Obsah (8)

§ 152§ 43§ 253§ 104§ 108§ 109§ 168§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2020, Tartu Haldusasja number 3-20-572 Üllar Schaffriku, Terje Sieglinde Ponderi, Margus Liebenau ja

) § 152 lg 1 p 4 alusel. Vastustaja palub seejuures jätta menetluskulud poolte enda kanda. Vastustaja on arvamusel, et vaidlustatud korraldus ei ole kehtetuks tunnistatud põhjusel, et kaebajad selle kohtus vaidlustasid. Vastustaja on arvamusel, et praegusel juhul ei ole põhjendatud vastustajalt menetluskulusid välja mõista, sest vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise vajadus oli Põltsamaa Vallavolikogule selgunud juba

1. märtsil 2020, ning vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamise eelnõu ettevalmistamine oli alanud juba
2. märtsil 2020, st 3 päeva enne, kui vastustajale sai teatavaks, et kaebajad on kohtule kaebuse esitanud. Vastustaja kirjeldab
3. aprilli
4. a avalduses oma tegevust vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamise eelnõu ettevalmistamisel (avalduse p 2). Juhul, kui kohus ei pea võimalikuks täies ulatuses menetluskulude poolte kanda jätmist, palub vastustaja vähendada temalt välja mõistetavate menetluskulude suurust olulisel määral.
5. Tartu Halduskohus andis
6. aprilli
7. a määrusega kaebajatele tähtaja menetluse lõpetamise taotluse osas seisukoha esitamiseks. Ühtlasi tuli sama tähtaja jooksul ehk hiljemalt
8. aprillil 2020 esitada ka menetluskulude taotlus koos kuludokumentidega. Sama määrusega anti vastustajale võimalus kuni
9. maini 2020 kaebajate seisukohtadele vastuväidete esitamiseks.
10. Kaebajate esindaja esitas
11. aprillil 2020 kohtule vastuse, milles märkis, et kaebajad ei vaidle vastu menetluse lõpetamisele

§ 152

lg 1 p 4 alusel, sest vastustaja on vaidlusaluse haldusakti tunnistanud kehtetuks. Kaebajad ei nõustu aga vastustaja seisukohaga, mille kohaselt peaks menetluskulud jääma kaebajate kanda, kuna vaidlusaluse otsuse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kohtuvaidluse algatamisest. 2 3-20-572 Kaebajad selgitavad, et Põltsamaa vallavolikogu hariduskomisjoni

