Obsah (13)

§ 121§ 63§ 74§ 75§ 68§ 78§ 141§ 120§ 24§ 56§ 58§ 180§ 4

1-19-5662 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2019.a, Pärnu Kriminaalasja number 1-19-5662 Kohtukoosseis kohtunik Teet Olvik ja rahvakohtuni

§ 121

lg 2 p 2, 3, § 120 lg 1 ja § 141 lg 1 - § 25 lg 2 järgi üldmenetluses Süüdistatav Robert Sarapik, xx: 36106304217; xxxxxx. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-de 301, 306, 311, 313, 314, 315, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Robert Sarapik

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi (süüdistuses märgitud episoodid, v.a 28.01.2019.a episood) ning karistuseks mõista 3 (kolm) aastat vangistust. Süüdi tunnistada Robert Sarapik

§ 121

lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi (28.01.2019.a episood) ning

§ 63

lg 1 alusel karistuseks mõista 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõista 3 (kolm) aastat vangistust.

§ 74

lg 1, 2 ja 3 alusel määrata, et mõistetud karistusest kuulub kohesele kandmisele 2 (kaks) kuud vangistust ning ülejäänud vangistus, s.o 2 (kaks) aastat ja 10 (kümme) kuud vangistust, jäetakse tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Robert Sarapik ei pane 3 (kolme) aasta ja 6 (kuue) kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§-ga 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud alukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 1 1-19-5662 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustada Robert Sarapikku osalema kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 28.01 kuni 27.03.2019.a, s.o 2 (kaks) kuud. Seega kohesele kandmisele kuuluv karistus lugeda kantuks.

§ 78

p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 10.12.2019.a, välja arvatud

§ 75sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Kr

MS § 301 alusel õigeks mõista Robert Sarapik süüdistuses

§ 141lg 1 – 25 lg 2 järgi. Välja mõista Kr

MS § 180 lg 1 alusel Robert Sarapikult menetluskulud riigi tuludesse – KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel tunnistaja kulud 236.39 (kakssada kolmkümmend kuus eurot ja 39 senti) ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot, kokku 1046.39 (üks tuhat nelikümmend kuus eurot ja 39 senti). KrMS § 181 lg 1 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt Robert Sarapiku kasuks menetluskulud, s.o KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel valitud kaitsja tasu, 1500 (üks tuhat viissada) eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr: EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber

1. Selgituseks märkida: Robert Sarapik, 1-195662, menetluskulud. Välja mõistetud menetluskulud tasuda 1 (ühe) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohtuotsus saata Robert Sarapikule ja tema kaitsjale, prokurörile ning kannatanule K. T.. Jõustunud kohtuotsus saata teadmiseks Eesti Haigekassale. Edasikaebamise kord Vastavalt KrMS § 319 lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KrMS § 189 lg 3 kohaselt võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebe korras 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. 2 1-19-5662 Asjaolud Robert Sarapikk´ u süüdistatakse selles, et tema 01.01.2015.a kella 03.00 paiku Pärnu linnas Vee 12 asuvas Trahteris Postipoiss haaras elukaaslasel K. T. kätega õlavartest kinni ja raputas teda, misjärel haaras tahtlikult juustest ning tiris juustest kinni hoides garderoobi, kus K. T. kukkus juustest tirimise tagajärjel pikali. Robert Sarapik tõmbas K. T. juustest kinni hoides püsti. Pärast riiete garderoobist välja võtmist ja trahterist väljumist, tõukas Robert Sarapik K. T. selja tagant näoga vastu posti. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas K. T. füüsilist valu ja marrastusi lõual. Samuti tema, olles isik, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, - septembris
2. a., kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, x x magamistoas tahtlikult sikutas elukaaslast K. T. juustest ja kägistas kätega kaelast, misjärel tõukas voodisse pikali, kus astus jalas olnud kinga tallaga K. T. kõri peale ning surus jalaga kõri peale. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas K. T. füüsilist valu ja hingamisraskusi. - juulis
3. a., kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, x x elutoas tahtlikult tõukas väikelast A. S. (sünd. x) süles hoidnud elukaaslast K. T. kätega vastu seina ning tahtlikult lõi ühel korral rusikaga vastu nina. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas K. T. füüsilist valu, ninast verejooksu ja alahuulel turse. - mais
4. a., kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval, lõuna paiku, x x hoovis haaras sõiduautosse kõrvalistuja kohale istunud elukaaslasel K. T. parema käega peast kinni ja tahtlikult lõi teda kuklaga vastu istme peatuge, mille peale K. T. jooksis autost välja. Robert Sarapik järgnes K. T., haaras teda käega peast kinni ning tahtlikult lõi vähemalt kahel korral peaga vastu maja seina. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas K. T. füüsilist valu ja marrastusi näol. - ajavahemikul 15.-22.11.
5. a., kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval, kella 23.00-00.00 vahelisel ajal x x elutoas haaras elukaaslast K. T. õlavartest ja õlavartest kinni hoides raputas teda, mille tagajärjel K. T. kukkus diivanile. Seejärel Robert Sarapik tahtlikult võttis K. T. kahe käega kõrist kinni ja pigistas kaelast, põhjustades K. T. hingamisraskusi. Pärast seda Robert Sarapik rahunes ja lasi K. T. lahti, misjärel K. T. läks vannituppa. Robert Sarapik järgnes K. T. ning võttis vannitoas K. T. käega alalõuast kinni ja tahtlikult lükkas teda veega täitmata mullivanni. Kukkudes vanni, lõi K. T. oma pea ära vastu segistit. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas K. T. füüsilist valu, hingamisraskusi ja verevalumi paremal reiel. - 25.12.
6. a. õhtul, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, x x elutoas võttis elukaaslasel K. T. õlavartest kinni ja tõukas teda õlavartest kinni hoides diivanile, misjärel võttis vasaku käega kinni alalõuast ja pigistas ning parema käe rusikaga tahtlikult lõi ühel korral vastu vasakut näo poolt. Seejärel Robert Sarapik võttis K. T. mobiiltelefoni ja luges selles sisalduvad sõnumid läbi, misjärel viskas mobiiltelefoni K. T. vastu paremat näo poolt. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas K. T. füüsilist valu, pehmete kudede turse ja punetuse vasakul pool silma alalaul ja vasaku sarna piirkonnas. Seega tema, teise isiku tahtliku tervisekahjustamisega, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3 1-19-5662 Samuti Robert Sarapik 28.01.2019. a kella 08.10 ajal x x vannitoas võttis kahe käega kinni elukaaslase K. T. kõrist ning tahtlikult pigistas teda kahe käega kõrist kinni hoides, põhjustades K. T. hingamistakistust, misjärel võttis vasaku käega kinni K. T. alalõuast ja alalõuast kinni hoides tõukas teda veega täitmata mullivanni selili asendisse. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas K. T. füüsilist valu, hingamisraskusi ja turse vasakul pool kaelal. Samal ajal kehalise väärkohtlemisega Robert Sarapik ähvardas K. T. tapmisega, öeldes „Sa sured õigepea piinarikast surma. Oota, kuni lapsed on läinud, siis sa näed, mis sinuga juhtuma hakkab“. K. T. tundis hirmu enda elu ja tervise pärast ning pidas tapmise ähvardust niivõrd reaalseks, et pöördus kuriteosündmuse järgselt politseisse. Seega tema, teise isiku tervisekahjustamisega, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samas pani ta toime

