KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 27.04.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-13-47224 Kohtuasi XX (X) pankrotis) p

§ 173lg-dest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi.

Ta on tegelenud tulutoova tegevusega, ei ole varjanud saadud tulusid ega vara, on andnud teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus on veendunud, et võlgnik ei tasunud kogu kohustustest vabastamise perioodi jooksul võlausaldajatele võlgnevust, kuna selleks puudusid võimalused. Määruskaebus

1. Swedbank AS (edaspidi võlausaldaja) palub määruskaebuses maakohtu määrus tühistada ja uue määrusega jätta võlgnik vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 3 Võlausaldaja ei nõustu maakohtuga selles, et on äärmiselt ebaõiglane jätta võlgnik kohustustest vabastamata pelgalt seetõttu, et võlgnevus võlausaldajale on suures ulatuses tasumata ning võlgniku eluase müüdi väga madala hinnaga. Võlgnik on seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ja kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik ei ole tegelenud tulutoova tegevusega. Ta on üle kümne aasta töötanud samal töökohal ning teeninud oluliselt madalamat töötasu Eesti Vabariigi keskmisest töötasust. Kohtupraktika järgi ei saa sellist käitumist pidada tulutoova tegevusega tegelemiseks. Võlgniku selgitused töö otsimise osas väljaspool Raplat on paljasõnalised ja vastuolulised. Võlgnik on pidanud üleval kahte last ning lapselast, kuna võlgniku tütar sai 17 aastaselt lapse. Poolteist aastat sai võlgniku tütar vanemahüvitist ning käis õhtukoolis. Võlgniku tütrele on laekunud vanemahüvitis, samuti peetakse igakuiselt võlgniku tütre sissetulekutelt kinni pensioni teise samba maksed. Kuivõrd võlgniku tütrel on ilmselgelt olemas igakuine sissetulek, ei vaja ta täielikult ülalpidamist võlgnikult ning võlgnik oleks pidanud vähendama võlgnevusi võlausaldajate ees. Võlgnik on tasunud üksnes marginaalse summa oma võlgnevuste katteks. Kohus on hinnanud võlgniku käitumist vaid tahtluse osas. Süülisus ei hõlma ainult tahtlust. Võlgnik on olnud raskelt hooletu oma kohustusi rikkudes. Nõuetekohaselt käitudes oleks võlausaldaja nõue rahuldatud suuremas ulatuses. Menetluse edasine käik
2. Maakohus võttis 29.01.2020 määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik avaldas, et ta vaidleb määruskaebusele vastu. TF Bank AB ja BIGBANK AS leiavad, et määruskaebus tuleb rahuldada. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 10.02.2020 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 14.02.
3. Ringkonnakohtu põhjendused
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määrust menetluskulude osas, kuna maakohus jättis menetluskulude jaotuse märkimata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et võlgniku kohustustest vabastamisest

§ 175

lg 2 järgi keeldumiseks alust ei ole ning võlgnik ei ole menetluse ajal oma kohustusi rikkunud määral, mis tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Ringkonnakohus järgib TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid täies mahus.

§ 173

lg 1 näeb ette, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus on põhjendamatult vabastanud võlgniku tema pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Võlgnik on olnud

§ 173

lg 1 täitmisel raskelt hooletu ja sellega rikkunud oma kohustusi ning kahjustanud võlausaldaja huve. Kohus oleks pidanud keelduma võlgniku kohustuste vabastamisest. Ringkonnakohus märgib, et füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib

§ 175

lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, 4 lõpetab kohus

§ 175

lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (

§ 175

lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15).

