← Eesti

1-19-3785/52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-3785 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Ku

§ 25lg 2 Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 8.

oktoobri 2019 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Vladimir Lvovi kaitsja Irina Gromtsev Süüdistatav Vladimir Lvov Isikukood: 37407283721; elukoht XXX; viibib Viru Vanglas; varem kriminaalkorras karistatud. Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Irina Gromtsev RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu 8. oktoobri 2019 otsus Vladimir Lvovi süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi muutmata. Vladimir Lvovi kaitsja Irina Gromtsevi apellatsioon jätta rahuldamata. Kr

MS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kasuks 226,80 eurot, sh käibemaks 37,80 eurot, vandeadvokaat Irina Gromtsevi poolt Vladimir Lvovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Mõista Vladimir Lvovilt apellatsioonimenetluse kulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 226,80 eurot. 1 Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse Vladimir Lvovi selles, et tema ajavahemikul

  1. detsember 2018 kella 10:00 kuni
  2. detsembrini 2018 enne kella 14:00, olles korteris aadressil XXX, Narva, tekkinud konflikti käigus tahtliku tapmise eesmärgil julmal ning piinaval viisil lõi V.G. it vähemalt 15 korda kõva tömbi esemega (sõrgvasar ja/või triikraud) elutähtsa organi piirkonda, nimelt näkku ning pähe, tekitades V.G. ile füüsilist valu ning järgmised kehavigastused: näo- ja koljuluude hulgimurd, rohked põrutushaavad näol ja peas, verevalumid peaaju kelmete all. Tekitatud vigastused koosvõetuna, ohustades elu vigastuse tekitamise hetkel, põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Tervisekahjustuse ulatuslikkust, paiknemist, löökide arvu ning V. Lvovi poolt valitud kuriteo vahendit arvestades tahtis ning põhjustas V. Lvov kannatanule suurt valutunnet ning näitas üles hoolimatust inimelu kui väärtuse suhtes. Pärast kannatanu korduvat löömist, V. Lvov ei kutsunud kannatanule meditsiinilist abi, jättes peahaavadega verise kannatanu enda korterisse surema, kuid tunnistaja S.G. leidis kannatanu V. Lvovi korterist ning kutsus kiirabi. Kannatanu toimetati haiglasse, seal raskes seisundis reanimatsiooniosakonda ning meditsiinilise sekkumise tõttu jäi V.G. i surm saabumata. Sel moel pani V. Lvov oma tahtliku teoga toime teise inimese tapmise katse julmal ja piinaval viisil, s.o KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus 8. oktoobri 2019 otsusega tunnistas Viru Maakohus V. Lvovi süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 12 aastat vangistust.

V. Lvovi karistusaja alguseks luges kohus

  1. detsembri
  2. Lahendades V. Lvovi süüküsimust, asus maakohus seisukohale, et V. Lvovi süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises KarS §

§ 25lg 2 järgi on tõendamist leidnud ning õigesti kvalifitseeritud.

Kohus asus seisukohale, et kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et pea ja näo vigastused tekitas kannatanule süüdistav V. Lvov. Maakohus leidis, et vaidlusalusteks küsimusteks lahendatavas kriminaalasjas on, kas V. Lvovi tegutsemise tingis kannatanu õigusvastane rünne, s.o kas ta tegutses hädakaitse seisundis ning kas V. Lvovil esines soov kannatanu tappa või oli tema tahtlus suunatud kannatanule raske terviskahjustuse tekitamisele. 2 Lahendades küsimust hädakaitse esinemise kohta V. Lvovi tegevuses analüüsis maakohus esmalt V. Lvovi ütlusi. V. Lvovi ütluste kohaselt kutsus ta V.G. i eelmisel õhtul enda juurde koju, kus nad tarvitasid alkoholi. Järgmisel hommikul pidi ta minema tähtsale kohtumisele ja palus, et V.G. lahkuks. V.G. korrastas end vannitoas ja pärast seda tarvitas veel alkoholi. Mõni hetk hiljem võttis V.G. põrandal olnud pudeli ja lõi talle pudeliga vastu pead ja jalaga rinna piirkonda. Seejärel lõi V.G. teda millegi raskega vastu nägu, mille tulemusena kukkusid tal esihambad välja. Pärast V.G. ilt saadud lööke tõusis ta tugitoolist ja sai mingi eseme endale kätte. Ta ei saanud aru, mis ese see oli, aga ta hakkas sellega enda ees vehkima. Kuhu ta V.G. it tabas, ta aru ei saanud, kuid kui ta lõpetas, oli V.G. i nägu verine. Maakohus leidis, et V. Lvovi versioon, nagu tunginuks kannatanu talle esimesena kallale, on paljasõnaline ja ümber lükatud kriminaalasja materjalidega. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 8/11 nähtuvalt puuduvad süüdistataval esihambad nii üla-kui alalõuas. Samas on leitud, et objektiivsetel andmetel esines uuritaval varasem lõualuu murruga trauma, mille järgselt parem alalõualuu fikseeriti 3.-

