Obsah (7)

§ 273§ 657§ 654§ 180§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-18

§ 273

lg 2 alusel oleks maakohus pidanud lugema kostja esitatud väited lepingu olemuse ja sisu kohta tõendatuks, kuna hageja ei ole enda väidete tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Pank on kinnitanud, et tema ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu sihtotstarve oli panga ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu alusel väljastatud laenu osaline tasumine. Järelikult ei ole hageja üle võtnud kogu võlgniku laenulepingust tulenevat kohustust. Kogu võlgniku laenukohustuse panga ees on üle võtnud võlgniku endised juhatuse liikmed. Sel viisil on võlgniku lähikondsed saanud ise võlgniku võlausaldajateks. Pank ei ole võlgnikule andnud nõusolekut kohustuste üleandmiseks. Sellest tulenevalt ei ole ka kohustus üle läinud. Pank teatas, et ei teadnud kohustuste ülevõtmise lepingust midagi ja ei pidanudki teadma, sest kõik laenulepingust tulenevad kohustused täideti

1. jaanuaril
2. See annab alust arvata, et mingile lepingule ei ole
3. jaanuaril 2017 alla kirjutatud, vaid tegemist on dokumendi võltsimisega, mille eesmärgiks on pankrotimenetluses fiktiivse võlanõude alusel kontroll saavutada. Hageja endine juhatuse liige M. Karu on ka Arhitektuuribüroo Nafta OÜ juhatuse liige, kes oli võlgniku koostööpartner. Võlgnik on Arhitektuuribüroo Nafta OÜ-le
4. augustil 2016 teinud ülekande selgitusega „Arve 3001“ summas 400 eurot. 6 Ebaõige on hageja väide, et ühestki avalikust andmebaasist võlgniku võlgnevusi ei nähtunud. Võlgnikul oli juba oktoobris 2016 tekkinud maksuvõlg ja see oli nähtav äriregistris. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jõudnud seega ebaõigele järeldusele, et leping ei ole näilik. Kostja on esitanud väited ja tõendid selle kohta, et tegemist on võlgniku ja väidetava võlausaldaja (hageja) kokkulangemisega ning seetõttu nõue puudub (VÕS § 186 p 3, § 206 lg 1). Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, jättes kostja tähelepanu juhtimata asjaolule, et kostja väited ja tõendid on selles osas ebapiisavad. Lepingulise esindaja olemasolu ei võta kohtult ära selgitamiskohustust. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kostja loetleb apellatsioonkaebuses neid asjaolusid, millele ta ettevõtte ülemineku põhistamiseks tugines.
5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, või alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
7. septembri 2019 otsus muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

Kuna Viru Maakohtu 23. septembri 2019 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas

§ 654lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. 7. Hageja esitas vastuses apellatsioonkaebusele taotluse apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks (III kd tl 36 pöördel). Hageja seisukoha kohaselt on ringkonnakohus andnud kostjale ebaõigesti menetlusabi ja vabastanud ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel täies ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostjale on õigesti antud

§ 180

lg 1 p 1 alusel menetlusabi ja vabastatud ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel täies ulatuses ning apellatsioonkaebus ei ole võetud ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse.

1. Asja materjalide kohaselt hageja ja võlgnik sõlmisid
2. jaanuaril 2017 kohustuse ülevõtmise lepingu (I kd tl 7-10). Hageja võttis lepinguga üle võlgniku laenulepingust tuleneva kohustuse 125 000 eurot (millele lisandub intress) panga ees. Lepingu p-s 4.1 leppisid hageja ja võlgnik kokku tasus kohustuse ülevõtmise eest summas 125 000 eurot. Võlgnik kohustus tasuma hagejale 125 000 eurot maksegraafiku alusel hiljemalt 25.07.2018 (lepingu p 4.2). Kuna võlgnik oma kohustust ei ole täitnud, siis esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõude summas 129 965 eurot 77 senti. Kostja vaidles vastu hageja nõude tunnustamisele pankrotimenetluses, leides, et
3. jaanuaril 2017 sõlmitud kohustuse ülevõtmise leping on näilik tehing ning seetõttu tühine, kuna lepingule allakirjutanutel puudus tegelik tahe lepingu täitmiseks. Samuti on kostja vastuväites tuginenud asjaolule, et võlgniku äritegevus on üle läinud hagejale ning seetõttu ei saa hageja olla võlausaldajaks võlgniku pankrotimenetluses. 7
4. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ja võlgniku vahel
5. jaanuaril 2017 sõlmitud kohustuse ülevõtmise leping ei ole näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Maakohus on vastavad põhjendused vaidlustatud otsuses esitanud, ringkonnakohus nõustub nendega ja ei korda neid (

§ 654lg 6).

