Obsah (4)

§ 22§ 6§ 351§ 312

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 5. detsember 2019, Tartu 3-18-2371 Haldus

§ 22

lg-s 13 sätestatud eeldused puuduvad, kuna Puraviku tänava maast on võimalik moodustada iseseisev kinnisasi ning planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt ei ole maa liitmine kaebaja kinnisasjaga otstarbekas. Puraviku tänava ja Põhja-Kudruküla tee vahelisest ca 2 ha suurusest reformimata riigimaast on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatav kinnisasi. Kui arvestada üksnes kaebaja taotletud maad, siis see on suurem kui praegune xxx kinnisasi.

1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebused, mille halduskohus liitis ühte menetlusse ja mille lõplikeks nõueteks jäid tühistada Narva Linnavalitsuse
2. augusti
3. a korraldus nr 798-k,
4. septembri
5. a kiri nr 1.17/8415-2 ja
6. novembri
7. a korraldus nr 986-k ning kohustada vastustajat maa erastamise küsimust uuesti otsustama. Kaebuse kohaselt Puraviku tänav ei ole ehitis, kolmas isik ei ole selle omanik ega ole esitanud avaldust maa erastamiseks. Tänavana nimetatud maariba sõidetavuse eest on aastate jooksul hoolitsenud vaid Puraviku tänava elanikud ise. See kulgeb vahetult kõvakattega avalike teede kõrval. Vajadus Puraviku tänava väljaehitamiseks puudub. Otstarbekas on reformimata riigimaa erastamine ja liitmine piirnevate kinnisasjadega. Ühistu juhatusel puudus volitus võtta üldkoosoleku heakskiidu ja otsuseta aiandusühistu liikmetele linnatänavate rajamise kohustust. Kui korraldus nr 798-k on õigusvastane, siis puudub ka takistus maa erastamiseks kaebajale. IdaViru maavanem on kaebajale kinnitanud, et tema soovitud maa erastamine on võimalik. Ka vastustaja ametnik on kaebajale seda kinnitanud.
8. Vastuses kaebusele vaidles Narva linn kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Alternatiivselt palus vastustaja jätta kaebuse läbi vaatamata, kuna korraldus nr 798-k ei ole suunatud kaebajale ja ei riku kaebaja õigusi, kaebaja taotlus maa erastamiseks on ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajal ei ole võimalik oma eesmärki saavutada. Aianduskooperatiivile „Višnja“ eraldatud ja üleantud maa-ala (3,57 ha) hulka kuulus muu hulgas ka Puraviku (endine Borovaja) tänav, mis on ühistu liikmete kasutuses oma maaüksusele sissesõiduks. Teena võib käsitleda ka autode liiklemise tulemusena tekkinud pinnaseteed. Sellele teele võib ühistu ise määrata nõuded tee seisundile. Kolmas isik on esitanud avalduse hoonestusõiguse seadmiseks aiandusühistule kuuluvate ehitiste alusele maale. Isegi kui sellist avaldust ei oleks, siis tuleks ühistu kasuks seada sundhoonestusõigus. Kui Puraviku tänava olemasolu on õiguspärane, siis puudub vastustajal võimalus kaebajale maad erastada. Puraviku tänava erastamine kaebajale tähendaks seda, et teised ühistu liikmed kaotavad juurdepääsu oma maale. Puraviku tänavast on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatav kinnisasi sihtotstarbega transpordimaa, samamoodi on juba moodustatud kinnisasjad teistele selle piirkonna teedele. See tähendab, et maa kaebajale erastamise tingimused ei ole täidetud. 2 Kui Puraviku tänava kinnisasjade omanikud on rajanud endale otse väljapääsud Põhja-Kudruküla teele, siis on kaheldav selliste väljapääsude ehitamise seaduslikkus.
9. Vastuses kaebusele vaidles aiandusühistu Višnja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Puraviku tänav on rajatisena olemas, seda kasutatakse ja kolmas isik hoiab tänavat korras (on teinud selleks kulutusi). Kolmas isik on esitanud avalduse Puraviku tänavale hoonestusõiguse seadmiseks. Kaebaja kinnisasja ja Põhja-Kudruküla tee vahele jäävad tee ja reformimata riigimaa üksus. Tegemist ei ole maaga, kus ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
10. Tartu Halduskohtu
11. aprilli
12. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
13. Otsuse põhjenduste kohaselt on Puraviku tänav ehitis EhS § 3 lg 1 tähenduses. Asjas esitatud fotod näitavad sõidukite korduva läbisõidu jälgi (välja on kujunenud murukatteta ala) ja seda, et vähemalt kohati on teel kruusakate. Tee on olemas aianduskooperatiivile „Višnja“ eraldatud maa plaanil (I kd tl 106-111). Aianduskooperatiivi ja tolleaegse kohaliku võimu suhtlus (I kd tl 114119, tõlked tl 184-186), tõendab et teed ehitati 1970-ndatel aastatel ühistusiseste kruusakattega teedena. Dokumentides ei ole küll juttu konkreetselt Puraviku tänavast, vaid aianduskooperatiivi teedest üldiselt, kuid plaani alusel kuulus Puraviku tänav nende hulka. Kohtu seisukohta ei muuda see, et Puraviku tänav on kohati või mõnel aastaajal halvas seisukorras või et kolmas isik vahepealsel perioodil teed ei parendanud. Selline seisukord on Eesti oludes ajuti omane paljudele väikestele teedele.
14. Kolmanda isiku registriandmetest nähtub, et põhikirja punkti 1.1 järgi on tegemist aianduskooperatiivi „Višnja“ õigusjärglasega ning enne registreerimist mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris oli ühistu registreeritud ka ettevõtteregistris. Aianduskooperatiivile „Višnja“ eraldatud maa plaaniga (I kd tl 106-111) on tõendatud, et Puraviku tänava alune maa on õiguspäraselt kolmanda isiku kasutuses. Kui Puraviku tänav kui rajatis on olemas, selle ehitas õiguspäraselt kolmanda isiku õiguseellane ja see paikneb kolmanda isiku kasutusse antud maal, siis on tegemist kolmandale isikule kuuluva rajatisega.
15. Puraviku tänava alune maa vastab

