Obsah (7)

§ 113§ 396§ 398§ 195§ 87§ 101§ 82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 113lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud jäeti kostja kanda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja menetluskulude katteks 1578,66 eurot. Kohtule esitatud Swedbanki maksekorraldusest nähtuvalt on Viktor Kass teinud kostjale 16.04.2012 ülekande summas 6500 eurot selgitusega „Laen“. Samuti nähtub V. Kassi kohtus antud ütlustest, et kostja küsis laenu auto ostmiseks ning kostja on sularahas osaliselt laenu summas 700 eurot tagasi maksnud. Osalist laenu tagasimaksmist kostja vaidlustanud ei ole. Seega on kohtule esitatud maksekorraldusega, V. Kassi ütlustega ning laenu osalise tagasimaksmisega leidnud tõendamist laenusuhte olemasolu V. Kassi ja kostja vahel ning V. Kassi ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping

§ 396lg 1 tähenduses.

Varasemad võlasuhted V. Kassi ja kostja vahel ei oma asjas tähendust, mistõttu tuleb jätta kostja esitatud pangakonto väljavõtte tähelepanuta. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kokkulepe laenu tagastamise kohta „esimesel võimalusel“ viitab tähtajalisele laenulepingule. Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik (TsÜS § 134 lg 1). Kuigi tähtaega on võimalik määrata ka kindlalt saabuva sündmusega (TsÜS § 134 lg 2), peab see sündmus olema piiritletud mingi konkreetsema tingimusega. Isegi kui oli kokkulepe, et laen tasutakse „esimesel võimalusel“, ei saa „esimest võimalust“ käsitleda kui kindlalt saabuvat tähtajaaega, sest ei ole teada, millal see toimub.

§ 398

lg 1 kohaselt on tegemist tähtajatu laenulepinguga.

§ 398

lg 1 näeb ette, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib intressita laenulepingu laenusaaja üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata.

§ 195

järgi toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Asja materjalidest nähtuvalt on V. Kass esitanud Pärnu Maakohtule 02.02.2018 maksekäsu kiiremenetluse avalduse kostja vastu, milles nõutakse 16.04.2012 maksekorralduse alusel laenu tagastamist summas 4500 eurot ja viiviseid perioodi 01.01.2014 kuni 01.02.2018 eest. Maakohus leidis, et maksekäsu kiirmenetluse avaldust saab TsÜS § 68 lg 3 järgi käsitleda laenulepingu ülesütlemisavaldusena (

§ 195

lg 1) ning kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud 06.03.2018 (vastuväide maksekäsu kiirmenetluses). Asjaolu, et V. Kass (esialgne võlausaldaja) on maksekäsu kiirmenetluse avalduses märkinud viivise nõude algusajaks 01.01.2014, ei tähenda veel seda, lepingu saab lugeda üles öelduks hiljemalt

1. aastal. Samuti ei ole selgunud, millal kostja sularahas (kokku 700 eurot) V. Kassile maksis. Tõendeid selle kohta, et kumbki lepingupool oleks edastanud teisele poolele ülesütlemisavalduse enne
2. aastat (kui esitati maksekäsu kiirmenetluse avaldus), esitatud ei ole.

§ 87

lg 5 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. 3 Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 2018. aastal ning kuna hagi on esitatud samal aastal (s.o 31.07.2018), ei ole hageja nõue tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimesest lausest aegunud. Kuna kohtus leidis tuvastamist, et kostja on laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks ära tasunud 700 eurot, siis on kostjal laenust tagastamata 5800 eurot. Tõendeid, millest nähtuks, et kostja on laenu tagastanud, kohtule esitatud ei ole.

§ 101

lõike 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kostjal tuleb tasuda hagejale viivist tagastamata laenusummalt 5800 eurolt alates hagiavalduse esitamisest (31.07.2018) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 1574,66 eurot. Põhjendatud lepingulise esindaja kulu on kokku 1124,66 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus on käsitlenud üksnes küsimust, millal laenuleping avalduse tegemisega üles öeldi, kuid mitte seda, millal tuleks leping lugeda ülesöelduks. Samuti pole kohus käsitlenud asjaolu, et seaduse kohaselt hakkab tähtajatust laenulepingust tulenev nõue aeguma 2 kuud pärast laenulepingu alusel raha üleandmist. Maakohtu seisukoht tähendaks, et tähtajatu laenulepingu alusel tekkinud nõue ei aegukski, kui seda üles ei öelda. Selline käsitlus ei ole õige ning kohus on jätnud tähelepanuta TsÜS § 147 lg 2, mille kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

§ 398

kohaselt ei olnud piiranguid nõude sissenõudmise ajale, järelikult muutus see sissenõutavaks kas kohe või lähtudes

§ 82lõigetes 3 ja 7 ning § 398 lõikes 1 sätestatust kahe kuu jooksul. Nõue on Ts

ÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud hiljemalt 16.06.