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

tapmisega ähvardamise, kui on alust olnud karta ähvarduse täideviimist. Samuti Robert Sarapik ajavahemikul september-oktoober 2018. a. õhtul, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, x x elutoas astus diivanil istunud elukaaslase K. T. ette ning surus tema jalad laiali, misjärel võttis laualt 0,5l klaasi läbimõõduga 6cm ning surus ühe käega K. T. ühte jalga üles, teise käega samal ajal tahtlikult surudes klaasi K. T. tuppe, üritas astuda K. T. tahte vastaselt temaga vaginaalsesse suguühtesse. Robert Sarapikul jäi tegu tema tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuna K. T. osutas talle vastupanu. Füüsilise vägivalla tulemusena Robert Sarapik põhjustas K. T. füüsilist valu. Seega tema, inimese tahte vastaselt temaga vägivallaga suguühtesse astumise katsega, pani toime

§ 141lg 1 – 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Süüdistatav end talle etteheidetavates tegudes süüdi ei tunnistanud ning väitis, et kannatanule meeldib vägivaldne seks. Süüdistatava kaitsja leidis, et R. Sarapikule etteheidetavad kuriteod ei ole tõendamist leidnud, mistõttu taotles kaitsja süüdistatava õigeksmõistmist. Samuti taotles kaitsja süüdistatava menetluskulude hüvitamist. 19.11.2019.a toimunud kohtuistungil loobus prokurör KrMS § 301 alusel R. Sarapiku suhtes

§ 141lg 1 - § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistusest.

Ülejäänud süüdistuse osas leidis prokurör, et süüdistatava süü talle etteheidetavate kuritegude toimepanemisel on leidnud tõendamist. Prokurör taotles süüdistatava süüdi tunnistamist 28.01.2019.a episoodis

§ 121

lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi ning

§ 63lg 1 alusel tema karistamist 6-kuulise vangistusega.

Samuti taotles prokurör R. Sarapiku süüdi tunnistamist

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi ning tema kairstamist 3aastase vangistusega.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel taotles prokurör liitkaristuseks kolm aastat ja kuus kuud vangistust, millest kohesele kandmisele kuuluks kaks kuud vangistust, ülejäänud vangistus jätta

§ 74alusel 4-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

Samuti taotles prokurör R. Sarapiku kohustamist osaleda sotsiaalprogrammis. Lisaks taotles prokurör süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmist. Kohtu seisukoht Süüdistus

§ 141

lg 1 - § 25 lg 2 järgi Robert Sarapikule on käesolevas kriminaalasjas muuhulgas esitatud süüdistus

§ 141lg 1 § 25 lg 2 järgi. 19.11.2019.a toimunud kohtuistungil loobus prokurör nimetatud süüdistusest. 4 1-19-5662 Kr

MS § 301 sätestab, et kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 301, tuleb R. Sarapik süüdistuses

§ 141lg 1 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

Kannatanu ja süüdistatava ütlused Kohus leiab, et kõikide episoodide puhul, mis käsitlevad kannatanu suhtes vägivallakuritegude toimepanemist, tuleb tõendikogumist välja jätta kannatanu ja süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed. Kohtueelses menetluses on kannatanu detailselt kirjeldnud süüdistatava poolt vägivallakuritegude toimepanemist. Samas kohtuistungil kannatanu eitas vägivallakuritegude toimepanemist, väites, et liialdas ning süüdistuses kirjeldatud asju pole tegelikult juhtunud. Kohtu hinnangul on kannatanu kohtuistungil antud ütlused diametraalses vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu suutnud kohtule arusaadavalt, veenvalt ning eluliselt usutavalt põhjendada ütluste erinevust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu seisukohtade muutus tekkinud pärast süüdistatava kinnipidamisasutusest vabanemist. Kui kannatanu selgitusi kaela vigastuste tekkimise kohta n.-ö. seksmängde käigus võikski pidada usutavateks, jääb kohtule täiesti mõistmatuks ja selgusetuks, kuidas peaks selliste seksmängudega haakuma politseile avalduse esitamine seoses enda suhtes vägivallakuritegude toimepanemisega, haiglasse ja kohtuarsti vastuvõtule pöördumine, verevalumite pildistamine jms. Ka ei osanud kannatanu kohtus vastata küsimusele, et kuidas politseile avalduse esitamine haakub väidetavate seksmängudega. Samuti on mõistetamatu, ebaloogiline ega ole eluliselt usutav, et lihtsalt vihane olles, nagu väitis kannatanu, esitatakse sedavõrd raske süüdistus, sh vägistamiskatse, äärmiselt lähedase isiku ehk elukaaslase suhtes. Ka ei haaku kannatanu ütlused teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Näiteks on kohtule esitatud pilt kannatanul esinenud verevalumist (t.l 65-67), mille kohta kannatanu väitis kohtus, et tal on hästi õrn nahk ning juba kapi pihta minnes lähevad jalad siniseks. Samas kohus tutvunud esitatud fotodega, on seiskohal, et arvestades fotodel nähtavat vigastust, ei ole eluliselt usutav, et selline verevalum sai tekkida vaid sellest, et kannatanu läks kuskile pihta. Kohtu hinnangul ei saanud verevalum tekkida kannatanu kohtuistungil kirjeldatud viisil. Eelmärgitud asjaoludel leiab kohus, et kannatanu ütlused tuleb jätta ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja. Samuti leiab kohus, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Esiteks, süüdistatava versiooni kinnitab vaid kannatanu, kelle ütlused on kohtu hinnangul ebausaldusväärsed. Samuti on süüdistataval ilmselge motiiv väita, et süüdistuses etteheidetut ei ole aset leidnud, pääsemaks kirminaalvastutusest. Samuti ei haaku süüdistatava ütlused teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, nt tunnistajate ütluste, kannatanul tuvastatud vigastustega jms. Lisaks on täiesti paljasõnalised ja tõendamata süüdistatava väited selle kohta, et K. R. vihkas teda ja soovis n.-ö. kätte maksta, sunides kannatanut kohtueelses menetluses tema vastu süüdistusi esitama. 1) 01.01.2015.a episood Robert Sarapikku süüdistatakse kannatanu juustest tirimises ja näoga vastu posti tõukamises 01.01.2015.a. Kohtuistungil kirjeldas tunnistaja K. R., kuidas kannatanu talle 2014/2015 aastavahetusel helistas ja kirjeldas trahteris Postipoiss juhtunut, kus süüdistatav oli kannatanut juustest tirinud ja kannatanu näoga vastu posti tõuganud. Kannatanu selgitas tunnistajale, et tal olid nägu ja lõug pärast juhtunut valusad. Kaitsja hinnangul ei ole tunnistaja ütlused lubatavaks tõendiks. Kohus sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu. KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub 5 1-19-5662 allus arvata, et ta moonutas tõde. Seega KrMS § 66 lg 21 p-st 2 tulenevalt on tunnistaja ütluste tõendina arvestamise eelduseks: 1) tegemist on vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludega, 2) rääkija on rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning 3) puudub alus arvata, et rääkija moonutas tõde. Kohus leiab, et tulenevalt tunnistaja K. R. ütlustest, on põhjendatud asuda seisukohale, et kannatanu rääkis talle toimunud kehalisest väärkohtlemisest vahetult pärast juhunut ning ta oli veel tajutu mõju all, samuti puudub alus arvata, et kannatanu oleks K. R. juhtunust rääkimise ajal tõde moonutanud. Viimati nimetatut kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et K. R. kinnitusel kannatanu talle rääkimise ajal nuttis. Kohtu hinnangul on ilmselgelt perevägivallast teistele isikutele rääkimine raske, kuna vägivallatsejaks on isik, kes peaks just suhtes vastupidiselt toimima, jagades hellust ja hoolitsust. Eelmärgitud asjaoludel leiab kohus, et antud juhul on K. R. ütlused iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Kohus leiab, et antud seisukoht kehtib kõigi nende episoodide puhul, mille kohta K. R. on osanud ütlusi anda. Kohus on veendunud, et kõigi episoodide puhul, mille osas K. R. on ütlusi andnud, vastavad ütlused KrMS § 66 lg 21 p 2 nõuetele. Antud episoodi osas kinnitab seda, et K. R. ütlused vastavad tegelikkusele, ka tunnistaja Silver Sarapiku ütlused. Nimelt selgitas tunnistaja kohtus, et süüdistatav ehk tema isa palus tal rääkida Postipoisi turvamehega, kes annaks süüdistatavale soodsaid ütlusid. Märgitu kinnitab kohtu hinnangul seda, et süüdistuses etteheidetu ning samuti K. R. poolt kirjeldatu pidi aset leidma. Juhul, kui sündmust ei oleks toimunud, puudunuks süüdistataval igasugune vajadus S. Sarapiku vahendusel püüda ühendust võtta tööl olnud turvamehega. Selline süüdistatava käitumine viitab selgelt sellele, et 01.01.2015.a pidi olema juhtunud midagi sellist, mille osas oli süüdistataval alust peljata tööl olnud turvamehe ütlusi ehk 01.01.2015.a pidi olema toimunud kannatanu kehaline väärkohtlemine. Tuginedes eelpooltoodule, on kohus veendunud, et 01.01.2015.a leidis aset trahteris Postipoiss kannatanu juustest tirimine ning vastu posti tõukamine. 2) september 2015.a episood Robert Sarapikku süüdistatakse kannatanu kägistamises ja kõrile jalaga, milles on king, astumises ning kõrile surumises. K. R., kelle ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks, on kohtuistungil selgitanud, et 2015.a enne kui kannatanu rasedaks jäi, oli kannatanul ja süüdistataval tüli, kus R. Sarapik pani kannatanule jalanõu kõrile. Samuti kriminaalmenetluses tuvastatud asjaoludest, sh võttes arvesse ka hiljem toimunud juhtumeid, mille toimepanemine käesoleva otsusega leidis tuvastamist, joonistub välja süüdistatava käitumismuster kannatanu kehalisel väärkohtlemisel. Käesoleval juhul on R. Sarapikule esitatud süüdistus kannatanu kehalises väärkohtlemises kokku 7 episoodis. Süüdistatav on kannatanut kehaliselt väärkoheldnud järjepidevalt alates 2015.a. Isik on kehaliselt väärkohelnud endaga lähisuhtes olevat isikut pikema aja jooksul ja korduvalt. Arvestades, et teod on toime pandud korduvalt, ei ole kohtul mitte mingisugust alust kahelda selles, et ka antud episood on aset leidnud. Kohtu hinnangul on kannatanu kehalise väärkohtlemise puhul tegemist süüdistatavale pikema aja jooksul omaseks saanud käitumisega. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-8-10 p-s 11 märkinud, et kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku 6 1-19-5662 poolt (vt

1. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või
2. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Tuginedes viidatud Riigikohtu lahendile, leiab kohus, et ka seetõttu saab lugeda antud episoodi osas juhtunu tõendatuks, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu väärkohtlemise puhul tegemist selgelt süüdistatavale pikema aja jooksul omaseks saanud käitumisega. Lähtudes eeltoodust, on kohus veendunud, et septembris 2015.a leidis aset kannatanu kehaline väärkohtlemine, mille käigus süüdistatav muuhulgas surus jala, milles oli king, kannatanu kõrile. 3) juuli 2016.a episood Süüdistatavale heidetakse ette kannatanu löömist ja tõukamist, kui kannatanul oli süles väikelaps. K. R., kelle ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks, on kohtuistungil selgitanud, et kui x oli 3-4 kuune, lõi süüdistatav kannatanut näopiirkonda. Prokurör taotles tunnistaja P. T. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 alusel. Kohtule on esitatud arsti tõend (t.l 74), mille kohaselt on tunnistaja voodihaige ning pole võimeline kohtusse ilmuma. Seega on antud juhul tegemist KrMS § 291 lg 1 p 3 kirjeldatud olukorraga. Samuti on kohtu hinnangul käesoleval juhul täidetud KrMS § 291 lg 3 sätestatud eeldused varasemate ütluste avaldamiseks. Kohus on seisukohal, et ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kohtumenetluse pool (prokurör) on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja, kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväited. Seega kohtu hinnangul on tegemist lubatava tõendiga ning kaitsja etteheide selle kohta, et ütlused on deponeerimata ja neid ei saa tõendina kasutada, on asjakohatu. Tunnistaja P. T. on selgitanud, et kui kannatanu kolmas laps oli veel beebi, siis kannatanu helistas talle ning ütles, et Robert oli tühja koha pealt ära keeranud ja kägistas teda. Tunnistaja ei mäletanud, kas süüdistatav kannatanut ka tol korral lõi või mitte. Kaitsja hinnangul ei ole tunnistaja ütlused lubatavaks tõendiks, kuna ta ise sündmust pealt ei näinud. Kohus sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu. KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub allus arvata, et ta moonutas tõde. Seega KrMS § 66 lg 21 p-st 2 tulenevalt on tunnistaja ütluste tõendina arvestamise eelduseks: 1) tegemist on vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludega, 2) rääkija on rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning 3) puudub alus arvata, et rääkija moonutas tõde. Kohus leiab, et tulenevalt tunnistaja P. T. ütlustest on põhjendatud asuda seisukohale, et kannatanu rääkis talle toimunud kehalisest väärkohtlemisest vahetult pärast juhunut ning ta oli veel tajutu mõju all, samuti puudub alus arvata, et kannatanu oleks P. T. juhtunust rääkimise ajal tõde moonutanud. Viimati nimetatut kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et tunnistaja kinnitusel kannatanu talle rääkimise ajal nuttis. Kohtu hinnangul on ilmselgelt perevägivallast teistele isikutele rääkimine raske, kuna vägivallatsejaks on lähedane isik, kes peaks just suhtes vastupidiselt toimima, jagades hellust ja hoolitsust. Eelmärgitud asjaoludel leiab kohus, et antud juhul on P. T. ütlused iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Kohus leiab, et antud seisukoht kehtib kõigi nende episoodide puhul, mille kohta P. T. on osanud ütlusi anda. Kohus on veendunud, et kõigi episoodide puhul, mille osas P. T. on ütlusi andnud, vastavad ütlused KrMS § 66 lg 21 p 2 nõuetele. 7 1-19-5662 Käesolevas asjas on tunnistajana ülekuulatud ka alaealine x x, kelle ülekuulamine on videosalvestatud (t.l 48-49). Kaitsja taotles alaealise kannatanu täiendavat kohtuistungil ülekuulamist. Kohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. KrMS § 2901 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel jätta alaealise kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada alaealise poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ning kaitsjal on olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta, kui tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega. Prokurör taotles alaealise tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Antud juhul on tegemist perevägivallaga seotud ülekuulamisega. Alaealise videosalvestatud ültusi tutvustati kahtlustatavale tema kaitsja juuresolekul 21.03.2019.a (t.l 50). Seega oli süüdistataval ja tema kaitsjal võimalus esitada alaealisele tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi, kuid süüdistatav ega tema kaitsja seda võimalust kasutanud ei ole. Kohus leiab, et kuna tunnistaja oli noorem kui 14-aastane ning ülekuulamine oli seotud perevägivallaga, võib tema korduv ülekuulamine mõjuda alaealisele kahjulikult, sh tema psüühikale, põhjustates tarbetuid ja ebavajalikke üleelamisi. Samuti ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette, et kannatanul oleks õigus keelata mõne prokuröri tõendi kohtulikul uurimisel esitamine nagu käesoleval juhul on püüdnud teha kannatanu. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et esinevad KrMS § 2901 lg 1 p 2 sätestatud alused tunnistaja kohtusse kutsumata jätmiseks ja kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina vastuvõtmiseks. Kohtu hinnangul on täiesti asjakohatud, otsitud ja paljasõnalised kaitsja ja süüdistatava väited selle kohta nagu tunnistajat oleks mõjutatud ütlusi andma, sh ette kirjutatud, mida tunnistaja peab rääkima. Videosalvestatud ülekuulamine toimub kokku umbes pool tundi. Tunnistaja hakkab ülekuulamise käigus täiesti omaalgatuslikult rääkima tema ema suhtes toime pandud vägivallast. Tutvudes videoalvestisega, ei teki kohtul mittemingisugust kahtlust nagu tunnistajale oleks ütlused n.-ö. ette kirjutatud. Tunnistaja räägib asjadest täiesti loomulikult. Juhul, kui tunnistajale oleks ütlused n.