← Eesti

2-18-14719/44

Obsah (13)§ 657§ 207§ 392§ 363§ 372§ 442§ 340§ 371§ 3§ 445§ 230§ 436§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. aprill 2020,

) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Hageja lepingulise esindaja õigusabikulu on põhjendatud 6,17 t ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (lisandub käibemaks), mis rahaliselt teeb 888 eurot (= 6,17 × 120 + 20%). Kostjatelt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele ka hagilt tasutud riigilõiv (300 eurot), seega kokku menetluskulud 1188 eurot (= 888 + 300). Kumbki kostja peab hüvitama pool hageja menetluskuludest, st 594 eurot (= 1188 ÷ 2). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Teise võimalusena palub kostja II rahuldada eespool p-s 2 refereeritud alternatiivsed taotlused (a) ja (b). Kolmanda võimalusena palub ta saata asja tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja I panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 5.
  2. Esiteks jääb kostja I selle juurde, et võlgniku ja kostjate vaheline tehing ei kahjusta võlausaldajate huve, seega on PankrS §-de 109 ja 114 kohaldamise eeldused täitmata ning tehing ei ole tagasivõidetav. 5.
  3. Teiseks jagas maakohus ebaõigesti
  4. oktoobri 2016 lepingu osadeks ja asus seisukohale, et tagatiskokkuleppega kahjustati võlausaldajate huve. Käesoleval juhul ei ole tehingu osadeks jagamine ja ainult osaline tühistamine lubatud. Hinnata ei saa ainult tagatiskokkulepet ja öelda, et kostja I kasuks hüpoteegi kandmine on kahjulik, jättes seejuures hindamata, et sama tehinguga on hüpoteegi üleandmise eesmärgil kostja II enda õigustest loobunud. Enne tehingut oli seatud hüpoteek kostja II kasuks, pärast tagatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamist ei ole seatud hüpoteeki kellegi kasuks. Seega on võlgnik ja teised võlausaldajad paremas olukorras, kui nad oleksid olnud siis, kui tehingut ei oleks tehtud. Teiste võlausaldajate nõuded saavad rahuldatud suuremas ulatuses, kui enne vaidlusaluse tehingu tegemist. 5.
  5. Kolmandaks oleks maakohus tagasivõitmise korras pidanud tühistama
  6. oktoobri 2016 lepingu tervikuna ja taastama tehingule eelnenud olukorra. Kuivõrd korter I on võõrandatud, oleks maakohus pidanud määrama kohtuotsuse täitmise korra kindlaks selliselt, et kostja II nõue loetakse tunnustatuks esimese järgu nõudena ning tema nõue rahuldatakse ja tehakse väljamakse pankrotivarast enne teisi hüpoteegipidajaid, lähtudes AÕS §-s 353 sätestatud põhimõtetest.
  7. Hageja vaidleb kaebusele vastu ja kostja II toetab kaebust. 6

(9)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kolmanda alternatiivina esitatud taotlus rahuldatakse. 8. Hageja väitel sõlmisid ühelt poolt võlgnik ja teiselt poolt kostjad tagatiskokkuleppe, mida hageja soovib käesolevas asjas menetletava hagiga tagasi võita ehk kehtetuks tunnistada PankrS § 109 lg 1 alusel. Sellise nõude puhul on kostjad vältimatud kaaskostjad

§ 207lg 3 tähenduses.

Kuigi kaebuse esitas ainult kostja I, siis ei ole eeltoodud põhjusel maakohtu otsus ka kostja II suhtes jõustunud.

