4-19-5386/37

4-19-5386 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar
2. a Tallinn Väärteoasja number 4-19-5386 (2670,19,005162) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Oliver Kruuda kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi III vanemuurija Kersti Reilent 02.10.2019 otsusele nr 2670,19,005162 Oliver Kruuda karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Aime Kask, Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupp III. Menetlusalune isik: Oliver Kruuda, ik: 36702272721, elukoht: xxx Kaitsja: Indrek Sirk, Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, Tallinn, Harju maakond RESOLUTSIOON
3. Rahuldada Oliver Kruuda kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi III vanemuurija Kersti Reilent 02.10.2019 otsusele nr 2670,19,005162 Oliver Kruuda karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks osaliselt.
4. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi III vanemuurija Kersti Reilent 02.10.2019 otsus nr 2670,19,005162 Oliver Kruuda karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks osaliselt, s.o määratud karistuse määra osas.
5. Teha tühistatud osas uus otsus, kergendades kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistust ning mõista Oliver Kruudale LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 7 (seitse) kuuks. Muus osas jätta vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.
6. Käesoleva otsusega mõistetud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 7-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7-kuulise tähtaja möödumisel. 1
7. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
8. Asitõend: 2 CD plaati videosalvestusega, mis asuvad väärteotoimikus, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel toimiku juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 12.02.
9. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 13.03.
10. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 14.03.
11. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi III vanemuurija Kersti Reilent 02.10.2019 otsusega nr 2670,19,005162 karistati Oliver Kruudat LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks, selles, et Oliver Kruuda 04.09.2019 kella 17:57 ajal Tallinn-Pärnu-Ikla 69 kilomeetril (Rapla maakond, Märjamaa vald) juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 170 +/-10 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 70 km/h ning rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 04.09.2019 koostas patrullpolitseinik X X talle väärteoprotokolli kiiruseületamise eest. Tema jaoks oli esitatud süüdistus selgelt ebaõiglane. Ta tunnistas küll teataval määral kiiruseületamist ja kahetseb seda, kuid 170 km/h ta kindlasti ei sõitnud. Tema kaitsja Indrek Sirk esitas vastulause, kus põhjendas, miks on selline mõõtmine ebausaldusväärne. Politsei otsuses ei ole sõnagi, miks advokaadi põhjendused on ebaõiged. Soovib asja arutamist Harju Maakohtus ja otsuse tühistamist. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja, et käis Pärnus ühte asja lahendamas, mõned päevad enne oli matusebüroo süütamine seal ja samal territooriumil on hoonestus, sinna on ka 9 korda politseid välja kutsutud, pole kunagi ühtegi rüüstajat leitud. Kõik esimese, teise, kolmanda korruse aknad tuli tugevalt kinni lüüa, et enam ei oleks võimalik sinna sisse minna ja töömehed seal töötasid. Jäi tagasi tulekuga hilja peale, oli Tallinnas vaja olla ka teatud kindlaks kellaajaks ja kuna ka videotest on näha, et tee, ilm olid absoluutselt suurepärased, kuiv, päike paistis isegi sellel hetkel veel, mitte päris tagant aga nagu pool külje pealt tagant, ei pimestanud absoluutselt mitte midagi, tee oli tühi ja sirge. Möönab, et arvatavasti sõitis kiiremini kui 90 km/h, vaadates neid videosid ja vaadates vastutulevaid autosid ja võrreldes seda ka tema autoga, nagu ei tähelda sellist kahekordset kiiruse suurust. Kuna sõidab kaks kätt rooli peal ja jälgib teed, ei tegele muude tegevustega ja ka kuna ilma prillideta tablood ei näe, prillidega nagu näeb, aga prillid on kaugele vaatamiseks kehvad, siis on viimase aja harjumus tekkinud niimoodi, et autokellasid kogu aeg nagu ei vaata aga ei ütle seda, et kiirus oli 90 km/h, kindlasti oli natukene kiirem, kui palju, täpselt ei oska öelda. Ka kui politseiauto vastu sõidab, et siis ei hakka vaatama neid tabloosid, terve Eesti autondus on kiiruse võtmisest ja politseiautode vastu sõitmisest ääretult stressirohke, siis paratamatult kohe pannakse jalg piduri peale ja kohe pidurdatakse. Kui märkas, et politseiauto lülitas sisse värvilised tuled, et siis sai kohe aru, et tahetakse temaga 2 vestelda ja peatas koheselt ise tee ääres. Arvab, et oli peatanud tee ääres enne kui politseil õnnestus peatada, otsis ka kohta, et saaks suure tee pealt piisavalt ära. Suured autod tulevad Tallinna ja Pärnu poolt, luuakse päris liiklusohtlik olukord tee ääres seismisel. Arvab, et kõik autojuhid sõidavad oma tunnetuse järgi, need autojuhid, kes tegelikult jälgivad kogu aeg seda kiirusemõõdikut, et sinna läheb nagu liiga palju tähelepanu. Väga paljud sõidavad cruisiga, mis tähendab seda, et Eesti teedel on küllaltki ohtlik cruisiga sõita, sest enamus autodel ei ole peal seda automaatset pidurdust ja siis käib selles suhtes kiiruse otsimine. Valdavalt sõidab sellises nagu oma heas mugavuses oma heas tähelepanus. Kui vaadata seda teeolu, puhas, kuiv ja valge, siis see kiirus võis olla selline 110, 120, võib olla isegi kuni 130-ni, midagi taolist. Ei vaata kogu aeg tablood kui sõidab, ka täna ja homme ei vaata sellepärast, et see häirib, rohkem on vaja vaadata vastutulevat liiklust, enda ette, enda taha, et ise kellelegi ette ei jääks, kaasa arvatud metsloomad. Juhtimisõigus on alates 1987-
12. Seda, kas juhtimisõigust on ära võetud, täpselt ei mäleta, mäletab, et on olnud periood, kus ise kindlalt ei ole autoga sõitnud, aga ei oska seda öelda, kas see oli juhtimisõiguse ära võtmine, pigem on olnud kui et ei ole olnud. Kiiruse ületamise osas on niimoodi, et Tammsaare teelt Isku juurest või sealt piimakombinaadi juurest veereb auto alla, mäest alla minek ja seal oli 70 märk ja siis pandi sinna järsku 50 ja siis oldi seal suure kambaga all bensiinijaama juures vastas, kui 50 märk pandi, siis tõesti ei õpi märke pähe linnas, kus, mis on, ei vahi kogu aeg märke. Praegu on liikluses kehv situatsioon, et väljas on pime, autodel on kõik uued tuled, maatrikstuled ja led tuled ja need vanad liiklusmärgid peegeldavad nende uute suurte võimsate tuledega autojuhile vastu. On sõitnud 33 aastat, vanasti sõitis 150 - 200 000 km aastas, elu on niipalju nagu kaitsnud, ei ole kraavi sõitnud ega kellelegi otsa. Seaduse järgi kehtib 90 km, suveajal on Pärnu tee peal 100 km/h ja siiamaani on korrakaitse töötajad tolereerinud sellist 110ga sõitu, ca 20 km üle, kuna see radar, auto spidomeeter ja tegelik kiirus erinevad omavahel sõltuvalt autost 4-6 km/h, kui täpselt 90-ga sõidad, siis kiirus tuleb 85-86, see on liikluses takistus. Kuna seda 110 on tolereeritud ja väga austab seda, et on tolereeritud, siis soov oleks, et kui selline liikumiskiirus oleks selline 110 ja seda tolereeritakse, et siis on kõik liikluses nagu rahul. Kuna tee oli täiesti tühi, ei olnud ees, ei olnud taga, ei tulnud vastu mitte ühtegi autot ja kui politseiauto vähendas kiirust ja pani sisse need värvilised tuled, siis sai aru, et tahetakse vestelda temaga ja koheselt peatus paremal tee ääres, otsis siis tee pealt maha sõidu koha, kus saaks auto rohkem tee pealt ära parkida. Luges Liiklusseadust ja maanteeametis ka arutati, kui jälgida neid paragrahve, siis § 201 ütleb, et kui ei ole üldse juhilubasid ja sõidad autoga, siis saad maksimum karistuse 200 trahviühikut ja kui sa oled 30 aastat sõitnud ja siis sul võetakse load ära tegelikult mingisuguse hooletu eksimuse pärast, siis sa saad 300 trahviühikut. See ei ole proportsionaalne, kes ei ole autokoolis käinud, kes ei oska sõita, siis ta saab vähem trahvi kui see, kes tõesti viib ema haiglasse või last kooli. Kui paragrahve pidi edasi minna, siis § 221 on punase fooritulega üle sõitmine ja liiklusohtliku olukorra tekitamise eest on see karistus väiksem kui temale pandud kiiruse ületamise eest ja siis § 227, kui neid siit vaadata kuni jõuab sinnamaani, et § 238, kui bussijuht ja trammijuht loovad liiklusohtliku olukorra, bussis on 70 inimest sees ja tramm on ka rahvast täis, siis nende karistus on 100 päevamäära, tema paragrahv on praegu 300 päevamäära. Mis on täiesti naljakas, § 237, on korraldatud liiklusõnnetus, põgeneb sealt liiklusõnnetusest ära ja jätab kannatanu tee peale, ei teavita sellest kellelegi ja siis ka sanktsioon on täpselt samasugune, mis tema sõitis üksinda tee peal, päike paistis, tee oli kuiv, kogemust on, kaks kätt rooli juures, ei näppinud ei Stalkerit, ei näppinud mobiiltelefoni, vaid liikus järgmist ülesannet täitma ja siis otsis koha, kus saaks peatada tee ääres. Vaadates seda liiklusseadust, siis tegelikult seisis autoga täpselt risttee peal, kus tuli väike tee suure tee peale, kus oli katkendlik joon, tähendab, et sealt võis välja sõita aga nüüd seadus ütleb, et risttee peal, ka risttee läheduses ei tohi seista. Kõik koos vaatasid seda videot, siis tegelikult oli see konkreetne liiklusseaduse rikkumine, seisis konkreetselt tegelikult keset ristteed. Aga see kõigile sobis, et täpselt kuidas hr advokaat ütles, et ega selles kõige paremat ja puhast tõde ei ole ja kui Riigikogu infotunnist on öeldud ka see, et kõik, kellel on load, on 65% need, on tegelikult KarS osas saanud karistada. Rask, kes oli Riigikohtu esimees, ütles, et juhul kui see seadus ikkagi selline on, et terve Riigikogu ja terve riik on saanud karistada, et siis võib olla peaks seadust vaatama, seadusele otsa vaatama. See karistus on nagu hullunud kihutajale, kellel on vana BMW siledate rehvidega, ilma piduriteta ja ta sõidab politsei 3 eest ära või, et ta sõidab kuskil Võrtsjärve ääres või Saadjärve ääres, kus need kõige rumalamad liiklusõnnetused siin aegade jooksul juhtunud on. Kui sellise sirge tee peal nagu politseitöötaja vaatab, on kontroll selle kiiruse üle, kontroll on selle auto üle, ei ole mingisugust kõikumist, nagu rumalust ei käi asjaga kaasas, siis võib-olla võiks see karistus olla pehmem. Nagu advokaat ütles, et möönab kiiremat sõitmist kui seadus lubab, siis praegu peab juba möönma seda, et parkis auto tee ääres valesti aga kuna seal tee ääres oli pidev joon, kus ei oleks tohtinud üldse seista. Seadus ütleb veel niimoodi, et ei tohigi autot peatada, kus on keeruline olukord ja see lõik sellel maanteel oli selles suhtes kitsas, et kui seal seisavad 2 autot tee ääres ja 2 veokit tulevad kumbki nagu 90-ga, siis see on uuele autojuhile nagu väljakutse, et ta seal ennast mugavalt tunneks. Kõik tegid natukene nagu rikkumisi, austab politseitööd ja ütles ka selles protokollis ja ütles ka seal autos, et suhtumine oli väga professionaalne ja väga viisakas ja ei heida mitte kellelegi mitte midagi ette. Et võib olla see, miks siin on, ongi see, et kui ollakse sellises situatsioonis, et aetakse nagu väga peenikeselt seda viimastki seaduse märget taga. Arutakse seda korra koos, kas sellel on nagu mõtet, kus loob rohkem väärtust ja kui selle juurde ikkagi jäädakse, et punktuaalselt seda aetakse, siis aetagu seda punktuaalselt. Tunnistaja X X selgitas, et töötab patrullpolitseinikuna, enne seda oli piirivalvur ja süsteemis on olnud alates
13. aasta maist, liiklusjärelevalvega puutub kokku 6 aastat või rohkem. Kiirusemõõtmise pädevus on olemas, millal toimus, ei mäleta, pakub kas 2010,