  1. hamba piirkonnas plaadiga;
  2. ja
  3. hammas paremas alalõualuus eemaldati
  4. augustil 2017 vanglas viibides hambaravi käigus. Maakohus asus seisukohale, et V. Lvovi versioon hädakaitsest on ümber lükatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga millest nähtub, et voodi kohal olid verepritsmed ning V.G. i kohtuarstliku täiendekspertiisiga, milles ekspert on andnud arvamuse, et vigastused (või osa vigastustest) tekitati kannatanule kui ta lamas voodis peaga voodiotsa poole. Seega osa löökidest pidi olema sooritatud ajal kui kannatanu lamas voodis ja ei saanud olla ohuks V. Lvovile. V. Lvovi kahtlustatavana ülekuulamise protokolli lisana esitatud fototabelist nähtuvalt on V. Lvovil fikseeritud vigastused. Samas nähtub süüdistatava kinnipidamise protokollist, et vigastuse silma alla sai V. Lvov juba
  5. detsembril
  6. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et V. Lvovi versioon hädakaitsest on ümber lükatud. Kohus asus seisukohale, et V. Lvovi ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed. Seda põhjusel, et V. Lvov on andnud kohtueelses ning kohtumenetluses vastuolulisi ütlusi ja ei ole suutnud veenvalt selgitada, mis tingis ütluste erinevuse. Kohus tõi otsuses välja V. Lvovi vastuolulised ja ebaloogilised ütlused. Nii andis V. Lvov esialgselt kohtus ütlusi, et ta üritas kannatanu eest ennast kaitsta, vehkis tema ees käega, hilisemalt aga väitis, et tõustes tugitoolist võttis ta kohe laualt eseme ja vehkis esemega kannatanu suunas. V. Lvovi sõnul, kui ta lõpetas vehkimise, siis kannatanu nägu oli verega määrdunud, hiljem vastates protsessiosaliste küsimustele kinnitas, et pärast vehkimise lõppu ta kannatanu vigastuste kohta ei teadnud. V. Lvovi kohtus antud ütluste kohaselt ta sellel hommikul korterist ei lahkunud, kuid kohtueelses menetluses väitis, et
  7. detsembril 2018 kella 11-ne paiku, kui nad Vitaliga ärkasid, läksid nad viina järele Maxima poodi, mis asub Tempo juures. Kohtueelsel uurimisel on V. Lvov väitnud, et lõi kannatanut ainult ühe korra rusikaga, kohtumenetluses aga on eitanud rusikalööki ning väitnud, et vehkis mingi esemega kannatanu ees. 3 V. Lvov on andnud kohtueelses menetluses erinevaid selgitusi aja osas, mis puudutab kannatanuga kohtumist. Kohtueelses menetluses andis V. Lvov ütlusi, et võttis kannatanul turjast kinni ja vedas ta trepikotta, kohtumenetluses aga kinnitas, et ei ole kannatanut korterist välja viinud. Esialgselt väitis V. Lvov kohtus, et pärast vigastuste saamist pani kannatanu end ise riidesse, tõusis ja läks ise trepist alla, kuid hiljem kinnitas, et aitas teda väljumisel. Vastates küsimusel, miks ta ise kiirabi välja ei kutsunud väitis süüdistatav esmalt, et tema mobiiltelefoni aku oli tühi, hiljem aga, et kannatanu lõhkus mobiiltelefoni ära. V. Lvov seletas oma kasuisale, et tema ja kannatanu vahel toimus konflikt või kaklus, kuid S.G. teatas häirekeskusele, et isik kukkus ja ta ei saa tõusta. Kohtueelses menetluses antud ütlustes määratles V. Lvov kannatanuga konflikti toimumise ajaks varahommiku, aga kohtumenetluses väitis, et see toimus kella 12:00 paiku päeval. Kohus järeldas V. Lvovi ülaltoodud vastustes, et tema ütlused on vastuolulised, segased ja ebaloogilised. Protsessiosaliste ühtedele ja samadele küsimustele vastates andis ta vastuolulisi vastuseid. Selliste hulgaliste, põhimõtteliste ja diametraalsete vasturääkivuste korral pidas kohus võimatuks üheselt usaldada V. Lvovi ütlusi. Kohus asus seisukohale, et V. Lvovi ütlused on vastuolus ka S.G. i ütlustega osas, mis puudutab seda, kas V. Lvov oli
  8. detsembril 2018 kaine või mitte. Tunnistaja sõnul oli V. Lvov alkoholijoobes, V. Lvovi ütluste kohaselt oli ta aga kaine. V. Lvovi sõnul pani kannatanu ise riidesse, ise läks trepist alla ja kiirabi võttis ta peale. S.G. aga kinnitas, et kannatanu korterist välja aitamisel hoidsid nad V. Lvoviga kannatanut käe alt kinni. S.G. i ütluse kohaselt tegi tema ettepaneku kutsuda kiirabi, V. Lvovi sõnul ta aga palus tema oma isal kiirabi kutsuda. Samuti on V. Lvovi ütlused osas, mis puudutavad kannatanu alkoholi tarvitamist
  9. detsembril 2018 vastuolus isiku ekspertiisiaktiga, mille kohaselt tuvastati kannatanul vereplasmas etanooli sisaldus 0,02 promilli. Tegemist on väga väikese etanooli sisaldusega ning juhul kui kannatanu oleks
  10. detsembril 2018 tarvitanud alkoholi, oleks pidanud tema alkoholisisaldus veres olema suurem. Seda kinnitavad ka eksperdi ütlused, kes on joobe kohta selgitanud, et täielikult ei saa välistada kannatanu poolt alkoholi tarvitamist, kuid pigem on tegemist füsioloogilise nähuga. V. Lvovi ütluste usaldusväärsust ei kinnita ka see, et V. Lvov ei osanud öelda, millise esemega ta kannatanu ees vehkis. V. Lvovi ütluste kohaselt toimus see vehkimine umbes 5 minutit ja kohtu jaoks jäi arusaamatuks, kuidas on võimalik mitte näha ja mitte mäletada, mis ese tal käes oli. Püüdes esinenud vastuolusid selgitada viitas V. Lvov peavalule, milline tal oli ülekuulamise ajal kohtueelses menetluses. Kohtu hinnangul ei olnud V. Lvovi taoline selgitus usutav, sest V. Lvovil oli võimalus halva enesetunde pärast paluda ülekuulamine edasi lükata hilisemale ajale või teha selle kohta märge protokolli. Kinnipidamise ajal, vastavalt tema kahtlustatavana kinnipidamise protokollile, V. Lvovil tervisekaebusi ei olnud. V. Lvov kuulati kohtueelses menetluses kahtlustatavana üle kolmel korral ning vastuolud tema ütlustes avaldusid kõigis toimunud ülekuulamistes. Maakohus leidis, et kuigi V. Lvov avaldas kohtuistungil, et ta ei soovinud kannatanu surma saabumist, annab objektiivne teopilt aluse rääkida ikkagi tapmise tahtlusest. V. Lvov lõi kannatanut 15 korda pea piirkonda, just nimelt elutähtsa organi piirkonda, millega kaasnes väga suur verejooks. Kohtu arvates ei ole vaja mingisuguseid erilisi meditsiinilisi 4 teadmisi, vaid iga mõistlik isik peab aru saama, et selliste löökide tulemusena võib saabuda teise isiku surm. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kannatanu ei vajanud pärast saadud lööke erilist meditsiinilist abi. Kannatanu viidi haiglas kohe reanimatsiooni osakonda ning ekspert on selgitanud, et kannatanu seisund oli meditsiiniliste dokumentide järgi raske. Seega V. Lvov, lüües kannatanut 15 korda, tegi kõik endast oleneva, et saabuks kannatanu surm. Vastates kaitsja väitele, nagu ei saanuks V. Lvov kutsuda kiirabi, sest tema telefoni aku oli tühi, leidis maakohus, et V. Lvov viibis enda kodus ja tal oli võimalus oma telefoni akut laadida või paluda abi naabritelt. Tunnistaja S.G. i sõnul oli kannatanu siis kui tema sündmuskohale jõudis, juba väga halvas seisundis ja lebas ilma elumärkideta. Nimetatu viitas kohtu arvates sellele, et V. Lvovi arusaama järgi võis olla kannatanu surm juba saabunud või kohe saabumas. Kohus ei nõustunud sellega, et V. Lvov ei püüdnud varjata seda, mis tema korteris toimus. Nimetatud väite luges maakohus ümberlükatuks informatsiooniga, mis esmalt kiirabitöötajatele anti. Esmalt väideti kiirabitöötajatele, et kannatanu kukkus tänaval. Seega soovis V. Lvov kohtu hinnangul varjata seda, et asi toimus tema korteris. Põhjus, miks V. Lvov ei asunud oma korterit pärast kiirabi lahkumist koheselt koristama, võis olla selles, et V. Lvov oli tunnistaja S.G. i sõnul alkoholijoobes. Kohus leidis, et V.G. i ja V. Lvovi vahel tekkis viimase korteris konflikt, mille käigus lõi V. Lvov V.G. it vähemalt 15 korda kõva tömbi esemega (sõrgvasar ja/või triikraud) elutähtsa organi piirkonda, nimelt näkku ning pähe, tekitades V.G. ile füüsilist valu ning kehavigastused. KarS §

§ 25

lg 2 järgi karistatakse tapmise katse eest, kui see on toime pandud piinaval ja julmal viisil Tapmistegu võib olla ühteaegu nii piinav kui ka julm. Kohus leidis, et kiirabikaardi, patsiendikaardi ning statsionaarse epikriisiga on tõendatud, et

