Obsah (14)

§ 314§ 181§ 184§ 274§ 183§ 66§ 291§ 7§ 310§ 180§ 303§ 381§ 185§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg 17. aprill 2020 Kriminaalasja number 1-19-7689 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Sekretär Liina Tulit-Kuum Tõlk Natalia

§ 314

p 5¹ alusel seoses õigeksmõistva kohtuotsusega riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris tema andmed, - jäeti

§ 181

lg 1 alusel kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda, - jäeti

§ 184alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv 75 eurot J.L.

kanda. 2. Lõpetada

§ 274

lg 1 alusel kriminaalmenetlus, kuna süüdistatava käitumine vastab väärteo tunnustele.

1. Asendada maakohtu põhjendused ringkonnakohtu põhjendustega käesoleva määruse põhjendavas osas märgitud ulatuses.
2. Jätta

§ 183

lg 1 alusel kriminaalasja kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud, riigi kanda.

1. Tagastada J.L. le mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv 75 eurot.
2. Jätta Tartu Maakohtu
3. jaanuari
4. a lahend muutmata osas, milles maakohus jättis tsiviilhagi läbi vaatamata, mõistis välja riigi õigusabi tasu määratud kaitsja poolt riigi õigusabi osutamise eest ja jättis kriminaalasja juurde Häirekeskuse kõnesalvestuste CD-R plaadid.
5. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kasuks 222 eurot ja 48 senti (sh käibemaks 37 eurot ja 8 senti), vandeadvokaat Anu Pärteli poolt Ain Randmaale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
6. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu riigi kanda.
7. Jätta apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. MAAKOHTU OTSUS
8. Ain Randma anti
9. oktoobril 2019 kohtu alla süüdistatuna KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt lõhkus A. Randmaa
10. novembril 2018 kella 11:20 paiku Tartu linnas XXX asuvas kortermajas teisel korrusel kirvega korteri nr 7 ust ning ähvardas samal ajal korteris elavat J.L. t tapmisega, karjudes: „Tapan kõik venelased ära.“ Kuna süüdistatav sõimas ja püüdis tungida kannatanu korterisse juba eelmisel päeval ning
11. novembril 2018 oli tal käes kirves, millega ta lõhkus ust, siis tunnetas J.L. ähvardust kuuldes reaalset ohtu oma elule ja tervisele. Sellega pani A. Randmaa süüdistuse kohaselt toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise.
12. Tartu Maakohtu
13. jaanuari
14. a otsusega mõisteti A. Randmaa KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Seoses õigeksmõistva kohtuotsusega jäeti kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulud riigi kanda.
15. Maakohus leidis, et puuduvad küllaldased ja veenvad tõendid, et A. Randmaa pani süüdistuses kirjeldatud viisil toime J.L. ähvardamise. 2
16. Maakohtu hinnangul võimendas J.L.
17. novembril
18. a Häirekeskusele tehtud kõnes tegelikku olukorda ja andis Häirekeskusele edasi tõele mittevastavat infot. Sellest järeldub, et J.L. ei pidanud ukse taga olevat isikut reaalselt ohtlikuks ning tal polnud alust enda elu ja tervise pärast karta. Ka A. Randmaa käitumine ei viita selle, et tal oli tahtlus vene rahvusest inimeste, sealhulgas kannatanu J.L. tapmiseks. A. Randmaa keeldus kohtueelses menetluses ja ka kohtumenetluses ütluste andmisest. Samas on A. Randmaa olnud kogu kriminaalmenetluse vältel seisukohal, et ta ei ole talle ette heidetavat kuritegu toime pannud.
19. Tunnistaja M.A. ja kannatanu J.L. ütlustega on tõendatud, et A. Randmaa ja J.L. vaheliste lahkarvamuste ning tüli põhjuseks oli A. Randmaa arusaam, et J.L. jälgib tema elu ja teostab põhjendamatut järelevalvet enda korteri uksesilma kaudu. Seetõttu lõhkus A. Randmaa tüli põhjuseks olnud uksesilma ära nii, et selle klaas oli küll katki, kuid uksesilm jäi endisele kohale alles. Kannatanu ja tunnistaja M.A. ütlustest nähtuvalt on kõnealune metalluks turvauksena kasutuses ka praegu. Ühtegi muud tüli põhjust M.A. ja J.L. ütlustest ega ühestki teisest kriminaalasjas kogutud tõendist ei nähtu.
20. M.A. ütlustega on tõendatud, et J.L. korteril on metallist uks ning selle uksesilmal oli klaas katki, kuid uksesilm ise ei ole avast väljas. Kannatanu J.L. ütlustega on tõendatud asjaolu, et tema kasutuses olnud korter nr 7 ja A. Randmaa kasutuses olnud korter nr 6 paiknesid vastakuti.
21. Kuna prokurör loobus kohtuistungil tunnistaja Ü.H. e ülekuulamisest ning tema ülekuulamist ei taotlenud ka süüdistatav ja tema kaitsja, siis ei ole

§ 66lg 2¹ alusel põhjendatud M.A.

kohtus antud ütlustest arvesse võtta seda osa, mis käsitleb tunnistaja Ü.H. elt kuuldut. Kohtule ei ole esitatud veenvaid ja usutavaid asjaolusid ning tõendeid selle kohta, et Ü.H. e kohtus ülekuulamine oleks välistatud objektiivsetel asjaoludel, näiteks

§ 66

lg 2¹ punktis 1 täheldatud mõnel

§ 291lõikes 1 loetletud asjaolul.

1. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks A. Randmaal vene rahvusest inimeste, sealhulgas kannatanu tapmiseks tahtluse olemasolu. Ka A. Randmaa käitumine ei viita sellele. Seetõttu pole veenev, et J.L. l oli alust karta ohtu enda elule ja tervisele. Asjaolu, et A. Randmaal oli tahtlus kannatanu korteri uksel uksesilma lõhkumiseks, et naaber lõpetaks selle kaudu tema korteriga seonduva jälgimise, ei ole põhjendatud samastada ja käsitleda kannatanu tapmise tahtlusega või sellega ähvardamisega.
2. Tunnistaja M.A. ütlustest ei nähtu, et A. Randmaa oleks ennast üleval pidanud agressiivselt, kui ta läks J.L. kisa peale enda korterist välja. M.A. ütlustest nähtuvalt oli A. Randmaal küll käes kirves, kuid see oli alla lastud. A. Randmaa käitumisest nähtub, et tema sooviks oli uksesilm lõhkuda, et naaber ei saaks selle kaudu tema korteri ust ja tema elu jälgida. Kui ta oli uksesilma klaasi ära lõhkunud, siis lahkus enda kasutuses olevasse korterisse ning ennast politsei eest ei peitnud. M.A. ütluste kohaselt lasi A. Randmaa kohale tulnud politsei ise enda korterisse. Nii tunnistaja M.A. kui ka kannatanu J.L. ütlustest nähtub üheselt, et A. Randmaa sooviks oli kannatanu uksesilma ära lõhkumine. Selle järgselt, pärast nappi vestlust trepikotta tulnud M.A. ga, lahkus A. Randmaa enda kasutuses olevasse korterisse, kuhu hiljem läks talle järele ka politsei.
3. Kannatanu ütlustest nähtuvalt käis ta samal päeval poes ja sealt tagasi tulles oli A. Randmaa trepikojas. A. Randmaa ei läinud siis J.L. le kallale. Kohtus üle kuulatud tunnistaja M.A. ja kannatanu J.L. on mõlemad vene rahvusest inimesed. M.A. valdab peaaegu vabalt ka eesti 3 keelt, kuid J.L. vajas kogu kohtuistungi vältel istungil toimuvast arusaamiseks tõlgi abi. Tema suhtlusest ja käitumisest jäi arusaam, et eesti keelt ei oska ta kas üldse või kui, siis äärmiselt vähesel määral. Sellele, et J.L. ga suhtlemiseks tuleb kasutada vene keelt, viitavad selgelt ka tunnistaja M.A. ütlused, mille kohaselt oli M.A. politsei kohale tulles tõlgiks J.L. ja politsei vahel. Ka A. Randmaa tõi viimases sõnas välja, et kannatanu ei saa eesti keelest aru. Neil asjaoludel ei ole veenev süüdistuses kajastatu selle kohta, nagu oleks A. Randmaa ähvardanud kannatanut, öeldes „tapan kõik venelased ära“.
4. Peale kannatanu ei ole keegi avaldanud, et A. Randmaa oleks olnud majaelanike suhtes vägivaldne või vaenulik vene rahvusest inimeste suhtes või et ta oleks majaelanikke või kannatanut nende vene rahvuse tõttu tapmisega ähvardanud. Ka vene rahvusest tunnistaja Kannatanu ütluste tõele vastavuses on alust kahelda ja neid kahtlusi ei ole võimalik veenvalt millegagi kõrvaldada. Seetõttu tõlgendab kohus selle olukorra

§ 7lg 3 alusel süüdistatava kasuks.

Kannatanu ja tunnistaja M.A. ütlustega on veenvalt tõendatud üksnes asjaolu, et A. Randmaa lõhkus kannatanu kasutuses olnud korteri nr 7 uksel uksesilma. Pole tõendatud seda, millega uksesilm lõhuti.

