← Eesti

2-19-3037/40

Obsah (12)§ 164§ 102§ 162§ 652§ 103§ 445§ 442§ 163§ 174§ 177§ 175§ 654

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-3037 Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parr

) § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Ka tsiviilasjas nr 2-19-3036 tehtud kompromissi kinnitavat määrust oli hagejal võimalik esitada maakohtu menetluses. Seetõttu palub hageja jätta kõik kostja viiteid tsiviilasja nr 2-19-3036 menetlusele tähelepanuta ja kõrvaldada tsiviilasjas nr 2-19-3036 tehtud määrus käesoleva menetluse materjalide hulgast. 5

(11)Kostja poolt lapsele vahetu ülalpidamise andmine ei ole olnud piisav. Elatis antakse lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, mitte lapsevanema ambitsioonide rahuldamiseks. Kui lapsevanem soovib lapsele osta šokolaadi, mittevajalike riideid, käia lapsega spaades jne, ei saa ta kõiki nende tegevuste maksumusi arvata maha elatise summast. Kostja ei ole maakohtu menetluses tõendanud kulutuste kandmist (kuigi kohus selleks võimaluse andis), mistõttu on väär väita, et kohus ei ole kohtuotsuse tegemisel arvestanud kostja tehtud kulutustega. Kostja poolt rõhutatud asjaolu väide, et ta tasus lasteaia osalustasu, on asjakohatu, kuna menetluse käigus leidis tuvastamist, et kostja tasus lasteaia eest veebruaris 2019 ning alates märtsist 2019 kui praeguseni tasub lasteaia eest lapse ema. Treeningute eest tasus kostja ühel korral 5 eurot. Maakohus ei pidanud arvestama otsuse tegemisel teise lapse sünniga
  1. a XXkuus, kuna kohus määras kohtuotsuse tegemise aja enne teise lapse sündi ning kohtuotsust ei saa teha tuginedes tingimuslikule asjaolule. Lisaks ei anna teise lapse sünd käesolevas asjas alust elatise vähendamiseks, kuna kostja varaline seisukord lubab kaht last ülal pidada nii, et ükski lastest ei jää varaliselt vähemkindlustatuks. Riigi poolt tasutavate peretoetuste osas nõustub hageja maakohtu järeldustega.
  2. Hageja esitas
  3. novembril 2019 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta kõik hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulud kostja kanda. Samuti palub hageja täiendada maakohtu otsust, määrates kindlaks kohtuotsuse täitmise korra, mille järgi on kostja kohustatud tasuma elatist iga jooksva kuu
  4. kuupäevaks kalendrikuu eest ette hageja ema arveldusarvele. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus märkis otsuses, et

§ 164lg 1 järgi kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

See norm ei olnud praeguses asjas kohaldatav.

§ 164

lg 1 käsitleb abielu- ja põlvnemisasju (

§ 102lg 1 ja § 103 lg 1).

Need asjad ei ole seotud elatise nõudmise hagiga. Ülalpidamisasjades toimub kulude jaotamine üldiste reeglite alusel ning nende reeglite järgi võib kohus jätta menetluskulusid poolte endi kanda juhul, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (

§ 162lg 4).

Maakohus märkis otsuses, et kostja on tõendanud oma soovi lapse ülalpidamisest osa võtta, ning asjaolu, et kostja pidas põhjendatuks elatist tasuda väiksemas ulatuses kui hageja seda nõudis, ei anna alust jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda. Hageja ei nõustu kohtuga, et kostja tahe lapse ülalpidamisest osa võtta seadusega ettenähtud tunduvalt väiksemas määras, saab olla aluseks menetluskulude jätmist poolte endi kanda kasvõi

§ 162lg 4 alusel.

