4-19-6358/22

(9)oleva fotoaparaadi Canon EOS 70D, mille kasutamise eest ta oli vastutav, et sellega pildistada oma tütre ettevõtte tooteid nende reklaamiks ning fotoaparaat oli XX kasutuses

1. oktoobrist kuni
2. novembrini
3. Väärteoprotokolli kohaselt kasutas XX kümme päeva avalikku vahendit kolmanda isiku huvides omakasu eesmärgil, mis tõi viimasele kaasa ebavõrdse eelise, kuna puudus vajadus tasuda fotografeerimisteenuse või fotoaparaadi eest. Selliselt rikkus XX KVS § 5 lg 2 ja tema tegu kvalifitseeriti KVS § 17 järgi.
4. Harju Maakohus põhjendas väärteomenetluse lõpetamist järgmiselt. 3.
5. Kohus leidis, et XX oli ametiisik KVS § 2 lg 1 mõttes ja väärteoprotokollis märgitud fotoaparaat on avalik vahend KVS § 5 lg 2 tähenduses. Samuti luges kohus tõendatuks, et XX kasutas kõnealust fotoaparaati kolmanda isiku huvides ning rikkus sellega ametikohustust kasutada seda sihipäraselt. Vaatamata eeltoodule leidis kohus, et fotoaparaadi kasutamine ei toonud avaliku huvi seisukohast kaasa ebavõrdset või põhjendamatut eelist ametiisikule või kolmandale isikule. 3.
6. Kohus selgitas, et ebavõrdse eelise mõiste on seaduses määratlemata. Eelduslikult tuleb lähtuda teistest isikutest, kes samas olukorras vajanuks vastavate fotode tegemist ehk isikutest, kes soovivad oma tooteid pildistada Wolt Food rakenduse jaoks või muul kaubanduslikul eesmärgil. Igasugune avaliku vahendi kasutamine kolmanda isiku huvides ei ole käsitatav ressursi korruptiivse kasutamisena, vaid ainult selline, mis loob ebavõrdset või põhjendamatut eelist. Väärteoprotokolli kohaselt seisnes eelis selles, et puudus vajadus tasuda fotoaparaadi või fotografeerimisteenuse eest. Kohtu hinnangul ei nähtu väärteoasjas kogutud tõenditest viiteid fotografeerimisteenuse tellimise ja selle eest tasumise vajadusele. XX selgitas, et ta oleks teinud pildid igal juhul ise ega oleks lasknud tütrel selle eest maksta. Kohtul polnud põhjust pidada neid ütlusi ebausaldusväärseks, sest menetlusalune isik kinnitas, et pildistamine kuulub ka tema tööülesannete hulka - milleks ongi vastav fotoaparaat talitusele väljastatud. Kuna XX tegi pildid ise, saab ebavõrdse eelise saamise etteheide seisneda vaid fotoaparaadi kasutamises. Ka kohtuistungil leidis kohtuväline menetleja, et XX tütar sai ebavõrdse eelise tulenevalt sellest, et menetlusalune isik sai kasutada piltide tegemiseks ametiasutusele kuuluvat fotoaparaati. Kohus nõustus kaitsjaga, et fotoaparaadi ainsaks eeliseks on asjaolu, et see võimaldab pildistamisel määrata mugavalt pikslite arvu – nii nagu kõik teised sama tüüpi peegelkaamerad. Kohtuväline menetleja ei ole ümber lükanud XX väidet, et fotosid oleks saanud teha nii mobiiltelefoniga kui ka talle kuuluva digitaalkaameraga ja ametiasutusele kuuluvat fotoaparaati kasutas ta mugavusest, mitte seetõttu, et piltide tegemine oleks olnud muude isiku kasutuses olevate vahenditega võimatu, väga keeruline või nõuaks täiendavaid kulutusi. Tegemist ei ole sellise vahendiga, millele ligipääs väljaspool ametiasutust oleks oluliselt takistatud (nt mõni ese, materjal või andmed, mis ei ole tavakäibes saadaval). Samuti ei ole tuvastatav, et avaliku huvi seisukohast oli XX tütre ettevõte selle fotoaparaadi kasutamise tulemusena oluliselt paremas konkurentsiolukorras, saanuks muu turueelise või teeninuks selle tagajärjel hõlpsamini tulu võrreldes teiste samal turul tegutsevate ettevõtetega. Sisuliselt ei ole võimalik välja arvutada fotoaparaadi või mälukaardi kulu, mis kaasnes etteheidetavate piltide tegemisega ja milles võiks väljenduda ametiasutusele selle tagajärjel tekkinud varaline kahju. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et sel viisil fotoaparaadi kasutamise puhul ei ole võimalik rääkida avaliku huvi seisukohast ebavõrdse eelise saamisest, mistõttu ei ole täidetud teo objektiivne koosseis. See toob kaasa väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 3.
