Obsah (6)

§ 120§ 266§ 274§ 64§ 65§ 69

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.aprill 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-26 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Iiv

§ 120

lg 1,

§ 266

lg 2 p 1,

§ 274lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 18.

märtsi 2020 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Janek Jakki kaitsja adv. Eve Jundas Süüdistatav Janek Jakk (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Eve Jundas Aarne Pruus Prokurör RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus

1. märtsist 2020 Janek Jaki suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroo Legalia vandeadvokaat Eve Jundase poolt Janek Jakile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 97,20 eurot. Välja mõista Janek Jakilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 97,20 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Janek Jakile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil 1 kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu
2. märtsi 2020 otsusega tunnistati Janek Jakk süüdi

§ 266

lg 2 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust,

§ 274

lg 2 p 4 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 120lg 1 järgi mõisteti J.

Jakk õigeks.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõisteti vangistus 1 aasta ja 6 kuud.

§ 65lg 2 alusel suurendati karistust Pärnu Maakohtu 10.

juuni 2019.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, 6 kuu ja 27 päeva vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 20. oktoober 2019.a. XX lähenemiskeelu kohaldamise taotlus jäeti läbi vaatamata. J. Jakk mõisteti

§ 266lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et tema 20.

oktoobril 2019.a kella 17.10 ajal tungis eluruumi valdaja tahte vastaselt YY korterisse. J.Jakk lõhkus XXX asuva korteri välisukse piida ja luku ning jõuga ust lahti kangutades tungis korterivaldaja, oma endise elukaaslase YY tahte vastaselt, korterisse, kus viibisid ka J. Jaki ja YY ühised alaealised lapsed ning nende 1 aasta 8 kuu vanune lapselaps. YY üritas J. Jakki korterist jõuga välja lükata, kuid see ei õnnestunud. J. Jakk esialgu korterist ei lahkunud, vaid tegi seda alles pärast seda, kui oli kõik korteri toad üle vaadanud. See käitumine oli süüdistuse kohaselt kvalifitseeritud ebaseaduslikult korteri valdaja nõude täitmata jätmisena, kuna korteri valdaja nõudis korterist lahkumist. Maakohus leidis, et kohtuliku arutamise käigus ei leidnud tõendamist, et J. Jakk oleks jätnud valdaja poolt esitatud lahkumise nõude ebaseaduslikult täitmata. Kannatanu oli J. Jaki korterisse tungimise ajal uksest eemal. Peale süüdistatava korteris ringiliikumist toimus rüselus ja süüdistatav lahkus, olles korteris alla minuti. Seega on tõendamist leidnud pigem asjaolu, et kannatanul õnnestus J. Jakk korterist välja lükata. Ka süüdistatava sõnul lahkus ta peale seda, kui kannatanu tal lahkuda käskis.

§ 274lg 2 p 4 järgi mõisteti J.

Jakk süüdi selles, et tema keeldus

1. oktoobril
2. a kella 20.30-20.52 ajal, XXX, allumast politseiametnike seaduslikele korraldustele.
3. oktoobril 2019.a kella 21.30 ajal ei allunud J. Jakk politseiametniku JJ seaduslikule korraldusele avada korteriuks ning reageeris politsei korraldusele ebatsensuurse sõimuga. Politsei poolt kohale kutsutud päästeameti töötajad kangutasid kella 20.50 ajal lahti XXX asuva korteri ukse, misjärel J.Juurik avas korteriukse. Politseiametnikud JJ ja EP andsid korteri koridoris, neist kahe meetri kaugusel seisvale J. Jakile korralduse maha panna paremas käes olev nuga. Vaatamata mõlema politseiametniku korduvatele korraldustele nuga maha panna, J. Jakk seda ei teinud. EP hoiatas J. Jakki korduvalt, et juhul, kui ta nuga maha ei pane, siis kasutatakse tema suhtes elektrišokirelva (taserit). J. Jakk korraldustele ei allunud, 2 tema kehakeel oli agressiivne, ta tõstis noaga käe ülesse ja ütles „Ei, lähen surmani“, misjärel liikus politseiametnike suunas. J. Jakk kasutas politseiametnike ründamisel nuga, mis on käsitletav relvana, tema tegevuse tulemusena tajusid politseiametnikud vahetut ohtu oma elule ja tervisele ning J. Jaki ründe tõrjumiseks oli EP sunnitud kasutama tema suhtes taserit, milleks andis politseile õiguse KorS § 80 lg 2 p
4. J. Jakk tegi ründava liigutuse politseitöötajate suunas, tema ülestõstetud käes oli nuga, ründe momendil oli J. Jakk mõne sammu kaugusel politseiametnikest JJ-st ning EP-st ja abipolitseinik JM-st, mistõttu oli neil alust karta ja uskuda, et J. Jakk soovib neid reaalselt ka noaga lüüa ning nad tajusid vahetut ohtu elule ja tervisele. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Eve Jundas taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist J. Jakki süüdimõistmises