-ö. ettekirjutatud, siis ilmselgelt ei räägiks tunnistaja nii ladusalt, vaid ilmselgelt tekiksid tunnistajal pausid, kus ta püüaks meenutada, et kas kõigest, millest ta pidi rääkima, on räägitud. Kohus on veendunud, et 12-aastane tunnistaja ei ole võimeline n.-ö. ettekirjutatud ütlusi selliselt meelde jätma, et ütlusi andes ei teki ühtegi mõttepausi. Antud juhul on tunnistaja ülekuulamine täiesti loomulik ja katkematu vestlus. Samuti ei ole videosalvestiselt näha, et tunnistajal oleks kaasas n.-ö. abivahendid, nt paberileht vms. Kohus on veendunud, et antud juhul on tegemist seaduslikult kogutud tõendiga ning tunnistaja on rääkinud täpselt sellest, mida ta on ise näinud või mida ta teab ning keegi ei ole tunnistajale n.-ö. ette öelnud, mida ta rääkima peab. Sellist seisukohta kinnitab kohtu hinnangul ka K. R. poolt kohtuistungil avaldatu, mille kohaselt tõepoolest enne tunnistaja ülekuulamist oli kannatanu, alaealise tunnistaja ja K. R. kohtumine, kus alaealisele tunnistajale öeldigi, et ta rääkigu sellest, mida ta teab. Kui K. R. oleks tunnistajale n.-ö. ette kirjutanud, mida tunnistaja peab rääkima, oleks täiesti mõistetamatu ja ebaloogiline, miks K. R. oleks pidanud kohtus kinnitama kohtumist tema, kannatanu ja tunnistaja vahel. Vastupidi K. R. selline käitumine kinnitab taaskord, et tema ütlused kajastavad tegelikult aset leidnud sündmusi. Samuti on x x näiteks osanud ütlusi anda episoodide kohta, nt mai 2017.a episood, mille kohta K. R. ei ole osanud ütlusi anda. Juhul, kui oleks toimunud K. R. poolt alaealise tunnistaja väidetav mõjutamine, on kohtu hinnangul äärmiselt tõenäolilne, et K. R. ja x x oleks osanud ütlusi anda samade episoodide kohta, samas käesoleval juhul on tuvastatud, et x x on andnud ütlusi ka episoodide, mille kohta K. R. ütlusi ei andnud. Kohtu hinnangul puuduvad kriminaalasjas igasugused viited sellele nagu alaealist tunnistajat oleks kuidagi mõjutatud ütlusi andma. Alaealine tunnistaja on selgitanud, et süüdistatav on kannatanut löönud, kui kannatanul oli süles väike õde. Tunnistaja kinnitusel jooksis kannatanul pärast löömist ninast ja suust verd. 8 1-19-5662 Kaitsja taotles kohtus x x tehtud videsalvestise vastuvõtmist. Kohus taotlust ei rahuldanud ning videosalvestist tõendina vastu ei võtnud. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa veendunud olla, et tõend on kogutud seaduslikult. Käesoleval juhul on alaealine tunnistaja üle kuulatud 07.02.2019.a. Kohus eelnevalt selgitas, et kohtu hinnangul on tegemist seaduslikult kogutud tõendiga ning alaealist tunnistajat kuidagi mõjutatud ei ole. Samas antud videosalvestise osas selle seaduslikkuses veendunud olla ei saa. Arvestades kannatanu seisukohtade muutust ning asjaolu, et videosalvestis ilmub välja alles kohtumenetluse ajal, ei ole kohtu hinnangul välistatud, et tunnistajat võib olla mõjutatud videot tegema. Ka kaitsja väitis kohtus, et ilmselt on video koos kannatanuga tehtud, sest kaitsja sõnul oli kannatanu see, kes video talle edastas. Samuti ei ole kohtu hinnangul välistatud, et ka süüdistatav võis tunnistajat mõjutada, sest käesoleval ajal elavad kannatanu, alaealine tunnistaja ja süüdistatav ühe perena. Kohtu hinnangul on antud videosalvestise puhul tegemist kannatanu ja süüdistatava meeleheitliku katsega vältida süüdistatava kriminaalvastutust. Eeltoodu tõttu ei ole kohus veendunud videosalvestise seaduslikkuses, kuivõrd ei ole välistatud, et alaealist võib olla mõjutatud/kohustatud videot tegema. Tunnistajad K. R. ja x x on 2016.a juuli episoodi osas tunnistanud R. Sarapiku poolt kannatanu löömist, samas tunnistaja P. T. on andud ütlusi kägistamise kohta. Kohtu hinnangul ei ole tunnistajate ütlustes selliseid vastuolusi, mis tekitaks kahtlust kehalise väärkohtlemise toimumise osas. Kõik kolm tunnistajat on kinnitanud antud episoodi osas kannatanu suhtes vägivalla kasutamist. Tuginedes eelpooltoodule, on kohus veendunud, et juulis 2016.a leidis aset kannatanu kehaline väärkohtlemine. 4) mai 2017.a episood Süüdistatavale heidetakse ette kannatanu kuklaga vastu auto istme peatuge ja peaga vastu maja seina löömist 2017.a mais. Alaealine tunnistaja x x on ülekuulamisel selgitanud, et ta on näinud, kuidas süüdistatav on tema ema peaga vastu seina löönud. Tunnistaja selgituste kohaselt toimus kirjeldatu, kui ta käis kolmandas klassis ning oli kevade soojem aeg. Kuna ülekuulamise ajal käis tunnistaja viiendas klassis, pidi kirjeldatu juhtuma umbes kaks aastat tagasi ehk 2017.a kevadel. Seega tunnistaja ütlused kinnitavad süüdistuses etteheidetud kehalist väärkohtlemist 2017.a mais. Tuginedes tunnistaja ütlustele, on kohus veendunud, et mais 2017.a leidis aset kannatanu kehaline väärkohtlemine, mille käigus süüdistatav lõi kannatanu pead vastu istme seljatuge ja maja seina. 5) november 2018.a episood Süüdistatavale heidetakse ette kannatanu raputamist, kõrist pigistamist ja vanni lükkamist ajavahemikul 15.11 kuni 22.11.2018.a. Tunnistaja P. T., kelle ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks, on selgitanud, et kannatanu helistas talle ja ütles, et süüdistatav on talle jälle kallale läinud. Täpsemalt tunnistaja ei mäletanud, mis seal juhtunud oli. Kuid tunnistaja oli teadlik, et kannatanul oli sinikas, mida ta pildistas ja mille foto edastas kannatanu K. R.. Tunnistaja K. R., kelle ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks, on kirjeldanud, kuidas kannatanu rääkis talle vanni tõukamisest, mille tõttu sai kannatanu sinika. Samuti on kohtule esitatud fotod kannatanust (t.l 65-67), millel on näha kannatanu paremal jalal võrdlemisi suur verevalum. Kannatanu väitis kohtus, et tal on hästi õrn nahk ning juba kapi pihta minnes lähevad jalad siniseks. Samas kohus, tutvunud esitatud fotodega, on seiskohal, et arvestades fotodel nähtavat vigastust, ei ole eluliselt usutav, et selline verevalum sai tekkida vaid sellest, et kannatanu läks kuskile pihta. Kohus on veendunud, et selline verevalum ei saa tekkida kannatanu kirjeldatud viisil, vaid selline verevalum sai tekkida üksnes suurema trauma 9 1-19-5662 tagajärjel, nt kukkumine kuskile vastu vms. Kannatanu verevalum haakub kohtu hinnangul süüdistuses kirjeldatuga. Kohtu hinnangul pidi kannatanul verevalum tekkima vanni kukkumise tagajärjel. Nimelt on vann kõvast materjalist ning arvestades, et kannatanu seisis, siis ilmselgelt vanni tõukamise tagajärjel kannatanu kukkus ning sellise kukkumisega vastu kõva vanni kaasneb ilmselgelt verevalum. Seega kannatanul tuvastatud vigastus kinnitab üheselt süüdistuses etteheidetut. Tuginedes tunnistajate ütlustele ja kohtule esitatud fotodele, on kohus veendunud, et 2018.a novembris leidis aset kannatanu kehaline väärkohtlemine, mille käigus muuhulgas lükkas süüdistatav kannatanu vanni, mille tõttu tekkis kannatanul jalale verevalum. 