← Eesti

2-20-5002/11

Obsah (9)§ 371§ 477§ 663§ 667§ 466§ 217§ 219§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 15. mai 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-5002 Tsivi

) § 371 lg 1 p 5 alusel menetlusse võtmast.

  1. Avaldaja esitas
  2. aprillil 2020 menetluse taastamise avalduse, milles palus võtta avalduse otsustusõiguse saamiseks alaealise lapse esindamiseks tsiviilasjas nr 2-17-13555 menetlusse, kuna selle menetlusse mittevõtmise alused on ära langenud. Maakohus käsitles menetlusdokumenti määruskaebusena. MAAKOHTU MÄÄRUS
  3. Harju Maakohus võttis
  4. aprilli
  5. a määrusega määruskaebuse menetlusse ja tühistas oma
  6. aprilli
  7. a määruse. Sama määrusega keeldus maakohus avalduse menetlusse võtmisest teisel alusel, s.o

§ 371

lg 2 p 2 alusel (koosmõjus

§ 477lg-ga 1).

Maakohus leidis, et esitatud avaldusega otsustusõiguse saamiseks lapse esindamiseks tsiviilasjas nr 2-17-13555 ei ole võimalik avaldaja taotletavat eesmärki saavutada, mistõttu tuleb selle menetlemisest keelduda. Avalduse asjaoludest nähtuvalt on vanematel tsiviilasjas nr 2-17-13555 vastandlikud huvid, seega ei saa vanemad last ühiselt esindada. Kohus ei saa hinnata praeguse tsiviilasja raames, kumb vanem kaitseks lapse huve tsiviilasjas nr 2-17-13555 paremini. Kohus peab lähtuma lapse huvidest ning lapse huve kaitseks kõige paremini neutraalne kolmas isik, mistõttu on maakohtu hinnangul vajalik tsiviilasjas nr 2-17-13555 lapsele erieestkostja määramine, kellel puudub isiklik huvi lõpplahendi osas. MÄÄRUSKAEBUS

  1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja avalduse menetlusse võtta. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult avalduse otsustusõiguse saamiseks lapse esindamiseks tsiviilasjas nr 2-17-13555 menetlusse võtmata, ei selgitanud ega põhjendanud, miks lapse huvidest tulenevalt on vajadus määrata erieestkostja. Avaldaja põhjendas perekonnaseaduse (PKS) § 119 kohaselt, et vanemad ei ole tsiviilasjas nr 2-17-13555 lapse esindamise küsimuses kokkuleppele jõudnud ja lapse huvides on, kui tsiviilasjas esindab teda avaldaja. PKS § 209 praegusel juhul ei kohaldu. Tsiviilasjas nr 2-17-13555 on esitatud hagi testamendi vaidlustamiseks ja tühistamiseks, mitte pärandi valitsemisega seonduvate küsimuste lahendamiseks.
  2. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus

§ 667lg 2 alusel vaidlustatud osas tühistada.

Kuna ringkonnakohus ei saa otsustada avalduse maakohtu menetlusse võtmise üle, tuleb avaldus otsustusõiguse saamiseks lapse esindamiseks tsiviilasjas nr 2-17-13555 saata samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. 8. Praegusel juhul on avaldaja vaidlustanud määruskaebuse osas, millega maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 p 2 alusel (resolutsiooni p 3).

Muus osas on maakohtu määrus jõustunud (

§ 466lg 3).

9. Kolleegium nõustub avaldaja seisukohaga, et maakohtul ei olnud

§ 371

lg 2 p 2 järgi alust avalduse menetlusse võtmisest keelduda.

§ 371

lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu, ning et selle sätte kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid (vt nt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12 ja selles viidatud kohtupraktika). See kohaldub ka hagita menetluses (

§ 477lg 1).

Maakohus leidis avalduses toodud asjaoludel ekslikult, et avaldust ei saa PKS § 119 alusel rahuldada, sest tsiviilasjas nr 2-17-13555 tuleb lapsele määrata PKS § 209 järgi erieestkostja.

§ 217

lg 3 sätestab, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus tema seaduslik esindaja. PKS § 120 lg 1 esimese lause kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja. PKS § 122 lg-s 1 on sätestatud konkreetsed juhud, mil vanema hooldusõigus 2

(3)ei kehti ja ta ei saa last esindada, sh kohtumenetluses (vt Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas 2-19-13540, p 13.2). Praegusel juhul ei ole vanemate esindusõigus kohtumenetluses PKS § 209 järgi välistatud, sest esindamist võimaldavad toimingud ei ole sellised, mida kumbki vanematest teha ei saa. Ka ei ole lapse huvide kaitseks tsiviilasjas nr 2-17-13555 määratud

§ 219alusel esindajat.

Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse PKS § 119 järgi ühele vanemale. See, kas ema suudab oma lapse huve tsiviilasjas nr 2-17-13555 kaitsta, on sisuline hinnang, mille saab anda asja sisulisel lahendamisel menetlusosaliste väiteid hinnates. Eelnevat arvestades ei ole tegemist õiguslikult perspektiivitu avaldusega otsustusõiguse saamiseks lapse esindamiseks tsiviilasjas nr 2-17-13555. 10. Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus

§ 173

lg 1 esimese lause mõttes, jaotatakse menetluskulud avalduse lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest. 11.

§ 696lg 1 alusel ei ole määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.