← Eesti

3-14-51490/19

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 5§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2015, Tallinn Ha

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. XX esitas 31.12.2013 Sotsiaalkindlustusameti (SKA) Tallinna büroole avalduse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr 206 (määrus nr 206) kinnitatud soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate, tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelu nr 1 alusel, kuna ta on vähemalt 10 aastat töötanud kiirgustöötajana.
  2. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo jättis 17.03.2014 otsusega nr 1000407/1 soodustingimustel vanaduspensionide seaduse (SVPS) § 1 p 1 alusel XX-le soodustingimustel vanaduspensioni määramata. Soodustingimustel vanaduspensionile on õigus tervishoiuasutuste töötajatel, kes vähemalt 50% tööajast vahetult töötavad ioniseeriva kiirguse allikatega või radioaktiivsete ainetega, mille aktiivsus töökohal ületab radioaktiivsuselt 10 milliküriid raadiumi-
  3. Sellised töötajad on kantud A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja. XX töötas perioodidel 19.06.1991–27.11.1998 (SA Tallinna Lastehaigla), 24.09.1999– 24.01.2000 (Tallinna Magdaleena Haigla), 09.04.2007–19.11.2007 (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla), 26.11.2007–02.05.2011 (AS Ida-Tallinna Keskhaigla) ja 13.04.2011– 31.07.2013 (OÜ Balti Radiodiagnostika) radioloogiaõe ametikohal ning oli kantud Bkategooria kiirgustöötajate nimekirja, kelle vahetu kontakt kiirgusallikaga oli alla 50% tööajast.
  4. Sotsiaalkindlustusamet jättis 11.06.2014 vaideotsusega nr 1.1-10/37 rahuldamata XX 15.04.2014 vaide SKA Tallinna büroo 17.03.2014 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Sotsiaalministeeriumi 03.03.2014 selgituse kohaselt on määruse nr 206 nimekirja nr 1 peatüki XII („Tööd radioaktiivsete ainete, ioniseeriva kiirguse allikate ja haruldaste muldmetallidega“) p-s 6 sätestatud kaks erinevat alust soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks, sest meditsiinis kasutatakse kahte tüüpi kiirgusallikaid. Ioniseeriva kiirguse allikatega (nt röntgenkiirgust tekitavate seadmetega) töötamisel on soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise eelduseks vahetu kontakt kiirgusallikaga vähemalt 50% tööajast ning sellised töötajad on kantud A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja. Õigust sooduspensionile ei ole isikutel kes töötavad üksnes kiirgusallika mõjusfääris. Kuivõrd XX-l on radioloogiaõe ametikohal töötamise staaži kokku ligikaudu 10 aastat ja 1 kuu ning 2

(8)3-14-51490 töötamise aega Tallinna Magdaleena Haiglas 24.09.1999–24.01.2000 ei arvata soodusstaaži hulka (puuduvad tõendid kiirgusallikaga vahetu töötamise kohta ja isikut ei olnud ka kantud kiirgustöötajate nimekirja), siis ei ole SVPS § 1 p-s 1 sätestatud 10-aastane soodusstaaži nõue täidetud. Perioodidel 09.04.2007–19.11.2007, 26.11.2007–02.05.2011 ja 13.04.2011– 31.07.2013 oli XX kantud B-kategooria kiirgustöötajate nimekirja, mistõttu ei arvata neid perioode soodusstaaži hulka. Samuti ei nähtu XX vahetut kontakti kiirgusallikaga ajavahemikul 19.06.1995–27.11.1998 töötamisel Tallinna Lastehaiglas röntgenlaborandina (radioloogiaõena).
  1. XX esitas 15.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA Tallinna büroo 17.03.2014 otsuse ja SKA 11.06.2014 vaideotsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata XX 31.12.2013 avaldus uuesti läbi, arvestades töötamist radioloogiaosakonnas soodustingimustel vanaduspensionile õigust andva staažina ja määrates soodustingimustel vanaduspensioni. XXl on kiirgustöötaja staaži kokku 10 aastat ja igapäevane töö oli vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikatega (radioloogiliste protseduuride tegemine) üle 50% tööajast (vt Riigikohtu 03.03.2010 otsus nr 3-3-1-96-09; 21.04.2008 otsus nr 3-3-1-10-08). Suur hulk sooduspensioni saavatest endistest kiirgustöötajatest on kuulunud B-kategooria kiirgustöötajate nimekirja ja XX-l on õigustatud ootus võrdsele kohtlemisele.