1. märtsi
2. a koosoleku protokolli kohaselt otsustas komisjon toetada ja esitada volikogule istungi päevakorda otsuse nr 13/2020/11 muutmise, mitte kehtetuks tunnistamise eelnõu. Komisjoni 7 liikmest vaid 1 hääletas otsuse kehtetuks tunnistamise eelnõu esitamise poolt. Samuti ei saa volikogu tegevust vaadates vastata tegelikkusele vastustaja avaldatu, et juba
3. märtsil 2020 oli tuvastatud vajadus otsuse nr 1-3/2020/11 kehtetuks tunnistamiseks. R. Alevi poolt õigeaegselt ehk
4. märtsil 2020 tehtud ettepanekut vaidlusaluse otsuse kehtetuks tunnistamiseks volikogu
5. märtsil ei arutanud. Kaebajad leiavad, et menetluskulude jätmine nende kanda ei ole põhjendatud. Kaebuse esitamine on olnud vajalik ning kaebajad on seisukohal, et ilma kohtu sekkumiseta ei oleks vastustaja hakanud vastuvõetud otsust uuesti üle vaatama. Kaebajad taotlevad jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohtule
6. aprillil 2020 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et kaebajad on kokku kandnud menetluskulusid 2424 eurot. Kaebajad taotlevad kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (kokku 60 eurot) tagastamist ning vastustajalt kohtukulude (riigilõiv 60 eurot esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest) ning kohtuväliste kulude (esindajakulud 2304 eurot) väljamõistmist. Haldusasjas on õigusteenust osutatud kokku 16 tundi hinnaga 144 eurot tund (koos käibemaksuga) (tl 71-74).
7. Vastustaja esitas
8. aprillil 2020 kohtule täiendava seisukoha menetluskulude väljamõistmise osas. Vastustaja märkis, et vaidlusaluse otsuse kehtetuks tunnistamise vajaduse tingis asjaolu, et pärast otsuse vastuvõtmist oli vallavalitsus alustanud haridusasutuste ümberkorraldamist ettevalmistavate tegevustega, mille käigus oli jõutud arusaamisele, et ajaliselt ei ole võimalik haridusasutusi ümber korraldada selliselt, nagu oli esialgne kavatsus. Arvestada tuli muuhulgas ka Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud eriolukorraga Eestis, mis omakorda takistas ümberkorraldustega seotud toimingute tegemist. R. Alevi
9. märtsi
10. a ettepanekut ei olnud tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 44 lg-st 5 ja Põltsamaa valla põhimääruse § 22 lg-test 4, 7 ja § 53 võimalik päevakorda lülitada, sest volikogu istungi kutse koos päevakorraga oli juba välja saadetud. Vastustaja nõustub, et kuna kohtu
11. aprilli
12. a määrusega rahuldati kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus, siis on esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmine vastustajalt põhjendatud. Juhul, kui kohtu hinnangul tuleks õigusabi kulud siiski vastustajalt välja mõista, palub vastustaja nende suurust olulisel määral vähendada. Vastustaja märgib, et esitatud menetlusdokumentide (kaebus, esialgse õiguskaitse taotlus) sisu on olulises osas kattuv ja kaebajate õigusabi kulud on ilmselgelt ülepaisutatud. Kaebusest ja esialgse õiguskaitse taotlusest hinnanguliselt 1/4 moodustab vaidlustatud otsuse tsiteerimine. Jääb arusaamatuks, miks pidi advokaat kulutama täiendavalt aega kohtupraktikaga tutvumisele kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamise ajal, kui ta oli juba kliendiga kohtudes
13. märtsil 2020 andnud esialgse hinnangu vaidluse perspektiivikusele. Vaidluse perspektiivikusele hinnangu andmine on seotud olulises osas ka varasema kohtupraktikaga. Kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus ei ole keerukas, kaebuse koostamine ei eeldanud kaebajate esindajalt ulatuslikku õiguslikku analüüsi ega suure hulga tõendite kogumist. Vastustaja hinnangul ei ole põhjendatud ajakuluks ka kaebajate ärakuulamisele, esialgse hinnangu andmisele vaidluse perspektiivikusele ja materjaliga tutvumisele kulutada 2,5 tundi ning ka vastustaja 20.04.2020 taotlusega tutvumisele ja kohtu 21.04.2020 nõudele seisukoha koostamisele kulutada 1,5 tundi. Kaebajate esindaja võrdlemisi kõrge tunnitasu (144 eurot) annab alust eeldada, et vandeadvokaat teeb vajalikud toimingud kiirelt ja professionaalselt. KOHTU SEISUKOHT 3 3-20-572 9.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kohtu hinnangul puuduvad takistused haldusasja menetluse lõpetamiseks

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Vastustaja on vaidlusaluse käskkirja tunnistanud

1. aprilli
2. a otsusega nr 1-3/2020/23 kehtetuks ning kaebajate esindaja on
3. aprillil 2020 kohtule teatanud, et kaebajad nõustuvad menetluse lõpetamisega

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Kohtu hinnangul ei ole tuvastamisnõudele üleminek vastavalt

§ 152

lg-le 2 käesoleval juhul kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja kaebajad seda ka ei taotle. Kaebajad on saavutanud oma kaebuse eesmärgi. 10. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus käesoleva haldusasja menetluse

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. Kuna mõlemat poolt esindavad õigusteadmistega asjatundlikud esindajad, ei kahtle kohus, et selline tagajärg on pooltele ka eelnevalt teada. 11. Menetluse lõpetamise tõttu tuleb 3. aprilli 2020. a määrusega asjas kohaldatud esialgne õiguskaitse vastavalt

§ 253lõikele 3 tühistada.

Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos menetlust lõpetava määrusega. 12.

§ 104

lg 5 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 punkti 2 või 4 alusel.

Kuna käesolevas asjas lõpetatakse menetlus

§ 152lg 1 p 4 alusel, tuleb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tagastada.

Kaebajad on tasunud riigilõivu kokku 60 eurot (iga kaebaja eest 15 eurot), mis tuleb vastavalt kaebajate esindaja taotlusele tagastada kaebaja Üllar Schaffriku arveldusarvele. 13.