§ 22lg-tes 1 ja 11 nimetatud tunnustele.

Seega oli kolmandal isikul õigus seda maad erastada. Samas on kolmas isik kaotanud maa erastamise õiguse, kuna ta ei esitanud selleks tähtaegselt avaldust. Tema kasuks tuleb seada hoonestusõigus. Sellekohase avalduse esitamine ei ole määrav, kuna Vabariigi Valitsuse määruse „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ (määrus nr 74) § 1 lg 5 kohaselt seatakse hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks olenemata avalduse esitamisest.

1. Kokkuvõttes on korraldus nr 798-k õiguspärane.
2. Halduskohtule algselt esitatud kaebuses vaidlustas kaebaja vastustaja kirja nr 1.17/8415-
3. Kaebuse menetlusse võtmisel leidis kohus, et selle kirjaga uuendas vastustaja asja menetluse ja tegi maa erastamisest keelduva otsuse ning kirja tuleb käsitleda haldusaktina. Pärast seda andis vastustaja korralduse nr 986-k, milles ta käsitles kirja nr 1.17/8415-2 vastusena selgitustaotlusele. Vastustaja sõnul lahendas ta korraldusega nr 986-k muuhulgas kaebaja taotluse, millele algselt vastati kirjaga nr 1.17/8415-
4. Nende mõlema tühistamise nõuded võttis kohus menetlusse. Kirja tõlgendamine haldusaktina oli tingitud olukorrast, kus korrektset haldusmenetlust lõpetavat haldusakti ehk korraldust nr 986-k ei olnud veel antud. Kiri oli vastuseks kaebaja avaldusele, mis on pealkirjastatud selgitustaotlusena ja on nii sisult kui vormilt pigem vastus selgitustaotlusele. Siiski ei pidanud halduskohus põhjendatuks kaebuse nõuete muutmist ega läbi vaatamata jätmist, kuna kiri ja korraldus on osaks samast haldusmenetlusest ja nendes esitatud põhjendused (selgitused) osaliselt kattuvad. 3
5. Vastustaja ei pidanud kaebajale maa erastamist võimalikuks seetõttu, et kaebaja kinnisasjaga piirnev ja

§ 22lg 13 tunnustele vastav maa puudub.