Kostja poolt asja menetluses esitatud faktiliste väidete ja tõendite alusel ei saa asuda seisukohale, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut. 9.

1. Kostja väitele, et võlgniku nimel lepingu allkirjastanud O.S. ei valda eesti keelt ning seetõttu ei saanud aru, millele ta alla kirjutas, on maakohus vastanud vaidlustatud otsuse p-s 27, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Samuti on maakohus vastanud kostja väitele, et tehing on tühine seetõttu, et seda ei allkirjastatud lepingus märgitud kohas (Tallinnas). Maakohus on vastavad põhjendused esitanud otsuse p-s 28, ringkonnakohus nõustub nendega ja ei korda põhjendusi. Asjaolu, et hageja on väitnud muuhulgas
2. juuni 2018 menetlusdokumendis, et O.S. käis Eestis
3. jaanuaril 2017, kuid O.S. tunnistajana ülekuulamisel selgitas, et ta allkirjastas lepingu digitaalselt ja ei viibinud Eestis, ei ole vaidlusaluse tehingu näilikkuse ja seega ka tühisuse aluseks. 9.
4. Kostja seisukoha järgi on maakohus jätnud hindamata tunnistajana ülekuulatud O.S.i ütlused selle kohta, et ta ei mäletanud hagejaga sõlmitud lepingu sisu ning et talle teadaolevalt ei võtnud ta võlgnikule mingeid laene ega kohustusi. Arvestades lepingu sõlmimise aega 17.01.2017 ning tunnistaja ülekuulamise aega 13.05.2019 on ringkonnakohtu arvates mõistetav, et tunnistaja ei mäletanud lepingu sisu. Samuti juhib ringkonnakohus kostja tähelepanu asjaolule, et
5. jaanuari 2017 kohustuse ülevõtmise lepinguga ei tekkinud võlgnikul uut kohustust, vaid vahetus vaid võlausaldaja, s.o kohustus oli võlgnikul juba olemas. 9.
6. Kostja väite kohaselt kuna hageja on vahetult enne kohustuse ülevõtmise lepingut asutatud äriühing, kellel puudus igasugune majandustegevus ja kes võttis laenu võlgniku laenu refinantseerimiseks, siis on ilmselget ebaõige hageja väide, et laenu andmise eesmärgiks oli tulu teenimine. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et nimetatud kostja väide ei anna alust asuda seisukohale, et vaidlusalune leping on näilik. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 9, 23 ja
7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
8. Asjakohane ei ole kostja väide, et panga kinnitusel oli panga ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu sihtotstarve panga ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu alusel väljastatud laenu osaline tasumine ning hageja ei ole üle võtnud kogu võlgniku laenulepingust tulenevat kohustust. Hageja on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude ulatuses, millises ta täitis võlgniku kohustuse panga ees.
9. Kostja väitel ei ole pank andnud võlgnikule nõusolekut kohustuste üleandmiseks ja sellest tulenevalt ei ole ka kohustus üle läinud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud maakohtu otsuse p-des 10 ja 11, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. 8
10. Lisaks märgib ringkonnakohus, et isegi juhul, kui antud juhul ei ole toimunud kohustuse ülevõtmist VÕS § 175 lg 1 mõttes, siis on hageja reaalselt võlgniku kohustuse panga ees täitnud ning pank on täitmise vastu võtnud, s.o toimunud on kohustuse täitmine VÕS § 78 lg 1 alusel. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Antud juhul tuleneb hageja õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist
11. jaanuaril 2017 sõlmitud kohustuse ülevõtmise lepingust.
12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendatud ei ole kostja seisukoht, mille kohaselt on toimunud ettevõtte üleminek (võlgniku üleminek hagejale) ning tegelikult sõlmiti tehing ettevõtte ülevõtmisega seoses, s.o hageja täitis enda kohustust. VÕS § 183 lg 1 kohaselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. Lähtudes VÕS § 183 lg-s 1 sätestatust juhul, kui tuvastub ettevõtte üleminek, siis hageja, täites võlgniku laenulepingust tuleneva kohustuse 125 000 eurot panga ees, ei ole õigustatud võlgnikult seda tagasi nõudma, sest eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. 13.
