← Eesti

2-16-12373/94

Obsah (13)§ 436§ 163§ 657§ 651§ 456§ 457§ 654§ 232§ 230§ 658§ 440§ 167§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-12373 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Par

) §-st 392 tulenevad eelmenetluse ülesanded. Ringkonnakohtu hinnangul võis see kaasa tuua ebaõige kohtulahendi tegemise. Maakohtu otsus oli ringkonnakohtu hinnangul ka olulisel määral põhjendamata (

§ 436lg 1).

Ringkonnakohtu arvates jättis maakohus õigussuhte kvalifitseerimise kohustuse sisuliselt täitmata. Lisaks asus maakohus väärale seisukohale, et hageja ei sisustanud kostjal 4

(10)tuleohutuse tagamisega seotud kohustuse olemasolu ning kostja poolt selle kohustuse rikkumist. Ringkonnakohus leidis, et korterelamu pööningul tuleohutuse tagamine on korteriühistu üldiseks ülesandeks. Ebamõistlik on mõtteviis, kus korteriühistu olemasolul tuleks siiski igal korteriomanikul individuaalselt tegeleda mh pööningu korrashoiu ja tuleohutuse küsimustega. Praeguses asjas ei ole vaidluse all
  1. jaanuaril 2014 korterelamu pööningul tulekahju toimumise fakt, kuid selgunud ei ole tulekahju tekkepõhjused. Kostja juhatuse liige on vaid oletanud, et tundmatud isikud tungisid maja pööningule ja süütasid seal lõkke. Ringkonnakohus leidis, et kostjal tekkis niisuguses olukorras tõendamiskoormis tõendamaks, mida on korterelamus tehtud tuleohutuse tagamiseks. Ringkonnakohus märkis, et kostja seisukohad vastutust puudutavas osas on olnud vastuolulised. Praegusel juhul järeldub asja materjalidest, et kolmas isik kui kindlustusandja hüvitas põhjendatuks peetud kahjusummad teistele tulekahju kustutamise tagajärjel veekahjustusi saanud korterite omanikele ning oli valmis hüvitama ka hageja korterile tekkinud kahju summas 2647 eurot 72 senti. Eelduslikult olid seega nii kolmas isik kui kostja seisukohal, et kostjal kui kindlustusvõtjal tuleks kahju kannatanud ühistu liikmetele kahju hüvitada. Asja uuel läbivaatamisel tuli ringkonnakohtu arvates esmalt välja selgitada, kas kostjale on alust ette heita tegevusetust korterelamus tuleohutuse tagamisel. Selleks tuli eelduslikult taotleda Päästeameti hinnangut tuleohutuse korraldusele korterelamus. Tähtsust omab eelkõige see, missugune oli tuleohutusalane olukord jaanuaris
  2. Selle väljaselgitamisel saab arvesse võtta ka käesoleva tsiviilasja materjale, mh kostja juhatuse liikme seisukohti, et kõrvalistel isikutel oli pööningule vaba juurdepääs. Samas viitab kostja vastutusele tekkinud kahju eest asjaolu, et kolmas isik on vastutuskindlustuse lepingu alusel pidanud põhjendatuks hüvitada tulekahju kustutamise tagajärjel tekkinud veekahjustused. Vaidluse all on hagejale tekkinud kahju suurus ja selle tõendatus. Kui asja uuel läbivaatamisel leiab kinnitust, et kostjat tuleb pidada kahju eest vastutavaks, siis peab maakohus hindama hinnata asjas esitatud tõendeid kahju suuruse kohta. MAAKOHTU LAHEND
  3. Viru Maakohus rahuldas
  4. augusti 2019 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2647 eurot 72 senti. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et
  5. jaanuaril 2014 toimus elamu pööningul tulekahju, mille kustutamise käigus sai veekahjustusi kolm korterit, sh hageja korter nr
  6. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kostja ja kolmanda isiku vahel on sõlmitud kindlustusleping. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagi on esitatud õige kostja vastu, kas kostja vastutab kahju tekkimise eest ning kas ja millises ulatuses on kostja kohustatud kahju hüvitama. Esmalt andis maakohus hinnangu pooltevahelisele suhtele, leides, et hageja ja kostja vahel on korteriühistu liikme ja korteriühistu vaheline suhe. Kuni
  7. detsembrini 2017 kehtinud korteriühistuseaduse § 2 lg-st 1 tuleneva võlaõigusliku ühise omandi majandamise ja 5
(10)hooldamise kohustuse täitmist on õigus nõuda isikutel, kes on korteriühistu liikmed. Seega on hagi praegusel juhul esitatud õige kostja vastu. Järgmiseks käsitles maakohus küsimust, kas kostja on teinud endast kõik oleneva, et ära hoida kahju (tulekahju) ning kas kostja vastutab kahju tekkimise eest. Maakohtu hinnangul on korteriühistu üheks kohustuseks muuhulgas kontrollida pööningule viivaid luuke või uksi, et olla kindel ohutuse tagamises. Maakohus, arvestades tunnistajate ütlusi ja Päästeameti selgitusi, järeldas, et üks sissepääs pööningule oli lukustamata. Maakohus järeldas sellest, et kostja on rikkunud oma kohustust tegevusetusega, kuna ei taganud
