KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-14-63261 Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus jättis patsiendi menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 95% ulatuses hageja kanda. Patsient esitas maakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks tsiviilasjas nr 2-14-9563 maa- ja ringkonnakohtus 95% ulatuses summas 6545 eurot 6 senti. Samuti on hageja kahjuks hageja poolt tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulud 2310 eurot. 3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud. Kostjaga ei ole hagiavalduse lisana märgitud töövõtulepingu tingimusi läbi 3

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Viivise summa kokku ei võinud maakohtu otsuse järgi ületada põhinõuet. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude katteks kokku 5518 eurot 85 senti ja jättis hageja menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 28% ulatuses hageja kanda. Menetluskulusid maakohus kindlaks ei määranud. Kostja taotluse aegumise kohaldamiseks jättis maakohus rahuldamata. 5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagiavaldus osaliselt rahuldati ja saata asi maakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 4

§ 115alusel. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohus ekslikult rahuldanud hageja viivisenõude, ületades nõude piire (Ts

MS § 439). Ringkonnakohus rahuldas hageja taotluse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 2336 eurolt alates hagiavalduse esitamisest

1. detsembrist 2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni
2. oktoobril 2017 summas 525 eurot 53 senti, millele lisandub 48 eurot 52 senti. Samuti pidas ringkonnakohus põhjendatuks mõista kostjalt välja viivise hageja kasuks alates
3. oktoobrist 2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte üle põhivõla (2336 eurot).

Ringkonnakohus muutis ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalist suurust ringkonnakohus otsuses kindlaks ei määranud.

1. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu
2. detsembri 2017 määrusega, millega kostja esitatud kassatsioonkaebust ei võetud menetlusse ning jäeti kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. 5

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja menetluskuludest jättis kohus 85% kostja kanda ning 15% kostja menetluskuludest hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määranud. Maakohus jättis otsusega tähelepanuta kostja

1. septembril 2019 esitatud täiendavad selgitused ja dokumendid menetluskulude kohta, samuti jättis kohus rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Maakohus leidis esmalt, et hageja
2. märtsi 2018 menetlusdokumendis esitatud nõue teises asjas kantud menetluskulude väljamõistmiseks on põhinõude laiendamine, mis ei ole TsMS § 376 lg 4 p-st 2 lähtuvalt hagi muutmine. Hageja nõue tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude hüvitamiseks ei olnud maakohtu hinnangul aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja sai kahjust (menetluskulude suurusest) teada mitte varem kui Harju Maakohus
3. augusti 2016 määrusest tsiviilasjas nr 2-14-9563, millega kohus määras kindlaks kulude suuruse. TsÜS §-st 150 lg-st 1 lähtuvalt ei saanud hageja nõue aeguda varem kui
4. augustil
5. Menetlusse võetud nõue oli esitatud
6. märtsil
7. Hageja nõue tulenes kohtu arvates

§-st 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kostja vastutuse tekkimise eeldusena on vajalik nelja elemendi samaaegne esinemine: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses (põhjuslik seos) isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Seejuures tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse

§ 1050lg 1 kohaselt kostja süüd. 6

§ 128lg 3 tähenduses, mis on põhjuslikus seoses kostja tegevusega.

Hageja õigus saada temalt teises asjas väljamõistetud ja tema kantud menetluskulude hüvitist, mille võrra väheneb tema vara, kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse. Harju Maakohtu 30. augusti 2016 määrus menetluskulude väljamõistmise kohta on TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt täitedokument. Kui hagejalt ei oleks väljamõistetud tsiviilasjas nr 2-14-9563 patsiendi menetluskulud, samuti kui ei oleks hageja sunnitud menetluses osalema, ei oleks hagejal tekkinud kohustust neid kanda. Tsiviilasjas nr 2-14-9563 menetletud hagi esitamise (patsiendi poolt) tingis kostja kui hageja töötaja poolt patsiendile osutatud ebakvaliteetne meditsiiniline teenus. Hageja on kohustatud hüvitama patsiendile kahju, mis on tekkinud kostja poolt mittenõuetekohase raviteenuse osutamise tagajärjel. Kostja on rikkunud sellega TLS § 15 lg 2 p 5, samuti töölepingu p 8, kui jättis tööandjale (hagejale) teatamata töö käigus tekkinud probleemidest. Seega on hagejalt patsiendi menetluskulude väljamõistmine põhjuslikus seoses kostja õigusvastase tegevusega. Kostja süüline vastutus tuleneb tervishoiuteenuse osutamise lepingust (

§ 758

lg 2 ja § 770), mis oli aluseks hageja vastutuse hindamisel tsiviilasjas 2-14-9563.

