Obsah (7)

§ 121§ 114§ 68§ 65§ 16§ 33§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsembril 2019 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-19-5146 (18922700126) Kohtunik Inna Kirsipuu Merike Erisalu

§ 121

lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma Janar Vaher, isikukood 39009214214, xxx kodanik, emakeel xxx, xxx, xxx, kannab karistust Viru Vanglas, vabanemisjärgne elukoht teadmata, varem kriminaalkorras karistatud: Kaitsja 28.11.2013 Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja poolt

§ 114

p 1 alusel 15 aastat vangistust;

§ 68lg 1 alusel ära kantud eelvangistus 01.10.2012-03.10.2012, s.o 3 päeva.

Kandmisele kuuluv karistus 14 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise algus 11.10.2012. Ärakantud osa seisuga 10.12.2019 on 7 aastat 2 kuud, ärakandmata karistuse osa on 7 aastat 9 kuud 27 päeva Tõkendit ei ole kohaldatud vandeadvokaat Arvo Suuban RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 1, 3, § 311, 312, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2, kohus Süüdistatav O T S U S T A S: Janar Vaher süüdi tunnistada

§ 121lg 1 järgi.

Mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 65

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liita mõistetud vangistusele Pärnu Maakohtu 28.11.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 7 aastat 9 kuud ja 27 päeva vangistust, 1 võrra ning mõista Janar Vaher`ile liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat 3 (kolm) kuud ja 27 (kolmkümmend seitse) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 11.12.2019. Asitõend, 21.09.2018 videosalvestis CD-R plaadil, jätta kriminaalasja materjalide juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. Rahuldada kaitsja vandeadvokaat Arvo Suubani taotlus ja määrata tema poolt Janar Vaherile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 579,60 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 483 eurot, käibemaks 96,60 eurot). Välja mõista Janar Vaherilt riigituludesse menetluskulud: 120 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 649,60 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest (270 eurot eelistung ja 579,60 põhiistung), 810 eurot sundraha. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata kohtukulude 1579,60 eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) jooksul. Menetluskulud tuleb Janar Vaheril tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor Bank nr EE401700017002872300 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700059518 ning selgitus „Janar Vaher 119-5146 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 18.12.2019 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 11.12.2019 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 28.12.2019 juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Janar Vaher on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema olles süüdi mõistetud 28.11.2013 Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja otsusega nr 1-13-1922

§ 114

p 1 alusel kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, pani korduvalt toime kehalise väärkohtlemise, 2 mis seisnes selles, et ründas 21.09.2018 kella 16.00 paiku Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla V hoone V1 osakonna kambris nr xxx laua taga istuvat kaaskinnipeetav T. A.. J.Vaher lõi kannatanut korduvalt rusikatega pähe ja küünarnukiga vastu selga. Saadud löökide tagajärjel kukkus T. A. toolilt põrandale pikali. Janar Vaheri löökide ja nendest põhjustatud kukkumise tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja sai tervisekahjustused – pea vasakpoolse kõrva piirkonnas punetav hematoom mõõtmetega 5x5 cm, vasakpoolse kõrvalesta peal kriimustus ja punetav 1 cm suurune hematoom, vasakus kaenlaaluses piirkonnas kriimustused ja punetavad alad kogumõõtmetega 9x11 cm, keskseljal punetav ala mõõtmetega 8x6 cm, vasakul õlal punetav ala mõõtmetega 10x7 cm ja paremal õlavarrel kolm punetavat ala mõõtmetega 1x5 cm, 1x7 cm ja 0,5x8 cm. Seega pani Janar Vaher toime

