← Eesti

2-15-10611/44

Obsah (7)§ 113§ 30§ 29§ 175§ 178§ 176§ 101

Tsiviilasi nr 2-15-10611 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-15-10611 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2020, Tallinn Kohtukoo

) §-le 30, ei saa järeldada, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistus on konstitutiivne. Tõsikindlalt ei ole tuvastatav, kas võlatunnistus oli ikka sõlmitud iseseisva kohustusena, s.o algsest Pahapilli OÜ ja Renska SL Oy vahelisest võlasuhtest sõltumatu kohustusena. Pooled pidasid võlatunnistuse allkirjastamisel silmas eelkõige selle võlasuhte reguleerimist võlatunnistusega, mitte kostja poolt täiendava kohustuse võtmist. Hageja väide, et pooled leppisid kokku iseseisvas võlatunnistuses, et ära hoida kohtuvaidlus Pahapilli OÜ-ga ja saavutada nõude kohese täitmise alustamine maksegraafiku alusel kostjalt olukorras, kus Pahapilli OÜ-l endal puudusid vahendid võlgnevuse koheselt tasumiseks, viitas maakohtu arvates samuti poolte tahtele kinnitada võimaliku võlgnevuse olemasolu, mitte tahet sõlmida iseseisvat algsest kohustusest sõltumatut võlakohustust. Maakohtu hinnangul sai seetõttu poolte vahelist võlatunnistust lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks. Samas leidis maakohus, et 23.04.2012 nõudeloovutuse lepinguga on tõendatud kostja väide, et hageja oli nõudeloovutuse lepingu alusel eelkõige omandanud arve tasumisest tuleneva nõude Pahapilli OÜ vastu, mitte aga kostja vastu. Seetõttu ei ole kostja kohustatud hagejale tasuma võlgnevust. 17. Kuna maakohus jättis nii hagi kui vastuhagi rahuldamata, on õiglane jätta kummagi poole menetluskulud poole endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus 18. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse 24.05.2019, milles palub tühistada Harju Maakohtu 29.04.2019 kohtuotsus p-de 1, 2 ja 5 osas ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 9190 eurot ja viivis 9190 eurot. Lisaks palub hageja jaotada menetluskulud viisil, et need jäävad kostja kanda ja mõista I ja II astme kohtu menetluskulud kostjalt uue otsusega välja, kohaldades

§ 113viivist kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. 4

(10)Tsiviilasi nr 2-15-10611 19. Hageja leiab, et maakohus on otsuse põhjendamiskohustust rikkudes jätnud tuvastamata, et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse tingimused, mille selgust ja arusaadavust on maakohus jaatanud, vastavad üheselt

§ 30lg 1 võlatunnistuse legaaldefinitsioonile.

Kohus pole olulise menetlusrikkumisega tuginenud ainsalegi asjassepuutuvale tõendile, mis annaks aluse võlatunnistust deklaratiivseks lugeda. Juhul, kui nõustuda kohtuotsusega, siis kaotaks

§ 30üldse oma mõtte.

20. Maakohus jättis arvestamata, et kostja, tasudes võlga, tunnistas ise sellega võlatunnistust ja kinnitas sellest ühest arusaamist. Kohus jättis analüüsimata võlatunnistuse teksti ja seal kajastatud tahteavaldused. Võlatunnistus on nii pealkirja kohaselt, kui ka selle tingimustelt konstitutiivne. Kohus on jätnud tähelepanuta, et võlatunnistuses on selgelt kirjas, et pooled mõistavad tehingut ühiselt samamoodi. Kohus jättis tähelepanuta

§ 29

lg 4 selle osa, mis sätestab, et kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb lähtuda lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast. Otsuses puuduvad motiivid selle kohta, miks maakohus leidis, et mõistlik isik saaks võlatunnistust tõlgendada teistmoodi kui konstitutiivse võlakohustusena. 21. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, miks ei võinud majandustegevuses tegutsev kostja tunnistada oma võlana tema kontrolli all oleva Pahapilli OÜ võlga. Ka sellise kohustuse olemasolu on võla tunnistamine

§ 30mõttes.

