Obsah (20)

§ 185§ 301§ 180§ 175§ 181§ 339§ 66§ 291§ 321§ 225§ 337§ 2901§ 691§ 224§ 2762§ 63§ 70§ 68§ 71§ 202

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-5662 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik, Urmas Reinola

§ 185

lg 2 alusel jätta valitud kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS

1. Robert Sarapikk´ u süüdistatakse selles, et tema 01.01.2015.a kella 03.00 paiku Pärnu linnas XXX asuvas Y haaras elukaaslasel XX-l kätega õlavartest kinni ja raputas teda, misjärel haaras tahtlikult juustest ning tiris juustest kinni hoides garderoobi, kus XX kukkus juustest tirimise tagajärjel pikali. Robert Sarapik tõmbas XX juustest kinni hoides püsti. Pärast riiete garderoobist välja võtmist ja trahterist väljumist, tõukas Robert Sarapik XX selja tagant näoga vastu posti. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas XX-le füüsilist valu ja marrastusi lõual. Samuti tema, olles isik, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, - septembris
2. a., kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, Pärnu linnas XXX magamistoas tahtlikult sikutas elukaaslast XX juustest ja kägistas kätega kaelast, misjärel tõukas voodisse pikali, kus astus jalas olnud kinga tallaga XX kõri peale ning surus jalaga kõri peale. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas XX-le füüsilist valu ja hingamisraskusi. - juulis
3. a., kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, Pärnu linnas XXX elutoas tahtlikult tõukas väikelast QQ (sünd. XX.XX.XXXX) süles hoidnud elukaaslast XX kätega vastu seina ning tahtlikult lõi ühel korral rusikaga vastu nina. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas XX-le füüsilist valu, ninast verejooksu ja alahuulel turse. - mais
4. a., kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval, lõuna paiku, Pärnu linnas XXX hoovis haaras sõiduautosse kõrvalistuja kohale istunud elukaaslasel XX-l parema käega peast kinni ja tahtlikult lõi teda kuklaga vastu istme peatuge, mille peale XX jooksis autost välja. Robert Sarapik järgnes XX-le, haaras teda käega peast kinni ning tahtlikult lõi vähemalt kahel korral peaga vastu maja seina. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas XX-le füüsilist valu ja marrastusi näol. - ajavahemikul 15.-22.11.
5. a., kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval, kella 23.00-00.00 vahelisel ajal Pärnu linnas XXX elutoas haaras elukaaslast XX õlavartest ja õlavartest kinni hoides raputas teda, mille tagajärjel XX kukkus diivanile. Seejärel Robert Sarapik tahtlikult võttis XX-l kahe käega kõrist kinni ja pigistas kaelast, põhjustades XX-le hingamisraskusi. Pärast seda Robert Sarapik rahunes ja lasi XX lahti, misjärel XX läks vannituppa. Robert Sarapik järgnes XX-le ning võttis vannitoas XX-l käega alalõuast kinni ja tahtlikult lükkas teda veega täitmata mullivanni. Kukkudes vanni, lõi XX oma pea ära vastu segistit. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas XX-le füüsilist valu, hingamisraskusi ja verevalumi paremal reiel. - 25.12.
6. a. õhtul, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, Pärnu linnas XXX elutoas võttis elukaaslasel XX-l õlavartest kinni ja tõukas teda õlavartest kinni hoides diivanile, misjärel võttis vasaku käega kinni alalõuast ja pigistas ning parema käe rusikaga tahtlikult lõi ühel korral vastu vasakut näo poolt. Seejärel Robert Sarapik võttis XX mobiiltelefoni ja luges selles sisalduvad sõnumid läbi, misjärel viskas mobiiltelefoni XX-le vastu paremat näo poolt. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas XX-le füüsilist valu, pehmete kudede turse ja punetuse vasakul pool silma alalaul ja vasaku sarna piirkonnas. 2 Seega tema, teise isiku tahtliku tervisekahjustamisega, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
7. Samuti Robert Sarapik 28.01.
8. a kella 08.10 ajal Pärnu linnas XXX vannitoas võttis kahe käega kinni elukaaslase XX kõrist ning tahtlikult pigistas teda kahe käega kõrist kinni hoides, põhjustades XX-le hingamistakistust, misjärel võttis vasaku käega kinni XX alalõuast ja alalõuast kinni hoides tõukas teda veega täitmata mullivanni selili asendisse. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas XX-le füüsilist valu, hingamisraskusi ja turse vasakul pool kaelal. Samal ajal kehalise väärkohtlemisega Robert Sarapik ähvardas XX tapmisega, öeldes „Sa sured õigepea piinarikast surma. Oota, kuni lapsed on läinud, siis sa näed, mis sinuga juhtuma hakkab“. XX tundis hirmu enda elu ja tervise pärast ning pidas tapmise ähvardust niivõrd reaalseks, et pöördus kuriteosündmuse järgselt politseisse. Seega tema, teise isiku tervisekahjustamisega, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samas pani ta toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. tapmisega ähvardamise, kui on alust olnud karta ähvarduse täideviimist.
9. Samuti süüdistati Robert Sarapikku selles, et ta, inimese tahte vastaselt temaga vägivallaga suguühtesse astumise katsega, pani toime KarS § 141 lg 1 – 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS
10. Maakohus tunnistas Robert Sarapiku süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi (süüdistuses märgitud episoodid, v.a 28.01.2019.a episood) ning karistuseks mõistis 3 (kolm) aastat vangistust. Maakohus tunnistas Robert Sarapiku süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi (28.01.2019.a episood) ning KarS § 63 lg 1 alusel mõistis karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõistis 3 (kolm) aastat vangistust. KarS § 74 lg 1, 2 ja 3 alusel kohus määras, et mõistetud karistusest kuulub kohesele kandmisele 2 (kaks) kuud vangistust ning ülejäänud vangistus, s.o 2 (kaks) aastat ja 10 (kümme) kuud vangistust, jäetakse tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Robert Sarapik ei pane 3 (kolme) aasta ja 6 (kuue) kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS §-ga 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 301alusel mõistis maakohus Robert Sarapiku süüdistuses Kar

S § 141 lg 1 – 25 lg 2 järgi õigeks. Maakohus mõistis

§ 180

lg 1 alusel Robert Sarapikult menetluskuludena riigi tuludesse

§ 175

lg 1 p 2 alusel tunnistaja kulud 236.39 (kakssada kolmkümmend kuus eurot ja 39 senti) ning

§ 175

lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot, kokku 1046.39 (üks tuhat nelikümmend kuus eurot ja 39 senti).

§ 181

lg 1 alusel mõistis Eesti Vabariigilt välja Robert Sarapiku kasuks menetluskulud, s.o

§ 175lg 1 p 1 alusel valitud kaitsja tasu, 1500 (üks tuhat viissada) eurot.

