Obsah (8)

§ 442§ 187§ 314§ 459§ 173§ 174§ 162§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 07.04.2020, Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-15089 Tsiviilasi S Me hagi M-L M vastu el

§ 442lg 6 § 633 lg 7).

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 187

lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille 1 tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 30.09.2019 esitas hageja hagiavalduse, mille kohaselt ta soovib vähendada temalt kostja kasuks väljamõistetud elatist 235 eurolt 150 eurole. Hagi kohaselt on hageja Viru Maakohtu 18.04.2017 otsuse kohaselt kohustatud tasuma kostja kasuks elatise katteks 235 eurot, kuid mitte vähem kui pool vabariigi valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja ei suuda elatist tasuda seaduses sätestatud määras. Eelmärgitud kohtulahendi kohaselt oli igakuine elatis 235 eurot, kuid lause, et igakuise elatise summa ei tohi olla väiksem kui pool Eesti Vabariigis kehtestatud miinimumpalka, tähendab, et miinimumpalga tõusmisel tõuseb ka elatise summa automaatselt. See tähendab, et hagi esitamise ajal oleks elatise suuruseks 270 eurot. Hageja kinnitab, et tema töötasu on 540 eurot kuus. Hageja igakuiselt toetab oma ema, on tema ainuke laps. Hageja ema on töövõimetu, seega ta ei saa üksi hakkama. Hageja kannab igakuiselt oma ema arvele 70 eurot. Hagejal sündis xxxx aastal tütar M-M, keda ta samamoodi peab toetama ja kasvatama. Teisteks hageja väljaminekuteks on: vesi 20 eurot, elekter 70 eurot; prügi 13 eurot, tv teenus 50 eurot, telefoni arved 20 eurot, laenud 300 eurot, toiduraha 600 eurot, elatis 270 eurot, emale raha 70 eurot, nooremale tütrele riided, jalanõud, mänguasjad 100 eurot, lasteaia maks 40 eurot. Kokku 1553 eurot. Hageja kinnitab, et praegusel momendil, mil tema kohustuseks on maksta oma lapsele elatist summas 270 eurot, ta ei saa oma eluga rahaliselt toime tulla. Elatise võlg kasvab. Kohtutäitur arestib töötasust 50%. Hageja sissetulekust jääb kätte 270 eurot, antud summa kuulub üüri ja kommunaalmaksete tasumiseks. Toidu ja muu vajalikuks raha jääb alati puudu. Kuigi hagejale on lapse elatise maksmine prioriteet number 1, siis tunnistab hageja, et praegusel hetkel, kui elatise suurus on 270 eurot, on tema materiaalne olukord muutunud niivõrd halvaks, et nii enam jätkata ei saa. Antud olukorras saab ka hageja teine laps vähem. Täiendavalt palub hageja arvestada, et kostja vajadused on osaliselt kaetud ka peretoetustega, 60 eurot/kuus. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-35-17 punktis 28.2 leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Hageja palub elatise muutmisel arvestada ka riiklike peretoetusi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-127-09 p-s 12 leidnud, et vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Hageja emale on määratud osaline töövõimetus, mis kohustab hagejat abistama ka oma ema. Hageja on võimeline tasuma kostjale elatist ilma enese ja oma teise lapse ülalpidamist kahjustamata 150 eurot kuus. 2 KOSTJA VASTUVÄITED Kostja leiab hagi kirjalikus vastuses, et hageja väide, et tema töötasuks on ainult 540 eurot kuus ei ole tõenditega kinnitatud. Samuti ei ole kostjale päris selge, kuidas on võimalik 540 eurose sissetuleku juures ainuüksi toidule kulutada 600 eurot. Hageja ei ole kohtule esitanud pangakonto väljavõtet, mis tõendaks hageja loetletud kulude (kommunaalkulud, TV teenus, telefoniarved, laenukohustus ja lasteaiatasu) kandmist. Kuna hageja pole kohtule esitanud ka tõendeid selle kohta, et tema varaline seisukord oli enne käesoleva hagiavalduse esitamist parem, pole hageja nõue elatise vähendamiseks seoses varalise seisundi halvenemisega põhjendatud. Riigikohus on ts. asjas nr 3-2-1-127-09 selgitanud, et elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Seega peab kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Seejuures peab kumbki pool tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Hageja ei ole esile toonud, et tema varaline seisund on ajast, millal temalt elatis kostjale välja mõisteti (18.04.2017 kohtuotsusega) halvemaks muutunud. Kostja juhib tähelepanu sellele, et hageja näol on tegemist noore mehega ja kohtule pole esitatud tõendeid, et hageja töövõime oleks tervislikel või muudel põhjustel vähenenud. Riigikohtu lahendis ts. asjas nr 3-2-1-118-12 (p.15) on kolleegium rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Hageja on viidanud ka asjaolule, et hageja teine laps jääb kostjale elatise maksmise puhul poole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses vähem kindlustatuks. Kostja on seisukohal, et kui hageja soovib tugineda sellele, et tema teine laps on seetõttu vähemkindlustatud, et hageja tasub elatist saama õigustatud lapsele tema arvates liiga palju, oleks hagejal tulnud kohtule esitada arvestused, kui palju kulub M-M M`e ülalpidamiseks igakuiselt rahalisi vahendeid. Paraku ei ole hageja selliseid tõendeid kohtu ette toonud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-17-16 asunud seisukohale, et järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. Hageja laps M-M M kasvab peres, kus lapsel on mõlemad vanemad, samal ajal, kui kostjat kasvatab ema üksinda. Vähetähtis ei ole ka see asjaolu, et kostja seaduslikule esindajale (ema) on määratud vastavalt Eesti Töötukassa 23.10.2018 otsuse nr xxxx kohaselt puuduv töövõime ja Sotsiaalkindlustusameti 24.10.2018 ekspertiisi otsusega nr xxxx tuvastatud xxxx. Eelpooltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi rahuldamata ning kostjale makstav elatis vähendamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. 3 KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Hageja ei ole sisuliselt oma menetluse vastu huvi tundnud. Hageja lepingulise esinduse lõppemisest pidanuks hageja ise menetlusse aktiivselt astuma. Hageja viimane lepinguline esindaja on kohtule kinnitanud, et nimetatut on kliendile ka selgitatud (tlk 60). Hageja ei ole kohut teavitanud, mis on tema tegelik aadress, hagis märgitud postiaadressilt tulevad materjalid tagasi (tlk 61). Hageja tööandja poolt antud telefoninumbril – xxxx - pole järjepidevalt olnud võimalik hagejaga suhelda. Ülejäänud andmebaasidest kättesaadavad numbrid ei ole kas kättesaadav või ei kuulu hagejale. Hagejale on siiski vähemalt korra (tlk 64) telefoni teel istungiaja meeldetuletamisega seonduvalt selgitatud, et kui ta ei soovi asja menetlemist, siis tuleb esitada nõuetekohane loobumise avaldus. Hageja teadaolevale meilile xxxx edastatud kohtukutse peale on hageja reageerinud kirjaga, et „teatud põhjustel ei jõua kuidagi kohtusse, tuleb kohtuasi pooleli jätta. vabandan“. Sellepeale on kohus 4 minutit hiljem vastanud (tlk 67), et hagejal tuleb selgitada, kas ta soovib menetlusest loobuda. 18.03.2020 istungi kutse on hagejale loetud kättetoimetatuks