14. Kiiruse mõõtmisega puutub kokku igapäevaselt.
15. septembri juhtumist mäletab väga hästi. Oli koos välijuht X. On Pärnu maakonnas aga kuna oli tööülesannete tõttu vaja üks isik toimetada Harju patrulli, siis olid oma piirkonnast kaugemal, Pärnumaalt läksid Raplamaale. Sõitsid Pärnu poole, kiirusemõõtja on aluse peal, kumbki seda käes ei hoia. On pult, see on ka aluse peal, juhi käeulatuses. Mõõtmise ajal vajutati puldi nuppusid. Juht kasutas seda. Teel oli loomulikult teisi sõidukeid ka, aga see moment, kui märkasid seda sõidukit ekraanil, et tuleb suurem kiirus, siis tuli mööda neist üks sõiduk ja siis tuli antud sõiduk, mille kiirust mõõdeti, kiirus sai lukustatud peale selle ühe vastu tuleva sõiduki möödumist. Seadmel on doppleri signaal alati sisse lülitatud aga ta on kõige väiksemas helis, et vähem müra oleks. Kui päev otsa oled seal sõidukis, seda müra on niigi palju, kui päev otsa seal pip-pip-pip käib, lõpuks hakkab ajude peale, oli keeratud ühe peale. Siis on kuulda küll, aga ta ei häiri seda kõike muud olemist. See sõidumürast üle ei kosta, ta on nagu taustaks. Teda kuuleb tavaliselt siis, kui on vaiksem aeg, ega väga sellele ei keskendugi sellele doppleri signaalile, jälgivad nagunii seda ekraani. Võib küll olla, et ei kuulnudki seda signaali, nende jaoks on tähtsam see näidik, sest seaduse muudatus võeti vastu, et see doppleri signaal tegelikult ei peagi sees olema, see lihtalt iseloomustab selle auto liikumiskiirust, kui auto sõidab ühtlaselt, siis on doppleri signaal ühtlane, kui auto hakkab sõitma koha pealt ära, kiirendama, siis ta järjest valjeneb, vastupidi, kui ta võtab ennast maha, siis jääb ka see signaal vaiksemaks ja kui tekib, et seal on mingisuguseid asju vahel, segajaid tuleb vahele, üks auto tuleb, teine läheb mööda, et näeb parasjagu seda, siis ta nagu katkeb vahepeal. Signaal ei tohi katkendlik olla. Lihtsalt ei kuulnudki seda signaali. Siis ei märgi seda, kas on kuulnud või ei ole, kiirusemõõteprotokollil on olemas koht, et kas doppleri signaali kasutati, kui teda ei kuulnud, siis ei saagi seda märkida, et on teda kuulnud ühtlasena või katkendlikuna. Siis saab kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kirjutada, et ei kasutatud näiteks, kui teda ei kuulnud, siis ei kasutanud teda, ei saa ju kirjutada, et kuulis, et ta oli ühtlane, kui ei kuulnud. Mõõdetud auto oli suuremat sorti maastikuauto. Tume džiip oli, Range Rover, ei ütle, et õieti mäletab. Sõiduki andmed fikseeriti menetlusdokumentides, kõigepealt nägi seda autot, nägi kui ta mööda tuli, fikseeris sõiduki numbri, sisestas selle Apollosse. Esimese korraga valesti, sest läks keeramiseks ja siis sisestas uuesti. Ta on märgitud väärteoprotokolli peal ja tunnistaja ülekuulamises on ta olemas. Sõiduki peatamiseks peatusid tee ääres, tõmbasid kõrvale, vilkurid peale, tegid tagasipöörde, andsid peatamismärguande sinise-punase vilkuriga, aga härra juba nägi, et tulid talle vastu ja panid vilkurid põlema, vist sellepärast ta ise jäi juba tee äärde seisma. Seda kui kaugele ta jäi või kui kiiresti seisma jäi, ei oska praegu kommenteerida. Siis kui mõõtsid, siis liikus sõiduk ühtlase kiirusega, aga silmaga ei oska kiirust mõõta, ei oska ütelda. Jälgis rohkem numbrit, kiirust ei jälginud. Kui oli seda autot märganud, olid kiiruse fikseerinud, siis hakkas jälgima seda, et mis on sõiduki registreerimisnumber. 4 Vaatas auto numbrit, mitte ei jälginud, kas ta pidurdab või mida ta seal teeb. Need asjad käivad nii kiiresti, et kõike ei jõuagi jälgida, kas liigub samasuguse kiirusega või vähendab kiirust, keskendud ühele asjale ja ei saa kõike jälgida, mis seal toimub. Mõõturil on erinevad aknad, lukustub see, jääb sinna ette ja ongi, lukustub nende kiirus ja lukustub ka vastutuleva sõiduki kiirus. Nupule vajutamise helisignaali funktsioon oli välja lülitatud. On olemas funktsioon, et kui nupule vajutad, siis aparaat teeb ka piiksu, et nüüd ta tegi mingisuguse järgmise funktsiooni näiteks lülitus sisse, hakkas mõõtma, fikseeris kiiruse. Piiksu küll ei kuulnud, kui õigesti mäletab, ei olnud kasutuses. Päris kõik helisignaalid ei ole välja lülitatud. Doppler on tavaliselt sees ja rohkem ei olegi. Kaasas oli üks kiirusemõõtja. Ei tea menetlusaluse isiku auto seisma jäämisest sellepärast, et istus kõrvalistmel, kõike ei näe, mis toimub. Olid bussiga, buss on suht suur, sealt mitte midagi muud läbi ei näe, sõiduautost vaatad selja tahagi kasvõi, kuhu see auto läheb aga bussist ei näe sealt kõrvalistmelt suurt midagi. Tegid tagasipöörde, aga ei mäleta kas see auto liikus või seisis, aga seisma ta igal juhul jäi, kas ta oli siis juba seisma jäänud või ta jäi just parasjagu seisma, tõesti ei oska öelda. Politseisõidukis on pardakaamera, see töötab kogu aeg, lindistab pidevalt ja siis lindistab üle. Seal on kindlasti kellaaeg, kiiruseid ei tea, millegipärast teine kord on, teine kord ei ole, see on juba SMITi teema. Kui avastavad, et jälle ei ole, siis lähevad jälle SMITi ja lasevad vaadata, neid ise ei programmeeri. Kiirusemõõturi kasutamise protokolli koostas X omakäeliselt. Tema ise koostas väärteoprotokolli. Mis kellajal see kiiruse mõõtmine või sõitmine toimus, peast ei oska öelda. Kiirusemõõtja on ühe antenniga, mõõdab ainult ettepoole. See oleneb täiesti sõidukitest, kas pardakaamerast on näha ka kiirusemõõtur või mitte. Bussis sellist võimalust ei ole sellepärast, et seda kiirusemõõtjat ei ole lihtsalt võimalik paigutada sellise koha peale, kus see pardakaameras oleks näha, aga enamus sõidukitel Superbidel, millel on kahe antenniga kiirusmõõturid ja tabloo, sellel on tabloo pandud niimoodi, et see kaamerasse on näha. Kaamera on üleval peegli juures klaasi küljes, sellel bussil on seal vilkurite paneel, kiirusemõõtja on pandud teise koha peale. Salvestise pealt kiirusemõõtja seadet ei paista, ta peegeldab seal, peegeldus on näha, keskel. Kiirusemõõteseade on kaamera all. Igapäevaselt ei ole seal autos. Videokaamera peaks olema enam-vähem kiirusemõõteseadmele lähemal kui kõrvalistmel või juhiistmel olev politseinik. Siin salvestisel praegu signaali küll ei kuulnud, kõik see müra oli nii suur. Ei tea kas reaalselt autosse istudes oli müra väiksem, ei oska seda ütelda, võib-olla kuulis, võib-olla ei kuulnud, selles mõttes tegelikult ju tööl ta on, palju sa teda kuuled, see oleneb täiesti olukorrast. Salvestuse esimese minuti
16. sekundi peal on tema käsi selle kiirusemõõteseadme juures, pani selle kiirusemõõturi tööle. Sealt nupust lülitas sisse ja sealt saab vahetada neid erinevaid asju, puldist saab mõõta, mõõtis X Pani. Pardakaamera funktsioone muuta ei saa. Videosalvestuse vasakul üleval nurgas peaks olema GPS andmed. Alumiste andmete kohta ei tea. Isegi ei tea, milline kaamera seal parasjagu on, erinevates autodes on erinevad kaamerad. Sõidukites on Apollo ja siis veel raadiojaam, mis näitab nende asukohta kaardil, raadiojaamade järgi nad saavad täpselt jälgida kus käivad ja mis teevad. Näit 0 km/h peaks tegelikult olema patrullauto kiirus, see kiirus, millega nad sõidavad, kuupäev on õige aga kellaaeg on täiesti vale, need kaamerad tahetakse hästi aga tuleb välja nagu alati. Kaamera kohta ei oska kommenteerida. Tunnistaja X x selgitas, et
17. september kella 6 paiku Tallinn-Pärnu-Ikla mnt Märjamaa lähedal
18. kilomeetril fikseeris sõiduki sõidukiiruseks 170 km/h, mis liikus Tallinna suunas, peatasid sõiduki ja vormistasid protokolli juhile. Juht, kellele väärteoprotokoll koostati, viibib saalis, Oliver Kruuda. Töötab Pärnu politseijaoskonna patrulltalituses välijuhina, s.t koordineerib teiste patrullide tööd, juhendab neid, samas teostab ka ise liiklusjärelevalvet, lahendab väljakutseid. Käisid teisele patrullile ühte sundtoodavat üle andmas, tagasiteel Pärnusse teostasid ühtlasi liiklusjärelevalvet ja siis tuvastasidki kiiruse ületaja. Kiirusemõõteseade oli teadlikult sisse lülitatud, et mõõta sõidukite kiirust, sisse lülitas paariline X X. Stalkeri puhul näevad Stalkeri tablood mõlemad, nii juht kui sõitja. Fikseerisid Stalkeriga selle kiiruse, vajutades Stalkeri puldist lukku ja siis vormistasid kiirusemõõturi kasutamise protokolli. Xga koos kahekesi teostasid liiklusjärelevalvet, tema ise vajutas. Puldist vajutas kiiruse lukku, protokolli vormistas ise, selle kiirusemõõturi, üldmenetluse protokolli vormistas paariline. Pult on põhimõtteliselt kahe vahel armatuuril, seda parasjagu vajutavad mõlemad. Politseiauto liikus 5 90 ringis, natukene väiksema kiirusega, tema ise juhtis politseiautot. Juhtimise ajal vajutas, kuna see Stalker jääb vaatevälja nagu armatuuril näidikud samamoodi, siis see ei sega juhtimist. Näit tekkis Stalkeri ekraanile, püsis seal, vajutasid nuppu, visuaalselt oli näha, sõiduk tuleb kiiremini. Jälgis Stalkeri ekraanil, vastu tulevat autot ja veendus, et näit tuli, lisaks jälgis peegleid, armatuuri näidikuid, kõike ümbritsevat nagu politseinikud ikka. Erinevus Stalkeri vaatamisel telefoni vaatamisest on selles, et ei pea pilku teelt tõstma, näeb ikkagi teed samal ajal, kui telefoni peab vaatama, siis suunab pilgu telefonile. Suunas pilgu Stalkerile, aga kui vaatab sõidusuunas, on