KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 27. jaanuar 2020 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-5146 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmu

§ 121

lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Viru Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Liina Pikma Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma Kaitsja Vandeadvokaat Arvo Suuban Süüdistatav Janar Vaher. isikukood 39009214214, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, ei tööta ega õpi, kannab karistust Viru Vanglas, varem kriminaalkorras karistatud. Tõkendit ei ole kohaldatud. RESOLUTSIOON: 1. Viru Maakohtu 11. detsembri 2019 kohtuotsus tühistada osaliselt, s.o Janar Vaheri süüditunnistamises

§ 121lg 1 järgi.

2. Janar Vaher tunnistada süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi.

1. Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata.
2. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
3. Janar Vaher on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et tema olles süüdi mõistetud 28.11.2013 Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja otsusega nr 1-13-1922

§ 114

p 1 alusel kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, pani korduvalt toime kehalise väärkohtlemise, mis seisnes selles, et ründas 21.09.2018 kella 16.00 paiku Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla V hoone V1 osakonna kambris nr V112 laua taga istuvat kaaskinnipeetav T.A. ini. J. Vaher lõi kannatanut korduvalt rusikatega pähe ja küünarnukiga vastu selga. Saadud löökide tagajärjel kukkus kannatanu toolilt põrandale pikali. Janar Vaheri löökide ja nendest põhjustatud kukkumise tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja sai tervisekahjustused – pea vasakpoolse kõrva piirkonnas punetav hematoom mõõtmetega 5x5 cm, vasakpoolse kõrvalesta peal kriimustus ja punetav 1 cm suurune hematoom, vasakus kaenlaaluses piirkonnas kriimustused ja punetavad alad kogumõõtmetega 9x11 cm, keskseljal punetav ala mõõtmetega 8x6 cm, vasakul õlal punetav ala mõõtmetega 10x7 cm ja paremal õlavarrel kolm punetavat ala mõõtmetega 1x5 cm, 1x7 cm ja 0,5x8 cm. Seega pani Janar Vaher toime

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korduva teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Maakohtu otsus 2. Viru Maakohus tunnistas J. Vaheri süüdi

§ 121

lg 1 järgi ning karistas teda 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 65lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud vangistusele Pärnu Maakohtu 28.

novembri 2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 7 aastat 9 kuud ja 27 päeva vangistust, võrra. J. Vaherile mõisteti liitkaristuseks 8 aastat 3 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda

1. detsember
3. Kannatanu andis ütlusi, et ta ei mäleta aega, kuid Viru Vanglas viibimise ajal tekkis ta süüdistatavaga konflikt. Süüdistatav lõi kannatanut rusikaga selga ja vasakpoolse kõrva taga, ei mäleta ega tea palju kordi. Oli valus. Kannatanu kaitses nägu. Õhtul loendusel tuli valvur, kes oli juba kursis, viis kannatanu meditsiiniosakonda. Seal vaadeldi ja fikseeriti kehavigastused ja tehti pildid. Tunnistaja K.K. (medõde) ütlused ja meditsiiniline tõend kinnitavad, et 21.09.2018 õhtusel ajal avastati kannatanul kehavigastused. Maakohus leidis, et kannatanu on usaldusväärne tõendiallikas ja tema ütlused vastavad tõele olulises osas, et vägivallategu oli toime pandud süüdistuses näidatud ajal ja kohas ja teo toimepanija on süüdistatav. Tuginedes kannatanu ja tunnistajate V.V. i ja K.K. ütlustele, samuti meditsiinilisele tõendile, luges maakohus tõendatuks, et 21.09.2018 kella 16.00 paiku Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla V hoone V1 osakonna kambris nr V112 lõi süüdistatav kannatanut T.A. ini korduvalt rusikatega pähe ja selja piirkonda, tekitades kannatanule tervisekahjustused ja valu – pea vasakpoolse kõrva piirkonnas punetav hematoom mõõtmetega 5x5 cm, vasakpoolse kõrvalesta peal kriimustus ja punetav 1 cm suurune hematoom, vasakus kaenlaaluses piirkonnas kriimustused ja punetavad alad kogumõõtmetega 9x11 cm, keskseljal punetav ala mõõtmetega 8x6 cm, vasakul õlal punetav ala mõõtmetega 10x7 cm ja paremal õlavarrel kolm punetavat ala mõõtmetega 1x5 cm, 1x7 cm ja 0,5x8 cm. 2 Maakohus leidis, et süüdistatav tegutses teo toimepanemisel otsese tahtlusega tekitada kannatanule tervisekahjustuse ja valu. Kõrvaltvaatajale on selge, et korduv rusikaga löömine pea piirkonda kahjustab suure tõenäosusega tervist ja tekitab isikule valu. Süüdistatav tahtis tekitada kannatanule valu ja tervisekahjustust, sest lõi kannatanut korduvalt ja lahkus kambrist alles siis, kui tunnistaja Vainu haaras ta käest kinni ja tõmbas ukse poole. Seega pani J. Vaher toime