  2. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Määruses nr 206 toodud nimekirjad põhinevad
  3. aastal avaldatud Üleliidulisel Tariifi- ja Kvalifikatsiooniteatmikul ning NSV Liidu Ministrite Nõukogu 26.01.1991 määrusega nr 10 kinnitatud soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tööde ja ametite nimekirjadel nr 1 ja nr
  4. Määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p-s 6 toodud tervishoiuasutuse töötjale vastab pärast kiirgusseaduse jõustumist A-kategooria kiirgustöötaja, kes oma töö tõttu on vahetus kontaktis kiirgusallika/radioaktiivse ainega. Analoogilises vaidluses on SKA küsinud ekspertarvamuse eriteadmistega isikult AA-lt, kes oli muu hulgas aastatel 1974–1989 Eesti NSV pearadioloog ja kellelt on varem ekspertarvamust küsinud ka kohus (haldusasi nr 3-16/2000). AA selgituse kohaselt väljastab ioniseerivat kiirgust ainult sisselülitatud röntgenaparaat ja aparaatide sisselülitusaeg ei ületa 10-20% tööajast. Õigus soodustingimustel vanaduspensionile on määruse nr 206 nimekirja nr 1 peatüki XII p 6 alusel ainult tervist eriti kahjustavate töötingimustega töödel töötavatel kiirgustöötajatel, millele vastavad üksnes A-kategooria nimekirja kantud kiirgustöötajad, vastasel juhul oleks määrusega hõlmatud isikute ring ebamõistlikult lai. XX on kantud Bkategooria kiirgustöötajate nimekirja ja tõenditest ei nähtu tema töötamine vähemalt 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirgusallikaga. Kuna Tallinna Magdaleena Haiglas perioodil 24.09.1999–24.01.2000 töötamist ei arvata soodusstaaži hulka, siis ei ole kaebaja puhul juba seetõttu täidetud SVPS § 1 p-s 1 sätestatud 10-aastase soodusstaaži nõue.
  5. Tallinna Halduskohus jättis 06.02.2015 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Kaebaja radioloogiaõe ametikohal töötamise staaž oli 10 aastat 1 kuu ja pensionistaaž kokku oli 36 aastat 5 kuud 26 päeva. SVPS ja määrus nr 206 ei erista kiirgustöötajaid kategooriate kaupa (erinevalt alates 01.05.2004 kehtiva kiirgusseaduse (KiS) §-st 40), kuid need kategooriad aitavad tuvastada ja hinnata XX töötingimusi radioloogiaõena töötamise ajal. Määruse nr 206 p 3 ap-st 1 tulenevalt on asjakohane ka vastustaja tuginemine Sotsiaalministeeriumi seisukohale. Eelkõige on soodustingimustel vanaduspensionile õigus A-kategooria kiirgustöötajatel, kuid soodustingimustel vanaduspensioni ei saa jätta määramata ainuüksi seetõttu, et isik oli kantud B-kategooria kiirgustöötajate nimekirja, kui tema töötamine vastas määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p 6 tingimustele. KiS § 18 lg 3 p-st 3 ja § 40 p-st 1 nähtub, et A-kategooria kiirgustöötajad töötavad suure ohuga kiirgustegevusega ning Bkategooria kiirgustöötajad töötavad järelikult väikese või mõõduka ohuga kiirgustegevusega. 3