  1. a alguses pööningutele viivate luukide ja uste lukustust. Seetõttu oli kolmandatel isikutel võimalus viibida elamu pööningul. Kostja käitumise (tegevusetus) ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, mistõttu esineb hagejal õigus kahju hüvitamisele. Kui kostja oleks taganud pööningu luugi lukustuse, siis ei oleks sinna saanud siseneda kõrvalised isikud. Päästeameti poolt on tuvastatud, et tulekolde kohal oli hulk suitsukonisid ning söestunud ülerõivaid. See kinnitab, et tulekahju tekkimise ajal (vahetult enne tulekahju tekkimist) viibisid pööningul tuvastamata isikud, kelle hooletu suitsetamise tagajärjel tekkis tulekahju. Kui kõrvalisi isikuid ei oleks pööningul olnud, siis ei oleks saanud ka tulekahju tekkida. Lõpuks lahendas maakohus küsimuse, millises ulatuses tuleb kostjal hüvitada hagejale tekkinud kahju. Maakohus leidis, et kahju tõendamise kohustus on hagejal. Maakohus nõustus kolmanda isiku selgitustega, et kahju suurust saab hinnata vahetult pärast sündmust. Hageja on aga esitanud tõendid, kus kahju suurust on hinnatud rohkem kui aasta pärast sündmust. Hageja esitatud Osaühingu Kesk LOG & EKSPED korteri remondi avariitööde eelarvest ei selgu mh see, millistes korteri ruumides on vaja töid teha. Samuti ei nähtu hageja esitatud eelarvetest, kas kahjustused on tekkinud tulekahju tagajärjel või mitte. Samas on kostja korraldanud korteri ülevaatuse
  2. veebruaril
  3. Kostja poolt esitatud aktist nähtub, et korteris on ka teisi kahjustusi, mis ei tulene tulekahju likvideerimisest. Maakohus leidis, et kõige tõenäolisem kahju suuruse hinnang tuleneb Ehituskonsult Grupp OÜ poolt läbi viidud ekspertiisist ning AS-i Vant poolt esitatud eelarvest. Seetõttu rahuldas maakohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja kahju 2647 eurot 72 senti. Maakohus möönis, et hageja korteris võibki olla hageja poolt näidatud ulatuses vajalike remonttööde tegemine, mis läheb maksma üle 18 000 euro. Praegusel juhul on aga tõendatud, et hageja korteris oli pikemat aega remont tegemata. Sellises korteris esineb kohti, mida tuleb parandada, viimistleda ja uuega asendada. Kahju hüvitamise eesmärk ei ole aga kohustust rikkunud poole karistamine, vaid eelneva olukorra taastamine. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  4. Hageja esitas
  5. septembril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 18 186 eurot 32 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus on kahju suuruse hindamisel jätnud olulised asjaolud välja selgitamata ning rikkunud selgitamiskohustust. Kohtu seisukohad kahju hindamise osas on üllatuslikud. 6
(10)Seejuures ei ole otsusest võimalik aru saada, millised on menetlusosaliste ja millised kohtu enda seisukohad. Maakohus ei selgitanud, milliseid asjaolusid tuleb menetlusosalistel tõendada, sh seoses kahju suuruse kindlakstegemisega. Kui kohus tuvastas, et hageja poolt esitatud eelarve on tehtud rohkem kui aasta pärast tulekahju toimumist, siis oleks kohus pidanud välja selgitama, miks kulus eelarve koostamiseks nii kaua aega. Samuti oleks kohus pidanud tuvastama, millistel asjaoludel olid hageja ja kostja eelarved koostatud. Hageja selgitas kostja poolt esitatud eelarve kohta korduvalt, et keegi ei tulnud tema korterisse kahju suuruse ja remonttööde mahu kindlaksmääramiseks ja ta ei olnud mitu kuud teadlik, et selline eelarve on koostatud. Hageja lisab, et AS-i Vant poolt koostatud eelarvel puudub igasugune allkiri ja koostamise kuupäev. Seejuures ei ole selge, mida hindas Ehituskonsult Grupp OÜ ja AS Vant, kuna AS-i Vant poolt koostatud eelarve on koostatud varem kui Ehituskonsult Grupp OÜ poolt antud hinnang kahju kohta. 10. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 11. Kolmas isik palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning rahuldada vastuapellatsioonkaebus. 12. Kostja esitas 22. novembril 2019 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda ning teha asjas uus otsus, millega jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja jätta 85,44 % menetluskuludest hageja kanda. Maakohus rahuldas hageja esitatud nõude 14,56 % ulatuses, st jättis hagi rahuldamata 85,44 % ulatuses. Seetõttu oleks maakohus pidanud jätma