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Prokuratuur leidis, et isiku tegu tuleb kvalifitseerida korduvuse tunnusel, sest ta on varasemalt,
2. aastal süüdi mõistetud mõrva eest, mis on igal juhul vägivallategu. Prokurör toetus apellatsioonikohtu seisukohale Sulimovi kriminaalasjas 1-16-
3. Kaitsja arvates moodustab

§ 121

järgi kvalifitseeritava vägivallateo korduvuse isiku poolt varasem

§ 121järgi ettenähtud süüteo toimepanemine.

1. Maakohus märkis esmalt, et süüdistuses tuleb näidata, millist tegu prokurör silmas peab, mitte piirduda vaid varasema karistatuse mainimisega. Käesolevas süüdistuses ei ole võimalik tuvastada millist varasema kohtuotsusega tuvastatud tegu peab prokurör käesoleva teo korduvuse aluseks.
2. Maakohus jäi siiski karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes avaldatud seisukoha juurde, et igaühe vägivallakomponendiga teo varasem toimepanemine ei anna automaatselt korduvuse tunnust

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Maakohtu jaoks oli aktsepteeritav kommenteeritud väljaandes (Juura, 2012) lk 386-387 esitatud seisukoht, et „korduvana tuleks käsitada kõiki süütegusid, mis ründavad sama õigushüve samal viisil, kuid erineva intensiivsusega“. Seal märgitakse ka, et tapmine, seksuaalkuritegu, vabadusevastane kuritegu ei anna korduvust, „sest need ründavad põhihüvena teist õigushüve“. Maakohus pooldas seda seisukohta ja omalt poolt leidis, et korduvuse sisustamist ei tohi laiendada piiramatult valimatult kuritegudele, mille objektiivne pilt sisaldab vägivallategu. Maakohus jäi seisukohale, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi.

Apellatsioon 7. Prokuratuur taotleb tühistada Viru Maakohtu otsus J. Vaheri süüdimõistmises

§ 121lg 1 järgi ning teha selles osas uus kohtuotsus mõistes J.

Vaher süüdi

§ 121lg 2 p 3 alusel.

1. Prokurör leiab, et kvalifitseerides J. Vaheri tegu korduva tervisekahjustuse tekitamise lõpule viidud kehalise väärkohtlemisena, ei ole Viru Maakohus arvestanud süüdistatava varasemat karistatust. Apellant seisukohal, et J. Vaheri teo õigel kvalifitseerimisel tuleb võtta arvesse, et tegu on korduvalt toime pandud põhjusel, et J. Vaher on varasemalt pannud toime teise isiku suhtes valu tekitava kehalise väärkohtlemise.
2. Apellant osutab Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes, Juura, 2015 esitatud seisukohale, et korduvuse § 121 lg 2 p 3 mõttes annab ka § 118 lg 1-s sätestatud kuritegu, kuna viimati nimetatud koosseisu realiseerimisel täidetakse alati täies mahus ka § 121 lg 1 koosseis (raske tervisekahjustuse tekitamine on alati ka tervise kahjustamine), kuna ka see on tahtlik kuritegu, mille objektiivse koosseisu moodustavad § 121 lg 1 kirjeldatud teod. 3 Selliselt on korduvus karistusõiguslik mõiste ning tähendab samaliigilise süüteo toimepanemist vähemalt teist korda. Nii nagu tapmise koosseisu korduvuse arvestamisel loevad ka varasemalt teistes eriosa peatükkides sätestatud tapmist sisaldavad süüteokoosseisud (nagu nt § 244, 246 jt), tuleb tervisekahjustuse ja kehalise väärkohtlemise korduvuse jaatamiseks arvesse võtta ka teisi selle isiku poolt kehalist ja vaimset heaolu (e. organismi terviklikkust ja häireteta toimet) kahjustavaid tegusid.
3. Prokuratuur leidis, et J. Vaheri tegu tuleb kvalifitseerida korduva kehalise väärkohtlemisena, sest ta on varasemalt,
4. aastal süüdi mõistetud mõrva eest, mis on igal juhul vägivallategu ning millega kaasneb teise inimese kehaline väärkohtlemine ja valu tekitamine. Prokurör toetus J. Vaherile süüdistust esitades apellatsioonikohtu seisukohale Sulimovi kriminaalasjas nr 1-16-
5. Pärnu Maakohtu 28.11.2013.a. kohtuotsusega tuvastati, et J. Vaheri poolt toimepandud tapmistegu sisaldas endas teise inimese tervisekahjustuse ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise elemente. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et J. Vaheri poolt tervisekahjustuse tekitamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise puhul T.A. inile on tegemist teoga, mis tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi.

