KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise 19.03.2020, Tartu aeg ja koht Haldusasja number 3-17

) § 4 lg 1, § 40 lg-d 2, 4 ja 5, sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 7 lg 1, § 9 lg 1 p 1 ja 4, töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 40 lg 1 p 1, § 42 lg 1 p 1, 2 ja 3 ning kogumispensionide seaduse (KoPS) § 11 lg 1 p 1 ja 4.

§ 4

lg 1 järgi on tulumaksu määr üldjuhul 20%.

§ 40lg-d 2, 4 ja 5 sätestavad tulumaksu kinnipidamise üksikasjad.

SMS § 7 lg 1 kohaselt on sotsiaalmaksu määr 33% maksustatavalt summalt. SMS § 9 lg 1 p 1 ja 4 täpsustavad sotsiaalmaksu maksja kohustusi. TKindlS § 40 lg 1 p 1 alusel makstakse töötuskindlustusmakset kindlustatule makstud töötasult, palgalt ja muudelt tasudelt kindlustatule ja tööandjale kehtestatud töötuskindlustusmakse määras. TKindlS § 42 lg 1 p 1, 2 ja 3 täpsustavad tööandja kohustusi seoses töötuskindlustusmakse tasumisega. KoPS § 11 lg 1 p 1 ja 4 sätestavad sotsiaalmaksu maksja kohustused kohustusliku kogumispensioni maksete teostamisel. 18. Ringkonnakohus selgitab, et viidatud normid määratlevad tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustuse makse ja kogumispensioni maksete suuruse ja/või täpsustavad maksukohustuslase kohustusi seoses loetletud maksude tasumisega. Ringkonnakohus juhib maksuhalduri tähelepanu täiendavalt maksukorralduse seaduse (MKS) §-dele 2 ja 6, mis määratlevad maksu ja maksukohustuslase mõisted, ning neile vastavatele paragrahvidele asjakohastes eriseadustes (

§-d 1 ja 2, SMS §-d 1 ja 2, TKindlS §-d 2 ja 4 ning KoPS §-d 6 ja 7). Nendest normidest tuleneb, et juhul kui maksukohustuslasele ei laiene konkreetne ühekordne või perioodiline rahaline kohustus MKS § 2 mõttes, siis järelikult puudub maksukohustus. Kui puudub maksukohustus, siis järelikult ei saa seda kajastada TSD-l. Viidatud normide mainimata jätmine maksuotsustes nr 12.2-3/037159-29 ja 6 nr 12.2-3/037165-24 ei muuda neid aga õigusvastasteks, sest tegemist on ainult formaalsete pisipuudustega, mis ei muuda kuidagi üldhinnangut maksuotsuste õiguspärasusele.

