RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-6908 Otsuse kuupäev Tartu, 20. mai 2020. a Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal Kohtua

) § 1 lg-t 2, mille järgi tuleb eeldada töölepingut ning vaidluse korral loetakse, et sõlmiti tööleping, kui tööandja ei tõenda vastupidist või kui ei ole ilmne, et sõlmiti muu leping. Asjas ei ole ilmne, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, ning kostja ei esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et poolte vahel ei olnud töölepingut. Töölepingu olemasolu ja see, et ka kostja arvates olid pooled töösuhtes, nähtub hageja ülesütlemisavaldusest, igakuistest tasu maksmise väljavõtetest, koondpalgateatistest, kostja kuriteokaebuse teatisest, teistes tsiviilvaidlustes esitatud menetlusdokumentidest, töötamise registri väljavõttest ja poolte kirjavahetusest. Samuti kinnitab töölepingu olemasolu poolte käitumine. Kostja maksis hagejale tasu regulaarselt üks kord kuus, mitte pärast töö valmimist, ning tasus teistele isikutele hageja tööga seotud arved. Kostja ei ole tõendanud, et hageja töötas töövõtulepingule omaselt iseseisvalt, ning hageja ei ole seda väidet ka omaks võtnud. Tõenditel ei põhine kohtute eeldus ja põhjendamata on seisukoht, et hageja töö iseloom eeldas iseseisvust, mitte kostjale allumist, tööaega ja -kohta. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja väidet, et töövõtulepingul ei ole tema allkiri, olles sellega töövõtulepingu ehtsuse vaidlustanud, ning et seda ei olnud kunagi täitma asutud. Ringkonnakohus ei käsitlenud hageja väiteid poolte kokkulepitud tasu suuruse kohta ega põhjendanud, miks ei tõenda tasu suurust Statistikaameti väljavõte. Lisaks jättis ringkonnakohus alusetult vastu võtmata asjakohased ja olulised dokumentaalsed tõendid. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastme menetluskulu 577 eurot 50 senti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. 4

§ 1lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga.

Sama tulenes enne 1. juulit 2009 kehtinud

-i sätetest, mille kohaldamisel leidis kolleegium korduvalt, et juhul, kui lepingulise suhte olemust ei ole selle tunnuste alusel võimalik üheselt määrata ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Seejuures on kolleegium selgitanud, et üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05, p 18 ja nr 3-2-1-9-05, p 18;
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08, p 12;
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 10;
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10, p 11;
9. juuni
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14). Need seisukohad kohalduvad ka alates
11. juulist 2009 kehtiva

-i korral. Seadusandja eesmärk panna suurem tõendamiskoormus väidetavale tööandjale, nähtub nii

§ 1

lg 2 sõnastusest kui ka

-i eelnõu seletuskirjast (Riigikogu XI koosseis; 299 SE seletuskiri, lk 8). Seega tuleb eeldada töölepingut, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib oodata üksnes tasu eest. Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegutses ajavahemikus
2. aprill 2012 kuni
3. mai 2016 kostja juures projektijuhina, otsides talle kliente, kellele pakkus sanitaartehniliste ja ventilatsioonitööde tegemist, otsides ja tellides tööks vajalikke materjale ja organiseerides objektidel tööd, ning kostja maksis hagejale selle eest iga kuu tasu. Kolleegiumi hinnangul ei anna need asjaolud alust leida, et on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping. Maa- ega ringkonnakohtu otsusest ei nähtu hageja tegutsemisega seotud asjaolusid, mis on ilmselgelt omased üksnes muule kui töölepingulisele suhtele. Projektijuhi tööd on võimalik teha nii töö- kui ka mõne muu teenuse osutamise lepingu alusel. Seega ei ole põhjendatud kohtute järeldus, et kuna on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, tuleb lugeda tuvastatuks, et pooled ei ole sõlminud töölepingut.

§ 1lg 2 kohaselt tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist oli töölepinguga.

Seega peab kostja tõendama, et pooled sõlmisid muu teenuse osutamise lepingu. 13. Tuvastamaks vaidlusaluse lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid iseloomustavaid tunnuseid. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile (

§ 1lg 1).

