RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS 1-20-79 21. mai 2020 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Juhan Sarv F. Y. M. N-i ja A. N-i süüdistuskohustuskaebuse osaline läbi vaatamata jätmine

)

1. peatüki
2. jaos ette nähtud korras (uurimiskaebemenetluses) vaidlustatav. Kaebus on esitatud pärast

§ 223lg 3 ja § 224 korras toimiku materjalide tutvustamist.

Uurimiskaebemenetlus on mõeldud eelkõige kohtueelse menetluse käigus tekkinud kiireloomuliste üksikprobleemide lahendamiseks. Kannatanu esindaja kaebus selliseid asjaolusid ei puuduta. Lisaks lükkaks kaebemenetlus edasi kohtumenetluse alguse.

1. Kannatanu esindaja esitas Riigiprokuratuuri
2. detsembri
3. a määruse peale kaebuse nii uurimiskaebemenetluse korras Harju Maakohtule kui ka süüdistuskohustusmenetluse korras Tallinna Ringkonnakohtule.
4. Harju Maakohtu
5. jaanuari
6. a määrusega asjas nr 1-19-9809 jäeti kannatanu esindaja uurimiskaebus läbi vaatamata. Maakohtu selle määruse peale esitatud kaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus
7. veebruari
8. a määrusega läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määrus jõustus, kui Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis
9. märtsil 2020 selle peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata. Süüdistuskohustuskaebus ringkonnakohtule
10. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud süüdistuskohustuskaebuses taotles kannatanu esindaja Riigiprokuratuuri
11. detsembri
12. a määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist ringkonnaprokuratuuri määrust sisuliselt läbi vaatama. Kaebuses käsitleti A. N-i kannatanuna kaasamist, A. P. kahtlustuse laiendamist ja kahtlustuse esitamist K. L-ile ning N. A-le.
13. Süüdistuskohustuskaebuses leiti esmalt, et kriminaalmenetlusse tulnuks kannatanuna kaasata ka F. Y. M. N-i alaealine poeg. Kuriteo toimepanemise ajal kaheksa-aastane A. N. viibis väljatõstmise katse ajal kodus ja teda nähes jätkasid kuriteo toimepanijad tegevust. Kuigi 2

§-d 207 ja 208). Riigiprokuratuur jättis seega kaebuse läbi vaatamata ka osas, milles see kohtupraktika kohaselt oli süüdistuskohustusmenetluse sätete alusel vaidlustatav. See eksimus tingib vaidlustatud määruse osalise tühistamise ja kaebuse tagastamise Riigiprokuratuurile sisulise hinnangu andmiseks A. Ni kannatanu staatuse kohta.

1. Kaebuses tõstatatud ülejäänud küsimused – A. P. kahtlustuse kvalifitseerimine ja kahtlustuste laiendamine – on niisugused, millele kohus pole pädev süüdistuskohustusmenetluses hinnangut andma. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks dikteerida prokuratuurile, kuidas ja kellele süüdistus esitada. Süüdistusfunktsiooni kandja on prokuratuur, kohus on õigusemõistja. Süüdistuskohustusmenetluses on võimalik ringkonnakohtus vaidlustada uurimisasutuse ja prokuratuuri otsustust, millega kas keelduti kriminaalmenetlust alustamast või millega kriminaalmenetlus lõpetati. Arutataval juhul ei ole kriminaalmenetlust jäetud alustamata ja samuti pole ringkonnakohtule esitatud andmeid, et kriminaalmenetlus oleks kasvõi osaliselt lõpetatud. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaat M. Greinoman, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega ringkonnakohus jättis Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, ja palub saata kohtuasja ringkonnakohtule sisuliseks läbivaatamiseks.
5. Määruskaebuse esitaja ei nõustu seisukohaga, et kahtlustuse õiguslik kvalifitseerimine ja kahtlustuse laiendamine on sellised küsimused, millele ringkonnakohus pole süüdistuskohustusmenetluses pädev hinnangut andma. Kohtueelse menetluse lõpuleviimine ega süüdistusakti koostamine ühe isiku kohta ei ole kriminaalmenetlust ega süüdistuskohustusmenetlust välistav 3

§-des 207 ja 208 sätestatud korras.