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korduva teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Algul näitab kohus kohtuliku arutamise käigus uuritud tõendeid aja annab tõenditele hinnangu, millised tõendid ja mis osas on usaldusväärsed. Samas analüüsib kohus esitatud tõendeid nende kogumis eesmärgiga tuvastada faktiliste asjaolude kogum. Seejärel, tuvastades faktiiste asjaolude kogumi, näitab kohus, milline tegu on toime pandud ja kas selle toimepanija on süüdistatav. Järgmisena annab kohus teole õigusliku hinnangu. Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanud ennast sisuliselt süüdi ja selgitas, et süüdistuses näidatud kuupäeval, 21.09.2018, hommikusel ajal juhtus tal kannatanuga sõnaline konflikt ajalehe lugemise järjekorra teemal, kes omab õigust lugeda ajalehti esimesena, kokkuleppel on see kauem vanglas viibiv kinnipeetav. Nimetatud asjaolusid kinnitas ka kannatanu ülekuulamisel kohtuistungil. Samuti on kohtule esitatud asitõendi vaatlusprotokoll ja vaatluse esemeks olev salvestis. Vaatlusprotokollis fikseeritu kinnitab süüdistatava ja kannatanu ütlusi 21.09.2018 hommikusel ajal süüdistatava ja kannatanu sõnalise kontakti osas. Salvestist ei soovinud ükski menetlusosaline kohtuistungil uurida. Selle sõnalise konflikti osas, mis leidis aset hommikul 21.09.2018, puudub vaidlus. Süüdistatav avaldas, et ta ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda 21.09.2018 kl 16 paiku, nagu on talle süüdistuses ette heidetud. Süüdistatav andis ütlusi, et kannatanuga ta eriti ei suhelnud. Ta ei tea, miks kannatanu andis kohtuistungil ütlusi, et ta lõi kannatanut kambris. 21.09.2018 kl 16 paiku käis ta kambris, kus viibis kannatanu. Süüdistatav sai enne seda teada, et ta viiakse teisse sektorisse. Selles sektoris on ta viibinud 2 ja pool aastat ehk tal tekkisid kõik võimalused sektoris ( sport, suhted) ja kõik oli hästi. Teatis, et viiakse üle teisse sektorisse, oli talle nagu maja põlema panemine. Süüdistatav sai teada, et väidetavalt käis kannatanu süüdistatava peale administratsioonile kaebamas. Süüdistatav astus kambrisse, kus oli kannatanu ja seejärel tuli kambrisse kinnipeetav V. V.. Süüdistatav tahtis küsida, miks kannatanu nii tegi ( kaebas süüdistatava peale). Süüdistatav viibis kambris murdosasekundist. Kannatanul vigastusi ei olnud näha, küll nägu oli punane, kannatanu istus toolil. Kannatanu ei vastanud talle midagi. Ta ei mäleta, kas keegi veel oleks kambris, välja arvatud süüdistatav, kannatanu ja V. V.. V. võttis süüdistatava käest kinni ja ütles, et lähme ära siit, seda sellepärast, et nägi, et süüdistatav tahaks kannatanult vastuseid saada. 3 V. V. nimelist kinnipeetavat süüdistatav tunneb, see on toidujagaja ja viibis samas sektoris. Kambris käimise ajal süüdistatav seal V.ei näinud. Õhtuloenduse ajal esitas K. O. talle küsimuse, kas süüdistatav on teinud midagi kannatanu suhtes. Süüdistatav vastas, et ei ole. 5 päeva hiljem viidi süüdistatav üle, kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kannatanusse suhtumine kaaskinnipeetavate poolt ei olnud hea, keegi ei sallinud teda väga, ta ei olnud mõistlik. Süüdistatav ei tea, mis asjaoludel sai kannatanu temal samal õhtul avastatud kehavigastused. Vastates prokuröri küsimustele, selgitas süüdistatav, et kambrisse võis tulla isikuid koridorist, uksest sisse vaatama, mis toimub, aga konkreetseid nimesid ta ei oska öelda. Kaitse poolt oli tõendiks esitatud tunnistaja A. V. ütlused. Tunnistaja selgitas, et septembris 2019 ei näinud ta süüdistataval ega kannatanul kehavigastusi. Samuti ei tea ta midagi väidetavast konfliktist. Tunnistaja ei ole kellelegi rääkinud süüdistatava ja kannatanu vahelisest tülist. Sai teada uurija käest, kes küsis, mis tüli oli süüdistatava ja kannatanu vahel. Kohus sedastab, et tõend ei anna kohtule vajalikku faktilist informatsiooni, mis läheks vaja kohtuasja lahendamiseks. Tunnistaja sõnul ei kuulnud ega näinud ta midagi asjassepuutuvat. Kaitse poolt on tõendiks esitatud tunnistaja V. V. ütlused. Tunnistaja selgitas, et ta tunneb vangla ajast nii süüdistatavat kui ka kannatanut. Tunnistaja ei ole kogu ajal jooksul näinud vanglas ühtegi tüli kahe kinnipeetava vahel. Ta ei mäleta, et süüdistatava ja kannatanu vahel oleks konflikte esinenud. Tunnistaja kinnitas, et viimane kord, kui ta nägi süüdistatavat vanglas, oli nii, et tunnistaja, süüdistatav ja kannatanu olid koos ühes kambris. See oli kamber, kus kandis karistust toidujagaja ja kannatanu viibis seal tihti. Suhtluse päevakorras oli küsimus, et väidetavalt kannatanu rääkis ametnikele, et ei saa süüdistatavaga läbi ja palus süüdistatav üle viia teisse sektorisse. Süüdistatav oli hämmingus. Süüdistatav küsis, miks ei sobi kokku. Tunnistaja ise tuli kambrisse juhuslikult, järgnes lihtsalt süüdistatavale. Vägivalda kambris ei ole keegi kasutanud kellegi suhtes. Tunnistaja ei mäleta, kuidas läksid kambrist välja. Peale kohtueelse uurimise ülekuulamise protokolli ette näitamist meenus tunnistajale, et lahkusid kambrist koos. Kuupäeva ta mäletab, see oli süüdistatava sünnipäev 21.09.

