← Eesti

3-17-1711/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2020, Tartu Haldusasja number 3-17-1711 Haldusasi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti
  2. juuni
  3. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/4616-1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  4. septembri
  5. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Volitatud esindaja Elise Suurkuusk RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada apellatsioonkaebus.
  7. Tühistada Tartu Halduskohtu
  8. septembri
  9. a otsus.
  10. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti
  11. juuni
  12. a otsus nr 15.3-3.4/2017/4616-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Elamisloa kehtetuks tunnistamise osas jätta kaebus rahuldamata.
  13. Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti poolt
  14. oktoobril
  15. esitatud dokumendid (väljavõte karistusregistrist).
  16. Määrata kaebajale riigi õigusabi osutaja Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruseks 1166,40 eurot.
  17. Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses tema poolt
  18. veebruaril 2020 teistkordselt esitatud dokumendid. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  19. märts 2020). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  20. Elamisloa alusel Eestis elanud Vene Föderatsiooni kodanik X mõisteti Viru Maakohtu
  21. juuli
  22. a otsusega süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 järgi (süstemaatiliselt toime pandud vargused) ning karistuseks mõisteti 5 kuud ja 29 päeva vangistust tingimisi katseajaga. Viru Maakohtu
  23. jaanuari
  24. a määrusega mõisteti karistus täitmisele. Narva Linnakohtu
  25. juuni
  26. a otsusega mõisteti X süüdi KarS § 392 lg 1 – § 25 lg 1 (keelatud ja eriluba nõudva kauba ebeseaduslik sisse- ja väljavedu (süüteokatse)) ja KarS § 184 lg 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) järgi ning karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas
  27. juuni
  28. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/4616-1 kehtetuks Xi pikaajalise elaniku elamisloa alates
  29. juunist 2017, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7² lg 2 p 7 ja § 74 lg 2 alusel. Otsuse põhjenduste kohaselt on isikut kriminaalkorras karistatud 11 korral ja väärteokorras 30 korral. Isik on toime pannud uimastikuritegusid, mis on rahvatervisevastased rasked kuriteod ning lisaks varavastaseid kuritegusid, mis võivad tähendada ohtu avalikule korrale, kui korduvad. Isik kujutab ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kuna Xil on Venemaa kodakondsus ja ta valdab vene keelt, ei esine tal raskusi Venemaale elama asumisel. X ei ole vangistuses viibides avaldanud soovi edasiõppimiseks või enese täiendamiseks, tema tööoskused on puudulikud, isikul on täitmata võlanõudeid ning vabaduses garanteeritud töökoht puudub. Isikul on diagnoositud narkootikumide sõltuvus. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles Xi sidemete katkemise Eesti riigiga.
  30. X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus eelnevalt nimetatud PPA otsus tühistada. Kaebaja on sündinud Eestis, siin elavad tema sugulased - ema, õde lastega ja vend. Kaebajal puuduvad Venemaal igasugused sidemed. Kaebaja soovis vanglas õppida eesti keelt, kuid selleks ei leitud võimalust. Kaebaja oskab teha ehitustöid. Tuttav lubas anda töökoha ehitusettevõttes. Kaebajal ei ole narkootikumide sõltuvust. Kaebaja soovi ennast parandada näitab asjaolu, et ta soovib minna eesti keele kursustele, töötada ja kasvatada oma tulevasi lapsi. Samuti on tal soov taotleda Eesti kodakondsus. Kaebaja on HIV-positiivne. Kuna Venemaal on vajalikud ravimid niivõrd kallid, et kaebaja ei suuda neid osta, siis tähendaks see tema peatse surma saabumist. Kaebaja tervislik seisund oleks pidanud välistama tema väljasaatmise. PPA ei oleks tohtinud tugineda kaebaja karistustele. Tegemist on juba kantud karistustele lisaks määratud täiendava karistusega. Sissesõidukeelu kohaldamist ei ole otsuses põhjendatud.
  31. Tartu Halduskohus jättis
  32. septembri
  33. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused on järgmised. 3.