1. Ühtlasi selgitab määruskaebuse esitaja seda, miks ringkonnakohtule esitatud kaebus oli tema arvates sisuliselt põhjendatud. Riigiprokuratuuri vastus
2. Riigiprokuratuur leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik.

§ 30

lg 1 alusel juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Vaid prokurörile on antud õigus esitada kahtlustus ja koostada süüdistusakt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohus selgitab esmalt, kas Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määrus on määruskaebe korras vaidlustatav (I), ja kujundab seejärel seisukoha küsimuses, kas ringkonnakohus toimis õigesti, kui jättis kannatanu esindaja süüdistuskohustuskaebuse osaliselt läbi vaatamata (II). Lõpuks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab käesoleva määruse tõlkimise ja määruskaebemenetluse kulude hüvitamise taotluse (III).
4. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses nimetatakse kannatanu esindaja kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale läbivalt määruskaebuseks. See ei ole korrektne, sest

§ 383lg 1 kohaselt võib määruskaebusega vaidlustada üksnes kohtumääruse.

Prokuratuuri või uurimisasutuse määruse peale esitatud kaebus ei ole menetlusseaduse terminoloogia mõttes määruskaebus. Ka

§ 208tekstis ei räägita määruskaebusest, vaid kaebusest.

Osutatud sättes nimetatud kaebus on nn süüdistuskohustuskaebus. I 21. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on

§ 385p-le 11 tuginedes märgitud, et see määrus ei ole edasikaevatav.

22.

§ 385

p 11 järgi ei saa määruskaebust esitada sama seadustiku § 208 alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetluse jätkamisest keeldumise määruse peale, välja arvatud määrus, millega on jäetud rahuldamata

§ 2052alusel esitatud kaebus.

Osutatud sätte sõnastuse kohaselt ei hõlma edasikaebepiirang määrust, millega ringkonnakohus ei anna sisulist hinnangut kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetluse jätkamisest keeldumise õiguspärasusele, vaid jätab Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmist ei ole võimalik käsitada "kriminaalmenetluse alustamata jätmisena" ega "menetluse jätkamisest keeldumisena". Riigikohus on varemgi jaatanud süüdistuskohustuskaebuse läbi vaatamata jätmise määruse vaidlustatavust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2010. a määrus asjas nr 4

§ 231

lg-s 5 ja § 385 p-s 14 sätestatud määruskaebepiirang ei kohaldu siis, kui kohus jätab uurimiskaebemenetluses esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaatamata ja määruskaebemenetluses tõusetub lahendamist vajava küsimusena see, kas eeluurimiskohtunikul oli pädevus vaadata kaebuses esitatud taotlused sisuliselt läbi või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-103-16, p-d 13–16). 23. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et

§ 385p 11 ei hõlma Tallinna Ringkonnakohtu 27.

jaanuari

1. a määruse seda osa, millega jäeti kannatanu esindaja kaebus osaliselt läbi vaatamata ja mille määruskaebuse esitaja on praegu vaidlustanud. Kolleegiumil tuleb määruskaebus seega sisuliselt läbi vaadata. II
2. Kannatanu esindaja kaebuse lahendamine eeldab vastamist küsimusele, kas

§-des 207–208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses on võimalik vaidlustada prokuratuuri otsustust 1) mitte esitada A. P-le kahtlustust lisaks KarS § 266 lg 2 p-le 1 ka sama lõike neljanda punkti ja KarS § 314 – § 25 lg 2 järgi ning 2) mitte toimetada kriminaalmenetlust lisaks A. P-le ka K. L-i ja N. A. suhtes. Seega vajab menetletava asja kontekstis selgitamist, kas kannatanu õigus esitada kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise peale hõlmab ka õigust vaidlustada 1) kriminaalmenetluse esemeks oleva kahtlustuse mahtu ja 2) seda, et kriminaalmenetluse esemeks olevas kuriteos kahtlustatavate ringi ei kuulu mõni isik, kes kannatanu arvates osales menetletava kuriteo toimepanemises. 25.