6) 25.12.2018.a episood Süüdistatavale heidetakse ette kannatanu tõukamist, näopiirkonda löömist ja mobiiltelefoniga vastu nägu viskamist. Kohtule esitatud K. R. ja K. T. vahelistest sõnumivestlustest (t.l 52-60) nähtub, et kannatanu on 25.12.2018.a õhtul kirjutanud K. R. sellest, et süüdistatav lõi teda ühe korra näkku, mistõttu on tal silma alt valus ja punakas. Ka tunnistaja K. R. selgitas kohtus, et kui ta 25.12.2018.a pidas x sõnumivestlust, läks vestlus vahepeal videokõne peale ning ta kuulis kannatanu ja süüdistatava kaklemist ning nende röökimist, samuti kuulis tunnistaja väikese x nuttu. Samuti selgitas tunnistaja, et oli vajadusel valmis politsei kannatanu juurde saatma. Tunnistaja kinnitusel pöördus kannatanu järgmisel päeval erakorralise meditsiiniosakonda, kuid kuna seal oli liialt pikk järjekord, kannatanu lahkus. Samas kannatanu vigastused fikseeris 27.12.2018.a kohtuarst H. K.. Kohtuarst H. K. selgitas kohtus, et vastuvõtule tulles oli kannatanu hirmul, vaadates pidevalt kella. Kannatanu avaldas kohtuarstile, et mees oli teda kaelast kägistanud. H. K. tuvastas, et kannatanu kael oli katsumisel valus. Samuti vasaku põsesarna piirkond punetas ja seal oli turse. Viidatud vigastuste esinemist on kohtuarst politseile kinnitanud ka 30.01.2019.a kirjas (t.l 144148). Samuti selgitas tunnistaja, et kannatanu avaldas, et tegemist oli korduva vägivallaga. Seega kohtuarsti poolt tuvastatud valus kael ning punetav ja turses põsk haakuvad täielikult süüdistuses etteheidetuga. Arvestades tuvastatud vigastusi ja süüdistuses tehtud etteheidet,on ilmselge, et kannatanu kael oli valus kägistamisest ning põsk punetav ja turses, kuna teda löödi ja visati mobiiltelefoniga vastu nägu. See, mil viisil kannatanu H. K. vastuvõtule jõudis, ei ole oluline ega asjassepuutuv. Kohus on veendunud selles, et H. K. poole pöördus kannatanu vabatahtlikult ja keegi ei ole teda selleks sundinud või mõjutanud nagu üritab väita süüdistatav. Samuti ei haaku selline väidetav mõjutamine kuidagi tunnistaja H. K. ütlustega. Juhul, kui selline väidetav mõjutamine oleks aset leidnud, oleks see ka kuidagi kajastunud kannatanu käitumises, kuid sellesisulisi ütlusi tunnisja H. K. andnud ei ole. H. K. on üksnes selgitanud, et kannatanu paistis olevat hirmul ning vaatas pidevalt kella, sest kannatanul ei olnud palju aega. H. K. kirjeldus haakub hoopis sellega, et kannatanu tundis süüdistatava ees hirmu, mistõttu ta ei julgenud pikalt kodust ära olla. Ka on tunnistaja x x selgitanud, et pidi tol öösel sõbranna juurde jääma, kuid ema kutsus ta koju, et ta saaks vajadusel ema kaitsta. Tuginedes tunnistajate K. R., x x ja H. K. ütlustele, sh politseile edastatud vastuskirjale ning kannatanu ja K. R. vahelisele sõnumivestlusele, on kohus veendunud, et 25.12.2018.a leidis aset kannatanu kehaline väärkohtlemine, mille käigus süüdistatav tõukas kannatanut, lõi teda näopiirkonda ning viskas mobiiltelefoniga vastu nägu. 7) 28.01.2019.a episood Süüdistatavale heidetakse ette kannatanu kõrist pigistamist, vanni tõukamist ning tapmisega ähvardamist. 10 1-19-5662 Tunnistaja K. R., kelle ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks, on kirjeldanud, kuidas 28.01.2019.a hommikul helistas talle kannatanu, kes nuttis ja ütles, et ei julge koju tagasi minna, sest kardab, et süüdistatav võib ta ära tappa. Lähisuhtevägivalla infolehest (t.l 22) nähtub, et süüdistatav on kägistanud kannatanut. Samuti nähtub patsiendikaardist (t.l 23), et kannatanu on pöördunud erakorralise meditsiiniosakonda, sest mees kägistas kaelast. Kannatanul on tuvastatud turses kael. Kaitsja leidis, et lähisuhtevägivalla infolehte ja patsiendikaarti ei saa otsuse tegemisel arvestada, sest need kajastavad kannatanu ütlusi, kes kohtuistungil eitas vägivalla toimumist. Kannatanul tuvastatud vigastus, isegi juhul, kui kannatanu ei oleks avaldanud, et mees teda kägistas, haakub täielikult R. Sarapikule süüdistuses tehtud etteheitega. Seega on kannatanul tuvastatud tervisekahjustus, mille tekitamist süüdistatavale ette heidetakse. Lähisuhtevägivalla infoleht ja patsiendikaart küll tuginevad kannatanu ütlustel, samas kannatanul tuvastatud vigastus haakub süüdistatavale tehtud etteheitega. Seetõttu on kohtu hinnangul asjakohatu ja tagajärjetu kaitsja väide, et kohus ei tohiks viidatud tõenditele tugineda. Tugunedes K. R. ütlustele, lähisuhtevägivalla infolehele ja patsiendikaardil, on kohus veendunud, et 28.01.2019.a leidis aset kannatanu kehaline väärkohtlemine süüdistuses kirjeldatud viisil. Samuti on kohus veendunud, et süüdistatav ähvardas kannatanut. Nimelt on kannatanu seda avaldanud K. R.. Samuti arvestades toime pandud kehaliste väärkohtlemiste episoodide arvu ning, et kohtu hinnangul on kannatanu kehalise väärkohtlemise puhul tegemist selgelt süüdistatavale pikema aja jooksul omaseks saanud käitumisega, ei ole kohtul mitte mingisugust alust kahelda, et 28.01.2019.a toimus ka kannatanu tapmisega ähvardamine. Lähtudes eeltoodust, on kohus veendunud, et 28.01.2019.a toimus kannatanu kehaline väärkohtlemine, mille käigus süüdistatav pigistas kannatanut kõrist ja tõukas vanni. Samuti