§ 163

lg 2 alusel kõik menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt 85,44 % ulatuses. Kostja lisab, et hageja on ise loobunud kahjuhüvitise 2647 euro 72 sendi vastuvõtmisest. Kostja arvates on selline olukord äärmiselt ebaõiglane, kus poolele tekitatakse kulutusi sellise hagi menetlemisega, mille raames hagi rahuldatakse summas, mis oli hagejale pakutud enne menetluse alustamist.

  1. Hageja palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas

§ 657

lg 1 p-ga 21 tuleb menetluskulude jaotust puudutavas osas muuta otsuse põhjendusi. Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. 15.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõue osaliselt. Maakohus on rahuldanud hagi osaliselt ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 2647 eurot 72 senti, jättes ülejäänud osas hagi rahuldamata. Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Kostja on vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud otsuse üksnes 7

(10)menetluskulude jaotuse osas (täpsemalt osas, milles kostja kulud jäeti tema enda kanda). Eelnevat arvestades on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus hagi rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2647 eurot 72 senti. Jõustunud osas on maakohtu otsus menetlusosalistele siduv (

§ 457lg 1).

16. Hageja nõude rahuldamata jätmist puudutavas osas ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 16.

  1. Maakohus on kooskõlas ringkonnakohtu poolt
  2. märtsi 2018 otsuses antud juhtistega asja lahendamisel kontrollinud, kas kostjat tuleb pidada kahju eest vastutavaks, ning hinnanud asjas esitatud tõendeid kahju suuruse kohta. Maakohus on tõendeid, sh kahju suuruse kohta esitatud tõendeid, hinnanud kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2.

Apellatsioonkaebuses väidetud tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Apellatsioonkaebusest järelduvalt hageja küll ei nõustu maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks, kui kohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. 16.2. Maakohus on kahju suuruse tuvastamisel oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Iseenesest võib nõustuda hagejaga selles, et maakohus on otsuse põhjendustes refereerinud ebavajalikult suures ulatuses poolte seisukohti ja väiteid. Siiski on ka maakohtu enda seisukohad ringkonnakohtu arvates otsuses kokkuvõttes eristatavad ning maakohtu põhjenduskäik jälgitav. Tõendite hindamise tulemusel on maakohus andnud kahju suuruse tuvastamisel kõige suurema tõendusliku kaalu OÜ Ehituskonsult Grupp hinnapakkumise analüüsile (I kd, tl-d 55–57) ning AS-i Vant (I kd, tl 58, tõlge tl 59) esitatud eelarvele. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha teistsuguseid järeldusi. 16.3. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt puudub AS Vant eelarvel AS-i Vant esindaja ja koostaja allkiri, eelarve on kinnitamata ning eelarvel koostamise aeg on ebaselge. Samuti väidab hageja (apellatsioonkaebuse p-s 15), et keegi ei tulnud tema korterisse kahju suuruse ja remonttööde mahu kindlaksmääramiseks ja hageja ei teadnud mitme kuu vältel, et kostja on remonttööde eelarve koostanud. Viidatud vastuväited on hageja esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohtu hinnangul puuduvad

§-s 652 sätestatud alused, mis võimaldaksid asuda apellatsioonkaebuse lahendamisel tuvastama nende väidetega seotud asjaolusid. Lisaks on need hageja uued väited tõendamata ja väheveenvad. Kostja on vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult märkinud, Ehituskonsult Grupp OÜ hinnapakkumise analüüsist nähtuvalt on osa fotodest tehtud hageja korteris (fotod nr 7, 9, 10; I kd, tl 57 pöördel). Seega ei ole usutav hageja väide, et keegi ei tulnud tema korterisse kahju suuruse ja remonttööde mahu kindlaksmääramiseks. 8

(10)16.4. Selgitamiskohustust ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud.

§ 230lg-st 1 lähtudes pidi hageja tõendama oma väiteid tekkinud kahju suuruse kohta.