§ 175

lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 175

lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et võlgnik on

§-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud, võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need rikkumised, mis võlgnik paneb toime võlgniku rollis, mitte iseenda usaldusisiku rollis. Käesolevalt ei leia kinnitamist väide, et võlgnik oleks oma kohustusi rikkunud. Võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik pole sissetulekuid vähendanud ega vara varjanud. Kui võlgnikul ka on igakuiseid kohustusi rohkem kui sissetulekuid, ei tähenda see veel, et ta kahjustab tahtlikult võlausaldajaid. Maakohus tuvastas, et peale maksude maha arvamist jääb perele kuus 200 eurot söögi jaoks ja muudeks vajalikeks kulutusteks (riided jalatsid jm). Lisasissetulekud, mis ei ole olnud märkimisväärsed, on kulunud ära nendele kulutustele, mille rahuldamiseks tavasissetulekust ei piisaks. Lisaks on pere ülalpidamiseks võetud sõbralt laenu. Võlausaldaja ei ole maakohtu määrust selles osas vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et sellise sissetulekuga perel on võimalik rahuldada ainult oma miinimumvajadused. Võlgnik on täitnud TsMS § 173 tulenevaid kohustusi oma võimaluste ja võimete piires. Määruskaebuses esitatud väited, et võlgnik oleks saanud tasuda võlausaldajale suuremas ulatuses, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Maakohus on pidanud võlgniku selgitusi töötamise ja töö otsimise osas põhjendatuks ning ringkonnakohus nõustub nendega. Kohus nõustub maakohtu tuvastatuga ka selles osas, et võlgnikule ei saa heita ette töö mitteotsimist Tallinnas, kuna võlgnikul on vaja tagada alaealiste laste järelevalve. Asjaolu, et võlgnikul on tekkis võimalus paar kuud välismaal töötamiseks ei eelda, et võlgnik peaks püsivalt välisaale tööle asuma. Välismaal töötamine on seotud ka riskide ja täiendavate kuludega. Võlgnik kasvatab ka alaealist last ja lapselast. Seega ei ole tegemist reaalse lahendusega. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik on vastuses määruskaebusele mh ka avaldanud, et kui tal oleks võimalik leida tasuvamat tööd selleks, et ei peaks perega elama vaesuse piiril, siis vahetaks ta töökohta. Võlaõigusseaduse § 104 lg 2 kohaselt hõlmab süü hooletust, rasket hooletust ja tahtlust. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma

§ 173

lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas 5 nr 2-08-63521, p 14). Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1121-11, p 12). Seega ei piisa pelgalt hooletust käitumisest ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Maakohus on võlgniku kohustustest vabastamisel leidnud, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi. Sellega on maakohus andnud hinnangu kõikidele süü vormidele. Maakohus võis hinnata erinevaid süüvorme koos neid eristamata. Käesoleval juhul maakohus võlgniku süüd ei tuvastanud ja menetlusosaliste vahel puudus erinevate süü vormide üle ka vaidlus, siis puudus süü vormide eristamiseks ka otsene vajadus. Asjaoludest nähtub ka seda, et enne kohustustest vabastamise otsustamist kuulas kohus ära võlgniku võlausaldajad. Võlausaldajad avaldasid kohtule, et võlgnik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Seetõttu on ka mõistetav maakohtu poolt tahtluse eraldi väljatoomine - maakohus vastas võlausaldajate väidetele. Asjaolu, et kohus on andnud eraldi hinnangu tahtluse osas, ei tähenda, et kohus on muus osas süü vorme jätnud hindamata. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises raskelt süülise käitumise tunnuseid. Maakohus on andnud süü puudumisele õige hinnangu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et maakohus vabastas võlgniku pelgalt see tõttu, et võlgnikul on suures ulatuses võlg tasumata, kuna ta eluase müüdi maha väga madala hinnaga. Maakohus on analüüsinud nõuetekohaselt kõiki kohustustest vabastamise eeldusi ja õigesti leidnud, et võlgnik tuleb vabastada täitmata jäänud kohustustest. Maakohtu ja võlausaldaja hinnangud kinnisvara müügist saadud rahale (kas tegemist on väga madala hinnaga või mitte) ei oma käesoleval juhul asja lahendamisel määravat tähtsust.

§ 175

lg 1 alusel võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus diskretsioonipiire rikkunud. Riigikohus on selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 32-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.

1. Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. 6 Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ning võlausaldaja määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldajate vastuväited ei ole edukad, jäävad võlausaldajate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
2. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik (

§ 175lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing 7