§ 108

lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

1. Kaebajad on kandnud kohtukulusid ja kohtuväliseid kulusid, mille väljamõistmist nad vastustajalt taotlevad. Kohtukulud koosnevad lisaks määruse punktis 12 märgitud tagastatavale riigilõivule veel riigilõivust, mille kaebajad tasusid esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Selle kulu suuruseks oli kokku 60 eurot ning vastustaja on nõustunud selle väljamõistmisega. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt välja kaebajate kohtukulud 60 eurot.
2. Kohtuväliste kuludena paluvad kaebajad vastustajalt välja mõista esindaja kulud (õigusabikulud) suuruses 2424 eurot. Kohtule
3. aprillil 2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on õigusteenust osutatud kokku 16 tundi hinnaga 144 eurot tund (koos käibemaksuga). Õigusteenuse osutamine on seisnenud järgnevas: 1) Kohtumine büroos. Tutvumine otsusega. Esialgse hinnangu andmine vaidluse perspektiivikusele (2,5 tundi, 16.03.2020); 2) Kaebuse ja esialgse õiguskatse taotluse koostamine, sh tutvumine I, II ja III astme kohtute senise praktikaga (12 tundi, 26.03-27.03.2020); 3) Tutvumine vastustaja
4. aprilli
5. a taotlusega ja seisukoha koostamine 21.aprilli
6. a kohtunõudele (1,5 tundi, 22.04.2020). Vastustaja on õigusabikulude väljamõistmise vastu põhjusel, et tema arvates pole haldusakti kehtetuks tunnistamine tingitud kaebuse esitamisest, kuid samas peab neid ka ülemäära suureks. 4 3-20-572
7. Praegusel juhul ei saa tõsikindlalt väita, et kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja väidab, et ettevalmistused haldusakti kehtetuks tunnistamiseks algasid juba enne kaebuse esitamist kohtule. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et just kohtumenetluse algatamine ja
8. aprillil 2020 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine ning vaidlusaluse otsuse kehtivuse peatamine kohtumenetluse ajaks olid vähemasti üheks asjaoluks, miks vastustaja otsustas
9. aprilli
10. a otsusega nr 1-3/2020/23 tunnistada Põltsamaa Vallavolikogu
11. veebruari
12. a otsuse nr 1-3/2020/11 kehtetuks. Kaebajatele ei saa ette heita, et nad enda õigusi riivavast haldusaktist teada saamisel otsustasid otsida õigusabi ja vaidlustasid haldusakti 30 päeva jooksul sellest teadasaamisest. Kohtule ei ole teada, kas kaebajad
13. märtsil 2020 kaebust esitades olid teadlikud sellest, et vastustaja kahtleb ise haldusaktis kajastatu elluviimises. Asjas esitatud tõenditest ei selgu, kas kaebajad võisid teada Haridus- ja Teadusministeeriumi
14. märtsil 2020 edastatud seisukohast vastustaja kavatsuste kohta koolivõrku ümber korraldada (tl 48) või vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamise eelnõu ettevalmistamisest (tl 49 ja 50). Vastustaja on märkinud ühe põhjusena ka riigis kehtiva eriolukorra, mis omakorda takistas ümberkorraldustega seotud toimingute tegemist, eelkõige haridusasutuste ümberkorraldamise uuendatud mudeli tutvustamist ning kohtumistel hoolekogude ja õpilasesinduste seisukohtade ja ettepanekute ärakuulamist. Kohus nõustub, et eriolukord võinuks häirida juba tehtud otsuse realiseerimiseks vajalikke toiminguid ja tingida koolivõrgu muudatuste edasilükkamis, kuid ei pea seda argumenti siiski vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamise aspektist määravaks, kuna vaidlustatud otsuse andmise menetlus, mille käigus tehtud rikkumisi kaebajad vastustajale ette heidavad, toimus enne eriolukorda. Kohtu hinnangul tuleb vastustajal haldusakti välja andes arvestada asjaoluga, et see võidakse vaidlustada, ning kui vastustaja plaanib ise sama haldusakti kehtetuks tunnistamist, siis võib see ajaliselt kokku langeda kohtumenetluse ajaga ning sellisel juhul ei saa väita, et kohtumenetlus ei avaldanud mingitki mõju haldusakti kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisele. Kui ka kaebuse esitamine ei ole ainus põhjus, miks vastustaja vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistas, ei saa välistada kohtuvaidluse tähendust sellele. Muuhulgas on kaebajad isikutena, kelle õigusi koolivõrgu ümberkorraldamine riivab, heitnud vastustajale ette kaasamis- ja ärakuulamisnõude rikkumist, mistõttu ei saa pidada vastustaja enda arusaama ega HTM-i arvamust materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest ainsateks otsuse kehtetuks tunnistamise põhjusteks. Kohtupraktikas on leitud, et kui haldusakt tunnistatakse kehtetuks enne kaebusest teada saamist, siis on tegemist olukorraga, kus haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (vt nt Tallinna Halduskohtu
15. aprilli
16. a määrus asjas nr 3-16-445). Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kohtupraktika on pidanud võimalikuks

