RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-17-8089
- mai 2020 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Hannes Kiris D. K. ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamine statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga Tartu Ringkonnakohtu
- detsembri
- a määrus D. K. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Sandra Kurs
- aprill 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
- detsembri
- a määrus.
- Saata kohtuasi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
- Määruskaebus rahuldada osaliselt.
- Määrata Rüütli Advokaadibüroo OÜ-le makstava õigusabi tasu suuruseks D. K-le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 97,20 eurot (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- septembri
- a määrusega lõpetati D. K. suhtes kriminaalmenetlus karistusseadustiku (KarS) § 121 (alates
- jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 1) ja KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 tunnustel. Talle kohaldati statsionaarset psühhiaatrilist sundravi, kuna D. K. ei olnud skisofreenia tõttu võimeline karistust kandma.
- Tartu Maakohtu
- aprilli
- a määrusega asendati D. K. statsionaarne sundravi ambulatoorsega.
- a oktoobris esitas Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku ülemarst kohtule taotluse ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, kuna D. K-d on raviks vähe motiveeritud, ei järgi ravi nõudeid, tarvitab narkootikume ja alkoholi ning ei mõista nende kahjulikku mõju psüühikale. D. K. vajab ravi, kuid ambulatoorne ravi ei ole efektiivne.
- Tartu Maakohtu
- novembri
- a määrusega asendati D. K. ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarsega. 3.1 Tunnistajana üle kuulatud raviarst selgitas, et D. K. rikub ravirežiimi, ei võta ravimeid ja tarvitab sõltuvusaineid. Narkootiliste ainete ja alkoholi tarvitamine on tema puhul potentsiaalselt väga ohtlik. Prokurör toetas kliiniku taotlust. Kaitsja aga leidis, et ravi jätkamiseks ei ole alust, kuna tuvastamata on D. K. kriminaalõiguslik ohtlikkus. D. K. enda sõnul ei ole ta viimased pool aastat enam peas hääli kuulnud ja ei mõista, miks arstid teda ravivad. 3.2 Maakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud. D. K. ei pea kinni ambulatoorse ravi režiimist. Narkootikumid ja alkohol mõjuvad halvasti tema vaimsele tervisele, tõstes riski käituda ohtlikult ja 1-17-8089 ettearvamatult. On tõenäoline, et tema haigus ägeneb ja ühiskonnaohtliku käitumise oht suureneb. Seega tuleb ravi jätkata statsionaarselt.
- Maakohtu määruse vaidlustas D. K. kaitsja, kes taotles sundravi lõpetamist, kuna D. K. ei ole ohtlik ega vaja ravi.
- Tartu Ringkonnakohtu
- detsembri
- a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaebus rahuldamata. 5.1 Ringkonnakohtu hinnangul on statsionaarne ravi põhjendatud. D. K. on ise tunnistanud, et ei tarvita suukaudset antipsühhootilist ravimit, mis talle
- a veebruaris tervise halvenemise tõttu määrati. Määruskaebuses esitatud väited üksnes kinnitavad arstliku komisjoni arvamust, et patsiendil puudub haiguskriitika ja ta ei järgi ravirežiimi. D. K. on ühiskonnale ohtlik. Ravimite võtmata jätmisega ning alkoholi ja narkootikumide tarvitamisega ohustab ta ka enda tervist. Ambulatoorne ravi ei taganud raviplaanist kinnipidamist. 5.2 Statsionaarsel ravil paranes D. K. seisund märgatavalt. Ambulatoorsel ravil tema seisund aga halvenes: ta hakkas taas avaldama enda jälitamise mõtteid, arstivisiite edasi lükkama ja narkootikume tarvitama.
- a veebruaris D. K. hospitaliseeriti tervise halvenemise ja luulumõtete ilmnemise tõttu. Raviga tema seisund stabiliseerus ning seda sai jätkata ambulatoorselt. Pärast seda on D. K. jätnud mõnikord visiitidele õigel ajal minemata, andnud korduvalt positiivseid narkoteste ning tunnistanud, et ta regulaarselt ravimeid ei võta. 5.3 D. K. seisund on ambulatoorsel ravil halvenenud. Viimaseid etteheidetavaid vägivallategusid ja teatavaid agressiivsuse ilminguid arvestades on ta skisofreenia ägenemise korral ühiskonnale ohtlik ja võib seada ohtu teiste tervise ning vara. Samuti on suurenenud D. K. ohtlikkus iseendale: ravimite mittesihipärane manustamine on tervisele ohtlik ja seda võimendab keelatud ainete kasutamine. Raviarsti kinnitusel kahjustab ambulatoorne ravi patsienti ja ei ole sellises vormis mõttekas. Seega on ringkonnakohtu hinnangul üksnes raviga kontrollitud keskkonnas võimalik hoida D. K. ohtlikkust kontrolli all. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
- Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse D. K. kaitsja, kes taotleb psühhiaatrilise sundravi lõpetamist. Kaitsja hinnangul ei esine enam ravivajadust ja D. K. ei ole ohtlik. Tema seisund on paranenud ja ta saab iseseisvalt hakkama, elades koos vanaemaga, kes teda abistab. Sundravi eelduseks olnud õigusvastased teod pani D. K. toime
- ja
- aastal, pärast mida ei ole ta õiguskorra vastu eksinud. Ka raviasutus möönab, et võimalik on sundravi lõpetamine.