  1. detsembril 2018 kell 14:38 tõi kiirabi peahaavadega V.G. i SA Narva Haiglasse, kus kannatanule osutati meditsiinilist abi. Seejuures tõendab statsionaarne epikriis, et
  2. detsembril 2018 kell 17:45 viidi kannatanu üle reanimatsiooniosakonda seoses tema seisundi halvenemisega. Isiku ekspertiisiaktiga ning täiendekspertiisiaktiga on tõendatud, et V.G. il esinesid näo- ja koljuluude hulgimurrud, rohked põrutushaavad näol ja peas, verevalumid peaaju kelmete all, mis koosvõetuna, ohustades elu vigastuse tekitamise hetkel, põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Ekspertiisiakti kohaselt tekitati nimetatud vigastused kõva tömbi piiratud kontaktpinnaga eseme toimel ning kannatanut löödi kõva tömbi esemega mitte vähem kui 15 korda. Arvestades löökide arvu ning kuhu löögid olid tehtud, 15 lööki pea piirkonda, mis pidid olema sooritatud, kas sõrgvasara või triikrauaga, leidis maakohus, et süüdistatav pidi tahtma kannatanu surma saabumist. Seda kinnitab ka asjaolu, et pärast vigastuste tekitamist ei teinud V. Lvov midagi, et surma saabumist ära hoida. Löökide arv, nende intensiivsus (5 minuti jooksul lõi 15 korda vastu pead), löögid pähe ja löömise vahend, näitavad, et tapmise katse pandi toime julmal viisil. On tõendatud, et vähemalt osa löökidest oli sooritatud ajal, kui kannatanu lebas voodil, mis ühelt poolt välistab kannatanupoolse ründe süüdistatavale ning teisalt kinnitab teo jõhkrust. 5 Eriline hoolimatus inimkeha kui väärtuse suhtes väljendus ka selles, et V. Lvov jättis kannatanu pikemaks ajaks ilma meditsiinilise abita. Asitõendi vaatlusprotokolliga, milles on vaadeldud S.G. i kõnet häirekeskusesse, on tõendatud, et S.G. pöördus
  3. detsembril 2018 kell 14:03 häirekeskusesse, et kutsuda kannatanule kiirabi. S.G. i ütlused kohtus kinnitavad, et tema sündmuskohale jõudes lamas kannatanu voodis, oli halvas seisus, lamas näitamata elu tunnuseid. Kannatanu nägu oli kaetud kuivanud vere kihiga ning tal olid hulgalised marrastused. Isegi kui arvestada süüdistatava ütlusi osas, et ta andis kannatanule valuvaigistit ja vere ära pühkimiseks rätiku, siis ei vere ära pühkimine ega valuvaigistid ei peata verejooksu. V. Lvov pidi aru saama, et kannatanu seisund on raske. Tunnistaja S.G. i ütluste kohaselt kiirabi kutsumise initsiaator oli tema mitte süüdistatav. Seega näitab süüdistava käitumine, et ta ei soovinud kannatanule abi kutsuda ning kannatanu surm jäi saabumata ainult seetõttu, et V. Lvovile tuli külla S.G. , kes kutsus kiirabi ja kannatanule osutati meditsiinilist abi. Arvestades peavigastuste rohkust, saab rääkida jõhkrusest ning kohtupraktika kohaselt seisnebki julmus kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja rohkete vigastuste tekitamises. Lisaks süüdistatav jättis peahaavadega kannatanu tugeva verejooksuga oma korterisse. Tunnistaja Valeri Gussarovi ütlustega on tõendatud, et kannatanul mobiiltelefoni ei olnud, seega ei olnud kannatanul võimalust telefonitsi abi kutsuda. Kannatanu oli olukorras, kus ta oli eluohtlike vigastustega süüdistatava meelevallas ja ei saanud midagi teha. Kohus leiab, et uuritud tõenditega on tõendatud ka V. Lvovi süü V.G. i tapmise katses piinaval viisil. Sündmuskoha vaatlusprotokollidega on tõendatud, et V. Lvovi korteris esinesid rohked veremäärdumised. Need olid nii voodis kui ka voodi kohal seinal, voodi kõrval põrandal, riidekapil, kapi kõrval seinal, triikraual, vihmavarjudel, esiku seinal, köögis oleval gaasipliidil, köögikombainil. Lisaks on vaatlusprotokollidega tõendatud, et põrandavaiba all asus sõrgvasar, millel olid samuti veremäärdumised. Asitõendi vaatlusprotokolliga, millega on vaadeldud V. Lvovi riideesemeid on tõendatud, et tema riietel esinesid veremäärdumised. Sealhulgas oli tegemist verepritsmetega, mis välistab vere sattumise riietele kontaktist kannatanu verega määrdunud esemete kaudu (nt kokkupuutest kannatanu veriste riietega). Tunnistaja S.G. on andnud ütlusi, et kannatanu korterist välja aitamisel hoidsid nad S. Lvoviga kannatanut käe alt kinni, kuid kannatanul verd ei jooksnud ning tema end verega ära ei määrinud. Seega ei saanud ka V. Lvovi riietele pelgalt kannatanu kiirabi juurde aitamisest tekkida sellisel hulgal ja viisil veremäärdumisi. Veremäärdumised esinesid V. Lvovi pusal, särgil, pükstel ning jopel. DNA ekspertiisiga on tõendatud, et DNA puuteproovid, mis võeti veremäärdumistelt V. Lvovi pusal ja särgil, on kokkulangevad kannatanu DNA-ga. DNA puuteproovidel, mis võeti veremäärdumistelt V. Lvovi jopelt ja pükstelt, ei saa välistada kannatanu DNA esinemist. V. Lvov pidi aru saama, et kannatanu seisund on raske, sest kannatanul esines rohke verejooks. Kannatanu seisundi raskust tõendab ka see, et meditsiiniliste dokumentide kohaselt viidi kannatanu haiglas üle reanimatsiooniosakonda. Meditsiinilistes dokumentides on kannatanu tervisliku seisundi osas märgitud Glasgow skaalal 11 palli. Eksperdi ütluste kohaselt näitab Glasgow skaala keha seisundit ning märgitu oli skaalal kõige raskem, isik ei rääkinud ega liikunud. Tapmine on piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Valides juba eelkirjeldatud vahendi ja nii mitu korda lüües, pidi süüdistatav paratamatult põhjustama kannatanule valu. Löömise tagajärjel tekkisid peahaavad, mis kõvasti veritsesid. 6 Kuigi valuaisting on eelkõige subjektiivne nähtus, siis on teatud teod, mis juba olemuslikult on sellised, et tekitavad valu. Sellises ulatuses peahaavade puhul, saab lähtudes objektiivse kõrvalseisja kriteeriumist, jaatada valu tekitamist ning selle tundmist. Eksperdi kinnitusel võis kannatanu pärast vigastuste saamist kaotada teadvuse, aga võis ka sooritada sihipäraseid tegevusi. Arvestades veremäärdumiste esinemist korteris ning ka seda, et kannatanu liikus korterist kiirabi juurde, siis tõendab see seda, et vähemalt mingi aeg oli kannatanu teadvusel ning võimeline tundma temale tekitatud vigastuste mõju, s.t valu. Meditsiiniliste dokumentidega, ekspertiisiaktide ning eksperdi ütlustega on tõendatud, et kannatanu haavad ei olnud värsked. Piinav teoviis väljendub kannatanule elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises. Tekitades voodis lamavale ja vastupanuvõimetule kannatanule hulgalisi elupuhuseid vigastusi, süüdistatav oli teadlik, et tekitas talle erilisi kannatusi. See räägib toimepandud tapmise piinavast viisist. Hulgalised vigastused kehal, nende paigutus, see jõud, millega need vigastused olid tekitatud, kõva tömbi eseme kasutamist kuriteo vahendina – kõik need asjaolud tingivad piinava tapmise viisi, kuna on seotud kannatanule pikaajalise tugeva füüsilise valu tekitamisega. Tekitades kannatanule, kes ei olnud võimeline end kaitsma, hulgalisi elupuhuseid vigastusi, oli V. Lvov seega teadlik, et tekitab talle erilisi kannatusi ning see räägib toimepandud tapmise katse piinavast viisist. Tapmise piinav viis väljendus ka selles, et peale peksmist jättis V. Lvov kannatanu ilma abita, s.o V.G. kannatas tekitatud vigastuste tõttu pikka aega. Seega pidi kannatanu taluma valu pikaajaliselt, mistõttu on tõendatud, et süüdistatav tahtis tappa kannatanut piinaval viisil. Kohus ei nõustunud kaitsja arvamusega, et ei ole tuvastatud, millal kannatanule vigastused tekitati. Ekspert M. Jeržanovi arvamuse kohaselt võidi vigastused tekitada mitmed tunnid enne kiirabi saabumist. Samas rõhutas ekspert, et tegemist on oletusega. Eksperdi arvamuses on märgitud, et justnimelt sellel põhjusel, et vigastused ei ole värsked ja ei veritse, on alust arvata, et need ei olnud tekitatud kannatanu haiglasse pöördumise päeval. Karistus Maakohus, arvestades V. Lvovi poolt toimepandud teo jõhkrust ja seda, et ta pani oma teo toime julmal ja piinaval viisil, hindas V. Lvovi süü suureks. Kannatanul tuvastati 15 haava peas ning haavadega kaasnes tugev verejooks. On tõendatud, et vähemalt osa löökidest oli sooritatud ajal, kui kannatanu lebas voodil, mis ühelt poolt välistab kannatanupoolse ründe süüdistatavale ning teisalt kinnitab teo jõhkrust. Samas arvestas kohus, et süütegu jäi katsestaadiumisse, mistõttu on põhjendatud karistusmäära vähendamine. Lisaks arvestas kohus eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi. KarS § 56 lg 2 näeb ette võimaluse reaalset vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. V. Lvov on varem 6-l korral karistatud kriminaalkorras, viimati
  4. aastal reaalse vangistusega. Arvestades, et V. Lvovi kuritegu oli suunatud ühiskonnas olulise väärtuse, nimelt inimelu vastu, siis õiguskorra kaitsmise huvides peab see kajastuma ka temale mõistetud karistuses. Karistuse määramisel arvestas kohus ka toimepandud kuriteo raskust. 7 Tegemist on I astme raske kuriteoga, süüd raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kohus leidis, et käesoleval juhul on põhjendatud süüdistatava suhtes karistuse valik reaalse vangistuse näol. APELLATSIOON Esitatud apellatsioonis taotleb V. Lvovi kaitsja maakohtu otsuse osalist tühistamist, s.o maakohtu otsuse tühistamist V. Lvovi süüditunnistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi. Kaitsja palub V. Lvovi süüdi tunnistada Kar

S § 118 lg 1 p 1 järgi ning seoses tema tegevuse ümberkvalifitseerimisega kergendada ka V. Lvovile mõistetavat karistust. Alternatiivselt palub kaitsja kergendada maakohtu poolt V. Lvovile KarS §

§ 25lg 2 järgi mõistetud karistust.