APELLATSIOON 3 5. Apellant vaidlustab maakohtu otsust osas, milles Robert Sarapik süüdi tunnistati. Süüdimõistva kohtuotsuse on põhjustanud ilmselge kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine maakohtu poolt. Apellatsiooni aluseks on kriminaalmenetlusõiguse normi oluline rikkumine (

§ 339lg 2), milline on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

5.1. Kohtus tunnistusi andnud isikutest, mitte ükski ei olnud saanud väidetavate kuritegude asjaoludest teadlikuks vahetult. Maakohus luges kõigi nende tunnistajate ütlused lubatavaks tõendiks

§ 66

lg 21 p 2 järgi jättes tähelepanuta lg 21 punkti 1.

§ 291lg 1 nimetatud asjaolusid käesolevas kriminaalasjas ei esine.

Kõigi prokuratuuri poolt kutsutud tunnistajate ütlused põhinevad peamiselt kannatanu ütlustel. Samuti põhinevad mõnede tunnistajate ütlused osaliselt kohtueelselt üle kuulatud alaealise tunnistaja ütlustel. Tulenevalt

§ 66lg 21 p 1 ei ole aga sellised tunnistajate ütlused kriminaalmenetluses tõendiks.

Eelnevat kinnitab ka riigikohtu praktika ning seda ka muuhulgas kohtueelses menetluses ülekuulatud alaealise tunnistaja osas. Kaitsja tõi selle vastuväite vahendlike tunnistajate ütlustele välja ka kohtukõnes, kuid maakohus on jätnud selle otsuses täiesti tähelepanuta. Tegemist on ilmselgelt kriminaalmenetlusõiguse normi olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

5.2. 01.01.2015 episoodi osas on kohtuotsuse põhjendustes märgitud ainsaks tõendiks tunnistaja CC ütlused. CC ütluste kohaselt sai ta väidetavalt toimepandud kuriteost teada selliselt, et kanntanu rääkis temale asjaoludest. Kohus jätnud tähelepanuta, et

§ 66

lg 21 p 1 ja

§ 291lg 1 välistavad antud tunnistaja ütluste tõendina kasutamise.

Kuna täidetud ei ole

§ 291lg 1 loetelus nimetatud tingimused.

Seega ei ole käesolevas asjas 01.01.2015 episoodi osas mitte ühtegi süüdistatava süüd kinnitavat tõendit ning ta tuleb selles süüdistuse episoodis õigeks mõista. 5.

1. September 2015 episoodi osas põhineb kohtuotsus samuti CC ütlustel, millised ei saa olla tõendiks. Maakohus pole käesolevas asjas toonud esile ühtki asjaolu, kuidas antud episoodi puhul saaks seda kasutada ja millised on need konkreetsed tunnused. Lihtsalt viide KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisule ei ole see nn modus operandi mis võimaldaks väita tõsikindlalt kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Kuna CC ütlused ei saa olla tõendiks, siis ei ole antud episoodi osas mitte ühtegi süüdistatava süüd kinnitavat tõendit ja ta tuleks õigeks mõista. 5.
2. Juuli 2016 episoodis on kohus lähtunud CC ütlustest, millised ei saa olla tõendiks. Samuti ei saa olla tõendiks tunnistaja DD ütlused. Prokurör taotles DD’a ütluste avaldamist lähtudes

§ 291lg 1 p 3.

Apellant leiab, et DD’a ütlusi ei saa samuti tulenevalt

§ 66

lg 21 p 1 ja

§ 291lg 1 tõendina kasutada.

Kõik tema ütlustes sisalduv on teatavaks saanud vahendlikult ning vahetu tõendiallikas on kohtus üle kuulatud. Kaitse poolel ei ole olnud mitte mingit võimalust tunnistajat küsitleda. Samuti on vale kohtuotsuse põhjendus nagu oleks ütluste vastuvõtmine põhjendatud seetõttu, et prokurör taotles ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Tegemist on trafaretse lausega, mis kohtumenetluses jäeti sisustamata. Prokurör taotluses ega kohus otsuses ei ole toonud esile neid asjaolusid ja põhjendusi, millest nähtuks, et need ütlused on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Vahendliku tunnistaja deponeerimata ütluste vastuvõtmine tuginedes trafaretsele põhjendusele on kriminaalmenetlusõiguse normi oluline rikkumine. Antud episoodi osas on kohtuotsuse põhjendustes tuginetud ka tunnistaja RR ütlustele, kes on alaealine. Kohtumenetluses uuriti tunnistaja ülekuulamist videosalvestiselt. Süüdistatav ja kaitsja esitasid tõendile vastuväiteid tunnistaja mõjutamise osas, mida kohus on otsuses nimetanud 4 paljasõnaliseks ja otsituteks. Kohtu etteheited süüdistatavale ja kaitsjale on vastuolulised. Kaitsja tõi kohtumenetluses välja, et tunnistaja mõjutamise asjaolu sai teatavaks alles kohtumenetluse jooksul. Seetõttu ei olnud eeluurimisel võimalik ka antud asjaolude kohta eraldi küsimusi esitada. Olukorras kus alaealise tunnistaja ütlused on peamiseks tõendiks ja tekkinud on kahtlused tema võimaliku mõjutamise osas, siis tuleks nende kahtluste kõrvaldamiseks kuulata tunnistaja uuesti üle. Apellant on seisukohal, et kui tõendi osas on kõrvaldamata kahtlusi ja täiendavat ülekuulamist võimalikuks ei peeta, siis tuleks see tõendite hulgast välja jätta. Kuna antud episoodi kohta ei ole mitte ühtegi kõlblikku tõendit, siis tuleb süüdistatav selles õigeks mõista. 5.5. Mai 2017 episoodi osas on ainsaks tõendiks kohtuotsuse põhjendustes toodud alaealise tunnistaja ütlused. Apellant leiab, et kohtuotsus ei tohiks tugineda ainsale isikulisele tõendiallikale, kelle osas on tekkinud kahtlused, et teda võidi mõjutada ning keda ei ole olnud ei kaitse poolel ega kohtul võimalus küsitleda. Samuti ei ole nimetatud episoodi osas esile toodud, millest nähtub KarS § 121 lg 2 p 2 koosseis. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, selle kohta, et põhjustatud oleks tervisekahjustus. Samuti ei ole asjaoludest nähtuvalt võimalik tuvastada valu põhjustamist. DD ütlused ei ole tõendiks – tema ütlused on deponeerimata ja tulenevalt vahetu tõendiallika kohtus ülekuulamisest ei saa ütlused olla tõendiks

§ 66

lg 21 p 1 ja

§ 291lg 1 tulenevalt.

Samuti on CC ütlused tõendina kõlbmatu

§ 66

lg 21 p 1 ja

§ 291lg 1 tulenevalt.

Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas tõendeid, mis võimaldaks süüdistatavat süüdi mõista ning süüdimõistev kohtuotsus on saavutatud vaid kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. 5.6. 25.12.2018 episood. CC ütlused ei ole antud episoodi osas tõendiks. Samamoodi nagu CC ütlused, ei ole tõendiks AA ütlused selle kohta, mida kanntanu temale väidetavalt oli rääkinud. Kuna vahetu tõendiallikas on üle kuulatud ei ole AA ütlused tõendiks tulenevalt

§ 66

lg 21 p 1 ja

§ 291lg 1.

Samuti ei saa olla tõendiks AA poolt kirja pandud ja väidetavalt kannatanult teada saadud asjaolud. Kui selline tõend oleks vastuvõetav piisaks tõendi loomiseks vaid sellest, kui tunnistaja kelle ütlused muidu ei oleks tõendina kõlblikud, ütlused pannakse paberile. AA ütlustest on tõendina kasutatav see osa, mille kohaselt CC saatis kannatanu tunnistaja juurde ning see, et tavainimene ilmselt ikkagi ei saa selliselt kohtuarsti vastuvõtule tulla. Kannatanu andis ka kohtus ütlusi selle kohta, mis põhjustel tal oli kael punane ning samuti selle kohta, miks tal oli sinikas jala peal. 5.7. 28.01.2019 episoodi osas ei ole kasutatavad CC ütlused. Apellant on seisukohal, et lähisuhtevägivalla infoleht ei tõenda süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemist. Kannatanu on ise kohtus andnud ütlusi, et tema suhtes ei ole vägivalda toime pandud ning politseisse pöördudes liialdas tema enda antud ütlustes. Kui kohus leidis otsuses, et kanntanu ütlused ei ole usaldusväärsed ja nendest ei saa otsuse tegemisel lähtuda, siis nimetatud infolehe puhul on kohus seda ikkagi teinud ja lähtunud kannatanu ütlustest. Selles osas on kohtuotsus ka vastuoluline. Väidetava ähvardamise osas on aisaks tõendiks CC ütlused. Kuna CC ütlused ei saa käesolevas asjas tõendiks olla, siis ei ole kannatanu ähvardamise kohta mitte ühtegi tõendit. Kohtuotsuses on eraldi peatükk süüdistatava käitumise iseloomustamisest. Selles on kirjeldatud tunnistajate OO, LL, GG, TT ja PP ütlused on kõik vahendlike tunnistajate ütlused. Tulenevalt

§ 66lg 21 ei ole aga sellised tunnistajate ütlused kriminaalmenetluses tõendiks.

Kohus on märkinud lähenemiskeelu taotluse kohta, et see ei kinnita mitte ühegi süüdistuses etteheidetava teo toimepanemist. Sama on kohus märkinud ka 15.02.2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohta ning 2012 a lähenemiskeelu taotluse osas. Sama on kohus märkinud otsuse põhjendustes süüdistatava poolt PP-le edastatud kirjade osas. Vaatamata sellele, et 5 kohtuotsuse põhjenduste kohaselt need tõendid justkui ei tõendaks ühtegi esitatud süüdistuse episoodi, siis on kohus märkinud, et need tõendavad süüdistatava pikaajalist vägivaldset käitumist. Eelnevalt, september 2015 episoodi osas tõi kohus eraldi justkui tõendina välja selle, et kuna süüdistatav on pikema aja jooksul toime pannud vägivallakuritegusid, siis on süüdistuses esitatud väide tõendatud. Seega üheltpoolt leides, et kohtule esitatud tõendid ei tõenda süüdistust, kuid teisalt leides, et need tõendavad süüdistatava pikaajalisi vägivaldseid kalduvusi on kohtuotsuse põhjendused omavahel ilmselges vastuolus. Ulatuslikud menetlusõiguse normi rikkumised maakohtu poolt on ilmselgelt kaasa toonud ebaseadusliku süüdimõistva kohtuotsuse. Apellant taotleb tuginedes

§ 321lg 6 tunnistaja RR ülekuulamist kohtuistungil.

Apellant taotleb võtta täiendava tõendina

§ 321lg 6 alusel vastu videosalvestis vestlusest alaealise tunnistaja RR’ega.

Apellant on seisukohal, et maakohtus uurimata tõendi vastuvõtmiseks ja uurimiseks või alaealise tunnistaja ülekuulamiseks on vajalik korraldada kohtuistung. Kui ringkonnakohus jätab apellandi taotlused rahuldamata, st ei ole nõus vastu võtma videosalvestist ega tunnistajat üle kuulama, siis ei pea apellant istungi korraldamist vajalikuks ja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 5.8. Tuginedes

§ 321

lg 6 taotleb kaitsja kuulata tunnistaja RR üle kohtuistungil; võtta vastu ja uurida videosalvestist vestlusest tunnistaja RR’ega; tühistada Pärnu Maakohtu 10.12.2019 kohtuotsus kriminaalasjas Robert Sarapiku süüditunnistamises ning teha uus kohtuotsus, millega Robert Sarapik temale esitatud süüdistuses õigeks mõista; mõista Eesti Vabariigilt välja süüdistava poolt valitud kaitsjale makstud tasu. PROKURATUURI SEISUKOHT

1. Prokuratuur on seisukohal, et Pärnu Maakohtu apelleeritav kohtuotsus on seaduslik, kohus on andnud seaduspärase hinnangu tunnistajate ütlustele ning sellest tulenevalt puuduvad alused maakohtu otsuse tühistamiseks. Nagu riiklik süüdistaja korduvalt maakohtus välja tõi, siis kogu käesolev kriminaalasi sai alguse sellest, et XX pöördus 28.01.
2. a politseisse, kuna tal oli suur hirm on elukaaslase Robert Sarapiku ees ning ta pidas reaalseks, et Robert Sarapiku viib oma ähvardused täide. Hirm jätkuva füüsilise ja psüühilise väärkohtlemise ees oli nii suur, et XX koostas politseisse pöördudes koheselt ka taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks Kuivõrd kannatanuna ülekuulamisel tuli ilmsiks Robert Sarapiku poolne pikaaegne XX väärkohtlemine ei pidanud prokuratuur mõjusaks meetmeks lähenemiskeelu kohaldamise taotlemist maakohtult, vaid otsustati maakohtult taotleda Robert Sarapiku vahistamist. Antud taotluse maakohus ka rahuldas. Kriminaalasja materjalide kohaselt julges XX tunnistada enda füüsilist ja vaimset väärkohtlemist kuni päevani, mil tema elukaaslase Robert Sarapiku tõkend vahistamine tühistati ning ta pääses vabadusse. Maakohtu istungil kannatanu eitas süüdistuses nimetatud kujul sündmuste toimumist, väites, et selliseid ütluseid andes oli ta Robert Sarapiku peale vihane ning seetõttu on tegu liialdustega. Prokuratuur nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et kuivõrd kannatanu poolt erinevates menetlusstaadiumites antud ütlused on diametraalses vastuolus ning kannatanu ei ole suutnud usutavalt põhjendada millest selline erinevus tuleneb, siis tuleb kannatanu ütlused tunnistada ebausaldusväärseks ning jätta need tõendikogumist välja. Kohus nõustus prokuratuuriga selles osas, et hoolimata sellest, et kannatanu ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta, eksisteerib küllaldaselt süüstavaid tõendeid, mis võimaldavad Robert Sarapiku süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 120 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Nii on kohus asunud riikliku süüdistaja arvates seaduspärasele seisukohale, et tunnistajate CC ja DD ütluseid saab vaadelda iseseisva tõendina kooskõlas

§ 66lg 21 p 2.