§ 127

lg 3 asjas ei kohaldu, kuna kahju on tekkinud deliktist ehk lepinguvälisest võlasuhetest. Isegi kui

§ 127

lg 3 kohalduks, võis ja pidi kostja kui mõistlik kõrgharidusega inimene kahju ette nägema. Mõistlik inimene saab aru, et kohtumenetlusega on seotud menetluskulud. Eelmärgitust lähtudes leidis kohus, et hagi tsiviilasjas nr 2-14-9563 väljamõistetud ja kantud menetluskulude väljamõistmise osas on põhjendatud, kuid kuulub rahuldamisele osaliselt. Tõendatud menetluskulud kokku moodustavad 7218 eurot 85 senti (4908,85+2310). Hagejal on samuti õigus nõuda kostjalt kahju tasumisega viivitamise eest viivist. Viivise määraks luges maakohus

§ 94

lg 1 ning § 113 lg-te 1 ja 2 järgi 8% aastas.

§ 113lg-st 2 lähtudes on hagejal õigus nõuda viivist alates 9.

märtsist

1. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kosta esitas
3. novembril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada kostja suhtes hagi rahuldamise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt selgitamiskohustust ning pole viinud läbi nõuetekohast eelmenetlust. Kohus on jätnud menetlusosalistele selgitamata, millised asjaolud vajavad kohtu hinnangul täiendavat tõendamist ja mille kohta tuleks taotlusi 7

§ 1045lg 1 p 5 järgi rahuldada (Ts

MS § 442 lg 8 rikkumine). Teiseks ei ole kohus tuvastanud, milline on lepingulise kohustuse eesmärk, mida kostja väidetavalt rikkus (TsMS § 442 lg 8 jä § 436 lg 1 rikkumine). Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, rahuldades hagi deliktiõiguse alusel ning leides, et hageja nõudesumma kui hageja kantud kahju tuleneb kostja õigusvastasest käitumisest tingitud kohtulahendist. Kohus on ebaõigest tuvastanud, et kostja tegevus on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Samuti on kohus ebaõigesti leidnud, et kahju ettenähtavuse arvestamise printsiipi ei saa lepinguvälisest võlasuhtest tekkinud kahju vähendamisel arvesse võtta. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja menetluskulude hüvitamise nõude esitamisel täpsustas hageja esialgset hagiavaldust ja laiendas nõuet. Olukorras, kus hageja suurendab nõutavat kogusummat mitme tuhande euro võrra ja ühtlasi esitab uue kahjunõude teisel alusel, tuleb hilisemat nõuet käsitleda vähemalt hagi muutmisena või uue hagiavalduse esitamisena (TsMS § 376 lg 1 rikkumine). Samuti on maakohus põhjendamatult jätnud kostja 25. septembril 2019 esitatud dokumendid tähelepanuta (TsMS § 232 lg 1, § 330 lg 1, § 436 lg 1 rikkumine). 11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja osutatud raviteenus ei vastanud heale meditsiinitavale ning hagejal on õigus nõuda kostjalt tema tegevusest tuleneva kahju hüvitamist. Sõltumata kahju tekitaja süü presumptsioonist (

§ 1050

lg 1) ei ole kahtlust selles, et kostja on tekitanud kahju oma teadliku käitumisega. Hagejal on tekkinud kahju, mis on kostja tegevusega põhjuslikus seoses (

§ 127lg 4).

Hagejal on tekkinud otsene varaline kahju

§ 128

lg-te 2 ja 3 tähenduses, mille tekkimise eest kaitseb hagejat kostja poolt rikutud kaitsenorm. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hageja nõuded 8525 euro 65 sendi (tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulud) ning sellelt summalt alates
2. märtsist 2018 arvestatud viivise saamiseks täies ulatuses rahuldamata. Uue otsusega jaotab ringkonnakohus ka poolte menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
3. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Käesolevas asjas tehtud
4. mai 2017 Viru Maakohtu otsus ja
5. oktoobri 2017 Tartu Ringkonnakohtu otsus on TsMS § 456 lg 1 järgi jõustunud Riigikohtu
6. detsembri 2019 määrusega osas, milles kohtud on osaliselt hagi rahuldanud ning mõistnud kostjalt hageja 8