  1. Kostja esitas vastuhagi konstitutiivse võlatunnistuse tagasivõtmise nõudes. See on mõeldav ainult konstitutiivse võlatunnistuse puhul. Seega on ka kostja ise käsitlenud võlatunnistust konstitutiivsena.
  2. Kohtuotsuses pole välja toodud ühtegi motiivi, millest tuleneks võlatunnistuse vastavus deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Kostja pole kunagi väitnud, et võlatunnistus on deklaratiivne. Isegi kui võlatunnistus oleks deklaratiivne, pidanuks kostja tõendama aluskohustuse puudumist.
  3. Pahapilli OÜ ja Renska SL Oy vaheline võlasuhe ei elimineeri kostja kohustust täita võlatunnistust sõltumata sellest, kas see on konstitutiivne või deklaratiivne. Kohtu järeldus selle kohta, et kostja polnud füüsilise isikuna vastutav Pahapilli OÜ kohustuste eest, ei ole asjakohane. Kohustuse tingimusteta tunnistamine kinnitab, et kostja oli rahalise kohustuse võtnud ja kohustus seda täitma. Kostja võis võtta enesele ka kohustuse, mis algselt tulenes tema kontrolli all oleva Pahapilli OÜ võlast ning võtta füüsilise isikuna võlalubaduse nimetatud summa tasuda. Poolte majanduslikuks eesmärgiks oli lahendada kostja kontrolli all oleva äriühingu võlgnevusega seotud küsimused. Miks ei võinud kostja võtta selleks rahalist kohustust, jääb otsusest arusaamatuks. Kohustusega saab ka ühineda ja tagada selle täitmist võlatunnistuse andmisega.
  4. Kohtuotsuses on jäänud tähelepanuta võlatunnistuse p 1, mis tähendab deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlakohustusele vastuväidetest loobumist. Otsusest jääb arusaamatuks, miks kohus seda kokkulepet ei rakenda. Asjaolu, et Renska SL Oy-l oli nõue Pahapilli OÜ vastu, mille juhatuse liige ja osanik oli majandus- ja kutsetegevuses 5

(10)Tsiviilasi nr 2-15-10611 tegutsev kostja, ei tõenda seda, et füüsilise isiku antud deklaratiivsel võlatunnistusel aluskohustus puudus. Vastupidi, seonduvalt sellega, et kostja kontrolli all olev Pahapilli OÜ oli võlgu, võis kostja võtta füüsilise isikuna võlakohustuse ja anda võlalubaduse võlg tasuda. Kostja apellatsioonkaebus 26. Kostja esitas maakohtu otsuse peale 29.05.2019 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsus menetluskulude poolte endi kanda jätmise osas ja teha uus otsus, millega saata tsiviilasi maakohtule tagasi uueks arutamiseks või alternatiivselt rahuldada apellatsioonkaebus ja mõista välja hagejalt kostja kasuks menetluskulud 4700 eurot ning viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