  1. Esmalt tuleb käsitleda hageja nõudega seonduvat menetlusosaliste ringi. Maakohus ei ole sellele piisavalt tähelepanu pööranud, läbi on viimata kohane eelmenetlus ja vaidlustatud otsus on kostja II vastu esitatud nõude osas ka põhjendamata. 9.
  2. Hageja esitas hagi tehingu tagasivõitmise nõudega mõlema kostja vastu. Tagasivõidetav tehing on
  3. oktoobri 2016 lepingudokumendi p-s 5 sisalduv tagatiskokkulepe. Hageja soovib ainult selle tehingu kehtetuks tunnistamist PankrS § 109 lg 1 alusel. Viidatud sätte järgi saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada võlgniku tehinguid või toiminguid. Seega eeldab hagi rahuldamine, et nii kostja I kui ka kostja II on sõlminud võlgnikuga
  4. oktoobri 2016 lepingudokumendi p-s 5 tagatiskokkuleppe ehk teatava võlaõigusliku lepingu. 9.
  5. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Lepingust tulenevad õigused ja kohustused lepingupooltele eelkõige vastavalt sellele, kuidas nad on selles omavahel kokku leppinud. Kohtul tuleb aga lepingupoolte õigussuhe vaidluse lahendamisel õiguslikult kvalifitseerida, mida maakohus ei teinud. 9.
  6. Nii hageja väidete kui ka tagatiskokkuleppe sõnastuse järgi sõlmisid tagatiskokkuleppe kõik sama notariaalakti osalised (st võlgnik ja mõlemad kostjad), aga eelkõige kostja I ja võlgnik. Hageja ei toonud esile ja maakohus ei selgitanud välja, milline on kostja II roll tagatiskokkuleppes. Seeläbi rikkus maakohus

§ 392lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud eelmenetluse ülesandeid.

Samas rahuldas maakohus hagi ka kostja II suhtes, kusjuures hageja esiletoodust ega vaidlustatud otsusest pole võimalik aru saada, milline võlgniku ja kostja II vaheline tehing tuleks kehtetuks tunnistada. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse lk 9 alt kolmandas lõigus õigesti, et tagatiskokkulepe on eraldiseisev tehing, aga jättis kontrollimata, kas kostja II on selle tehingu osaline. 9.

  1. Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et kui isik on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt tema kui füüsilise isiku kohustuse kohta, on ta teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole teda lepingupoolena märgitud. Kirjeldatud juhul allkiri lepingul kinnitab isiku tahteavaldust (
  2. märtsi 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-10, p 11 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus leiab siiski, et isik ei muutu lepinguosaliseks pelgalt seetõttu, et teda lepingudokumendis nii nimetatakse. Käesoleval juhul on kostjat II küll nimetatud tagatiskokkuleppe poolena, aga seni esile toodud asjaoludel ei näe ringkonnakohus võimalust kvalifitseerida kostja II ja võlgniku vaheline tehing kokkuleppeks AÕS § 346 lg 2 tähenduses. Kirjeldatud kokkuleppe sõlmivad hüpoteegiga koormatud või koormatava kinnisasja omanik ja hüpoteegipidaja, st
  3. oktoobri 2016 lepingu osalistest võlgnik ja kostja I. 9.
  4. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul VÕS § 29 sätteid järgides tagatiskokkulepet tõlgendada ja selgitada välja, kas kostja II üldse on selle kokkuleppe osaline. Selleks tuleb anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad ja tuua esile asjaolud, mille põhjal kohus saaks hinnata kostja II rolli kokkuleppes. Hageja on selgelt avaldanud, et ta soovib ainult tagatiskokkuleppe tagasivõitmist ja seda kokkulepet saab käsitleda iseseisva tehinguna. Niisiis 7

(9)tuleb hagejal just tagatiskokkuleppe raames tuua esile kostja II osa. Siiski ei ole kohus seotud hageja arusaamaga tehingu õiguslikust kvalifikatsioonist. Kui hageja toob esile võlgniku ja kostja II vahelise kokkuleppe sisu, siis saab kohus hinnata, kas vastav tehing on hõlmatud tagasivõidetava tagatiskokkuleppega. Tehingu tagasivõitmise hagi ei saa rahuldada isiku suhtes, kes ei ole tehingu pool.
  1. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebuse teise alternatiivina esitatud taotlust, millega kostja I järgib
  2. detsembri 2018 hagivastuse resolutsioonis esitatud ning eespool p-s 2 refereeritud alternatiivseid taotlusi (a) ja (b). 10.
  3. Sisuliselt soovis kostja I, et hagi rahuldamise korral tühistataks
  4. oktoobri 2016 leping tervikuna ja loetaks kostja II nõue summas 35 000 eurot tunnustatuks esimeses rahuldamisjärgus. Seega esitas kostja I kohtule taotlused, mis ulatuvad sisuliselt kaugemale hageja taotletust ja on mh suunatud kostja II huvide kaitsele. Kostja taotluste menetlemisel ei täitnud maakohus

§ 392lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud ülesandeid.