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivise alates hagiavalduse esitamisest, s.o

1. detsembrist
3. novembril 2019 esitatud apellatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud maakohtu
4. oktoobri 2019 otsuse hagi rahuldamise osas. Viidatud otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hageja nõuded rahuldamata jäeti. Vastavas osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus apellatsioonimenetluse esemeks oleva hageja hüvitisnõuete kvalifitseerimisel eksinud. Ringkonnakohus on juba käesolevas asjas
6. oktoobril 2019 tehtud otsuses leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping TLS § 1 tähenduses (vt eelkõige viidatud otsuse põhjenduste p 7). Ringkonnakohtu arvates puudub alus anda praeguses otsuses poolte õigussuhetele teistsugust hinnangut. 14.
7. Seega on maakohus hageja nõuet tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude hüvitamiseks käsitlenud ebaõigesti kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet, mis võiks kuuluda rahuldamisele

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 5 alusel.

§ 1044

lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on deliktiõiguse kohaldamine lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamisel üldjuhul välistatud. Seejuures ei ole kumbki pool asjas väitnud, et nende vahel lepingulised suhted puuduksid (ning kohtud ei ole vastupidist tuvastanud). Pooletel on erimeelsus olnud üksnes selles, kas sõlmitud on tööleping või töövõtuleping. 14.

1. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude hüvitamise nõue on tööandja poolt töötaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõue TLS §-de 72 ja 74 tähenduses. Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja TLS § 72 kohaselt kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Arvestada tuleb ka TLS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtetega, millest tuleneb, et kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise kohustusest ning need kohustused ise täitma. Töötajalt võib tööandja sellise kahju hüvitamist nõuda TLS § 74 alusel.
2. Kostja on menetluses tuginenud nõuete aegumisele (TsÜS § 142). Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega selles, et nõue 8525 euro 65 sendi saamiseks ei ole aegunud. Aegunud ei ole ka nõue nimetatud põhinõude summalt arvestatud viivise saamiseks. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu nõude aegumist puudutavate põhjendustega. 15.
3. Praeguses asjas tuleb aegumistähtaja osas lähtuda TLS § 74 lg-st 4, mille kohaselt aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Kohtupraktika järgi aegub selline nõue üldjuhul arvates ajast, mil tööandja tasus kolmandale isikule kahjuhüvitise, või erandina siis, kui jõustus tööandjat hüvitama kohustav kohtulahend (vt Riigikohtu
4. aprilli 2017 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-11-17, p 11). 9

§ 115

lg 1, § 127 lg 1, § 128); ■ töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72,

§ 104lg 2; vt ka Riigikohtu 25.

novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 13); ■ kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); ■ kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127lg 3); 10

§ 127lg 4; vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15). Neid eeldusi peab Ts

MS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama eelkõige võlausaldaja (praegusel juhul hageja). Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta TLS § 74 lg 2 esimese lause kohaselt tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse TLS § 74 lg 2 teise lause järgi tööandja tegevusega seostuva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Hooletu rikkumise korral täpsustab TLS § 74 lg 2 seega erinormina

§ 127lg-t 2, kuna seal on loetletud kahjuhüvitise arvestamiseks olulised asjaolud.

TLS § 74 lg 2 hõlmab vähemasti põhiosas ka

§ 139ja § 140 kahjuhüvitise piiramise aluste osas (vt ka Riigikohtu 21.

juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 29).

1. Ringkonnakohus leidis juba käesolevas asjas
2. oktoobril 2017 tehtud otsuses, et kostja rikkus patsiendile tervishoiuteenuse osutamisel enda töölepingust tulenevaid kohustusi süüliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust asuda praeguses otsuses nendes küsimustes teistsugusele seisukohale. Kostja pole maakohtu
3. oktoobri 2019 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses ka väitnud, et kostja töölepingu süüline rikkumine oleks tuvastatud valesti. Kostja on rikkunud TLS § 15 lg 2 p-des 5 ja 7 sätestatud kohustusi. TLS § 15 lg 2 p 5 järgi peab töötaja hoiduma tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. TLS § 15 lg 2 p 7 kohaselt peab töötaja teatama viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning võimaluse korral kõrvaldama erikorralduseta takistuse või selle tekkimise ohu. Kostja rikkus töölepingut eelkõige sellega, et jättis hagejale teatamata patsiendi raviprotsessis ilmnenud probleemidest.
4. Kostja rikkumine on olnud süüline. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja olnud hooletu (

