Obsah (12)

§ 8§ 76§ 82§ 101§ 108§ 164§ 1§ 415§ 113§ 94§ 42§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Zakaria Nemsitsveridze Otsuse tegemise aeg ja koht 03. märts 2020, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-19-20219 Tsiviilasi Akt

) § 208 mõistes.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule.

§ 82

lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. ESS § 96 lg 1 p 4 ja liitumislepingu nr XXX kliendinumbriga XXX kohaselt on kostja kohustatud tasuma talle osutatud teenuse ja tema poolt ostetud kaupade eest tasu. Kostja ei ole täitnud Elisa Eesti AS-ga sõlmitud lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõude omandanud loovutamise teel. Vastavalt

§ 164

lg-le 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 164lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.

Lähtudes eeltoodust kohus rahuldab hageja nõude arvetest nr XXX, nr XXX ja nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse summas 134 euro 31 sendi väljamõistmiseks kostjalt. 3.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja ei ole hagis esitanud asjaolusid, milliste alusel peaks või saaks kohus asuda seisukohale, et tegemist ei olnud tarbijalepinguga.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 101

lg 2 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 94

lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäär perioodil
3. juulist 2016 kuni käesoleva otsuse koostamiseni on 0,00 %. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingust tulenevas määras 0,07 % päevas ajavahemiku eest
4. novembrist 2016 –
5. detsembrini 2019 summas 104 eurot 8 senti. Seega on hageja poolt nõutav viivisemäär 25,55 % aastas. Lepingus kokkulepitud viivisemäär ületab vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära rohkem kui 3 korda (3.19375 korda). Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega. Kohtupraktika kohaselt

§ 42

lg 3 p 5 ja

§ 42

lg 1 järgi on eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu

1. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on viivisenõude esitanud selliselt, et arvetest tulenevat viivist nõuab hageja kuni hagiavalduse esitamiseni kindla summana ja alates
2. detsembrist 2019 protsendina.

§ 82

lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

1. novembri 2016 arve nr XXX maksetähtaeg on kindlaks määratud
2. november 2016 ning
3. detsembri 2016 arve nr XXX maksetähtaeg on kindlaks määratud
4. detsember
5. TsÜS § 136 lg 7 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäevaga, saabub tähtpäev sellel kuupäeval. Sama paragrahvi lg 9 järgi tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemikku keskööst keskööni. TsÜS § 137 lg 1 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on kostja viivituses
6. novembri 2016 arve nr XXX tasumisega alates
7. novembrist 2016 ja
8. detsembri 2016 arve nr XXX alates
9. detsembrist
10. Lähtudes eeltoodust on sissenõutavaks muutunud viivis põhinõude 67 euro 31 sendi puhul 16 eurot 56 senti ning 67 euro puhul 16 eurot 5 senti. Seega rahuldab kohus hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks kostjalt osaliselt summas 32 eurot 61 senti. Seda ületavas osas sissenõutavaks muutunud viivise nõude jätab kohus eeltoodud põhjendustel rahuldamata. Tulenevalt hageja nõudest ja TsMS § 367 mõistab kohus viivise arvetest nr XXX ja nr XXX tulenevalt alates
11. detsembrist 2019 protsendina

§ 113lg-s 1 teises lauses sätestatud määras, s.o otsuse tegemise ajal 8% aastas.

4.

§ 1132

lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja taotleb sissenõudmiskulude hüvitamist 25 euro ulatuses. Hageja võib lepingu üldtingimuste p 5.2.3. ja 6.1.7. ja

§ 1132lg 2 p 1 alusel nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist kokku 25 eurot.

Selles osas tuleb hagi rahuldada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 177 lg 1 kohaselt määratakse kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahaline suurus. Hageja on hagiavalduses taotlenud kostjalt menetluskuluna tasutud riigilõivu summas 75 eurot ning õigusabikulu summas 420 eurot väljamõistmist.
2. Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise ja kostjalt väljamõistmise taotlus on põhjendatud osaliselt. Riigilõiv on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 ja § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses, s.o 75 eurot. Kohus selgitab, et antud juhul oleks hagejal olnud mõistlikum ning soodsam esitada oma nõue maksekäsu kiirmenetluse avaldusena. Kostja on menetlusdokumendid käesolevas asjas isiklikult allkirja vastu kätte saanud. Maksekäsu kiirmenetluse sisseviimise eesmärgiks oligi lihtsamate nõuete menetlemise kiirendamine ja menetlusökonoomia. Nõue, milles põhivõlg on kahest arvest tulenevalt kokku 134 eurot 31 senti, ongi just selline nõue, mille tuleks maksekäsu kiirmenetluses menetleda. Seega ei ole kohtu hinnangul põhjendatud koheselt hagi esitamine kohtule, vaid seda tuleks teha maksekäsu kiirmenetluse avaldusena. Kuna hageja on valinud kostja jaoks kulukama menetluse, siis ei pea kohus õiglaseks jätta riigilõivu 75 eurot kostja kanda, vaid teha seda osas, milline oleks hagejal tulnud tasuda maksekäsu kiirmenetluses ehk 45 euro ulatuses. Seega jätab kohus ülejäänud riigilõivu summas 30 eurot hageja enda kanda. Kostja ei pea kandma neid kulutusi, mida hageja on kunstlikult suurendanud.
3. Hageja taotleb õigusabikulu 420 eurot kostjalt väljamõistmist. Väljamõistetav menetluskulu suurus ei tohiks rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Hagiavalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas on õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu
4. mai
5. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi on lepinguline esindaja kulutanud 1,5 tundi dokumentide komplekteerimisele ja analüüsimisele ja 2 tundi hagiavalduse koostamisele. Kohus leiab, et vastav ajakulu nimetatud toimingutele pole põhjendatud. Tsiviilasi ei ole kohtu hinnangul olnud niivõrd keeruline ja mahukas, et see õigustaks menetluskulude väljamõistmist suuremas summas kui tsiviilasja hind. Hageja on ka esitanud analoogseid hagisid, mistõttu ei ole kohtu hinnangul esindaja ajakulu nimekirjas nimetatud ulatuses põhjendatud. Kohus leob põhjendatud ja vajalikuks hageja õigusabikuluks 200 eurot. Hageja põhjendatud ja vajalik kulu kokku on 245 eurot. Hageja on kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada mistõttu kuuluvad hageja lepingulise esindaja kulud vastavalt TsMS § 174 lg 10 hüvitamisele koos käibemaksuga. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt ca 68 % ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja põhjendatud menetluskuludest 68% kostja kanda, s.o 166 eurot 60 senti ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud. Hageja on taotlenud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ka viivise tasumist TsMS § 177 lg 2 alusel. Osundatud sätte kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse teatavakstegemine ja täidetavaks tunnistamine 8. Vastavalt Ts

MS § 455 lg 1 toimetab kohus otsuse menetlusosalistele kätte. 9. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Zakaria Nemsitsveridze Kohtunik