Stalker ees klaasi juures, siis näebki kahte korraga. Ei leia, et see juhtimist segaks. Doppleri signaal oli sisse lülitatud, aga kõige vaiksema peal, seda ei pruugi sealt videosalvestuselt kuulda olla. Kui auto seisab, siis kuuleb seda, sõidu ajal ei pruugi kuulda, kui müra on suur. Jääb vastuse võlgu, kas tol hetkel seda kuulis või ei kuulnud, sellest on aega möödas, ei suuda seda mäletada. Kas videosalvestiselt kuuleb, jääb vastuse võlgu, arstlikus kontrollis käib, kuulmine on korras, aga teinekord ei kuule ka raadiojaama hästi, kui müra on suur, selliseid asju võib juhtuda. Sisse lülitamisel kontrollib, kas on või ei ole, kas aparaat vastab tingimustele, siis veenduvadki. Alati ei pruugi kuulda, aga veendub visuaalselt, mida see Stalker näitab, veendub, et ei ole segavaid faktoreid, mis võiks tema tööd häirida. Antud sündmuse korral ei saa väita, et kuulis, ei mäleta seda. Mõõdetud sõiduk lähenes ühtlaselt ja tunduvalt kiiremini teiste sõidukitega võrreldes. Visuaalselt oli näha, et liigub kiiremini, ka eelnevate aastate kogemus on natukene aidanud sellele kaasa, et aru saada, mis liigub kiiremini, mis mitte. Selle auto kaugus oli mingi pool kilomeetrit, võib olla natukene rohkem. Kui kaugel oli siis kui kiiruse fikseeris, ei oska öelda, seda on videosalvestusest võib olla parem vaadata. Sõiduki peatamine oli punase-sinise vilkuriga, sõidukijuht, nähes neid, võttis ise hoo maha, keeras auto ringi, peatas. Millal vilkuri tööle pani, ei julge täpselt momenti öelda, kas sel hetkel, kui ta juba oli neist möödas või ei olnud, aga ilmselgelt oli aru saada, et juht sai ise ka aru, et temaga tahetakse tegeleda ja jäi ise seisma. Sõiduk võis sel hetkel juba seista, kui ringi keeras ja talle järgi jõudis. Siis ta seisis ise, aga et juht aru saaks, olid sinised-punased vilkurid peal. Sinised läksid tööle kindlasti ümber pööramise ajal juba, kuna maanteel on ohtlik seal pöörata. Kui ümber pööras, oli see sõiduk politseisõiduki taga. Eeldab, et kui juht nägi neid, enne neid hakkas aeglustama. Ei ütle seda täpset hetke, millal vilkuri pani, aga ilmselgelt oli aru saada, et juht sai aru, et ta midagi valesti tegi, võttis ise hoo maha, siis keeras auto ringi, andis sinise-punasega märku, et tuleb seista. Sõiduk jäi seisma suhteliselt lähedal. Vahemaa oli vastav mõõdetud kiirusele. Video lõpuks oli kiirus mõõdetud. Kiirusemõõteseadme lülitas sisse paariline kui parklast välja keerasid. Seda oli peegelpildist ka näha. Seal on on-off nupp, mida tuleb vajutada, et ta tööle läheks, aga ei fikseerinud seda heli küll praegu ära. Kiiruse fikseerimise hetke võis jutu järgi aru saada ja mäletab seda sündmust lihtsalt, kui see auto tuli, nägi kiirust, vajutas lukku, mis hetkel täpselt, ei suuda selle video pealt küll öelda, see on lihtsalt iseloomutav materjal, see isik, see auto olid selle tee peal, selles kohas, see ei olegi kiiruse mõõtmisega otseselt seotud. Automaatselt on see doppler ühe peale pandud, see helitugevus, sisse lülitad, ta ongi, ei kuulnud praegu siit heli. Arvan, et oli kuulda, kui suur müra seal patrullbussis oli. Kaamera on tagavaatepeegli juures, kui õieti mäletab. Seda võib järeldada siit ka, kus ta enam-vähem on, peaks seda bussi nüüd konkreetselt üle vaatama, on mitu bussi, reeglina nad on esiklaasi juures üleval pool. Kiirusemõõteseade on armatuuri peal ees klaasi juures. Ei oska öelda kas nad on ühel teljel või vasakule või paremale. Võib ka nii olla, et oli nii kaugel seadmest, et sinna heli ei ulatunud. Eeldab, et on kuskil seal tahavaatepeegli juures, seda on siit näha, mida ta filmib. Kas sellel bussil konkreetselt tahavaatepeeglit üldse on, ei tea seda, sest kongiga bussidel pole sealt vaadata suurt midagi. Teadis, et sellel on kaamera, selles veendus, n.ö iseloomustava materjalina võttis sealt salvestuse välja. Kaamera on kõrgemal, kui Stalker oli ees armatuuri juures, siis kaamera pidi kuskil kõrgemal olema, eeldab, et keskel. Istus juhikohal, Stalker jääb ette kahe vahele, pult oli ka armatuuri juures kahe vahel. Ei oska kommenteerida seda kas pea oli Stalkerist kaugemal kui kaamera. Ei oska öelda kas kõrvad olid kiirusemõõturile lähemal kui kaamera mikrofon, võib-olla olid võrdsed, võib olla mitte. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli märkis, et doppleri signaal oli sees, et oli ühtlane, mitte kiirenev ega aeglustuv. Märkis selle Stalkeri visuaalsel vaatlemisel, kiirus püsis, ei tekkinud korraks sinna ainult ja 6 nagu enne väitis, praegu lihtsalt ei mäleta tõesti, kas kuulis seda doppleri signaali või mitte. Videosalvestuselt oli ka näha, et enne seda liikus sõidukeid samas suunas, sel hetkel ei olnud Stalkeri vaateväljas rohkem sõidukeid. Et liigub tunduvalt kiiremini, järeldas teiste sõidukite kiirusest ja eelnevate aastate kogemuse pinnalt. Ei mäleta kumb enne oli, kas sõiduki kiirus või mõõturi näit. Doppleri signaal tuleb seadetest valida, millise helitugevusega seda kasutada, seal on erinevad astmed, sisse lülitamisel menüüst saab valida, kas ei ole üldse sees, on 1, 2, 3 peal, täpselt ei mäleta, mitu skaalat seal oli, 3 vähemalt. Seda ei pea iga kord seadistama, kui olete korra pannud juba näiteks selle esimese leveli peale ära, siis järgmisel sisse lülitusel ta on sama. Selleks, et signaal välja lülitada tuleb Stalkeril menüüs otsida konkreetselt õige koht, kus saab selle signaali välja lülitada. Kui naisterahva käsi liikus mõõturi juurde, vajutas ja hääl ütles „mõõdame“, siis lülitas Stalkeri sisse. Seade testib natukene ennast, vähem kui minut, täpselt ei tea, mis see aeg on, siis on valmis mõõtmiseks. Kui õigesti mäletab, siis testimisel ta ei tee häält aga ei julge väita seda. Stalkeri ekraanile tuleb kiri: test, iga kord kui käima panna, tuleb kiri: test, testib ennast, siis on ta töökorras kui ära testib. Senikaua ta ei näita mingit kiirust. Arvab, et see piuks, mis käis, oli vilkuri vajutamise hääl. Stalkeri häält salvestiselt ei kuulnud, see piuks lõpus oli tõenäoliselt, kui vajutas sinise vilkuri peale, et ümber keerata. Ei oska öelda, mida paariline võis mõelda sellega kui ütles „sa võtsid 170, ma võtsin 160“. Seda vestlust ei mäleta. Ei tea, mis ta võis mõelda, fikseeris 170, mida paariline mõtles selle 160-ga, ei oska öelda. Ühe variandi võib pakkuda, et enne kui hakkasid sealt Märjamaalt Pärnusse tagasi sõitma, enne Stalkeri sisse lülitamist paariline midagi rääkis, et vaatame, kas mõni lennuk tuleb võib olla 160, võib olla sellest oli jutt, aga see on oletus, ei tea. Ei teadnud, et tuleb, eelnevalt oli selline jutt, see on meeles, et tänu sellele tuligi suur kiiruse ületamine. See ei ole politseipraktikas esmakordne, kus midagi ära sõnatakse. Sündmus toimus kuskil õhtul 6 paiku. Videokaamera kellaajad ei ole õiged, ise ei õnnestu neid muuta, iga kord tuleb SMITi poole selliste küsimustega pöörduda, see ei ole tõend konkreetselt, kuupäev, kellaaeg, kiiruse ületamise kohta, vaid iseloomustav tõend, et selline sündmus üldse. Sealt on näha, kes autost välja tuli, et selle auto peatasid, kus peatasid jne. Videosalvestisel teine rida, kui on statsionaarsed kiirusemõõturid, siis ongi kaameraga seotud kohe, see on natukene teine lugu, aga siin on lihtsalt käsistalker, mis ei ole selle kaameraga kuidagi seotud. See 0 km/h ei ole selle Stalkeriga seotud. Stalkeri võivad tõsta ühest autost teise, see kaamera on statsionaarselt selle bussi peal. See kaamera ei ole mõeldud kiiruse ületajate fikseerimiseks, see on lihtsalt pardakaamera. Mis kiirust näitab, ei tea, peab küsima SMITi käest. Ei mäleta kas on muud kiirust näidanud. See on lihtsalt nö avaliku korra tagamiseks, turvalisus, avariid juhtuvad, on pardakaamera, see ei ole kiiruse mõõtmisega seotud kaamera. On näinud selliseid kaameraid ka, kus on seal patrullauto kiiruse näit, aga need ongi konkreetselt liiklusautodele pandud. Ei sõitnud selle autoga esimest korda. Ei ole süvenenud, mis tekst seal on, on süvenenud, et ta midagi näitab ja pilt on olemas ja kavatsus ei olnud seda tõendina kasutada, see on iseloomustav materjal. See pardakaamera on kogu aeg sees, seda nad ei saa üldse välja lülitada. Kui auto seisab, siis ta töötab ka, kui avarii on, siis ta salvestab seda, kui keegi näiteks politseisõidukile otsa sõidab, kaamera talletab selle, ta lihtsalt kirjutab ennast üle kogu aeg. Menetlusaluse isiku kaitsja asus seisukohale, et Oliver Kruuda taotlus kohtule on tühistada kohtuvälise menetleja otsus. Kuidas kohus peaks edasi toimima, tegelikult ju kaebaja ei vaidlusta seda, et ta sõitis mõnevõrra kiiremini, kui lubatud sõidukiirus on. Nimetas isegi numbreid siin tunnetuslikult aga on täiesti veendunud selles, et see kiirus, mis ette heidetakse 170, nii suur see kiirus ei olnud. Karistusõiguses eeldatakse ja oodatakse seda, et esitatud tõendid on kontrollitavad. Praegu ei olnud ka tegemist sellise olukorraga, kus Oliver Kruudale ette heidetava väärteo toimepanemisele oleks juhuslikult peale satutud. Politseinikud olid tööl eesmärgiga teostada liiklusjärelevalvet ning eesmärgiga mõõta lubatud sõidukiirust ja selles olukorras peab oluliselt kriitilisemalt suhtuma nende tõendite