1. Tunnistaja M.A. ütlustega on tõendatud üksnes asjaolu, et tema nägi trepikotta tulles A. Randmaal alla lastud käes kirvest. Samas nähtub üheselt nii kannatanu J.L. kui ka tunnistaja M.A. ütlustest, et neist kumbki ei näinud kannatanu uksesilma lõhkumist ega seda, kes, kuidas ja millega seda tegi. Kannatanu on avaldanud arvamust, et uksesilma lõhkus A. Randmaa. Kuna uksesilma lõhkumise järgselt oli kirves käes trepikojas seismas A. Randmaa, mida nägi M.A. ning kannatanu läks koheselt pärast ukse lõhkumise lõpetamist koridori, kus nägi, et uksesilm on lõhutud, siis on alust pidada uksesilma lõhkujaks A. Randmaad, kes oli ka kannatanu uksel uksesilma olemasolust häiritud enda privaatsuse rikkumise pärast. Neil asjaoludel pole alust kahelda selles, et kannatanu uksel lõhkus uksesilma just A. Randmaa. Küsimus sellest, millega A. Randmaa kannatanu uksel uksesilma lõhkus, jääb lahtiseks. Kas uksesilm lõhuti A. Randmaal käes olnud kirvega või millegi muuga, pole teada. Tunnistaja M.A. ütlustest nähtuvalt on XXX maja ahiküttega. Ahiküttega majas on tavaline ja igapäevane tööriist kirves, millega tehakse tule hakatuseks pirde ning lõhutakse puuhalge väiksemaks.
2. Tunnistaja M.A. ütluste kohaselt tegeles ka tema pärast töölt koju tulemist ja magamist enda korteri kütmisega. Taolistel asjaoludel pole trepikojas alla lastud käes kirve hoidmises midagi ebaharilikku ja tavatut. Neil asjaoludel on süüdistusest jäänud tõendamata väited, et A. Randmaa lõhkus kirvega kannatanu kasutuses oleva korteri ust. Uksesilma klaasi lõhkumine ei eelda kirve olemasolu. Klaasi on võimalik ära lõhkuda ka tunduvalt väiksemate tööriistadega ja vahenditega kui kirves.
3. Süüdistusest nähtuvalt toimusid korteri nr 7 ukse kirvega lõhkumine ja tapmisega ähvardamine samaaegselt. Süüdistuses kajastatu kohaselt kannatanu tajuski kirvega ukse lõhkumist ja tapmisega ähvardamist samaaegselt. Kriminaalasjas puuduvad aga kannatanu kasutuses oleva korteri ukse lõhkumise ja samaaegselt tapmisega ähvardamise samaaegsuse kohta tõendid. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit ka selle kohta, mis kahtlusteta ja veenvalt kinnitaks süüdistuses väidetut selle kohta, et kannatanu J.L. väidetud korteriukse lõhkumine ja kõikide venelaste tapmisega ähvardamine, isegi kui need asjaolud hinnata tõendatuks, oleksid toimunud samaaegselt. Neid süüdistuse väiteid ei kinnita senini mitte ükski tõend.
4. Ka korteris nr 8 sellel ajal elanud M.A. , kes süüdistuses märgitud päeval tegeles ahju 4 kütmisega, ei kuulnud, et A. Randmaa oleks sõimanud J.L. t või teda ähvardanud ning lõhkunud J.L. korteri ust. Kannatanu J.L. andis ütlused
5. jaanuari
6. a kohtuistungil. Isegi kui kannatanu ütlused hinnata tõesteks, siis nähtub kannatanu ütlustest üheselt, et väidetud ähvardamine ja tema uksel ukseklaasi lõhkumine toimusid erineval ajal, st mitte samaaegselt. Kannatanu ütluste kohaselt jõi A. Randmaa end täis ja siis ähvardas, rääkides, et „te siin venelased elate, ma tapan teid ära“. Kannatanu ütlustest nähtuvalt toimus uksesilma lõhkumine hiljem, kui kannatanu oli trepikojast lahkunud enda korterisse. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ei toimunud tema korteri uksel uksesilma ära lõhkumise ajal tema ähvardamist. Süüdistuses on kannatanu ütlustest nähtuvalt ka loogikaviga. Kuna kannatanu ütlustest nähtuvalt ta ei näinud ega teadnud, millega uksesilm lõhuti, siis ei saanud kannatanu kuidagi uksesilma lõhkumise ajal tajuda, et kannatanu ust lõhuti just süüdistuses märgitud kirvega. Pärast kannatanu poolt ütluste andmist prokurör süüdistust ei muutnud. Olukorras, kus kannatanu ütlustest nähtuvalt ei teadnud ta, millega tema korteri ust lõhutakse, ei saanud kannatanu tajuda ukse just kirvega lõhkumist ja just kirvega ukse lõhkumise tõttu karta ka väidetava tapmisega ähvardamise reaalsust.
7. Kannatanu ütles, et ei näinud uksesilma lõhkumise järgselt trepikojas A. Randmaad, seega näinud ta trepikojas A. Randmaad koos kirvega. Kannatanu ütlustest nähtuvalt kuulis ta, kuidas A. Randmaa sulges enda korteri ukse. J.L. ütluste kohaselt tuli ta siis enda korterist välja ja sai teada, et tema korteril on uksesilm ära lõhutud. Kriminaalasjas lähtuvad ülejäänud tõendid kõik kannatanust ja tema poolt politseile ning häirekeskusele avaldatust, kuid neist nähtuv ei lükka ümber eelnevalt käesolevas kohtuotsuses kajastatut.
8. Kohus kuulas
9. ja
10. novembril 2018 J.L. poolt häirekeskusele tehtud kõnede salvestusi (CD-R plaadil: lk 100 ümbrikus ja tõlked lk 149-154). Neist nähtub, et J.L. kutsus
11. novembril 2018 politsei purjus naabrile, kes tahab ust maha murda ja trügib korterisse ning ütleb, et „tapab ära“. Kõnes palub J.L. naabri vähemalt kainestusmajja viia.
12. novembril 2018 kutsus J.L. politsei uuesti Tartus XXX aadressile, avaldades, et joodikust naaber ründab teda kirve või noaga ja lõhkus ära ukse. Seejärel avaldas ta, et ukse lõhkuja läks ära enda korterisse. Sellest kõnest nähtub, et J.L. kiirustab seejärel politseid takka, et nad kiiremini tuleksid. Ta ütleb, et isik ründab praegu naabreid. Veel väidab J.L. selles kõnes, et naaber on agressiivne ja murrab praegu ust maha. Sellest kõnest nähtub kannatanu J.L. valelikkus. Kuidas on muidu võimalik, et juba enda korterisse lahkunud kannatanu ukse lõhkuja saab sealt veel edasi olla agressiivne ja ka naabreid rünnata. Seni ei ole kriminaalasjas ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et A. Randmaa oleks olnud uksesilma lõhkumise järgselt agressiivne ja ka teisi naabreid rünnanud.
13. Eelkajastatud J.L. häirekeskusele avaldatud väited ei ole kooskõlas ka tema enda kohtulikul uurimisel antud ütlustega ja tunnistaja M.A. ütlustega, millistest nähtub üheselt, et uksesilma lõhkumise järgselt lahkus A. Randmaa enda korterisse pärast lühikest vestlust M.A. ga ja sealt enam ei väljunud.
14. novembril 2018 häirekeskusele tehtud kõnest nähtub J.L. soov toimunut võimendada ning esitada tegelikult toimunut kallutatult.
15. Sündmuse protokoll-arvestuskaardilt (lk 102) ja patrullilehtedelt (lk 103-108) nähtub, et nii häirekeskus kui ka politsei on eelkajastatud kannatanu J.L. tehtud väljakutsetega tegelenud ning politsei on nii
16. novembril 2018 kui ka
17. novembril 2018 Tartus XXX majas kohal käinud ja tuvastanud mõlemal korral tüli naabrite A. Randmaa ja J.L. vahel. Mõlemal korral oli A. Randmaa alkoholi tarvitanud.
18. novembri
19. a indikaatorvahendi kasutamise protokollis (lk 109) ja
20. novembri
21. a joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollis (lk 110) kajastatuga on tõendatud, et Tartus XXX trepikojas lärmanud ja 5 laamendanud A. Randmaa oli alkoholi tarvitamise tunnustega sellises määras, et oli vaja ta kainenema toimetada, indikaatorvahendi näit oli positiivne ja näitas 1,53mg/l (lk 109-110). Eeltoodust nähtub, et süüdistuses kajastatu selle kohta, et A. Randmaa oli
22. novembril 2018 alkoholi tarvitanud ja käis kannatanu ukse taga ka eelmisel päeval, s.o
23. novembril 2018, vastab tõele. Samas nähtub
24. novembri
25. a politsei fikseeritust, et politsei kohale saabumise ajaks oli A. Randmaa juba kannatanu elukoha ukse tagant lahkunud ja reaalset vajadust politsei järele enam polnud.
26. Kohtu hinnangul võimendas kannatanu enda
27. novembri
28. a kõnes Häirekeskusele tegelikke sündmusi, väites A. Randmaa enda korterisse naasnuks, kuid samal ajal sealt siiski justkui veel ka agressiivselt naabreid ründavaks. Need asjaolud ei saanud samaaegselt tõele vastata. Nii kannatanu enda kui ka tunnistaja ütlustest nähtub, et uksesilma lõhkumise järgselt lahkus A. Randmaa enda kasutuses olevasse korterisse, kuhu jäi kuni politsei saabumiseni. Seega pole kannatanu käitumine usaldusväärne ning tema avaldatus ning ütlustes on alust kahelda osas, millises need on katmata teiste tõenditega.
29. Kannatanu ütlused on jäänud teiste tõenditega katmata osas, millises ta väidab, et A. Randmaa ähvardas nii teda kui ka teisi samas majas elavaid venelasi ära tappa. Ka kannatanuga samas majas elav vene rahvusest ütlusi andnud tunnistaja M.A. pole pidanud taolisi väiteid A. Randmaa puhul usutavateks. M.A. ütluste kohaselt ei kuulnud ta, et A. Randmaa J.L. t sõimas. Samuti ei kuulnud ta seda, et A. Randmaa J.L. t ähvardas. Ka uksesilma lõhkumisele eelnenud päeval ei kuulnud ta seda, et A. Randmaa ja J.L. vahel oleks midagi olnud. Kuna kannatanu edastas
30. novembril 2018 Häirekeskusesse tehtud kõnes sisult selle õigsust välistavat informatsiooni (naaber lahkus enda korterisse, kuid ikkagi on sealt veel agressiivne ja ohtlik majanaabrite suhtes), siis pole mitte millegagi välistatud võimalus, et samamoodi võis kannatanu tülikaks osutunud naabri A. Randmaa kohta avaldada valeväiteid, et politsei ja õiguskaitseorganid naabriga tegeleks ning et ta ise saaks vabaneda A. Randmaa tõstatatud privaatsuse rikkumise etteheidetest.
31. Seega puudub küllaldane ja veenev tõendite kogum, mis süüdistuse väiteid tõendaksid. Kuna tõusetunud kahtlusi süüdistuse põhjendatuse osas pole millegagi kõrvaldada, mõistab kohus A. Randmaa talle esitatud süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi õigeks. Kuna häirekeskusele
32. novembril 2018 tehtud kõnes asus J.L. tegelikku olukorda võimendama ning andma häirekeskusele tõele mittevastavat infot, siis on ilmselge, et J.L. ei pidanud ukse taga olevat isikut reaalselt ohtlikuks ning tal polnud põhjendatud alust karta enda elu ja tervise pärast. 23.