  34. Kuigi kaebaja on Eestist lahkunud, on elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse tegemise otsuse tühistamise nõue lubatav. 3.
  35. Kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale, kuna tal on välja kujunenud kuritegelik eluviis. Ka arvestades PPA viidatud asjaolusid, et kaebajal on madal haridustase, puudub amet, tal ei ole olnud püsivat töökohta ja ta tarvitab narkootikume, on elamisloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane. Reaalseks saab pidada ohtu, et kaebaja jätkab varavastaste kuritegude toimepanemist. Kaebaja ei ole välja toonud reaalseid tegusid või toiminguid, mis muudaksid usutavaks tema väite, et ta kavatseb edaspidi elada õiguskuulekalt. Kohtupraktikas on peetud õiguspäraseks, kui isiku ohtlikkust avalikule korrale hinnatakse lähtudes tema kuritegudest. PPA otsus ei kujuta endast karistust. Tegemist on halduskorras kohaldatava abinõuga, mis on suunatud avaliku korra kaitsmisele ja kaebajast tingitud ohu ennetamisele. 3.
  36. Kui kaebaja ei tuginenud haldusmenetluses oma tervislikule seisundile, siis ei saanud vastustaja pidada terviseandmeid asjas tähtsust omavateks. Kaebaja tervislik seisund ei välista kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist või väljasaatmist. Üldiselt teadaolevalt on Vene 2 Föderatsioonis olemas toimiv riiklik tervishoiusüsteem. Puudub alus arvata, et kaebajal ei ole Venemaal võimalik pöörduda arstide poole. Kohus ei arvestanud kaebaja esitatud venekeelset ajaleheartiklit HIV ravi kohta Venemaal ja raviga seotud kulude kohta Eestis (tl 98-99), kuna need ei anna andmeid konkreetselt kaebaja ravivõimaluste kohta. See, et kaebajal tuleb Venemaal tegeleda ravi korraldamisega, mis võib toimuda teisiti kui Eestis, ei kujuta endast kaebaja piinamist või ebainimlikku või alandavat kohtlemist või karistamist ning kohatu on võrrelda seda surmanuhtluse kohaldamisega. 3.
  37. Kohus nõustus PPA otsuse põhjendustega VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude kohta ega korranud neid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). 3.
  38. Elamisloa kehtetuks tunnistamisel muutus kaebaja Eestis viibimise õiguslikuks aluseks VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 ehk asjaolu, et kaebaja viibis kinnipidamisasutuses. See alus langes ära kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisega. Seega oli vastustajal õigus ja kohustus teha kaebajale lahkumisettekirjutus. Põhjendamatu on kaebaja väide, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ja väljasaatmise otsustamine ei oleks tohtinud toimuda ühes menetluses. Neid otsustusi ei saagi eraldi menetlustes teha. 3.
  39. PPA otsuse p-st 18 tuleneb, et vastustaja tugines sissesõidukeelu kohaldamisel samadele asjaoludele ja põhjendustele, mis olid aluseks elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Nendest asjaoludest ei tulene, et seaduses vaikimisi ette nähtud sissesõidukeelu pikkus oleks kaebaja suhtes ebaproportsionaalne või et selle oleks saanud jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  40. X esitas apellatsioonkaebuse, milles ta palub halduskohtu otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.
  41. Kohus jättis arvestamata Euroopa Nõukogu
  42. novembri
  43. a direktiivi nr 2003/109/EÜ art-s 12 toodu. Kohus jättis arvestamata, et kaebaja on sündinud Eestis, kus elavad tema sugulased ning välja on kujunenud sõprade ja tuttavate ringkond. 4.
  44. Riigikohtu lahend nr 3-3-1-2-16 (p 14) ei ole asjakohane, kuna selles kirjeldatud juhtum ei ole võrreldav käesoleva juhtumiga. Kohus jättis arvestamata Riigikohtu
  45. oktoobri
  46. a otsuse nr 3-3-1-53-06 p-s 13 märgitu, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses ja on proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Kohus ei tuginenud eriseadusele, mille alusel arvestas ja analüüsis kaebaja karistamise fakti. 4.
