Obsah (4)

§ 177§ 108§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-685 Otsuse kuupäev 14. aprill 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Ander Sagadi kaebus Viru Vangla 22.01.2019.a kä

) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

1. Käesolevas kohtuasjas on vaidluse all see, kas vastustaja õiguspäraselt pikendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati algselt seoses sellega, et kaebaja lõi kaaskinnipeetavat, s.o lähtudes ohust teistele isikutele ja vangla julgeolekule. Nende kohaldamise jätkamise üle otsustamisel tuli vastustajal kindlaks teha, kas see oht endiselt esineb või on ära langenud. Kohtul tuleb kaebuse lahendamiseks kontrollida, kas vastustaja lähtus eelnimetatud hinnangu andmisel ehk vaidlustatud käskkirja andmisel kohastest asjaoludest ja kas vastustaja on teinud määrava tähendusega kaalumisvigu. Vastustaja tõi arvesse võetavate asjaoludena välja kaks pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist aset leidnud juhtumit: esiteks 20.12.2018 toimunud vestlus inspektorkontaktisikuga ja teiseks 10.01.2019.a juhtum meditsiiniõega. Vastustaja põhjendas nende juhtumitega oma hinnangut, et kaebaja on endiselt ohtlik kaaskinnipeetavatele ning lisaks on ilmnenud ka oht vanglaametnikele.
2. 10.01.2019.a juhtumi kohta on meditsiiniõde A. Jahi oma ettekandes (tl 21) öelnud järgmist. Õde viis kaebaja kambris läbi üksuse õe plaanilist vastuvõttu. Kaebaja oli algusest peale negatiivselt meelestatud, hakkas end ise oma väidetega närvi ajama, esitas pretensioone meditsiiniosakonnale, avaldas pahameelt vanglaametnike tegevuse suhtes. Kaebaja ei lasknud õel midagi vahele rääkida või põhjendada. Mõni minut peale vastuvõtu algust läks kaebaja endast välja, karjus, kasutas ähvardavaid ja ebatsensuurseid väljendeid. Õde tundis kaebaja käitumise tõttu hirmu ja lahkus kambrist. Pärast seda kaebaja rahunes ja soovis vastuvõttu jätkata. Õde viis vastuvõtu lõpule koos valvuriga kambri uksel seistes. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti leidnud, et eeltoodud juhtum on täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise otsustamisel asjasse puutuv. Vastustaja on selle juhtumi põhjal õigesti järeldanud, et kaebajast tulenevat ohtu ei saanud pidada möödunuks. Juhtum näitas, et kaebaja võib kaotada enesevalitsemise, kui ta leiab, et vanglaametnikud või meditsiinitöötajad on olnud tema suhtes ebaõiglased või hoolimatud. Vanglas töötav meditsiiniõde on eeldatavalt harjunud kinnipeetavatega ja ei tunne ennast ohustatuna igast väikesest intsidendist või ebatsensuursest keelekasutusest. See, et õde tundis ennast ohustatuna ja väljus kambrist, näitab seda, et kaebaja käitumine oli ähvardav ja õde tundis ennast ohustatuna. 3
3. Samaväärset tähendust ei saaks iseseisvalt omistada 20.12.2018.a juhtumile. Juhtumi kirjelduse (tl 44) põhjal vestles kaebaja inspektor-kontaktisik K. Külaotsaga ning teemaks oli kaebajale koostatud iseloomustus. K. Külaotsa sõnul avaldas kaebaja rahulolematust inspektorkontaktisik M. Saare tegevusega, halvustas teda mitmel moel ning ütles muuhulgas järgmist: „Mul on häbi seda öelda, aga ma tapan ta ära ja närin kõri läbi, et äkki vangla siis saab aru“. Kaebaja käitumine oli sealjuures rahulik, ilma kõrgendatud hääletoonita. Kohtu hinnangul ei saaks selle juhtumi põhjal üksi teha järeldust, et kaebaja võib olla jätkuvalt ohtlik kaaskinnipeetavatele või vanglaametnikele. Erinevalt otsuse punktis 8 kirjeldatud juhtumist jäi kaebaja rahulikuks, ei kõrgendanud häält ning võimalik reaalne oht kellegi elule või tervisele ei nähtunud kaebaja kehakeelest või muudest juhtumi asjaoludest. 20.12.2018.a juhtumit ei ole vastustaja aga arvesse võtnud eraldiseisvana, vaid vaidlustatud käskkiri käsitleb mõlemat juhtumit koosmõjus. Selles kontekstis on 20.12.2018.a juhtumi arvesse võtmine kohane.
4. Kokkuvõttes on vastustaja õigesti hinnanud olukorda ning teinud järelduse, et kaebajast lähtuvat ohtu ei saa pidada möödunuks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei ole küsimus selles, kas poolte vahel esinenud erimeelsustes ja vaidlustes oli õigus kaebajal või vastustajal või kas kaebajat on provotseeritud. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamisel tuli vastustajal prognoosida, kas kaebaja on võimeline igas olukorras, sh talle ebasoodsas olukorras või tema provotseerimise korral säilitama rahu ja hoiduma füüsilise jõu kasutamisest. 10.01.2019.a juhtum näitas vastupidi, et kaebaja võib kaotada enesevalitsemise suheldes isikuga, kes enamuses tema probleemides üldse asjasse ei puutu, ning käituda viisil, millest see isik tunneb ennast ohustatuna. See aga tähendabki, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus ei ole ära langenud.
5. Kaebaja väitel ei ole 20.12.2018 ja 10.01.2019.a juhtumeid kajastatud õigesti. Kaebaja pühendab oma vastuväidetes põhitähelepanu 20.12.2018.a juhtumile (vestlus inspektorkontaktisikuga). 20.12.2018.a juhtumi asjaolud kuulusid vaidluse eseme hulka ka kohtuasjas 3-19-530, kus kaebaja vaidlustas seoses selle juhtumiga talle määratud distsiplinaarkaristust (Viru Vangla 21.01.2019.a käskkirja nr 6-3/45-1). Kohus jättis kaebuse rahuldamata ning kohtuotsus on jõustunud. Kohus tegi kindlaks, et juhtum toimus vastustaja kirjeldatud viisil.