§-des 207–208 sätestatud kannatanu õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist on seadusandja ette näinud legaliteedipõhimõtte järgimise kohtuliku kontrolli mehhanismina (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-1-1-47-09, p 17). Niisiis oleneb ka kannatanu kaebeõiguse ulatus süüdistuskohustus-menetluses sellest, millised kohustused legaliteedipõhimõte kriminaalasja menetlejale paneb.
3. Legaliteedipõhimõte ehk kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiip (

§ 6

) tähendab, et kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad

§-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui

§ 201

lg 2, § 202, 203, 2031, 204, 205, 2051, 2052 või § 435 lg 3 kohaselt puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada. Teisisõnu nõuab legaliteedipõhimõte riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne

§-s 6 nimetatud erandiga. See põhimõte on protsessuaalne vahend, kindlustamaks seadusandja poolt imperatiivsetena kehtestatud karistusõiguse normide elluviimine ja tagamaks, et täitevvõim ei toimiks selleks vajalike sammude astumisel enda suvast lähtuvalt valikuliselt.

1. Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et legaliteedipõhimõtte järgimiseks ei ole piisav kriminaalmenetluse toimetamise fakt iseenesest. Menetlus peab hõlmama väidetava kuriteo võimaliku toimepanija kõiki käitumisakte, millel on kriminaalmenetluse toimetamiseks piisava tõenäosusega kuriteo tunnused, ja kõiki isikuid, kelle puhul saab rääkida kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks piisavast kahtlusest, et ta on käitunud mõnes kuriteokoosseisus kirjeldatud viisil. Legaliteedipõhimõte kaotaks suuresti oma tähenduse, kui selle järgimiseks piisaks kriminaalmenetluse toimetamisest ka olukorras, kus osa fakte, mis kätkevad endas kuriteo tunnuseid, jäetakse põhjendamatult kontrollimata ja neile karistusõiguslik hinnang andmata.
2. Näiteks tuleb jaatada legaliteedipõhimõtte rikkumist, kui hoolimata asjaoludest, mis viitavad põhjendatud kahtlusele, et isik kasutas vägivalda teise inimese suguühendusele sundimiseks, 5

§ 195

) täiendava kuriteokahtluse kohta ja kasutada sellele soovitud riigipoolse reaktsiooni mittejärgnemisel

§-des 207–208 ette nähtud õiguskaitsevahendeid. 29.

§ 30

lg 1 esimese lause ja prokuratuuriseaduse § 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur. Osutatud sätted ei vabasta prokuratuuri aga kohtulikust kontrollist selle üle, kas kohtueelse menetluse juhtimine, sh kriminaalmenetluse alustamisest keeldumine ja menetluse lõpetamine on toimunud seaduslikult. Kui üldjuhul on haldusorganite tegevuse õiguspärasuse väliskontroll halduskohtu pädevuses, siis seda, kas uurimisasutuse ja prokuratuuri otsustus jätta kriminaalmenetlus alustamata või see lõpetada vastab seadusele, hindab

§-des 207–208 ette nähtud menetluses lõppastmes ringkonnakohus. Ehkki süüdistuskohustuskaebust lahendav ringkonnakohus ei juhi kohtueelset menetlust, on ta õigustatud ja kohustatud sisuliselt kontrollima, kas prokuratuur on kriminaalmenetlust mingis osas alustamata jättes või lõpetades järginud kriminaalmenetluse norme ja tõlgendanud õigesti materiaalõigust ega ole toiminud meelevaldselt. 30. Riigikohus on varemgi leidnud, et seda, kuidas prokuratuur kasutab oma pädevust kriminaalmenetluse eseme kujundamisel, saab süüdistuskohustusmenetluses kontrollida. Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur. Samas on isikul võimalik vaidlustada uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada teda konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna

§-des 207 ja 208 ette nähtud korras. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p-d 25 ja 27)
3. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et prokuratuuril poleks kriminaalmenetluse alustamata jätmisel ja lõpetamisel kaalutlusruumi, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel. Nii on prokuratuuril väidetava kuriteo tõendamisperspektiivi hindamisel teatud hindamisruum. See tähendab eeskätt seda, et kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks kohustada.
4. Peaks ringkonnakohus süüdistuskohustusmenetluses leidma, et prokuratuur on jätnud käimasolevas kriminaalmenetluses osa kuriteo tunnustele viitavaid fakte (nt mõne isiku käitumise) alusetult tähelepanuta, ei tähenda see automaatselt seda, et prokuratuuril tuleks tingimata muuta selle – juba poolelioleva – kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteokahtluse sisu. Täiendava kuriteokahtluse uurimine on võimalik ka eraldi kriminaalmenetluses, kui prokuratuur peab seda otstarbekamaks ja kui see ei ole vastuolus topeltkaristamise keelu põhimõttega. 6

§ 195). Kuna Riigiprokuratuur jättis 6.

detsembril 2019 kannatanu esindaja kaebuse viidatud taotlused

§ 207

lg 2 nõudeid eirates läbi vaatamata ja ringkonnakohus ei kohustanud Riigiprokuratuuri seda viga kõrvaldama, siis pole ringkonnaprokuratuuri hinnangut kannatanu osutatud täiendava kuriteokahtluse alusetuse kohta

§-de 207–208 alusel kontrollitud. Kolleegium loeb ringkonnakohtu sellise eksimuse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes.

III 34. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse osas, millega jäeti kannatanu esindaja süüdistuskohustuskaebus läbi vaatamata. Kolleegium saadab süüdistuskohustuskaebuse läbi vaatamata jäetud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas koosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada.
3. Määruskaebuse esitaja taotleb Riigikohtult käesoleva määruse tõlkimist prantsuse keelde, kuna F. Y. M. N. ei valda eesti keelt. 36.

§ 10

lg 61 sätestab, et kui füüsilisest isikust kannatanu ei valda eesti keelt, võib ta kümne päeva jooksul taotleda kriminaalmenetluse lõpetamise määruse või kohtuotsuse sisust arusaamise või menetluse õigluse tagamise seisukohast olulise teksti tõlkimist kannatanu emakeelde või keelde, mida ta valdab. Füüsilisest isikust kannatanu võib taotleda ka muu tema menetlusõiguste tagamiseks olulise dokumendi tõlkimist. Kui menetleja leiab, et muu dokumendi tõlkimise taotlus ei ole tervikuna või osaliselt põhjendatud, vormistab ta keeldumise määrusega. 37. Kolleegium märgib, et käesolev määrus pole käsitatav kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena

§ 10

lg 61 tähenduses ja selle tõlkimine pole tarvilik ka menetluse õigluse või kannatanu menetlusõiguste tagamiseks. Sellest määrusest ei tulene kannatanule mingeid kohustusi ega käitumisjuhiseid. Lisaks arvestab kolleegium sedagi, et kannatanu suhtleb süüdistuskohustusmenetluses kohtuga advokaadist esindaja vahendusel. Menetluse senine käik ei viita võimalusele, et eesti keele mittevaldamine on F. Y. M. N-i jaoks olnud ülemääraseks tõkkeks enda seisukohtade menetlejateni viimisel ja enda huvide eest seismisel. Seetõttu jätab kolleegium tõlkimistaotluse

§ 10lg 61 kolmanda lause alusel tervikuna rahuldamata.

38. Samuti taotleb määruskaebuse esitaja F. Y. M. N-il Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud esindajale makstud 390 euro – hüvitamist. Taotluse kohaselt kulus advokaadist esindajal õigusteenuse osutamiseks kokku 3,25 tundi. Õigusteenuse tunnihind oli 120 eurot (koos käibemaksuga). Kolleegium peab seda taotlust põhjendatuks. Valitud esindajale makstud tasu oli

§ 175

lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega ja see tuleb

§ 187lg 1 alusel riigilt F. Y. M. N-i kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 7