  47. Põhjendamatu on kohtu selgitus, et kaebaja ei valda eesti keelt, ei ole teinud midagi, et saada Eesti kodanikuks ega ole lõimunud Eesti ühiskonda. Vanglas ei võimaldatud kaebajal käia eesti keele kursusel. 4.
  48. Kohus jättis arvestamata Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituse Rec

(2000)15 liikmesriikidele seoses pikaajalise migrantide turvalisusega p-d 4 ja
  1. 4.
  2. Riigikohus leidis
  3. oktoobri
  4. a otsuse nr 3-3-1-53-06 p-s 13, et elamisloa andmise ja väljasaatmise otsustamine toimub eraldi menetlustes ning elamisloa andmisest keeldumisel ei otsustata veel isiku väljasaatmise üle. PPA aga otsustas ühes menetluses nii elamisloa kehtetuks tunnistamise kui ka Eestist väljasaatmise. Võimalik ei ole mõista, milline osa PPA otsusest on elamisloa kehtetuks tunnistamise ja milline Eestist väljasaatmise kohta. Tegemist on menetlusliku veaga, mis toob kaasa PPA otsuse tühistamise.
  5. PPA palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.
  6. Kohus kaalus VMS §-s 241 nimetatud asjaolusid ega ole jätnud direktiivi nr 2003/109/EÜ art-s 12 toodud asjaolusid arvestamata. 5.
  7. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada lisakaristuseks, vaid see on haldusmeede, millel on teised eesmärgid (Riigikohtu
  8. juuni
  9. a määrus nr 3-3-1-2-16). Tegemist on ennetava meetmega, mida õiguskord lubab kohaldada isikute suhtes, kelle senise käitumise pinnalt on piisavalt alust arvata, et nad võivad tulevikus kujutada endast ohtu ühiskonnale. PPA otsus on suunatud avaliku korra kaitsmisele ja kaebajast tingitud ohu ennetamisele. 3 5.
  10. Kuna elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine on omavahel seotud, siis lähtutakse menetlusökonoomikast ja vormistatakse otsused ühes haldusaktis. Menetlusviga PPA poolt tehtud ei ole. 5.
  11. Kohus nõustus põhjendatult PPA otsuse selgitustega, kus analüüsiti põhjalikult riivet perekonnaelule, s.h edaspidist suhtlust pere ja sõpruskonnaga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  12. PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, mille lõpptulemusena jääb kaebus rahuldamata elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, ent rahuldatakse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.
  13. Praeguseks ajaks on käesoleva haldusasjaga sarnastes asjades (välismaalasest kinnipeetava elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemine) teinud lahendeid ka Riigikohus. Kokkuvõtlikult on Riigikohtu olulisemad seisukohad, nii nagu ringkonnakohus neid mõistab, selliste vaidluste puhul järgmised. 7.
  14. Isikust lähtuva ohu korral võib elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu kohaldamiseks olla aluseks erineva tasemega oht. Elamisloa kehtetuks tunnistamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kuid kui PPA kavatseb koheselt teha Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumise tõttu VSS § 7 lg 1 ja § 74 lg 1 alusel lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, siis tuleb tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seda põhjusel, et Eesti asjakohase regulatsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb arvestada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-t 1, mille järgi võib liikmesriik pikaajalise elaniku välja saata üksnes siis, kui isik kujutab „tegelikku ja piisavalt tõsist“ ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (RKHKo 3-17-1545, p 19). 7.
  15. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul peab haldusorgan esitama selged ja konkreetsed põhjendused, miks on eelnevalt nimetatud ohulävend – tegelik ja piisavalt tõsine oht – ületatud (samas, p 21). 7.
  16. Isiku käitumisest tulenevat ohtu peab kohus kontrollima kohtuotsuse tegemise aja seisuga, st võtma arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist (samas, p 22). 7.
  17. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist (samas, p 33). 7.