Apellatsioonis esitatud taotlust süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks põhjendab kaitsja järgnevaga. Apellant leiab, et maakohus on valesti tuvastanud kuriteo toimepanemise aja. Kaitsja arvates ei ole arusaadav ja jälgitav kohtu seisukoht, mille alusel on kohus jõudnud järeldusele, millal kuritegu toime pandi. Kohus asus seisukohale, et kuritegu pandi toime ajavahemikul

  1. detsember kuni
  2. detsember
  3. V. Lvovi ütluste kohaselt toimus sündmus
  4. detsembril 2018 kella 12.00 paiku. Ekspertiisiakti nr 19E-IDI0002 punkti 4 kohaselt ei olnud võimalik määrata V.G. ile vigastuste tekitamise täpset aega, kuid ravidokumentide põhjal leidis ekspert, et vigastused ei tekitatud kannatanule tema haiglasse pöördumise päeval. Kohtuistungil selgitas ekspert, et tema oletuste põhjal võib väita, et vigastused tekitati mitmed tunnid enne kiirabi saabumist. Sõna „mitmed“ tähendab umbmäärast arvu, harilikult rohkem kui kaks. Kuna on tuvastatud, et kiirabi kutsuti kannatanule kl 14:03, siis mitmed tunnid võib tähendada nii kolme, nelja, viit jne tundi. Seega ei ole kaitsja arvates välistatud, et kannatanu vigastuste tekitamise ajaks võis olla
  5. detsember 2018 kl 11.
  6. Süüdistatava kohtumenetluses antud ütlused, et ta sai kannatanuga tuttavaks
  7. detsembril 2018 ei ole ka millegagi ümber lükatud. Vastupidi, need on kooskõlas tunnistaja S.G. i ütlustega, mille kohaselt selgitas V. Lvov talle, et V.G. i tõi ta tänavalt enda juurde eelmisel päeval. Samas väärib ka tähelepanu, et asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt viibis V. Lvov
  8. detsembril ja
  9. detsembril 2018 kella 11:00 paiku kaupluses Maxima ning ta oli samades riietes nagu
  10. detsembril 2018 kinnipidamisel. Kui
  11. või
  12. detsembril 2018 oli juba kuritegu toimepandud, siis pidid V. Lvovi riietel olema verejäljed. Vaevalt ta käis poes verega määrdunud riietes. Seega ei ole kaitsja arvates õige kohtu seisukoht, et kuritegu oli toime pandud ajavahemikul
  13. detsember 2018 kella 10:00-st kuni
  14. detsembri 2018 kella 14:00-ni. Kaitsja arvates on kohus valesti jätnud V. Lvovi ütlused tõendikogumist täielikult välja. Kaitsja arvates ei olnud mitte kõik V. Lvovi ütlused vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega ning seetõttu tulnuks maakohtul nende kooskõlas olevate ütlustega ka arvestada. Näiteks nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus väitis V. Lvov, et kannatanu tungis talle esimesena kallale. Kohtumenetluses avaldas V. Lvov, et kannatanu lõi talle pudeliga vastu pead. Ka rääkis V. Lvov, et tal oli peas kriimustus. See asjaolu on tõendamist leidnud isiku 8 kinnipidamise protokolliga, kus on kirjeldatud V. Lvovi tervisekahjustusi kinnipidamise hetkel (punane kriimustus peas juustega kaetud piirkonnas paremal poolel laubast pealae poole). Samuti
  15. detsembril 2018 kahtlustatava ülekuulamise protokollile lisatud fototabeliga. Need tõendid on kooskõlas V. Lvovi ütlustega, et kannatanu lõi talle pudeliga vastu pead ning tema peas oli kriimustus. Seetõttu ei olnud kohtul alust selles osas kõrvaldada V. Lvovi ütlusi tõendkogumist. Kaitsja arvates ei ole maakohus, tuues esile V. Lvovi ütlustes esinevaid vastuolusid, lähtunud tegelikest V. Lvovi kohtuistungil antud ütlustest. Apellandi arvates on V. Lvov järjekindlalt väitnud, et tugitoolist püsti tõustes võttis ta laualt mingi eseme ja hakkas sellega kannatanu suunas vehkima. Samuti ei näe kaitsja vastuolu selles, kas V. Lvov lõi kannatanut ühel korral rusikaga või mitte. Kaitsja arvates puudub vastuolu V. Lvovi ütlustes ka selles osas, miks ta ei helistanud kiirabisse. Seega on osa kohtu järeldusi V. Lvovi ütluste vastuolulisusest ekslikud ega põhine kohtuistungi protokollil. Samas see, et V. Lvov ajas segamini oma vastuseid, on kaitsja arvates ka arusaadav, sest tema suhtes käis menetlus esimese astme kuriteos, milles teda võidi süüdi tunnistada. V. Lvovi seisund oli pingeline, juhtunust oli möödunud palju aega ning seetõttu võis ta eksida mõne asjaolu kirjeldamisel. Samas on V. Lvov järjepidevalt kinnitanud, et tema tekitas kannatanule vigastusi kui ta osutas vastupanu kannatanu vägivaldsele tegevusele. Kaitsja arvates on kohtu järeldus, nagu ei tunginuks V.G. V. Lvovile esimesena kallale, ekslik. Nimetatud seisukohale asudes on kohus viidanud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktile nr 8/11, mille kohaselt puuduvad süüdistataval esihambad nii ülakui alalõuas V. Lvov ei vaidlusta toodud andmeid, kuid kannatanu konflikti käigus löödi süüdistataval välja teised hambad, nimelt 2 hammast üleval ja 1 all. Ülemiste hammaste kohta ei ole teisi tõendeid peale süüdistatava ütluste.
  16. detsembril 2018 kahtlustatava ülekuulamise protokollile lisatud fototabelist nähtub, et V. Lvovil puuduvad mõned alumised hambad, kusjuures isegi visuaalselt on näha, et puudub rohkem kui 2 hammast. See aga viitab sellele, et konflikti käigus kannatanuga lõi viimane V. Lvovil välja ühe alumise hamba, mis oli kahe
  17. aastal eemaldatud hamba kõrval. V. Lvovi ütluste kohaselt lõi kannatanu teda pudeliga vastu pead. Nimetatu on kinnitust leidnud V. Lvovi kinnipidamise protokolliga ja V. Lvovist
  18. detsembri 2018 kahtlustatava ülekuulamise käigus tehtud fotoga. Nimetatud fotost nähtub, et V. Lvovi kinnipidamisel oli tal kriimustus peapiirkonnas. Maakohus on aga jätnud antud asjaolud tähelepanuta. Maakohus on lugenud tõendatuks, et vähemalt osa löökidest kannatanule tehti ajal, kui kannatanu lebas voodil, mis kohtu arvates välistab kannatanupoolse ründe süüdistatavale. Apellant sellega ei nõustu. Isegi kui jaatada kannatanu lamamist osade löökide sooritamise hetkel, ei välista see kannatanu esimesena ründamist ning seda, et V. Lvovi teod olid tingitud kannatanu õigusvastasest käitumisest. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas ei ole tuvastamist leidnud, millega kannatanule vigastused tekitati. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et V. Lvov lõi V.G. it vähemalt 15 korda kõva tömbi esemega sõrgvasar ja/või triikraud. 9 Kuivõrd triikrauda sündmuskohalt ära ei võetud, siis ei saanud ekspert ka vastata küsimusele, kas kannatanu vigastused võisid olla tekitatud triikrauaga. Seega ei ole kaitsja arvates võimalik ka väita, et tervisekahjustused võisid olla tekitatud triikrauaga. Samas kui eeldada, et peavigastused olid kannatanule tekitatud sündmuskohalt ära võetud sõrgvasaraga, siis ei ole kaitsja arvates tuvastatud, millise sõrgvasara osaga vigastused tekitati. Vaevalt, et sõra harudega või vasara silmaga, sest ekspertiisiakti põhjendavast osast tuleneb, et õmmeldud haavad näol ja peas on enamjaolt joonekujulised, millest võib järeldada et ese millega tekitati vigastused oli pikliku kujuga. Sõrgvasar on ühelt poolt ümar ja teiselt poolt kahvlitaoline. Ekspertiisiakti kohaselt selliseid vigastusi kannatanul aga tuvastatud ei ole. Seega ei ole arusaadav ja jälgitav kohtu seisukoht selle kohta, millise esemega kannatanule kehavigastused tekitati. Apellatsioonis asub kaitsja seisukohale, et V. Lvovi tegu vastab KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisule. V. Lvov avaldas kohtuistungil, et ta ei soovinud kannatanu surma saabumist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine. V. Lvovi teojärgset käitumist võib tuvastada järgnevate asjaolude alusel. V. Lvovi ütluste kohaselt tegi ta peale konflikti kannatanule ettepaneku haiglasse pöördumiseks, millest kannatanu keeldus. Samuti pakkus ta kannatanule valuvaigisteid ning märga lappi, et pühkida ära veri. Need süüdistatava ütlused ei ole millegagi ümber lükatud ja tema käitumise alusel võib väita, et ta ei soovinud ega eeldanud, et saadud vigastustest võib saabuda kannatanu surm. Süüdistatav soovis omamoodi kergendada kannatanu seisundit, mis viitab sellele, et süüdistatava tahtlus ei olnud suunatud kannatanu tapmisele. Arvestades V. Lvovi käitumist pärast teo toimepanemist ja ka tunnistaja S.G. i ütlusi selle kohta, mida ta nägi ja tegi pärast sündmuskohale saabumist, leiab kaitsja, et V. Lvov võttis toimunut kui tavalist, olme pinnal tekkinud kaklust, tal ei olnud alust varjata kannatanu viibimist omas korteris. Samuti ta ei eeldanud, et saadud vigastustest võib saabuda kannatanu surm. Seega, süüdistatava teojärgne tegevus ei viita sellele, et tal oli tahtlus tekitada kannatanu surm. Otsuses nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Isiku käitumine peab süüteokoosseisule vastama nii objektiivselt (kõrvaltvaataja jaoks arusaadavalt) kui ka subjektiivselt (toimepanija enda meelest). Kui objektiivselt võib kõva tömbi esemega pea vastu löömine vastata tapmiskatsele, siis subjektiivse külje tuvastamiseks tuleb analüüsida süüdistatava käitumist ja toimunust arusaamist. 