§ 310lg 2 alusel jätab kohus J.L.

tsiviilhagi varalise kahju 385 euro ja mittevaralise kahju 200 euro nõudes läbi vaatamata.

§ 184

alusel on põhjendatud jätta mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv 75 eurot J.L. kanda. Kriminaalmenetlus algas paljuski just seoses kannatanu poolt häirekeskusele

1. novembril 2018 tehtud kõne tõttu. Selles kõnes esitas J.L. toiminu kohta infot kallutatult ja selle tõele vastavuses on põhjendatult alust kahelda. Neil asjaoludel tuleb J.L. l kanda ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv. APELLATSIOONIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Prokuröri apellatsioon 6
2. Tartu Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja A. Randmaa süüdi mõista. Prokuröri hinnangul tuleks A. Randmaale mõista karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleks arvata karistuse hulka kolm eelvangistuses viibitud päeva ajavahemikul
5. november 2018 kuni
6. november 2018 ja kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Mõistetud karistus tuleks jätta KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui A. Randmaa ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 järgi sätestatud kontrollnõudeid.
7. Lisaks KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõuetele tuleks kohustada A. Randmaad KarS § 75 lg 2 p 1 alusel heastama J.L. le kuriteoga tekitatud kahju 660 eurot hiljemalt aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel tuleks kohustada A. Randmaad käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ja KarS § 75 lg 2 p 7 alusel mitte suhtlema kannatanu J.L. ga. Samuti tuleks KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustada A. Randmaad osalema kriminaalhooldaja poolt pakutavas sotsiaalprogrammis.
8. Prokuröri hinnangul tuleks rahuldada kannatanu J.L. tsiviilhagi ning mõista VÕS § 1043, § 1045 ja § 134 lg 2 alusel A. Randmaalt välja J.L. kasuks 660 eurot. Samuti tuleks

§ 180lg 1 alusel välja mõista A.

Randmaalt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud kokku 1678 eurot ja 80 senti, mis koosnevad kaitsja tasust kohtueelses menetluses (127 eurot ja 20 senti), kaitsja tasust kohtumenetluses (675 eurot ja 60 senti) ja sundrahast (876 eurot).