7. Lisaks leidis kohus, et ka juhul, kui asuda seisukohale, et XX tütar sai eelise, siis ei saa tema tegu pidada süüliseks. Kohtu hinnangul tegutses menetlusalune isik sel juhul vältimatus keelueksimuses, mis tooks samuti kaasa väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 2

(9)Kokkuvõtlikult tuvastas kohus, et tööandja ei ole kehtestanud talitusele väljastatud fotoaparaadi kasutamise korda, mistõttu ei tajunud menetlusalune isik, et tema tegevus on keelatud, pidades seda analoogseks talle väljastatud mobiiltelefonis oleva kaamera kasutamisega, mille keeldu samuti kehtestatud ei ole. XX-le kehtinud tööjuhiste hulgas puuduvad selge reeglistik ja põhimõtted, mis võimaldanuks menetlusalusel isikul oma käitumist suunata. Seetõttu polnud XXl võimalik oma eksimust vältida. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

2. märtsil 2020 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus kohtuvälise menetleja PPA sisekontrollibüroo apellatsioon, milles taotletakse Harju Maakohtu
3. veebruari 2020 otsuse tühistamist, XX süüditunnistamist KVS § 17 järgi ja tema karistamist rahatrahviga. Apellant nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 4.
4. Apellant ei nõustu maakohtu otsusega selles, et kolmas isik ei saanud PPA fotoaparaadi kasutamise tõttu avaliku huvi seisukohast ebavõrdset eelist ning leiab, et kohus ei ole sellisele järeldusele jõudmist piisavalt põhjalikult ja järjekindlalt selgitanud. XX väited on vastuolulised – pigem oleks olnud mugav kasutada isiklikke vahendeid, kui hakata fotoaparaati töö juurest tooma, vastutada selle terviklikuna säilimise ja mittekaotsimineku eest ning hakata välja selgitama, kas keegi soovib sel ajal pilte teha. Seega pidi olema XX-l ja tema tütrel kindel põhjus, miks kasutada just PPA fotoaparaati ning kui seda ei oleks saanud kasutada, oleks XX ja tema tütar pidanud leidma muud vahendid, millega nõuetele vastavaid fotosid teha või andma järgi fotode kvaliteedis. Kui menetlusaluse isiku ja tema tütre kasutuses oleks olnud vahendid, millega nõuetele vastavaid fotosid teha, ei oleks XX pidanud töö juurest fotoaparaati tooma. Kui teine menetlusaluse isiku tütrega sarnases situatsioonis olev ettevõtja sooviks enda toodetest reklaami eesmärgil fotosid ja tal poleks vahendeid, millega teha nõutava kvaliteediga pilte, ei saaks ta kasutada PPA-le kuuluvat vahendit, millel nõutav võimekus olemas. Sellest tuleneb konkreetne avaliku huvi seiskohast ebavõrdne eelis, mille XX tütar avaliku vahendi kasutamise kaudu sai, sest kolmandad isikud ei saa sellist teenust kasutada ilma rahalisi kulutusi tegemata. Maakohus on otsuses möönnud, et ettevõtte äritegevuse edendamine või sellele kaasa aitamine võib vastata omakasu eesmärgi tunnustele, kui selle lõpptulemus on ettevõttele kasumi teenimine. Ilmselgelt on toodetest reklaamfotode tegemise eesmärk tooteid seeläbi edukamalt müüa ja teenida kasumit, mis tähendab, et PPA fotoaparaadi kasutamise läbi on täidetud ka omakasu motiiv. Seega on väärteoasja lahendamisel tuvastatud korrektselt, milles seisnes XX avaliku vahendi korruptiivne kasutamine ja mismoodi sellega kaasnes avaliku huvi seisukohast ebavõrdse eelise loomine menetlusaluse isikule. 4.