§ 314¹ lg 3 alusel 28.01.2020.

Hageja kohale ei ilmunud, istungi ajal saalist talle helistamine tulemit ei andnud. Kohus leiab, et asi tuleb lahendada sisuliselt. Hageja nõude puhul on tegemist

§ 459

lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab

§ 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

1. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Antud vaidluses mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis tagaseljaotsusega. Seega ei sisalda tagaseljaotsus asjaolusid, mis olid selle tegemise ajal nõude ning nõude rahuldamise aluseks. Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
2. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). Elatise vähendamise nõude lahendamiseks tuleb analüüsida, kas kostja igakuised kulud on põhjendatud ja millises ulatuses on hageja võimeline kostjale elatist tasuma. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks on ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Hagejalt mõisteti tagaseljaotsusega kostja kasuks elatis seadusega kehtestatud miinimumulatuses. Kui hageja soovib elatist vähendada, tuleb tal elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid tõendada. 4 Hageja nõude aluseks on asjaolu, et hageja varaline seisund ei võimalda tal nõutavas suuruses elatist maksta, mh selle tõttu, et lisandunud on uue asjaoluna teine laps. Kostja on hageja laps ning hageja on PKS §-st 96 ja § 97 punktist 1 tulenevalt kohustatud kostjale ülalpidamist andma. Kohtuotsustega väljamõistetud elatist saab