kvaliteeti ning nende tõendite kogumise meetoditesse ehk siis piltlikult öeldes, kui uuritakse mingisugust süütegu, on tunnistaja, kes sattus täiesti juhuslikult selle sündmuse peale, ta ei olnud ette valmistunud selleks, et ta mingisugust süütegu näeb, tal ei olnud tehnilisi vahendeid et midagi fikseerida, täitsa juhuslikult näeb. Siis võiks teha väikese möönduse ja öelda, et juhuslikult süüteo 7 pealtnägijaks olnud isik võibki teatud asjaoludes eksida ja võib olla ei oleks pidanud tegema mingisuguseid ettevalmistusi selleks, et seda paremini tõendada. Praegu aga on tegemist sellise olukorraga, et politseinikud hakkavad maanteel sõitma olles eelnevalt rääkinud, et ilmselt tuleb üks suur kiirus 160, siis nad lülitavad sisse kiirusemõõteseadme, jätavad sisse lülitamata teadlikult selle helisignaali, mis võimaldaks doppleri signaali hinnata, kasutavad ka kaamerat, mis tegelikult on sellises režiimis, et näitab täiesti vale kellaaega ja puudub politseisõiduki kiiruse näit seal ja siis lähevad sõitma. Ühel hetkel ilma ühegi helita, mitte millegita pööravad nad ümber, ei teagi, mis hetkel see kiirus fikseeriti ja kuidas ja lähevad auto juurde, mis on seisma jäänud. Ainuke, mis nüüd heliliselt kuulda, mida saab kontrollida, taasesitada on sõnad: „mõõdame“, sõnad: „ma võtsin 160, sa võtsid 170“, mis need täpselt tähendavad, ei tea. Ei vaidle vastu sellele, et sellel kiirusemõõteseadmel see number ju oli, aga tegelikult lõpuni ei tea, millal see number sinna tekkis. Teada on ainult selle järgi, et 2 politseinikku, kes enne seda mõõtmist olid rääkinud sellest, et nüüd võiks tulla üks suur kiirus, mitte midagi muud ei tee kui lihtsalt sõidavad ja ühel hetkel ütlevad, et nii, nüüd ongi see suur kiirus, mida siin 3 minutit tagasi ootasid. Selles olukorras, kus politseiametnik läheb tänavale tööd tegema eesmärgiga tabada õiguserikkuja, peavad tema meetodid olema ka selle kontrollitava isiku suhtes ausad ja vastama seaduse nõuetele. Kuigi ei saa nimetada mingit konkreetset paragrahvi, et öelda, et see salvestus oli valesti tehtud jne, sest õiguspraktika paraku on läinud selliseks, et kuigi politseil on võimalik salvestada, siis tegelikult nad ei pea seda tegema, kuigi doppleri helisignaal, mis on väga oluline mõõtmise usaldusväärsust kajastav teave, peaks justkui olema, aga vabariigi valitsus otsustab, et teeme nii, et see pole üldse kohustuslik. Ehk siis mitte miski pole kohustuslik tõendite kogumisel ja inimene on täielikult ainuüksi politseiniku sõnade meelevallas, mida paraku ei saa kontrollida. Ei saa kontrollida, et need sõnad ka tegelikult õiged on. Mida kaitsjana saab teha selleks, et natukenegi kõigutada politseiametniku sellist olemuslikku usaldusväärsust, kõik ootavad, loodavad, et politseinik on aus, eetiline, ta on andnud ju vande ja ka siin tunnistajana ülekuulamisel seda kinnitas, aga see ei ole kuidagi takistanud politseinikel ka kuritegusid toime panna. Ja kohe hulga kaupa näiteks 15 aastat tagasi, kohe üle 30 liikluspolitseiniku altkäemaksu võtmisel võeti vahele ja lõpus said kohtus karistada ja veel sellel nädalal luges uudist, kuidas Tartu sisekontrolli juht on nüüd politseiteenistusest vabastatud seoses sellega, et tema suhtes on alustatud kriminaaluurimine. Ei ole sellist eeldust ja ei saagi olla eeldust, et kui inimesel on munder seljas, siis ta kindlasti on aus. Millised ebakõlasid siis leidis, kuulati mõlema tunnistajaga seda salvestust ja mõlemad tunnistajad kinnitasid seda, et doppleri signaali kuulda ei olnud. Kui tunnistaja X ütles, et õigustas kohe sellega, et ega seda ei peagi olema, see pole üldse kohustuslik, siis tunnistaja Pani on olnud natukene ettevaatlikum ja püüdnud väita, et doppleri signaal ikka kuskil seal oli ja väga vaikne oli ja võib olla ei ole kuulda, aga igal juhul on selge see, et see ristikene, mis tehti kiirusemõõturi kasutamise protokolli ja lahtrisse, et seadme helisignaal on ühtlane, on igal juhul vale. Ei tea seda, milline see signaal oli ja kui ei tea, siis aus inimene kirjutab, et ei tea, mis signaal on. Vaidlus siis eraldi selle üle, kas peab olema või ei pea olema, aga aus inimene kirjutab nii, et siis seda helisignaali ei ole. Nüüd kuulsid tunnistaja Pani ütlustes seda, et kui tema juba silma järgi hindas, et auto läheneb kiiremini, no ei olnud mitte ühe teise sõiduki järgi seda kiirust võimalik hinnata ja see silma järgi kiiruse hindamine eriti otse vastu liikuva sõiduki puhul on paraku äärmiselt ekslik. Kui tema ise või Oliver Kruuda vaatas salvestust, siis ei tajunud sellel vastu liikuval sõidukil mingisugust teistsugust lähenemise aega või viisi kui teistel vastu tulevatel sõidukitel. Oliver Kruuda ju ise kinnitab, et ta lubatust sõitis kiiremini, see võiks tegelikult olla siis kuidagi hoomatav aga paraku ei ole. Ja kõige lihtsamad ja selgemad näited sellele, et tegelikult inimesed otse vastu liikuva sõiduki kiirust hinnata ei oska või otse tema suunas liikuva sõiduki kiirust ei oska hinnata, ongi need liiklusõnnetused, kus kõrvalteelt sõidab peateele autojuht ja peateel kiirust ületavate juhtide kiirust ei oska hinnata. Mitmeid sellised liiklusõnnetusi, kus jalakäija on jäänud ka vilkuritega politseiauto ette just sellepärast, et ta näeb, on ju olemas see auto seal, aga ta ei oska seda kiirust sellesse konteksti panna. Oleks väga ettevaatlik selle ütluse kasutamisel tõendina, et tundus või näis, et see sõiduk liigub kiiremini. Nüüd jõudes selle mõõtmise protseduuri juurde, LS § 33 lg 11 p 1 näeb sellise asja ette: juhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või 8 liiklusolude tajumist s.h kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita ja sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. See on nüüd asi, mida viimastel aastatel üha rohkem ja rohkem läbi preventsioonikampaaniate selgitatakse kui ohtlik on tegeleda kõrvaliste tegevustega autoroolis, politsei karistab inimesi nende eest ja siis on meil politseinik, kes on autos, mitte üksinda rooli taga, vaid tema kõrval on täiesti vaba teine politseinik, kellel on aega ja võimalust võtta joogipudel ja juua pudelist vett aga millegi pärast otsustab see roolis olev politseinik, et kiiruse mõõtmist teeb tema ise. Ehk siis selle sama juhtimise ajal liikluses maantee kiirusel otsustab ta tee asemel jälgida kiirusemõõtja ekraani ja selle ekraani jälgimine pidi tal olema teadlik ja planeeritud tegevus selles mõttes, et ta mitte ei heitnud sinna pilku sellepärast, et ta kuulis, et näiteks, et kiirusemõõteseade annab talle signaali, et ta mõõdab kiirust ja selle heli tugevuse kõrguse järgi miks see doppler nii oluline on, on võimalik ka tegelikult aru saada, kui suur see kiirus on. Loomulikult mitte sellest, mis see kiiruse number on, aga saada kogemuse järgi aru, et kas ta on sellest tavalisest mõõdetavast kiirusest suurem või madalam, sest doppleri helisignaal annabki ju vastuse oma helitooni kõrgusega sellele, et missuguse kiirusega see mõõdetav objekt liigub. Ei olnud mingisugust sellist kõrval olevat tegurit, mis juhtis tähelepanu, vaata nüüd kiirusemõõtja seadet, vaid politseinik piltlikult öeldes põrnitses seda ise. Tegi seda sama, mida tegelikult heidetakse ette nendele inimestele, kes telefoni kasutavad ehk siis ei jälginud liiklust vaid hoopis kiirusemõõteseadme ekraani. Ja mingi vahet ei ole sellel tema näidatud asjal, et telefoni vaadatakse kuskil all või keeratakse pilk liiklusest kõrvale, et see on täiesti tavaline, et tõstetaksegi ekraan endale rooli kohale ja vaadatakse seal seda, samavõrra häirib ta liikluse tajumist. Kui ta tõesti ei häiri seda, siis ei saanud see politseinik kahte asja korraga teha, jälgida kiirusemõõteseadme ekraani, kuulmata helisignaali pidi ta järelikult kogu aeg jälgima seda seadme ekraani, et kuidas seal näidud muutuvad, kas ta püsib, kas viskab sisse vahepeal mingisugust ebaloogilist näitu või mitte, kui see tema juhtimist ei seganud, siis järelikult ei saanud ta seda kiirusemõõteseadme ekraani ka nii pidevalt jälgida, et olla kogu selle mõõtmise protseduuriga kursis. Kuskil tuleb sellel politseinikul langetada otsus, ta kas vilksamisi vaatas aeg-ajalt seda kiirusemõõteseadme näitu ning ei saanud kogu mõõteprotseduuriga olla koos või siis on ebaõige tema väide, et kiirusemõõteseadme jälgimine ei takistanud tal kuidagi juhtimist. Tunnistaja ütluste usaldusväärsus tuleb jälle küsimuse alla. Doppleri signaali kohta tegi Riigikohus 19.06.2019 lahendi, kus ta ütles seda, et kui doppleri helisignaal on välja lülitatud, siis pole võimalik hinnata selle iseloomu ning ei ole võimalik sedastada, kas mõõtetulemus on usaldusväärne või mitte. Arvab, et see ei ole sugugi juhuslik, et pärast seda, kui Riigikohus sellise otsuse tegi, ei läinud sugugi kaua aega kui vabariigi valitsuse määrus jõustus, mis sellise kohustuse, et doppleri helisignaal peab olema kuulatud, seda peab jälgima, sootuks ära tühistatud. Nimelt see vaidlus ei alanud ju