  18. Kaalumiskohustus on ka sissesõidukeelu ja selle kestuse määramisel (samas, p 34). 7.
  19. Oluline on isiku ärakuulamine nii lahkumisettekirjutuse tegemisel kui sissesõidukeelu kohaldamisel (samas, p 32). Sarnaseid seisukohti kordas Riigikohus ka hiljem samasugust haldusasja lahendades (RKHKo 318-89).
  20. Neist seisukohtadest lähtudes andis ringkonnakohus
  21. septembri
  22. a määrusega PPA-le võimaluse täiendavate selgituste andmiseks. PPA
  23. oktoobri
  24. a selgitustes leitakse, et vaidlustatud otsus on kooskõlas kehtiva seaduse ja hiljutise Riigikohtu praktikaga. Kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ja reaalset ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 järgi. Talle koostatud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on põhjendatud ja õiguspärased. Kaebaja on varavastaseid kuritegusid sooritanud kaheksal korral ja tal on neli kehtivat väärteokaristust varavastaste kuritegude sooritamise eest. Ta on sooritanud ka narkootikumidega seotud süütegusid. Kaebajat ei saa samastada Riigikohtu poolt lahendatud haldusasjas 3-17-1545 kaebajaks olnud isikuga, sest see isik oli astunud samme õiguskuulekale teele asumiseks (alustanud eesti keele õpinguid, läbis sotsiaalprogramme, jätkas avavanglas tööd järelevalveta jne). Kaebaja puhul seda öelda ei saa. 4 Viieaastase sissesõidukeelu kohaldamisel ei teostanud vastustaja küll kaalutlusõigust, kuid ka selle kohaldamisel oleks sissesõidukeelu pikkus olnud endiselt viis aastat. Kaebaja kujutab endast väga tõsist ja reaalset ohtu, mis võib realiseeruda varavastaste kuritegude ja narkootikumidega seotud süütegude toimepanemises, mistõttu on oluline kohaldada viieaastast sissesõidukeeldu. Kaebajat ei kuulatud eraldi ära lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas, kuid kaebaja sai elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamise kirjast aru nii, et sellega kaasneb tema väljasaatmine Vene Föderatsiooni ning ära kuulamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist. Seda kinnitavad kaebaja vastuväited, kus ta palub et teda ei saadetaks Vene Föderatsiooni. Seisukoha lisana esitas PPA väljavõtte kaebaja karistusregistrist. Kaebaja
  25. oktoobri
  26. a vastuses PPA seisukohtadele märgitakse, et kaebaja poolt toime pandud varavastased ja narkootikumidega seotud süüteod ei ole rasked ja seega ei kujuta kaebaja ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Kaebaja endine karistatus ei või teda kogu elu saata. Kaebaja poolt toime pandud tegude varaline kahju on väike, 3-170 eurot ja ta ei kujuta endast suurt ohtu. Kaebajat on narkootilise aine käitlemise eest kriminaalkorras karistatud vaid ühel korral ja seda üle 10 aasta tagasi. Kaebaja poolt kantud vanglakaristused ei ole olnud pikad (pikim oli kaks aastat ning see on karistusregistrist kustutatud). Enda elatamiseks on kaebaja siiski tööd teinud, mitte vargustest elatunud. Pole tõendatud, et tema poolt toime pandud kuritegudest oleks võimalik elatuda. Kaebaja soovis sarnaselt haldusasjas 3-17-1545 kaebajaks olnud isikuga õppida eesti keelt, töötada jne, kuid seda talle ei võimaldatud. Vastustaja oleks pidanud viieaastase sissesõidukeelu kehtestamisel kohaldama kaalutlusõigust. Kaebaja elukaaslane on Eesti kodanik ning tal ei oleks võimalik koos kaebajaga Venemaale minna.