(8)3-14-51490 KiS § 18 lg 3 p-st 1 ja Vabariigi Valitsuse 17.05.2004 määrusest nr 193 tuleneb, et efektiivdoos kuni 1 millisiivert (mSv) 1 aasta jooksul ei ole tervisele eriti ohtlik. Riikliku kiirgustöötajate doosiregistri 26.09.2013 väljavõttest nähtub, et perioodil 19.10.1995– 15.12.1998, 01.04.2007–31.12.2007, 01.01.2008–31.03.2011 ja 09.05.2011–31.07.2013 oli XX summaarne efektiivdoos 8,29 mSv ning kaebaja kutsekiirituse doosid olid väiksemad kui 1,15 mSv aastas, seega ei ole tema suhtes realiseerunud ka tegelikkuses suurt kiirgusohtu. Seega ei saa kaebajat lugeda tervishoiutöötajaks, kes töötas tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega ametikohal. XX oli kõigil ametikohtadel peale Tallinna Lastehaigla kantud B-kategooria kiirgustöötajate nimekirja ning isegi kui lastehaiglas töötas ta raskemates töötingimustes, ei piisa sellest soodusstaaži nõude täitmiseks. XX töötas radioloogiaõena täistööajaga, sh perioodidel 09.04.2007–19.11.2007 ja 26.11.2007–31.12.2010 (kokku 3 aastat 8 kuud) ioniseeriva kiirguse tõttu lühendatud tööajaga 30 tundi nädalas (Vabariigi Valitsuse 08.03.1994 määrus nr 82). Lühendatud tööajaga töötamist kohaldatakse kehtestatud normidest tervistkahjustavamate tööde puhul ja isegi kui eeldada, et perioodil 19.10.1995–15.12.1998 (Tallinna Lastehaigla) ja 09.05.2011–31.07.2013 (OÜ Balti Radiodiagnostika) töötas XX samuti lühendatud tööajaga tervistkahjustavamates tingimustes, siis teeb see kokku 9 aastat 5 kuud, mis jääb alla SVPS § 1 p-s 1 sätestatud 10 aasta. Kaebaja töötingimuste raskust ei saa järeldada ka puhkuse pikkusest, sest vaid AS-s Ida-Tallinna Keskhaigla perioodil 26.11.2007–31.12.2010 võimaldati talle pikendatud puhkust 28 + 7 kalendripäeva, ülejäänud juhtudel oli puhkuse pikkuseks 28 kalendripäeva. XX-ga töölepingu sõlmimise ajal Tallinna Magdaleena Haigla peaarstiks olnud AA 12.03.2014 selgituste kohaselt on röntgenseade kiirgusallikas ainult kõrgepinge sisselülituse ajal, mis ei ole ligilähedaseltki 50% tööajast, kiirguse mõjusfäär piirdub ruumiga, kus aparatuur paikneb ning ruumidesse ei jää jääkkiirgust. Seega, kuigi tervishoiutöötaja põhitöö võib olla seotud kiirgusallikaga, ei tähenda see veel viibimist kiirguse mõjusfääris enamuse tööajast. SA-ga Tallinna Lastehaigla sõlmitud töölepingut või ametijuhendit ei ole esitatud, seetõttu ei ole võimalik kontrollida kaebaja täpseid tööülesandeid ja kiirguse mõjusfääris viibimise kestust. SA-ga Põhja-Eesti Regionaalhaigla, AS-ga Ida-Tallinna Keskhaigla ja OÜga Balti Radioloogiadiagnostika sõlmitud lepingute ametijuhendites on loetletud hulk erinevaid tööülesandeid, mis võimaldavad järeldada, et radioloogiaõde ei puutu kogu tööpäeva jooksul kokku ioniseeriva kiirgusallikaga rohkem kui 50% tööajast ja üheselt ei ole võimalik tuvastada, kui suure osa tööajast viibis isik kiirgusallika mõjusfääris. Eesti Radioloogia Ühingu koostatud radioloogiaõe standardist võib järeldada, et radioloogiaõe tööst vähemalt 50% moodustab protseduuride teostamine ja protseduuride tegemise käigus on õel vahetu kokkupuude kiirgusallikaga. Ainuüksi kiirgusallika läheduses töötamine ei muuda töötingimusi siiski veel tervist eriti kahjustavateks või rasketeks. Eriti rasketes töötingimustes viibivad isikud kantakse A-kategooria töötajate nimekirja. Töötaja kategooria ja individuaalse dosimeetria protokoll võimaldavad tõendada soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate töötingimuste olemasolu ning käesolevas asjas on tõendatud kaebaja töötamine väikese kiirgusohuga, mistõttu puudub tal õigus soodustingimustel vanaduspensionile. Võimalik varasem halduspraktika ei anna kaebajale õigust nõuda tema suhtes ebaõige praktika kohaldamist ja tegemist ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Perioodidel 19.06.1995–31.07.2013 moodustas vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikatega (radioloogiliste protseduuride tegemine) üle 50% 4
