Obsah (4)

§ 121§ 2§ 158§ 108

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Määruse tegemise aeg ja koht 5. mai 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-727 Haldusasi DataBridge OÜ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ra

) § 120 lg 1 punktile 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebuse tagastamise alused on sätestatud

§ 121lg-tes 1 ja 2.

5.

§ 121

lg 2 punkti 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

§ 121lg 2 punkt 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus.

Säte näeb kaebuse tagastamiseks ette kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ning kaebuse rahuldamise vähene tõenäolisus (Riigikohtu 01.11.2018 määrus nr 3-18-763, punkt 9). 6. Kohus leiab, et praegusel juhul on

§ 121

lg 2 punkti 21 eeldused täidetud ning kaebuse sisuline lahendamine ei ole põhjendatud. Kaebus tuleb tagastada. 6.1. Halduskohtumenetluse eesmärgiks ei ole kaebaja enda tegevusest tingitud olukordade muutmine. Halduskohtumenetluse ülesanne on eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (

§ 2lg 1).

Võttes aluseks 26.03.2020 otsuse, RAB esitatud haldusmenetluse materjalid ja kaebuse väited, siis ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust, et kaebaja 24.03.2020 kinnituse kohaselt ei ole ta pakkunud virtuaalse rahakoti teenuseid füüsilistele ja juriidilistele isikutele Eesti Vabariigis ega teistes jurisdiktsioonides

1. Sama väitis kaebaja ka 02.03.2020 teates2, kus kaebaja vastas küsimusele 9, et Eestis virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutamisega ei ole alustatud. Kohtule ei nähtu virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutamine ka kaebaja esitatud lepingust, kuivõrd selle sisuks on teenuse osutamisele suunatud digitaalse platvormi loomine. Et kaebaja oleks saanud teenust osutada ka väljaspool lepinguga tellitavat digitaalset platvormi, seda kaebaja ei väida. Seega kuniks kaebaja reaalselt virtuaalvääringu rahakotiteenust ei osuta, ei riiva tegevusloa kehtetuks tunnistamine ka intensiivselt tema õigust. Digitaalse platvormi valmides ja enne teenuse osutamisega alustamist on kaebajal õigus luba uuesti taotleda. Kohtule ei nähtu, et tegevusloa olemasolu oleks vajalik 26.09.2019 sõlmitud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste realiseerimiseks ning vajaliku digitaalse platvormi loomiseks. 6.
2. RahaPTS § 75 punkti 3 kohaselt tunnistab RAB tegevusloa kehtetuks, kui ettevõtja ei ole taotletud tegevusalal tegutsema asunud kuue kuu jooksul loa väljastamisest arvates. Ehkki vastustajale võib ette heita, et tema 19.11.2019 ja 19.02.2020 ettekirjutused ja nende lisaks olev juhendmaterjal ei sisalda küsimusele 9 vastates viidet RahaPTS § 75 punktile 3, siis ei tooks see kaasa 26.03.2020 otsuse õigusvastasust, kuivõrd tegutsedes sedavõrd spetsiifilises majandustegevuse valdkonnas pidi kaebajale olema tegevuse mittealustamise ning selle kinnitamise tagajärg teada. 6.3.

§ 158

lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga, siis arvestades kaebaja 02.03.2020 ankeeti ja 24.03.2020 kinnitust, mille kohaselt ei ole kaebaja 6 kuu jooksul tegevusloa väljastamisest arvates virtuaalvääringu rahakotiteenust osutanud, ning RahaPTS § 75 punkti 3, on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seda ei muuda 1 2 RAB lisa 6 RAB 05.05.2020 esitatud kaebaja 02.03.2020 vastus 19.02.2020 ettekirjutusele. 2 ka asjaolu, et kaebuse täienduste kohaselt oli 24.03.2020 kinnitus ekslik, kuna kinnituse andnud juhatuse liikme arvates tuleks tegevuse alustamiseks lugeda tegevusest kasu saamine, mitte tegelik tegutsema asumine. Ükski RahaPTS-i säte ei seosta tegevuse alustamist kasumi teenimisega. RahaPTS § 3 punkti 10 kohaselt on virtuaalvääringu rahakotiteenus teenus, mille raames luuakse klientidele või hoitakse klientide krüpteeritud võtmeid, mida saab kasutada virtuaalvääringute hoidmise, talletamise ja ülekandmise eesmärgil. Seega ei saa pidada ka 26.09.2019 sõlmitud lepingut3, mille eesmärgiks on teenuse osutamiseks digitaalse platvormi moodustamine, virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutamiseks RahaPTS tähenduses.

1. Eelnevast tulenevalt ning arvestades kaebaja 24.03.2020 kinnitust, siis tuleb kaebusega kaitstava õiguse riivet pidada väheintensiivseks ning kaebuse rahuldamist ebatõenäoliseks. RAB ei ole 26.03.2020 otsuse tegemisel kaldunud kõrvale kaebaja enda kinnitusest ning RahaPTS § 75 punktist 3 tulenevalt pidi kaebajale olema arusaadav, et kinnitades 13.11.2018 väljastatud tegevusloa alusel tegevusega mittealustamist, siis toob see kaasa väljastatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise.
2. Kohus märgib, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei takista kaebajal 26.09.2019 sõlmitud lepinguga teostatava digitaalse platvormi loomist ning seejärel uue tegevusloa taotluse esitamist, et pakkuda virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutamist. Samuti ei välista tegevusloa kehtetuks tunnistamine kaebaja õigust taotleda RAB-ilt 26.03.2020 otsuse muutmist.
3. Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (

§ 108lg 4 ja § 104).

Kuna vaidlus ei välju RAB igapäevategevuse raamidest, siis kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda (vt nt Riigikohtu 20.02.2020 otsuse nr 3-16-2267 punkt 21; 30.11.2010 otsuse nr 3-3-1-63-10 punkt 32 või 26.04.2010 otsuse nr 3-3-1-9-10 punkt 15–19). (digitaalselt allkirjastatud) 3 Kaebuse lisa 3