  27. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kõigepealt sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutusega seonduvat (osa I), seejärel elamisloaga seonduvat (osa II) ning võtab viimasena kokku oma lõppseisukohad (osa III). I
  28. Tulenevalt eelnevalt esitatud Riigikohtu seisukohtadest tuleb kõigepealt hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel on kaebaja ohtlikkust hinnatud kooskõlas direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-ga 1, st kas on tuvastatud kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule. Vaidlustatud PPA otsuses oli välja toodud, et kaebajat (sündinud 1986) on kriminaalkorras karistatud üheteistkümnel korral (sh ühel korral rahvatervise vastase kuriteo eest) ning väärteokorras kolmekümnel korral ja ta on ohuks avalikule korrale. Ta on toime pannud ka uimastikuriteo, mida loetakse raskemate kuritegude hulka kuuluvaks. Ta on sündinud Eestis, kuid ei ole ta teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Ta ei valda eesti keelt, ta ei ole võtnud vanglas riigikeele kursusi ega avaldanud soovi Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Tal on Vene Föderatsiooni kodakondsus ning tema emakeeleks on vene keel, mistõttu võib eeldada, et tal ei teki raskusi Venemaale elama asumisel ja riiki lõimumisel. Arvestades stabiilse töökoha puudumist, narkootikumide kuritarvitamist ja kuritegude iseloomu, soovib isik saada ebaseaduslikku majanduslikku kasu ja ei näe vajadust järgida ühiskonna norme ning seadusi. Kuigi kaebaja võttis vangistuse ajal ühendust rehabilitatsioonikeskusega, ei ole ta vanglas olles osalenud rehabiliteerivates tegevustes. Kaebaja lähedaste hulka kuuluvad ema, õde koos lastega, vend ja elukaaslane. Kaebaja ja tema elukaaslase kooselu ajal on kaebajat korduvalt kriminaalkorras karistatud, millest saab järeldada, et tema elukaaslane on kaebajaga peret luues olnud teadlik, et kaebaja elab kuritegelikku elu. Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) praktika järgi loetakse, et kui partner oli isiku kuritegelikust elust teadlik, siis peaks partner olema valmis teises riigis elama. Kaebajal puudub perekond VSS § 29 lg 4 tähenduses. Vangistuse ajal ei olnud kaebajal võimalik oma ema aidata, mistõttu on ebatõenäoline, et ema ilma kaebaja abita hakkama ei saa. Lisaks 5 saavad teda abistada kaebaja õde ja vend. Ema ja elukaaslasega on kaebajal võimalik suhelda telefoni ja e-kirja teel. Kaebaja kuritegude loend kinnitab, et tal puudub tahe muutuda. Otsuses refereeris PPA ka Viru Vangla seisukohti, mille järgi kujutab kaebaja endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (tl 7-9).
  29. Eeltoodust nähtuvalt ei ole PPA otseselt küll ise sõnastanud, et kaebajast lähtuv oht on tegelik ja piisavalt tõsine, kuid läbi viite Viru Vangla seisukohale on ta sellist direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-ga 1 kokkulangevat terminoloogiat siiski kasutanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tegelikult välistada, et vastustaja on kaebaja ohtlikkuse sisustamisel ka ise arvestanud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-t
  30. Asjaolu, et sellist terminoloogiat pole kasutanud konkreetselt vastustaja ise, vaid on viidanud Viru Vangla seisukohale, ning et seda kriteeriumit pole kasutatud eraldi lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu põhjendamiseks, võib kujutada endast vaidlustatud otsuse põhjendamispuudust ning ei pruugi vältimatult tähendada seda, et kaebajast lähtuvat ohtu ei hinnatud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-ga 1 kooskõlas. Ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse kestel esitatud
  31. oktoobri
  32. a seisukohas on vastustaja kinnitanud, et ta hindab kaebajast lähtuvat ohtu piisavalt tõsiseks ja reaalseks, mis õigustas talle lahkumisettekirjutuse koostamist ja sissesõidukeelu kehtestamist. Ka see näitab, et vaidlustatud haldusakti põhjendused võisid olla ebaõnnestunult sõnastatud ning et tegelikult oli vastustaja sellel seisukohal juba varem. Kohtupraktikas on aktsepteeritud teatud tingimustel haldusakti põhjenduste esitamist tagantjärgi, kui haldusorgan tõendab, et lähtus neist põhjendustest juba haldusakti andmise ajal (3-3-1-29-12, p 20-21).