10.2. Menetlusosalise taotluse saamisel peab kohus hindama, kas see on nõue

§ 363lg 1 p 1 tähenduses või menetluslik taotlus.

Viimase puhul on vaja täiendavalt otsustada, kas taotluse saab lahendada menetluse kestel või tuleb seda teha otsusega – nii nagu see on nt otsuse täitmise viisi või korra kindlaksmääramise taotluse korral. Kui pool esitas uue nõude, siis tuleb otsustada selle menetlusse võtmine

§ 372sätete kohaselt.

Kui taotlus on menetluslikku laadi, siis tuleb see lahendada võimaluse korral eelmenetluse käigus või

§ 442lg 5 järgi otsusega.

Kui kohtul on kahtlusi, mis laadi taotluse pool esitas, siis tuleb seda pooltega arutada ja vajadusel jätta taotlus

§ 340¹ lg 1 alusel käiguta.

Menetlusosalistele peab eelmenetluse lõpuks olema selge, kuidas nende taotlusi käsitletakse ja millised taotlused lahendab kohus veel edaspidi. Maakohus kostja I kõnealuste taotluste osas eelmenetluse raames neid toiminguid ei teinud ja vajalikku selgust ei loonud. 10.3. Ühe võimalusena saab kostja I taotlusi käsitleda tingimusliku vastuhagina (vt selle kohta Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-60590, p 14.1 ja seal viidatud varasem praktika). Seda eelkõige juhul, kui kostja I soovib taotluste (

  1. a)ja (
  2. b)lahendamist üksnes hagi rahuldamise korral ning nõuded on esitatud ainult hageja vastu. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas kostja I tahe on suunatud kirjeldatud menetlusliku olukorra saavutamisele ja seejärel vajadusel hinnata, kas kostja I nõuded on (vastu)hagina menetluskõlbulikud. Taotluse (
  3. a)osas on otstarbekas kontrollida, kas kostja I nõue on õiguslikult perspektiivikas (

§ 371

lg 2), ning taotluse (b) osas, kas see on esitatud kostja I eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (

§ 3

lg 1) või kas seadus näeb ette võimaluse kostjal I pöörduda kohtusse kostja II huvides (

§ 3lg 2).

10.4. Teiseks võivad kostja I taotlused olla otsuse täitmise viisi või korra kindlaksmääramise taotlused

§ 445lg 1 esimese lause tähenduses.

Kui kostja I soovib oma taotluste sellistena käsitlemist, siis tuleb need lahendada otsuse resolutsiooniga. Piisav ei ole üksnes põhjenduste esitamine, nii nagu maakohus seda tegi vaidlustatud otsuse lk-del 11–12.

§ 445

lg 1 esimese lause eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi (Riigikohtu

  1. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-10, p 17). Hageja esitas tehingu (täpsemalt: tagatise andmise) tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude, mille rahuldamise tagajärjed sätestab PankrS §
  2. Käesoleval juhul on ainult PankrS § 114 lg 1 alusel tagatise andmise tagasivõitmisel teatav eripära, sest tehingu alusel pole peale kehtetuks tunnistatava tagatise midagi saadud. Seetõttu puuduvad nii PankrS § 119 lg-s 1 kui ka lg-s 4 märgitud tagastamiskohustustele vastavad sooritused. Kirjeldatud olukorras on küsitav, kas otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramine on üldse võimalik.
  3. Ringkonnakohus nõustub kaebuse väitega, et ainult maakohtu esitatud motiividel ei saa hinnata tagatiskokkulepet võlausaldajaid kahjustava tehinguna PankrS § 109 lg 1 tähenduses. 8