1. Vaidluse faktiline põhiküsimus on selles, kas OÜ-del Melamore ja Moosen oli maksustamisperioodil 03.2014–01.2015 majandustegevus või mitte, kuna majandustegevuse puudumisel ei saanud K.K. olla kõnealusel perioodil OÜ-dega Melamore ja Moosen töösuhtes. Tegemist on tõendamise küsimusega. MTA on kontrollaktides nr 12.2-3/037159-13 ja nr 12.23/037165-8 toonud välja asjaolud, miks asus maksuhaldur seisukohale, et OÜ-del Melamore ja Moosen puudus nimetatud perioodil majandustegevus, ning tuginenud neile asjaoludele maksuotsustes nr 12.2-3/037159-29 ja nr 12.2-3/037165-
2. Kuna maksuhaldur on esitanud majandustegevuse puudumise kohta kõnealusel perioodil põhistatud seisukoha, siis on sellega tõendamiskoormus kaebajatele üle läinud (MKS § 150). Maksuhaldur on sarnase struktuuriga maksuotsuste punktides 3.2.
3. märkinud, et OÜ-d Melamore ja Moosen ei esitanud maksuhaldurile ühtegi raamatupidamisdokumenti ja puudusid igasugused võimalused saada majandustegevust kinnitavaid dokumente kolmandatelt isikutelt. Ka kohtumenetluses ei ole kaebajad esitanud kohtule ühtegi raamatupidamisdokumenti ja jätkuvalt puuduvad igasugused võimalused saada majandustegevust kinnitavaid dokumente kolmandatelt isikutelt.
4. Halduskohus kuulas 26.09.2018 toimunud kohtuistungil vande all üle K.K. ja hindas K.K. ütlusi tema väidetava töötamise kohta OÜ-des Melamore ja Moosen üksikasjalikult kohtuotsuse põhjendavas osas (otsuse punktid 33–40). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega, et K.K. antud seletustest ei piisa, et asuda seisukohale, et OÜ-del Melamore ja Moosen oli maksustamisperioodil 03.2014–01.2015 majandustegevus ja et K.K. töötas kõnealusel perioodil nimetatud äriühingutes. Halduskohus tõdes põhjendatult, et K.K. ütlused jäid üldsõnaliseks, kuid sisaldasid sellest hoolimata vasturääkivusi, mis kahjustab töötamise kohta esitatud väidete usutavust. Kokkuvõttes on halduskohus piisava põhjalikkusega käsitlenud ainsat kõne alla tulevat tõendit töösuhte võimalikuks tõendamiseks, kuid leidnud põhjendatult, et tõendeid kogumis hinnates puudus alus maksuotsuste tühistamiseks.
5. Kaebajad leiavad, et vaidlusalused otsused ei ole õiguspärased, neid andes on rikutud uurimispõhimõtet ning MTA on rikkunud kaalutlusõigust. Ringkonnakohus osutab, et halduskohus on selgitanud neid etteheiteid otsuse punktides 14–
6. Ringkonnakohus nõustub MTA-ga, et ka OÜ-de Melamore ja Moosen ning nende esindajate ülejäänud tegevus ei viita usaldusväärselt ettevõtlusele: OÜ Moosen ei olnud mitte kunagi ja OÜ Melamore
7. aastast saati esitanud majandusaasta aruandeid, OÜ-del Melamore ja Moosen oli ja on jätkuvalt äriregistris kustutamishoiatus, äriühingutel ei olnud registervara, nende pangakontodel ei olnud rahalisi vahendeid, sularahaarvestus puudus, K.K.le deklareeriti küll palgaväljamakseid, ent kaasnevat maksukohustust ei täidetud, juhatuse liige J. Kittus ei omanud äriühingute majandustegevusest ja TSD-dele deklareeritud andmetest ülevaadet, volitatud isiku T. Kottisse seletused jäid üld- ja paljusõnalisteks. Ringkonnakohus lisab, et OÜ-de Melamore ja Moosen väidete usaldusväärsusele ei tule kasuks ka see, et äriregistri teabesüsteemi andmetel on OÜ Melamore põhitegevusalaks metsamajandust abistavad tegevused ja OÜ Moosen põhitegevusalaks restoranid jm toitlustuskohad. Maksumenetluses on aga mõlemad äriühingud väitnud, et ettevõtete tegevusalaks on likvideerimisteenuste osutamine.
8. Kaebajate väitel jättis halduskohus esitatud kaebuse sisu tähelepanuta, sh jättis analüüsimata kaebajate kaebuses esitatud seisukohad ja väited ning jättis kõrvaldamata poolte tõendites esinevad vastuolud. Seetõttu paluvad kaebajad lahendada apellatsioon halduskohtule esitatud kaebusest ja selle sisust lähtuvalt. Ringkonnakohus selgitab, et kuna tõendamiskoormus on MKS § 150 alusel ümber pöördunud ja lasub kaebajatel, siis ei ole õiguslikult vajalik vastata kaebajate üksikasjalikule tõendikriitikale maksuhalduri aadressil. 7 Kaebuse saaks rahuldada juhul, kui kaebajad oleksid esitanud piisavad tõendid OÜ-de Melamore ja Moosen majandustegevuse kohta maksustamisperioodil 03.2014–01.