- Prokuratuur leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. D. K. rikkus ambulatoorse ravi režiimi, tal ei ole haiguskriitikat ega ravisoostumust ning probleemiks on alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. Ekspertide hinnangul esineb potentsiaalne risk haiguse ägenemiseks ja sellest tulenevalt ohtlikuks käitumiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4021 lg 2 kohaselt on ambulatoorset sundravi kohaldav tervishoiuteenuse osutaja kohustatud viivitamatult esitama kohtule taotluse ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, kui ravile määratud isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale on kasvanud, ta ei pea kinni raviga seotud nõuetest või kui isiku allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. Ambulatoorse sundravi asendamise statsionaarsega võib kohus KrMS § 4021 lg 1 järgi otsustada muu hulgas tervishoiuteenuse osutaja taotlusel, arvestades sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvamust. Avalduse ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamiseks võib KrMS § 4021 lg 1 alusel esitada ka ravialuse lähedane, seadusjärgne esindaja või kaitsja.
- Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et psühhiaatrilist sundravi saab kohaldada üksnes selle aluste jätkuval olemasolul. Kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada (Riigikohtu üldkogu
- juuni
- a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 39; vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- mai
- a määrus nr 1-10-8154/359, p 16). Statsionaarne sundravi on õigustatud vaid juhul, kui ravivajadusega 2
(4)1-17-8089 isik on sedavõrd ohtlik, et see õigustab statsionaarse raviga kaasnevat vabaduspõhiõiguse riivet (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- märtsi
- a määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p-d 31, 33).
- Kolleegium on seisukohal, et eeltoodu laieneb ka olukorrale, kus kohus lahendab ambulatoorse ravi statsionaarsega asendamist. Seega tuleb kohtul KrMS § 4021 lg 1 alusel esitatud taotluse puhul hinnata, kas isikut on vaja jätkuvalt ravida ning kas ta on muutunud sedavõrd ohtlikuks, et see õigustab temalt vabaduse võtmist.
- Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pani D. K. õigusvastased teod (vt eespool p 1) toime
- ja
- aastal. Kriminaalmenetlus lõpetati tema osas
- a septembris, kui maakohus leidis, et D. K. oli tegude toimepanemise ajal küll süüdiv, kuid oma vaimse seisundi tõttu ei olnud ta võimeline karistust kandma. Juba
- a aprillis asendati D. K. statsionaarne sundravi ambulatoorsega, kuna arstide hinnangul orienteerus ravialune enda isikus, ajas ja kohas, tal oli osaline haigusteadvus, meelepetteid ei esinenud ning sundravi ajal ei olnud ta vägivaldne. Psühhiaatrilise sundravi jätkamist ambulatoorses vormis pidas kohus vajalikuks muu hulgas seetõttu, et D. K. viibis statsionaarsel sundravil suhteliselt lühikest aega ning oli oht sõltuvusainete kuritarvitamiseks.
- a oktoobris toimunud viimasel ambulatoorsel vastuvõtul tuvastati, et D. K. oli tarvitanud narkootikume ja alkoholi. Samas ei avaldanud ta meelepetteid ega luulumõtteid. Vastuvõtule saabus D. K. õigel ajal, oli rahuliku käitumisega ning üksnes õppimise ja tööga seotud küsimusele vastates muutus verbaalselt agressiivseks, kuid vestluse käigus rahunes.
- Kolleegiumi hinnangul on väljaspool kahtlust kohtute järeldus, et D. K. vajab jätkuvalt ravi. Samuti on vaieldamatult tuvastatud, et ta ei pidanud kinni ravirežiimist. Küll aga ei ole maa- ega ringkonnakohus piisavalt põhjendanud seda, et D. K. on ohtlik määral, mis nõuab temalt vabaduse võtmist. Täpsemalt osutab kolleegium järgmisele.
- Ohtlikkuse mõistet seoses psühhiaatrilise sundraviga selgitas Riigikohus viidatud asja nr 3-1-1-105-16 p-des 23 ja
- Ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses võib erinevalt tsiviilkorras kinnisesse asutusse paigutamise alustest väljenduda ka sellistes tegudes, mis on suunatud erinevate karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede vastu, mitte üksnes elu või tervise vastu. Ohtlikkust tuleb igal üksikjuhul hinnata ja tuvastada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm). Sealjuures tuleb arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (nt kuidas väljenduvad või võivad tulevikus väljenduda diagnoosiga kaasnevad ohutegurid).