(9)11.
  1. Võlausaldajate huvide kahjustamise väite kontrollimisel tuleb mh tuvastada, kas ja millised võlausaldajad olid võlgnikul vaidlusaluse tehingu tegemise ajal, kuidas tehing mõjutas võlausaldajaid ja miks saab võlausaldajate huve lugeda kahjustatuks (vrd nt Riigikohtu
  2. novembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957, p 12.1). Maakohus järgis hageja üldsõnalist käsitlust, aga ei tuvastanud eelmises lauses märgitud konkreetseid asjaolusid. 11.
  3. Tehingu võlausaldajate huve kahjustavaks hindamisel on oluline, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. See sõltub aga eelkõige sellest, kas ja milliseid kohustusi on tehinguga loodud (Riigikohtu
  4. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20 teine lõik). Ringkonnakohus nõustub kostjaga I, et tehingu hindamisel eeltoodud tähenduses tuleb arvesse võtta tehingu sõlmimise kõiki asjaolusid ja piisavalt ettenähtavaid tagajärgi. Hageja ja maakohtu käsitlus on liiga kitsas. 11.
  5. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt, aga ka tegelikku olukorda hüpoteetilise olukorraga ilma tagasivõidetava tehingu või soorituseta (vt
  6. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-1618953, p-d 13.3 ja 13.4). Nii väljub võlausaldajate huvide kahjustamisele antav hinnang pelgalt ühe tehingu raamidest ja lähtub pigem tehinguga saavutatavast tulemusest laiemalt. 11.
  7. Käesoleval juhul tähendab võlausaldajate huvide kahjustamise hindamine eelkõige vastamist küsimusele, kas ilma
  8. oktoobri 2016 tehinguta oleks teiste võlausaldajate nõudeid peale kostjate saanud rahuldada suuremas ulatuses kui praeguses olukorras. Siinjuures tuleb hinnata kostja II nõude tagatise vähenemist ja kostja I nõudele tagatise andmist nende koostoimes. Selleks on vajalik tuvastada, kui suur hüpoteekidega tagatud nõue oli kostjal II võlgniku vastu ja kas selle eduka kaitsmise või tunnustamise korral jäänuks pärast rahuldamist (arvestades PankrS § 153 lg-tega 2–6) rohkem raha teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Maakohus on õigesti lähtunud sellest, et piisav on ka ühe võlausaldaja huvide kahjustamine. Ainsa võlausaldajana, kelle huve tehing võinuks kahjustada, nimetas maakohus Satisfori, aga vaidlustatud otsusest ei selgu, milles täpselt see kahjustamine avaldus ja milline oleks Satisfori olukord, kui
  9. oktoobri 2016 lepingut poleks sõlmitud. Ühegi teise võlausaldaja olukorda maakohus piisava täpsusega ei analüüsinud. 11.5.

§ 230

lg 1 ja TMS § 187 lg 1 kohaselt peab võlausaldajate huvide kahjustamist üldjuhul tõendama hageja, aga samas pole tema tõendamiskoormus piiramatu (Riigikohtu

  1. oktoobri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-187, p 9 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Kinkelepingu puhul eeldatakse, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve ja vastupidist peab tõendama kostja (Riigikohtu
  2. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1163-11, p 42 esimene lõik). Samuti saab pidada eelduslikult võlausaldajate huve kahjustavaks hilisema pankrotivõlgniku tehingut, millega ta tagab kolmanda isiku kohustusi. Võlausaldajate kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas väärtuses raha või muu vastusooritus või ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel (Riigikohtu
  3. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 12 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel määratleda tõendatavad asjaolud, otsustada tõendamiskoormise jaotus ja seda vajaduse korral pooltele eelnevalt selgitada.
  4. Kokkuvõtvalt on maakohtu rikkumised asja lahendamisel sellised, mis ei võimalda ringkonnakohtul teha sisulist lahendit. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud, st rikuti ka

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8.

Otsuse põhjendavas osas on kohtu seisukohana esitatud tekstilõike hageja menetlusdokumentidest, mis ei ole kohane. 13. Menetluskulude jaotus otsustatakse

§ 173lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.