§ 104

lg 3, TLS § 16), st ei ilmutanud patsiendile tervishoiuteenuse osutamisel vajalikku hoolt. Seda kinnitavad tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni koosoleku protokoll nr 33 (I kd, tl-d 11-12) ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-9563 (I kd, tl-d 17-22). Samas ei ole rikkumine ringkonnakohtu arvates olnud tahtlik (

§ 104lg 5).

Hageja väited kostja tahtluse kohta ei ole tõendatud ning tahtluse eeldamiseks puudub õiguslik alus. 19. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulud (kui kahju)

§ 127

lg 4 mõttes ka põhjuslikus seoses kostja rikkumisega - kui kostja oleks järginud tervishoiuteenuse osutamisel nõutavat hoolt, ei oleks hagejal sellist kahju tekkinud (hageja ei oleks vastutanud patsiendi ees (

§ 762; § 770 lg 1)).

Ringkonnakohus märgib, et põhjuslik seos ei pea

§ 127

lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on (conditio sine qua non reegli järgi) olemas juhul, kui ilma kostjale 11

§ 127lg-st 2 lähtuvalt.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väidetuga, et tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude hüvitamine ei vasta mõistlikule riskijaotusele hageja ja kostja vahelises töösuhtes. Ei saa mõistlikult eeldada, et kostja oleks töölepingu sõlmimisel võtnud endale selliste kahjude kandmise riski. Kohtuvaidluse alustamine ja pidamine patsiendiga oli üksnes või peamiselt tööandja (hageja) otsus ning kostja võimalus seda mõjutada oli vähene. Seejuures tuleb arvestada, et töölepingus kokku lepitud kostja töötasu oli üksnes 5 eurot tunnis, ning asjaolu, et tervishoiuteenuse osutamine on tüüpiliselt seotud patsientidele kahju tekkimise ohuga ja hagejast tööandjal oli võimalik neid riske maandada enda tegevust kindlustades. Samuti on TLS § 74 lg 2 kohaldamise seisukohalt oluline, et kostja oli hageja juures töötanud väga lühikest aega (ajavahemikul alates

1. novembrist 2011 kuni
2. oktoobrini 2012 ainult 12 tööpäeva). Lisaks puuduvad asjas andmed selle kohta, kas ja millisel määral on hageja korraldanud kostjale töölepingust tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikku väljaõpet ja koolitusi ning andnud töökohustuste täimiseks vajalikke juhiseid. Kostja väitel on hageja ise rikkunud nendes aspektides töölepingust tulenevaid tööandja kohustusi.
3. Kuivõrd kostjal ei ole kohustust hüvitada hagejale tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulusid, ei ole kostja selle rahalise kohustuse täitmisega viivitanud ning hagejal puudub alus nõuda viivist (

§ 113lg 1).

1. Eelmärgitust lähtudes tühistab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab apellatsioonimenetluse esemeks olevad nõuded rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse muudele väidetele.
2. Ringkonnakohus rahuldab käesoleva otsusega apellatsioonkaebuse ning jätab hageja nõuded 8525 euro 65 sendi (tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulud) ning sellelt summalt alates
3. märtsist 2018 arvestatud viivise saamiseks täies ulatuses rahuldamata. Seetõttu tuleb kõik senises menetluses alates
4. detsembrist 2017 kantud kulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 jätta hageja kanda.
5. Poolte kuni
6. oktoobrini 2017 kantud menetluskulud on kindlaks määratud ringkonnakohtu
7. oktoobri 2017 otsusega, mis jõustus Riigikohtu
8. detsembri 2017 määrusega. Riigikohtu viidatud määrusega jäeti kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu
9. oktoobri 2017 otsuses esitatud menetluskulude jaotuse alusel on maakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud
10. märtsi 2018 määrusega (II kd, tl-d 179–181). See määrus on jõustunud edasikaebamata
11. aprillil 2018 (TsMS § 466 lg 3 esimene lause).
12. Kuna maakohus ei ole
13. oktoobri 2019 otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude 12