§ 177lg 1 alusel ei saa pooled selle asjaolu üle enam vaielda.

Meditsiiniõe ettekande puhul on kaebaja vaides küll märkinud, et juhtum sellisena ei toimunud, kuid ei ole välja toonud, ammugi tõendanud või usutavaks muutnud, mis siis tema väitel tegelikult juhtus. Samuti väidab kaebaja, et vanglaametnikel on põhjust tunda tema vastu vaenu, kuid ei ole selgitanud, miks peaks kaebajasse halvasti suhtuma meditsiiniõde. Sel juhul tuleb asja lahendamisel lähtuda sellest, et juhtum toimus vastustaja kirjeldatud viisil. Kaebaja tugineb ka sellele, et ettekannet ei oleks tohtinud kasutada, kuna juhtumi põhjal algatatud distsiplinaarmenetlus ei olnud veel lõppenud. Kuid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei oma tähtsust see, kas nende kohaldamise tinginud juhtum on üldse käsitletav distsipliinirikkumisena. Nagu eespool öeldud, kohaldatakse neid abinõusid preventiivsel eesmärgil ning kõigi sel ajal kättesaadavate andmete põhjal tehakse otsus selle kohta, kas on täidetud VangS § 69 lg 1 kohaldamise eeldused. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla õiguspärane ka siis, kui nende kohaldamise aluseks olnud asjaolud hiljem kinnitust ei leia. Kohtu hinnangul oli vastustajal vaidlustatud käskkirja andmise ajal õigus lähtuda sellest, et meditsiiniõe ettekanne kajastas juhtunut õigesti, ning selle põhjal otsustada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamine. 4

1. Kaebaja väitel ei oleks talle tohtinud kohaldada üksikvangistust, kuna ta viibis eraldatud lukustatud kambris kokku kuus kuud ning üldiselt teadaolevalt on üksikvangistusel kahjulik mõju tervisele. Esiteks on see kaebaja väide üldsõnaline ja ebamäärane. Kaebaja ei ole esile toonud, milles seisnevad tema tervisehäired, mille tõttu oleks üksikvangistust tulnud pidada tema tervist sedavõrd ohustavaks, et vastustaja oleks pidanud kaaluma muid abinõusid kaebajast lähtuva ohu ärahoidmiseks. Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid välja toonud ka tema ärakuulamisel haldusmenetluses (tl 19) või vastustajale esitatud vaides (tl 14-16). Teiseks leiab kohus, et kuna täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel eesmärgil, praegusel juhul teistele kinnipeetavaid ja vanglaametnikke ähvardava ohu ärahoidmiseks, siis ei ole erinevalt kartserikaristuse täitmisele pööramisest enamasti võimalik jätta neid abinõusid kohaldamata põhjendusel, et kinnipeetav on juba viibinud pikka aega üksikvangistuses. Täiendavate julgeolekuabinõude mõju leevendamise ja alternatiivsete abinõude otsimise kaalumine võib osutuda vajalikuks, kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ohustab kinnipeetava terviseseisundi tõttu tema elu ja tervist samavõrd, kui nende kohaldamata jätmine ohustaks teiste isikute elu ja tervist. Nagu eespool öeldud, ei ole kaebaja selliseid asjaolusid enda puhul esile toonud. Ka Riigikohus ütles kaebaja viidatud 04.06.2018.a otsuses asjas 3-15-2943 küll seda, et nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on käsitletav üksikvangistusena, kuid ka seda, et täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid.
2. Kokkuvõttes on vastustaja piisavalt välja selgitanud otsustamisel tähtsust omavad asjaolud ja ei ole teinud kaalutlusõiguse teostamisel vigu, mis võinuks tingida vale otsuse tegemise. Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused 14.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, vaid teatas kohtule, et tal ei ole menetluskulusid, mille väljanõudmist kaebajalt ta taotleks (tl 43 pöördel). Kohus jätab

§ 109lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.

15.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 5