(8)3-14-51490 XX tööajast ning halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole lähtunud tööandjate sellekohastest kinnitustest või miks need ei ole usaldusväärsed. Ainuüksi kuulumine Bkategooria kiirgustöötajate nimekirja ei saa olla soodustingimustel vanaduspensioni määramist välistavaks asjaoluks, mida möönis ka halduskohus. Paljud dokumendid ei ole tööandjatel enam säilinud ning SKA ega halduskohus ei ole selgitanud täiendavate tõendite (nt tunnistajate seletuste) esitamise võimalust. Pensioniõigusliku staaži tõendamine ja hindamine on võimalik ka kohtumenetluses (vt Riigikohtu 16.11.2009 otsus nr 3-3-1-53-09) ning vastustaja ja halduskohus on ebaõigesti lähtunud ainult olemasolevatest tõenditest, jättes tööandjate esitatud kinnitused ja sisulised selgitused tähelepanuta. AA 12.03.2014 seisukohta küsiti hoopis Tartu Halduskohtu menetluses olnud haldusasja nr 3-13-2422 raames ning see seondus hooldaja ametikohaga, mistõttu ei saa seletus olla asjakohaseks tõendiks.
  1. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata, jäädes eelnevas menetluses esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  3. Asjas puudub vaidlus selle üle, et XX on perioodidel 19.06.1995–27.11.1998 (SA Tallinna Lastehaigla), 24.09.1999–24.01.2000 (Tallinna Magdaleena Haigla), 09.04.2007– 19.11.2007 (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla), 26.11.2007–02.05.2011 (AS Ida-Tallinna Keskhaigla) ja 13.04.2011–31.07.2013 (OÜ Balti Radiodiagnostika) töötanud täistööajaga röntgenlaborandina/radioloogiaõena kokku 10 aastat 1 kuu. Vaidlus on selles, kas XX tuleb nimetatud perioodidel lugeda tervishoiuasutuse töötajaks, kes vähemalt 50% tööajast vahetult töötas ioniseeriva kiirguse allikatega või radioaktiivsete ainetega, mille aktiivsus töökohal ületas radioaktiivsuselt 10 milliküriid raadiumi-226 (s.o vastas määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p 6 tingimustele), ning kas tal on sellest tulenevalt SVPS § 1 p 1 alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile.
  4. Soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse realiseerimiseks tuleb esitada tõendid selle kohta, et XX oli tervishoiuasutuse töötaja, ta töötas vahetult teatud aktiivsusega ioniseeriva kiirguse allikatega ja nimetatud tingimustel töötamine toimus vähemalt 50% tööajast. SVPS ja määrus nr 206 ei sea soodustingimustel vanaduspensioni saamise eelduseks isiku tervise tegelikku kahjustumist, mistõttu ei saa pelgalt kiirgustöötajate doosiregistri 26.09.2013 väljavõtte nr 43/2013 (vt pensionitoimikus oleva Keskkonnaameti kiirgusosakonna 27.09.2013 kirja nr 19-10/13/22157-2 lisa) andmetest järeldada, et isik ei ole määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p-s 6 nimetatud tervishoiutöötaja, kuna tema suhtes ei ole suur kiirgusoht realiseerunud.