10 Kaitsja leiab, et kummutamata on süüdistatava väide, et ta ei soovinud kannatanut tappa. Seega on alust rääkida, et V. Lvov soovis kannatanule tekitada just raske tervisekahjustuse ja see tingiks tema käitumise kvalifitseerimise KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Eksperdi ütluste kohaselt ei ole välistatud, et peale vigastuste saamist võis kannatanu sooritada aktiivseid sihipäraseid tegevusi, nagu ringi liikuda, rääkida jne. V. Lvovi ütluste kohaselt käis kannatanu peale konflikti tualetis, köögis. Samuti oli kannatanu kõnevõimeline. V. Lvov on ka väitnud, et köögis mõnedel esemetel olevad verejäljed kuuluvad kannatanule, kuna ta otsis köögist midagi ning need väited on kinnitamist leidnud sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Seega ei olnud V. Lvov, kellel puuduvad meditsiinilised teadmised, võimeline hindama, kui tõsine on kannatanu seisund. Nii V. Lvovi kui ka tunnistaja S.G. i ütlustega on tõendatud, et siis, kui S.G. tuli süüdistatava korterisse, tõusis kannatanu ise voodist, pani end riidesse. Samuti vastas kannatanu tunnistaja S.G. i küsimusele oma eesnime kohta. Nimetatu räägib kaitsja arvates pigem sellest, et kannatanu käitumist arvestades puudus V. Lvovil ettekujutus, et tema tegevuse tagajärjena võib saabuda kannatanu surm. See, et V. Lvov ei kutsunud enda telefoniga kiirabi, on kaitsja arvates põhjendatav sellega, et V. Lvovi mobiiltelefoni aku oli tühi ja ära lõhutud kannatanu poolt. Seda kinnitavad nii tunnistaja S.G. i ütlused, mille alusel oli V. Lvovi telefon levist väljas, kui ka sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, millest nähtuvalt tehti viimased kõned V. Lvovi telefonilt
  19. detsembril
  20. Sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et V. Lvovi korterist võeti ära kaks mobiiltelefoni, üks oli Nokia, teine Samsung. Nokia mobiiltelefon kohtueelse menetluses käigus ei vaadeldud ning seega ei ole võimalik tuvastada, kas see oli lõhutud või mitte, kas mobiiltelefon oli töökorras. Teist mobiiltelefon Samsung vaadeldi, kuid selles puudus SIM-kaart. Seega ei olnud Samsung töökorras. Nii kohtueelse menetluse kui ka kohtumenetluse käigus on jäänud välja selgitamata, millist telefoni süüdistatav kasutas ning seega ei ole millegagi ümber lükatud süüdistatava sõnad, et tal puudus võimalus kiirabisse helistamiseks. Apellandi arvates tuleb V. Lvovi tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Karistus Maakohus on V. Lvovile karistuse mõistmisel leidnud, et puuduvad süüd raskendavad ja kergendavad asjaolud. Apellant ei nõustu maakohtuga, et puuduvad V. Lvovi süüd kergendavad asjaolud. V. Lvovi karistust kergendava asjaoluna tuleb apellandi arvates vaadelda süü tunnistamist ja kahetsust. Samuti süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul KarS § 57 lg 1 p 6 p mõttes või alternatiivselt süüd kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes, kuna V. Lvov pani kuriteo toime kannatanu agressiivse käitumise tõttu. Lähtudes sellest palub apellant mõista V. Lvovile kergem karistus. 11
  21. märtsil 2020 esitas kannatanu V.G. vastuse V. Lvovi kaitsja apellatsioonile. Esitatud vastuses kinnitab kannatanu, et on V. Lvovile andestanud ning leiab, et süüdistatavale määratud karistust tuleks vähendada kuni sanktsiooni miinimummäärani. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidete lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on põhjendamatult jätnud tõendikogumist välja kõik V. Lvovi ütlused. Kuivõrd osa V. Lvovi poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustest on omavahel kooskõlas, siis tulnuks maakohtul nendega ka arvestada. Eelkõige viitab kaitsja V. Lvovi ütlustele, milliste kohaselt ründas V.G. teda esimesena ning tema vaid kaitses ennast. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline etteheide maakohtule on eksitav. Maakohus on kohtuotsuses tõepoolest väitnud, et V. Lvovi ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed, kuid pole seda siiski teinud täielikult. Nimetatu ilmneb üheselt kohtuotsuse kirjeldavast osast, kus kohus analüüsib V. Lvovi väiteid hädakaitses tegutsemise kohta (KoTo tl 130 - 131). Analüüsides V. Lvovi sellesisulisi väiteid, jõudis maakohus aga arusaamale, et süüdistatava taolised ütlused on ümberlükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega ei jätnud maakohus V. Lvovi nimetatud ütlusi mitte tõendikogumist välja, nagu väidab kaitsja, vaid luges need pärast teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kõrvutamist, ümberlükatuks. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, nagu oleks maakohus V. Lvovi puhul hädakaitseseisundit eitades, eksinud. Leides, et esimesena ründas süüdistatavat V.G. , tugines kaitsja V. Lvovil tuvastatud kehavigastustele. Seejuures tõi kaitsja esile asjaolu, et konflikti käigus löödi süüdistataval välja hambad ning tema otsmikul tuvastati kriimustus ning nimetatud vigastuste esinemine on kooskõlas süüdistatava ütlustega ja tema kahtlustatavana kinnipidamise protokollis fikseerituga. V. Lvovi ütluste kohaselt ründas V.G. teda
  22. detsembril 2018 kella 12.00 paiku, lüües põrandalt võetud pudeliga esmalt talle vastu pead ja jalaga rindu. Seejärel lõi V.G. teda millegi raskega vastu nägu, mille tõttu kukkusid tal osa esihambaid välja. Pärast saadud lööke tõusis ta toolilt, sai kõrvalasuvalt laualt mingi eseme ja vehkis sellega V.G. i suunas. Kas ta V.G. it tabas ta ei tea, kuid konflikti lõppedes oli kannatanu nägu verine. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollist ja selle juurde lisatud fotodest nähtuvalt tuvastati V. Lvovil tema kinnipidamisel vigastused. 12 Protokolli punkt 6 kohaselt tuvastati V. Lvovil vasaku silma all hematoom ja punane kriimustus lauba paremal pool. Samas on vigastuste kohta protokolli kantud, et V. Lvovi selgituste kohaselt sai ta löögi silma alla
  23. detsembril
  24. V. Lvovist tema kinnipidamisel tehtud fotodelt nähtub, et V. Lvovil esineb tõepoolest lauba paremal pool nahakriimustus. Järgnevalt fotolt on võimalik näha, et V. Lvovil puuduvad alalõuas paremal hambad (I kd tl 14,15). Kuigi V. Lvovi ütluste kohaselt põhjustas nimetatud vigastused talle V.G. , leiab ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, et süüdistatava nimetatud väited on paljasõnalised. V. Lvovi ravidokumentidest nähtuvalt teostati süüdistatava suhtes
  25. augustil 2017 hambaravi. Arsti sissekande kohaselt paigaldati V. Lvovi lõualuude traumajärgseks fikseerimiseks plaadid paremal alalõuas 3.-
  26. hammas ja vasaku alalõua tagaosas. Parema alalõua
  27. ja