Kaebaja on taotletava maana (I kd tl 29) näidanud tema kinnisasja ja avalikult kasutatava Vee tee vahelist riba. Narva Linnavalitsuse

1. augusti
2. a korraldusega nr 802-k on see maa määratud hoonestusõiguse seadmiseks kolmanda isiku kasuks. Seega on eeltoodud maa arvel moodustatud iseseisev kinnisasi ning täidetud ei ole tingimus, et piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Kaebaja tugineb sellele, et Vee tee T1 ei ole reaalselt teena kasutuses, kuna kasutatakse sellega paralleelselt kulgevat avalikku teed Vee tee L
3. See ei muuda aga fakti, et iseseisev katastriüksus on olemas.
4. Kaebaja on taotletava maana näidanud ka tema kinnisasja ja avalikult kasutatava PõhjaKudruküla tee x (katastritunnus xxx) vahelist suuremat maa-ala. Sellest maatükist vahetult kaebaja kinnisasjaga piirnev osa kuulub moodustatava Puraviku tänava kinnisasja koosseisu. Seega ei ole ka siin täidetud tingimus, et piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Puraviku tänava kinnisasja moodustamise tõttu ei ole ülejäänud osa kaebaja taotletud maast enam kaebaja kinnisasjaga piirnev. Juba ainuüksi taotletud maa suuruse tõttu ei saa tegemist olla

§ 22lg-s 13 ja § 312 lg-s 1 kirjeldatud tunnustele vastava maaga.

Tervikuna on aiandusühistu maa ja Põhja-Kudruküla tee vahel paiknev reformimata riigimaa ligikaudu 20 000 m2 suurune ning vahemaa kaebaja kinnisasjast kuni Põhja-Kudruküla teeni on ca 35 m. Tegemist ei ole väikese või kitsa maaribaga, nagu seda nimetab kaebaja, vaid maaga, mille arvel on kindlasti võimalik moodustada üks või mitu iseseisvalt kasutatavat kinnisasja.