5. Apellant ei nõustu maakohtuga, et XX tegutses vältimatus keelueksimuses. Menetlusalusel isikul tulnuks tutvuda talle kehtivate juhistega (Riigikohtu lahendid 3-1-1-86-98, 3-1-1-44-02, 31-1-14-03). PPA on välja töötanud korruptsiooni vältimise juhise. Apellatsioonile on lisatud tõendid selle kohta, et XX on sellest juhisest teavitatud ja ta on osalenud vastavatel koolitustel. Menetlusalusel isikul oli võimalus tunda ära korruptsiooniohtlikke olukordi ja neid vältida ning pöörduda nõu küsimiseks PPA sisekontrollibüroo töötajate poole. Maakohtu seisukoht, et kohtuväline menetleja pole toonud välja isikuid, kelle poole XX pidanuks pöörduma, on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega asjades 3-1-1-85-04 ja 3-1-1-46-
6. Menetlusalusel isikul oli piisavalt aega ja võimalusi, et veenduda, kas tema tegu on lubatav või mitte. Apellant ei nõustu maakohtuga, et PPA välja töötatud „Korruptsiooni vältimise juhis“ ei sisalda selget raamistikku. Juhise punktides 11-15 ja 18 on soovitus „võib“ ainult ühe näite (p 13) juures, kõigi teiste näidete juures on märge „ei või“. P-s 13 toodud näide on toodud sülearvuti kasutamise kohta. Sülearvutid on väljastatud igale ametnikule personaalselt ning ei ole eluliselt usutav, et ametnik annaks oma mitmekordsete paroolidega kaitstud ja üldjuhul ka asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmeid 3

(9)sisaldava sülearvuti kasutamiseks kolmandale isikule. Kõnealune fotoaparaat on ette nähtud kasutamiseks tervele patrulltalitusele. Maakohus on oma otsuses leidnud, et ei „Maismaasõidukite kasutamise korrast“ ega „Ametitelefonide kasutamise korrast“ nähtu põhimõtet, et töövahendi kasutamine eravajadustest lähtuvalt on eelduslik, vaid just erandlik ning kummastki dokumendist ei ilmne, et erikorra puudumisel on töövahend vabalt ja piiranguteta kasutatav ka erahuvides. Seega ei peaks saama töövahendi kasutamist eravajadusteks eeldada ka fotoaparaadi kasutamise korral. Ei ole mõeldav ega mõistlik, et kasutamise kord töötatakse välja igale esemele (fotoaparaat, diktofon, projektor jne), millega ametnik teenistuses olles kokku võib puutuda. Kohtuvälise menetleja hinnangul on meelevaldne väita, et töövahendi kasutamise lubamatus enda või kolmanda isiku ärilistel eesmärkidel peaks olema eraldi välja toodud, sest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg 5 sätestab üheselt, et ametnik peab kasutama ametiasutuse ning ametniku kasutusse antud vara ja vahendeid heaperemehelikult ja sihipäraselt.

1. Tallinna Ringkonnakohus edastas
2. märtsil 2020 apellatsiooni menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale ning andis aega
3. märtsini, teatamaks, kas nad nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ning sel juhul, missugune on nende seisukoht apellatsiooni suhtes.
4. Menetlusalune isik ja tema kaitsja palusid
5. märtsi
6. a vastuses jätta apellatsioon rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja mõista riigieelarve vahenditest menetlusaluse isiku kasuks välja tema poolt valitud kaitsjale makstav tasu summas 888 eurot. Vastustaja nõustus apellatsiooni läbi vaatamisega kirjalikus menetluses. 6.
7. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et menetlusalune isik rikkus fotoaparaadi kasutamisega oma ametikohustusi. Samas ei pidanud kaitsja maakohtu otsuse resolutsiooni silmas pidades vajalikuks apellatsiooni esitada. Kaitsja selgitab siiski väidetava ametikohustuse rikkumise osas järgmist. Kuigi maakohus möönis, et väärteoprotokollist ei nähtu, millist konkreetset ametikohustust XX fotoaparaati isiklikuks otstarbeks kasutades rikkus, tuvastas kohus ametikohustuse rikkumise kohtuvälise menetleja kohtus suuliselt antud selgituse pinnalt (ametijuhendi p 3.7 rikkumine ehk patrullteenistuse käsutusse antud avaliku vahendi kasutamine kolmanda isiku huvides). Väärteokirjeldus puudutab avaliku vahendi kolmanda isiku huvides kasutamist omakasu eesmärgil. Sellega väljus maakohus väärteoasja arutamise piiridest ja rikkus VTMS §
8. Kaitsja märgib sedagi, et mitte igasuguse töövahendi tööülesannete väline kasutamine ei ole käsitletav ametikohustuse rikkumisena. Menetlusaluse isiku kasutusse antud telefonile laieneb samuti ametijuhendist tulenev sihipärase kasutamise nõue, kuid „Ametitelefonide kasutamise kord“ tulenevalt ei ole sellega keelatud teha ka erakõnesid või erafotosid. Sülearvutile laieneb samuti tõenäoliselt nõue tagada selle korrashoid ja sihipärane kasutamine, ometi näeb PPA korruptsiooni vältimise juhis ette võimaluse, et sülearvutit võib kasutada ka väljaspool tööülesandeid. Kui isiklik kasutamine on tolereeritav sülearvuti puhul, siis fotokaamera puhul teistsugune käsitus peaks olema tõendatud. Fotokaamera suhtes ei ole PPA-s kasutusreegleid kehtestatud, mistõttu tuleb hinnata, kas seadme kasutamine rikkus seadet ennast või häiris töö tegemist. Fotoaparaat oli kasutamise järgselt korras (korrashoiukohustus) ning selle tööväline kasutamine ei häirinud struktuuriüksuse tööd. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Ülaltoodud põhjendustel ei ole fotoaparaadi töövälise kasutamisega ametikohustuste rikkumine leidnud tõendamist. 6.
9. Kaitsja nõustub apellandiga selles, et kui PPA fotokaamerat ei oleks kasutatud, tulnuks fotod teha mõne muu seadmega. XX maakohtus antud ütlustest nähtub, et tal oli piltide tegemiseks võimalus kasutada ka isiklikku kompaktkaamerat Canon või telefoni kaamerat. Seega ei olnud mugavus seotud fotode tegemise seadme puudumisega, vaid asjaoluga, et peegelkaameraga oli Bolt Food jaoks vajalike pikslite arve võimalik määrata otse kaameras. Mõne muu seadmega 4

(9)pildistades tulnuks pildid laadida arvutisse ja teisaldada seal Bolt Food jaoks sobivasse formaati, mis võtnuks lisaaega ja -energiat. Fotofailide suurust on võimalik muuta online või vabavarana saadaval olevates programmides. Seega oleks juhul, kui fotod tulnuks ikkagi teha telefonikaameraga või muu vahendiga, võimalik need tasuta konverteerida Bolt Food poolt soovitud formaati. Fotode kvaliteedis järele andmisest ei ole alust rääkida, sest Bolt Food poolt nõutud resolutsioon (1600x1200 pikslit) oli oluliselt väiksem nii menetlusaluse isiku kasutuses oleva telefoni iPhone 8 (4032x3024 pikslit), XX tütre kasutuses olnud telefoni iPhone XR (4032x3024 pikslit) kui ka kompaktkaamera võimekusest. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kolmas isik PPA fotoaparaadi kasutamisest reaalset majanduslikku eelist ega muud ebavõrdset eelist. 6.

1. Apellatsioonis tõstatatud küsimust sellest, kas fotokaamerat oleks võinud arutluse all oleva ajavahemiku jooksul vaja minna, ei ütle midagi seadme korruptiivse kasutamise kohta. Fotokaamera väljastajaks oli XX, kes oleks saanud seadme selle kasutamise vajaduse tekkides enda valdusesse võtta. Asjaolu, et fotoaparaat oli 10 päeva ilma töös tõrkeid tekitamata menetlusaluse isiku valdusest väljas, kinnitab seda, et reaalne tööalane vajadus seadme järele puudus. Menetlusalusele isikule ette heidetav fotokaamera väidetav korruptiivne kasutamine leidis aset üksnes
2. oktoobril
3. Ülejäänud ajal ei asunud fotokaamera lihtsalt menetlusaluse isiku valduses, milline asjaolu ei ole asjassepuutuv. 6.