Selle seisukoha õiguspärasus tulenebki viimati nimetatud paragrahvist, millest tulenevalt tunnistaja ütlused, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendiks juhul kui tunnistaja ütluste 6 sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudus alus arvata, et ta moonutab tõde. Prokuratuuri arvates

§ 66lg 21 p 2 eeldused on antud juhul täidetud.

Tunnistajate CC kohtus antud ütlustest tuleneb, et kannatanu XX rääkides temale Robert Sarapiku vägivaldsest käitumisest enda suhtes, oli endast väljas ning mõni kord ka nuttis (06.11.2019. a kohtuistungi protokoll, lk 22-31). Samuti ei saa mööda vaadata faktist, et CC on näinud vahetult pärast kehalist väärkohtlemist kannatanul ka hematoome. Tunnistaja DD puhul avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused

§ 291

lg 1 p 3 ja lg 3 alusel, kuna kohtuistungi toimumise ajaks oli tunnistaja tervislik seisund halvenenud niivõrd, et ta ei olnud suuteline kohtusse ütluseid andma tulema. Seetõttu avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused, kuivõrd tema oli CC kõrval usaldusisikuks, kellele kannatanu oma katsumustest rääkis. Kaitsja hinnangul oleks pidanud DD ütlused deponeerima, kuivõrd juba kohtueelse menetluse ajal oli teada tema haigus. Tagant järgi tarkusena võib seda kaitsja seisukohta toetada, kuid menetlustoimingu tegemise hetkel ei viidanud menetlejale miski, et tunnistaja seisund halveneb umbes kümne kuuga nii palju, et ta ei ole suuteline kohtusse ütluseid andma tulema. Ka kaitsja ei pidanud DD ütluste deponeerimist ei kohtueelse menetluse kestel ega pärast kriminaaltoimikuga tutvumist vajalikuks, kuigi kõigi eelduste kohaselt oli tal teave tunnistaja tervislikust seisundist olemas kannatanu ja süüdistatava kaudu. Kaitsja heidab ette ka seda, et kohus ekslikult DD kohtueelses menetluses antud ütluseid vastu võttes ja neile kohtuotsuses tuginedes sedastas, et kaitsjal oli küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kaitsja leiab, et sellist võimalust tal ei olnud. Prokuratuur ei nõustu ka selle kaitsja seisukohaga, kuivõrd DD ütlused olid kriminaaltoimikus olemas ka ajal, mil kaitsjal oli võimalus kohtueelse menetluse lõppedes kriminaaltoimikuga tutvuda ning

§ 225alusel taotlusi teha.

DD ütlustega seonduvalt mingeid taotlusi kaitsja ei esitanud. Kokkuvõtvalt on prokuratuur seisukohal, et Pärnu Maakohtu 10.12.2019. a otsus on seaduslik ning puuduvad alused selle tühistamiseks, mistõttu kooskõlas

§ 337

lg 1 palub jätta Robert Sarapik kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 10.12.

1. a otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
2. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsiooniga ja prokuröri poolt esitatud seisukohaga, leiab alljärgnevat.
3. Apellant on seisukohal, et maakohus on rajanud süüdimõistva kohtuotsuse lubamatutele tõenditele. 8.1.Kaitsja on leidnud, et maakohus luges kõikide tunnistajate ütlused lubatavateks tõenditeks

§ 66

lg 21 p 2 järgi, kuid jättis tähelepanuta

§ 66lg 21 p 1.

Peab esinema

§ 291lg 1 nimetatud olukord.

Kolleegiumi arvates on kaitsja seadust ebaõigesti tõlgendanud. Nimelt nähtub apellatsioonist, et kaitsja on

§ 66

lg 21 p 2 kohaldamise eelduseks lugenud

§ 66lg 21 p-s 1 ettenähtu tuvastamise.

Selline arusaam on aga ekslik.

§ 66

lg 21 loetellu kuuluvad juhud, milliste esinemisel on tõendiks vahendliku tunnistaja ütlus ning

§ 66

lg 21 p 2 nimetatu on iseseisvaks aluseks, mis annab võimaluse tõendina käsitada tunnistaja ütlusi kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Eeltoodud vahendliku tunnistaja ütluste tõendina käsitamise alus pole seotud

§ 66

lg 2 1 p-s 1 ettenähtud

§ 291lg 1 nimetatud takistusega tunnistaja vahetuks ülekuulamiseks.

Kaitsja on viidanud RKKKo nr 3-1-1-73-15 kui lahendile, mis apellatsioonis esitatud seisukohta kinnitab, kuid ka nimetatud väide on ekslik. Riigikohus on viidatud lahendis käsitanud alaealise 7 kannatanu ütluste avaldamist

§ 2901

alusel ning olukorda, kus

§ 66lg 21 p 2 ei kohaldunud.

Maakohus on otsuses, näiteks leheküljel 6 ka avanud

§ 66

lg 21 p 2 sisu, on sellele andnud õige tõlgenduse ning kaitsja apellatsioonis esitatud ekslik arusaam ei anna ringkonnakohtule seaduslikku alust tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. 8.

2. jaanuaril 2015 ja 2015 aasta septembris ning juulis 2016 toimepandud kuritegude osas on kaitsja leidnud, et kohus on ebaseaduslikult tuginenud iseseisva tõendina

§ 66

lg 21 p 2 alusel tunnistaja CC ütlustele, kuigi

§ 66lg 21 p 1 ja § 291 lg 1 välistavad tunnistaja ütluste tõendina kasutamise.