  1. Kohus jaotas menetluskulud ebaõigesti diskretsioonipiire ületades jättes menetluskulud poolte endi kanda. Äärmiselt ebaõiglane on jätta kostja kanda kostja enda menetluskulud, mille on tekitanud hageja oma alusetu hagiga. Vastuhagi esitamine oli tingitud hageja pahatahtlikust tegevusest – hagiavalduse esitamisest.
  2. Menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole ebaõiglane, kuivõrd hageja oma pikaaegsest majandustegevusest (inkasso ettevõtte igapäevane tegevus on võlgade sissenõudmine) lähtuvalt pidi teadma, et tema nõue kostja vastu on alusetu ning perspektiivitu. Seisukohad apellatsioonkaebustele
  3. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Hageja märgib oma täiendavas 20.12.2019 seisukohas, et juhul kui ringkonnakohus leiab, et tegemist ei olnud konstitutiivse võlatunnistusega, võis olla tegemist kostja poolt Pahapilli OÜ kohustusega ühinemisega või kohustuse ülevõtmisega.
  4. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebus täielikult rahuldamata ja kohtuotsus muutmata punktide 1, 2 ja 5 osas. Kostja märgib oma täiendavas 06.01.2020 seisukohas, et kostja kirjutas võlatunnistusele alla sundolukorras. Suomen Lohitukku Oy-l puuduvad igasugused suhted Pahapilli OÜ-ga, samuti ei ole Renska SL Oy-l mingeid nõudeid Pahapilli OÜ vastu. Seetõttu ei saa tegemist olla kostja poolt Pahapilli OÜ kohustuse ülevõtmisega ega kohustusega ühinemisega. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Seoses hagi rahuldamisega tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta kostja kanda ja kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
  6. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kostja ei ole vastuhagi rahuldamata jätmist vaidlustanud, mistõttu on maakohtu otsus selles osas jõustunud. 6

(10)Tsiviilasi nr 2-15-10611
  1. Ringkonnakohtule 06.01.2020 esitatud täiendavas seisukohas tugineb kostja jätkuvalt sellele, et ta kirjutas võlatunnistusele alla sundolukorras ja see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja sellekohased seisukohad enam asjakohased. Kostja esitas vastuhagi, tuginedes sellele, et tegemist on ähvarduse mõjul alla kirjutatud võlatunnistusega. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata, leides muuhulgas, et tuvastatud ei ole võlatunnistuse koostamine ähvarduse mõjul ega selle vastuolu heade kommetega. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei vaidlustanud vastuhagi rahuldamata jätmist. Seega ei saa ringkonnakohus kostja väiteid võlatunnistuse allakirjutamisest ähvarduse mõjul enam käsitleda ja need tuleb jätta tähelepanuta.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, leides, et kuna tegemist ei ole konstitutiivse ega deklaratiivse võlatunnistusega, tuleb jätta hagi rahuldamata. Maakohus jättis seejuures kontrollimata, kas tegemist võib olla kohustuse ülevõtmisega (

§ 175

) või kohustusega ühinemisega (

§ 178). See aga viis asja ebaõige lahendamiseni.

  1. Pooled ei vaidle, et nad on 20.08.2013 allkirjastanud dokumendi pealkirjaga „võlatunnistus/maksegraafik-IM020874“, milles kostja tunnistas hageja ees võlgnevust 9890 eurot (I kd tl 6). Vaidlust ei ole, et kostja on ajavahemikus 24.09.2013-19.03.2014 tasunud hagejale nimetatud võlatunnistuse alusel 700 eurot (I kd tl 7). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on hageja ees jätkuvalt kohustusi tulenevalt nimetatud võlatunnistusest.
  2. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6.09.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13 ja otsust tsiviilasjas nr 3-21-21-06, p 17). Hageja on tõendina esitanud 20.08.2013 dokumendi pealkirjaga „võlatunnistus/maksegraafik-IM020874“, mille preambulas on märgitud, et pooled mõistavad käesolevat lepingut ühiselt kui konstitutiivset võlatunnistust ja punktis 1 on võlgnik tunnistanud võlgnevust võlausaldaja ees lepingu sõlmimise päeva seisuga 9890 eurot (I kd tl 6). Hageja hinnangul nähtub juba üksnes antud võlatunnistusest, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16).

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Riigikohus on märkinud, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsust tsiviilasjas nr 32-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Seega tuleb poolte ühise tahte 7

(10)Tsiviilasi nr 2-15-10611 väljaselgitamiseks hinnata lisaks esitatud võlatunnistusele ka muid asjas esitatud tõendeid ja poolte väiteid nende tõendite osas. 37.

§-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (vt Riigikohtu 17.03.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu välistab ringkonnakohtu hinnangul antud juhul see, et tegemist ei ole iseseisva ega sõltumatu nõudealusega. Seejuures ei ole ringkonnakohtu hinnangul määrav, et kostja on menetluses esitanud alusetu rikastumise alusel vastuhagi hageja kohustamiseks tagastada kostjale 20.08.2013 allkirjastatud lepinguga antud nõudeõigused. Poolel on õigus valida, milliseid õiguskaitsevahendeid ta kasutab ja olukorras, kus hageja on nõude alusena tuginenud eelkõige võlatunnistuse konstitutiivsusele, ei ole kostjal võimalik selle vastu ennast muul viisil kaitsta (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Samuti ei saa üheselt konstitutiivsele võlatunnistusele viidata kostja poolne võlatunnistuse osaline täitmine. 38. Hinnates poolte tahet luua iseseisev kohustus (konstitutiivne võlatunnistus) või anda deklaratiivne võlatunnistus, tuleb mh hinnata, ega kostja ole ühinenud kohustusega

§ 178

mõttes või seda kohustust üle võtnud

§ 175mõttes (vt Riigikohtu 02.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-13-34922, p-d 12.2jj).

Hageja väitis vastuseks vastuhagile, et hageja nõude aluseks on 31.12.2011 Renska SL Oy alusetu ülekanne Pahapilli OÜ-le. Hageja esitas oma nõude aluse kinnituseks kohtule maksekorralduse, mille kohaselt on Suomen Lohitukku Oy teinud Pahapilli OÜ-le ülekande summas 9890 eurot selgitusega 2510118 (I kd tl 109). Kostja selgitas, et Pahapilli OÜ esitas Renska SL Oy-le arve nr 2510118 summas 9890 eurot. Kohtule esitatud Pahapilli OÜ poolt äriühingule Renska (SL Oy) esitatud arvest nähtuvalt on arve number 2510118 ja summa on 9890 eurot (I kd tl 53). Samuti nähtub kohtule esitatud nõude loovutamise lepingust nr 230-412-1 ja selle lisast, et Suomen Lohitukku Oy on loovutanud hagejale nõude summas 9890 eurot tulenevalt arvest nr 2510118 (I kd tl 106-107). Kostja on vande all kinnitanud, et talle selgitati võlatunnistuse koostamisel, et võlatunnistusele märgitud 9890 eurot tuleneb Renska SL Oy poolt Pahapilli OÜ arve alusel tasutud summast (II kd tl 13-14). Kostja väidetel oli Pahapill OÜ-l Renska SL Oy-ga varasemalt lepinguline suhe. Ringkonnakohus järeldab poolte väidetest ja kohtule esitatud tõenditest, et Suomen Lohitukku Oy on loovutanud hagejale nõude tulenevalt Pahapilli OÜ poolt Renska SL Oyle (arvel märgitud kui Renska (SL Oy) esitatud arvest nr 2510118 summas 9890 eurot, mille Suomen Lohitukku Oy on Pahapilli OÜ-le tasunud. 39. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eeltoodust poolte ühine tahe luua mitte iseseisev võlasuhe hageja ja kostja vahel, vaid kostja poolt Pahapilli OÜ kohustuse ülevõtmine. Sellele viitab eelkõige summa (9890 eurot) kattuvus kui ka Pahapilli OÜ ja Renska SL Oy vaheline varasem lepinguline suhe. Kuna kostja poolt 20.08.2013 võlatunnistuseks antud tahteavalduses ei ole puuduseid tuvastatud, ei saa ringkonnakohus asuda eeltoodud 8

(10)Tsiviilasi nr 2-15-10611 asjaolude olemasolul teistsugusele järeldusele, kui et kostja on 20.08.2013 võlatunnistusega võtnud Pahapilli OÜ kohustuse Soome äriühingu ees üle. 40. Ühtegi asjaolu, mis viitaks kostja poolt Pahapilli OÜ kohustusega ühinemisele, ei ole menetlusosaliste poolt esile toodud. Kostja väidete ja kostja vande all antud seletuse kohaselt ei ole Pahapilli OÜ-lt enne ega pärast võlatunnistuse allkirjastamist kohustuse täitmist nõutud (II kd tl 14 pöördel). See viitab ringkonnakohtu arvates üheselt sellele, et antud juhul ei ole tegemist Pahapilli OÜ kohustusega ühinemisega

§ 178mõttes.

41. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohustuse ülevõtmise tuvastamisel asjakohased kostja väited selle kohta, et Renska SL Oy ei ole Pahapilli OÜ vastu mingeid nõudeid esitanud ning hagejale nõude loovutanud Suomen Lohitukku Oy-l ei ole samuti nõuded Pahapilli OÜ ega kostja vastu. Vaidlust ei ole selles, et Pahapilli OÜ poolt Renska SL Oy-le esitatud arve nr 2510118 summas 9890 eurot on tasutud ja nähtuvalt kohtule esitatud maksekorraldusest on seda teinud Suomen Lohitukku Oy. Nõude esitamata jätmine ei välista nõude olemasolu ega selle loovutamist. 42.

§ 176

lg 1 kohaselt võib kohustuse ülevõtja võlausaldaja nõudele lisaks enda vastuväidetele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlausaldaja ja senise võlgniku vahelisest õigussuhtest, välja arvatud vastuväited, mis kuulusid senisele võlgnikule võlausaldaja vastu isiklikult. Kostja vastuväidete kohaselt ei saa Pahapilli OÜ-l Suomen Lohitukku Oy poolt Pahapilli OÜ-le tasutud arvest nr 2510118 mingeid kohustusi olla. Ringkonnakohus leiab, et kostjal tulnuks olukorras, kus 20.08.2013 võlatunnistuse kehtivuse üle vaidlust ei ole, tuua esile asjaolud, et tulenevalt

§-st 175 ei ole kostjal võlatunnistusega tunnistatud kohustust. Ühtlasi tulnuks kostjal neid asjaolusid ka tõendada (vt Riigikohtu 02.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 14.1). Kostja ei ole seda teinud. 43. Käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust selles, et kostja on tasunud hagejale 700 eurot ja on jätnud ülejäänud 9190 eurot tasumata. Võlatunnistuse punktide 2 ja 3 kohaselt on kogu nõue muutunud sissenõutavaks (I kd tl 6). Kostja on võlatunnistuses kokkulepitud kohustust rikkunud ja hagejal on õigus

§ 101

lg 1 p 1 alusel nõuda kostjalt kohustuse täitmist, mistõttu hagi kuulub põhinõudes rahuldamisele.

  1. Samuti kuulub rahuldamisele hageja nõue viivise saamiseks. Hageja nõuab viivist vastavalt võlatunnistusele alates 16.04.
  2. Võlatunnistuse punkti 3 kohaselt lepivad võlausaldaja ja võlgnik kokku, et lepingu punktis 2 nimetatud summade mittetasumisel muutub kogu nõue koheselt sissenõutavaks ja võlgnik on kohustatud tasuma viivist lepingu punktis 1 nimetatud summalt 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest (I kd tl 6). Vaidlust ei ole selles, et kostja tegi viimase makse
  3. a märtsis. Võlatunnistuse p 2 kohaselt kohustus kostja makseid teostama iga kuu
  4. kuupäevaks. Seega muutus lähtudes võlatunnistuse punktidest 2 ja 3 kogu nõue sissenõutavaks alates 16.04.
  5. Kostja on võlatunnistusele alla kirjutanud ja võlatunnistus on kehtiv ning kostja ei ole menetluses väitnud, et tegemist oleks ebamõistlikult kõrge viivisemääraga.
  6. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi, tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust 9

(10)Tsiviilasi nr 2-15-10611 (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna tegemist ei ole alusetu hagiga, ei saa kohus rahuldada kostja apellatsioonkaebust ja jätta menetluskulud hageja kanda.
  1. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei ole hageja menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le
  2. Seejuures saab maakohus võtta seisukoha poolte taotluste osas menetluskulusid tõendavate dokumentide väljanõudmiseks.
  3. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler Kaija Kaijanen Ande Tänav 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.