1. Kaebaja tugineb sellele, et maavanem ja vastustaja ametnikud on talle kinnitanud, et maa erastamine on võimalik. See arusaam on ekslik. Maavanema
2. juuni
3. a kirjas on antud kaebajale selgitus, et määrava tähendusega on Puraviku tänava moodustamine. Vastustaja ametnike seisukohtade esitamine ei ole tõendatud.
4. Kokkuvõttes on kiri nr 1.17/8415-2 ja korraldus nr 986-k õiguspärased. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5. Anna Maikallo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Lisaks taotles kaebaja ennistada kaebetähtaeg Narva Linnavalitsuse
6. augusti
7. a korralduse nr 802-k vaidlustamiseks ning korraldus tühistada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et VV määruse „Kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maa erastamise kord“
8. detsembrini 2017 kehtinud redaktsioon nägi ette kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks loa taotlemist maavanemalt. Kaebaja pöördus
9. aastal maavanema poole ning maavanem vastas taotlusele positiivselt
10. juuni 2017 kirjaga nr 8-3/2017/1202-
11. Seega oli linnavalitsusel 2017.aastal uut kaalutlusotsust tehes ka võimalus taotlus rahuldada ja esitada maavanemale määruses sätestatud dokumendid. Halduskohus jättis õigusvastaselt kohtusse kutsumata linnaametniku, kes oleks võinud kinnitada, et reformimata riigimaa erastamiseks ja Puraviku tänava äärsete kinnistutega liitmiseks sisulisi takistusi ei olnud. Ametnik oli kohtumisel kaebajale kinnitanud, et reformimata riigimaa erastamise otsustamine Narva linnas olenes vaid maavanema vastusest ja maavanemalt maa erastamiseks loa saamisest. Eksitav on vastustaja seisukoht, et kaebaja avaldas soovi erastada kogu reformimata riigimaad, mis jääb tema kinnistu ja Põhja- Kudruküla tee vahele. Kaebaja taotles üksnes väikese osa reformimata riigimaa erastamist, mis jääb AÜ Višnja piirdeaia sisse. Taotluse esitamise ajal piirnes kinnisasi reformimata riigimaaga, kuna Vee tee T1 ja Puraviku tänava katastriüksuste esmamoodustamiseks ei olnud linn Maa-ametile taotlusi esitanud. 4 Tõendamata ja kehtiva õigusega vastuolus on halduskohtu hinnang, et vaidlusalune tee on ehitis EhS § 3 lg 1 mõttes. Seda enam, et Vee tee T1 ei ole kunagi märgitud ka AÜ Višnja plaanile ning selle katastriüksuse esmamoodustamisest jättis linn kaebaja ja teisi AÜ liikmeid informeerimata. Aiandusühistu oli andnud Puraviku tänava ja sellega piirneva ühistu üldmaa Puraviku tänavaga piirnevate kinnistute omanike kasutusse. Ühistuliikmete sõnul maksid nad vaidlusaluse ühistu üldmaa kasutamise eest maamaksu ning neil oli ja on tänaseni lubatud seda maad kasutada põllumajandusmaana või ehitada sellele kõrvalhooneid. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta otsustas taotleda Maa-ametilt vaidlusaluste katastriüksuste esmamoodustamist ning hoonestusõiguse seadmist AÜ Višnja kasuks väidetavatele rajatistele, mille ehitamine kohtumenetluse käigus tõendamist ei leidnud. Halduskohus asus ekslikult ja subjektiivselt seisukohale, et tähendust ei oma, kuidas vastustaja on sarnastes olukordades korraldanud maa erastamise teistes piirkondades. Kohus jättis tähelepanuta, et vastustajal puudus õiguslik alus ja volitus määrata päev pärast kaebajalt selgitustaotluse saamist korraldusega nr 798-k aiandusühistule Višnja kuuluva rajatise (tee) nimega „Puraviku tänav“ teenindamiseks vajalikku maad hoonestusõiguse seadmise eesmärgil aiandusühistu Višnja kasutusse. Samal põhjusel puudus linnavalitsusel õiguslik alus korralduse nr 802-k andmiseks. Narva linnal puudub selliste korralduste andmiseks ja aiandusühistu liikmetele uute tänavate väljaehitamise kohustuse panemiseks AÜ Višnja üldkoosoleku protokolliline otsus. Narva Linnavalitsus ei ole korraldusi nr 798-k, 802-k ja 986-k andes ega kirja nr 1.17/8415-2 koostades põhjendanud, miks ta ei soovinud Ida-Viru maavanemalt sisulise loa saamise järel reformimata riigimaa erastamist ja liitmist sellega piirnevate kinnisasjadega ning erastamise korraldamist selliselt, et Puraviku tänava äärde moodustatavate kruntide kaudu oleks kõigilt Puraviku tänava kinnistutelt võimalik pääseda Põhja-Kudruküla teele.
12. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Narva linn apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et
13. juuni
14. a maa erastamise taotluses viitas kaebaja oma tegeliku maakasutuse osas küll aiandusühistu maakasutusõiguse piiridesse jäävale reformimata riigimaale, kuid lisaks ka võimalusele rajada väljapääs otse Põhja-Kudruküla teele ning taotlusega koos esitatud maa-ala plaanil oli kajastatud taotletav territoorium Maasika tn xx kinnistult PõhjaKudruküla tee maaüksuseni. Viimasest lähtuski vastustaja kaebaja taotluse lahendamisel.
15. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb aiandusühistu Višnja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks kolmandal isikul oli õigus kaebajale kuuluva kinnistuga piirnevate maaüksuste erastamiseks ning selle õiguse kasutamata jätmise korral hoonestusõiguse seadmiseks ning miks kaebaja taotlust maa erastamiseks

§ 22lg 13 alusel ei saanud rahuldada.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 200 lg 4 alusel jätab põhjendused kordamata. Apellatsioonkaebuse Narva Linnavalitsuse