Seega on kaitsja sidunud CC ütluste tõendina käsitamise juba eelnevalt p-s 8.1. põhjendusel ekslikult

§ 291

lg-ga 1, mistõttu kaitsja väited ei anna alust tuvastada, et CC ütlustele kui tõenditele tuginemisega on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Maakohus on eelnevalt märgitud ajal toimepandud vägivallateod tõendatuks lugenud muuhulgas tunnistaja CC ütlustega ning kolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning jagab seisukohta, et CC ütlused on otsesteks tõenditeks tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Tema ütlused on tõendiks

§ 66

lg 21 p 2 alusel kuna sai kannatanu suhtes toimepandud vägivallast teada kannatanult vahetult pärast süüdistuses esitatud sündmuste toimumist, ajal, mil kannatanu oli veel tajutu mõju all ning puudus alus arvata, et rääkides ta moonutas tõde. Kohtukolleegium ka nõustub maakohtu järeldusega, et tunnistaja CC ütluste usaldusväärsust 01. jaanuaril 2015 Robert Sarapiku poolt kannatanu väärkohtlemisest, kinnitavad ka tunnistaja PP ütlused sellest, et süüdistatav palus tal rääkida väärkohtlemise kohaks olnud X turvamehega, et viimane annaks süüdistatavale soodsaid ütlusi. Samuti kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et juulis 2016 kuriteo toimepanemise tõendatuks hindamisel on tõendina käsitatavad ka tunnistaja DD( D) kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kaitsja on jällegi viidates

§ 66

lg 21 p-le 1 ja § 291 lg-le 1 leidnud, et tunnistaja ütlused pole tõendiks kuna vahetut tõendiallikat oli kohtus võimalik üle kuulata. Kolleegium osutab, et kohtuotsusest nähtuvalt on kohus tunnistaja DD poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud ütlusi hinnanud tõenditeks

§ 66

lg 21 p 2 alusel, mistõttu kaitsja viide

§ 66lg 21 p-le 1 on asjakohatu.

Maakohus on prokuröri taotluse alusel vastu võtnud ja avaldanud tunnistaja DD kohtueelsel uurimisel antud deponeerimata ütlused

§ 291

lg 1 p 3 alusel ning hinnanud täidetuks kõik

§ 291lg 3 p-des 1-3 ettenähtud tingimused ( 1 kd.

t.lk. 87). Kaitsja on apellatsioonis menetlejale ette heitnud tunnistaja ütluste deponeerimata jätmist ja sellega seoses kaitsja poolt tunnistaja küsitlemise võimaluse puudumist. Selles osas kolleegium osutab, et

§ 691

ettenähtud ütluste deponeerimine saab toimuda vaid prokuratuuri, kahtlustatava või kaitsja taotlusel. Kaitsja oli

§ 224

kohase toimiku materjalidega tutvumise järgselt teadlik tunnistajast, kui ühest tõendiallikast kui ka tema poolt antud ütluste sisust. Samuti oli valitud kaitsjal teave tunnistaja tervislikust seisundist. Seega oli kaitsjal võimalik juba

§ 225alusel esitada taotlus tunnistaja ütluste deponeerimiseks.

Samuti andis

§ 2762

kaitsjale võimaluse ka pärast süüdistusakti kohtusse saatmist taotleda juba maakohtult tunnistaja ütluste deponeerimist. Kaitsja kumbagi seaduses ettenähtud võimalust ei kasutanud, mistõttu pole kaitsja poolt tunnistajale küsimuste esitamise võimaluse puudumine ja ütluste deponeerimata jätmine menetlejale etteheidetav. Kaitsja on jätnud ise sellise võimaluse realiseerimata. Kolleegium on ka seisukohal, et

§ 291

ettenähtud tunnistaja varasemate deponeerimata ütluste avaldamise ja tõendina käsitamise aluste olemasolul oli kohtul seaduslik põhjus prokuröri poolse taotluse rahuldamiseks ja tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste 8 vastuvõtmiseks ning avaldamiseks ja otsuses ka tõendina hindamiseks. Kolleegiumi veendumuse kohaselt deponeerimata ütluste vastuvõtmiseks ja uurimiseks seaduses ettenähtud aluste tuvastamisel pole olulist tähtsust asjaolul miks tunnistaja ütlusi pole varem deponeeritud. Kolleegium ka osutab, et isiku raske haigus on antud juhul tõendamist leidnud perearsti poolt väljastatud tõendi ( 1 kd. t.lk. 74) alusel. Samuti on kaitsja ekslikult samastanud tunnistaja ütlustele vastuväidete esitamise võimaluse tema küsitlemise võimalikkusega. Kaitsjal olid tunnistaja poolt antud ja kohtulikul uurimisel avaldatud ütluste sisu teada ning tal oli kohtuvaidlustes võimalik nende usaldusväärsust kõigutada seaduses ettenähtud võimalusi kasutades, nagu näiteks nende kõrvutamisega teiste tõenditega. Tunnistaja ristküsitlemise võimatus ütlustele vastuväidete esitamist ei takista. Siinkohal kolleegium ka viitab Riigikohtu lahendis nr 1-16-7179 sedastatule, et

§ 291lg 3 p 3 ei eelda küsitlemisvõimalust.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et kui tunnistaja annab ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, ning ütlused kuuluvad tõendina hindamisele süü küsimuse otsustamisel, on tegemist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamisega ning kaitsja seisukoht, et kohus oleks pidanud veelgi pikemalt nimetatud järeldust põhjendama, ei anna iseenesest alust tuvastada maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Juulis 2016 Robert Sarapiku poolt kannatanu suhtes vägivalla toimepanemise tõendamisel on eeltoodud tunnistajate ütluste kõrval maakohus tuginenud ka alaealise tunnistaja RR poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, millised on maakohus prokuröri taotluse alusel avaldanud

2901 lg 1 p 2 alusel. Kaitsja on apellatsioonis maakohtule teinud etteheiteid, et kaitseversioon CC poolt tunnistaja mõjutamisest on jäänud kontrollimata. Kaitsja põhjendab etteheidet asjaoludega, et maakohus jättis vastu võtmata kodus tehtud videosalvestise tunnistaja ütlustega ning jättis rahuldamata taotluse alla 14 aastase tunnistaja kohtuistungil ülekuulamiseks. Kuna apellatsioonis kaitsja esitas ringkonnakohtule analoogsed taotlused, siis ringkonnakohus 04. veebruari 2020 aasta määruse põhiosas esitas oma põhjendused taotluste rahuldamata jätmise kohta, kuid peab apellatsiooni väidetest tulenevalt siinkohal vajalikuks esitada ka kolleegiumi seisukoha. Salvestise kui tõendi osas kolleegium osutab, et

§ 63

lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida

III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust ( RKKKo 3-1-1-83-15). Kaitsja poolt taotletu kohaselt pole salvestis käsitatav ei dokumendina ega asitõendina, mis oleks seaduses ettenähtu kohaselt vormistatud, mistõttu eelneval alusel pole tegemist seadusliku tõendiga ega kuulu seetõttu vastuvõtmisele. Kaitsja on leidnud, et salvestise näol on tegemist alla 14 aastase tunnistaja ütlustega. Selles osas kolleegium osutab, et alaealise tunnistaja ülekuulamist reguleerib

§ 70

, kus lg 2 p-s 2 on sedastatud, et kui tunnistaja on noorem kui 14 aastane (nagu antud asjas tunnistaja RR) ja ülekuulamine on seotud perevägivallaga (nagu antud juhul on), siis on lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi kaasamine alaealise ülekuulamisse kohustuslik. Samuti näeb

§ 68

lg 1 muuhulgas ette, et tunnistajale selgitatakse tema õigusi, sh ka

§ 71ettenähtud õigust ütluste andmisest keelduda ja kohustusi.