§ 108lg 6 avarat tõlgendamist.

Näiteks on mõistetud vastustajalt kaebaja menetluskulud välja ka olukorras, kus vastustaja on tunnistanud vaidlustatud haldusakti kehtetuks kaebaja poolt teises haldusasjas esitatud kaebuse tõttu

2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajate õigusabikulud tuleb vastustajalt välja mõista, kuid samas nõustub kohus vastustajaga, et väljamõistetavate kulude summat tuleb vähendada. 18.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Riigikohus on leidnud, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsust asjas nr 3-3-1-67-14, p 32.1). 1 https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2016/6igusabikulude_valjam6istmine_halduskohtu menetluses_k._vaarmari.pdf, lk
3. 5 3-20-572 Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et õigusabikulud on mõneti ülepaisutatud. Esialgse hinnangu andmisega vaidluse perspektiivikusele on advokaat vaieldamatult ära teinud juba esmase analüüsi kaebuse koostamiseks ja põhistamiseks. Kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamisel on esindaja lähtunud suuresti samadest faktilistest asjaoludest ja õigusnormidest. Mõistes küll vaidluse olulist tähendust kaebajatele, leiab kohus, et iseenesest ei ole tegemist asjaolude ning ka kohaldatava õiguse poolest mahuka ja ülemäära keeruka vaidlusega. Kohus peab võimalikuks lähtuda lisaks vajalikkuse ja põhjendatuse kriteeriumile ka mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttest, mis menetluskulude väljamõistmisel kohalduvad (

§ 108lg-d 2 ja 11).

Seetõttu arvestab kohus ka asjaoluga, et kaebusega kohtusse pöördumine ei olnud suure tõenäosusega ainus põhjus, miks vaidlustatud otsus lõpuks kehtetuks tunnistati, kuid kohtu hinnangul võis seda protsessi oluliselt kiirendada ja luua õigusselge olukorra mõistliku aja jooksul. Eelnevat silmas pidades leiab kohus, et põhjendatud on õigusabikulud kokku 8 tunni ulatuses. Õigusabiteenuse tunnihind 144 eurot, mis sisaldab ka käibemaksu, on kehtivas kohtupraktikas aktsepteeritav

1. Kohus peab põhjendatuks mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud 1152 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluste esitamisel tasutud riigilõiv 60 eurot, st 1212 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda kaebajate
2. aprilli
3. a avalduses näidatud pangakontole.
4. Kaebajad on palunud määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud ulatuses. Riigikohus on
5. novembri
6. kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-37-16 (p 26) märkinud, et

§ 108lg 12 viitab küll, et menetluskulude jaotusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) §-des 173 ja 175 sätestatut, kuid TsMS § 177 kohaldamiseks halduskohtumenetluses puudub alus. Eelnevale on Riigikohus viidanud ka

1. novembri
2. a kohtuotsuses asjas nr 3-17-1930 (p 17.3). Eeltoodust tulenevalt puudub ka käesolevas asjas alus viivise kohaldamiseks. Kohus märgib, et

§ 168

lg 11 kohaselt tuleb rahasumma väljamõistmist puudutavas osas kohtuotsus täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates, välja arvatud juhul, kui otsus kuulub viivitamata täitmisele või otsus näeb ette teistsuguse tähtaja.

§ 178

lg 3 sätestab, et määrusele kohaldatakse otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 6