  33. Sõltumata sellest, kas vastustaja hindas juba haldusakti andmise ajal kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ning piisavalt tõsiseks, mis õigustas talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kehtestamist, ei näe ringkonnakohus võimalust vaadata mööda muudest puudustest vaidlustatud haldusakti andmisel. Ülal p-s 7 viidatud Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus ning vajalik on haldusakti põhjendustes sellekohaste kaalutluste esitamine. Samuti on sissesõidukeeluga seoses vaja kaaluda seda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ning milline on selle proportsionaalne kestus (vt ka RKHKo 3-18-89, p 10 alap 6). Nii lahkumisettekirjutuse tegemisel kui sissesõidukeelu kohaldamisel on oluline isiku ärakuulamine, sh ka isiku ärakuulamine seoses olukorraga, kus lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ei määrata. Vastustaja on
  34. oktoobri
  35. a seisukohas nentinud, et kaebajat ei kuulatud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamisega ning sissesõidukeelu kestusega seoses ära ning sissesõidukeelu kohaldamisel ei kasutanud vastustaja kaalutlusõigust. Samas leidis vastustaja, et see ei mõjutanud asja otsustamist, sest ka kaalutlusõiguse kohaldamisel oleks sissesõidukeelu pikkuseks olnud endiselt viis aastat ning samuti sai kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest aru nii, et sellega kaasneb tema väljasaatmine Vene Föderatsiooni ning seega ei mõjutanud ära kuulamata jätmine asja otsustamist.
  36. Ringkonnakohus nende põhjendustega siiski nõustuda ei saa. Kaalutlusõiguse teostamata jätmise korral oleks võimalik tühistamiskaebus rahuldamata jätta üksnes siis, kui tegemist oleks olukorraga, kus vastustaja kaalutlusõigus oleks redutseerunud nullini ning kohus on selles veendunud. Käesoleval juhul väidab vastustaja küll, et ka kaalutlusõiguse kohaldamisel oleks ikkagi sissesõidukeelu pikkuseks kehtestatud maksimaalsed viis aastat, ent üksnes sellekohane kinnitus ei ole antud olukorras siiski piisav, asumaks seisukohale, et vastustaja kaalutlusõigus oli ahenenud nullini. Lisaks on Riigikohus sarnastes olukordades pidanud oluliseks kaalutlusõiguse teostamist ka muudes aspektides, st lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisel 6 (RKHKo 3-17-1545, p 33) ja lisaks sissesõidukeelu kestusele ka sissesõidu kohaldamisel üldse (samas p 34). Asjaolusid, mis annaksid nende otsustuste puhul aluse arvata, et vastustaja kaalutlusõigus oli redutseerunud nullini, ei ole vastustaja selgesõnaliselt välja toonud. Veel on oluline siinkohal märkida seda, et kuna kaebajat lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ära ei kuulatud, on keeruline väita, et vastustaja kaalutlusõigus neis küsimustes oli ahenenud nullini ning igal juhul oleks antud selline haldusakt. Ära kuulamata jätmine võis kaasa tuua selle, et vastustajal ei olnud teada kõiki nende otsustuste tegemiseks vajalikke asjaolusid. Vastustaja on viidanud, et kaebaja sai elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusest aru nii, et sellega kaasneb tema väljasaatmine ja et ta esitas sellekohased vastuväited. Ringkonnakohus märgib siiski, et isegi kui elamisloa kehtetuks tunnistamisel võis kaebaja eeldada, et sellega kaasneb tema kohustus Eestist lahkuda, ei tähenda see, et kaebaja pidi aru saama sellest, millal tal tuleb Eestist lahkuda ja et lahkumise kohustusega kaasneb ka sissesõidukeeld.