on kohus veendunud, et süüdistatav ähvardas kannatanut tapmisega. Süüdistatava käitumise iseloomustus Tunnistaja T. P. on kohtuistungil selgitanud, et K. T. on talle avaldanud R. Sarapiku vägivaldsust, tunnistaja oli teadlik sellest, et süüdistatav on kannatanu suhtes olnud vägivaldne, kui kannatanu noorim laps oli alles väike. Ka on tunnistajad K. T., K. T. ja R. T. kinnitanud kohtus, et pärast R. Sarapiku kinnipidamist avaldas kannatanu neile, et süüdiststav on olnud korduvalt vägivaldne. Ka on tunnistaja K. T. kirjeldanud süüdistatavat kui ebameeldivat inimest. Samuti on tunnistaja K. T. kirjeldanud süüdistatavat vägivaldsena. Tunnistaja selgitas, et on aastaid tagasi näinud läbipekstud S. S., kelle sõnul oli talle peksa andnud süüdistatav. Lisaks on tunnistaja K. T. selgitanud kohtus, et x x on avaldanud, et kannatanu ei ole lubanud teistele kodus toimuvast rääkida. Viimati märgitust järeldub, et kannatanu koduseinte vahel pidi toimuma asju, mida kannatanu eelistas teistele mitte avaldada. Süüdistatavale tehtud etteheidete kontekstis kinnitab selline kodustest asjadest rääkimise keeld taaskord süüdistatava vägivaldseid kalduvusi. Üldjuhul on perevägivald selline asi, mida reeglina püütakse hoida ainult n.-ö. enda teada. Lähenemiskeelu kohaldamise taotlusest (t.l 24) nähtub, et 28.01.2019.a on kannatanu pidanud vajalikuks taotleda süüdistatava suhtes lähenemiskeeldu seoses viimase vägivaldsusega. Samas lähenemiskeelu kohaldamise asemel süüdistatav vahistati. Kaitsja leidis, et lähenemiskeelu kohaldamise taotlust ei tohiks kohus tõendina arvestada. Kohus sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu. Lähenemiskeelu taotlus ei kinnita mitte ühtegi käesolevas kriminaalasjas etteheidetud kuriteoepisoodi toime panemist. Samas kogumis teiste tõenditega on esitatud taotlus süüdistatavat iseloomustavaks tõendiks, võimaldades järeldusi teha süüdistatava käitumise kohta, viidates tema vägivaldsetele kalduvustele. 15.02.2013.a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (t.l 70-71) nähtub, et Robert Sarapiku suhtes on lõpetatud kriminaalmenetlus seoses abikaasa S. S. suhtes toime pandud vägivallakuriteoga. Lisaks nähtub S. S. taotlusest (t.l 68-69), et
3. aastal on S. S. pidanud 11 1-19-5662 vajalikuks taotleda süüdistatava suhtes lähenemiskeeldu seoses süüdistatava vägivaldsusega. Esitatud avaldusest S. S. aga siiski loobus (t.l 72-73). Kaitsja leidis, et 15.02.2013.a kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ja 2012.a lähenemiskeelu kohaldamise taotlust ei tohiks kohus tõendina arvestada. Kohus sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu. Kogumis teiste tõenditega on esitatud taotlus ja määrus süüdistatavat iseloomustavaks tõendiks, võimaldades teha järeldusi süüdistatava üldise käitumise kohta, kinnitades tema pikaajalisi vägivaldseid kalduvusi. Määrus ja taotlus ei tõenda otseselt mitte ühtegi käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale etteheidetud tegu, samas on nimetatud tõendid süüdistatava üldist käitumist iseloomustatavaks tõendiks. Tuginedes kogutud tõenditele, joonistub kriminaaltoimikust selgelt välja, et süüdistatav on vägivaldsete kalduvustega. Selline vägivaldne käitumine on süüdistatavale omaseks saanud pikema aja vältel. Samuti nähtub toimikust selgelt see, et kannatanu ilmselgelt kardab süüdistatavat. Tunnistajate R. ja K. T. kinnitusel on kannatanu neile kohtueelses menetluses avaldanud, et kannatanu kartis, mis juhtub siis, kui süüdistatav kinnipidamisasutusest vabaneb. Samuti on hirmu süüdistatava ees kannatanu avaldanud K. R. nii suuliselt kui sõnumites (t.l 56). Sellise hirmu olemasolu kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et pärast süüdistatava kinnipidamisasutusest vabanemist on toimunud kannatanu seisukohtade kardinaalne muutus, s.o vahetult pärast süüdistatava vabanemist hakkavad prokuratuurile laekuma erinevad kannatanu pöördumised (t.l 149-154), milles kannatanu soovib loobuda süüdistustest ja ütlustest R. Sarapiku vastu. Samasisulised avaldused (t.l 18-21) laekusid ka kohtule vahetult enne kriminaalasja kohtuliku arutamise algust. Niikaua, kui R. Sarapik kinnipidamisasutuses viibides ei saanud kannatanule midagi teha, oli kannatanul üks seisukoht ning süüdistatava vabanemisel on toimud kannatanu seisukohtade kardinaalne muutus. Kohtu hinnangul näitab selline kannatanu käitumine selgelt, et kannatanu tunneb süüdistatava ees hirmu. Samuti näitab kannatanu seisukohtade muutus süüdistatava äärmiselt oskuslikku veenmis- ja manipuleerimisoskust. Sellist kohtu seisukoha kinnitavad ka kohtutoimikus olevad kirjad (t.l 79-82). Nimelt S. S. kirjutades kasutab süüdistatav kannatanu suhtes solvavaid sõnu nt „paks“. Samas kirjutades kannatanule endale, nimetab süüdistatav kannatanut „musiks“ ja kirjutab sellest, mida naine n.-ö. kuulda soovib. Kaitsja leidis, et kohus viidatud kirju tõendina arvestada ei tohiks. Kohus sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu. Kogumis teiste tõenditega on kirjad süüdistatavat ja tema käitumist iseloomustatavateks tõenditeks, võimaldades teha järeldusi süüdistatava käitumise kohta. Kirjad ei tõenda otseselt mitte ühtegi toimepandud tegu, samas on nad süüdistatava üldist käitumist iseloomustatavateks tõenditeks. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalasja toimikust nähtub selgelt süüdistatava aastatepikkune vägivaldsus ning kannatanu hirm süüdistatava ees. Ka märgitu tõttu ei ole kohtul alust kahelda, et süüdistatav on kannatanu suhtes korduvalt pannud toime vägivallakuritegusid, s.o korduv kannatanu kehaline väärkohtlemine ning tapmisega ähvardamine. Tuginedes kõigele eelpoolviidatule, on kohtu hinnangul käesoleval juhul leidnud vastuvaidlematatut tuvastamist, et süüdistatav on kannatanut korduvalt kehaliselt väärkohelnud, samuti on süüdistatav kannatanut 28.01.2019.a ähvardanud. Kvalifikatsioon Süüdistatavale heidetakse ette