- KarS § 86 lg 1 alusel võib psühhiaatrilist sundravi määrata üksnes isikule, kes on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik. Teisisõnu saab sundravi kohaldamise alusena arvestada üksnes ohtlikkust, mis on tingitud sellest konkreetsest psüühikahäirest, mis on kriminaalmenetluses tuvastatud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
- veebruari
- a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 39.6). See tähendab ühtlasi, et isiku ohtlikkust ei saa (valdavas osas) sisustada tegudega, mis ei olnud tingitud tema raskest psüühikahäirest.
- D. K. ohtu ühiskonnale on kohtud peaasjalikult põhjendanud nüüdseks rohkem kui seitse aastat tagasi toime pandud õigusvastaste tegudega. Kuivõrd maakohus luges D. K. nende tegude toimepanemisel süüdivaks, ei ole alust väiteks, et ta pani õigusvastased teod toime tunduvalt hiljem diagnoositud raske psüühikahäire tõttu. Ohtlikkuse hindamisel isiku varasemale käitumisele tuginemine ei ole välistatud, kuid ka sellisel juhul tuleb kohtul selgelt ja jälgitavalt näidata, miks on olemas jätkuv ning reaalne oht sarnaste tegude toimepanemiseks ka tulevikus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- oktoobri
- a määrus nr 1-16-7389/30, p 15). Isiku seisundit tuleb hinnata kohtumääruse tegemise aja seisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- novembri
- a määrus nr 1-16-7102/18, p 14). Mida kaugemale sellest kriminaalasja esemeks olnud teod jäävad, seda väiksem on nende mõju isiku ohtlikkuse hinnangule ning seda enam tuleb isiku jätkuvat ohtlikkust põhjendada muude asjaoludega. Arvestades D. K-le ette heidetud ja süüdivana toimepandud õigusvastastest tegudest möödunud aega, ei saa üksnes nendele tegudele tuginevalt D. K. ohtlikkust jaatada. 3
(4)1-17-8089
- Praeguses menetluses ei ole tuvastatud muid faktilisi asjaolusid, mis viitaksid D. K. varasema vägivaldse käitumise kordumisele. Asja materjalidest nähtub, et on küll risk D. K. haiguse ägenemiseks, kuid maakohtu istungi toimumise ajaks seda juhtunud ei olnud. Kuigi arstid ei välistanud D. K-l luulumõtete esinemist, ei olnud ta neid avaldanud ega midagi nende ajel (teadaolevalt) toime pannud. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et tema lähedased oleksid viidanud sellele, et D. K. on vägivaldne või muud moodi ohtlik. Kliiniku ambulatoorse ravi statsionaarse raviga asendamise taotlusele lisatud raviarsti arvamusest nähtuvalt ei ole D. K. ambulatoorse sundravi regulaarsetel vastuvõttudel vägivaldselt käitunud, üksnes ägestunud mõne teema käsitlemisel. Samuti ei ole toimikus viiteid võimalikele varavastastele tegudele.
- Ringkonnakohus ei ole seega vastanud kaitsja põhiväitele, s.t ei ole analüüsinud, milles D. K. ohtlikkus täpsemalt väljenduda võib (vt ka viidatud määrus nr 1-16-7389/30, p 14). Tuvastamata on, milliseid tegusid võib D. K. skisofreenia tõttu toime panna ning millele tugineb järeldus, et tema suurenenud ohtlikkus tingib temalt vabaduse võtmise. D. K. suurima probleemina on viidatud alkoholi ja narkootikumide tarvitamisele. Kuigi sõltuvusainete tarbimine koos ravimitega või ravirežiimi rikkudes kahjustavad D. K-d ennast ning narkootiliste ainete käitlemine, sh tarvitamine, on iseenesest ka õigusvastane, ei saa pelgalt alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamisega D. K. ohtlikkust õigustada (vt viidatud määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p-d 47.1–47.2). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus võimalikku alkoholi ja/või narkootikumide tarvitamisega seotud ohtlikkuse kasvu D. K-l esineva skisofreeniaga jälgitavalt sidunud, s.t põhjendanud, kas ja kuidas võimalik vaimse tervise seisundi halvenemine (haiguse ägenemine) mõjutab D. K. käitumist (ohtlikkust). Pelk väide, et sundravi tuleb kohaldada, kuna ravimite võtmata jätmine ohustab isiku tervist ja tingib seega tema ohtlikkuse iseendale, läheb vastuollu kehtiva kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa sundravi kohaldada üksnes põhjusel, et isik keeldub ravist vabatahtlikult (viidatud määrused asjas nr 3-1-1-105-16, p 23; asjas nr 3-2-1-155-13, p 41; vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu
- juuni
- a otsus asjas D.R. vs. Leedu, p 95).
- Kokkuvõtvalt ei ole ringkonnakohus nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud, miks on D. K. sedavõrd ohtlik, et ambulatoorne sundravi tuleb asendada statsionaarse raviga. See on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtumääruse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise.
- Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu
- detsembri
- a määruse ja saadab kohtuasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
- D. K. kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks 97,20 euro suuruses summas (sh käibemaks 16,20 eurot) tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)