1. Apellatsiooni aluseks on maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja menetlusõiguse oluline rikkumine. Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna. Kohus mõistis põhjendamatult A. Randmaa õigeks, jättis menetluskulud riigi kanda, J.L. tsiviilhagi läbi vaatamata ja kannatanu poolt tasutud riigilõivu tema enda kanda.
2. Prokuratuur ei nõustu kohtu järeldusega, et ähvarduse puhul tuleb tõendada tapmise tahtlust. Kohus on korduvalt kohtuotsuses rõhutanud A. Randmaa soovi puudumist kannatanut tappa või tekitada talle kehavigastusi. Selline seisukoht on ainetu, kuna ei võta arvesse ähvarduse objektiivse ja subjektiivse külje elemente.
3. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed. Kohus pidas kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks seetõttu, et peale kannatanu pole keegi avaldanud, et A. Randmaa oleks majaelanike suhtes vägivaldne, vaenulik vene rahvusest inimeste suhtes või majaelanikke või kannatanut nende vene rahvuse tõttu tapmisega ähvardanud. Selline kohtu seisukoht on arusaamatu ega lähtu süüdistuse tekstist, milles A. Randmaad süüdistatakse konkreetse kannatanu konkreetsel kuupäeval tapmisega ähvardamises, mitte abstraktsete majas vene rahvusest elanike ähvardamises. Süüdistuses oli kirjeldatud, miks oli ähvardamine veenev. Kannatanu kinnitas kohtulikul uurimisel, et tema hirmutamine tundus temale reaalne, kuna samaaegselt süüdistatav lõhkus kirvega ust.
4. Kohus on ekslikult pööranud liigset tähelepanu tunnistaja M.A. ütlustele, kes nägi A. Randmaa käes alla lastud kirvest. Kohus ei võtnud sealjuures arvesse, et tunnistaja M.A. tuli oma korterist välja ja kohtas trepikojas A. Randmaad pärast seda, kui kuulis J.L. korterist kisa. Arusaamatu on kohtu järeldus, et J.L. ei saanud eesti keele oskuseta kuulda A. Randmaa ähvardust: „Tapan kõik venelased ära“. Kohus jättis põhjendamatult kannatanu ütlustega arvestamata. Kannatanu avaldas, et ta tajus, et A. Randmaa lõhub tema ukse taga mingi esemega. Pärast trepikotta väljumist nägi ta lõhutud uksesilma ning kuulis naabri 7 M.A. käes, et A. Randmaa käes oli kirves.
5. Ukse lõhkumisele iseloomuliku heli oli kuulda ka kannatanu häirekeskusesse
6. novembri
7. a kõnesalvestusest. Kohus ei arvestanud sellega, et kõne alguses mainis kannatanu, et lõhkuja lahkus oma korterisse, kuid kõne teises pooles nuttis ja nõudis politsei kiiret saabumist seetõttu, et parajasti lõhuti tema ust. Sealjuures on kuulda lõhkumisele iseloomulikku heli, kuigi kohtuistungi protokollis on kohtuniku märkus (kohtuistungiprotokolli lk 10), et tegelikkuses pole helisalvestiselt lõhkumise hääli kuulda. Arvestades seda, et süüdistatava korter asus kannatanu korteri vastas, ei võtnud süüdistatava korduv ilmumine kannatanu korteri ukse taha palju aega. Kannatanu ütlusi selles osas kinnitab nii häirekeskusesse tehtud kõne salvestis kui ka politsei
8. novembri
9. a patrullilehes kajastatu, et „kuulda kõva kolkimist, teataja nutab ja palub kiiret abi“. Süüdistuses on märgitud, et lisaks ähvardamisega samaaegselt kirvega ukse lõhkumisele tajus kannatanu ähvarduse reaalsust ka eelmisel päeval süüdistatava agressiivse käitumise tõttu.
10. Maakohus järeldas süüdistatava viimasest sõnast, et kannatanu eesti keelest aru ei saa. Seda küsimust kohtulikult ei uuritud ning selle kohta ühtegi tõendit ei esitatud. Juhul, kui kohus soovis süüdistatava viimases sõnas öeldut arvestada kohtuotsuse tegemisel, oleks tulnud

§ 303lg 4 alusel kohtulikku uurimist uuendada.

33. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale tunnistaja M.A. ütluste selle osa, milles ta viitas Ü.H. e käest kuuldule. Tunnistaja M.A. ütluste kohaselt ütles Ü.H. , et A. Randmaa võttis kirve ja hakkas J.L. korteri uksel uksesilma kangutama. Tunnistaja M.A. ütluste kohaselt rääkis Ü.H. ka seda, et A. Randmaa ütles, et „kurat ma löön selle naise maha“. Kohus viitas nimetatud tunnistaja ütluste osa mittearvestamisel

§-le § 66 lg 2¹. Prokuratuur leiab, et eelmainitud paragrahvi punktis 2 toodud erandit tuleb siiski arvestada ning lugeda tunnistaja M.A. ütlused tervikuna aktsepteeritavaks.

§ 66

lg 2 1 punkti 2 kohaselt on tunnistaja poolt teise isiku käest kuuldu tõend juhul, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Tunnistaja M.A. kinnitas, et kuulis Ü.H. e käest A. Randmaa poolt ukse lõhkumisest ja ähvardusest samal päeval. Seega oli tegemist vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludega. Kohus ei põhjendanud, miks ei saa tunnistaja ütlustele hinnangu andmisel nimetatud asjaoluga arvestada. Ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad ja taotlused

1. Prokurör jäi ringkonnakohtu istungil esitatud apellatsiooni juurde ja taotles kannatanu J.L. ülekuulamist uute asjaolude osas, mida maakohus oma otsuses käsitles, kuid mida maakohtu istungil ei puudutatud.
2. Ringkonnakohus rahuldas prokuröri taotluse ja võimaldas pooltel kannatanut küsitleda.
3. Süüdistatav ja tema kaitsja palusid jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
4. Kannatanu andis ringkonnakohtu istungil ütlusi oma eesti keele oskuse taseme kohta ja selgitas
5. novembril 2018 toimunud sündmuste järjekorda ja asjaolusid. 8 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu õigeksmõistev kohtuotsus tuleb tühistada ja kriminaalmenetlus lõpetada

§ 274lg 1 alusel, kuna süüdistatava tegu vastab väärteo tunnustele.

Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Randmaale esitatud süüdistus ähvardamises ei ole tõendatud, jääb prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kolleegium märgib vastuseks apellatsioonis esitatud väidetele järgnevat. Tunnistaja M.A. ütluste lubatavus 39. Prokuröri hinnangul jättis maakohus põhjendamatult kõrvale tunnistaja M.A. ütluste selle osa, milles ta viitas Ü.H. e käest kuuldule. Apellatsiooni kohaselt kinnitas M.A. , et kuulis Ü.H. e käest samal päeval sellest, et A. Randmaa lõhkus ust ja ähvardas J.L. t. Seega oli tegemist vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludega, mis on

§ 66lg 21 p 2 järgi lubatav tõend.

40. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tunnistaja M.A. ütlustest ei ole lubatav osa, milles ta räägib tunnistaja Ü.H. elt kuuldust (dtl 54-57).

§ 66

lg 21 p 2 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõend juhul, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde.