Kaitsja ei ole maakohtus ega ka apellatsioonis esitanud vähimatki põhjendust, mis annaks aluse tuvastada, et videosalvestis, mis 9 kajastab alla 14 aastase tunnistaja poolt räägitut, oleks käsitatav seadusega kooskõlas kogutud tõendina. Kriminaalasja materjalidega, kaitsja poolt maakohtus väidetu alusel, on tuvastatav, et tegemist on süüdistatava kodus tehtud salvestisega. Kolleegium leiab, et alla 14 aastase tunnistaja ütlus, mis pole saadud kriminaalmenetluses ettenähtud nõuete kohaselt, pole käsitatav seadusliku tõendina. Seetõttu kolleegiumi veendumuse kohaselt on maakohus jätnud kaitsja täiendava tõendi vastuvõtmise taotluse seaduslikult rahuldamata, mistõttu pole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine tuvastatav. Eeltoodu alusel jättis ka ringkonnakohus nimetatud tõendi vastu võtmata. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et alaealise tunnistaja võimalik mõjutamine on jäänud kohtu poolt kontrollimata kuna tunnistajat pole maakohtus üle kuulatud. Kolleegium ei jaga kaitsja seisukohta nagu kaitseversioonina mõjutamisväite ainukeseks võimalikuks kontrolliks saab olla alaealise tunnistaja kohtuistungil üle kuulamine. Selline praktika pole kooskõlas

2901 eesmärgiga. Seda enam, et antud juhul on kriminaalasja materjalidega tuvastatav, nagu maakohus on otsuses ka põhjendanud, et süüdistataval on oskus manipuleerida oma lähedastega. Ka ringkonnakohus jättis alla 14 aastase tunnistaja kohtuistungil ülekuulamise taotluse rahuldamata ning peab apellatsioonist tulenevalt vajalikuks märkida alljärgnevat. Kolleegium osutab, et kaitsjale ja süüdistatavale on alaealise tunnistaja ülekuulamist kajastavat videosalvestist tutvustatud ja neile oli tagatud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi ( 1 kd. t.lk. 50-51). Kaitsjal ega süüdistataval küsimusi ei olnud, kuigi nendele oli tunnistuse sisu teada ning juhul, kui tunnistaja ütlused vägivallategude osas ei vastanuks tegelikkusele, oleks olnud loogiline küsida miks laps selliseid ütlusi annab. Mingeid taotlusi ega küsimusi kaitsja ega süüdistatav aga ei esitanud. Kaitsjal oli võimalik küsitleda maakohtus tunnistajat CC seejuures ka kaitseversiooni, tema poolt tunnistaja mõjutamise, kohta. Seega oli kaitsjal ja süüdistataval võimalik kohtuistungil vahetult ristküsitleda väidetavat mõjutajat. CC on kohtuistungil kinnitanud, et koos kannatanu XX-ga kohtus viimase tütre RR-ga. Kohtumisel rääkis laps muuhulgas ema suhtes toimepandud vägivallategudest, mida tunnistaja varem ei teadnud. Ta vaid julgustas last rääkima tõtt kasuisa vägivallatsemiste kohta, mida siis tunnistaja on pealt näinud ( 1 kd. t.lk. 105-114). Kohtuistungil on vahetult uuritud alaealise tunnistaja RR ülekuulamise protokolli ja videosalvestist ütlustega. Seega oli kaitsjal võimalik ka tugineda kaitseversiooni kinnituseks nimetatud videosalvestiselt nähtule. Kaitsja ei ole viidanud selle tõendi puhul asjaoludele, mis annaks aluse jaatada lapse mõjutamist. Kaitsjal oli ka võimalik alaealise tunnistaja ülekuulamise läbiviimise asjaolude selgituseks taotleda kohtuistungil üle kuulata menetlejat ja ülekuulamise juures viibinud lastekaitsespetsialisti, kuid kaitsja pole sellist õigust realiseerinud. Erinevalt kaitsja seisukohast leiab kolleegium, et maakohus on kontrollinud kaitseväidet tunnistaja CC poolt RR mõjutamisest ning on otsuses ka analüüsinud tõendeid ja esitanud oma järeldused sellest, miks alaealise tunnistaja mõjutamine pole tuvastatav. Nii on maakohus analüüsinud CC ütlusi kui ka andnud hinnangu alaealise tunnistaja poolt ütluste andmise asjaoludele ja seda videosalvestiselt nähtu alusel. Kolleegium, tutvunud vahetult tunnistaja ülekuulamise protokolli ja toimingut kajastava videosalvestisega, jagab maakohtu järeldust. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tunnistaja on nõuetekohaselt rakendatud ning kaitsja pole apellatsioonis seda ka vaidlustanud. Vastavalt videosalvestiselt nähtule ei kasuta tunnistaja mingeid lisavahendeid. Ta vastab menetleja poolt esitatud küsimustele selgelt ja asjakohaselt. Kolleegium ka märgib, et tunnistaja CC ei saanud ette teada milliseid küsimusi menetleja tunnistajale esitab. Nii näiteks on menetleja küsinud perega koostegemiste ja koos reisimiste kohta. Tunnistaja on meenutanud reisi sihtpunkte ning seejuures ka selgitanud, mis teda nende reiside juures häiris ja on iseloomustanud süüdistatava käitumist. Samuti on tunnistaja loogiliselt sidunud vägivallategude toimepanemise mingi kaasneva sündmuse või olukorraga. Kolleegium leiab, et videosalvestise alusel on võimalik jõuda järeldusele, et tunnistaja on olnud võimeline 10 sündmusi tajuma, neid tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama. Ta on olnud suuteline oma eale vastavalt sündmusi tõepäraselt taasesitama ja menetlusesemeks olevate sündmuste osas detaile siduma kaasnevate tegevustega ja olukordadega ning seejuures oli võimeline eristama tema enda poolt kogetu ja emalt teadasaadud infot. Kolleegium ei tuvastanud tunnistaja ütluste andmisel mingeid viiteid tema eelnevale mõjutamisele ning analoogselt maakohtuga leiab, et tunnistaja ütlused on käsitatavad usaldusväärsete tõenditena. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et eelnimetatud taotluste rahuldamata jätmise osas pole maakohtu otsuses esitatud põhjenduste pinnalt tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis annaks aluse alaealise tunnistaja ütluste usaldusväärsete tõendite kogumist välja jätmiseks. Kaitsja on leidnud, et septembris 2015 toimepandud kuriteo tõendamisel pole seaduslik arvestada süüdistatava poolt toimepandud tegude sarnasust. Kolleegium sellise seisukohaga ei saa nõustuda. Nimelt on kohtupraktikas ( vt nt RKKKo nr 31-1-8-10) kinnistunud arusaam, et nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) on niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt. Modus operandi'st kui usaldusväärsest tõendamise moodusest võib rääkida ka juhtudel, mil spetsiifika ei seisne ainuüksi kuriteo enese toimepanemise viisis, vaid nende kuritegude avaramat ajalist tausta kajastavates erinevates tunnustes. Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kolleegium leiab, et juba vaidlustatud kriminaalasjas maakohtu poolt tuvastatud sarnased kannatanu suhtes vägivalla toimepanemise juhud, kui ka kohtule esitatud Robert Sarapiku eelnevat elukäiku iseloomustavad tõendid, nagu näiteks kriminaalasja lõpetamise määrus ( 1 kd. t.lk. 70-71), andsid maakohtule seadusliku aluse tõendamise moodusena kasutada modus operandi'it. 8.