§ 121lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist.

Käesoleval juhul on kohtu hinnangul leidnud täielikku tõendamist, et süüdistatav on oma elukaaslasest kannatanu suhtes kasutanud korduvalt vägivalda, samuti on süüdistatav kannatanut 28.01.2019.a tapmisega ähvardanud. 12 1-19-5662 Riigikohus on oma lahendi 3-1-1-50-13 p-s 12 märkinud, et

§ 121

piirsituatsioonides tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kehaliste väärkohtlemiste käigus on kannatanut kägistatud, astutud jalaga kõrile, löödud, lükatud jms. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust kahelda selles, et kannatanu tundis kõigi kehaliste väärkohtlemiste puhul valu. Lisaks olid kannatanul erinevad tervisekahjustused, s.o marrastused, tursed, verevalumid jms. Iga keskmine mõistlik inimene saab aru, et kui toimub selline vägivalla kasutamine nagu toimus korduvalt kannatanu suhtes, on ilmselgelt põhjustatud valuaisting, samuti sellise vägivalla kasutamise tagajärjel tekivad erinevad vigastused, sh marrastused, verevalumid, tursed jms.

§ 121

lg 2 p 2 mõttes on lähisuhe kahe või enama inimese vaheline pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhe, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Nii süüdistatav kui ka kannatanu on kinnitanud, et nad on elukaaslased. Samuti on neil ühine laps. Seega on antud juhul ilmselgelt tegemist

§ 121lg 2 p 2 mõttes lähisuhtega.

Korduvus

§ 121

lg 2 p 3 mõttes tähendab kehalise väärkohtlemise varasemat toimepanemist, sõltumata kas selle eest on karistatud või mitte. Tegemist on vastutust raskendava erilise isikutunnusega

§ 24lg 3 mõttes.

Korduvus on karistusõiguslik mõiste ning tähendab samaliigilise süüteo toimepanemist vähemalt teist korda. Peksmine kui korduv löömine ühe episoodi raames jääb põhikoosseisu raamidesse ega moodusta käesolevat kvalifikatsiooni. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et süüdistatav on kannatanut kehaliselt väärkohelnud vähemalt seitsmel korral. Seega esineb R. Sarapiku osas eriline isikutunnus, mistõttu on tegemist korduva teoga. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud vastuvaidlematud tuvastamist, et süüdistatav on oma elukaaslast korduvalt kehaliselt väärkohelnud ning süüdistatava tegevus põhjustas kannatanule valu ning tekkisid tervisekahjustused. Eeltooduga on täidetud

§ 121lg 2 p 2, 3 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis.

Kvalifitseerimaks 28.01.2019.a tegu ka

§ 120

lg 1 järgi ähvardamisena peab tegu olema suunatud konkreetses kannatanus hirmutunde tekitamisele. Koosseisu kohaldamine eeldab, et konkreetne kannatanu ehk isik, kes tunneb oma elu, tervist või vara ohustatuna, oleks tuvastatav (RKKK 3-1-1-7-07 p 12.2, 3-1-1-57-11 p 9.1). Ähvardamine peab olema veenev, st kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna tegemist on objektiivse koosseisu tunnusega, tuleb asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb, eraldi tuvastada (RKKK 3-1-1-5911 p 9.2). Sellised asjaolud võivad olla näiteks süüdlase isikuomadused ja varasem käitumine (nt karistus vägivallakuritegude eest ja kannatanule teadaolev vägivald kolmanda isiku suhtes (RKKK 3-1-1-59-11 p 10.2). Reeglina saab ähvardust lugeda veenvaks siis, kui see lisaks kannatanule tunduks reaalne ka keskmisele mõistlikule inimesele (RKKK 3-1-1-59-11 p 9.2). Käesoleval juhul on tuvastamist leidnud, et samaaegselt tapmisega ähvardamisega süüdistatav kehaliselt väärkohtles kannatanut. Samuti on leidnud tuvastamist, et süüdistatav on kannatanut enne tapmisega ähvardamist 28.01.2019.a korduvalt kehaliselt väärkoheldnud. Kohtu hinnangul oli kannatanul 28.01.2019.a toimunu käigus igati põhjendatud karta ähvarduse täideviimist. Veel enam, süüdistatav oli ka varasemalt korduvalt näidanud, et ta on võimeline kannatanu 13 1-19-5662 suhtes vägivalda kasutama. Seega kohus leiab, et 28.01.2019.a oli kannatanul igati põhjendatud karta ja arvata, et süüdistatav võib ka oma ähvarduse täide viia. Lisaks tuleb hinnata, kas ähvardamine paistis veenev ka keskmisele mõistlikule inimesele. Olukorras, kus süüdistatav on elukaaslasest kannatanut mitme aasta vältel korduvalt kehaliselt väärkohelnud, tunduks R. Sarapiku kehalise väärkohtlemise käigus esitatud ähvardus reaalne igale keskmisele mõistlikule inimesele. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et kannatanu pidas süüdistatava käitumise tõttu oma tervist/elu ohustatuks. Süüdistatav tekitas oma käitumisega kannatanus hirmutunde. Selleks andis alust süüdistatava käitumine, sest samaaegselt ähvardamisega süüdistatav ka kehaliselt väärkohtles kannatanut, samuti andis alust hirmutundeks ähvarduse sisu ning isiku varasem vägivaldne käitumine sama kannatanu suhtes. Kohtu hinnangul oli esitatud ähvardus veenev ja tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt möödaminnes öeldud lause. Süüdistatav oli ka varasemalt sama kannatanu suhtes olnud korduvalt vägivaldne ehk süüdistatav oli võimeline ka oma ähvardusi täide viima ja kasutama kannatanu suhtes vägivalda. Seega oli kannatanul alus karta ähvarduse täideviimist. Selline eelviidatud käitumine ja asjaolud tekitaks kohtu hinnangul hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Eeltooduga on täidetud

§ 120lg 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis.

Kohus on seisukohal, et kõik

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi tõendamist leidnud episoodid on süüdistatav toime pannud vähemalt otsese tahtlusega. R. Sarapik pidi teadma või vähemalt möönma, et kannatanu kägistatamine, jalaga kõrile astumine, löömine, lükkamine jms põhjustab kannatanule valu ja tervisekahjustusi marrastuste, verevalumite jms näol. Samuti leiab kohus, et R. Sarapik pani kannatanu tapmisega ähvardamise toime vähemalt otsese tahtlusega. Ähvardades kannatanut verbaalselt füüsilise vägivallaga, s.o tapmisega, kehalise väärkohtlemise käigus, samuti arvestades, et tegemist oli kannatanu korduva kehalise väärkohtlemisega, pidi R. Sarapik vähemalt möönma, et kannatanul tekib hirm, et süüdistatav võib ähvardused ka ellu viia. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist süüdistatava poolt talle

§ 121lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi inkrimineeritud kuritegude toimepanemine.

Süüdistatav taotles enne enda ülekuulamist endapoolsete tõendite vastuvõtmist. Kohus jättis taotluse rahuldamata. Süüdistatava taotletud tõendeid ei ole nimetatud kaitseaktis. Süüdistatav ei ole ka väitnud, et taotletud tõendid oleks ta enda valdusesse saanud alles pärast seda kui kaitsja oli koostanud kaitseakti. Samuti ei ole süüdistatav nimetanud mitte ühtegi põhjust, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Seega kohtu hinnangul oli tegemist vastavalt KrMS § 2861 lg 2 p 2 lubamatute tõenditega. Teisalt nähtub kohtuistungi protokollist, et tegemist on S. Sarapiku lähenemiskeelu puudutavate tõenditega, samas prokurör on S. Sarapiku lähenemiskeeldu puudutavad tõendid eelnevalt juba kohtule esitanud. Süü ja karistus Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Seega süüvõimeline süüdistatav Robert Sarapik on toime pannud seaduses sätestatud süüteokoosseisudele vastavad teod.

§ 56lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. 14 1-19-5662 Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust raskendavaks asjaoluks on

§ 58p 13 sätestatud isikuvastase süüteo toimepanemine alaealise juuresolekul.