1. Väär on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole 700 euro maksmisele vastu vaielnud. R. Siigla on märkinud, et võlasuhted on kõik lõppenud. V. Kass väitis aga, et muid suhteid ei olnudki. Vastaspool esitas V. Kassi ülekuulamise taotluse enne istungit, millele kostja vaidles vastu. Maakohus ei lahendanud taotlust enne istungit ning kuulas seejärel istungil üllatuslikult V. Kassi üle. Selliselt võeti kostjalt võimalus taotleda R. Siigla vande all ülekuulamist, istungi edasilükkamise taotlus jäeti rahuldamata ning poolte võrdsust eirates ei määranud kohus R. Siigla vande all ülekuulamist ka omal algatusel. Hageja taotlusel ei saanuks V. Kassi üle kuulata, sest tegemist oli algse lepingupoolega ja nõude loovutamine ei peaks andma alust seaduses sätestatud piirangust kõrvale kaldumiseks. R. Siigla saab vande all kinnitada, et on kõik oma kohustused V. Kassi ees tähtaegselt täitnud. Juhul, kui aegumise vastuväidet ei rahuldata, tuleks R. Siigla kuulata üle vande all.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et Viktor Kass ja kostja sõlmisid tähtajatu laenulepingu, mille kohaselt andis V. Kass kostjale 6500 eurot laenu ja viidanud seejuures vastavale 4 maksekorraldusele selgitusega „laen“ ja V. Kassi ütlustele. Laenu saamise fakti pole ka kostja eitanud.

§ 398

lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Tähtajatu laenuleping ei saa muutuda laenulepingu sõlmimisele järgselt koheselt sissenõutavaks, sest laenuleping muutub sissenõutavaks laenu tasumise tähtaja saabumisega. Pooled ei sõlminud laenulepingut, mille järgi oleks tulnud laen kohe tagastada. Ebaõige ja

§ 398

lg 1 regulatsiooniga vastuolus on ka kostja teine väide, mille kohaselt peaks tähtajatu laenuleping muutuma sissenõutavaks hiljemalt kahe kuu jooksul laenu andmisest. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt hakkab nõue aeguma alates nõude sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast.

§ 398

lg 1 kohaselt tuleb tähtajatu laenuleping esmalt üles öelda ja seda vähemalt kahe kuulise etteteatamisega ja alles seejärel muutub laen sissenõutavaks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei korda maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud (

§ 398lg 1).

Seega muutub laenu tagastamise nõue sissenõutavaks pärast seda, kui laenuleping on kehtivalt üles öeldud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenulepingu ülesütlemise ajaks saab lugeda aega, kui kostja vastas maksekäsu ettepanekule. Kuigi kostja on väitnud, et laenuleping võis olla varem üles öeldud ja nõue on seetõttu aegunud, ei ole kostja enda väidet tõendanud. Ebaõige on kostja väide, et tähtajatu laenulepingu puhul võib laenu tagastamist nõuda igal ajal, ka laenu andmisele järgeval päeval. Seega hakkas nõude aegumine kulgema TsÜS § 147 lg 2 ja

§ 398

lg 1 alusel sellele päevale järgnevast päevast, mil lepingu ülesütlemise avalduse tegemisest möödus kaks kuud. Ka sellest, et nõue on osaliselt (700 euro ulatuses) täidetud, ei saa järeldada, et laenusaaja oleks terve lepingu üles öelnud. Samuti ei ole võimalik tuvastada, mis ajal 700 eurot tagastati.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus võttis R. Siiglalt võimaluse taotleda enda ülekuulamist vande all ja rikkus sellega menetlusõigust. TsMS § 268 sätestab, et kohus võib vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Toimikust ei nähtu, et kostja oleks taotlenud enda vande all ülekuulamist. Samuti ei nähtu toimikust, et seda oleks taotlenud TsMS § 267 lg 1 alusel vastaspool. TsMS § 652 lg 3 sätestab alused, mil ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid. Kostja ei ole selgitanud ja põhistanud, miks ei saanud ta kohtult TsMS § 268 lg 1 korras taotleda enda vande all ülekuulamist. Kuna kostja sellist taotlust maakohtus ei ole esitanud, jätab ringkonnakohus kostja vande all ülekuulamise taotluse kooskõlas TsMS § 652 lõikega 4 rahuldamata. 5 Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et kohus oleks pidanud kostja ise omaalgatuslikult vande all üle kuulama. TsMS § 2681 ei sätesta kohtule kohustust kuulata menetlusosaline kohtu algatusel vande all üle. Tegu on erandiga hagimenetluse dispositiivsuse ja võistlevuse põhimõttest, mida saab kohus kohaldada juhul, kui kohtul puudub olemasolevate tõendite pinnalt veendumus, kuidas asja lahendada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul oli asi võimalik lahendada ilma kostjat vande all ülekuulamata ja maakohus ei pidanud seda omaalgatuslikult, st ilma kostja vastava taotluseta, tegema.
2. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja esitas taotluse määrata ringkonnakohtus kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja mõista kostjalt välja 387,83 eurot ning märkida lahendis, et menetluskuludelt tuleb tasuda alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivis. Kostja esitas taotluse mõista välja õigusabikulu 390 eurot ning tasutud riigilõiv summas 450 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulu suurus on TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud ja vajalik ning taotlus kuulub rahuldamisele summas 387,83 eurot, millele lisandub tasumisega viivitamisel viivis. /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 6 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi