Obsah (6)

§ 184§ 182§ 116§ 108§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-1354 Otsuse kuupäev 3. jaanuar 2020 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi N.L.kaebus Tartu Vangla 15. aprilli 2019. a käskkirja nr 6-2/2

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-19-1354 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas
2. aprilli
3. a käskkirjaga nr 6-2/210 kinnipeetav N.L.(kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra p-i 1.6.
4. rikkumises ja karistas teda noomitusega (tl-d 8-9). Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et kaebaja ei olnud vanglateenistujaga viisakas.
5. Kaebaja esitas Tartu Vanglale eelnimetatud käskkirja peale
6. mail 2019 vaide (tl-d 10-11). Tartu Vangla jättis
7. juuni
8. a vaideotsusega nr 1-11/144-2 kaebaja vaide rahuldamata (tl 12).
9. Kaebaja esitas
10. juulil
11. a Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla
12. aprilli
13. a käskkirja nr 6-2/210 ja
14. juuni
15. a vaideotsuse nr 1-11/144-2 tühistamiseks (tl-d 1-2). Ühes kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks (tl-d 3, 19).
16. Tartu Halduskohus võttis
17. augusti
18. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla, kohustas vastustajat esitama kohtule kirjalik vastus kaebusele ja vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (tl 17).
19. Vastustaja esitas kohtule
20. septembril distsiplinaarmenetluse materjalidega (tl-d 21-30).
21. a vastuse kaebusele koos
22. Tartu Halduskohus otsustas
23. oktoobri
24. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (tl 31). Kaebaja esitas
25. oktoobril 2019 vastuväite kohtu tegevusele, sest ei olnud nõus, et kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus ja mitte istungimenetluses (tl 33). Kaebaja esitas
26. oktoobril 2019 taotluse tõendite kogumiseks (tl 36).
27. Tartu Halduskohus jättis
28. novembri
29. a määrusega rahuldamata kaebaja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja tõendite kogumiseks. Samuti jättis kohus rahuldamata kaebaja vastuväite Tartu Halduskohtu
30. oktoobri
31. a määrusele (tl-d 47-48). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
32. Kaebaja taotleb Tartu Vangla
33. aprilli
34. a käskkirja nr 6-2/210 ja
35. juuni
36. a vaideotsuse nr 1-11/144-2 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Kaebaja ei ole kasutanud valvuri K. K. suhtes sellist väljendit nagu „idi nahhui“, vaid ütles seda endamisi „da nu nahhui“. Selle intsidendi juures oli ka valvur A. H. K., kes viibis kaebajast umbes 1,5 m kaugusel, kuid kes ei kuulnud, et kaebaja oleks öelnud K. K. „idi nahhui“. Seda asjaolu ei ole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas arvesse võetud. 2) Kaebaja vaiet on menetlenud V. Tsaplin, kes allkirjastas ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. 3) Kaebaja palus säilitada videokaamera salvestise, kuid see taotlus jäeti rahuldamata.
37. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Vastuses kaebusele lisas vastustaja järgmist. 2 3-19-1354 1) Kaebaja süü Tartu Vangla kodukorra p-i 1.6.
38. rikkumises on distsiplinaarmenetluses tõendatud. Kaebaja kinnitab ka ise, et kasutas ebaviisakat väljendit, kuid ei adresseerinud seda ametnikule vaid ütles seda endamisi. Kaebaja on oma rikkumist tunnistanud, kuid arvab ekslikult, et tema kasutatud väljend ei täida rikkumise koosseisu. Kaebajat ei karistatud vanglaametniku solvamise eest, vaid ebaviisaka käitumise tõttu. Vastustaja hinnangul ei saa olla kahtlust selles, et ka väljendi „da nu nahhui“ kasutamine on ebaviisakas. Ei oma tähtsust, kas kinnipeetav adresseerib ebaviisaka väljendi vanglaametnikule või kasutab ebaviisakat väljendit olukorra hindamiseks. 2) Kaebajale on teada, et ta peab vanglas olema vanglateenistujatega viisakas. 3) Noomituse määramine ei ole ebamõistlikult kaebaja õigusi ja huvisid kahjustav ning on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
39. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
40. aprilli
41. a käskkirja nr 6-2/210 ja
42. juuni
43. a vaideotsuse nr 1-11/144-2 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga tunnistas vastustaja kaebaja Tartu Vangla kodukorra p-i 1.6.
44. rikkumises süüdi ja karistas teda distsiplinaarkorras noomitusega. Kaebaja on seisukohal, et pole distsiplinaarsüütegu toime pannud.
45. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata.
46. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 105 lg-te 2¹ ja 3 alusel on vangla direktoril õigus kehtestada vangla kodukord. Vangla kodukorras on lubatud VangS § 105 lg 2¹ p-i 14 alusel ja VangS § 4¹ lg-s 2 ning §-s 6 sätestatud eesmärkidest lähtudes kehtestada vangla distsipliini ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks piiranguid kinnipeetavate käitumis- ja väljendusviisile. Tartu Vangla direktori
47. veebruari
48. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud "Tartu Vangla kodukord" (kodukord) p 1.6.
49. näeb ette, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kohtu hinnangul riivab lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas kuulub vastustaja vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on tal kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. Kinnipeetavate käitumisviisi piiranguid on pidanud vajalikuks ning vanglas distsipliini tagamise kohaseks meetmeks ka Riigikohus (vt halduskolleegiumi
50. aprilli
51. a otsus asjas nr 3-3-1-3-15).
52. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Üheks distsiplinaarkaristuse liigiks on VangS § 63 lg 1 p-i 1 kohaselt noomitus.
53. Kaebajale heidetakse ette ebaviisaka ja ebatsensuurse sõna kasutamist ametnikuga suhtlemisel. Kaebaja ei eita, et ta ütles ebatsensuurse sõna, kuid on seisukohal, et ta ütles seda endamisi mitte valvurile. 3 3-19-1354
54. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kuna vastustaja on seisukohal, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo, rikkudes Tartu Vangla kodukorra p-i 1.6.3., siis lasub distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõendamiskoormis vastustajal.

