Korduvalt narkootikumide tarvitamise rikkumise keelu tõttu pöörati karistus täitmisele. Harju Maakohtu
3. augusti
4. a otsusega tunnistati R. Männik süüdi väljapressimises ja narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises. Harju Maakohtu
5. novembri
6. a määrusega asendati R. Männikule varasemalt mõistetud rahaline karistus vangistusega ja talle mõisteti liitkaristus kohtuotsuste kogumis, mida ta kannab. See näitab, et varasemalt mõistetud karistused R. Männikule mingisugust mõju ei avaldanud. Kohus ei olnud veendunud, et karistus on oma eesmärgi täitnud ja et R. Männik ei jätka vabaduses uute kuritegude toimepanemist.
7. R. Männik on läbinud aktiivse sõltuvusrehabilitatsiooni, agressiivsuse asendamise treeningu ning sotsiaalprogrammi „Jõud muutuda“, „Tagasilanguse ennetamine“ ja „Eluviisitreening“. R. Männik on vabatahtlikult läbinud sotsiaalsete oskuste arendamise, osalenud vabakuulajana eesti keele tundides ning riikliku gümnaasiumi eesti keele eksamil.
8. R. Männikul on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust (noomitused).
9. Kohus leidis, et R. Männiku peamiseks uute kuritegude riskiks on narkootilise aine tarvitamise harjumused. Positiivsena arvestas kohus, et R. Männik on enda selgituste kohaselt vangistuse jooksul lõpuks teadvustanud narkootiliste ainetega seotud probleeme ning astunud samme sõltuvusega tegelemiseks. Arvestades, et tegemist on pikaajalise (ligikaudu 10 aasta) narkootiliste ainete tarvitajaga, ei olnud kohus veendunud, et R. Männiku motivatsioon on piisav tegelemaks narkootiliste ainete tarvitamisega seotud probleemidega vabaduses vaatamata aktiivse sõltuvusrehabilitatsiooni läbimisele.
10. Kohtule edastatud dokumentidest nähtuvalt R. Männikul on vabanemise korral garanteeritud töökoht OÜ-s Cito. K-raha andmetel
11. jaanuari
12. a seisuga Raimo Männikul on tasumata nõuded summas 5156,48 eurot ja vabanemisfondis 1464 eurot. MÄÄRUSKAEBUS
13. Kaitsja palub kohtumääruse tühistada ja vabastada R. Männik tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valvega.
14. R. Männiku karistus on eesmärgi täitnud. Teda on võimalik tingimisi enne tähtaega vabastada kohaldades elektroonilist valvet. Kohus on küll asjakohaselt viidanud

§ 76

lg-le 4, ent ei ole piisava põhjalikkusega kinnipeetavat iseloomustavale materjalile tähelepanu pööranud. Kohtu seisukoht R. Männiku peamise riskitegurina narkootiliste ainete tarvitamise harjumuste osas on vastuolus vangla koostatud iseloomustusest tuleneva teabega. Alusetu on väita, et R. Männikul ei ole piisavat motivatsiooni narkootiliste ainete tarvitamisega seotud probleemidega vabaduses tegeleda. Tema käitumine vangistuses ja enne vahistamist viitab vastupidisele. Ta on läbinud aktiivse sõltuvusrehabilitatsiooni, osalenud sotsiaalprogrammides „Jõud muutuda“ ja „Tagasilanguse ennetamine“. Teda iseloomustakse kui aktiivset harjutustes ja aruteludes osalejat. Iseseisva töö ülesanded sooritas ta piisava huvi ja põhjalikkusega, töölehed olid alati sisukalt täidetud. Lisaks on ta varasemalt läbinud „Eluviisitreeningu“ ning sõltuvusvõõrutusprogrammi „Usk ja teadmine“ ja „12 sammu ehk igapäevane valik“. Vahetult enne vangistust pöördus ta ka psühhiaatri vastuvõtule, kus määrati talle raviskeem sõltuvusprobleemist jagu saamiseks. Kohtus avaldas ta, et soovib pöörduda psühholoogi ja psühhiaatri poole sõltuvusprobleemi lõplikuks seljatamiseks. Seega on R. Männik probleemi teadvustanud, astunud kõikvõimalikud sammud selleks vabanemiseks ning kriminaalhooldaja abiga suudaks ta tagasilangusest hoiduda ning lihtsamalt taasühiskonnastuda.

1. Maakohtu määrus on ühekülgne. R. Männikut iseloomustavad positiivsed asjaolud (õigusrikkumiste siiras kahetsemine, kannatanule kahju hüvitamine, soov ennast hariduslikult täiendada, töökoht vabanemisel, suhete katkestamine kriminaalse taustaga isikutega ning lähedaste moraalne ja materiaalne toetus) on jäetud arvestamata. Ta asuks elama ema kõrvalkorterisse. Seega oleks tagatud ka emapoolne igakülgne abi. Seega on risk õigusrikkumiste toimepanemiseks olematu.
2. R. Männiku ennetähtaegset vabastamist pooldavad asjaolud kaaluvad üle reaalse vangistuse vajalikkuse. Pikaaegne isolatsioon omab negatiivset efekti tema hakkamasaamisele ühiskonnas. Kriminaalhooldus omab väga tugevat toetavat rolli võimalikult kiireks taasühiskonnastumiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
3. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et määruskaebus on ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatu, ja jätab selle seetõttu KrMS § 390 lg 1 ning § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
4. Kolleegiumi hinnangul on määruskaebus tervikuna perspektiivitu ning selles toodud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (Riigikohtu

1. aprilli
2. aasta määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16).
3. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus M. Männiku ennetähtaegset vangistusest vabastamata jätmist põhjendanud veenvalt ning arusaadavalt. I astme kohus on analüüsinud nii M. Männiku uute kuritegude toimepanemise riskifaktoreid kui ka positiivseid asjaolusid. Maakohtu määrusest nähtuvad selged põhjendused, miks isiku varasem elukäik, kuritegude toimepanemise asjaolud, osaliselt käitumine karistuse kandmise ajal (3 kehtivat distsiplinaarkaristust), aga ka süüdlase isik ei tekitanud maakohtus veendumust, et M. Männiku karistuse eesmärgid on täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei omistanud maakohus M. Männiku vabastamata jätmisel ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Seega ei ole maakohus menetletavas asjas

§ 76

lg-t 4 kohaldades teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks. Kuna ka ringkonnakohtu kolleegium ei ole veendunud, et M. Männik suudab edaspidi kuritegudest hoiduda, siis edulootust määruskaebusel apellatsioonikohtus ei oleks. 17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse eelmenetluses läbi vaatamata. Maarika Kuusk Aarne Sarjas Mati Kartau