1. Süüdistataval ega kannatanul ei olnud mingeid kehavigastusi. Tunnistaja ei mäleta, ei oska öelda, kas keegi viibis veel kambris. Prokuröri küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et oli veel ka see probleem, kes esimesena leiab ajalehti. Samuti avaldas tunnistaja, et pärast kambris toimunud vestlust läks süüdistatav asju pakkima ja saatjaga viidi sektorist minema. Ta nägi seda ise. Ta kuulis, et kannatanu sai endale kehavigastusi, tal oli kambrikaaslastega probleemid, tunnistaja ise kehavigastusi ei näinud. Kohtueelsel uurimisel andis tunnistaja ütlusi, et süüdistatav oli endast väljas ( selles osas olid ütlused avaldatud prokuröri taotlusel). Kohtuistungil tunnistaja ei kinnitanud sellist väljendit süüdistatava emotsionaalse seisundi kohta ja selgitas, et süüdistatav oli hämmingus, kurb ja nõutu, et viikse teisse sektorisse üle. Kohus leiab, et sisulist olulist vastuolu kohtueelsel ja kohtulikul arutamisel antud ütlustes ei esine. Mõlemal korral kirjeldas tunnistaja süüdistatava emotsionaalset seisundit, mõlemal korral on tuvastatav, et süüdistatav ei olnud rahulik kannatanu suhtes. Vaidlust ei ole, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis hommikul konflikt ja süüdistatav sai teada, et kannatanu kaebamise pärast 4 viiakse teisse sektorisse. Seega ei ole kohtu arvates nii tähtis välja selgitada, mis sõnadega kirjeldas tunnistaja süüdistatava emotsionaalset seisundit kohtueelsel uurimisel ja kuidas väljendas ennast sama küsimuse kohta kohtus. Selle menetluskäiguga ei ole prokuröril võimalik tunnistaja V. ütluste kvaliteedi kahjustada ega toetada süüdistust sisuliselt. Tunnistaja selgitas, et süüdistatav oli ümber paigutatud, sest kannatanu ütles, et süüdistatav talle ei meeldi. Kannatanu ütleb seda, mida temalt tahetakse, et kannatanul oleks hea elu. Kannatanu arvas, et ta on see, kes ajalehti loeb esimesena. Olemas kokkuleppe, mis järjekorras ajalehti loetakse. Tunnistaja eitab kindlalt, et kambris viibimise ajal pidi ta süüdistatava käest võtma ja kambrist niiviisi lahkuda. Tunnistaja V. ütlused kinnitavad süüdistatava ütlusi, et V. viibis 21.09.2018 kambris ajal, kui süüdistatava ja kannatanu vahel toimus lühike suhtlemine- süüdistatav esitas kannatule küsimuse. Süüdistatav oli meelestatud negatiivselt kannatanu suhtes, sest kannatanu väidetavalt käis süüdistatava peale kaebamas. Tunnistaja kinnitas, et süüdistatav ei ole kannatanu suhtes vägivalda kasutanud. Samas ei kinnitanud tunnistaja süüdistatava ütlust, et V. võttis tema käest kinni ja ütles ja lähme siit ära. Olulistes momentides on süüdistatava ja tunnistaja ütlused omavahel kooskõlas. Seega on kaitse poolt kohtule oma versioon esitatud ja tõendiks on esitatud süüdistatava ja tunnistaja V. ütlused. Kaitse versiooni vastu on süütõendiks esitatud kannatanu A. ütlused. Kohus tuletab menetlusosalistele meelde, et kohtupraktikas on pikaajaliselt aktsepteeritud arusaam, et süüdi tunnistada on võimalik ka ainukese otsese tõendi alusel, milleks võib olla isiku ( kannatanu, tunnistaja) ütlus. Kannatanu ütlus teo toimepanemise ja selle toimepanija isiku kohta on otsene süütõend, mille alusel on võimalik väljakujunenud kohtupraktika kohaselt isik süüdi tunnistada. Seda tingimusel, et tuleb lahendada vastuolusid, ebatäpsusi, kõrvaldada kahtlusi. Kohtul peab olema sel juhul võimalik jõuda tõsikindlalt järeldusele, et tegu on toime pandud ja toimepanija on süüdistatav. Kannatanu kui tõendi allikas peab olema kontrollitud ja tuvastatud tema usaldusväärsus. Kannatanu ütluste analüüsimisel arvestab kohus kõike ütluste usaldusväärsust mõjutada võivaid asjaolusid – motiivid, eluline usutavus, vastuolude puudumine, kooskõla teiste tõenditega. Maakohtu eelöeldut kinnitab konkreetne kohtupraktika. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka ainukesele otsesele tõendile, milleks võib olla isiku ütlus, Riigikohtu lahend 3-1-1-114-13, p 9, kohus peab võimalikuks tuua konkreetne tsitaat: “ Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele….“ 5 Kohtupraktika ei ole selles küsimuses muutunud. Ülalnäidatud seisukohta toetavad jätkuvalt Riigikohtu lahend 3-1-1-104-16 p 10, 06.10.2017 lahend 1-15-10967/38 p
2. Kannatanu andis ütlusi, et ta ei mäleta aega, kuid Viru vanglas viibimise ajal tekkis ta süüdistatavaga konflikt. Valvur andis kannatanule ajalehed lugemiseks, süüdistatav nõudis, et kannatanu annaks algul ajalehti süüdistatavale lugeda. Kannatanu selgitab, et ta andis teada kontaktametnikule, K. P., et seda juhtumit oleks menetlusse võetud. Kannatanu teadis, et võeti otsustus, et süüdistatav viiakse üle teisse sektorisse. Samal päeval pärast lõunat viibis kannatanu kinnipeetav V. V. kambris, vaatas televiisorit, inimesed tulid jalutuskäigult. Kambrisse tuli V. V. ja siis astus kambrisse süüdistatav. Veel üks teisest kambrist kinnipeetav tuli ka kambrisse, ta tuli esimesena, nimi võib olla A. V. ( ristküsitlusel meenus kannatanule V. nimi pärast küsimuse esitamist konkreetse nime