1. augusti
2. a korraldust nr 802-k puudutavas osas tagastas ringkonnakohus
3. septembri
4. a määrusega ning jätab seetõttu tähelepanuta apellatsioonkaebuse selles osas.
5. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vaidlusalused Puraviku tee ja Vee tee T1 ei ole ehitised, mistõttu ei ole alust kaebaja kinnistuga külgnevaid maatükke koormata hoonestusõigusega kolmanda isiku kasuks. Lisaks puudus kolmanda isiku juhatusel aiandusühistu üldkoosoleku volitus hoonestusõiguse seadmise taotlemiseks ja sellega ühistule kohustuste 5 võtmiseks. Samas õigustab maa erastamist kaebajale väljakujunenud maakasutus, maavanema nõusolek maa erastamiseks, kolmanda isiku tegevusetus Puraviku tänava ja Vee tee hooldamisel ning vastustaja ning Maa-ameti praktika teiste sarnaste olukordade lahendamisel. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
6. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalused Puraviku tänav ja Vee tee T1 asuvad kolmanda isiku õiguseellase, aianduskooperatiiv Višnja kasutusse antud maa-alal, kusjuures vähemalt osaliselt on aiandusühistu territoorium piiratud aiaga. Küll on menetlusosalised erineval positsioonil küsimuses, kas Puraviku tänav ja Vee tee on käsitatavad ehitisena. Ringkonnakohus jagab vastustaja, kolmanda isiku ja halduskohtu arusaama, et Puraviku tänav ja Vee tee on ehitised sõltumata sellest, et osaliselt on tegemist pinnasteega ja kolmas isik enne
7. aasta suve ei panustanud nende hooldamisse. Käesolevas asjas on kohane lähtuda

§ 6

lg-st 3, mille kohaselt ehitis

tähenduses on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, samuti lõpetamata ehitis. Ehitis on hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone.

2. jaanuari
3. a otsuses (p 19) asjas nr 3-15-693 asus ringkonnakohus seisukohale, et tee määratluse puhul tuleb lähtuda eesmärgist, milleks kõnealust asja kasutatakse. Rajatisega võib olla tegu ka siis, kui teekate ei ole üheselt määratletav. Tee definitsiooni puhul ei saa olla määravaks, kas teel on kruusakate või ei ole. Eesti maapiirkondades on suur hulk teid, mille katte liiki ei ole võimalik üheselt kindlaks teha. Ringkonnakohus on endiselt sellel seisukohal. Seda seisukohta toetab ka liiklusseadus, mille § 2 p 81 järgi tee on jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Tee koosseisu kuuluvad ka teepeenrad, eraldus- ja haljasribad. Olenevalt pealiskihist jagunevad teed kattega teeks, kruusateeks ja pinnasteeks. Kattega tee on tsemendi, tuha või bituumeniga töödeldud materjalist kattega (asfalt-, tsementbetoon- või muu selline kate) ning kiviparketi ja munakivisillutisega tee. Kruusatee on kruusast, kruus- või killustikliivast või killustikusõelmetest tee. Pinnastee on põllu-, metsa- või muu selline pealiskihita tee, mis on teeks rajatud või sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud. Seega tuleb teed rajatiseks pidada ka juhul, kui tegemist on pinnasteega ja see on kujunenud kasutamise tulemusena, mitte valminud vahetult ühegi isiku poolt ehitamise tõttu.
4. Menetlusosaliste esitatud fotodelt (I kd, tl 70-71, 129, 137, 149-150) ilmneb, et vaidlusalust teed kasutatakse sõidukitega liiklemiseks. Sellele osutab kõrgema taimestiku ja muude takistuste puudumine ühes iseloomulike rööpsete kulumisjälgedega pinnasel. Fotodelt ilmneb, et tee on kasutatav ka jalgsi või kergliiklusvahenditega liiklemiseks. Seda tõdemust ei muuda asjaolu, et ilmastikust olenevalt võib tee olla halvas seisukorras. Kaebaja esitatud foto (Ikd, tl 149) kinnitab, et ka ebasoodsa ilmastiku korral on tee siiski sõiduautoga läbitav ja seda tehaksegi. Vastustaja väitel on ta aiandusühistu teede olukorra parandamiseks
5. aastal vedanud freesipuru. Seda kinnitavad arve ja veodokumendid (I kd, tl 135-138) ning seda möönab ka kaebaja. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud halduskohtu tõdemust, et Puraviku tänav ja Vee tee T1 ongi kavandatud aiandusühistu siseteedena ja sellisena vajalikud ühistu territooriumil asuvate kinnistuteni jõudmiseks (I kd, tl 104, 106-111, 122, 128). Ka kaebaja ise on arvamuses Narva Linnavalitsuse korralduse eelnõule (I kd, tl 164p) avaldanud pahameelt selle üle, et mõni aiandusühistu liige kasutas Puraviku tänavat parkimiseks, takistades kaebaja juurdepääsu oma kinnistule. Samuti on kaebaja leidnud, et Puraviku tänava erastamine ja tükkidena liitmine tänavaga piirnevate kruntidega seondub võimalusega rajada igalt kinnisasjalt otse pääs avalikult kasutatavale Põhja-Kudruküla teele (I kd, tl 164). Seega kaebaja vähemalt möönab, et ühistu siseteena kavandatud ja kasutatava tänava ühiskasutuse lõpetamine jätaks kinnistu omanikud ilma võimalusest pääseda oma kinnisasjale. Isegi kui kaebajale kuuluva Maasika xx maatükiga 6 piirneval Puraviku ja Vee tee T1 lõiku kasutatakse vähe, siis halvendaks ka ainuüksi nende lõikude ühiskasutuseks sulgemine teiste ühistuliikmete olukorda, kuna kaoks võimalus aiandusühistu välispiiril kulgeva nn ringtee kasutamiseks ja ühistuliikmetel säiliks juurdepääs oma kinnisasjale ainult ühest suunast. Samuti oleks ainuüksi kaebajale tee aluse maa erastamise võimaluse andmine vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, sest ülejäänud kinnistu omanikele sama võimaluse andmine tooks kaasa vähemalt osa kinnistuomanike nende kinnistutele juurdepääsu võimalusest täielikult ilmajätmise. Siinkohal jääb arusaamatuks kaebaja väide, et Puraviku tänav ongi antud sellega piirnevate kinnistute omanike kasutusse põllumajanduse viljelemiseks ja abihoonete püstitamiseks. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta ning asjas esitatud fotod vastupidiselt kinnitavad, et tänav on otstarbekohaselt kasutatav. Kaebaja ei ole ka väitnud, et Puraviku tänavat ei saaks kasutada ega selgitanud, kas ja millisel viisil ta tänava maad isiklikul otstarbel kasutab.
6. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et vaidlusalused teed on kavandatud teena, teedealune maa on kolmanda isiku õiguseellasele üle antud ning on käesoleva ajani kolmanda isiku liikmete õiguspärases ja otstarbekohases ühiskasutuses, kolmas isik on
7. aastal teinud kulutusi aiandusühistu siseteede parendamiseks ning teed looduses on vaevata teena äratuntavad, seega vastavad teed nii tee kui ka ehitise (rajatise) mõistele. Eeltoodu on piisav, et vaidlusalused maatükid kvalifitseerida aiandusühistu liikmete ühiskasutuses oleva maana, millele asub rajatis (tee) ja millel seetõttu on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Seega on tegemist maaga, mille ostueesõigusega erastamist oli kolmandal isikul õigus taotleda (