§ 266

lg 2 p 1 ja

§ 274lg 2 p 4 järgi ja palub teha uus otsus, millega mõista J.

Jakk süüdistuses

266 lg 2 p 1 ja § 274 lg 2 p 4 järgi õigeks. Alternatiivselt taotleb apellant vähendada J. Jakile maakohtu poolt mõistetud karistuse määra, asendades vangistuse näol mõistetud karistuse

§ 69kohaselt ühiskondlikult kasuliku tööga.

esitatud Apellant leiab, et süüdistus

266 lg 2 p 1 järgi ei ole tõendamist leidnud. J. Jakk soovis külastada alaealisi lapsi. Ka enne oli ta seda teinud ja suhted kannatanuga olid normaalsed. Kannatanu ei olnud Janek Jaki telefonikõnedele vastanud. J. Jakk tunnistas, et tõmbas korteri ust liiga kõvasti, mille tagajärjel uks purunes. Kui ta sai aru, et kannatanu teda korteis näha ei soovi, lahkus koheselt. Korteris oli ta alla minuti. On ilmne, et J. Jaki sooviks ei olnud omavoliline sissetung. Kannatanu YY ei olnud sõnaselgelt väljendanud, et ta Janek Jaki ebakaine oleku tõttu lapsi vaatama ei lase. Maakohus on õigesti leidnud vastupidiselt esitatud süüdistusele, et J. Jakk lahkus koheselt, kui kannatanu seda nõudis. 30. Oktoobri 2019.a. asitõendi vaatlusprotokoll/SS telefonikõne salvestis/tõendab J. Jaki väiteid, et tema sooviks oli külastada lapsi. Sisenemisel tõmbas ukse jõuga lahti, vigastas ust. J. Jakk süüdistas kannatanut, kes ei lubanud tal normaalselt lastega suhelda. Põhiline jutt SS-ga oli lastest. Telefonikõnest (kuulatud kohtuistungil) ei jäänud muljet, et J. Jakk oli tugevalt purjus, kõne oli rahulik, tunduvalt vaiksem kui SSl. Üleelamisest tingituna tarvitas ta pärast kodus alkoholi, millest oli tingitud hiljem fikseeritud joove. Enne laste külastamist oli J. Jakk joonud minimaalselt õlu. Eelkirjeldatud olukorda ja tõendeid arvestades oleks J. Jaki tegevus käsitletav väärteona. J. Jaki süüdistuses

§ 274lg 2 p 4 järgi on maakohus kõik kahtlustused tõlgendanud J.