osas, eelnevalt nimetas kannatanu seda isikut P. – kohtu märkus). Kannatanu veel ei teadnud, et süüdistatav viikse teisse sektorisse. Süüdistatav ütles talle, et viikse teisse sektorisse. Süüdistatav lõi kannatanut rusikaga selga ja vasakpoolse kõrva taga, ei mäleta ega tea palju kordi. Oli valus. Kannatanu kaitses nägu. V. V. pidi nägema juhtumit, sest istus voodil. Inimesed palusid, et mitte teatada administratsioonile kohe, muidu pannakse sektor kinni. Õhtul loendusel tuli valvur, kes oli juba kursis, viis kannatanu meditsiiniosakonda. Seal vaadeldi ja fikseeriti kehavigastused ära. Olid tehtud ka pildid. V. V. on nimi tuttav, aga ei ütle midagi. Prokurör on tõendina esitanud tunnistaja R. M., valvur, ütlused, mille kohaselt ta mäletab, kuidas süüdistatav küsis ajalehti lugemiseks, tunnistaja aga viis need lugemiseks juba kannatanu A.. Samal päeval, tuli julgeolekuosakonnast teade, et süüdistatav tuleb ümber paigutada. Hiljem sai tunnistaja teada, et süüdistataval oli konflikt teise kinnipeetavaga, mis juhtus, mis konflikt, tunnistaja ei teadnud. Tunnistaja teatas otsustusest süüdistatavale, kellele see ei meeldinud. Samal päeval õhtul loendusel avastas tunnistaja, et kannatanul on kehavigastused. Kehavigastused oli peapiirkonnas ja seljal. Kas ainult punetused või muud kehavigastused ei mäleta. Tunnistaja ei mäleta, millised olid kannatanu selgitused kehavigastuste saamise osas. Kohus märgib, et tunnistaja kinnitas asjaolu, et kannatanul oli õhtul avastatud kehavigastused pea ja seljapiirkonnas, milles ei ole vaidlust. Samuti ühtivad tunnistaja M. ütlused nii süüdistatava kui kannatanu ütluste sisuga, et nende vahel võis olla konflikt ajalehe lugemise järjekorra pärast. Samuti kinnitas tunnistaja asjaolu, milles puudub vaidlus, et samal päeval võeti vastu otsus viia süüdistatav üle teise sektorisse. Rohkem sisulist informatsiooni tunnistaja ütlustes ei ole. Prokuröri esitatud süütõendina tunnistaja K. K. ütlused, medõde vanglas. Tunnistaja luges kohtusaalis ette tema välja antud meditsiinilise tõendi andmed ja lisas, et ta jättis kirja panemata ühe kehavigastuse. Algul ei mäletanud tunnistaja, mille ta jättis õiendisse näitamata. Kohtueelse uurimise ülekuulamisprotokolliga tutvumisel kinnitas tunnistaja, et ta jättis fikseerimata, et kannatanul esines lisaks õiendis märgitule veel kehavigastus kõrva piirkonnas. Vastav meditsiiniline tõend on kriminaalasja materjalides lk 26, millest nähtub, et kannatanul avastati 21.09.2018 kl 20.30 tervisekahjustused. Visuaalselt vasakul õlal punetav ala 10x7 cm, vasakus kaenlaaluses piirkonnas punetavad alad 9x11 cm. Keskseljas 6 punetav ala 8x6 cm. Paremal õlavarrel 3 punetavat ala 1x5 cm, 1x7 cm, 0,5x8 cm. Subjektiivsed kaebused puuduvad, abi ei vaja. Tunnistaja ütlused ja meditsiiniline tõend kinnitavad asjaolu, milles puudub vaidlus, et 21.09.2018 õhtusel ajal avastati kannatanul kehavigastused. Kehavigastuste esinemise osas tunnistaja K.. kinnitas kannatanu, tunnistaja M. ja K. ütlusi veel Süütõendiks on esitatud tunnistaja V. V. ütlused. Tunnistas esitas kohtuistungil kannatanu omast veidi erineva versiooni. Tunnistaja kinnitas, et ta ei näinud kannatanul kehavigastusi. Samuti ei ole ta näinud kunagi süüdistatava ja kannatanu vahelist konflikti. Seega ei kinnitanud tunnistaja kannatanu ütlusi, et tunnistaja V. V. pidi nägema kui süüdistatav lõi teda rusikaga, sest V. väidetavalt istus voodil. Tunnistaja selgitas, et ta teab, et tema äraoleku ajal toimus tema kambris kaklus. Ta ei tea kuupäeva ega aega, aga oli reedel spordipäev. Kannatanu küsis vaadata tunnistaja kambris televiisorit, ta lubas. Selles osas ühtib tunnistaja ütlus kannatanu ütlustega. Kui tunnistaja tuli tagasi kambrisse, istus kannatanu toolil ja vaatas televiisorit. Tunnistaja ainult pani oma jope rippuma ja läks teise kambrisse. Tunnistaja kuulis nagu röökimist ja vaatas välja, tema kambri ees oli palju rahvast. Tunnistaja läks oma kambri juurde ja nägi, kuidas süüdistatav tõmmati kambrist välja. Süüdistatava nägu oli punane. Kambris oli kannatanu, kes istus toolil, veel süüdistatav ja süüdistatava sõber. See sõber võttis süüdistatava käest kinni ja tõmbas ta ukse poole välja. Kohtuistungil olid avaldatud tunnistaja kohtueelse uurimise käigus antud ütlused, mille kohta kinnitas tunnistaja, et süüdistatav sülitas põrandale, mitte kannatanu suunas. Kohus leiab, et selliste detailide täpsustamine kohtuistungil, kes kuhu sülitas, et ole oluline teo toimepanemise, selle toimepanija tuvastamisel, ega tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimisel. Ühtlasi soovib kohus prokuratuuri tähelepanu korduvalt juhtida sellele, et võistleva protsesse eduka läbiviimise valguses ei ole primaarne ega oluline, et tunnistaja kordaks sõna-sõnaliselt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Tunnistaja siiski eitab, et ta oleks viibinud kogu konflikti juures kambris, nagu seda väidab kannatanu. Tunnistaja kinnitas, et kannatanu nägu oli punane ja kõrv ka, kannatanu