  37. Eelneva tõttu leiab ringkonnakohus, et lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamisel tehtud menetluslikud (ärakuulamata jätmine) ja sisulised (kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine) vead on sellised, mis ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga ning ringkonnakohtul ei ole võimalik neid arvestamata jätta. Tegemist on haldusakti oluliste puudustega, mis tingivad vaidlustatud PPA otsuse tühistamise lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Kuna lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld kuuluvad eeltoodud põhjendustel niikuinii tühistamisele, ei pea ringkonnakohus nendega seoses vajalikuks peatuda kaebaja poolt väljatoodud argumentidel. II
  38. Seoses kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamisega aga kaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Eelnevalt p-s 10 kirjeldatud kaebaja isiku ja kuritegeliku tegevusega seotud asjaolud ning kaalutlused, mille tõttu kaebaja pikaajaline elamisluba kehtetuks tunnistati, on ringkonnakohtu arvates igati asjakohased ning põhjendatud. Kaebaja on elamisloa kehtetuks tunnistamise küsimuses ka ära kuulatud, nii et elamisloa kehtetuks tunnistamise osas ei ole alust pidada vaidlustatud otsust õigusvastaseks ega seda tühistada. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele seoses elamisloa kehtetuks tunnistamisega märgib ringkonnakohus järgmist.
  39. Kaebaja väitel ei ole kohus tuginenud eriseadusele, mille alusel arvestas kohus kaebaja karistamise fakti ning ta leiab, et negatiivne haldusotsus on tema poolt juba kantud karistustele juurde määratud täiendava karistusega. Ringkonnakohus selgitab, et karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 4 järgi on muuhulgas politseiasutusel õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid ning seda muuhulgas välismaalaste seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, st välismaalaste seaduses sätestatud menetluse tulemusena. Seega on kaebaja poolt minevikus toime pandud tegude arvestamine õiguspärane. Mis puudutab elamisloa kehtetuks tunnistamist kui lisakaristust, siis Riigikohus on selgitanud, et see pole lisakaristus, vaid haldusõiguslik ohutõrje meede (RKHKo 3-17-1545, p 21).
  40. Kaebaja väitel viibis ta reaalselt vanglas esimest korda ning see on teda mõjutanud selliselt, et ta soovib ennast muuta ning hakata elama Eesti ühiskonda sobivalt ja kaaskodanikke austades. See väide ei pea paika. Vastustaja poolt
  41. oktoobril
  42. esitatud väljavõte karistusregistrist (mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde) näitab, et kaebajat on vangistusega karistatud korduvalt. Seega ei ole usutav kaebaja väide, et alles viimane reaalne vanglakaristus mõjutas teda 7 sedavõrd, et ta asub edaspidi õiguskuulekalt käituma. Kui vanglakaristustel oleks kaebajale olnud selline mõju, oleks ta hakanud õiguskuulekalt käituma juba varem. Et kaebaja seda ei teinud, viitab sellele, et kaebaja on jätkuvalt ohtlik avalikule korrale ning tema elamisloa kehtetuks tunnistamine VMS § 241 lg 1 p 2 alusel on põhjendatud.
  43. Samuti on kaebaja apellatsioonkaebuses väitnud, et talle ei pakutud vanglas võimalust eesti keele kursustel osaleda. Võimalik on mõista, et kaebaja soovib öelda seda, et kuna talle vanglas eesti keele kursustel osalemise võimalust ei pakutud, siis ei saa talle ka ette heita seda, et ta neil kursustel ei osalenud. Ringkonnakohtu arvates oli selle asjaolu väljatoomine vaidlustatud haldusaktis siiski vaid üks paljudest, mis kinnitab seisukohta, et kaebaja ei ole astunud samme Eesti ühiskonda lõimumiseks (tl 8p) ning selle ühe asjaolu äralangemine ei muuda vastustaja seisukohta vääraks. Ringkonnakohus meenutab, et kaebaja on Eestis sündinud, kuid ei oska eesti keelt ega ole avaldanud soovi Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Seda arvestades on õige järeldus, et ta ei ole teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks.