9. Sellisteks tõenditeks sobiksid iseäranis äriühingute raamatupidamisdokumendid kõnealusest ajavahemikust. Selle võimaluse on kaebajad jätnud kasutamata.
10. Kaebajad heidavad halduskohtule ette, et halduskohus tugines otsuse põhjenduses varasemas menetluses käsitlemata tõendile (tsiviilasjas nr 2-14-62548 tehtud määrus), millega kaebajatel ei olnud võimalik tutvuda. Ringkonnakohus nõustub selles osas kaebajate kriitikaga halduskohtu aadressil. Riigikohus on selgitanud: „Kolleegiumi hinnangul peavad otsuses viidatud tõendid olema sellised, mida pooltel on võimalik uurida, kuna see tagab nende õiguse avaldada tõendi suhtes oma seisukohti“ (RKHKo 18.04.2012, 3-3-1-90-11, p 13). Kuna Tartu Maakohtu 21.04.
11. a määrus nr 2-14-62548 ei ole avaldatud Riigi Teatajas ja on avaliku e-toimiku kaudu kättesaadav üksnes tsiviilasja nr xxx menetlusosalistele, kelle hulka kaebajad ei kuulu, siis oleks halduskohus pidanud nimetatud kohtumääruse võtma käesoleva haldusasja materjalide juurde enne kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohus leiab aga, et isegi kui Tartu Maakohtu 21.04.
12. a määrust nr xxx mitte arvestada, ei muuda see üldhinnangut asjas olemasolevatele tõenditele nende kogumis. Tegemist ei ole halduskohtu otsuse kandvate põhjendustega, sest tõendamiskoormust käesolevas menetluses kannavad kaebajad. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuna tsiviilasja nr xxx puhul ei ole tegemist kinniseks kuulutatud menetlusega, st et tegemist on avaliku kohtulahendiga, siis oli kaebajatel võimalik taotleda Tartu Maakohtu kantseleilt võimalust tutvuda 21.04.
13. a määrusega nr xxx ning esitada apellatsioonimenetluses oma sisulised vastuväited halduskohtu poolt otsuse punktis 25 tehtud järeldustele. Sisuliselt on kaebaja seda apellatsioonkaebuse punktis 6 ka teinud. Peale selle on kaebajal advokaadist esindaja, kel on eriteadmised, kuidas pääseda ligi avalikule kohtulahendile. Seetõttu peab ringkonnakohus tõenäoliseks, et kaebajal on olnud ligipääs ka nimetatud kohtulahendile.
14. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajate väide, et AS Trofee raamatupidamisdokumendid edastas T. Kottisse 06.06.2014 M. Mussajevile, kelle elukoht on Dagestani Vabariigis Venemaal, kuna viimane soovis omandada AS Trofee, on otsitud. Küsimuse all ei ole AS Trofee raamatupidamisdokumendid, vaid OÜ-de Melamore ja Moosen kõnealuse perioodi raamatupidamisdokumendid, mida kaebajad maksuhaldurile ega kohtule esitanud ei ole.
15. Kaebajate väitel puuduvad nende ja AS Trofee ning A. Söödi selgitustes vastuolud ning A. Söödi ütlused on usaldusväärsed. Samuti ei nõustu kaebajad halduskohtu käsitlusega, mille kohaselt A. Vaabi seletustega ei saa tõendada OÜ Moosen majandustegevuse toimumist. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajate väited vastuolude puudumise ja majandustegevuse toimumise kohta on paljasõnalised. Halduskohus on tõendeid piisava põhjalikkusega käsitlenud. Ringkonnakohus kordab, et tõendamiskoormust käesolevas menetluses kannavad kaebajad ja paljasõnaliste väidetega ei saa tõendada majandustegevuse toimumist ja töösuhet.
16. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud kolm notariaalselt tõendatud müügilepingut: 25.10.
17. a OÜ TRKP osamüügi, 19.02.
18. a OÜ Deep Ocean osamüügi ja 19.02.
19. a Vipkupong OÜ osamüügi müügilepingu. Kõnealused müügilepingud tagastas halduskohus 26.09.
20. a toimunud eelistungil, kuna need olid esitatud hilinemisega ega oma asjas tähtsust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega ja viitab sellele. 8
21. Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9