§ 459

lg 1 alusel koosmõjus PKS § 102 lõikega 2 vähendada muuhulgas ka alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kui vastavalt asjaoludele esineb selleks mõjuv põhjus. Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Vanem peab PKS § 102 lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Sellisel juhul võib kohus mõjuval põhjusel alaealisele lapsele elatise välja mõista alla seaduses sätestatud alammäära, sh võib mõjuvaks põhjuseks olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja on tuginenud sellele, et lisaks kostjale on tal ülalpeetavateks tema uus laps ja vana ema. Hageja väide, et tema ema töövõimetus võib olla elatise alla miinimummäära vähendamise aluseks, ei ole õige. Hageja ei ole töövõimetu. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tal esineks mistahes tervislikke piiranguid tasuvama töö leidmiseks. Vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1716, p 11;
2. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt Riigikohtu
3. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3;
4. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Hageja poolt esitatud pangakonto (tlk 41-50) väljavõttest nähtub (ja seda kinnitas kostja seaduslik esindaja ka suuliselt istungil), et hageja täidab läbi kohtutäituri tagaseljaotsusega väljamõistetud elatise kohustust täies ulatuses. Seega on kohtu hinnangul hageja tegelikult võimeline ülalpidamiskohustust täitma ning ta varjab oma tegelikke sissetulekuid. Hageja taotles temalt väljamõistetud elatise vähendamist, seega tuli temal tõendada oma võimetust kostjat ülal pidada. Hageja esitatud pangakonto väljavõte kui ainuke hageja varalise seisundi kohta esitatud dokument seda ei tõenda. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanema halva varalise seisundiga või kui hageja on tõendanud, et lapse tegelikud vajadused on miinimummäärast väiksemad. Hageja selliseid asjaolusid esile toonud ja tõendanud ei ole. Ainuüksi toetuse saamise fakt (mida kostja ei ole ka vaidlustanud) ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (kohtulahendid asjades nr 216-11905, 2-16-118651, 3-2-1-35-17, 3-2-1-174-16, 2-17-11622). Hageja ei ole toonud esile, et tema haridustaset ja/või kvalifikatsiooni ja/või tema enda tervislikku seisundit arvestades ei oleks tal suuremat sissetulekut võimalik teenida. Samal ajal on kostja 5 tõendanud, et temal puudub täielikust töövõimetusest tulenevalt võimalus töist sissetulekut saada ja sellevõrra lapse ülalpidamisse, võrreldes hageja panusega nii 2017 tagaseljaotsuse tegemise ajal kui ka täna, rohkem panustada. Hageja ei ole kirjeldanud oma majandusliku seisu 2017 tagaseljaotsuse tegemisega seisuga ning poolikult ja ebapiisavalt tõendatuks on jäänud ka varanduslik seisundi tõendatus käesoleva hagi esitamise hetkel. Kohus nõustub kostjaga, et kui hageja väitel saab ta sissetulekuna 540 eurot kuus, siis ei ole reaalne kuludena ainuüksi juba toidule märkida 600 eurot. Hageja poolt ilma ühegi selgituseta, mida sellega tõendada soovitakse, esitatud pangakonto (tlk 41-50) andmete kohaselt ei ole tõene ka hagis väidetud töötasu suurus, sest hageja töötasu on 9 kuud enne hagi esitamist olnud 524 eurot, viiel kuul 580 eurot, alates juulist 2019 630 eurot ja alates augustist 680 eurot, seega erineb hageja tegelik töötasu hagis märgitust märgatavalt. Samal ajal ei võimalda pangakonto väljavõte leida kinnitust hagis märgitud hageja kuludele, va elatise ja laenukohustuse osas. Nt jaanuaris 2019 ei nähtu elatise maksmist ei nn lisandunud lapsele ega ka kostjale. Alates veebruarist 2019 on täitur küll kinni pidanud elatise kostja kasuks, kuid jätkuvalt puuduvad hageja väidetud maksed uuele lapsele. Makseid B Zile ei ole võimalik seostada hageja uue lapsega (kes esitatud tõendi – sünnitunnistusekohaselt on mitte B vaid M-M) ei nimeliselt ega ka ülekannete selgituste alusel. Maksed m OÜle ei saa prevaleerida alaealiste laste ülalpidamiskohustuse ees. Laenumaksed peavad ootama, kui samaaegselt on ülalpidamiskohustus kahe alaealise lapse ees. Samamoodi ei saa, küll töövõimetu, aga täisealise hageja ema ülalpidamiskulud perekonnaseaduse tähenduses prevaleerida alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmise ees. Selliste kulude kandmist nagu on kirjeldatud hagis - vesi, elekter, prügi, tv, telefon, nooremale lapsele riided-jalanõud-mänguasjad ja lasteaiamaks, konto väljavõte ei kajasta. Eeltoodust lähtuvalt