hoidis kõrvast. Tunnistaja kinnitas, et hiljem räägiti, et süüdistatav peksis kannatanut. A. V. kambris ei viibinud, ta tuli hiljem. Kannatanu ja tunnistaja ütlused ei ühti selles osas, kas tunnistaja nägi pealt süüdistatava ja kannatanu vahel toimunut. Nimelt selgitab tunnistaja, et ta tuli siis, kui kuulis röökimist ja muu rahvas oli tema kambri eest. Alljärgnevalt annab kohus hinnangu kannatanu ja tunnistaja V. ütlustele nende kogumis ja seejärel selgitab ütluste erinevuse kohta. Tunnistaja V. kinnitas, et kannatanu nägu ja kõrv olid punased ja kannatanu hoidis kõrvast. Nimetatud asjaolu ühtib kannatanu ütlustega, et teda löödi ja ta kaitses nägu. Seega, tunnistaja ütlused kinnitavad kaudselt kannatanu ütlusi, et löömine toimuski kinnipeetav V. kambris ajal, kus seal viibis süüdistatav ja süüdistatava sõber ( väga võimalik, et V. V., kes ise ei eita, et ta astus kambrisse koos süüdistatavaga, süüdistatav suhtles kannatanuga, kuid V. eitab vägivalla kasutamist). 7 Tunnistaja ütlused, et kannatanu nägu ja kõrv olid punased, ühtivad tunnistaja K. ütlustega, samuti meditsiinilise tõendiga, millest nähtub, et 21.09.2018kl 20.30 olid kannatanul avastatud kehavigastused, muuhulgas tunnistaja K. kinnitas kohtuistungil, et kannatanu kõrva piirkonnas oli ka kehavigastus. Tunnistaja V. V., kannatanu ütluste ja meditsiinilise tõendi ja tunnistaja K. ütlustega, nende toendite kogumis, on võimalik teha järelduse, et kannatanu ütlused vastavad tõele, et 21.09.2018 kl 16 paiku tunnistaja V. V. kambris lõi süüdistatav kannatanut rusikaga ja tekitas talle füüsilist valu ja süüdistuses kirjeldatud kehavigastused. Punane nägu ja punane kõrv, mis kohtu arvates tähendab vahetult saadud löögi (löökide) visualiseerimist inimeese kehal, oli kannatanul visuaalsaelt tuvastatav siis, kui tunnistaja V. saabus kambrisse ja samal ajal süüdistatav tõmmati käest hoides kambrist ukse poole välja. Järelikult, need kehavigastused ei tekkinud enne seda ( V. nägi kannatanut enne kui lubas vaadata televiisorit oma kambris) ega hiljem, sest kirjeldatud asjaolud ( punane nägu ja punane kõrv ja kannatanu hoidis kõrvast) esinesid tunnistaja V. kambrisse saabumise ajaks. Faktiline vastuolu kannatanu ja tunnistaja V. ütlustes seisneb selles, et kannatanu avaldas, et tunnistaja pidi nägema juhtunut ja löömist ka, sest istus voodil. Tunnistaja seda eitab ja selgitas, et ta ainult pani jope rippuma ja läks teise kambrisse ja tuli tagasi alles röökimise peale. Kohus märgib, et sellist vastuolu ei ole võimalik teiste tõenditega kõrvaldada. Ei ole kohtu arvates võimalik tuvastada, kas tunnistaja jäi kambrisse ja ei julge anda ütlusi vägivalla osas, või siiski tunnistaja tõepoolest lahkust kambrist ja tuli tagasi müra peale. Kohus möönab, et kannatanu võib eksida selles osas (mäluvea esinemine), kas V. jäi kambrisse kogu konflikti kestel, sest juhul, kui kannatanu suhtes käituti agressiivselt ja kasutati vägivalda ja kannatanu püüdis kaitsta nägu, võis ta jätta tähelepanuta, et V. tegelikult lahkus kambrist. Tunnistaja V. üldse eitab, et kambris oleks keegi veel, välja arvatud tema ise süüdistatav ja kannatanu, samuti eitab, ta et oleks mingi röökimine ja palju rahvast kambri ees, nagu seda väidab tunnistaja V.. Ehk V. ütlustega ei ole võimalik kannatanu ja tunnistaja V. ütlusi selles osas kontrollida. Kohtu arvates on kriminaalasja lahendamisel ei ole oluline, et igaühe tunnistaja, igaühe kannatanu ütlused peaksid olema sõnaliselt samasugused. Peamine on kohtu arvates sisuliste vastuolude puudumine või selgus vastuolude esinemise kohta, mille tulemina tekib kohtul veendumus, et teatud vastuolude esinemine ei kahjusta tõendi usaldusväärsust. Kohus märgib, et ei saa mööda minna asjaolust, et tegemist on juhtumiga, mis leidis aset vanglas ja ütluste andjad on kinnipeetavad. Ei saa ignoreerida olukorda, et kinnipeetavad lähtuvad kasvõi osaliselt vanglas kujunenud subkultuurist ( näide, süüdistatav selgitas, et kokkulepitud reegel on see, et ajalehti esimesena loeb see, kes on kauem vanglas istunud, mitte see, kellele valvur need kätte andis). Kohus arvestab sellega, et kinnipeetavad ei ole alati nõus andma ütlusi sellest, mida nad kuulsid või nägid, ja seda subkultuurist lähtuvalt (näiteks mitte sekkuda asjasse, mis sind ei puutu). Kinnipeetavate poolt ütluste andmist, menetlejaga koostööd, ei peeta õigeks käitumiseks, vangla subkultuuri arvestades. Tunnistaja V. ütluste puhul on olulise tähendusega asja lahendamisel siiski see, et võttes neid ütlusi kogumis kannatanu ütlustega ja meditsiinilise tõendiga, võib kohus jõuda järeldusele, et samal päeval 21.09.2018 kl 20.30 avastatud kehavigastused olid kannatanule tekitatud mitte kuskil mujal ja muu isiku poolt, vaid tunnistaja V. kirjeldatud 8 ajal, kui ta jõudis oma kambrisse röökimise peale, nägi kannatanut, kes hoidis kõrvast ja kõrv ja nägu olid punased, ja süüdistatav tõmmati kambrist välja hoides käest. Vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustes, kas