1. Kaebaja rikkumise tuvastamisel on kesksel kohal intsidendi kohta tehtud vanglaametniku ettekanne, milles kaebaja käitumist kirjeldati. Tartu Vangla valvuri K. K.
2. märtsi
3. a ettekande (tl 28) kohaselt pani kaebaja
4. märtsil 2019 kella 16.40 paiku toime järgmise rikkumise: „Kinnipeetav kasutas ametnikuga suhtlemisel ebatsensuurset väljendit. Kinnipeetavale seletati korduvalt, et kuna kirja ümbrik on värviline siis viiakse see täiendavasse kontrolli. Kinnipeetav oli ärritunud ka selle peale, et ametnik ei osanud vastata küsimusele kuna ta oma kirja kätte saab. Olles juba väsinud vaidlemast kinnipeetav N. L.ga, andsin talle korralduse liikuda tagasi sektsiooni E3, mille peale kp. vastas „idi nahhui“ ning liikus tagasi sektori suunas. Öeldust ennast solvatuna ei tundnud.“. Asjaolu, et otsese tõendina rikkumise kohta on olemas üksnes vanglaametniku ettekanne, ei välista kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasust. Kohtu hinnangul ei saa eeldada ametiülesandeid täitva vanglaametniku pahausklikku käitumist ja ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist.
5. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kinnipeetava poolt ebatsensuursete ja ebaviisakate väljendite kasutamist ei muuda õiguspäraseks ja lubatavaks isegi see, kui need ei ole suunatud konkreetsele vanglateenistujale või ei ole öeldud eesmärgiga konkreetset vanglateenistujat solvata. Samuti ei muuda selliste väljendite kasutamist lubatavaks asjaolu, kui kinnipeetav ütleb neid väidetavalt omaette või iseendale, kui see järgneb vahetult vestlusele ametnikuga või toimub vanglateenistuja juuresolekul ega ka mitte siis, kui see toimub otsese vestluseta ehk ametniku poole seljaga seistes (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-1450267 ja nr 3-11-224). Ebatsensuurse ning halvustava väljendi kasutamine vahetult pärast valvuriga vestlemist on iseenesest piisav alus täitmaks vangla kodukorra p-s 1.6.
6. sätestatud koosseisu. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja rikkus kodukorra p-i 1.6.
7. ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteo.
8. Kaebaja selgitab, et ta ei ole tutvunud vangla kodukorraga, seetõttu ei saa ta aru, kuidas V. Tsaplin sai juba
9. veebruaril 2019 teha kindlaks, et kaebaja on kodukorraga tutvunud. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ta ei ole kodukorraga tutvunud. Vastustaja on kohtule edastanud
10. veebruari
11. a õiendi, millest nähtub, et kaebaja on tutvunud kodukorraga ning selles dokumendis loetletud nõudmised, reeglid ja õigused on talle arusaadavad; samuti on talle arusaadavad loetletud nõudmiste ja reeglite mittetäitmise tagajärjed (tl 29). Isegi juhul, kui kaebajale kodukorda ei oleks tutvustatud, siis üldtunnustatud viisakusreeglite järgimise kohustus on iseenesestmõistetav ning kinnipeetav peaks igal juhul aru saama, et ebaviisakate väljendite kasutamine on lubamatu.
12. Käskkirjas ei esine selliseid menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja ning distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, tutvustatud asjakohaseid dokumente, antud võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja on ka kasutanud. Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele, materjalidest ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis tingiks käskkirja õigusvastasuse. Samuti ei kinnita kaebuses esitatud etteheited tõendite meelevaldset hindamist ning oluliste asjaolude kindlaks tegemata jätmist. 4 3-19-1354
13. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjaga määranud kaebajale VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristustest leebeima karistuse ning käsitlenud rikkumist kergena. Kohus nõustub vangla järeldustega ning valitud karistuse liigiga. Kahtlemata toob igasugune distsiplinaarkaristus kaebaja jaoks kaasa negatiivseid tagajärgi, kuid kohtu hinnangul on määratud leebeim distsiplinaarkaristus kaebaja üleastumise viisi ja raskusastet arvestades proportsionaalne.
14. Kaebaja on taotlenud ka vaideotsuse tühistamist. Kaebaja selgitab, et esitas vaide lahendamiseks Tartu Vangla direktorile, kuid seda menetles jällegi V. Tsaplin, kes on koostanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusaluse vaideotsuse on allkirjastanud J. Ruubel, kolmanda üksuse juht, kuid otsuse on koostanud V. Tsaplin (tl 12p). Kohtu hinnangul ei anna menetluse erapooletuses põhjust kahelda see, et vaideotsuse on koostanud karistuse määranud ametnik. Vaide läbivaatajaks VangS § 11 lg 41 mõttes tuleb lugeda vastavat pädevust omavat ja vaideotsuse allkirjastanud isikut. Praegusel juhul on vaideotsusele alla kirjutanud üksuse juht J. Ruubel, kellel oli võimalus ja kohustus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalide ja esitatud vaidega ning kujundada isiklik sõltumatu seisukoht. Vaideotsuse allkirjastamisega kinnitas ta vaideotsuses kajastatud seisukohti enda isiklike seisukohtadena (vt Tallinna Ringkonnakohtu
15. oktoobri
16. a otsus asjas nr 3-15-1383, p 13;
17. aprilli
18. a otsus asjas nr 3-13-1616, p 16). Õigusaktidest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et vaideotsust ei tohiks koostada sama ametnik, kes on allkirjastanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. 22.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 8. augusti 2019. a määrusega.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. 23.

§ 175

lg 3 alusel ja senist kohtupraktikat arvestades asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 5