1. M.A. avaldas maakohtus, et ei näinud seda, kuidas A. Randmaa J.L. ust lõhkus. M.A. ütles kohtule, et tema kuulis J.L. karjumist, tuli koridori ja nägi seejärel A. Randmaad ukse taga seismas, alla lastud kirves käes. Kuna see osa M.A. ütlustest oli vastuolus tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, avaldati tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks M.A. kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohtueelses menetluses tunnistajana ütlusi andes väitis M.A. , et nägi ise koos Ü.H. ega pealt, kuidas A. Randmaa kirvega uksesilma lõhkus. Pärast M.A. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist eitas M.A. kohtus jätkuvalt ukse lõhkumise pealtnägemist ega selgitanud, miks ta kohtueelses menetluses teistsuguseid ütlusi andis. Ta kinnitas, et Ü.H. rääkis talle, et A. Randmaa lõhkus kirvega J.L. ukse. Küsimuse peale, millal Ü.H. sellest rääkis, vastas M.A. , et Ü.H. tegi seda siis, kui M.A. oli Ü.H. e juures. Prokuröri küsimuse peale, kas Ü.H. rääkis seda hiljem, M.A. ei vastanud.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik M.A. ütlustest tõsikindlalt järeldada seda, millal Ü.H. talle ukse lõhkumise pealtnägemisest rääkis. Seega ei ole võimalik tuvastada, kas Ü.H. oli sündmust näinud vahetult enne M.A. ga rääkimist ning ta oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all. Maandamata on risk, et Ü.H. ei rääkinud M.A. le mitte enda poolt vahetult pealt nähtust, vaid kelleltki teistelt kuuldust. Lisaks on M.A. kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused selle kohta, kas ta ka ise ukse lõhkumist pealt nägi, omavahel vastuolus. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et M.A. ütlused Ü.H. elt kuuldu kohta vastavad

§ 66lg 21 p 2 tingimustele.

Kuigi maakohus ei põhjendanud, miks ei vasta nimetatud ütlused

§ 66lg 21 p-s 2 nimetatud tingimustele ja viitas vaid sellele, et Ü.H.

el ei olnud objektiivset takistust ise kohtusse ütlusi andma tulla, oli maakohtu otsustus jätta M.A. ütlused Ü.H. elt kuuldu kohta tõendikogumist välja lõppkokkuvõttes põhjendatud. 9 Kannatanu J.L. ütluste usaldusväärsus