11. Seni on kohtupraktikas ning õigusalases kirjanduses leitud, et vägivallana

-i eriosa koosseisude tähenduses saab mõista vaid neid tegusid, mis on eraldivõetult süütegudena kriminaliseeritud

1. peatüki
2. jaos ehk tervisevastaste süütegude jaos, mille puhul on rünnatavaks õigushüveks inimese tervis. Mõrva koosseis seevastu on kriminaliseeritud

1. peatüki
2. jaos ehk eluvastaste süütegude jaos, mille puhul on rünnatavaks õigushüveks inimese elu, ning seega ei anna mõrv kehalisele väärkohtlemisele korduvust, kuna tapmine ründab põhihüvena teist õigushüve, s.o inimese elu.
3. Prokuratuur leiab, et sidudes vägivalla mõiste ainuüksi

1. peatüki
2. jaos loetletud süütegudega, kitsendatakse põhjendamatult vägivalla mõistet, millest tulenevalt on käesoleval juhul jäänud vaidlusalune kehalise väärkohtlemise episood materiaalõiguslikult kohase hinnanguta. Korduvus tähendab samaliigilise süüteo toimepanemist vähemalt teist korda. Samaliigiliste kuritegude all ei mõisteta seejuures enamasti mitte ainult samas paragrahvis sätestatud süütegusid, vaid ka liigilt lähedasi. Prokuratuur on seisukohal, et vägivallateoks, mis annab muuhulgas korduvuse kehalisele väärkohtlemisele, tuleb lugeda ka mõrv e. tegu, mis tuleks samuti hinnata kehalise väärkohtlemisena või raske tervisekahjustuse tekitamisena, mis annab samuti kehtiva õiguse kohaselt korduvuse

§ 121lg 2 p 3 tähenduses.

Vastasel juhul tekib olukord, kus näiteks peksmise ehk kehalise väärkohtlemise tagajärjel saabunud surma põhjustamist ei loeta vägivallateoks, mis annab korduvuse hiljem toime pandud kehalisele väärkohtlemisele, nii nagu seda vaidlustatavas kohtuotsuses tehtud on. Seega on prokuratuur seisukohal, et J. Vaheri poolt varem toime pandud mõrv, kus kannatanu surm saabus kehalise väärkohtlemise toimepanemise tagajärjel, tuleb lugeda vägivallateoks, mis annab antud juhul korduvuse hilisemale, käesoleva kohtuotsuse esemeks olevale kehalisele väärkohtlemisele. Prokuratuur on seisukohal, et juhul kui isik on varasemalt kahjustanud teise isiku tervist ja kahjustab seda veelkordselt, siis tuleb tema hilisemat tegu vaadelda teise isiku 4 tervise korduva kahjustamisena, ehk korduvus esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teise isiku tervise kahjustamisest. Prokuratuuri arvates ei tuleks

§ 121

lg 2 p-s 3 kasutatud mõistet korduvus vaadelda üksnes tehnilise võttena, mis viitab vaid

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava terviskahjustuse korduvale toimepanemisele.

Ülaltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis omakorda on kaasa toonud ebaõige materiaalõigusliku normi kohaldamise J. Vaheri süüdimõistmisel

§ 121lg 1 järgi.