  28. hammas eemaldati hambaravil viibides paradontoosi tõttu. Seega nähtub V. Lvovi meditsiinidokumentidest, et tema hambad eemaldati hambaravi käigus. Samas on V. Lvov kohtus väitnud, et puuduvad hambad lõi tal välja V.G. , jättes kohtueelsel uurimisel ja ka kohtus sealjuures selgitamata hammaste puudumise tegeliku põhjuse, millest ta kahtlemata aga teadlik oli. Ringkonnakohtu arvates viitab V. Lvovi taoline käitumine üheselt tema soovile seostada hammaste puudumist V.G. i ründega, et taoliselt kinnitada oma kaitseversiooni hädakaitsest. Ringkonnakohus leiab, et V. Lvovi ütlused hammaste väljalöömise kohta, ei ole ka eluliselt ustavad. Juhul kui lähtuda V. Lvovi kaitseversioonist, et V.G. lõi teda raske esemega vastu nägu, mille tulemusena kukkusid tal osa hambaid välja, siis pidanuksid ka V. Lvovi huultel esinema minimaalsedki vigastused. Lüües raske esemega isikule vastu suud taolise jõuga, et tema hambad kukuvad välja, on ringkonnakohtu arvates ilmne, et hammastega kokkupuutest saavad vigastada ka isiku huuled, hammaste väljakukkumisest ka igemed. V. Lvovil aga taolisi huulevigastusi ei huulte välimisel ega sisemisel pinnal ega ka igemetel fotodelt nähtuvalt ei esinenud. V. Lvovi ütluste usaldusväärsust V.G. i ründe kohta vähendab ringkonnakohtu jaoks veelgi V. Lvovi poolt esitatud kirjeldus V.G. i tegutsemise kohta sündmuskohal. V. Lvovi ütluste kohaselt võttis V.G. põrandalt pudeli ja lõi esmalt sellega talle vastu pead. Siis jalaga rindu ning seejärel raske esemega näkku. Lähtudes V. Lvovi kaitseversioonist pidanuks seega V.G. il olema ühes käes pudel, millega ta lõi V. Lvovi pähe ja teises käes mingi raske ese, millega ta lõi teda näkku. Mingi raske eseme haaramist V.G. i poolt, V. Lvov oma ütlustes aga ei maini. Pealegi jääb, lähtudes V. Lvovi kaitseversioonist, ringkonnakohtule arusaamatuks, millise raske eseme, kus kohast ja millisel hetkel jõudis V.G. endale kätte haarata, kui V. Lvovi väidete kohaselt toimus V.G. i poolne rünne katkematult ja nii lühikese ajavahemiku jooksul, et V. Lvov ei jõudnud isegi toolilt tõusta. Ka ei nähtu
  29. detsembril 2018 teostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist, et korteris oleva laua ja tooli lähedal, millel V. Lvov väidetavalt istus, oleks tuvastatud mingi raske ese. Ringkonnakohtu arvates on paljasõnaline ka V. Lvovi väide, nagu löönuks V.G. teda pudeliga pähe. 13 V. Lvovi ütluste kohaselt tarvitas V.G. , pärast enese korrastamist vannitoas, alkoholi. V. Lvovi ütlustes saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et V.G. tarvitas viina (kallas välja ja jõi ära KoTo tl 60 p, 62 p). Edasiselt väidab V. Lvov, et tema ja kannatanu vahel mingit konflikti ei olnud ning täiesti ootamatult võttis V.G. põrandalt pudeli ja lõi teda sellega vastu pead. Lähtudes V. Lvovi ülaltoodud ütlustest jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, miks pidanuks V.G. V. Lvovi ründama. V.G. il oli võimalus V. Lvovi juures ööbida, tal oli võimalus tarvitada koos viimasega eelmisel õhtul alkoholi ning V. Lvovi sõnul võimaldas ta hommikul V.G. ile ka nn „peaparandust“. Seega puudus V.G. il igasugune mõistusepärane põhjus V. Lvovi ründamiseks. V.G. i rünnaku põhjuseks ei saanud ringkonnakohtu arvates olla ka tema alkoholijoobest tingitud agressiivsus, sest etanoolisisaldus kannatanu vereplasmas oli vaid 0,02 promilli, s.o V.G. oli kaine. V.G. i ründe põhjuseks, ei saanud olla ka V. Lvovi soov kannatanu lahkumiseks, sest V.G. il oli olemas kindel elukoht, kus ta oleks saanud edasiselt viibida. V. Lvovi sellekohaste ütluste usaldusväärsuse seab ringkonnakohtu arvates kahtluse alla ka
  30. detsembril 2018 teostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuv. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt laua ega ka tooli lähedal põrandal ei tuvastatud ühtki seal vedelevat viinapudelit. Ringkonnakohus peab vajalikuks siinjuures viidata ka asjaolule, et V. Lvovi väidete kohaselt toimus tal
  31. detsembril 2018 konflikt, mille käigus sai ta vigastuse vasaku silma alla. Ringkonnakohtu arvates ei ole välistatud, et ka peamarrastuse sai V. Lvov sama konflikti käigus. Seda enam on taoline kahtlus tõenäoline, et ka endal hammaste puudumist püüab V. Lvov oma kaitseversiooni tõendamiseks siduda V.G. i tegevusega. Ringkonnakohtu arvates seavad V. Lvovi väite V.G. i poolse ründe kohta kahtluse alla ka tema kohtus antud ütlused, milles ta kirjeldab enese tegevust V.G. i ründe tõrjumisel. V. Lvovi ütluste kohaselt haaras ta V.G. i ründe tõrjumiseks laualt mingi raske eseme ja vehkis sellega kannatanu suunas ja kui ta vehkimise lõpetas oli V.G. i nägu verine. V. Lvovi väitel ei oska ta öelda, mis oli selleks raskeks esemeks, millega ka V.G. i suunas vehkis. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt tuvastati V. Lvovi korteris kaks eset, mis olid määrdunud verega ning mida on võimalik liigitada „raske eseme“ määratluse alla, s.o triikraud ja sõrgvasar. Korteri põrandal olnud vaiba alt leiti sündmuskoha vaatluse käigus sõrgvasar, mis oli määrdunud verega. DNA ekspertiisi käigus avastati sõrgvasara löögi pinnalt DNA täisprofiilid, mis on kokkulangevad V.G. i DNA profiiliga, kuid mitte V. Lvovi DNA profiiliga (KoTo tl 183). Eeltoodust saab teha järelduse, et sõrgvasar on kokku puutunud V.G. i kehaga, s.o, arvestades tuvastatud vigastuste paiknemist, V.G. i peaga. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt tuvastati sündmuskohal ka triikraud, millel olid verekahtlased määrdumised, kuid triikrauda sündmuskohalt kaasa ei võetud. Järgmisel päeval, s.o
  32. detsembril 2018, viskas S.G. aga triikraua minema. 14 Ringkonnakohus leiab, et kuigi sündmuskohal asunud triikrauda kaasa ei võetud, seda ei vaadeldud ja ei tunnistatud kriminaalasjas asitõendiks, ei ole kriminaalasjas siiski võimalik tõsikindlalt välistada, et V.G. il tuvastatud vigastused võis V. Lvov tekitada talle ka triikrauaga. V. Lvovi ütluste sisust, (vehkis raske esemega kannatanu suunas ja V.G. võis vigastusi saada ainult vehkimise käigus) ja sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritust (leiti veremäärdumistega triikraud ja sõrgvasar) saab järeldada, et esemeks, millega V. Lvov oma kaitseversiooni kohaselt vehkis V.G. i suunas tema ründe tõrjumiseks, võisid olla triikraud või sõrgvasar. Ringkonnakohtu jaoks, arvestades sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud esemeid laual, ei ole eluliselt usutav, et seal oleks asetsenud triikraud või sõrgvasar. Mõlema eseme asetsemiseks elutoa laual puudub igasugune mõistuspärane seletus ja seda ei ole selgitanud ka V. Lvov. Siinjuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et eluliselt ei ole usutav V. Lvovi väide mille kohaselt ta ei oska öelda, millise esemega ta V.G. i suunas vehkis. Sõrgvasar ja ka triikraud on piisavalt spetsiifilised esemed, mille mittetuvastamine ja meeldejätmine 5 minutilise vehkimise käigus, on ebatõenäoline. Kahtlust V. Lvovi ütluste usaldusväärsuses süvendab ringkonnakohtu jaoks seegi, et V. Lvovi ütluste kohaselt vehkis ta kannatanu suunas ja tekitas talle vigastused koheselt pärast toolilt püstitõusmist. Seega, V. Lvovi kaitseversioonist lähtuvalt, pidanuks laua ja tooli vahetus läheduses põrandal olema ka verekahtlasi määrdumisi. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt aga laua ja tooli läheduses verekahtlasi määrdumisi ei tuvastatud. Vaatlusprotokollist nähtuvalt tuvastati suured verekahtlase määrdumisega alad hoopis korteris oleval voodil, selle vahetus läheduses ning verepritsmetena ka voodi taga oleval seinal. Ülaltoodu annab ringkonnakohtule aluse väiteks, et V.G. ile ei tekitatud vigastusi mitte laua ja tooli vahetus läheduses, vaid korteris oleval voodil. Taolist järeldust kinnitab ka täiendavas kohtumeditsiini ekspertiisi aktis esitatud ekspertarvamus, mille kohaselt haavade tekke ning vere laiali pritsimisega vigastused (või osa nendest) tekitati hetkel kui kannatanu lamas voodis peaga voodiotsa poole. Arvestades veremäärdumiste puudumist laua ja tooli ümbruses, kus V. Lvovi sõnul ta tõrjus V.G. i rünnet ning veremäärdumiste tuvastamist hoopis voodil ja selle taga seinal, leiab ringkonnakohus, et V. Lvovi ütlused V.G. i väidetava rünnaku tõrjumise koha osas (tooli vahetus läheduses), on vastuolus sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerituga. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et eeltoodud vastuolud V. Lvovi ütluste ja kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaolude vahel muudavad süüdistatava ütlused hädakaitse seisundis tegutsemise kohta ebausaldusväärseteks ning annavad aluse lugeda need ümberlükatuks. Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule, ette, et kohus ei ole suutnud täpselt tuvastada, millise esemega (kas sõrgvasar ja/või triikraud) V. Lvov V.G. ile peavigastused tekitas. Süüasja kohtulikul arutamisel on maakohus tuvastanud V. Lvovi käitumises KarS §