1. Mais 2017 toimepandud kuritegude osas on isikuliseks tõendiks tunnistaja RR ütlused. 2017 aasta mais aset leidnud sündmuste osas on RR andnud ütlusi, et tema nägi kuidas Robert Sarapik lõi ema peaga vastu seina. Kolleegium on juba eelnevalt otsuses esitanud oma põhjendused sellest, miks alaealise tunnistaja RR kohtueelsel uurimisel antud ütlused on usaldusväärsete tõenditena käsitatavad ning jõudnud järeldusele, et nendega on võimalik süüdistatava süü küsimuse lahendamisel arvestada. Seega kaitsja väide, et antud kuriteo toimepanemise osas tõendid puuduvad on ekslik. Kaitsja on leidnud, et selles episoodis pole tõendatud valu ja tervisekahjustuse tekitamine. Kolleegium tõdeb, et maakohus ei ole iga kuriteo suhtes eraldi esitanud oma põhjendusi KarS § 121 koosseisu tunnusena ettenähtud valu tekitamise või tervise kahjustamise kohta, kuid kohus on sellekohase põhjenduse esitanud otsuse lk 13, andes kokkuvõtvalt hinnangu kõikide episoodide kohta koosseisulise tunnuse tuvastamise osas. Seejuures on maakohus viidanud ka asjakohastele Riigikohtu lahenditele. Apellatsiooni väidetele kolleegium vastab, et peaga vastu seina löömine, milline käitumine on tunnistaja ütluste kohaselt tõendamist leidnud, on objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast valu tekitav, valu on sellise löömise tüüpiline tagajärg, mistõttu on süüdistatavale ka omistatav. Siinkohal kolleegium ka osutab, et maakohus ei ole kannatanu ütlusi tõendina käsitanud ning selles osas pole apellatsioonis vastuargumente esitatud, mistõttu kaitsja viited kannatanu poolt antud ütlustele ei ole asjakohased ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 11 8.
2. Novembris 2018,
3. detsembril 2018 ja
4. jaanuaril 2019 toimepandud kuritegude osas on kaitsja uuesti leidnud, et tunnistajate CC ja DD ütlused ei ole tõendina käsitatavad. Sellise väite ekslikkust on ringkonnakohus jube eelnevalt otsuses põhjendanud ja siinkohal selle kordamist vajalikuks ei pea. Novembris 2018 vägivallategude toimepanemise tõendamisel on maakohus tuginenud ka kriminaalmenetluse käigus kogutud fotodele, kust nähtub kannatanu jalale tekitatud hematoom. Selline tõend riimub tunnistajate ütlustega kannatanu suhtes toimepandud vägivalla osas ning nimetatud tõendid kogumis andsid maakohtule piisava aluse lugeda tahtliku vägivalla toimepanemine tõendatuks.
5. detsembri 2018 toimepandud vägivallategude tõendamisel on kohus süüdimõistva otsuse rajanud tunnistaja CC ütlustele, kes vahetult kuulis telefonis süüdistatava ja kannatanu kaklemist ja sõnavahetust ning lapse nuttu. Samuti on tõendina käsitatud telefoni sõnumite väljavõte, kus vahetult pärast sündmusi kannatanu kirjutab CC-le, et süüdistatav lõi teda näkku, et silma alt on valus ja punakas (
6. kd. t.lk. 52-60). Nõustuda saab kaitsja väitega, et kohtuarsti AA ütlused osas, milles ütluste sisuks on kannatanu poolt temale arstlikul läbivaatusel räägitu, pole tõendina käsitatav. Samas kolleegium leiab, et kuigi kohtuotsuses on küll paar lauset sellest, mida kannatanu läbivaatusel arstile selgitas, siis otsusest nähtuvalt on kohus siiski AA kui kannatanu läbivaadanud arsti selgitavaid ütlusi arvestanud vaid läbivaatuse käigus tuvastatud vigastuste osas, millised on kajastatud ka AA poolt koostatud vastuses ( 1 kd. t.lk. 144-145). Nimelt sellest, et
7. detsembril 2018 tuvastas arst kannatanu XX-l valulikkuse kaela eespinna komplemisel ja pehmete kudede turse ja vähese punetuse vasakul pool silma alalaul ja vasaku sarna piirkonnas, mis komplemisel valulik. Nimetatud diagnoosi tuvastamise kohta on arst AA andnud selgitavaid ütlusi ka kohtuistungil ( 1 kd. t.lk. 161-165) ning on kinnitanud eelnimetatud vigastuste tuvastamist ning selles osas on tema ütlused tõendina käsitatavad. Kolleegium leiab, et eelnimetatud tõendite põhjal on maakohus seaduslikult lugenud tõendatuks süüdistatava poolt
8. detsembril 2018 kannatanu tahtliku väärkohtlemise. Süüdistuses inkrimineeritud
9. jaanuari 2019 kuritegude toimepanemised on maakohus lugenud tõendatuks lisaks CC ütlustele veel ka lähisuhtevägivalla infolehe ja patsiendikaardi ( 1 kd. t.lk. 23) andmetele toetuvalt. Kaitsja on leidnud, et kuna kannatanu XX ütlused, kui ebausaldusväärsed, on kohus kõrvale jätnud, siis on tuginemine infolehele ja patsiendikaardile selle järeldusega vastuolus. Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu poolt sedastatule ( vt nt RKKKo nr 3-1-1-67-10) tuleb patsiendikaart kui dokument lugeda lubatavaks tõendiks üksnes osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Juhul, kui kannatanu ütlused kohtus on selgelt vastuolulised asjaolude suhtes, mida menetlusväliselt koostatud dokumendiga soovitakse tõendada, saab kohus dokumendis kajastatud ütlusi arvestada ainult tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega antud juhul patsiendikaardil sisalduv teave, mis on arsti poolt kaardile kantud kannatanu ütluste alusel, pole iseseisva tõendina käsitatav. Samas kolleegium märgib, et maakohus ei olegi patsiendikaardil kajastatud kannatanu poolt antud selgitusele toetunud, vaid on seaduslikult põhjendanud, et patsiendikaardil ( 1 kd. tlk 23) arsti poolt kannatanule pandud diagnoos ja nimelt pindmine kaelavigastus, kurgupiirkonna kontusioon, kinnitab süüdistuses etteheidetud tegude toimepanemist. Seega on maakohus patsiendikaardile kui tõendile andnud seadusliku ja kohtupraktikaga kooskõlas oleva hinnangu. Lähtuvalt eeltoodust on kolleegiumi hinnangul ebaõige kaitsja seisukoht, et patsiendikaardile pole võimalik kuriteo toimepanemise tõendamisel tugineda. Lähisuhtevägivalla infolehe osas (1 kd. t.lk. 22) kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et antud juhul infoleht ei tõenda süüdistuses etteheidetud teo toimepanemist ega kannatanul vigastuste olemasolu. Kannatanu ütluste kui tõendi ebausaldusväärseks tunnistamisega seonduvalt saab 12 eelnimetatud dokumendi alusel vaid infot sellest, et kannatanu on pöördunud politseisse. Nimetatud asjaolu osas igasugused vaidlused puuduvad. Samas kolleegium leiab, et eelnimetatud tõendi väljajätmine süüd kinnitavate tõendite hulgast ei too kaasa kohtu põhjendatud järelduste osas muudatuste ega ka õigeksmõistva otsuse tegemist. 8.
10. Kohus on andnud otsuses hinnangu Robert Sarapikku iseloomustatavatele tõenditele ja jõudnud järeldusele, et tegemist on vägivaldse isikuga. Kolleegium märgib, et tunnistajate OO ( 1 kd. t.lk. 27-29), LL ( 1 kd. t.lk. 30-34), TT ( 1 kd. t.lk. 34-38), TT ( 1 kd. t.lk. 38-42) ja GG ( 1kd. t.lk. 42-45) ütlustest nähtub, et süüdistatava poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamisest on nad kuulnud kas siis kannatanult või tunnistaja RRlt, kuid neist ei nähtu, et kannatanu või tunnistaja oleks kirjeldanud vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid, olles tajutu mõju all. Kannatanu XX on kohtuistungil ülekuulatud ja tunnistaja RR kohtueelsel uurimisel antud ütlused on avaldatud ja uuritud. Seetõttu on eelnimetatud tunnistajate ütluseid võimalik käsitada vaid kaudsete tõenditena nii kannatanu kui tunnistaja RR ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Maakohus on kannatanu XX ütlused tunnistanud ebausaldusväärseteks, ning selle järelduse osas pole apellatsioonis asjakohaseid vastuargumente esitatud. Seetõttu tunnistajate ütlused Robert Sarapiku vägivaldsusest, millest on tunnistajad kuulnud kannatanu käest, pole käsitatavad Robert Sarapikku iseloomustavate tõenditena. Küll on aga tunnistajate LL, TT ja DD ütlusi sellest, mida neile on rääkinud tunnistaja RR, võimalik arvestada viimase ütluste usaldusväärsust kinnitavate tõenditena sellest, et Robert Sarapik on kannatanu suhtes olnud vägivaldne ning, et kodust toimunust pole lubatud teistele rääkida. Kaitsja etteheide tunnistaja PP, kui vahendliku tunnistaja ütlustega arvestamise osas, pole antud juhul asjakohane, kuna tunnistaja ütlusi on maakohus arvestanud CC ütluste usaldusväärsust kinnitavatena, mitte aga iseseisva otsese tõendina süü küsimuse otsustamisel. Samas kolleegium leiab, et PP ütlused sellest, et Robert Sarapik, elades nendega koos, kasutas korduvalt nii tema ema kui ka tema suhtes füüsilist vägivalda, on süüdistatavat iseloomustava materjalina arvestatavad. Nimetatud tunnistaja ütlusi kinnitavad ka kriminaalasja kirjalikud materjalid ja nimelt PP poolt Pärnu Maakohtule tehtud avaldus lähenemiskeelu kohaldamiseks ( t.lk. 68-69). Samuti kolleegium nõustub maakohtuga, et Lääne Ringkonnaprokuratuuri 15.
11. 2013 määrus, mille kohaselt lõpetati