4. Kaitsja on seisukohal, et ükski apellandi väidetest ega esitatud tõenditest ei tõenda keeldu kasutada fotokaamerat ka isiklike fotode tegemiseks. Kuigi apellant leiab kaebuses, et keelueksimus on välditav vastava tegevusvaldkonna regulatsioonide endale selgeks tegemisega, puudub regulatsioon, mis keelaks asutuse fotokaameraga isiklikes huvides fotode tegemise. Isegi kui XX oleks PPA korruptsiooni vältimise juhisega tuttav olnud, ei pruukinuks see teda aidata, kuivõrd juhise p 13 kohaselt peetakse sülearvuti kasutamist erahuvides lubatavaks. Kaitsja hinnangul ei ole arvuti ja fotoaparaadi vahel olulist olemuslikku erinevust ning nende kasutamine ei tekita asutusele täiendavaid kulusid. Seega puudub põhjus rääkida ametikohustuse rikkumisest fotokaamera erahuvides kasutamise puhul. Samuti on juhises väljendatud, et üldjuhul ei loeta avaliku vahendi korruptiivseks kasutamiseks iga asutuse vahendi kasutamist erahuvides ja näitena on toodud taas arvuti kasutamine. Kaitsa peab apellatsioonile lisatud tõendit (koolituse esitluse materjalid) asjakohatuks, kuivõrd selle sisust ei nähtu, et avaliku vahendi keelatud kasutamist oleks koolitusel põhjalikumalt analüüsitud. 6.
5. Erinevalt apellandist leiab kaitsja, et PPA korruptsioonijuhise näidete tabeli p-s 13 esitatud sülearvuti näite osas võib paralleeli tõmmata ka XX poolt fotoaparaadi kasutamisega. Kuigi juhise näite kohaselt võib ametnik arvutit üksnes ise kasutada, ei ole fotoaparaadi puhul küsimus selles, et XX oleks andnud aparaadi kasutada kolmandale isikule või et aparaat oleks sisaldanud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet. Arvuti näites nimetatud isiklike kirjade saatmine ja sotsiaalmeedia kasutamine võib samuti puudutada kolmandate isikute huve. Seega ei ole olemuslikku vahet, kas pildistada asutuse fotoaparaadiga tütre ettevõtte jaoks fotosid või kasutada ametiarvutit isikliku kaameraga tehtud fotode töötlemiseks ja edastamiseks tütre ettevõttele. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit, juhist ega korda, mis sellised tegevused keelaks. Kõik kahtlused teo keelatuses tuleb tõlgendada XX kasuks. 6.