§ 25lg 2 objektiivsetele tunnustele vastava käitumise, s.o V.G.

i löömise vähemalt 15 korda 15 kõva tömbi esemega näkku ja pähe. Seejuures on kohus asunud seisukohale, et esemeks, millega V. Lvov kannatanut lõi võis olla kas sõrgvasar, triikraud või mõlemad. Samas nähtub kohtuotsusest et maakohus ei suutnud kohtuliku uurimise käigus tõepoolest üheselt tuvastada, millise konkreetse esemega V. Lvov V.G. ile kehavigastused tekitas (vt n KoTo tl 132). Teisisõnu, maakohus on sisuliselt konstateerinud, et puuduvad tõendid, mis annaksid tõsikindla aluse väiteks, millis(t)e vahendiga V. Lvov V.G. ile kehavigastused tekitas. Ringkonnakohus leiab, et kuigi käsitletavas kriminaalasjas ei ole tõsikindlalt tuvastamist leidnud millis(t)e vahendi(te)ga V. Lvov kannatanule kehavigastused tekitas, ei mõjuta see tuvastamatus V. Lvovi karistusõiguslikku vastutust KarS §

§ 25lg 2 järgi.

Kriminaalasjas on vastuvaidlematult tõendamist leidnud, et V.G. il esinenud vigastused tekitas V. Lvov (süüteo objektiivne külg) ning tema tegevuse ebaõigussisu ei muuda see, millist vahendit ta kannatanule kehavigastuste tekitamiseks kasutas. Sisuliselt sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, kes oma lahendis nr 3-1-1-101-15 on leidnud, et isikule teise inimese surma omistamist ei väära isegi see, kui jääb üldse teadmata, mil viisil süüdistatav ohvri surma põhjustas. Apellatsioonis leiab kaitsja, et juhul kui eeldada kannatanule vigastuste tekitamist sõrgvasaraga, siis ei lange vigastuste kuju kokku sõrgvasara kujuga, sest selle üks ots on ümar ja teine kahvli kujuline. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates jätab kaitsja nimetatut väites arvestamata asjaoluga, et vigastusi saab isikule tekitada ka sõrgvasara küljega lüües. Asjaolule, et V. Lvov taolist võimalust ka kasutas, viitab DNA ekspertiisi aktis kajastatu, millest nähtub, et proov, milles tuvastati V.G. i DNA täisprofiil, on võetud sõrgvasara küljepinnalt (I kd tl 14). Apellatsioonis asub kaitsja seisukohale, et V. Lvovil puudus tahtlus V.G. i tapmiseks ning seetõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Oma väidet põhistab kaitsja V. Lvovi teojärgse käitumisega tuues seejuures esile, et V. Lvov tegi kannatanule ettepaneku pöörduda haiglasse, andis kannatanule vere pühkimiseks lapi ja andis talle valuvaigistit. Samuti ei varjanud V. Lvov oma tegu, lubades S.G. i korterisse, kuigi tal oli võimalus sellest ka keelduda. Ka ei viinud V. Lvov V.G. i tapmist lõpuni, kuigi tal oli selleks võimalus. Vastates kaitsja eeltoodud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Tunnistamaks V. Lvovi süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi, nagu seda tegi maakohus, tuleb tuvastada, et süüdistatav pani V.G.

i suhtes toime mõrva katse vähemalt kaudse tahtlusega, s.o ta pidas võimalikuks ja möönis V.G. i surma saabumise võimalust. Juhul, kui V. Lvov tegutses tagajärje suhtes ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis, s.o ta pidas küll võimalikuks V.G. i surma saabumist, kuid lootis seda vältida, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et küsimus sellest, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast 16 hinnangust kogumis. Seejuures tuleb isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas teo toimepanija möönis kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu. Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et ta oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Lootus, et selline tagajärg – konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale – ei saabu, peab olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Eelmärgitud põhimõtteid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt V. Lvov pani toime V.G. i mõrva katse tahtlikult kaudse tahtluse vormis, on põhjendatud. V. Lvov lõi raske tömbi esemega 15 korda V.G. ile näkku ja pähe, s.o inimese elutähtsa organi piirkonda. Taoliselt käitudes põhjustas V. Lvov V.G. ile koljuluude hulgimurru, rohked põrutushaavad näol ja peas ning verevalumid peaaju kelmete all. Tekitatud vigastused koosvõetuna põhjustasid V.G. ile eluohtliku tervisekahjustuse. Ringkonnakohus leiab, arvestades V. Lvovi poolt sooritatud löökide arvu kannatanule näkku ja pähe, et V. Lvov pidas vähemalt võimalikuks, et oma korduvate tömbi esemega sooritatud löökide tagajärjel põhjustab ka kannatanule kehavigastusi. Arvestades asjaolu, et V. Lvov lõi V.G. it näkku ja pähe, s.o isiku elutähtsasse piirkonda, pidi süüdistatav ka mõistma, et tema taoline tegevus võib kaasa tuua mistahes tagajärje, s.h ka kannatanu surma. Eelmärgitut silmas pidades asub ringkonnakohus ka seisukohale, et kuigi V. Lvov tagajärje, s.o kannatanu surma saabumise poole ehk ei püüelnudki ja ei tunnetanud seda võimaliku kindla saabuva tagajärjena, pidas ta lähtuvalt enda poolt kasutatud vägivalla intensiivsusest selle saabumist võimalikuks ja möönis seda, s.o pidas taolist tulemust võimalikuks. Ringkonnakohtu arvates puudus V. Lvovil igasugune mõistusepärane argumentatsioon lootmaks, et tema tegevuse tagajärjel tekkinud oht V.G. i elule ei realiseeru. V. Lvov oli löönud V.G. it kõva tömbi esemega korduvalt vastu pead ning ta nägi, et tekitatud vigastused veritsevad. Arvestades S.G. i ütlusi, mille kohaselt tema sündmuskohale saabumisel oli V.G. elumärkideta, ei saanud kannatanu taoline seisund jääda märkamatuks ka V. Lvovile. Ringkonnakohus leiab, et olles teadlik V.G. i seisundist (sisuliselt teadvusetu), ei omanud V. Lvov enam ise mingit kontrolli kannatanu haigusliku seisundi edasise kulgemise üle. Samas on keskmise kõrvalvaataja esmaseks tegevuseks taolises olukorras oleva kannatanuga kokkupuutumisel talle võimalusel kohese abi osutamine või temast teatamine ja meditsiinilise abi palumine kiirabilt. Kumbagi võimalust V. Lvov V.G. ile abi osutamiseks ei kasutanud. 17 Ainuüksi kannatanule vere ärapühkimiseks ulatud rätik ning talle valuvaigisti andmine ei ole taolisteks tegevusteks, mis võisid anda V. Lvovile tõsiseltvõetavat lootust tagajärje mittesaabumisele. Ülalkirjeldatud V. Lvovi käitumine näitab ringkonnakohtu arvates kujukalt V. Lvovi ükskõikset suhtumist tema tegevuse tulemusena saabuda võivasse tagajärge. Sisuliselt ei teinud V. Lvov kannatanu abistamiseks mitte midagi ning alles S.G. i saabumine tagas V.G. ile meditsiinilise abi osutamise. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohtu arvates põhjendatud väita, et V. Lvov tegutses V.G. it korduvalt tömbi esemega näkku ja pähe lüües tapmistahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses, sest ta tundis ära oma käitumises sisalduva ohtlikkuse ning sellesse ükskõikselt suhtudes möönis ka kannatanu surma saabumise võimalikkust. V. Lvovi kaitsja on apellatsioonis osutanud asjaolule, et kuni S.G. i saabumiseni sündmuskohale, oli V. Lvov kannatanuga korteris kahekesi ja juhul kui süüdistatav oleks soovinud V.G. it tappa, oleks ta saanud seda takistusteta teha. Seega on kaitsja ringkonnakohtu arvates sisuliselt esitanud teesi süüteokatsest loobumise kohta V. Lvovi poolt. Lõpetamata ja lõpetatud süüteokatsest loobumist ja loobumisele esitatavaid nõudeid käsitletakse KarS §-des 41 ja