Alaealine tunnistaja x x nägi näiteks pealt 2016.a juuli episood, 2017.a mai episoodi ja 25.12.2018.a episoodi. Kohus leiab, et R. Sarapiku süüd kuritegude toime panemisel tuleb pidada keskmisest veidi suuremaks. Antud juhul ei olnud tegemist ühekordse juhuslikku laadi eksimusega, vaid kannatanu kehaline väärkohtlemine on toimunud mitme aasta jooksul korduvalt. Lisaks on osasid episoode pealt näinud alaealine tunnistaja. Samuti on kannatanut rünnatud eelkõige tema kodus. Lisaks arvestab kohus ka asjaolu, et süüdistatav pani väärkohtlemised ja ähvardamise toime vähemalt otsese tahtlusega, mis on tahtluse liikidest raskuselt keskmine vorm. Kohus on seisukohal, et kuna käesoleval juhul ei ole tegemist üsiku juhuslikku laadi eksimusega, vaid süüdistatava süstemaatilise vägivaldse käitumisega kannatanu suhtes, ei ole isikule võimalik mõista rahalist karistust. Süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata (t.l 143). Seega ei ole ka kohtu hinnangul põhjendatud kohe esmakordselt kogu vangistuse reaalne mõistmine. Samas leiab kohus, et osaliselt tuleb mõista reaalne vangistus. Käesoleval juhul on süüdistatav mitme aasta vältel järjepidevalt kannatanut kehaliselt väärkoheldnud ning tegemist ei ole ühekordse juhuslikku laadi eksimusega. Kohtu hinnangul on tegemist süüdistatavale pikema aja jooksul omaseks saanud käitumisega. Seega pärast esimest toimepandud tegu ei ole süüdistatav ise suutnud oma käitumisest järeldusi teha ega seda korrigeerida. Sellisele süüdistatava käitumisele oli võimalik piir panna alles tema vahistamisega. Samuti leiab kohus, et katseaeg tuleb määrata kohustusega alluda käitumiskontrollile, sest antud juhul on leidnud tuvastamist süüdistatava järjepidev vägivaldne käitumine. Seega süüdistatava suhtumine vägivalda vajaks muutmist. Kohtu hinnangul on kriminaalhooldusega võimalik teatud määral muuta ja kujundada isiku hoiakuid. Samuti aitab käitumiskontroll tagada kontrolli süüdimõistetu käitumise üle. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, tuleb Robert Sarapik süüdi tunnistada

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi (süüdistuses märgitud episoodid, v.a 28.01.2019.a episood) ning karistuseks mõista kolm aastat vangistust. Samuti tuleb Robert Sarapik süüdi tunnistada

§ 121

lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi (28.01.2019.a episood) ning

§ 63

lg 1 alusel karistuseks mõista kuus kuud vangistust.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõista kolm aastat vangistust. Kohtu hinnangul ei ole teod ja nende asjaolud sellised, mistõttu oleks põhjendatud raskeima karistuse suurendamine. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, tuleb kohesele kandmisele kuuluvaks karistuseks määrata kaks kuud vangistust ning ülejäänud vangistus, s.o kaks aastat ja kümme kuud, jätta tingimisi täitmisele pööramata.

§ 68

lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata eelvangistuses viibitud aeg 28.01 kuni 27.03.2019.a ehk kaks kuud. Seega tuleb kohesele kandmisele kuuluv karistus lugeda kantuks. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha kohaselt peaks katseaeg olema pikem mõistetud vangistusest. Kohus leiab, et arvestades mõistetud karistuse pikkust, toime pandud tegusid ja nende asjaolusid, on käesoleval juhul kohaseks katseajaks kolm aastat ja kuus kuud. Seega

§ 74

lg 1, 2 ja 3 alusel määrata kohesele kandmisele kuuluvaks vangistuseks kaks kuud vangistust, mis lugeda kantuks, ning ülejäänud vangistus, s.o kaks aastat ja kümme kuud, jätta tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Robert Sarapik ei pane kolme aasta ja kuue kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning järgib

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, 15 1-19-5662 töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Lisaks leiab kohus, et süüdistatavat tuleb kohustada osalema sotsiaalprogrammis. Sotsiaalprogramm võimaldab muuta ja kujundada süüdistatava suhtumist vägivalda ja selle kasutamisse, samuti õppida paremini lahendama konfliktsituatsioone. Kuna antud juhul on tegemist järjepideva vägivaldse käitumisega, on kohtu hinnangul sotsiaalprogrammi läbimise kohustuse määramine igati asjakohane. Seega

§ 75lg 2 p 8 alusel kohustada Robert Sarapikku osalema sotsiaalprogrammis.

Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud tegude ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuriteod ja nende asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist. Menetluskulud

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna süüdistatav mõistetakse toime pandud kuritegudes süüdi, kohustub ta hüvitama ka menetluskulud vastavalt § 180 lg-le 1. Käesolevas kriminaalasjas osales 05.11.2019.a kohtuistungil tunnistajana K. T.. Tunnistaja esitas kohtule ka taotluse kulude hüvitamiseks. K. T. taotluse (t.l 115-118) kohaselt jäi tal kohtuistungil osalemisega seoses saamata keskmine päevapalk 92.39 eurot ning tekkisid sõidukulud marsruudi Helsingi-Pärnu-Helsingi summas 144 eurot. Saamata jäänud tulu on tõendatud tööandja tõendiga, mille kohaselt võimaldati tunnistajale vaba päev, mille eest talle tasu ei makstud. Tööandja tõendi kohaselt jäi isikul 05.11.2019.a saamata tulu 92.39 eurot. Tunnistaja elukoht on Soome Vabariigis Helsingis. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud nii laevapiletite kui ka kütusekülu hüvitamine tunnistajale. Kohus 06.11.2019.a rahuldas (t.l 120) tunnistaja taotluse. Seega riik hüvitas/hüvitab isikule saamata jäänud sissetuleku ning sõidukulud. R. Sarapik mõistetakse

§ 121lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi süüdi, mistõttu tuleb tunnistaja kulud 236.39 eurot Kr

MS § 175 lg 1 p 2 alusel välja mõista süüdistatavalt.

§ 121

lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi kvalititseeritavad kuriteod on tulenevalt

§ 4lg-st 3 teise astme kuriteod. Seega vastavalt Kr

MS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 tuleb Robert Sarapikult välja mõista ka sundraha 810 eurot. Lähtudes eeltoodust, kuulub Robert Sarapikult riigi kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 236.39+810=1046.39 eurot. Käesolevas kriminaalasjas mõisteti Robert Sarapik õigeks

§ 141lg 1 - § 25 lg 2 järgi, kuna prokurör loobus süüdistusest. Kr

MS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Robert Sarapikul oli lepinguline kaitsja. Kohtule on esitatud ka dokumendid lepingulise kaitsja kulude kohta. R. Sarapiku lepingulise kaitsja kulud on kokku 6120 eurot (t.l 196-198). Arvestades esitatud süüdistust, selle sisu ja mahtu, leiab kohus, et R. Sarapikule tuleb hüvitada ligikaudu ¼ kaitsja kuludest ehk 1500 eurot. Võttes arvesse kriminaalmenetluse asjaolusid, on kohtu hinnangul 1500 euro hüvitamine kohane ja proportsionaalne. Lähtudes eeltoodust, KrMS § 181 lg 1 alusel ja seoses

§ 141lg 1 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõistmisega, välja mõista Eesti Vabariigilt Robert Sarapiku kasuks menetluskulud, s.o Kr

MS § 175 lg 1 p 1 alusel valitud kaitsja tasu, 1500 eurot. Asitõendeid ei ole. Kehtivat tõkendit ei ole. Tsiviilhagi või avalik-õiguslikku nõudeavaldust esitatud ei ole. 16 1-19-5662 Teet Olvik kohtunik Lembit Künnapas rahvakohtunik Luule Neemsalu rahvakohtunik 17