Hageja enda poolt viidatud kohtupraktikast (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19) järeldub, et kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga väitega, nagu olnuks pooltel vaidlus ka nõude õigusliku aluse üle. Selle üle ei saanud vähemalt asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus vaidlust olla, mh olid maakohtule kohustuslikud ringkonnakohtu 22. märtsi 2018 otsuses esitatud seisukohad (

§ 658lg 2).

Maakohtul ei olnud kohustust hagejale selgitada, kas tema poolt esitatud tõenditest piisab hagi täielikuks rahuldamiseks. Seda möönab kaebuses ka hageja ise. Lisaks ei selgu apellatsioonkaebusest, miks oli selgitamiskohustuse väidetav rikkumine praegusel juhul menetlusnormi oluline rikkumine (mis tingiks otsuse tühistamise).

  1. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus rahuldada ka vastuapellatsioonkaebust. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb menetluskulude jaotust puudutavas osas siiski täiendada. 17.
  2. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

§ 163

lg 1 järgi üldjuhul võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus erinevalt eelmärgitust jätta menetluskulud

§ 163

lg 2 järgi tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 17.2. Maakohus on jätnud

§ 163lg-le 1 viidates menetluskulud poolte endi kanda.

Kohus ei ole sellist otsustust sisuliselt põhjendanud. Ringkonnakohus märgib esmalt, et menetluskulude jaotamine

§ 163

lg-te 1 ja 2 alusel on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Siiski peab kohus selle kaalutlusotsustuse tegemisel kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama (vt nt Riigikohtu

  1. septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15). Otsuse põhjendustest peaks selguma eelkõige see, miks on valitud kulude jaotamise viis kohtu hinnangul õiglane. 17.
  2. Käesolevas asjas rahuldas maakohus hageja nõudest proportsionaalselt väikese osa (u 15%). Sellises olukorras ei peaks kostja üldjuhul kandma tervikuna ise enda menetluskulusid. Praegusel juhul on kostja kulude tema enda kanda jätmine ringkonnakohtu arvates siiski põhjendatud, kuna vaidlusküsimuses kostja vastutuse osas on kohtud hagejaga nõustunud ning pidanud võimalikuks hagi (osaliselt) rahuldada. Hagi osalise rahuldamata jätmise on tinginud asjaolu, et hageja ei ole suutnud tõendada enda poolt väidetud kahju ulatust. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja küll nõustunud hagejal tekkinud kahju suurusega osas, mis ei ületa 2647 eurot 72 senti, kuid sisuliselt puudutab 9

(10)see üksnes kostja alternatiivseid vastuväiteid. Primaarselt on kostja olnud menetluses läbivalt seisukohal, et ta ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest. Sellel seisukohal on kostja veel ka 26. novembril 2019 esitatud vastuses hageja apellatsioonkaebusele (p 2.2). Kostja ei ole 2647 euro 72 sendi ulatuses hagi õigeks võtnud (

§ 440

). 17.4.

§ 163

lg 2 kohaldamata jätmist ei saa ringkonnakohtu arvates pidada käesolevas asjas menetlusnormi rikkumiseks. Nagu eespool märgitud, on selle sätte kohaldamine kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. 17.

  1. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu poolt määratud kulude jaotust muuta.
  2. Kuivõrd apellatsioonkaebust ega vastuapellatsioonkaebust ei rahuldata, peab ringkonnakohus ülalmärgitut arvestades põhjendatuks jätta ka poolte kaebuste menetlemisel tekkinud menetluskulud

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda.

Sellest lähtudes jäävad iseseisva nõudeta kolmanda isiku kulud samuti tema enda kanda (

§ 167lg 2).

  1. Esitatud menetluskulude jaotusest lähtudes puudub vajadus kulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
  2. Ringkonnakohtu
  3. novembri 2019 määrusega on hageja vabastatud riigilõivu summas 700 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (III kd, tl-d 49–50). Kuivõrd ringkonnakohus hagi apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ei rahulda, tuleks nimetatud menetluskulu hagejalt

§ 190lg 2 ja lg 4 esimese lause alusel riigi kasuks välja mõista.

Samas kontrollis ringkonnakohus menetlusabi andmisel hageja majanduslikku olukorda ning tuvastas, et apellatsioonkaebuse esitamise seisuga puudus hagejal vara, mille arvelt apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda. Ringkonnakohtule ei ole teada, et hageja majanduslik olukord on praeguseks hetkeks oluliselt paranenud. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada hageja

§ 190lg 7 alusel kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud Indrek Parrest 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.