Kuna ainuüksi töötegija mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramiseks oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt nr 3-2-1-3-05, p 15; 5

§ 1

lg 4 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut lepingule, mille kohaselt tööd tegema kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Seega peab väidetav tööandja

§ 1

lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Lisaks eeltoodule tuleb õigussuhte kindlaksmääramisel arvestada ka konkreetse juhtumi muude asjaoludega. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Seega on lepingu olemuse kindlakstegemiseks võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes. Kolleegium rõhutab, et kriteeriume, mille alusel õigussuhet kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis (vt ka nr 3-2-1-3-05, p 15 ja nr 3-2-1-9-05, p 15). Isegi kui iga esitatud asjaolu iseseisvalt ei kinnita väidetavat lepingut, võivad need koos seda tõendada. 14. Kohtud, tuvastades muu võlaõigusliku suhte üksnes poolte sõlmitud kirjaliku tähtajalise töövõtulepingu ning kostja väidete alusel, eksisid

§ 1lg-te 1, 2 ja 4 ning VÕS § 29 lg 5 kohaldamisel. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud ka Ts

MS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust ning § 442 lg-s 8 ettenähtud otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus on TsMS § 656 lg 1 p-s 5 ja lg 2 esimeses lauses sätestatut rikkudes jätnud maakohtu menetlusõiguse normide rikkumise kõrvaldamata. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja viidanud töösuhet iseloomustavatele asjaoludele ja esitanud tõendeid, nt pangakonto väljavõtte, koondpalgateatise, Maksu- ja Tolliameti infosüsteemi väljavõtte ning kostja seisukohad teistes menetlustes. Samas ei ole kohtud hageja väiteid ja tõendeid nõuetekohaselt hinnanud. Samuti ei ole kohtud viidanud töövõtulepingu jätkumist ning alluvussuhte puudumist ja hageja olulist iseseisvust kinnitavatele tõenditele. Ainuüksi sellest, et hageja ei vaidlustanud töö jätkumist pärast kirjalikus töövõtulepingus kokkulepitud tähtaega, ei saa järeldada töövõtulepingu jätkumist. Hageja peamise seisukoha järgi olid pooled sõlminud töölepingu. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et isegi siis, kui pooled olid sõlminud tähtajalise töövõtulepingu, oli poolte vahel pärast selle tähtaja möödumist töösuhe. Kuigi

§ 4

lg 2 esimese lause kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult, loetakse sama sätte teise lause järgi tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. 15. Kolleegiumi hinnangul saab asja uuesti lahendada ringkonnakohus, kellel on TsMS § 652 lg 3 kohaselt õigus tuvastada maakohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid, samuti TsMS § 652 lg 5 ja § 653 järgi õigus ümber hinnata maakohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. 6

§ 6lg-d 4 ja 9).

Kui kostja ei tõenda asja uuel läbivaatamisel, et poolte vahel oli muu võlaõiguslik teenuse osutamise leping, tuleb lugeda, et pooled olid töösuhtes. 17. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et poolte sõlmitud kirjalik töövõtuleping tuleb lugeda töölepinguks, mis jätkus ka pärast kokkulepitud tähtpäeva (

§ 80

lg 3), või kui pooled sõlmisid pärast töövõtulepingu lõppemist töölepingu (

§ 4lg 2 teine lause), peab ringkonnakohus lahendama ka hageja töötasunõude.

Hinnates poolte väiteid ja esitatud tõendeid töötasu kokkuleppe kohta, tuleb silmas pidada, et VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt ei ole töölepingu pooltel iseenesest keelatud leppida kokku sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavast väiksemas tasus (VÕS § 1 lg 1,

§ 2

). Samas tuleb arvestada

§ 29lg-s 6 sätestatud keeluga maksta töötajale alammäärast madalamat töötasu.

Kui poolte kokkulepet töötasu suuruse kohta ei ole võimalik tuvastada, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda

§ 29lg-st 2.

Selle sätte kohaselt, kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Kolleegium on seisukohal, et kuna töölepingu, sh töötasu kokkuleppe kirjalikult vormistamine on tööandja kohustus (

§ 4

lg 2, § 5 lg 1 p 5, § 115 ja § 117) ning töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks, kellel suulise töölepingu korral ei ole üldjuhul kirjalikke tõendeid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seadusest tuleneva kohustuse järgimata jätmise tõttu, kannab kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski tööandja (vt ka Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 12 ja 299 SE seletuskiri, lk-d 31-32). Seega juhul, kui tööandja ei tõenda töötasu suurust, on töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust on võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega.
3. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu määrata.
4. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostja tasutud kassatsioonikautsjon. (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks, Ants Kull, Kaupo Paal 7