  44. Kaebaja arvates ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestatud Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituse Rec
(2000)15 p-i 5, mis seondub elamisloa kehtetuks tunnistamisega. Samuti leiab ta, et ühes menetluses ei oleks tohtinud otsustada elamisloa kehtetuks tunnistamist ja väljasaatmist. Ringkonnakohtu arvates on olukord vastupidine, vastustaja on just selles normis nimetatud kriteeriume – isiku käitumine, elamise kestvus, tagajärjed isikule ja perele jne – silmas pidanud. Vastustaja on selgitanud, miks kaebaja isiklikud sidemed Eestis elavate isikutega ei ole sedavõrd kaalukad, et õigustaksid kaebaja kui Eestis korduvalt õigusvastaselt käitunud isiku siinviibimist. See, et kaebaja ei jaga vastustaja järeldusi ja kaalutlusi, on arusaadav, sest need viivad tema jaoks negatiivse tulemini, kuid see ei tähenda, et vastustaja seisukohti saaks lugeda õigusvastasteks. Vastustaja on elamisloa kehtetuks tunnistamisel võtnud arvesse kõiki olulisi asjaolusid ning teinud põhjendatud kaalutlusotsuse. Ringkonnakohus viitab, et ka eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendites, mis käsitlevad samasuguseid haldusakte, on Riigikohus pidanud elamislubade kehtetuks tunnistamist põhjendatuks. Samamoodi ei pidanud Riigikohus neis lahendites õigusvastaseks seda, et elamisloa kehtetuks tunnistamine otsustati ühes haldusaktis koos lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Põhjendatud on siinkohal märkida, et kaebaja tugineb korduvalt ühele ja samale Riigikohtu
  1. aasta lahendile asjas 3-3-1-54-06, kuid ei arvesta seda, et pärast selle lahendi tegemist on asjassepuutuvaid õigusakte korduvalt muudetud ning ka Riigikohtu praktika selles küsimuses on edasi arenenud.
  2. Ekslik on kaebaja seisukoht, et pole võimalik mõista, milline osa haldusaktist käib elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta ning milline Eestist lahkumise kohta, ning et see asjaolu toob automaatselt kaasa haldusakti tühistamise. Ringkonnakohtu hinnangul on selgesti arusaadav, et haldusakti põhjendused koostoimes viisid resolutsioonini, mis koosnes kolmest erinevast regulatsioonist – elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine. Ühestki haldusmenetlust reguleerivast normist ei tulene, et kui haldusakti resolutsioon sisaldab mitu elementi, tuleb haldusakti põhjendusi iga resolutsiooni elemendi puhul uuesti üle korrata. See oleks tarbetu ning paisutaks asjatult haldusakti mahtu ning raskendaks sellest arusaamist. On täiesti piisav, kui haldusakti motivatsioon, st õiguslike ja faktiliste asjaolude kirjeldus ning nendevahelise seose 8 äratoomine esitatakse üheskoos ning seejärel kohaldatakse resolutsioonis mitut õiguslikku tagajärge, kui vastavate faktiliste asjaolude puhul on mitu õiguslikku tagajärge ette nähtud.
  3. Seega on kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane ning selle tühistamiseks pole alust. III
  4. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebus rahuldamisele lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas, kuid elamisloa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane ning selle kehtetuks tunnistamiseks puudub alus. Sarnaseid asju on samasuguselt lahendanud ka Riigikohus (nt RKHKo 3-17-1545 ja 3-18-89). Ringkonnakohus ei pea võimalikuks käesolevas asjas kohtupraktikas kujundatud lähenemisest kõrvale kalduda.
  5. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Elamisloa kehtetuks tunnistamise osas jääb kaebus rahuldamata.
  6. Kaebaja esindaja riigi õigusabi korras on esitanud taotlused riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 475,20 eurot (seoses apellatsioonkaebuse koostamisega, tl 132p) ja 691,20 eurot (seoses
  7. oktoobril 2019 koostatud vastusega vastustaja seisukohtadele, tl 157p). Need taotlused kuuluvad rahuldamisele ning riigi õigusabi suuruseks määratakse 1166,40 eurot.
  8. Kaebaja esindaja on
  9. veebruaril esitanud ringkonnakohtule veelkordselt dokumendid, mis on asja materjalides juba olemas (
  10. oktoobri
  11. a vastus vastustaja seisukohtadele ning menetluskulude kindlaksmääramise taotlus). Kuna need dokumendid on juba olemas, tagastatakse teistkordselt esitatud dokumendid kaebajale. (allkirjastatud digitaalselt) 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.