  5. Käesoleval juhul nähtub SKA Tallinna büroo 17.03.2014 otsusest (tl 15-16) ja SKA 11.06.2014 vaideotsusest (tl 17-19), et haldusorgan lähtus XX avalduse rahuldamata jätmisel esmajoones asjaolust, et apellant oli kantud üksnes B-kategooria kiirgustöötajate nimekirja. See põhjendus tugineb Sotsiaalministeeriumi 03.03.2014 seisukohale nr 4.2-1/1057 (pensionitoimikus). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse hindamisel ei saa lähtuda formaalsest asjaolust, kas isik on registreeritud Akategooria või B-kategooria kiirgustöötajana, vaid hinnata tuleb tegelikke töötingimusi vastaval ametikohal. Vaidlust ei ole selles, et kiirgustöötajate kategooriad võeti õigusaktides 5
(8)3-14-51490 kasutusele alles 01.05.2004 jõustunud kiirgusseadusega. Pensionitoimikus sisalduvast SKA ja Kiirguskeskuse 10.11.1997 ühisest selgitusest nähtuvalt rakendasid tööandjad sellist liigitust siiski juba varasemalt ning väidetavalt oli liigituse aluseks töötaja kontakt kiirgusallikaga või selle puudumine. Kuivõrd antud juhul on kõik tööandjad kinnitanud XX töötamist kiirgusallikaga (vt pensionitoimikus olevad SA Tallinna Lastehaigla 14.05.2013 vastus nr 311/679; AS Ida-Tallinna Keskhaigla 20.05.2013 vastus nr 1.2.-9/860-13; SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 21.05.2013 vastus nr 5-1/14 ja 28.02.2014 vastus nr 2014/5-1/26-1; OÜ Balti Radiodiagnostika 26.07.2013 tõend), siis on ilmne, et varasem kategoriseerimine ei saa mõjutada käesoleva asja lahendamist. Vastustaja ei ole osutanud ühelegi tõendile või arvutusele, millel põhineb väide, et määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p-s 6 nimetatud radioaktiivsusele (10 mCi Ra-226) vähemalt 50% täistööajast vastab kehtiva õiguse tähenduses üksnes KiS § 18 lg 3 p-s 3 ja § 40 p-s 1 sätestatud suure ohuga (A-kategooria) kiirgustegevus, mille käigus kiirgustöötaja võib saada suurema efektiivdoosi kui 6 mSv aastas. Tegemist on oluliselt erinevate näitajatega, sest esimesel juhul omab tähtsust üksnes kiirgusallika aktiivsus, kuid teisel juhul omavad kiirgusallika aktiivsuse kõrval kahtlemata märkimisväärset mõju ka seadme ehituslikud näitajad (sh varjestus) ning töötaja kaugus kiirgusallikast (vt pensionitoimikus olev Keskkonnaameti kiirgusosakonna 27.03.2014 selgitus nr 18-3/14/5608-2). Kuigi on kahtlemata võimalik, et 10 millikürii raadiumi-226 aktiivsusele vastava seadmega töötamine võib tähendada suuremat kiirituse efektiivdoosi aastas kui 6 millisiivertit (nt 10 millikürii raadiumi-226 aktiivsusega varjestamata kiirgusallikast 2 meetri kaugusel viibimisega kaasneb kiiritusdoos 0,016 millisiivertit tunnis, mis tähendaks 50% aastase täistööaja ehk ligikaudu 1000 töötunni puhul kiiritusdoosi 16 millisiivertit aastas – http://www.radprocalculator.com/Gamma.aspx), ei saa seda (ega ka vastupidist) siiski eeldada, sest nagu eelnevalt märgitud, sõltub saadav kiiritusdoos väga olulisel määral nii kasutatavast seadmest kui ka töötaja asukohast. Seega ei ole soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate ametikohtade loetelu nr 1 peatüki XII p-s 6 sätestatut võimalik üheselt seostada A-kategooria kiirgustöötajate nimekirjaga. 