Obsah (7)

§ 1§ 8§ 76§ 82§ 101§ 113§ 1132

Tsiviilasi nr 2-19-14979 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2020. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-

) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja on tarbija

§ 1

lg 5 tähenduses ning poolte vaheline võlasuhe on tarbijakrediidilepingul põhinev võlasuhe.

1. TF Bank AB (publ) Eesti filiaali ja Alla Asatarjani vahel XX.XX.XXXX. a sõlmitud väikelaenu laenulepingust (tlk 9-10) nähtuvalt sai kostja laenu 6000 eurot ning kohustus laenujäägi summas 6300 eurot (sisaldas lepingu tasu 300 eurot) tagastama 60 kuu jooksul igakuiste osamaksetena hiljemalt XX.XX.XXXX. a (tlk 11).
2. TF Bank AB (publ) Eesti filiaali ja Alla Asatarjani vahel XX.XX.XXXX. a sõlmitud refinantseerimislaenulepingust (tlk 3 pöördel-5) nähtuvalt kostja laenu juurde ei saanud ning kohustus laenujäägi summas 8385,51 eurot tagastama 84 kuu jooksul igakuiste osamaksetena hiljemalt XX.XX.XXXX. a (tlk 5 pöördel, 6). 14.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 1 näeb ette, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. 2

1. Kostja nõuetele vastuväiteid esitanud ei ole. Kuna kostja on jätnud graafikujärgsed osamaksed tasumata, oli hagejal laenulepingute üldtingimuste p 5.5.2 järgi õigus öelda lepingud üles. Hageja on öelnud lepingud üles 25.06.
2. a (tlk 7 pöördel, 12 pöördel). Tõendeid selle kohta, et kostja oleks põhivõlgnevuse katteks makseid teinud, kohtule esitatud ei ole. Seega võlgneb kostja hagejale laenusumma kokku 14 685,51 eurot (6300 eurot + 8385,51 eurot).
3. XX.XX.XXXX. a lepingu järgi oli intressimäär 19,90% aastas (0,053% päevas) ja XX.XX.XXXX. a lepingu järgi 18,90% aastas (0,053% päevas). Hageja on arvestanud XX.XX.XXXX. a lepingu intressi alates XX.XX.XXXX. a kuni lepingu ülesütlemiseni (s.o 26.05.
4. a) määraga 0,053% päevas summas 714,55 eurot ning XX.XX.XXXX. a lepingu järgi intressi alates XX.XX.XXXX. a kuni lepingu ülesütlemiseni (s.o 26.05.
5. a) määraga 0,053% päevas summas 617,76 eurot. Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud. 17.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

1. Lepingute järgi on viivise määraks 0,053% päevas. Hageja on XX.XX.XXXX. a lepingujärgset viivist arvestanud põhivõlalt (6300 eurot) perioodi 27.05.
2. a kuni 27.09.
3. a eest summas 410,70 eurot. XX.XX.XXXX. a lepingujärgset viivist on hageja arvestanud põhivõlalt (8385,51 eurolt) alates 27.05.
4. a kuni 27.09.
5. a summas 546,65 eurot. 19.

§ 113

lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

1. Nimetatud piirangu võimalikku rikkumist peab kohus kontrollima omal algatusel ning võlausaldaja (hageja) kohustus on tõendada, et rikkumine puudub.
2. Riigikohus on märkinud, et

§ 113

lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus (Riigikohtu 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14) ning on asunud seisukohale, et tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt (Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13).

1. Kuivõrd hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millest koosnes XX0XX.XXXX. a lepinguga refinantseeritav summa, võis esialgse laenulepingu järgne võlgnevus, mida XX.XX.XXXX. a refinantseerimislaenulepinguga refinantseeriti, sisaldada ka intressi ja viivist, millelt käesoleva laenulepingu järgi tuli maksta intressi ning mille tasumisega viivitamise eest on hageja arvestanud viivist.
2. XX.XX.XXXX. a laenulepingust nähtuvalt kostja laenu juurde ei saanud. Lepinguga refinantseeriti tagastamisele kuuluvad summad Bigbank AS-ile 6986,20 eurot ja Credit.ee OÜ-le 1000 eurot, kokku 7986,20 eurot, millest moodustus uus laenusumma ning laenujäägiks oli 8385,51 eurot (millest 399,31 eurot oli lepingu tasu). Kuna kostja laenu juurde ei saanud ning hageja ei ole tõendanud esialgsete laenulepingute järgse võlgnevuse koosseisu, ei ole hageja tulenevalt

§ 113

lõikes 6 sätestatud piirangust õigustatud nõudma viivist refinantseeritavalt laenusummalt s.o 7986,20 eurolt.

1. Seega oleks XX.XX.XXXX. a lepingujärgne viivis põhivõlalt s.o 399,31 eurolt (lepingu tasu) perioodi 07.01.
2. a kuni 27.09.
3. a eest 26,03 eurot. Seega on hageja viivisenõue kokku põhjendatud summas 436,73 eurot (410,70 eurot + 26,03 eurot). 3
4. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulu mõlema lepingu eest 50 eurot, kokku 100 eurot

§ 1132

lg 2 p 3 alusel, mis näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. 26.

§ 1132

lg-s 2 ei sisaldu iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks hüvitamiseks, vaid

§ 1132sätestab hüvitiste ülempiirid.

Kohus on seisukohal, et kuna hagiavaldusest ei nähtu, kas ja millises summas on hageja kulusid tegelikult kandnud või millises summas on hagejal õigus nõuda kulude hüvitamist üldtingimustest tulenevalt, ei ole sissenõudmiskulu põhjendatud.

1. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus 16 454,55 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest summas 14 685,51 eurot, intressist 1332,31 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 436,73 eurot. MENETLUSKULUD
2. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Arvestades hagi osalist rahuldamist tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 96% ulatuses kostja kanda ja 4% ulatuses hageja kanda.
4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
5. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 700 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista.
6. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga 17 075,17 eurot tasuda riigilõivu 700 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 700 eurot. Seega kuulub hageja tasutud riigilõiv kostja poolt hüvitamisele.
7. Arvestades menetluskulude proportsiooni kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud kokku summas 672 eurot (700 eurost 96%).
8. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lõikes 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Jõgeva kohtunik 4