1. Prokurör ei nõustu apellatsioonis maakohtu järeldusega, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed. Prokuröri hinnangul pidas maakohus kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks seetõttu, et peale kannatanu ei avaldanud keegi, et A. Randmaa oleks teisi majaelanikke ähvardanud või olnud nende suhtes vägivaldne. Selline kohtu seisukoht on prokuröri hinnangul arusaamatu ega lähtu süüdistuse tekstist, milles A. Randmaad süüdistatakse konkreetse kannatanu tapmisega ähvardamises süüdistuses nimetatud kuupäeval, mitte abstraktselt vene rahvusest elanike ähvardamises.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et J.L. ütlused on ebausaldusväärsed osas, milles ta kirjeldab A. Randmaa poolt
3. novembril 2018 toime pandud tapmisega ähvardamist (dtl 45-49).
4. Prokurör on esitanud maakohtule tõendina kaks helisalvestist kannatanu kõnede kohta Häirekeskusesse (CD-R plaadil: lk 100 ümbrikus ja tõlked lk 149-154). Esimesel helisalvestisel on J.L.
5. novembri
6. a kõne Häirekeskusesse, milles ta palub abi seoses sellega, et A. Randmaa teda ähvardab ja püüab J.L. korterisse tungida. Selles,
7. novembri
8. a episoodis A. Randmaale süüdistust esitatud ei ole.
9. novembri
10. a episoodile on süüdistuses viidatud kui sündmusele, mis andis kannatanule alust karta
11. novembril
12. a aset leidnud ähvarduse täideviimist.
13. Teisel helisalvestisel on J.L.
14. novembri
15. a kõne Häirekeskusesse. Salvestiselt nähtub, et J.L. palub politsei abi ja ütleb Häirekeskusele, et naaber ründab teda kirve või noaga ja lõhub tema ust. Häirekeskuse töötaja küsimusele, kas seal kannatanuid on, vastas J.L. muuhulgas, et „A. Randmaa ajas teisi naabreid noaga taga, seal on lapsi ja ta jooksis praegu noaga koridoris ringi“. Pärast aadressi ja isikuandmete täpsustamist palus J.L. politseil tulekuga kiirustada, väites, et „muidu ründab A. Randmaa praegu naabreid“. Samas
16. jaanuaril
17. a maakohtu istungil andis J.L. ütlusi, et ta ei näinud A. Randmaad ukse lõhkumise ajal uksesilmast, vaid üksnes kuulis teda. Sama kinnitas ta
18. veebruari
19. a ringkonnakohtu istungil. Kuna J.L. ei näinud kõne ajal, mis koridoris toimus, ei saanud ta ringkonnakohtu hinnangul Häirekeskusele kirjeldada seda, et A. Randmaal oli käes nuga ja ta ründas sellega teisi naabreid. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et J.L. võimendas kõnes Häirekeskusele olukorra tõsidust.
20. J.L. ei maininud
21. novembril
22. a Häirekeskusele tehtud kõnes kordagi seda, et A. Randmaa teda ähvardas. Samas maakohtu istungil väitis ta, et A. Randmaa ähvardas teda
23. novembril
24. a ukse lõhkumise käigus tapmisega. See, et J.L. ähvardamisest
25. novembril 2018 Häirekeskusele ei rääkinud, annab alust tema vastavate kohtus antud ütluste usaldusväärsuses kahelda. Arvestades seda, et J.L. teatas ähvardamisest Häirekeskusele
26. novembri
27. a kõnes, saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et J.L. võis ajada kohtus
28. ja
29. novembri sündmused segamini. Arvestades eeltoodut ja seda, et J.L. oli ka
30. novembril 2018 Häirekeskusele olukorra raskust võimendatud, ei saa J.L. ütlusi
31. novembril
32. a toimunud ähvardamise kohta pidada piisavalt usaldusväärseks, et neile rajada süüdimõistvat kohtuotsust. Ükski kohtus ütlusi andnud tunnistaja ähvardamist pealt ei kuulnud. Muud tõendid, sealhulgas tunnistaja M.A. ütlused, on tõendiks vaid selle kohta, et A. Randmaa lõhkus ära J.L. ukse. Seega ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et A. Randmaa sõnadega J.L. t tapmisega ähvardas. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult tõendikogumist välja J.L. ütlused osas, 10 milles ta kirjeldab, kuidas A. Randmaa teda
33. novembril 2018 tapmisega ähvardas.
34. Kuigi ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kannatanu ütlused ähvardamise kohta on ebausaldusväärsed, asub kolleegium maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale alljärgnevates küsimustes.
35. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et
36. novembri
37. a helisalvestiselt pole lõhkumise hääli kuulda. Kuigi salvestuselt kostavad helid vaikselt, on siiski kuulda summutatud lööke meenutavaid helisid. Kuna kannatanu kirjeldab vahetult Häirekeskusele, kuidas tema ust taotakse ja puhkeb helide kostumise järel nutma, ei ole põhjust kahelda selles, et salvestuselt kostavad ukse lõhkumise helid. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul kannatanu kõnest Häirekeskusele ebaloogiline osa, milles ta väidab, et A. Randmaa käis kõne jooksul oma korteris ja naasis sealt. Kannatanu kõnest saab teha järelduse, et ukse lõhkumine leidis aset kahel korral: kõne alguses, andes põhjust Häirekeskuse poole pöördumiseks, ning kõne lõpuosas, mil kannatanu nutma puhkeb. Seetõttu oli loogiline, et kannatanu tõlgendas vahepealset vaikust olukorrana, kus A. Randmaa naasis oma korterisse. Arvestades seda, et J.L. ja A. Randmaa korterid on lähestikku, ei ole välistatud, et A. Randmaa käis Häirekeskuse kõne jooksul korraks oma korteris. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu põhjendustest välja järelduse, et
38. novembri
39. a helisalvestiselt pole lõhkumise hääli kuulda. Samuti jätab ringkonnakohus maakohtu põhjendustest välja järelduse, et kannatanu poolt
40. novembril 2018 Häirekeskusele öeldust on vastuoluline ja ebausaldusväärne osa, milles ta avaldab, et naaber läks vahepeal oma korterisse ja naasis sealt koridori.
41. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et maakohtu järeldus, et J.L. keeleoskus ei olnud piisav selleks, et saada aru eestikeelse ähvarduse sisust, ei ole põhjendatud. Maakohtu istungil ei küsitud kannatanult tema keeleoskuse kohta. J.L. andis ringkonnakohtu istungil ütlusi, et saab lihtsamatest eestikeelsetest sõnadest aru ja vajas kohtuistungil tõlki keerulisema ametialase teksti mõistmiseks. Kuigi J.L. on määratlemata kodakondsuseta, nähtub tema poolt maakohtus avaldatust, et ta elab ja töötab Eestis. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust kahelda kannatanu poolt ringkonnakohtus antud ütlustes, et ta valdab eesti keelt sellisel tasemel, et on võimeline saama aru tapmise ähvardusest. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi osas, milles kohus märgib, et kannatanu puudulik eesti keele oskus ei oleks võimaldanud tal tapmise ähvardusest aru saada.
42. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga ka selles, et maakohtu põhjendused A. Randmaal tapmistahtluse puudumise kohta ei ole asjakohased. Kuna A. Randmaale esitati süüdistus tapmisega ähvardamises, ei saa tapmistahtluse puudumisest teha järeldust ähvardamise subjektiivse külje puudumise kohta. Ähvardamise koosseisu subjektiivse külje juures on asjakohane hinnata seda, kas süüdistataval oli vähemalt kaudne tahtlus tekitada öelduga kannatanus kartus, et ähvardus võidakse täide viia. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu põhjendustest välja arutluskäigu, mille kohaselt saab tapmistahtluse puudumisest järeldada, et A. Randmaal ei olnud tahtlust kannatanut ähvardada.
43. Maakohus märkis kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ka seda, et peale kannatanu ei ole keegi avaldanud, et A. Randmaa oleks olnud majaelanike suhtes vägivaldne, vaenulik vene rahvusest inimeste suhtes või majaelanikke ja kannatanut nende vene rahvuse tõttu tapmisega ähvardanud. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et maakohus on oma põhjendustes väljunud süüdistuse piiridest. Kuna A. Randmaale esitati süüdistus J.L. 11 ähvardamises
44. novembril 2018 ja muude võimalike konfliktide kohta ei ole tõendeid kogutud, siis ei ole maakohtu viide varasemate ähvarduste ja vägivalla puudumisele asjakohane. Samuti ei saa varasemate ähvarduste ja vägivallategude puudumisest teha järeldust selle kohta, kas A. Randma just
45. novembril 2018 J.L. t ähvardas või mitte. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu põhjendustest välja seisukoha, et ka A. Randmaa varasemate vägivallategude kohta andmete puudumine on asjaolu, mis annab alust kannatanu ütlustes kahelda. Süüdistatava teole antav hinnang
46. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kannatanu J.L. ja tunnistaja M.A. ütlustega on tõendatud see, et A. Randmaa lõhkus ära J.L. ukse selliselt, et uksesilm läks katki. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et tõendamata on see, et millega A. Randmaa kannatanu korteri ukse ära lõhkus. J.L. andis maakohtus ütlusi, et kuulis ukse taga lõhkumas just A. Randmaad ning kuulis lõhkumise ajal metalluksel kirvele iseloomulikku kriginat. Need ütlused on kooskõlas tunnistaja M.A. ütlustega, et ta kuulis J.L. karjumist, läks selle peale koridori ja nägi, et A. Randmaal oli käes alla lastud kirves. Seega ei ole põhjust kannatanu ja tunnistaja vastavasisulistes ütlustes kahelda. Maakohtu seisukoht, et A. Randmaal võis kirves olla käes hoopis ahiküttega majas puude lõhkumiseks, jääb arusaamatuks. Kuna tunnistaja M.A. nägi A. Randmaad kannatanu ukse taga allalastud kirvega vahetult pärast ukse lõhkumist, saab järeldada nii seda, et lõhkujaks oli A. Randmaa, kui ka seda, et ta tegi seda justnimelt käes olnud kirvega. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et A. Randmaa lõhkus
47. novembril 2020 kirvega J.L. ust.
48. Ringkonnakohtu hinnangul vastab A. Randmaa tegu - J.L. ukse kahjustamine kirvega väärteo tunnustele. KarS § 203 lg 1 järgi karistatakse võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. KarS § 218 lg 1 järgi on väärteokorras karistatav varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu. Lõhutud ukse väärtus ei ületa 4000 eurot, s.o KarS § 121 p-s 1 sätestatud olulise kahju piiri. Seega võib olla ukse rikkumise näol tegemist väärteoga KarS 218 lg 1 järgi. Kuna süüdistuses etteheidetav tegu – ukse rikkumine – pandi toime
49. novembril 2018, ei ole väärtegu aegunud. Seega tuleb maakohtu otsus A. Randmaa õigeksmõistmises tühistada ja kriminaalmenetlus