Kostja rikkus ülalpidamiskohustust, andes seda ebapiisavas määras. Hagi esitamine oli tingitud ülalpidamise ebapiisavast andmisest. Seetõttu on täiesti arusaamatu, miks hageja peab kandma kostja tekitatud kahju enda menetluskulude näol. Hageja taotles maakohtu menetluses määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord, mille kohaselt on kostja kohustatud tasuma elatist iga jooksva kuu 1. kuupäevaks kalendrikuu eest ette hageja ema arveldusarvele. Maakohus rahuldas taotluse ainult osaliselt, määrates, et kostjal on kohustus tasuda elatis hageja ema arvelduskontole. Määramata jäi taotletud kohustuse täitmise kuupäev. Hageja taotlus tugines PKS § 100 lg-le 1, mille kohaselt 6

(11)makstakse elatis iga kalendrikuu eest ette. Ülalpidamiskohustuse täitmise kuupäeva määramata jätmisega rikkus maakohus materiaalõiguse normi. Lähtudes maakohtu resolutsioonist, võib kostja ülalpidamiskohustust täita iga jooksva kuu viimasel päeval, s.o tagantjärgi.
  1. Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja palk laekub iga kuu
  2. kuupäeval. Kohe pärast palga laekumist on kostja kandnud üle hageja ema arvele elatise. Seoses sellega ei näe kostja põhjendatud vajadust määrata elatise ülekandmise kuupäevaks iga jooksva kuu
  3. kuupäev. Kuupäeva muutmine varasemale (s.o enne palga laekumist) toob kaasa teatud ebamugavusi ja raskusi elatise ülekandmisel. Seadus ei reguleeri elatise ülekandmise kuupäeva. PKS § 100 lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kostja leiab, et lapse kasvatamises ei osale selline lapse vanem, kes näiteks töötab välismaal ja temal puudub füüsiliselt võimalus seda teha, või vanem, kes kohtub lapsega vaid mõneks tunniks paar korda kuus. Kostja ei ole selline lapsevanem. Kostja on mitmel korral soovinud leppida kokku lapse emaga elatise maksmise osas. PKS § 100 lg 3 võimaldab seda ka teha. Kostja pakkus nii kulude pooleks jagamist kui ka konkreetset summat ja suuremate kulude pooleks jagamist, kuna mõlemad vanemad osalesid lapse kasvatamises. Lapse ema vaatamata kõikidele ettepanekutele ei soovinud mingit kompromissi ning pöördus kostjat teavitamata kohtusse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

657 lg 1 p-st 1 lähtudes tühistada osas, millega kostjalt mõisteti välja alates

  1. veebruarist 2019 igakuine elatis 270 eurot, ning osas, millega mõisteti välja elatis muutuva suurusena mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt alates
  2. veebruarist 2019 hageja kasuks välja igakuise elatise (muutuvas) suuruses pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on maha arvestatud pool (50%) perehüvitiste seaduse (PHS) § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest. Samuti tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada otsusutusega lahendi täitmise korra osas selliselt, et elatise maksed tuleb tasuda jooksva kuu
  3. kuupäevaks kalendrikuu eest ette. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja apellatsioonkaebuse (I) ning seejärel hageja vastuapellatsioonkaebuse (II) ja otsustab lõpuks menetluslikudega seonduva üle (III). I.
  4. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas 7