§ 202lg 1,2,7 alusel Robert Sarapiku suhtes Kar

S § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise kohta alustatud kriminaalmenetlus ( 1 kd. t.lk. 70-71) annab, koos vaidlustatud kriminaalasjas tuvastatuga aluse jõuda järeldusele, et Robert Sarapik on olnud vägivaldne juba aastaid. Seetõttu ei anna GG ja OO ütluste süüdistatavat iseloomustavate tõendite kogumist väljajätmine ning LL, TT ja DD ütluste arvestamine vaid tunnistaja RR ütluste usaldusväärsuse hindamisel, alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. Kaitsja ei ole eraldi vaidlustanud Robert Sarapikule mõistetud karistust. Kolleegium ei tuvastanud süüdistatava olukorda raskendavat materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis oleks kaasa toonud ebaõige karistuse mõistmise. Seetõttu maakohtu lahend karistuse mõistmise osas muutmisele ei kuulu.
2. Apellatsioonis on taotletud maakohtu menetluses valitud kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud tasu Robert Sarapikule hüvitamist. Maakohus on menetluskulud süüdistatavalt välja mõistnud

§ 180lg 1 alusel ehk siis seoses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega.

Kolleegium maakohtu süüdimõistvat otsust ei tühista ega mõista süüdistatavat õigeks, mistõttu maakohtu otsus menetluskulude süüdistatavalt väljamõistmise osas tühistamisele ei kuulu. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 10.

detsembri 2019 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 13 12. Valitud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude Eesti Vabariigilt Robert Sarapiku kasuks väljamõistmist. Kolleegium leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonimenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist

§ 185

.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Antud juhul toimus apellatsioonimenetlus vaid süüdistatava huvides esitatud kaitsja apellatsiooni alusel. Ringkonnakohus tegi

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, mistõttu jääb valitud kaitsjale makstud tasu Robert Sarapiku kanda. ( allkirjastatud digitaalselt) 14