ei ole hageja tõendanud, millised on tema väljaminekud ja et neid ei ole võimalik katta tema töötasust. Kostja kinnitusel on hageja kuni tänaseni nõuetekohases suuruses elatist tasunud. Fakt, et see toimub täituri vahendusel, ei muuda maksete olemust. Järelikult on täitur saanud kinnipidamisi vajalikus ulatuses teostada. Olukorras, kus hagejalt tema väitel peetakse kinni 50% töötasust elatise katteks, olnuks ootuspärane, et hageja tunneb sellise koormuse vähendamiseks juba alustatud kohtumenetluse vastu ka sisulist huvi. Kahetsusväärselt pole seda toimunud ning vastupidiselt on hageja initsiatiivituse tõttu olnud vajalik pidada korduvaid istungeid ning seeläbi on tekkinud kulud nõuetekohaselt menetluses osalenud kostjale. Vastavalt PKS § 100 lg 1 sätestatule, antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega ning sama paragrahvi lõike 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o. alates 01.01.2019 summas 270 eurot kuus ühe lapse kohta ja alates 01.01.2020 292 eurot kuus. 6 Hageja ja kostja vahel ei ole vaidlust selle üle, kas kostjal on kohustus hagejale maksta elatist või mitte. Hageja ei ole esile toonud ja tõendanud, et kostja vajadused miinimumelatise piires oleks ülepaisutatud, ehk et kostja tegelikud vajadused võiks olla alla kehtivat elatise miinimumsuuruse summat. Ühtegi erandlikku asjaolu, mis annaks hagejale aluse maksta kostjale elatist alla miinimumsuuruse, esile toodud ei ole ja hageja ongi selles summas elatist tänaseni ka maksnud. Asjaolu, et hagejal on teine ülalpidamist vajav laps, oleks asjakohane arvestada, kui hageja sissetulekust mõlema lapse võrdselt ülalpidamise tagamisel jääks hageja iseenda vajaduste katmisega hätta. Esitatud asjaolude ja tõendite kohaselt seda väita ei saa, sest hageja ei ole uue lapse osas toonud esile muid selgeid kulusid kui riided, jalanõud, mänguasjad ja lasteaiamaks (kokku ca 140 eurot), kuid ka selliste kulude just tema poolt reaalse kandmise kohta tõendeid esitatud ei ole. Kahtlemata on lihtsa matemaatika abil (680-584) tuvastatav, et hageja enda ülalpidamiseks jääv summa on sel juhul väike, kuid hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis takistab tal otsida ja leida endale sissetulek, mis tagaks laste ülalpidamise seaduses ettenähtud elatise miinimumsuuruses ja ei ole tõendanud hagis nimetatud kulude tegelikku kandmist, va laenumaksed ja elatis kostjale. Kui eeldada, et hageja neid kulutusi on tõesti ise kandnud, siis peab tal olema rahalisi vahendeid rohkemas ulatuses kui pangakontolt nähtuv töötasu ja sellest järelduvalt leiab kohus, et hageja on võimeline kostjat nõuetekohaselt, st varasema lahendi kohaselt väljamõistetud elatise miinimumsuuruses, ülal pidama. Kohus leiab, et hageja poolt elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruses elatise tasumise jätkamine ei sea ohtu hageja enda toimetulekut ja tagab kostja ülalpidamise ka olukorras, kus kostja emal, täielikust töövõimetusest tulenevalt on kostja ülalpidamises omapoolse (samaväärse) panusega osalemine piiratud. Hagejal on sedavõrd piisavas suuruses keskmine palk, mis ei anna alust väita, et elatise miinimumsuuruses maksmine oleks võimatu. Kohtu hinnangul on hageja mõistlikeks kuludeks võimalik lugeda toit, kuid mitte märgitud suuruses 600 eurot. Hageja ei ole selgitanud miks murdeealine alaealine laps peaks kõik oma vajadused (toit, riided, eluasemekulud, ravimid, jms) saama kaetud elatise miinimumsuurusega (+ emapoolne kasin panus), kui hageja endal on samal ajal ainuüksi toidule kuluvateks vajadusteks võimalik märkida 600 eurot kuus. Eluasemega seotud maksed on eeldatavalt vajalikud, kuid nende suurus ei ole tõendatud. Kuivõrd hagejale ei kuulu kinnisasja, mida oleks võimalik pidada tema elukohaks, kasutab hageja elamispinda eeldatavalt lepingulisel alusel, kuid ei ole tõendanud, et sellest tulenevalt reaalselt tema enda poolt tasutud kulud veele, elektrile, prügile oleks hagis näidatud suuruses. Sidekulu osas on võimalik leida odavamaid pakette praegu nimetatud 50st eurost TV-le ja 20st eurost telefonile. Kuna hageja ei ole oma kuluartikleid tõendanud, siis on kohtul võimatu hinnata, kas need on üldse tema kulud või kuulub nt elamispind tema uue lapse emale, kes peaks siis ka sellega seonduvad kulud kandma. Samuti ei ole teada, kas telefon ja TV teenuse puhul on lepingulise kohustava suhte sõlminud hageja või keegi teine. 7 Menetluskulude jaotus