(11)esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu
  1. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Asja materjalidest nähtuvalt on kostja maakohtu menetluses tuginenud mh sellele, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapse ema poolt saadava lapsetoetusega. Kostja tugineb sellele ka apellatsioonkaebuses. Pooled ei ole vaielnud asjaolu üle, et lapse emale lapsetoetust makstakse. Lapsetoetuse saamist (60 eurot kuus) on hageja ema kinnitanud ka ringkonnakohtu
  2. veebruari 2020 istungil (II kd, tl 84). Maakohus leidis, et lapse ema poolt saadav lapsetoetus ei anna praegusel juhul alust elatise vähendamiseks vastava toetuse summa võrra, kuna kostja varaline seisund võimaldab elatist tasuda hagis nõutud suuruses. Ringkonnakohus maakohtu nende järeldustega ei nõustu.
  3. Alates
  4. jaanuarist 2017 sätestab perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende määramise ja maksmise tingimused ja korra perehüvitiste seadus. PHS sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine (PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS § 17 lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelmärgitut arvestades eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata (mh miinimumelatisest). Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad.
  6. Lisaks on riikliku toetuse (lapsetoetuse) saamine praegusel juhul mõjuv põhjus miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega. Eelkõige arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et alates
  7. septembrist 2019 on kostjal ka teine alaealine ülalpeetav, tütar B.B. (II kd, tl 29). Tema ülalpidamiseks kannab kostja samuti eelduslikult kulusid vähemalt poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses. Kostja tugines teise lapse peatsele sünnile ka maakohtu menetluses, kuid maakohus ei ole sellega asja lahendamisel arvestanud. Ringkonnakohtul on võimalik kõnealuse uue asjaoluga

§ 652lg 3 p-st 2 lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada. Hageja emal kohtu ette toodud asjaoludel teisi alaealisi ülalpeetavaid ei ole. 8

(11)Hageja poolel ei esine ka muid ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata.
  1. Seega tuleb kostjalt alates
  2. veebruarist 2019 hageja kasuks välja mõista igakuine elatise suuruses pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (
  3. a oli pool kuupalga alammäärast 270 eurot, alates
  4. a-st on see 292 eurot), millest on maha arvestatud pool PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest (hetkel on pool lapsetoetusest pere esimese ja teise lapse kohta 30 eurot).
  5. Kostja apellatsioonkaebuse muud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastusena apellatsioonkaebuse nendele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 14.
  6. Viru Maakohtu
  7. juuni 2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-3036 on kinnitatud hageja ja kostja vaheline suhtluskord (II kd, tl-d 51–52). See määrus jõustus kohtute infosüsteemist nähtuvalt
  8. juulil
  9. Kostja ja hageja ema seletustest käesolevas asjas toimunud ringkonnakohtu istungil võib järeldada, et isa ja lapse vaheline suhtlus üldjuhul vastavalt kinnitatud suhtluskorrale ka toimub (II kd, tl 83 pöördel). Ringkonnakohus samas ei nõustu kostja käsitlusega suhtluskorra mõjust elatise suurusele. Kostja esitatud väidete ja tõendite põhjal ei anna suhtluskord alust elatise vähendamiseks. Kohtute ette toodud asjaoludel elab laps praegu ema juures ning seni ei ole laps veetnud isa juures olulist osa ajast. Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele, huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Seega peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Seejuures saab kohus ülalpidamiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu
  10. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.2 koos selles viidatud praktikaga). Maakohus on kostjale käesolevas asjas eelmärgitut selgitanud ning andnud eelmenetluses võimaluse välja tuua ning tõendada, millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures (I kd, tl-d 115 ja 116 pöördel). Sellele vaatamata ei ole kostja esitanud kontrollitavaid väiteid ja arvestusi lapsele tehtavate igakuiste kulutuste kohta ajal, mil laps viibib tema juures. Seda ei ole kostja teinud ka apellatsioonkaebuses). Kingituste tegemist lapsele ei saa lugeda ülalpidamiseks, kui vanematel ei ole vastavat kokkulepet (PKS § 100 lg 3). Samuti ei saa arvestada väidet, et isa on olnud sunnitud ostma lapsele vajalikke riideid jm esemeid põhusel, et ema ei ole neid lapsele isaga kohtumiste ajaks kaasa pannud või isale andnud. 9
(11)Selline vanemate halbadest omavahelistest suhetest tingitud olukord on kahetsusväärne, kuid see ei saa vähendada lapse põhjendatud ülalpidamise ulatust. 14.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud maakohtu seisukoht, et asja lahendamisel ei ole määravat tähtsust tõenditel kostja poolt enne
  2. veebruari 2019 lapse ülalpidamiseks tehtud kulutuste kohta. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Alates hagi esitamisest pidi kostja arvestama kohustusega anda hagejale ülalpidamist raha perioodilise maksmisega (PKS § 100 lg 1 esimene lause) ning tagama eelkõige selleks vajalike vahendite olemasolu. Nagu eelnevalt märgitud, oleks kostjal vanemate kokkuleppel võimalik ülalpidamiskohustust täita ka muul viisil (sh lasteaiakulude kandmine, huviringide eest tasumine jm), kuid praeguse asja materjalide põhjal otsustades vanemate vahel sellist kokkulepet ei ole ega ole olnud. Samuti ei oma ülalpidamiskohustuse täitmise üle otsustamisel tähtsust asjaolu, et kostja on viinud last lasteaeda ning sealt tagasi toonud. II.
  3. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning palunud teha uue otsuse, millega jätta kõik hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulud kostja kanda. 15.
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ei ole menetluskulude jaotuse osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub vastuapellatsioonkaebuses märgituga, et maakohtu otsuses viidatud