13. SVPS § 1 p 1 ja määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p 6 kohaselt nõutava tööaja kontrollimisel tuleb eelnevat arvestades hinnata, mida tähendab „vahetult töötamine ioniseeriva kiirguse allikatega“. KiS § 6 p 14 kohaselt on kiirgusallikas mh seade, mis on võimeline emiteerima ioniseerivat kiirgust. Pidades silmas SVPS eesmärki kompenseerida isikule töötamist tervist eriti kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel, on iseenesest õige, et soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks peab tervishoiuasutuse töötaja olema vähemalt 50% tööajast viibinud vahetult ioniseeriva kiirguse allikast (nt röntgenaparaadist või kompuutertomograafist) lähtuva kiirguse mõjusfääris (s.o tervistkahjustavates tingimustes) ehk tegemist peaks olema viibimisega töötava seadme läheduses (vähemalt samas ruumis). Tartu Ringkonnakohus on 03.07.2015 otsuses nr 3-13-2422 (mis jõustus Riigikohtu 21.10.2015 määrusega nr 3-7-1-3-510-15) analüüsinud radioloogiahooldaja (sanitari) kokkupuutumist ioniseeriva kiirguse allikaga määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p 6 tähenduses, jõudes järeldusele (vt viidatud otsuse p-d 23-24), et nimetatud ametikohal toimus töötamine ioniseeriva kiirguse allikaga vähemalt 50% tööajast. Muu hulgas jättis ringkonnakohus kõrvale AA 12.03.2014 arvamuse (millele vastustaja on tõendina tuginenud ka käesolevas asjas), mille kohaselt ei saa ioniseeriva kiirguse allika töötamise aeg tervishoiuasutuses olla ligilähedanegi 50%-le tööajast (pigem 10-20% tööajast). Seejuures on radioloogiahooldaja kokkupuude kiirgusallikaga ilmselgelt kaugem kui radioloogiaõe puhul, sest hooldaja tööks on abistada radioloogi ja radioloogiaõde uuringute ning protseduuride teostamisel. 6
(8)3-14-51490
  1. Töötaja tegelike töötingimuste ja tööülesannete sisu ja hulga kohta on kõige parem ja vahetum ülevaade tööandjal. Pensionitoimiku kohaselt on XX vähemalt 50% ulatuses kiirgusallikaga töötamist kinnitanud SA Tallinna Lastehaigla ajavahemiku 19.06.1995– 27.11.1998 kohta, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ajavahemiku 09.04.2007–19.11.2007 kohta, AS Ida-Tallinna Keskhaigla ajavahemike 24.09.1999–24.01.2000 ja 26.11.2007– 02.05.2011 kohta ning OÜ Balti Radiodiagnostika ajavahemiku 13.04.2011–31.07.2013 kohta. Lisaks tööandjate kirjalikele kinnitustele töötingimuste kohta nähtub asjaolu, et radioloogiaõe tööülesannete täitmine tähendab vahetut kontakti ioniseeriva kiirguse allikatega vähemalt 50% tööajast ka OÜ Balti Radiodiagnostika ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla radioloogiaõe ametijuhenditest (vt p 4.3: „Oma ametialaste kohustuste täitmisel on vahetus kontaktis ioniseeriva kiirguse allikatega või allub radioaktiivsete ainete toimele rohkem kui 50% oma tööajast.“). Vahetu kontakt ioniseeriva kiirguse allikatega on ametikoha eritingimusena välja toodud ka AS Ida-Tallinna Keskhaigla radioloogiaõe/tehniku ametijuhendi p-s 1.
  2. Radioloogiaõe ametikohaga kaasnevatest tööülesannetest tulenevalt on ka eluliselt usutav, et valdav osa tööajast on vahetult seotud ioniseeritud kiirguse allikatega (röntgenaparaadid, kompuutertomograafid jm). Võimalikud ebatäpsused või puuduvad andmed, mida ei olnud võimalik saada ka SKA täiendavate päringutega (nt XX isikudosimeetri kiirgusdoosi näitaja perioodi 24.09.1999–24.01.2000 kohta), ei anna tõendeid kogumis hinnates põhjust pidada XX poolt soodustingimustel vanaduspensioni avaldust põhjendamatuks. Asjas esitatud tõendite kogumi põhjal tuleb asuda seisukohale, et XX töötamine perioodidel 19.06.1995–27.11.1998, 24.09.1999–24.01.2000, 09.04.2007–19.11.2007, 26.11.2007–02.05.2011 ja 13.04.2011– 31.07.2013 radioloogiaõena kvalifitseerub vähemalt 50% tööajast vahetu töötamisena ioniseeriva kiirguse allikaga, mistõttu on apellandil õigus soodustingimustel vanaduspensionile määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p 6 alusel.