tunnistaja nägi kogu sündmuse pealt või selle lõpu, ei ole seega oluline, sest see võib olla seletatav kannatanu võimaliku mäluvea või eksimusega, või sellega, et tunnistaja V. ei julge vangla subkultuurist lähtudes tunnistada, et oli vägivalla kasutamise pealtnägija. Kannatanu andis ütlusi, mille kohaselt oli kehavigastuste tekitajaks süüdistatav. Tunnistaja V. ütlused kinnitavad seda kaudselt. Kannatanu ütlused on elulised usutavad, sest ühtivad sündmuse ajaks teo toimepanemise kohas ( vangla sektor) tekkinud suhete reaalse olukorraga. Nimelt, kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et süüdistataval oli motiiv olla ebarahul kannatanu käitumisega, seega motiiv olla kannatanu suhtes agressiivne, kasutada vägivalda. Süüdistatava puhul on tuvastatud ebameeldiv suhe kannatanusse ajalehtede jagamise teemal. On tuvastatud, et sama päeva hommikul tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel konflikt, mille käigus püüdis süüdistatav selgitada kannatanule, kes vanglas esimesena loeb ajalehti. Ei ole tuvastatud, et kannatanul esineks muu konflikt samal päeval muu isikuga. Samal päeval on kannatanu edastanud informatsiooni juhtumist vangla administratsioonile, mille kinnipeetavate poolt ( süüdistatav ja V.) võeti vastu kui subkultuuri rikkumine – kaebamine. Varasem konflikt ja sellest tulenevalt süüdistatava negatiivne suhtumine kannatanusse on asjaolud, mis annavad täiendava kaalu kohtul tekkivale siseveendumusele, et teo toimepanija on süüdistatav. Süüdistatav ise tunnistas, et kannatanu kaebamine ja sellest tulenev üleviimine teise sektorisse olid need asjad, mille tõttu läks süüdistatav kambrisse kannatanuga asju klaarima. Kokkuvõttes võib kohus tõdeda, et ei ole alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Ka süüdistatav on kohtulikul arutamisel korduvalt avaldanud, et ta ei tea, miks kannatanu osutab temale kui teo toimepanijale. Kohus ka ei ole kohtuliku arutamise tulemina tuvastanud, et kannatanul oleks huvi anda just süüdistatava kohta valeütlusi. Selleks ei ole kriminaalasja pinnal näha ühtki mõistlikku asjaolu. Juhul, kui kannatanut ründaks muu isik teistel asjaoludel, ei ole kohtule esitatud ühtegi argumenti, miks peaks kannatanu osutama süüdistatavale, mitte „tegelikule“ toimepanijale. Kohus leiab, et kannatanu on usaldusväärne tõendi allikas ja tema ütlused vastavad tõele olulises osas, et vägivallategu oli toime pandud süüdistuses näidatud ajal ja kohas ja teo toimepanija on süüdistatav. Ei ole kohtule esitatud tõendeid, mille tõttu oleks kohtul tekkinud kahtlus kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu ütlused ei ole olulises vastuolus tunnistajate V., V. ütlustega. Kaitse on esitanud süüdistatava versiooni tõendamiseks oma tõendid, selle seas on tunnistaja V. V. ütlused, kes kinnitas kohtuistungil, et viibis süüdistatava ja kannatanu suhtlemise juures ja kinnitab, et süüdistatav ei ole kannatanu suhtes vägivalla kasutanud. Seega tunnistaja V. on olulises vastuolus kannatanu ütlustega. Kohtul on tekkinud veendumus, et tunnistaja V. andis kohtuistungil valeütlusi eesmärgiga kaitsta süüdistatavat. Valeütluste sisu seisneb selles, et süüdistatav ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda. Tunnistaja V. selgitas, et süüdistatav oli kambris koos oma sõbraga, kes võttis süüdistatava käest kinni ja tõmbas ta ukse poole välja; samuti nägi tunnistaja, et pärast süüdistatava ja tema sõbra lahkumist oli kannatanul punased nägu ja kõrv, millest kannatanu hoidis. See sõber tunnistaja V. ütlustes on kinnipeetav, kelleks ei saa olla muu isik kui V. V. ( sest on tunnistaja V., V. ja süüdistatava ütlustega on kindlaks 9 tehtud, et kambris viibisid kannatanu, tunnistaja V. V., süüdistatav ja teatud ajal jooksul ka tunnistaja V.). Tunnistaja V., kes on süüdistatava sõber ja kohtu arvates soovib süüdistatavat oma võimaluste piires kaitsta, eitab kindlalt, et ta tõmbas käest hoides süüdistatava ukse poole välja ja et kannatanul oleks näol või kõrva piirkonnas midagi sarnast kehavigastusega - punetus vms. Samas kinnitas neid faktilisi asjaolusid tunnistaja V., kelle puhul ei ole kohtul alust kahelda, et ta oleks huvitatud anda ütlusi kas süüdistatava või kannatanu kasuks. Tuginedes kannatanu ja tunnistaja V. ütlustele, samuti tunnistaja K. ja meditsiinilisele tõendile, leiab kohus tõendatuks, et: 21.09.2018 kella 16.00 paiku Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla V hoone V1 osakonna kambris nr x lõi süüdistatav kannatanu T. A. korduvalt rusikatega pähe ja selja piirkonda, tekitades kannatanule tervisekahjustused ja valu – pea vasakpoolse kõrva piirkonnas punetav hematoom mõõtmetega 5x5 cm, vasakpoolse kõrvalesta peal kriimustus ja punetav 1 cm suurune hematoom, vasakus kaenlaaluses piirkonnas kriimustused ja punetavad alad kogumõõtmetega 9x11 cm, keskseljal punetav ala mõõtmetega 8x6 cm, vasakul õlal punetav ala mõõtmetega 10x7 cm ja paremal õlavarrel kolm punetavat ala mõõtmetega 1x5 cm, 1x7 cm ja 0,5x8 cm.