§ 22lg-d 1 ja 11).

Selle õiguse kasutamata jätmise tõttu on kolmandal isikul õigus taotleda maale hoonestusõiguse seadmist (

§ 351

lg 1), kusjuures hoonestusõiguse seadmise menetluse alustamine võib taastada kolmanda isiku õiguse taotleda maa erastamist (

§ 351lg 2).

Samas seatakse hoonestusõigus kolmanda isiku kasuks sõltumata hoonestusõiguse taotluse esitamisest ja hoonestusõiguse lepingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemisest (määrus nr 74 § 1 lg 5 ja § 10 lg 6). Sellest järeldub, et vaidlusalune maa ei ole kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa (

§ 312

lg-d 1 ja 2) ja kaebaja ei saa seda erastada

§ 22lg 13 alusel.

Seejuures ei sõltu maa erastamise võimaluse puudumine sellest, kas kaebaja pidas maa erastamise taotlemisel silmas üksnes Maasika xx maatükiga vahetult piirnevaid Puraviku ja Vee tee T1 tänava lõiku või ka Puraviku tänava ja Põhja-Kudruküla tee vahele jäävat reformimata riigimaad. Viimast ei saa kaebaja kinnistuga liita, kui Puraviku tänava maad kaebajale ei erastata ning lisaks ei vasta see maatükk ilmselt

§ 312lg 1 tunnustele.