§ 274

lg 1 alusel lõpetada, kuna süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-52-12, p 17). 55. Seoses sellega, et A. Randmaad ei mõisteta õigeks, tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, millega kustutati

§ 314

p 5¹ alusel seoses õigeksmõistva kohtuotsusega riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris tema andmed. Selles osas tehakse vajadusel uus otsustus väärteomenetluses sõltuvalt menetluse tulemusest. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti

§ 181lg 1 alusel menetluskulud riigi kanda.

Seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega tuleb jätta kriminaalasja kohtueelses menetluses, maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda

§ 183

lg 1, mitte

§ 181lg 1 alusel.

56. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti

§ 184alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv 75 eurot J.L.

kanda. Ringkonnakohus leiab, et J.L. ei esitanud Häirekeskusele ukse lõhkumise kohta teadvalt vale kuriteoteadet. A. Randmaa vastutus ukse rikkumise osas tuvastatakse väärteomenetluse käigus. Ähvardamise küsimuses tingis J.L. ütluste ebausaldusväärsuse

1. ja
2. novembri
3. a 12 sündmuste segamini ajamine, mitte teadlik valetamine. Seega ei olnud ähvardamise kohta eeluurimisel räägitu näol tegemist teadvalt vale kuriteoteate esitamisega. J.L. kirjeldas hirmu tõttu Häirekeskusele eksitavalt, et A. Randmaa ründab ka teisi naabreid, kuid selles osas A. Randmaale süüdistust ei esitatud. Järelikult tuleb seoses tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisega J.L. le tagastada mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv 75 eurot

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 150 lg 1 p 3 alusel.

1. Tartu Maakohtu
2. jaanuari
3. a lahend tuleb jätta muutmata tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise, riigi õigusabi tasu väljamõistmise ja Häirekeskuse kõnesalvestuste CD-R plaatide kriminaalasja juurde jätmise osas. Nimetatud küsimustes on maakohtu otsustus olemuslikult määrus, mis jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Tsiviilhagi läbi vaatama jätmise osas muudab ringkonnakohus vaid maakohtu lahendi põhjendusi, märkides, et kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise põhjus ei ole

§ 310lg 2 alusel mitte õigeksmõistev kohtuotsus, vaid kriminaalmenetluse lõpetamine.

58. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 274

lg-st 1, § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg-st 1, tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse ja lõpetab kriminaalmenetluse, kuna süüdistatava teos on väärteo tunnused. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kustutati

§ 314

p 5¹ alusel seoses õigeksmõistva kohtuotsusega riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris tema andmed, jäeti

§ 181

lg 1 alusel menetluskulud riigi kanda ning jäeti

§ 184alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv 75 eurot J.L.

kanda. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsustuse, millega jätab kriminaalasja kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud, mis koosnevad kaitsja tasust kohtueelses menetluses (127 eurot ja 20 senti), kaitsja tasust kohtumenetluses (675 eurot ja 60 senti),

§ 183lg 1 alusel riigi kanda ning tagastab J.L.

le mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõivu 75 eurot. Ringkonnakohus asendab maakohtu põhjendused ringkonnakohtu põhjendustega käesoleva määruse põhjendavas osas märgitud ulatuses.

1. Ringkonnakohus jätab maakohtu lahendi muutmata osas, milles maakohus jättis tsiviilhagi läbi vaatamata, mõistis välja riigi õigusabi tasu määratud kaitsja poolt riigi õigusabi osutamise eest ja jättis kriminaalasja juurde Häirekeskuse kõnesalvestuste CD-R plaadid. Prokuröri apellatsioon jääb rahuldamata. Menetluskulud
2. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooniga tutvumiseks ja kohtuistungi ettevalmistamiseks 120 minutit, selle eest palub ta määrata riigi õigusabi tasu 108 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja taotlus selles osas põhjendatud ja kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg-ga
4. Kaitsja on märkinud taotlusel kohtuistungi pikkuseks 120 minutit ja taotlenud selle eest tasu 108 eurot, millele lisandub käibemaks. Selles osas tuleb kaitsja taotlus rahuldada vaid osaliselt, kuna ringkonnakohtu istungi pikkus oli 1 tund ja 26 minutit. „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg 5 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil on 27 eurot iga poole tunni kohta. Seega on kaitsja tasu suurus kohtuistungil osalemise eest 77 eurot ja 40 senti, millele lisandub käibemaks. 13
5. Seega tuleb kaistjale hüvitada kokku 185 eurot ja 40 senti, millele lisandub käibemaks 37 eurot ja 8 senti. Kaitsja tasu suurus koos käibemaksuga on 222 eurot ja 48 senti.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui ringkonnakohus teeb ühe

§ 337lg 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahendi, kannab menetluskulud riik.

Kuna ringkonnakohus tühistab määrusega kohtuotsuse ja lõpetab kriminaalmenetluse, jääb nimetatud kaitsja tasu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 14