§ 164

lg 1 ei ole käesolevas asjas menetluskulude jaotamisel asjakohane õigusnorm – tegu ei ole abieluasjaga (

§ 102

lg 1) ega põlvnemisasjaga (

§ 103lg 1).

15.2. Hagi rahuldamisel saanuks maakohus lähtuda menetluskulude jaotamisel eelkõige

§ 162lg-st 1 ning jätta kulud kostja kanda.

Kulud oleks võinud jätta osaliselt või täielikult poolte endi kanda

§ 162

lg-s 4 toodud alustel, kuid selle sätte rakendamise eelduseks olevaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud. Asjaolu, et kostja on pidanud põhjendatuks tasuda elatist seaduses sätestatust väiksemas ulatuses, ei anna alust jätta hageja menetluskulusid hageja enda kanda. Ülalpidamiskohustust on rikutud ka siis, kui ülalpidamist antakse ebapiisavas ulatuses. 15.

  1. Samas rahuldab ringkonnakohus hagi osaliselt ning muudab sellega seoses menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.
  2. Samuti on põhjendatud hageja taotlus täiendada maakohtu otsust lahendi täitmise korra osas selliselt, et kostja on kohustatud tasuma elatist iga jooksva kuu
  3. kuupäevaks kalendrikuu eest. Sellise taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks on hageja esitanud ka hagiavalduses. Maakohus ei ole hageja taotlust otsuse resolutsiooniga lahendanud ega otsuse põhjendustes taotluse osas seisukohta võtnud.

§ 445

lg 1 esimese lause järgi võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva.

§ 442

lg-st 5 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Ringkonnakohus saab maakohtu kõnealuse vea parandada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks rahuldada. PKS § 100 lg 4 10

(11)kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks (vt Riigikohtu
  1. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 13.5). Üldjuhul on lapsega koos elaval vanemal vaja püsikulutusi lapsele teha juba kuu esimesest päevast. Kostja on vaielnud taotlusele vastu põhjusel, et tema palk laekub tööandjalt iga kuu
  2. kuupäeval. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see piisav põhjus hageja taotluse rahuldamata jätmiseks. Kostja igakuiste sissetulekute ja kulude suurust arvestades ei ole alust arvata, et kohustus tasuda elatis hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks võiks kostja või tema teise alaealise lapse tavalist ülalpidamist ohustada või olla kostjale muul viisil ebamõislikult koormav. III.
  3. Käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse hagi rahuldamist puudutavas osas osaliselt ning teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Sellest lähtudes peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta maakohtu menetluses kantud menetluskulud ja ka apellatsioonkaebuste menetlemisest tingitud menetluskulud

§ 163lg 1 alusel 10% ulatuses hageja kanda ning 90% ulatuses kostja kanda.

  1. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust, juhindub kohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel Riigikohtu poolt
  2. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19–22

§ 174

lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude kindlaksmääramisel hindab kohus ka hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (

§ 175lg 1).

19. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.