  3. SKA on 11.06.2014 vaideotsuses täiendavalt märkinud, et XX töötamise aega Tallinna Magdaleena Haiglas 24.09.1999–24.01.2000 ei arvata soodusstaaži hulka, sest puuduvad tõendid kiirgusallikaga vahetu töötamise kohta ja isikut ei olnud kantud kiirgustöötajate nimekirja (st XX kohta puudusid andmed
  4. aasta kiirgusseaduse alusel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 37 asutatud riiklikus kiirgustöötajate doosiregistris). Samas on AS Ida-Tallinna Keskhaigla 20.05.2013 tõendis nr 1.2.-9/860-13 (pensionitoimikus) üheselt märkinud, et XX töötas 24.09.1999–24.01.2000 Tallinna Magdaleena Haiglas täiskoormusega radioloogiaõe ametikohal. XX on töötanud kõigil vaidlusalustel perioodidel radioloogiaõe ametikohal. Puudub mõistlik põhjus arvata (ja seda ei kinnita ka tööandja esitatud andmed), et erinevates tervishoiuasutustes olid radioloogiaõe ametikoha järgsed ülesanded märkimisväärselt erinevad või kokkupuuted kiirgusallikaga oluliselt teistsugused. Seetõttu ei saa XX soodusstaaži hulgast arvata välja töötamist Tallinna Magdaleena Haiglas 24.09.1999–24.01.
  6. Eelnevast lähtudes rahuldab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 06.02.2015 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab XX kaebuse ning tühistab SKA Tallinna büroo 17.03.2014 otsuse ja SKA 11.06.2014 vaideotsuse.

§ 5

lg 1 p-st 2 ja § 41 lg-st 3 tulenevalt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. XX on kaebuses taotlenud SKA kohustamist vaadata tema 31.12.2013 avaldus uuesti läbi ja määrata talle soodustingimustel vanaduspension. Kuivõrd soodustingimustel vanaduspensioni määramine ei ole kaalutlusotsus ning 7

(8)3-14-51490 olemasolevate tõendite põhjal on tuvastatud XX õigus soodustingimustel vanaduspensionile, peab ringkonnakohus võimalikuks ja otstarbekaks kohustada Sotsiaalkindlustusametit määrama XX-le soodustingimustel vanaduspensioni SVPS § 1 p 1 ja määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p 6 alusel. 17.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (

§ 109

lg 4).

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et käesolev vaidlus on riigilõivuvaba (kuni 31.12.2014 kehtinud riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 7; alates 01.01.2015 kehtiva riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 8) ning XX on kandnud asjas õigusabikulusid kokku 655 eurot (sh esimese astme kohtus 315 eurot – tl 60; apellatsioonimenetluses 350 eurot – tl 83). Menetluskulude kandmise tõendamiseks on esitatud FIE IM 02.01.2015 arve nr 03/2015 (tl 61) ja 05.04.2015 arve nr 06/2015 (tl 84). Arvele nr 03/2015 on väljastaja märkinud, et see on tasutud sularahas arve väljastamise päeval. Arve nr 06/2015 kohaselt oli selle tasumise tähtajaks 10.04.2015. Tõendeid arvete tegeliku tasumise kohta ei ole kummaski kohtuastmes esitatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid, mis eeldab muu hulgas kuludokumentide esitamist, millest nähtuks esitatud arve reaalne tasumine (nt maksekorraldus, pangakonto väljavõte, kassa sissetuleku order). Menetluskulude kandmise kinnitamiseks ei piisa üksnes arve väljastaja kinnitusest selle kohta, et arved on tasutud (nt Riigikohtu 29.04.2015 otsus nr 3-3-1-15-15, p 15; 12.12.2013 otsus nr 3-3-1-54-13, p 30). Kuivõrd XX õigusabikulude kandmine ei ole nõuetekohaselt tõendatud, jäävad kaebuse rahuldamisele vaatamata kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

Kuivõrd kaebus rahuldatakse, jäävad Sotsiaalkindlustusameti võimalikud menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.