13. Antud juhul ei ole asjas esitatud tõendite alusel võimalik tuvastada ettevõtte üleminekut. Kostja väite kohaselt tõendavad ettevõtte üleminekut järgmised asjaolud: 1) hageja on refinantseerinud võlgniku laenu SEB Pank AS ees; 2) hageja ja võlgniku põhitegevusala kattub; 3) hageja on kantud äriregistrisse 17.11.2016 ehk samal päeval, mil vahetus võlgniku juhatuse liige ning võõrandati võlgniku osa; 4) vähemalt neli võlgniku endist töötajat (Margus Nisumaa, Helle Liivar, Villu Kukk, Veiko Koppe) on nüüdseks hageja töötajad; 5) hageja juhatuse liikmeks oli võlgniku koostööpartneri Arhitektuuribüroo Nafta OÜ juhatuse liige Madis Karu; 6) OÜ Trust Ehitus ja võlgniku vahel oli sõlmitud kolm töövõtulepingut, mille kohaselt pidid nad teenust osutama Norra Kuningriigis Lokkalia 6 ja Voksenkollen 57 objektidel, samas on hageja oma koduleheküljel märkinud, nagu oleks nimetatud objektidel tehtud tööd teostatud hageja poolt; 7) hageja omab ETA sertifikaati nr ETA 13/0146, mis on väljastatud 14.08.2017 ja asendab võlgnikule 25.03.2013 väljastatud sertifikaati nr ETA 13/
14. Maakohus on kostja eelnimetatud väidetele vastanud vaidlustatud otsuse p-des 42 ja 52.3 (töötajate väidetava ülevõtmise kohta), p-des 43, 44, 52.4, 52.5, (tegevusala ja objektide väidetava kattuvuse kohta); p-des 45, 46 ja 47 (sertifikaadi väidetava ülevõtmise kohta). Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Ettevõtte varjatud üleminekut ei tõenda kostja nimetatud asjaolu, et hageja on refinantseerinud võlgniku laenu SEB Pank AS ees. Siinkohal ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kohustuse ülevõtmisega võttis hageja endale majandusliku ja ärilise riski. 9 Samuti ei tõenda ettevõtte varjatud üleminek kostja esitatud asjaolu, et hageja on kantud äriregistrisse 17.11.2016 ehk samal päeval, mil vahetus võlgniku juhatuse liige ning võõrandati võlgniku osa. Esitatud asjaolust on iseseisvalt raske tuletada ettevõtte varjatud ülevõtmist, nimetatu võiks olla aluseks ettevõtte ülemineku tuvastamisele koos teiste tõenditega, kuid käesolevas asjas teised asjakohased tõendid puuduvad. 13.
15. Kostja väitel hageja endine juhatuse liige M. Karu on ka Arhitektuuribüroo Nafta OÜ juhatuse liige, kes oli võlgniku koostööpartner ning nimetatud asjaolu tõendab ettevõtte varjatud üleminekut. Maakohus on hinnanud võlgniku poolt Arhitektuuribüroo Nafta OÜ-le
16. augustil 2016 tehtud ülekannet selgitusega „Arve 3001“ summas 400 eurot vaidlustatud otsuse p-s 52.
17. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et isegi kui võlgniku ja Arhitektuuribüroo Nafta OÜ vahel eksisteeris koostöö, ei tõenda see asjaolu kuidagi ettevõtte varjatud üleminekut.
18. Kostja seisukoha kohaselt oli võlgnikul oli juba oktoobris 2016 tekkinud maksuvõlg ja see oli nähtav äriregistris. Siinkohal on kostja tuginenud EMTA nõudeavaldusele pankrotimenetluses (II kd tl 100). Maakohus on andnud hinnangu EMTA nõudeavaldusele (vaidlustatud otsuse p 52.2), ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning leiab, et puudub alus hinnata EMTA nõudeavaldust maakohtust erinevalt.
19. Apellatsioonkaebuse p-s 2.4.47 heidab kostja maakohtule ette halduri poolt taotletud tõendite kogumata jätmist, kuid samas ei ole ta kaebuses esitanud ringkonnakohtule korduvat taotlust tõendite kogumiseks. Maakohtu vaidlustatud otsuse p-des 44-53 on kohus põhjalikult käsitlenud kostja esitatud tõendeid ning taotlust tõendite kogumiseks, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja on esitanud taotluse välja mõista kostjalt menetluskulud ringkonnakohtus summas 1245 eurot (käibemaksuta), sh õigusabi 8 tundi 18 min tunnitasuga 150 eurot. Vastavalt

§ 175

lg-le 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks ringkonnakohtus oli arvestades asja keerukust ja asjaolu, et apellatsioonkaebuses on korratud suuresti juba maakohtus esitatud põhjendusi, 5 tundi. Arvestades tunnihinda 150 eurot (käibemaksuta), on hageja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud ringkonnakohtus 750 eurot (käibemaksuta; 5x150=750) ning nimetatud summa tuleb välja mõista võlgnikult hageja kasuks.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud nõude menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. Arvestades asjaolu, et tegemist on pankrotivõlgnikuga ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, vabastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 10