Kirjalik seisukoht

1. J. Vaheri kaitsja leiab, et Viru Maakohtu 11.12.2019 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on otsuse tl 10-11 ammendavalt põhjendanud teole antud kvalifikatsiooni. Apellatsioonis pole vaidlustatud maakohtu seisukohta esitatud süüdistuse ebakonkreetsuse osas: „Seega tuleks süüdistuses sel juhul näidata, millist tegu prokurör silmas peab, mitte piirduda varasema karistatuse mainimisega. Käesolevas süüdistuses ei olegi võimalik tuvastada millist varasema kohtuotsusega tuvastatud tegu peab prokurör käesoleva teo korduvuse aluseks“. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Tartu Ringkonnakohus tutvus kriminaalasjaga ning leiab, et prokuratuuri apellatsioon kuulub rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.
3. J. Vaherit süüdistati selles, et tema olles süüdi mõistetud 28.11.2013 Pärnu Maakohtu otsusega

§ 114

p 1 alusel kriminaalasjas nr 1-13-1922, pani korduvalt toime kehalise väärkohtlemise. Tegu seisnes selles, et 21.09.2018 kella 16 16.00 paiku Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla V hoone V1 osakonna kambris nr V112 laua taga istuvat kaaskinnipeetav T.A. ini. J. Vaher lõi kannatanut korduvalt rusikatega pähe ja küünarnukiga vastu selga. Saadud löökide tagajärjel kukkus kannatanu toolilt põrandale pikali. J. Vaheri löökide ja nendest põhjustatud kukkumise tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja sai tervisekahjustused – pea vasakpoolse kõrva piirkonnas punetav hematoom mõõtmetega 5x5 cm, vasakpoolse kõrvalesta peal kriimustus ja punetav 1 cm suurune hematoom, vasakus kaenlaaluses piirkonnas kriimustused ja punetavad alad kogumõõtmetega 9x11 cm, keskseljal punetav ala mõõtmetega 8x6 cm, vasakul õlal punetav ala mõõtmetega 10x7 cm ja paremal õlavarrel kolm punetavat ala mõõtmetega 1x5 cm, 1x7 cm ja 0,5x8 cm. Seega pani J. Vaher toime

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korduva teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise. 16. Maakohus tuvastas, et süüdistatav on toime pannud kannatanu kehalise väärkohtlemise süüdistuses toodud ajal, kohas ja viisil, kuid tegu tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi, s.t maakohus prokuratuuriga kuriteo kvalifikatsioonis ei nõustunud.

1. Apellant soovib, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistaks maakohtu otsuse J. Vaheri poolt toimepandud süüteo kvalifikatsiooni osas ning kvalifitseeriks J. Vaheri poolt toimepandud kehalise väärkohtlemise korduvalt toimepandud süüteona. 5 Nagu sissejuhatavalt sai märgitud, leiab kohtukolleegium, et prokuratuuri apellatsioon on põhjendatud.
2. Maakohtu otsuse kohaselt maakohus ei nõustunud prokuratuuriga esmalt seetõttu, et

§ 121

lg 2 p 3 näeb korduvusena ette teo varasema toimepanemise, mitte varasema karistuse mingi teo eest. 19. Kohtukolleegiumi arvates ei ole nimetatud märkusel olulist tähtsust. Isik ei peagi olema varem toimepandud süüteo eest süüdi mõistetud, piisab, kui ta on korduvust andva süüteo toime pannud. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et J. Vaher on varem, s.o Pärnu Maakohtu 28.11.2013 kohtuotsusega süüdi mõistetud mõrvas

§ 114p 1 järgi.

Seega on prokuratuur põhjendatult viidanud isiku varasemale süüdimõistmisele. 20. Veel leiab, maakohus, et J. Vaherile esitatud süüdistuses ei ole võimalik tuvastada, millist varasema kohtuotsusega tuvastatud tegu peab prokuratuur käesoleva teo korduvuse aluseks. Ka siinkohal kohtukolleegium maakohtu etteheitega ei nõustu - J. Vaheri süüdistusest nähtub selgelt, millist varasemat süütegu peab prokuratuur korduvuse tunnusena silmas. Selleks on

§ 114p 1 järgi kvalifitseeritud tegu.