Vastavalt ei riku kaebaja õigusi Puraviku tänavale teenindusmaa määramise ja maa riigi omandisse jätmise otsustus (korraldus nr 798-k) ega maa kaebajale erastamisest keeldumise otsustus (korraldus nr nr 986-k koostoimes kirjaga nr 1.17/8415-2) 26. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja ülejäänud väited, kuna need ei ole kaebaja maa erastamise taotlemise õiguse tuvastamisel asjakohased. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et

§ 22

lg 13 ja § 312 järgi kinnisasjaga liitmiseks maa erastamise taotluse lahendamisel oli vastustajal piiratud kaalutlusõigus. Vastustaja pidi nii Puraviku tänavale teenindusmaa määramisel ja maa riigi omandisse jätmise otsustamisel kui ka kaebaja taotluse lahendamisel tuvastama, kas vaidlusalusel maal asub ehitis (tee) ja kas sellel maal on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatav kinnisasi. Nendele küsimustele jaatava vastuse korral puudus võimalus sama maa erastamiseks kaebaja kinnisasjaga liitmiseks. Seetõttu on ilmne, et asja otsustamisel ei olnud tähtsust, milline on olnud vastustaja varasem praktika sarnastes asjades. Isegi, kui vastustaja on sarnases olukorras varasemalt otsustanud erastada tee alust maad kinnisasjaga liitmiseks, ei tulenenud sellest kaebajale õiguspärast ootust, et ka talle maa erastatakse, kui kehtiv õigus seda ei võimalda. Õiguspärast ootust ei loo kaebajale ka see, kui kaebajale kuulub muu kinnisasi, mis vastustaja poolt mõne muu tee aluse maatüki erastamise tõttu 7 võib jääda juurdepääsuta avalikult kasutatavalt teelt. Sel juhul saab kaebaja oma õigusi kaitsta selles menetluses maa erastamise otsust vaidlustades.

1. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktide õiguspärasus ei sõltu ka sellest, kas kolmanda isiku juhatus oli
2. aastal saanud hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamiseks volituse ühistu üldkoosolekult. Ühistu juhatus peab tehingute tegemisel küll järgima ühistu üldkoosoleku kehtestatud piiranguid, kui need piirangud ei kehti ühistu suhetes kolmandate isikutega (mittetulundusühingute seadus § 27 lg 3). Lisaks näeb kehtiv õigus ette hoonestusõiguse seadmise kolmanda isiku kasuks sundkorras juhul, kui kolmas isik ei oleks võtnud samme hoonestusõiguse seadmiseks.
3. Sarnaselt ei sõltu asja lahendus ka sellest, kas maavanem on pidanud võimalikuks maa erastamist kaebaja kinnisasjaga liitmiseks või mitte. Ka varasema regulatsiooni järgi ei olnud maavanema nõusolek erastamiseks vastustajale siduv. Vastustaja pidi maa erastamise otsustamisel siiski tuvastama, et esineb faktiline ja õiguslik alus maa erastamise otsuse tegemiseks ning maavanema seisukoht ei vabastanud vastustajat selle kohustuse täitmisest. Lisaks nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et maavanem ei olegi leidnud, et kaebajale tuleb maa erastada, vaid üksnes selgitanud, millest sõltub kaebaja võimalus erastada tänava alune maa oma kinnisasjaga liitmiseks.
4. Eeltoodud põhjustel on alusetud kaebaja etteheited halduskohtule uurimiskohustuse rikkumisest, s.t neid asjaolusid, mis halduskohus kaebaja hinnangul jättis välja selgitamata, ei olnudki asja lahendamiseks vaja tuvastada.
5. Ringkonnakohus tagastab kaebajale ühes apellatsioonkaebusega esitatud tõendid. Tõendid tulnuks esitada juba menetluses halduskohtus (HKMS § 62 lg 1) ja kaebaja ei ole selgitanud, miks ta seda ei teinud. Teiseks ei ole tõendid asjakohased. Menetlusosalised on esitanud juba arvukalt fotosid vaidlusalustest maatükkidest ning hilisemad fotod ei kajasta olukorda, mis esines vaidlustatud haldusaktide andmise ajal.
6. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kolmas isik taotleb õigusabikuluna 216 euro väljamõistmist kaebajalt. Apellatsioonkaebuse mahtu silmas pidades tuleb õigusabikulu pidada tervikuna vajalikuks ja põhjendatuks ning kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 8