6. Kui ringkonnakohus teeb mõne kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg-s 2 nimetatud lahendi, palub kaitsja mõista riigieelarve vahenditest menetlusaluse isiku kasuks välja tema poolt apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu summas 888 eurot. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5

(9)saaks nõutava kvaliteediga fotode tegemiseks PPA-le kuuluvat vahendit kasutada, vaid peaksid tegema selleks rahalisi kulutusi. Ringkonnakohus märgib, et arutatavas asjas on XX andnud järjepidevaid ütlusi selle kohta, et kui tal ei olnuks võimalik PPA fotoaparaati kasutada, oleks ta teinud fotod enda kasutuses olnud iPhone 8 telefoniga või kompaktkaameraga (tl 39). Samuti on menetlusalune isik korduvalt selgitanud, et ta kasutas PPA-le kuuluvat fotoaparaati üksnes mugavusest, sest peegelkaamera võimaldab pildistamisel määrata mugavalt just sellist pikslite arvu, mida Bolt Food soovis (tl 39 ja 46 pöördel). Kui telefoni või kompaktkaameraga fotosid tehes oleks tulnud hiljem kõik pildid arvutisse laadida ja need eraldi Bolt Food jaoks sobivasse formaati konverteerida, siis peegelkaamera kasutamine hoidis kokku aega, sest pildid olid juba õiges formaadis. Apellatsioonivastusest ja sellele lisatud tõenditest nähtub seegi, et Bolt Food eelistatud suurus menüüfotode jaoks oli 1600x1200 pikslit, kuid nii XX kasutuses olev iPhone 8 kui ka menetlusaluse isiku tütre kasutuses olev iPhone XR teevad mõlemad fotosid suuruses 4032x3024 pikslit. Seega olnuks nii XX kui ka tema tütre kasutuses olnud telefonidega võimalik Bolt Food nõutavale kvaliteedile vastavaid fotosid teha. Eeltoodust tulenevalt ei pea paika apellandi väide, et juhul, kui XX ja tema tütar ei oleks saanud PPA fotoaparaati kasutada, oleks nad pidanud fotode kvaliteedis järgi andma. Sarnaselt kaitsjaga peab ka ringkonnakohus ekslikuks apellandi mõttekäiku, mille kohaselt sai menetlusaluse isiku tütar väidetava ebavõrdse eelise kolmandate isikute ees sellega, et nemad ei saaks nõutava kvaliteediga fotode tegemiseks PPA-le kuuluvat vahendit kasutada, vaid peaksid tegema selleks rahalisi kulutusi. Nagu eelnevalt märgitud, ei olnud PPA fotokaamera kasutamise võimalus Bolt Food jaoks sobivate fotode saamiseks vältimatuks eelduseks, vaid sobivad fotod oleks olnud võimalik teha nii XX kui ka tema tütre kasutuses olnud telefoniga. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku tütar ei saanud PPA fotoaparaadi kasutamisest kolmandate isikutega võrreldes ebavõrdset eelist, sest Bolt Food jaoks sobiliku formaadiga ja kvaliteediga fotosid oleks saanud teha ka teiste menetlusaluse isiku ja tema tütre käsutuses olnud vahenditega. Arutataval juhul ei ole tuvastatav, et avaliku huvi seisukohast oli XX tütre ettevõte PPA fotoaparaadi kasutamise tulemusena oluliselt paremas konkurentsiolukorras, saanuks muu turueelise või teeninuks selle tagajärjel hõlpsamini tulu võrreldes teiste samal turul tegutsevate ettevõtetega. Kuivõrd kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sel viisil fotoaparaadi kasutamise puhul rääkida avaliku huvi seisukohast ebavõrdse eelise saamisest, siis ei ole XX-le etteheidetava teo objektiivne koosseis täidetud. 12. Edasiselt leidis maakohus, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et XX pani toime koosseisupärase ja õigusvastase teo, ei ole menetlusaluse isiku tegu süüline, sest ta tegutses vältimatus keelueksimuses. Apellant maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et eksimus teo keelatuses ei olnud menetlusalusele isikule vältimatu. 13. Esmalt peatub apellant asjaolul, et kuigi maakohtu otsuse kohaselt ei pidanud XX oma tegu keelatuks ega kedagi kahjustavaks, oli tema tegevuse tagajärjel patrulltalitus 10 päeva ilma töövahendita. Sellega seoses tuleb nentida, et kahju tekitamine ei ole avaliku vahendi korruptiivse kasutamise koosseisuline element, mistõttu puudub arutatavas asjas vajadus tuvastada, kas XX tekitas patrulltalitusele oma sellise käitumisega kahju või mitte. Ringkonnakohus märgib, et arutatavas asjas on XX andnud järjepidevalt ütlusi selle kohta, et ta ei pidanud oma tegevust keelatuks ega kedagi kahjustavaks (tl 40 ja 46 pöördel). Seda põhjusel, et fotoaparaat oli menetlusaluse isiku vastutusel ja kasutuses; ta kustutas enne fotoaparaadi isiklikul otstarbel kasutamist seadme mälukaardilt tööga seotud pildid ära; töökaaslased ei avaldanud soovi fotoaparaati lähiajal kasutada; talitusel oli olemas uus fotoaparaat; kõnealust fotoaparaati kasutati viimati 2019. a maikuus; tööandja ei ole kehtestanud talitusele väljastatud fotoaparaadi kasutamise korda; PPA korruptsiooni vältimise juhisest ei olnud ta teadlik; ta pidas fotoaparaadi kasutamist 7

(9)analoogseks talle väljastatud mobiiltelefonis oleva kaamera kasutamisega, mille keeldu ei ole samuti kehtestatud; ta ei tekitanud ametiasutusele fotoaparaadi kasutamisega täiendavat kulu (tl 40-42 ja 46 pöördel). Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes puudub kohtukolleegiumil sarnaselt maakohtuga alus kahelda XX ütlustes selle kohta, et ta ei saanud teo toimepanemisel aru oma teo keelatusest.