21. Maakohus jäi karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes avaldatud seisukoha juurde, et iga vägivallakomponendiga toimepandud varasem tegu ei anna korduvust

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Maakohus rõhutas, et tapmine ei anna korduvust, sest sellise teoga rünnatakse põhihüvena teist õigushüve. Prokuratuuri tõlgendus toob endaga kaasa korduvuse tunnuse sisustamise piiramatult kuritegudega, mille objektiivses pildis avaldub väliseid vägivallateo akte. 22. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on nõus prokuratuuri seisukohaga antud vaidlusaluses küsimuses, jäädes seejuures ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 06.03.2018 otsuses kriminaalasjas nr 1-16-9971 esitatud seisukohale. 23.

§ 121

lg-s 1 esitatud esimene alternatiiv näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest. Sama paragrahvi lg 2 p 3 näeb ette vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud korduvalt. Korduvus on seega teise inimese tervise varasem kahjustamine, sõltumata asjaolust, kas isik on selle eest karistatud või mitte. Kohtukolleegiumi hinnangul saab eelöeldu valguses järeldada, et juhul, kui isik on varem kahjustanud teise inimese tervist ning teeb seda veelkord, saabki järeldada kahe iseseisva teise inimese tervist kahjustava teo toimepanemist süüdlase poolt. 24. Kohtukolleegium leiab, et

§ 121

lg 2 p-s 3 sätestatu tähenduses tuleb seega teise inimese korduva tervise kahjustamisena mõista mistahes varasema kuriteo käigus teise inimese tervise kahjustamist. Juhul kui nõustuda maakohtu poolt pakutud kitsa tõlgendusviisiga korduvust andva süüteo osas (korduvuse annab vaid

§ 121lg 1 sätestatud teo toimepanemine), tähendab see isikute ebavõrdset kohtlemist.

Näitena võib tuua olukorra, kus üks isik on varem toime pannud tapmise (tapmise käigus kahjustas ohvri tervist ulatuses, mis tõi kaasa viimase surma), teine aga kehalise väärkohtlemise

§ 121lg 1 järgi (tervisekahjustuseks oli nt hematoom).

Kui lähtuda õigushüve kahjustamise kriteeriumist kitsalt, siis pannes taas toime kehalise 6 väärkohtlemisteo, tuleks varem tapmisteo toimepannud isiku süütegu kvalifitseerida

§ 121

lg 1 järgi (sest tapmisteoga kahjustati õigushüvena inimese elu) ja varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isiku tegu kvalifitseeritaks

§ 121lg 2 p 3 järgi (sest varasema teoga kahjustatav õigushüve oli inimese tervis).

Kohtukolleegiumi hinnangul eeltoodud viisil isikute süütegusid kvalifitseerides tooks see endaga kaasa varem I astme kuriteo toimepannud isikute leebema karistusõigusliku kohtlemise (saaks karistada

§ 121

lg 1 järgi kuni 1 aastase vangistusega) võrreldes varem kergema kuriteo, s.o II astme kuriteo toimepannud isikuga (

§ 121lg 2 p 3 järgi kuni 5 aastat vangistust).

25. J. Vaher on varem süüdi mõistetud

§ 114p 1 järgi.

Kohtukolleegium rõhutab, et teise inimese tapmise käigus kahjustatakse vaieldamatult ka ohvri tervist. Seega on võimalik väita, et J. Vahel on varem toime pannud teise inimese tervise kahjustamise ning see tegu sisuliselt neeldus kvalifikatsioonis

§ 114lg 1 järgi.

26. Kohtukolleegium märgib veel, et vaatamata asjaolule, et

§-s 121 sätestatud süütegu kuulub karistusseadustikus tervisevastaste süütegude jakku ja

§-d 113,114 kuuluvad eluvastaste süütegude jakku, asuvad kõik nimetatud süüteod karistusseadustikus isikuvastaste süütegude peatükis, s.t nimetatud süütegudega rünnatakse sama objekti - inimest. 27. Eeltoodut silmas pidades on kohtukolleegium seisukohal, et J. Vaheri poolt T.A. inile tervisekahjustuse tekitamine ja talle valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi, kui korduvalt toimepandud tegu. 28. Juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 1, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse osaliselt, s.o J. Vaheri süüditunnistamises

§ 121lg 1 järgi.

J. Vaher tuleb süüdi tunnistada

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Kuna prokuratuur maakohtu otsust muus osas ei vaidlusta, jääb see ülejäänud osas muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 7