  1. Tulenevalt KarS § 41 lg-st 2 ja § 42 lg-st 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks. Süüteokatse on aga lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 1-17-3858 leidnud, et katse tuleb lugeda lõpetatuks juhul, kui isik on sooritanud viimase (ka esialgu teoplaanis olemata) teo, mida ta peab vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Kui isik leiab, et ta on teinud piisavalt palju, et tagajärg iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta saabuks, on katse lõpetatud. Nii näiteks olukorras, kus täideviija lööb kannatanut korduvalt külmrelvaga ning peab kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et selle tulemusel kannatanu sureb, on tegemist lõpetatud süüteokatsega, millest saab loobuda vaid aktiivse päästmisteoga (kannatanule abi osutamine vms). Ka on nimetatud otsuses leitud, et olukorras, kus isikul ei ole kindlat arusaama tagajärje saabumisest, on tegemist lõpetatud katsega. Need on ka juhud, kus isik tegutseb kaudse tahtlusega ja on tagajärje saabumise suhtes ükskõikne. Eeltoodud põhimõtetest lähtudes leiab ringkonnakohus, et V. Lvovi tegevus on vaadeldav lõpetatud süüteokatsena. Lõpetatud süüteokatsest loobumine on KarS § 42 lg 1 kohaselt võimalik kahel viisil. Esiteks tuleb loobumiseks pidada tagajärje ära hoidmist (lause 1). Teiseks on loobumine ka see, kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, ent täideviija püüdis tõsimeeli takistada süüteo tagajärje saabumist (lause 2). Kolleegium hindab esiteks KarS § 42 lg 1 ls 1 eelduste täidetust. Kõigepealt nõuab see norm, et potentsiaalse loobumisteo ja tagajärje ära jäämise vahel on kausaalseos (naturalistlik põhjuslikkus): teo toimepanija poolse päästmisteo (loobumisteo) ära mõtlemisel oleks tagajärg saabunud. Kolleegiumi hinnangul on enamike kõne alla tulevate V. Lvovi loobumistegude 18 puhul täitmata juba see eeldus: kui V. Lvov neid tegusid sooritanud poleks, oleks V.G. i surm ikkagi saabumata jäänud. Nii on see kõigepealt V.G. ile vere puhastamiseks rätiku ulatamisega: kui see rätiku ulatamine ära mõelda, oleks V.G. i elu kindlusega külgneva tõenäosusega päästetud samamoodi, nagu ta tegelikult päästeti. Sama tuleb öelda valuvaigistite andmise kohta. Kasuaalseost tagajärjega tuleb siiski jaatada V.G. i trepist alla talutamises: kui V. Lvov poleks (koos S.G. iga) V.G. it trepist alla viinud, ei oleks V.G. it tänu sellele talutamisele e tänaval kiirabiautosse pandud, haiglasse viidud ja tema elu päästvat operatsiooni tehtud. Kas S.G. oleks V.G. i ka üksi tänavale viinud või kas kiirabitöötajad oleksid ise V.G. ile korterisse järele tulnud, kausaalsust ei väära: igasugused reservkausaalahelad tuleb kõrvale jätta ehk V.G. i surm jäi saabumata (muu hulgas) tema V. Lvovi poolt tänavale talutamise tagajärjel. Saab aga üksnes nõustuda õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, et samamoodi, nagu ei piisa üksnes kausaalsusest kellelegi mingi tagajärje omistamiseks objektiivse koosseisu tasandil, ei ole naturalistlik põhjuslikkus piisav ka loobumisest kõneldes (Rengier, Strafrecht. Allgemeiner Teil.
  2. Auflage, § 37/113). Karistusest pääsemist väärib üksnes selline loobuja, kelle loobumistegu on piisava kvaliteediga ehk kelle kätetööks saab tagajärje saabumata jäämist pidada ka väärtushinnangulises mõttes. Teisisõnu tuleb ka loobumisel küsida, kas tagajärje mitte saabumine on loobujale normatiivselt omistatav. Praegusega sarnastes olukordades saaks (vähemalt üldjuhul) pidada piisavalt kvaliteetseks loobumisteoks kiirabi kutsumist: kui kedagi tapmistahtlusega pussitanud inimene kutsub pärast pussitamist eluohtlikult haavatud ohvrile kiirabi ja seetõttu õnnestub kannatanu elu päästa, vabaneb pussitaja muude eelduste täidetuse korral (eeskätt päästmisteo vabatahtlikkus) vastutusest tapmise (katse) eest. Kuidagi ei saa aga pidada kvaliteetseks V. Lvovi poolset V.G. i trepist all talutamist. Kindlusega külgneva tõenäosusega oleks S.G. i kutsutud kiirabi viinud V.G. i haiglasse (ja viimasele oleks seal tehtud elu päästev operatsioon) ka siis, kui V. Lvov poleks V.G. it tänavale talutanud. Nimelt oleks sellisel juhul kiirabitöötajad ise V.G. ile korterisse järele läinud. See oleks ilmselt olnud ka V.G. i jaoks parem: raskelt haavatud inimese trepist alla vedamine meditsiini alas(t)e võhiku(te) poolt võis V.G. ile luua täiendava ohu. Niisiis langeb loobumine KarS § 42 lg 1 ls 1 alusel ära: V. Lvov ei pannud toime ühtegi tegu, mis oleks V.G. i ellu jäämisega nii kausaalseoses kui ka V. Lvovile normatiivselt omistatav. Ära langeb ka KarS § 42 lg 1 ls
  3. On selge, et äsja loobumistegude pähe kontrollitud V. Lvovi käitumisakte ei saa pidada kuidagi tõsimeelseteks päästmiskatseteks. Ka ei nähtu asja materjalidest mingeid muid (V.G. i surma saabumata jäämisega põhjuslikus seoses mitte olevaid) V. Lvovi tegusid, mis võiks endast kujutada V.G. i surma saabumise tõsimeelset takistada püüdmist. Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule ette, et kohus on valesti tuvastanud kuriteo toimepanemise aja. Kaitsja põhistab oma väidet süüdistatava ütluste, kohtumeditsiini eksperdi ütlustega kohtus ja
  4. jaanuaril 2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokollis kajastatuga. Samas ei nähtu apellatsioonist, mida kaitsja taolist etteheidet esitades soovib saavutada või kuidas on tehtud etteheide seotud V. Lvovi süüküsimuse üle otsustamisega. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus määratlenud V. Lvovi poolt V.G. ile kehavigastuse tekitamise ajavahemikuna
  5. detsember kuni
  6. detsember 2018, s.o sarnaselt V. Lvovile esitatud süüdistuses kajastatuga. Seejuures on maakohus esitanud ka omapoolsed põhjendused, miks kohus pidas vajalikuks kuriteo toimepanemise aega määratleda nimelt ajavahemikuna. ( KoTo tl 133). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. 19 Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd asjaolu, kas V. Lvov tekitas V.G. ile kehavigastused ajavahemikul
  7. kuni
  8. detsember 2018 või
  9. detsembril 2018 kella 11:00 paiku, nagu väidab apellatsioonis kaitsja, ei oma V. Lvovi süüküsimuse üle otsustamisel olulist tähtsust ja selle olulisust ei ole põhjendanud apellatsioonis ka kaitsja, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks nimetatud väitel pikemalt peatuda. Karistus Apellatsioonis taotleb kaitsja alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus jätab V. Lvovi süüditunnistamise maakohtu poolt KarS §

§ 25lg 2 järgi muutmata, kergendada siiski talle mõistetud karistust.

Kaitsja arvamuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult karistuse mõistmisel arvestamata V. Lvovi süüd kergendava asjaoluna tema süü tunnistamist ja kahetsust. Samuti on maakohus jätnud arvestamata kergendava asjaoluna süüteo toimepanemist õigusvastase käitumisega esilekutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on V. Lvov oma viimases sõnas väitnud, et see, mis tema ja V.G. i vahel juhtus on väga kurb, ta kahetseb ja tal on kahju. Samas kinnitab V. Lvov, et tema tegevuse tingis V.G. i poolne rünne ja kehavigastusi tekitades ta vaid kaitses ennast. Ringkonnakohtu arvates tuleneb V. Lvovi taolistest ütlustest tema püüd näidata konfliktis süüdiolevana pigem V.G. it, kui teda ennast (V.G. alustas, mina pole süüdi, et pidin teda lööma). Arvestades V. Lvovi taolisi ütlusi ei pea süüdistatav ringkonnakohtu arvates end V.G. ile kehavigastuste tekitamises süüdiolevaks ning sellest tulenevalt ei ole ka alust lugeda tema viimases sõnas esitatud kahetsust siiraks. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka kaitsja taotlust lugeda V. Lvovi karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 6 sätestatut ja seda põhjusel, et kannatanu poolt ei ole V. Lvovi suhtes toimepandud ühtki õigusvastast tegu. Ringkonnakohtu arvates ei tingi V. Lvovile mõistetud karistuse vähendamist, ka asjaolu, et kannatanu on talle andestanud, sest niigi on maakohus mõistnud V. Lvovile karistuse KarS § 114 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast lühemana. Menetluskulu Kaitsja I. Gromtsev esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 226,80 euro suuruses summas, sh käibemaks 37,80 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kokku 180 minutit ning selle tutvustamiseks V. Lvovile 30 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 189 eurot, millele lisandub käibemaks 37,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 226,80 eurot milles sisaldub käibemaks 37,80 eurot. 20 Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 tuleb menetluskulu jätta V. Lvovi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Erkki Hirsnik 21

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.