19. juunil 2019, vaid see konkreetne väärteoasi oli juba ühe ringiga käinud Riigikohtus ära ja oli politseile ja riigiametnikele väga hästi teada, et mingid ohud seal varitsevad. Ning selleks, et võtta veel üks võimalik argument kiiruse ületamises süüdistatavalt isikult ära, on ju kõige lihtsam muuta õigusakti ja öelda, et mingisugused mõõtmise usaldusväärsust tagavad nõuded ei ole üldse kohustuslikud. Inimestel ei olegi muud võimalust, kui lihtsalt leppida sellega, et kui politseinik määrab karistuse, siis nii ongi, meil ei ole midagi sellega pihta hakata. Alati on neil õigus, sest meil ju ei ole omapoolseid tõendeid võimalik esitada. Ühelgi autojuhil ei ole võimalik esitada tõendit, et ta tegelikult kiirust ei ületanud, sest mitte ühelgi juhil ei ole kiirusemõõteseadet autos, väga üksikutel on mingisugused salvestusseadmed aga ega see salvestusseade ka kiiruse tõend ei ole, ei tõenda seda, millise kiirusega tegelikult auto sõitis. Kui mõõtetulemuse usaldusväärsuse kontroll jääbki nii formaalseks, et kontrollitakse kas ametnik oli läbinud formaalse koolituse kiirusemõõteseadme kasutamiseks, kontrollitakse, et seade oli taadeldud ja, et asutusele on ka antud vastava mõõtmise pädevus, et siis rohkem polegi vaja teha, siis tegelikult võiks seaduseandja ka seadusesse kirjutada, et ühtegi väärteoasja, kiiruse ületamise asja ei ole vaja täies ulatuses uurida, sest see kaotaks igasuguse mõtte. On praegu tegelikult selles mõttes tobedas olukorras, et Oliver Kruuda ei vaidlusta otseselt seda, et ta kiiremini sõitis, aga ta ei ole sugugi nõus, et see kiirus oli nii suur, ta on tunnistanud oma eksimust, aga sellises olukorras tahaks ja ootaks seda, et riik oleks ka aus ja käituks ka korrektselt. Kui inimest karistatakse tema eksimuse eest, siis olgu see karistamine siis ausate võtetega ja olgu see 9 kontrollitav. Kruuda ju ütles selgelt välja, et jah, ma rikkusin seadust, seda sama seadust, mille rikkumise eest talle karistus on määratud ehk siis tegelikult on selles mõttes justkui karistus õige, sanktsiooni kohaldamine tema suhtes. Kus on nüüd vahe, on selles, et mida, kui palju ta lõppude lõpuks rikkus, sest sellest kui palju ta liiklusnõudeid rikkus, kui suures ulatuses ta kiirust ületas sõltub kvalifikatsioon ja kvalifikatsioonist sõltub teadupärast karistusraam. See, mida Kruuda ise arvab, on tegelikult ju selline kiiruse ületamine, mis näeb ette rahatrahvi ja näeb ette ka juhtimisõiguse äravõtmise, küll mitte sellistes määrades nagu kohtuväline menetleja kohaldanud on. Õigusemõistmise alus sellises olukorras on ikkagi selline, et kui ikkagi tõsikindlalt ei saa tõendada, milline see kiirus oli, kas ta oli siis nii suur nagu süüdistatakse või oli ta mingis teises suuruses, küll on teada, et rikkus aga ei tea, kui palju rikkus, siis tegelikult isikut ei saa karistada või äärmisel juhul saab aluseks võtta selle sanktsiooninormi, mis näeb ette selle kõige väiksema rikkumise. See võiks olla see n.ö kompromiss sellele olukorrale, kus ei tea küll täpselt kui palju rikkus aga on teada, et ikkagi rikkus. Võtaks selle kõige leebema, kõige kasulikuma isikule, kahtlusi tema kasuks tõlgendava lahenduse nii nagu ju KrMS § 7 lg 3 seda kohustab tegema. Teine olukord on kui ei tea, mis oli, ei ole tõsikindlaid tõendeid, siis tegelikult tuleb isik õigeks mõista. Kui juristi taotlus oleks olnud see, et menetlus selles asjas tuleb pärast otsuse tühistamist lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuivõrd aga kohtu pädevus on natukene laiem ja arutades asja kogu ulatuses peab kohus lõpuks tegema sisuliselt uue otsuse alates sellest, et kas isik on süüdi, millise väärteo ta on toime pannud, kuidas kvalifitseerida, kõik need kohustused tulenevad § 110 või 111, sest § 123 lg 2 kohustab asja arutama kogu ulatuses. Sealt võib jõuda selle tõdemuseni kuhu jõudis Oliver Kruuda, peatades teda istungil, et ära esita taotlust õigusabikulude hüvitamiseks, sest see ei oleks ju aus. Ehk midagi rikkus, järelikult ei ole see aus, et küsib hüvitist oma kulude kohta, mida võib teha ainult siis kui teda, väärteomenetluses ei ole terminit õigeks mõistmine, sisuliselt tähendab see just seda. Tühistades väärteoasjas tehtud otsuse on tegelikult kohtul võimalus ka lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel, just nimelt nende ebaselguste, selle ebaõigluse momenti arvesse võttes sellest tulenevalt, et ei ole päris selge, milline see rikkumine oli ja muuhulgas arvestades ka seda, et menetlusalune isik selle vaidluse pidamiseks pidi kandma kulusid ja need kulud, mis ta on kandnud, osa on küll tema jaoks põhjendamatud. Ehk siis see osa kuludest, mida menetlusalune isik kandis selleks, et oma advokaadi vahendusel saada siiski asja menetlemine sellesse kohtusse, kus ta seaduse järgi peab olema, ei peaks küll tema kanda jääma. Aga nende eristamine on selles mõttes ka keerukam neist põhikuludest ja need ei ole väga suured nende muude kulude seas. Selles valguses, kui kohus lähtub sellest printsiibist, et siiski mingisugune rikkumine ju oli, siis saab siin rääkida kvalifikatsiooni muutmisest ja otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamisest aga mitte sellest, et kaebus täielikult jätta rahuldamata. Õiguslikkus mõttes on kohtule 2 alternatiivtaotlust pärast otsuse tühistamist, kas siis lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel kuna väärtegu ei ole tõendatud või siis kvalifitseerida see kergema lõike järgi ja lõpetada otstarbekuse alusel väärteomenetlus arvestades juba seda, mis Oliver Kruuda siiamaani on pidanud selle sündmusega läbi elama, see kohtuprotsess, sinna kulutatud aeg ja õigusabile kulutatud raha on tema jaoks sanktsioon ja paneb ta kindlasti mõtlema tulevikus selliste tegude tagajärgede peale. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et ta jääb selle juurde, et kiirust mõõtsid professionaalsed politseiametnikud, kiirusemõõturi kasutamise protokolli näit on fikseeritud, on kirjatud kogu sündmus protokolli. Tunnistajana on mõlemad politseiametnikud kirjeldanud kuidas kiirust mõõdeti, on ka videosalvestis, mis ei ole otsene tõend, vaid mis on sündmuse kirjeldus. Protokolli peal on ka otsesed tõendid, millega siis tõendatakse antud rikkumist, siin on märgitud kiiruse mõõtmise kasutamise protokoll ja tunnistaja ülekuulamise protokoll. Väärteoprotokollis on esitatud süüdistus, näit on fikseeritud täpselt nii nagu kiirusemõõturi näitu tuleb fikseerida, mõõtur oli taadeldud, kontrollitud hommikul, see on ka kirja pandud. Kohtuvälise menetlejana ei ole mitte midagi ette heita politseiametnike tööle, nad on kirja pannud, rikkumine on tuvastatud, väärteoprotokoll on koostatud õigetel alustel, menetlusnorme siin rikutud ei ole. Väärteootsus on tehtud 02.10., siin on kohtuväline menetleja viidanud raskele Liiklusseaduse rikkumisele. Kui sellise meeletu kiirusega kihutatakse Tallinn-Pärnu10 Ikla trassil, siis Tallinn-Pärnu-Ikla trassil rasked liiklusõnnetused põhjustatud suurest kiirusest ongi sirgete peal toimunud kahjuks. Pärnu lähedal sirgete peal on väga raske tunnetus, mitte kurvis ega kuskil pimedas nurgas vaid täpselt sirgete peal ja väga suurtel kiirustel. Kohtuväline menetleja oma otsuses on selle ära märkinud, on viidanud eelnevale rikkumisele ja on leidnud, et isikut tuleb karistada mitte rahalise karistusega, vaid kasutada teist karistusliiki ja just sellepärast, et tegu on raske rikkumisega, tegu on korduvrikkumisega ja kui inimesele antakse mingid hüved ja kui inimene rikub seadust, siis saab need hüved ära võtta. Kohtuväline menetleja on leidnud siin, et tulebki vastavalt sellele rikkumisele, isiku eelnevale käitumisele, piirata neid hüvesid, mida ühelt poolt antakse ja teiselt poolt saab ära võtta. Otsus on motiveeritud ja põhjendatud ja ei leia, et tuleb lõpetada menetlus, et menetlusalune isik küll rikkus seadust ja ütleb, et sõitis kiiremini aga kuidas see täpselt oli, ta ei tea, kui palju see üle oli. Politsei on pandud liiklusjärelevalvet teostama, talle on antud vastavad aparaadid ja kõik sõidavad alati väiksema kiirusega, kui politsei ette heidab, seda ei saagi tuvastada, selleks ongi antud kiirusmõõturid, need on taadeldud, inimesed on välja õpetatud ja ei ole alust tühistamiseks ja ei ole alust karistuse muutmiseks. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, vaadanud videosalvestist, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, tunnistajate ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva ja kohtuistungil vaadatud kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja Oliver Kruuda juhitud sõiduki Range Rover reg.märgiga x sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 04.09.2019 kella 17:57 ajal mõõtesadet Stalker II MDR nr AS
20. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 170 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 10 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 160 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 70 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub veel, et sõiduki sõidukiirust mõõdeti liikuvast sõidukist, mille kiirus oli mõõtmise hetkel 88 km/h ning mõõdetav sõiduk liikus vastassuunaliselt, lähenedes patrullautole ja liikus üksinda. Kaebuse esitaja tunnistab, et teataval määral ületas ta lubatud sõidukiirust, leides kohtuistungil, et see kiirus võis olla vahemikus 110 kuni 130 km/h, kuid 170 km/h ta kindlasti ei sõitnud. Lisaks sellele ei võimalda menetlusaluse isiku kaitsja arvates kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis viidatud video kasutamine ning esitatud videosalvestus kontrollida mõõtetulemuse usaldusväärsust, sest videosalvestusel ei ole näha mõõteseadme tablood, mis võimaldaks 11 hinnata, kuidas kiirusnäidud tabloole ilmusid. Samuti on videosalvestus heliga, kuid kuulda ei ole Doppleri helisignaali. Kuna selgelt on kuulda taustamüra, raadio töötamine ja politseinike jutt, siis järelikult olid politseiametnikud Doppleri helisignaali välja lülitanud või see ei töötanud üldse. Menetlusaluse isiku kaitsja viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.2019 otsusele nr 4-17-5471 ning tema seisukoha kohaselt Doppleri helisignaali väljalülitamine muudab võimatuks mõõtmise usaldusväärsuse hindamise. Juhul kui tuvastatakse, et Doppleri helisignaal oli välja lülitatud, siis pole võimalik hinnata ka selle iseloomu, s.t kas see oli ühtlane, katkendlik või hüplev. Seega pole sellisel juhul võimalik kontrollida määruse nõuete täidetust ega seetõttu ka sedastada mõõtetulemuse usaldusväärsust. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 1 sätetele peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätetele on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või kui mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Kui mõõtevahend on kantud Mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Väärteoasjas kontrollitud liiklusjärelevalve kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki sõidukiirust kiirusmõõteseadmega Stalker II MDR nr AS005410, millise kohta on 21.09.2018 väljastatud taatlustunnistus nr TTRSS18/
21. Kiirusemõõturi kasutamise protokolli kohaselt testiti seadet 04.09.2019 kell 07:00 ning seade oli töökorras ning seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et mõõtetulemuse jälgitavus on ettenähtud korras tõendatud. Seejuures ei ole keegi kahtluse alla seadnud ka mõõtja pädevust. Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatusest mõõteseaduse mõttes ei tulene aga automaatselt mõõtetulemuse usaldusväärsust. Menetlusealuse isiku kaitsja seisukoha kohaselt on videosalvestus heliga, kuid kuulda ei ole Doppleri helisignaali. Kuna selgelt on kuulda taustamüra, raadio töötamine ja politseinike jutt, siis järelikult olid politseiametnikud Doppleri helisignaali välja lülitanud või see ei töötanud üldse. Menetlusaluse isiku kaitsja viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.2019 otsusele nr 4-17-5471 ning tema seisukoha kohaselt Doppleri helisignaali väljalülitamine muudab võimatuks mõõtmise usaldusväärsuse hindamise. Juhul kui tuvastatakse, et Doppleri helisignaal oli välja lülitatud, siis pole võimalik hinnata ka selle iseloomu, s.t kas see oli ühtlane, katkendlik või hüplev. Menetlusaluse isiku kaitsja leiab, et Doppleri helisignaali puudumine ning selle tehniliselt ebaõige kajastamine mõõteprotokollis ei võimalda mõõtmise usaldusväärsust hinnata, leides, et märge ühtlase doppleri signaali kohta kiirusmõõturi kasutamise protokollis ei vasta tegelikkusele. Kohus juhib tähelepanu, et menetlusealuse isiku kaitsja viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.2019 otsuses nr 4-17-5471 nimetatud õigusakti, s.o Vabariigi Valitsuse
22. juuni 2011.a määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ oli käesoleva väärteo toimepanemise ajaks muudetud. Riigikohus viitas otsuses LS § 199 lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
23. juuni 2011.a määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (edaspidi määrus), mille § 9 lg 2 p 3 kohaselt ei võinud radarmõõturi kasutamisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Ühtlasi tähendas see Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 4-17-5471 valguses seda, et Doppleri helisignaali kostumine selle nõuetekohasuse tuvastamiseks on vajalik ning juhul, kui tuvastatakse, et Doppleri helisignaal on välja lülitatud, 12 siis pole võimalik hinnata selle iseloomu, s.t kas see oli ühtlane, katkendlik või hüplev ning see seadis mõõtetulemuse usaldusväärsuse kahtluse alla. Käesolevas väärteomenetluses menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise ajaks oli eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määrust muudetud ning teo toimepanemisel aja ning ka hetkel kehtiva määruse § 9 lg 2 p 3 sätestab, et radarkiirusmõõturi kasutamisel, kui Doppleri helisignaal on sisse lülitatud, ei tohi mõõtmisel tekkiv helisignaal olla katkendlik ega selle helikõrgus hüppeliselt muutuda. Seega nähtub hetkel kehtiva määruse sõnastusest, et Doppleri helisignaali kostumine kiirusmõõturi kasutamisel ei ole ilmtingimata vajalik ning politsei saab ise liiklusjärelevalvet teostades otsustada, kas Doppleri helisignaal sisse lülitada, see vaikseks reguleerida või sootuks välja lülitada. Kui aga helisignaal oleks olnud sisse lülitatud, siis ei oleks mõõtmisel tekkinud helisignaal võinud olla katkendlik ega selle helikõrgus hüppeliselt muutuda. Seega on seadusandja ette näinud, et Doppleri helisignaali mittekostumine ei muuda mõõtetulemust ebausaldusväärseks ning liiklusnõuete rikkuja tuvastamise seisukohast olulisi asjaolusid on võimalik välja selgitada teiste väärteoasjas kogutud tõenditega. Kaitsja viitas oma seisukohtades samuti viidatud määrusele ja sellest tulenevale soovile veelgi lihtsustada kiiruse mõõtmise protseduuri, mis jätab võimaliku kiiruse ületaja sisuliselt kaitseta, kuid kohus leiab, et seda etteheidet ei saa esitada ei kohtuvälisele menetlejale ega kohtule. Puutuvalt väärteoasja juurde lisatud videosalvestusse, siis on esimeselt videosalvestiselt kuulda, et räägib meesterahvas, kuid tema sõnadest on salvestisel aru saada vaid üksikud katkendid, kuigi juhi pea peaks olema salvestusseadmele lähedal. Seevastu naisterahva häält on kuulda paremini ja salvestise aja järgi 1 minut ja 6 sekundit vastab naisterahvas „ikka“, seejärel „mõõdame“ ja esiklaasi peegeldusest on näha, kuidas kõrvalistuja käsi liigub kiirusmõõturi juurde, vajutab nuppu ning kohendab kiirusmõõturit allapoole, misjärel kostub naisterahva hääl ja sõnad „…160ga tuleb..“. Salvestise aja järgi 2 minutit ja 25 sekundit hakkab tööle raadio, millest kostuv heli on halvasti kuulda. Salvestise aja järgi 2 minutit ja 41 sekundit liigub politseiautole vastu punast värvi kaubik kerghaagisega ja kui see jõuab politseisõiduki kõrvale, ilmub vaatevälja järgmine sõiduk. Salvestise aja järgi 2 minutit ja 44 sekundit ütleb naisterahva hääl „170“. Seejärel liigub politseisõiduk paremale tee äärde, kostub piiksatus ja naisterahva hääl ütleb registreerimismärgi andmed ning esiklaasi peegelduselt on näha, et armatuurlaualt võetakse seal olnud klaviatuur. Teise videosalvestise alguses on kuulda naisterahva sõnad „mina võtsin 160, sina 170“. Seega on videosalvestiselt kostuva müra taustal kuulda politseisõidukis viibinud politseiametnike vestluse katkeid, millest on eristatavad vaid üksikud sõnad, samuti on kuulda katkendlikult raadiot ning esimese salvestise lõpus selget piiksu. Lisaks sellele on sõidu alustamisest kuulda pidevat müra ja teekonarustest tingitud kolksatusi, kuid Doppleri helisignaali kuulda ei ole. Tunnistaja M. x ütluste kohaselt oli kiirusmõõturil helisignaal sisse lülitatud, kuid see oli reguleeritud madalamale astmele. M. Xe selgituste kohaselt on seadmel doppleri helisignaal alati sisse lülitatud, aga kõige väiksemas helis, oli keeratud ühe peale, et vähem müra oleks. Seejuures selgitas M. X ka seda, et kui helisignaali ei kuulnud, siis seda ka protokolli ei märgita, et seda oleks kasutatud. Lisaks selgitas M. X, et ei keskendutagi helisignaalile, jälgivad ekraani. Kumbki tunnistaja ei suutnud meenutada helisignaali kostumise asjaolusid ning videosalvestiselt seda samuti kuulda ei ole. Samas on tunnistajate ütlused helisignaali kõige madalamale astmele seadistamise osas kattuvad. Samuti kattuvad tunnistajate ütlused selles osas, et kiirusmõõturi lülitas sisse M. X ja mõõdetud kiiruse lukustas M. x. Kiirusmõõturi sisselülitamine kõrvalistuja poolt on tuvastatav ka videosalvestiselt. M. x selgituste kohaselt liikus mõõdetud sõiduk kiiremini võrreldes teiste sõidukitega, kuid kaitsja vaidles sellele asjaolule vastu, leides et kiiruste vahe ei ole eristatav ega millegagi võrreldav. Kohus leiab, et kui videosalvestist siiski korduvalt vaadata ja võrrelda kaebuse esitaja juhitud sõiduki lähenemiskiirust eelnevalt vastu tulnud punase kaubiku kiirusega, lähenes kaebuse esitaja juhitud sõiduk siiski kiiremini. Lisaks sellele on M. Pani selgitanud, et enne tagasipööret lülitas ta sisse vilkurid ning videosalvestiselt on ka kuulda mingi seadme sisslülitamise piiksatus. M. Xe selgituste kohaselt on üleval klaasi küljes kaamera ja bussil on seal vilkurite paneel. Seega kui kaamera vahetus läheduses olevalt paneelilt vilkurid sisse lülitada, on kõige 13 selgem heli vilkurite sisselülitamise piiksatus. Vilkurite sisselülitamist kinnitavad mõlemad tunnistajad, samuti märkis kaebuse esitaja, et ta nägi politseiautol vilkureid töötamas. Tunnistaja M. Xe ütluste kohaselt fikseeris ta vastutulnud sõiduki registreerimismärgi ja sisestas selle Apollosse. Ka videosalvestiselt on kuulda naisterahva häält, mis ütleb registreerimisnumbri ja on näha ka seda, kuidas klaviatuur võetakse armatuurlaualt. Videosalvestiselt on näha, et politseisõidukist väljuvad M. Pani ja M. X ning sellest on tuvastatav, et M. Pani väljub sõidukist juhi kohalt ja M. X kõrvalistuja kohalt, mis kinnitab tunnistajate selgitusi, et politseisõidukit juhtis M. Pani ja kõrvalistuja kohal istus M. X. Seega riimuvad tunnistajate ütlused nii omavahel kui ka videosalvestiselt nähtu ja kuulduga. Kuivõrd muus osas tunnistajate ütlused kattuvad, puudub kohtul alus kahelda tunnistajate ütlustes ka selles osas, et mõõteseadmel oli doppleri signaal sisse lülitatud ja seatud kõige madalamale tasemele. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli on protokolli koostaja M. Pani märkinud, et doppleri helisignaal oli ühtlane ning tunnistaja M. Xe selgituste kohaselt juhul, kui doppleri helisignaal ei ole sisse lülitatud või seda signaali ei kuuldud, siis jäetakse see lahter täitmata. Seetõttu puudub kohtul alus kiirusmõõturi kasutamise protokolli märgitud andmetes kahtlemiseks. Arvestades videosalvestiselt kuuldud heli katkeid ja pidevat müra, ei pruugi madalamale astmele reguleeritud kiirusmõõturi heli olla videosalvestiselt kuulda. Kohus ei saa ette heita ka seda, et käsikiirusmõõtur ei olnud ühendatud politseisõiduki pardakaameraga, millega saab ühendada vaid statsionaarset kiirusmõõturit või et politseibussi paigaldatud pardakaamerast on näha vaid politseibussi ees toimuv ja sõiduki salongist toimuvast saab aimu vaid esiklaasi peegelduselt. Puutuvalt mõõdetud sõidukiirusesse, siis nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et kiirusemõõturi lugem oli 170 km/h ning laiendmääramatust +/- 10 km/h arvesse võttes oli lõplikuks mõõtetulemuseks 160 km/h ning et juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt on menetlusalune isik protokolliga tutvunud ning selle allkirjastanud ja tal ei ole olnud mingeid märkusi või vastuväiteid mõõdetud ja protokolli märgitud sõidukiirusele. Vastupidi, menetlusalune isik on omakäeliselt kiirusmõõturi kasutamise protokolli märkinud, et tal märkuseid ei ole ja selle ka allkirjastanud. Samuti nähtub ka väärteoprotokollist AB 1529351, et 04.09.2019 kell 17:57 Oliver Kruuda juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 170 km/h. Lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h. Seega ületas kiirust mitte vähem kui 70 km/h. Lisaks sellele on videosalvestuselt kuulda (videosalvestuse aeg 2 minutit 44 sekundit), kuidas politseiametnik X X lausub „170“ ning peagi möödub politseisõidukist sellele vastutulev tumedat värvi Oliver Kruuda juhitud sõiduk. Politseisõidukit juhtinud X Pani vähendab hoogu, pöörab sõiduki ümber ning järgneb Oliver Kruuda sõidukile, mis on juba tee ääres seisma jäänud. Samuti on videosalvestuselt näha, kuidas mõni hetk hiljem Oliver Kruuda väljub Range Roveri juhikohalt ning kõnnib politseisõiduki suunas. Istunud politseisõidukisse teeb politseiametnik X X Oliver Kruudale teatavaks, et tema juhitud sõiduki kiiruseks mõõdeti 170 km/h. Samuti nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et politseisõiduki liikumise kiirus mõõtmise hetkel oli 88 km/h ning ka videosalvestuselt on kuulda, kuidas politseiametnik X X sõnab Oliver Kruudale kiiruse mõõtmistulemusi teatavaks tehes, et politseisõiduki kiirus oli 88 km/h. Videosalvestiselt (teise videosalvestise aeg 2 minutit ja 45 sekundit) on kuulda O. Kruuda selgitus: „Ma ei vaadanud“. Samuti on kiirusmõõturi kasutamise protokolli märgitud, et mõõdetav sõiduk liikus vastassuunaliselt, lähenedes patrullautole ja liikus üksinda. Samad asjaolud nähtuvad ka videosalvestuselt. Seega annab kogu eeltoodu tõestust sellest, et Oliver Kruuda tõepoolest juhtis sõidukit kiirusega 170 km/h. Samuti puudub kohtul alus kahelda politseiametnike X Pani ning X Xi ütlustes. Samuti ei kostu videosalvestuselt ka menetlusaluse isiku etteheited mõõdetud kiirusele ning väide ebaõige kiiruse kohta on tulnud kaitsja esitatud vastulauses. Ka muud kiirusmõõturi protokolli märgitud andmed on kooskõlas tunnistajate ütluste ning videosalvestusega. Menetlusaluse isiku kaitsja on juhtinud tähelepanu ka sellele, et videosalvestusel ei ole näha mõõteseadme tablood, mis võimaldaks hinnata, kuidas kiirusnäidud tabloole ilmusid ning 14 samuti ei kinnita videosalvestus, et kiirust mõõtis X x, kuna ta ei lausu ühtegi sõna salvestusel ja tema käed ei ole kiirusmõõteseadme juures, vaid autoroolil. Tulenevalt VTMS § 314 lg 1 võib menetleja tehtud foto, film või muu teabesalvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui see vastab väärteomenetluse seadustikus § 31 lg 11 punktides 1-3 sätestatule. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestiselt nähtuvad muu hulgas väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Videosalvestuselt on näha, et kaamera politseisõidukis on asetatud nii, et see ei võimalda tuvastada, milline näit ja millisesse aknasse kiirusemõõturi tablool ilmus, kuivõrd kaamera on suunatud ainuüksi maanteele ning kiirusmõõturi tabloo peegeldub esiklaasi keskele, kuid numbreid näha ei ole. Kuivõrd seadus ei kohusta ega näe ette kindlaid tingimusi videosalvestusele, siis ei tähenda see, et videosalvestus on automaatselt tõendina kasutuskõlbmatu, kuivõrd sellelt ei nähtu kiirusmõõturi tabloo. Samuti on kaebuse esitaja kaitsja teinud etteheiteid X Pani tegevusele ning leidnud, et M. Pani on sõiduki juhtimise ajal eiranud LS § 33 lg 11 p 1 sätestatud keeldu, s.o keeldu juhil tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, kuivõrd vastutulevate sõidukite sõidukiiruse mõõtmiseks pidi ta jälgima kiirusmõõturil kuvatavat näitu ja vajutama ka kiirusmõõturi pulti sõidukiiruse fikseerimiseks. Kohus leiab, et isegi juhul, kui M. Pani vajutas puldil olevat nuppu kiiruse fikseerimiseks ja võis jälgida ka kiirusmõõturi tablood, mida võib hinnata LS § 33 lg 11 p 1 sätestatud keelu rikkumiseks, ei muuda see mõõdetud sõidukiirust olematuks ega ole ka hinnatav väärteomenetlusõiguse normide rikkumisena, mis muudaks liiklusjärelevalve käigus saadud mõõtetulemuse tühiseks või oleks aluseks vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Seejuures on videosalvestiselt kuulda, et kiirusmõõturi tabloole ilmunud kiiruse näidu ütleb M. X, mis viitab sellele, et näitu jälgis M. X, mitte M. P ja M. P oli vaja mõõdetud kiiruse fikseerimiseks vajutada vaid kaugjuhtimispuldi nuppu. Kaitsja on leidnud, et videosalvestiselt on näha, et M. P käed on kogu aeg autoroolil ja lahkuvad sealt alles sõiduki ümber pööramisel. Kohus leiab, et kogu videosalvestiselt ei ole näha juhi käsi enne kui sõiduk on ümber pööratud. Alles siis on korraks näha juhi vasakut kätt midagi võtmas või lülitamas. Mõõdetud kiiruse fikseerimiseks ei pea kiirusemõõturi nuppu vajutama kui on olemas kaugjuhtimispult. Seega ei saagi videosalvestisel näha, et juhi käsi läheks kiirusmõõturi juurde. Et kiiruse mõõtis M. Pani, saab lisaks tunnistajate ütlustele ja koostatud menetlusdokumentidele järeldada ka teise videosalvestuse alguselt kuulda olevast M. Xe lausest: „Mina võtsin 160, sina 170“, mis viitab sellele, et eelmise suure kiiruse ületamise 160 km/h mõõtis M. X, millest oli juttu ka esimesel videosalvestisel kui M. X kiirusmõõteseadme sisse lülitas ja vaidlusaluse kiiruse 170 km/h mõõtis M. P . Kaebuse esitaja märkis kohtuistungil, et ta ületas tõepoolest lubatud sõidukiirust, kuid sõidukiirus võis olla vahemikus 110 kuni 130 km/h, mitte
24. Seejuures ei ole ta mõõdetud kiiruse näitu vaidlustanud enne kui kaitsja esitatud vastulauses. Kaitsja leidis, et kuivõrd mõõtetulemus ei ole usaldusväärne, tuleks karistuse mõistmisel lähtuda menetlusaluse isiku ütlustest, muutes sellest tulenevalt ka väärteo kvalifikatsiooni, mis tingiks ka karistuse kergendamise. Kohus taolise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et karistust ei ole võimalik LS § 227 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada menetlusaluse isiku ütluste ja umbmäärase hinnangu alusel. Kaebuse esitaja selgitas ühesel arusaadavalt, et ta ei vaadanud spidomeetrit (kellasid) ja sõitis vastavalt oma äranägemisele nagu teeolud võimaldasid. Videosalvestisel, kui talle mõõdetud kiirus teatavaks tehti, selgitas ta, et ta ei vaadanud. Seega teadmata tema juhitud sõiduki sõidukiirust hindas kaebuse esitaja oma hilisemas arvamuses sõidukiiruseks 110 kuni 130 km/h. Sellisesse kiiruste vahemikku mahuvad nii LS § 227 lg 1 kui ka lg 2 sätestatud väärteo koosseisud, milliste toimepanemise eest on ette nähtud oluliselt kergemad karistused kui seda on kaebuse esitajale süüks arvatud LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu. Seejuures on kaitsja oma esinemises rõhutanud, et kiirusmõõturi kasutamise protokolli on kantud ebaõiged andmed ja mõõtetulemus ei ole usaldusväärne, 15 kuivõrd ei ole järgitud mõõteprotseduurile kehtestatud reegleid, kuid samas taotleb kohtult kaebuse esitaja käitumise kvalifitseerimist kaebuse esitaja oletuste alusel võimaliku sõidukiiruse kohta. Kohus leiab, et juhul, kui isikut saab lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest karistada vaid juhul, kui on täidetud Mõõteseaduse § 5 lg 1 ja 2, samuti § 7 lg 3 sätestatud nõuded, samuti järgitakse mõõteprotseduurile kehtestatud nõudeid, ei saa kaebuse esitaja umbmäärased ütlused ja oletused tema enda sõidukiiruse kohta olukorras, kus ta isegi ei vaevu spidomeetri näitu vaatama, asendada taadeldud kiirusmõõteseadme näitu. Kohtu arvates ei saa kaebuse esitajale omistada ei kiirusmõõturi omadusi ega mõõtja pädevust. Sellest tulenevalt jääb kaebuse esitaja kaitsja taotlus karistuse mõistmisel kaebuse esitaja ütlustest tulenevast võimalikust sõidukiirusest lähtudes tagajärjetuks ning mõõtetulemuse osas tuleb lähtuda kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud andmetest ja tunnistajana üle kuulatud politseiametnike ütlustest. Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et vaidlusalune kiirusmõõturi kasutamise protokolli märgitud kiirusmõõturi näit tuleb lugeda usaldusväärseks, mistõttu on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 70 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 70 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi III vanemuurija Kersti Reilent, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 70 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid tahtlikult. Kuivõrd menetlusaluse isiku selgitustest saab 16 järeldada, et ta ei vaadanud spidomeetri näitu ja pidas võimalikuks, et ta ületab lubatud suurimat sõidukiirust, on võimalik asuda seisukohale, et kaebuse esitaja pani temale inkrimineeritud väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, pidades võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja mööndes seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 70 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigiga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul valdavalt mõõdetud tulemuse, käesoleval juhul kiirusmõõturi numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 70 km/h kiiremini lubatust, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud peaaegu kaks korda. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel vabandanud, kuid tegemist ei ole kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 1 mõttes ning väga raske oleks seda võimalik hinnata kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 tähenduses. Seega puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud, millega kohus arvestada saaks. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on juhi liiklusest kõrvaldamisega tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Eripreventiivse eesmärgi tuvastamiseks tuleb karistuse liigi ja määra määratlemisel tuvastada ka süüdlase käitumine enne süüteo toimepanemist kui ka pärast süüteo toimepanemist, hindamaks isiku allumist või allumatust õiguskorrale. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on kohtule koos väärteotoimikuga esitatud karistusregistri andmete kohaselt kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste süütegude toimepanemise eest ja neist viimane suurima lubatud 17 sõidukiiruse ületamise eest. 29.05.2019 karistati Oliver Kruudat LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 83 trahviühiku ulatuses, s.o 332 eurot ning kõigest vähem kui neli kuud hiljem, s.o 04.09.2019 pani Oliver Kruuda toime käesoleva väärteoasja menetlusesemeks oleva liiklusalase väärteo, mis oli eelmisest raskem. Menetlusaluse isiku karistusandmete kohaselt on Oliver Kruudat karistatud veel teisegi liiklusalase süüteo toimepanemise, s.o LS § 221 lg 1 eest. Karistusandmetest nähtuvalt on ta temale määratud rahatrahvi tasunud 17.12.
25. KarRegS § 24 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi kui väärteo eest määratud rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta. Väärteotoimikus leiduvast Karistusregistri õiendist nähtuvalt on registri andmed seisuga 21.11.
26. Seega on tegemist karistusega, mis on käesolevaks ajaks kustunud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et registriandmetes märgitud karistus LS § 221 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ei ole enam kehtiv ja kaebuse esitajal on kohtuotsuse koostamise aja seisuga vaid üks kehtiv väärteokaristus, mis on määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest. Samas viitab kehtiv karistus sellele, et eelmisest karistusest samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud rahatrahv on tasutud, kuid sellegipoolest viitavad taolised karistusandmed sellele, et eelnenud karistuse rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole ja kaebuse esitaja pani toime veelgi suurema lubatud sõidukiiruse ületamise, s.t kaebuse esitaja käitumine liikluses on ajas muutunud ohtlikumaks. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast sellelaadse väärteo eest ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Kuigi varasema kehtiva karistuse iseloom peab ilmselgelt tingima karistuse liigi valiku korrigeerimise, s.t kui kergemaliigiline karistus oodatud eesmärki ei ole täitnud, tuleb kohaldada teist liiki karistust, peab kohus vajalikuks märkida, et teiseliigiline karistus on isiku õigusi enam piirav kui tulemusta jäänud rahatrahv. Käesoleval juhul on vaatamata menetlusaluse isiku keskmisele süüle siiski määratud karistus ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Kohus leiab, et kui karistuse kohaldaja otsustab valida rangema karistusliigi, ei saa enam lähtuda põhimõttest, et korduvalt karistatud isiku puhul tuleks kohaldada karistust keskmises määras või seda ületavas määras, vaid peaks lähtuma ennekõike karistuse piiri keskmisest määrast ja seejärel lahendama küsimuse kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamisest. Kuna kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, oleks põhimõtteliselt kohane keskmisele määrale lähedane karistus, kuid kohus leiab, et rangemat karistusliiki kohaldades ei ole antud juhul määratud karistus proportsionaalne süü suuruse ja isiku karistusandmetega olukorras, kus varasem kehtiv karistus saab eelkõige olla põhjuseks karistuse liigi valikule, kuid ei saa samaaegselt olla ka karistuse määra mõjutavaks teguriks. Väärteoasjas leiduvatest andmetest ei saa teha järeldusi selle kohta, et kaebuse esitaja suhtes oleks varem kohaldatud sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kas põhi- või lisakaristusena, mis korduva süüteo toimepanemise tulemusena annaks aluse samaliigilise karistuse kohaldamiseks keskmises või seda ületavas määras. Seetõttu leiab kohus, et arvestades kaebuse esitaja süüd, karistusandmeid ja kohaldatud karistuse liiki, tuleb kaebuse esitajale määratud karistust põhikaristuse liigi valiku tõttu kergendada, kuid kohus ei pea võimalikuks karistust kergendada LS § 227 lg 5 p 3 sätestatud alammäärani kuna sellise määrani karistuse vähendamine annaks vale signaali nii kaebuse esitajale kui ka kõigile teistele. Eelmärgitud säte annab menetlejale võimaluse kohaldada teiseliigilise karistuse kõrval ka juhtimisõiguse äravõtmist alates kuuest kuust. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja suhtes kohaldatud aga juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena, mis ei saa olla võrdne või väiksem võimaliku lisakaristuse alammäärast. 18 Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja tahtlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 70 km/h võrra, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse, kõigile kohustuslikesse liiklusnõuetesse, kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Sellisel kiirusel liikuva juhi kasvõi väike vääratus või teele ilmuv ootamatu takistus võib põhjustada ohu kaasliiklejate elule ja tervisele, samuti varale, rääkimata liiklusnõudeid eirava juhi enese elust ja tervisest. Kaebuse esitaja leidis küll, et ta sõidab kaks kätt roolil, tee oli sirge, kuiv, päike paistis tagant jne, kuid kõigile kohustuslikud liiklusnõudeid ei näe ette erandeid, mille kohaselt eelmärgitud tingimuste olemasolul võiks lubatud suurimat sõidukiirust ületada. Kohut teeb ettevaatlikuks ka kaebuse esitaja seisukoht, et ta ei vaatagi n.n kellasid ega kontrolli oma sõidukiirust ja et tema arvates on normaalne kui ületatakse lubatud suurimat sõidukiirust, mida politsei väidetavalt tolereerivat. Kohtu arvates viitab selline suhtumine ilmselgelt sellele, et kaebuse esitaja ei ole senini aru saanud ei lubatud suurima sõidukiiruse kehtestamise põhjustest, liiklusohutuse tagamise eesmärgist ega iga liikleja kohustusest järgida liiklusalaste õigusaktide nõudeid, s.h lubatud suurimat sõidukiirust. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks muudele põhjendustele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisuliseks muutmiseks või tühistamiseks. Küll peab kohus võimalikuks kaebuse osaliselt rahuldada ja vaidlustatud otsuse karistuse määra osas tühistada, kergendades uue otsusega kohaldatud karistuse määra. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 19