Jaki kahjuks. J. Jakk ei ole esitatud süüdistuses end süüdi tunnistanud. Lahkunud koju pärast kannatanu YY korteris käimist ja telefonikõnet SS-ga, ei olnud J. Jakk endale teadvustanud, et teda võidakse kahtlustada kuriteo toimepanemises. Ta jõi kodus mõned õlled, oli väga endast väljas ja närviline, kuna ei saanud normaalselt suhelda lastega. Ta oli lastest alati hoolinud ja neid toetanud, mida kinnitas kohtuistungil ka kannatanu YY. Suhtlemist politseiga ta täpselt ei mäleta, seda tingituna ka hilisemast Taseri kasutamisest tema suhtes. J. Jakk ei mäletanud, et tal oli nuga käes, et ta on noaga kellegi suunas viibanud. J. Jakk väitis kindlalt, et tal puudus tahtlus kedagi noaga lüüa. Lõpuni, surmani minemise all mõtles kindlasti 3 iseennast. J. Jakk ei mäleta isegi Taseri kasutamist tema suhtes, sündmused on seoses tekitatud vigastustega ähmased. Kõik asjaosalised kohtuistungil kinnitasid, et J. Jakil on olnud probleeme tervisega, on esinenud enesetapu mõtteid. J. Jakk kinnitas seda ka ise kohtuistungil, nõustus pöörduma arstide poole. J. Jaki tervislikust seisundist olid eriti teadlikud kannatanud XX, YY ja JJ politseitöötajana, samuti tunnistaja SS. Sellise teadmise juures võinuks 20. oktoobril 2019.a. J. Jakile läheneda teisiti, teda rahulikumalt mõjutades. Enne J. Jaki elukohta minekut, ei arvestatud olukorda tervikuna, kuigi oldi teadmisel, et J. Jakk võib käituda ettearvamatult. Samuti ei arvestatud Taseri kasutamisel selle mõju J. Jaki tervisele. Rohkem läbimõeldud ja rahumeelsema lähenemise korral poleks ilmselt kriitilist situatsiooni tekkinud. Eeltooduga arvestamata jätmine lõi olukorra, et võinuks kaasneda rasked tagajärjed, eelkõige J. Jakile endale. Eelkõige oleks vaja arvestada, et kahtlustused ei olnud sellised, et vajanuks 20. oktoobril 2019.a. kohest kahtlustatavana kinnipidamist. Eelkõige kahtlustus

§ 266lg 2 p 1 järgi, millist tuleks käsitleda väärteona.

J. Jakk väidab kindlalt, et politseitöötajatel puudus reaalne alus kartmiseks ja ohu tajumiseks nende elule ja tervisele. J. Jakk palub alternatiivselt, et temale võiks viimase võimalusena mõista karistuse vangistuse näol sellises määras , milline võimaldaks karistuse

§ 69kohaselt asendada üldkasuliku tööga.

Maakohus ei arvestanud küllaldaselt asjaoludega, millised eelnäidatud karistuse mõistmise võimaldanuks. J. Jakk on küll varem kohtulikult karistatud, kuid karistust vangistuse näol pole varem kandnud. Kannatanud ei taotlenud J. Jaki karistamist karistusega vangistuse näol, pidasid rohkem vajalikuks ravile pöördumist. Maakohus ei arvestanud, et J. Jaki näol on tegemist nõrga isiksusega, kellel oli tekkinud tõeline soov end ravida, elukorraldust muuta ja normaalset elu elada. J. Jakk ei olnud pikemaid perioode alkoholi tarvitanud, on töötanud Soomes ja abistanud kannatanut YY ja alaealisi lapsi rahaliselt. J. Jakk oli jõudnud 2020.a. märtsikuuks arusaamisele, et ilma kõrvalabita, ilma psühhiaatri poole pöördumiseta ja kindla ravita ta iseseisvalt eluga toime ei tule. Ta oli kindlalt otsustanud psühhiaatrite abiga uut elu alustada. Sellist võimalust psühhiaatrite abiga inimest aidata pidasid võimalikuks ka kannatanud. Ta on 47 aastat vana ja sooviks tulevikus korralikult elada ja töötada. Senini pole ta kahjuks suutnud oma muresid õigesti lahendada, nüüd aga on plaaninud teha tõsise elumuutuse. Kõik kuriteod on J. Jakk pannud toime alkoholijoobes. J Jaki ülalpidamisel on alaealised lapsed, keda on vajalik materiaalselt abistada. J. Jakk töötas kuni vahistamiseni Soomes E OÜ-s, kus oleks võimalik ka edaspidi töötada. Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli 2020 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
2. aprillini
3. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör. Prokurör nõustub maakohtu seisukohtadega ja leiab, et selle tühistamiseks puudub alus. Palub jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, maakohtu otsusega, apellatsiooniga ja prokuröri seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. 4 Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Need seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu, mõistetud karistuse ning tõendite usaldusväärsuse osas. Maakohtu otsuse põhjendustega on täielikult ümber lükatud apellatsiooni kaitseväited, millised olid maakohtule juba esitatud ning apellatsioonis korratakse neid taaskord. Omalt poolt märgib kohtukolleegium vaid järgmist. Asjaolu, et J. Jakk väidab kindlalt, et politseitöötajatel puudus reaalne alus kartmiseks ja ohu tajumiseks nende elule ja tervisele, ei ole asjaolu, mis mõjutaks tema käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut

§ 274lg 2 p 4 järgi.

Maakohus on oma otsuses esitanud põhjalikult kõik selle kuriteosündmuse asjaolud ning teinud nende põhjal ka ainuõige järelduse, et süüdistatav ähvardas politseitöötajaid noaga. Maakohus selgitas, et J. Jakk tegi ründava liigutuse politseitöötajate suunas, tema ülestõstetud käes oli nuga, ründe momendil oli J. Jakk mõne sammu kaugusel politseiametnikest JJ-st ning EP-st ja abipolitseinik JM-st, mistõttu oli neil alust karta ja uskuda, et J. Jakk soovib neid reaalselt ka noaga lüüa ning nad tajusid vahetut ohtu elule ja tervisele. Kohtukolleegium selgitab, et Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna. Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte. Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Süüdistatava agressiivne käitumine on piisavaks, et teha järeldus selles, et tema eesmärgiks oli tekitada kannatanutes hirmu. Oluline on, et kannatanul tekib arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui 5 ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Kohtukolleegiumi seisukohast on arutataval juhul ähvardamine ka lõpule viidud e kannatanutes on tekitatud hirmutunne ja maakohus on ka piisavalt põhjendanud seda, miks peab kannatanutel hirmutunde tekkimist usutavaks. Süüdistatav väljendas kogu oma käitumisega tõsiseltvõetavat ähvardust kannatanute suhtes. Tema ähvardused olid konkreetselt kannatanutele suunatud, ta oli agressiivselt meelestatud, tal oli nuga, mis oli n-ö löögivalmis asendis e ülestõstetud käes ning tema väljaütlemine oli selline, mis tähendas seda, et tal ei ole kaotada midagi. Seega oli ähvarduse sisu üheselt mõistetav ja selle sisuks oli ähvardus kannatanute elu ja tervist kahjustada. Mis puudutab apellatsiooni alternatiivset taotlust e taotlust kergendada süüdistatavale mõistetud karistust, et see ei ületaks 2 aastat ja seejärel asendada vangistus üldkasuliku tööga, siis kohtukolleegiumi hinnangul ei esine aluseid maakohtu poolt mõistetud üksikkaristuste vähendamiseks ja sellega seoses ka nii ühe otsusega mitme kuriteo eest mõistetud liitkaristuse ja kahe otsuse järgi mõistetud liitkaristuse vähendamiseks. Nimelt, maakohus on süüdistatavale üksikkaristusi mõistes hinnanud mõlemas kuriteos tema süüd keskmisest väiksemaks ja seetõttu mõistnud ka üksikkaristused alla sanktsiooni keskmäära ning vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud liitkaristus kõige kergemat karistuste liitmise põhimõtet kohaldades e kergem karistus on loetud kaetuks raskemaga. Lähtudes seadusest e sellest, et eelmise otsusega mõistetud ärakandmata osa kuulub liitmisele täies ulatuses, puudub ka seaduslik alus rääkida vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga e karistuste summa ületab kahte aastat. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 18. märtsist 2020.a muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Eve Jundas on esitanud taotlused hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 90 minutit, mille eest on tasu 97,20 (käibemaks 16,20 eurot). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. /allkirjastatud digitaalselt/ 6