1. Vastupidiselt maakohtule leiab apellant, et eksimus teo keelatuses ei olnud XX-le vältimatu, sest talle on loodud võimalused teha endale selgeks, kuidas korruptsiooniohtlikke olukordi ära tunda ja neid vältida. Isik peab olema kursis tema ametikohuste täitmist puudutava regulatsiooniga, sh korruptsioonivastase seaduse, avaliku teenistuse seaduse, PPA korruptsiooni vältimise juhise ja ametniku eetikakoodeksiga. Samuti on XX osalenud
2. veebruaril 2014 sisekontrollialasel koolitusel „Ametnikke ohustavad riskid“. Kohtukolleegium möönab, et Riigikohtu praktikas on sedastatud, et kui isik tegutseb teatud spetsiifilises valdkonnas, peab ta endale seda valdkonda reguleeriva normistiku piisavalt selgeks tegema (
3. oktoobri
4. a RKKKo asjas nr 3-1-1-46-14, p 17.1). Samas tuleb siinkohal nõustuda kaitsja apellatsioonivastuses tooduga, et ükski apellandi väide, esitatud tõend, viidatud seadused, korruptsiooni vältimise juhis ega ametniku eetikakoodeks ei tõenda otsest ega selget keeldu kasutada PPA-le kuuluvat fotoaparaati ka isiklike fotode tegemiseks. Maakohus on oma määruses leidnud, et korruptsioonivastane seadus sätestab korruptsiooni vältimise reegleid sellise üldistuse tasemega, et konkreetse elulise situatsiooni vastavus seaduses kehtestatud piirangutele ei pruugi olla ametiisikule ilmne. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellise seisukohaga ja märgib täiendavalt, et PPA-le kuuluva fotoaparaadi isiklikuks otstarbeks kasutamise keeldu ei sisaldu ka avaliku teenistuse seaduses ega ametniku eetikakoodeksis. Kuigi XX on
5. a läbinud koolituse „Ametnikke ohustavad riskid“, ei nähtu kohtule esitatud koolitusmaterjalist seda, et koolitusel oleks põhjalikult analüüsitud, mida täpselt avaliku vahendi korruptiivseks kasutamiseks peetakse. Kuigi PPA välja töötanud korruptsiooni vältimise juhise, mis on kättesaadav PPA siseveebis ning juhise väljatöötamisest teavitav artikkel ilmus samuti siseveebis, ei saa jätta siinkohal tähelepanuta XX maakohtu kohtuistungil antud ütlusi, mille kohaselt ei ole ta kõigi siseveebis avaldatud dokumentidega (sh PPA korruptsiooni vältimise juhisega) tutvunud (tl 40). Asjas puudub vaidlus, et kõnealust juhist ei ole menetlusalusele isikule allkirja vastu tutvustatud (tl 40). Kui ka asuda seisukohale, et XX oleks pidanud end nimetatud juhisega kurssi viima, nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldusega, et ka see ei oleks pruukinud isikut aidata. Seda põhjusel, et juhise punkti 13 kohaselt võib PPA ametnik kasutada ameti poolt temale eraldatud sülearvutit kodus isiklike dokumentide ja e-kirjade kirjutamiseks ning sotsiaalmeedia kasutamiseks. Viidatud punktile on lisatud kommentaar, mille kohaselt „üldjuhul ei loeta avaliku vahendi korruptiivseks kasutamiseks iga asutuse vahendi kasutamist enda vajadusteks (nt asutuse pastapliiatsiga erakirja kirjutamine või ka arvuti kasutamine). Antud juhul ei põhjusta asutuse vara kasutamine asutusele täiendavaid kulusid. Küll aga tuleb järgida muid asutusesiseseid kordasid“ (tl 54). Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et ei ole välistatud, et selline selgitus ei võinuks veenda XX selles, et PPA fotoaparaadi kasutamine isiklikes huvides on lubatud sarnaselt sülearvuti kasutamisega. Asjaolu, et fotoaparaat oli terve patrulltalituse kasutuses ja sülearvuti üksnes ametniku isiklikus kasutuses, ei muuda ringkonnakohtu hinnangul fotoaparaati sülearvutist olemuslikult erinevaks. Nii fotoaparaat kui ka sülearvuti on avalikud vahendid, mida XX kasutas isiklikes huvides; fotoaparaadi kasutamine ei põhjustanud asutusele täiendavaid kulusid ja asutusesisest korda ei ole PPA-s fotoaparaadi kasutamiseks kehtestatud. Seega, kui ameti sülearvuti kasutamist erahuvides peetakse juhise kohaselt lubatavaks, siis puudub ringkonnakohtu hinnangul põhjus asuda ameti fotoaparaadi osas teistsugusele seisukohale. Olukorras, kus XX ei pidanud oma tegu asutuse huve kahjustavaks ja fotoaparaadi näol oli tegemist tema kasutusse usaldatud varaga, ei saa isikule kõiki ülaltoodud asjaolusid arvesse võttes 8

(9)ette heita seda, et ta oleks pidanud vastava küsimusega pöörduma sisekontrollibüroo poole. Märkida tuleb sedagi, et mida vähemintensiivne on keelueksimuses tegutsenud isiku käitumisega põhjustatud kahju või oht keelunormiga kaitstavale hüvele, seda vähem on alust eeldada, et isik oleks pidanud oma teo õiguspärasuses kahtlema (

1. oktoobri
2. a RKKKo asjas nr 3-1-1-8504, p 14). Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellant ei ole viidanud ühelegi konkreetsele sättele või asjaolule tõendites, millele tuginevalt saaks tõsikindlalt väita, et PPA-le kuuluva fotoaparaadi kasutamine isiklikes huvides on keelatud. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtte kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses. Eelneva valguses nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et XX tegutses vältimatus keelueksimuses, mistõttu ei ole tema tegu süüline.
3. Eelnevast lähtuvalt ja tuginedes VTMS § 145 lg-le 1 ja § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
6. Kaitsja esitas taotluse hüvitada menetlusalusele isikule apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 888 eurot (sh käibemaks 148 eurot). Taotlusele lisatud kuluarvestuse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooniga tutvumisele ja kliendiga arupidamisele kokku 1,2 tundi, tõendite vajaduse selgitamiseks ja apellatsioonivastuse projekti koostamiseks kokku 4,5 tundi ning täiendavate tõendite hankimiseks, jooksvaks infovahetuseks kliendiga, apellatsioonivastuse täiendamiseks, lisade komplekteerimiseks ja ringkonnakohtule esitamiseks kokku 1,7 tundi. Õigusteenuse tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt
7. jaanuari
8. a RKKKo asjas nr 419-1132/31, p 11). Osutatud õigusabi tunnihinda peab kolleegium mõistlikuks. Vaagides KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust, arvestab kolleegium, et apellatsioonivastuse argumendid on põhjendatud vaid osaliselt. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonivastuse sisulisi põhjendusi on kokku ca kuus lehekülge, millest kahel leheküljel põhjendab kaitsja seda, miks ta ei nõustu maakohtu hinnanguga, et menetlusalune isik rikkus ametikohustusi. Kuivõrd arutatavas asjas esitas apellatsiooni üksnes kohtuväline menetleja, kes nimetatud küsimust apellatsioonis ei vaidlustanud, siis peab kolleegium tõendite vajaduse väljaselgitamiseks ja apellatsioonivastuse projekti koostamiseks kokku kulunud 4,5 tunnist põhjendatuks vaid 2/3 ehk 3 tundi. Seetõttu rahuldab kolleegium kaitsja taotluse osaliselt ja mõistab VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt XX kasuks valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks välja 708 eurot, sh käibemaks 118 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ 9