§ 16

lg 3 alusel paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et süüdistatav tegutses teo toimepanemisel otsese tahtlusega kannatanule tervisekahjustuse ja valu tekitamisele. Lüües rusikaga korduvalt pea ja selja piirkonda teadis süüdistatav, et ta teostab kuriteokoosseisule vastava asjaolu ehk tekitab tervisekahjustust ja valu kannatanule. Kõrvaltvaataja seisukohalt on igaühele teada, et korduv rusikaga löömine pea piirkonda kahjustab suure tõenäosusega tervist ja tekitab isikule valu. Kohus leiab, et süüdistatav tahtis tekitada kannatanule valu ja tervisekahjustust, sest lõi kannatanut korduvalt ja lahkus kambrist alles siis, kui tunnistaja V. haaras ta käest kinni ja tõmbas ukse poole. Seega pani Janar Vaher toime

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korduva teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Kehalise väärkohtlemise kvalifitseerimine korduvuse tunnusel,

§ 121

lg 2 p 3 alusel Prokuratuur leiab, et isiku tegu tuleb kvalifitseerida korduvuse tunnusel, sest ta on varasemalt nimelt

1. aastal süüdi mõistetud mõrva eest, mis on igal juhul vägivallategu. Prokurör toetub apellatsioonikohtu seisukohale Sulimovi kriminaalasjas 116-
2. Kaitsja arvates moodustab

§ 121

järgi kvalifitseeritava vägivallateo korduvuse isiku poolt varasem

§ 121järgi ettenähtud süüteo toimepanemine.

Algul märgib kohus prokuröri seisukoha sõnastusele, et

§ 121

lg 2 p 3 näeb siiski ette korduvusena teo varasema toimepanemise, mitte varasema karistuse mingi teo eest. Seega tuleks süüdistuses sel juhul näidata, millist tegu prokurör silmas peab, mitte piirduda varasema karistatuse mainimisega. Käesolevas süüdistuses ei olegi võimalik tuvastada millist varasema kohtuotsusega tuvastatud tegu peab prokurör käesoleva teo korduvuse aluseks. 10 Järgmiseks jääb maakohus siiski karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes avaldatud seisukoha juurde, et igaühe vägivallakomponendiga teo varasem toimepanemine ei anna automaatselt korduvuse tunnust

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Maakohtu jaoks on aktsepteeritav kommenteeritud väljaandes (Juura, 2012) lk 386-387 põhjendatud õigusringkondades tunnustatud seisukoht, et „korduvana tuleks käsitada kõiki süütegusid, mis ründavad sama õigushüve samal viisil, kuid erineva intensiivsusega“. Kommenteeritud väljaandes on väljendatud seisukoht, et tapmine, seksuaalkuritegu, vabadusevastane kuritegu ei anna korduvust, „sest need ründavad põhihüvena teist õigushüve“. Maakohus pooldab väljendatud seisukohta ja omalt poolt leiab, et korduvuse tunnuse sisestamisel ei tohi hakata seda laiendama piiramatult valimatult kuritegudele, mille objektiivne pilt võib sisaldada vähemalt väliselt vägivallateo akte. Kohus jääb seisukohale, et isiku tegu tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi.