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi ei kuulu rahuldamisele, jäävad hageja kanda nii tema enda kui ka kostja menetluskulud. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt soovib ta õigusabikuluna 333 euro (käibemaksuta) hüvitamist: hagiavaldusega tutvumine ja vastuse koostamine 1,5h – 150 eurot; esindamine kohtuistungitel 04.12.19 – 15min; 20.01.2020 – 5 min ja 18.03.2020 – 25min, kokku 45min – 75 eurot; transpordikulu Kohtla-Järve – Rakvere – Kohtla-Järve 120km x 3 = 360 km x 0,30 eurot= 108 eurot. Riigikohtu senises praktikas on peetud põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot. Käesolevas tsiviilasjas on kostja esindaja tunnitasu 100 eurot (ilma käibemaksuta), seega mõistliku suurusega. Kostja palub kohtul menetluskulude kindlaksmääramise lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates menetluskulude suuruse kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras Kohus leiab, et taotletud kulu on mõistlik, vastab esitatud menetlusdokumentide ja menetluses osalemise mahule ja kvaliteedile. Hagiga tutvumiseks ja vastuse koostamiseks märgitud aeg- 1,5 tundi- on kohtu hinnangul antud kaasuses mõistlik, sest kostja on oma vastuses viidanud erinevatele riigikohtu lahenditele, millega on olnud kostja põhistatud vastuse koostamiseks mõistlik tutvuda. Samuti on põhjendatud ajakulu istungitel osalemisele ning sõidukulu arvestus.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (digitaalselt allkirjastatud) Marika Leimann Kohtunik 8