Kohus leiab, et puuduvad

1. peatüki
2. jaos nimetatud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kohus on arvamusel, et süüdistatav on talle etteheidetud kuritegudes süüdi

§ 33

mõttes, sest ta on vähemalt 14-aastane ja puuduvad alused kahelda tema süüdivuses, ehk isik on süüdiv. KARISTUS

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvist. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki tegude toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-58-13 p.7 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sama otsuse p.8 selgitatakse, et lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas on arvestatavad ka muid karistust mõjutada võivaid asjaolusid. Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka 11 üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Süüdistatav pani toime

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kohus ei ole tuvastanud isiku karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on keskmine.

Süüdistatavale etteheidetud kuriteo puhul on tegemist teise astme kuriteoga, mis on oma olemuselt vägivaldne, millega rikutakse kannatanu kehaline puutumatus. Kuriteo tagajärjel ei tekkinud kannatanul tõsisemaid tagajärge. Kannatanul ei tekkinud kestvat tervisekahjustus, samuti ei olnud valu tundmine pikalt kestnud. Tegemist on antud juhul üheepisoodilise kuriteoga, ühe kannatanuga. See vähendab isiku süüd. Kohus arvestab, et isik on varasemalt kriminaalkorras karistatud – 2013. a mõrva eest pikaajalise vangistusega. Taas isikuvastase kuriteo toimepanemine annab kohtule aluse arvata, et isik võib olla agressiivne ja ka edaspidigi toime panna isikuvastaseid kuritegusid. Väärteokorras ei ole isik karistatud. Kohus leiab, et rahaline karistus ei sobi isikule karistuse eesmärke silmas pidades. Isik kannab pikaajalist karistust, 15 aastat vangistust, isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Vanglas viibimise ajal pani ta taas isikuvastase, kuigi teise astme kuriteo toime. Kohus kaaluks tõsiselt rahalise karistuse mõistmist, peamiselt võttes arvesse isiku resotsialiseerimise võimalusi tulevikus ( vangistuse suurendamine olukorras, kui juba mõistetud karistus on niigi väga pikk), seda aga olukorras, kui isik oleks oma käitumise hukka mõistnud ja väljendanud kahetsust. See annaks kohtule aluse põhjendatud ootusele, et isik saab aru, et agressiivne käitumine, vägivalla kasutamine on vale käitumine ja seda tuleb välistada, hoidudes uute kuritegude toimepanemisest. Sel juhul oleks karistuse eesmärk täidetav rahalise karistusega. Kuna isik, kes on juba varasemalt karistatud raske isikuvastase kuriteo eest pikaajalise vangistusega, ega näidanud üles kordagi vähimatki kahetsust ega pea oma käitumist ebaõigeks, ei pea kohus põhjendatuks kohaldada isikule kergemat karistuse liiki – rahalist karistust. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb karistada

§ 121lg 1 järgi vangistusega 6 kuud, mis on sanktsiooni keskmine määr.

Selline karistuse määr vastab süü suurusele ja süüdistatava isikule. Kuna isik on toime pannud kuriteo karistuse kandmise ajal ehk pärast kohtuotsust kuid enne karistuse ärakandmist, on tegemist

§ 65

lg 2 järgi ettenähtud olukorraga, mille tõttu tuleb isikule mõista liitkaristus varasemalt mõistetud karistuse ärakandmata osa ja käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistuse (6 kuud vangistust) liitmise teel. Ärakandmata kakristuse osa alates 11.12.2019 on 7 aastat 9 kuud 27 päeva. Liitkakristuseks alates 11.12.2019 on 8 aastat 3 kuud 27 päeva vangistust. ASITÕEND 12 Asitõendina on kohtule esitatud CD-R plaadil olev videosalvestis, mille uurimist ei ole ükski menetluse pool taotlenud. Asitõend tuleb jätta kriminaalasja juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. MENETLUSKULUD Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4,9 on kuludeks kaitsjatasu, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus on teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab kulusid süüdistatav ise. Teise astme kuriteo puhul on sundraha 810 eurot. Kohus leiab, et süüdistatavalt tuleb välja mõista riigituludesse menetluskulud: 649,60 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest (270 eurot eelistung ja 579,60 põhiistung), 120 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 810 eurot sundraha. Kokku 1579,60 eurot. Süüdistatavale tuleb lubada menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul. KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ehk menetluskulude summa vähendamiseks ja sellest osa riigi kanda jätmiseks ei näe kohus käesoleval ajal ühtegi alust. Kogusumma 1579,60 eurot ei ole liiga suur, et takistada isiku resotsialiseerimist. Isikule on lubatud tasuda kulud osade kaupa maksimaalselt seadusega lubatud tähtaja, 1 aasta, jooksul. Isik viibib vanglas, kus isik on kohustatud töötama, kui ta on tööle määratud. Seega võivad ka vangistuse ajal isikul tekkida sissetulekud. Kohus leiab, et menetluskulude kandmine ei koorma süüdistatavat ebaproportsionaalselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 27.01.2020 otsusega. 13