Obsah (5)

§ 23§ 15§ 68§ 14§ 264

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-735 Määruse kuupäev 24.04.2020 Kohtunik Reelika Kitsing Kohtuasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus S.V.i kinnipidamiseks ja kinni

§ 23lg-le 1.

PPA on seisukohal, et isiku puhul esinevad

§-s 15 nimetatud põhimõte ning § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Taotluse põhjendused on järgmised. 1) S.V. vabaneb 23.04.2020 Viru Vanglast temale Viru Maakohtu 20.12.2017 otsusega nr 117-11095 määratud karistuse kandmisest ning tal puudub pärast vangistusest vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks. S.V. on Vene Föderatsiooni kodanik. Ta on sündinud Narva linnas, Eesti Vabariigis ning on rahvuselt venelane. 3-20-735 2) S.V. on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral ning kannab vanglakaristust kuuendat korda. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.05.2014 otsusega nr 1-14-2564 mõisteti isik süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 alusel (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine, korduvalt), millega mõisteti talle karistuseks neli aastat vangistust. Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 06.01.2016 määrusega nr 1-14-2564 vabastati ta ennetähtaegselt elektroonilise järelevalve alla ning PPA 02.11.2016 otsusega anti talle Eesti Vabariigi tähtajaline elamisluba, kehtivusega 02.11.2016–01.11.

1. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 17.05.2017 määrusega nr 1-14-2564 pöörati Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.05.2014 otsus täitmisele. Kohtumääruse kohaselt oli isik rikkunud kohustust mitte tarvitada alkoholi, samuti oli talle esitatud süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 alusel, mille kohaselt oli ta tekitanud kannatanule avalikus kohas kehavigastusi ja füüsilist valu. Isiku karistustest võib järeldada, et viimane toimepandud kuritegu ei olnud juhuslik. Olles eelnevalt kriminaalkorras karistatud, oli ta teadlik kuritegude toimepanemise keelatusest ja nendega kaasnevatest tagajärgedest. Viru Vanglas läbi viidud riskihindamise kohaselt on isikut hinnatud avalikkusele ohtlikuks, mh avaldub risk ühiskonnas. Ohu ilmnemise tõenäosus on suurim, kui ta jätkab alkoholi ja narkootikumide tarvitamist, samuti siis, kui ta on materiaalselt raskes olukorras. 3) PPA tegi 26.04.2019 otsuse nr 15.3-3.4/292-1, millega tunnistas isiku tähtajalise elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast tema kinnipidamiskohast vabastamist, ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni õigusruumi kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. S.V. vaidlustas selle otsuse ning Tartu Halduskohtu 03.04.2020 otsusega nr 3-19-832 jäeti tema kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on PPA nõuetekohaselt tõendanud, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on tema era- ja perekonnaelu riivet arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu perioodi määramisel on PPA arvestanud asjaoluga, et Eestis on kaebaja eakad vanemad. 4) S.V.i lähikondlaste ringi kuuluvad tema
2. aastal sündinud ema ja
3. aastal sündinud isa. Abikaasat tal ei ole. Seega puuduvad isikul Eestis perekonnaliikmed väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 29 lg 4 tähenduses. 5) Isiku suhtes esineb

§ 15lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alused.

Põgenemisohu esinemist saab järeldada tulenevalt

§ 68

p-st 4 ja p-st 6, samas tuleneb see kõikidest isikuga seonduvatest asjaoludest kogumis. Puudub vaidlus, et isik on seitsmel korral kriminaalkorras karistatud (

§ 68p 4).

Isiku eelnev käitumine, st korduvate süütegude toimepanek näitab isiku suhtumist Eesti riigi seadusandlusesse ning annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida ta vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda. Praegusel juhul on põgenemisohu sisustamisel rakendatav Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määruses nr 3-19-1274 (p 12) toodud käsitlus, mille kohaselt suurendab isiku põgenemisohtu tema varasem süstemaatiline seadusvastane käitumine ja ka sõltuvusprobleem, mistõttu võib tema põgenemise ja väljasaatmisest kõrvalehoidumise ohtu pidada reaalseks. Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi hankida endale tagasipöördumistunnistust, kuna PPA otsus on vaidlustatud kohtus. Isiku keeldumist kaasa aitamisest talle väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel saab tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust (

§ 68p 6).

Soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki ei vabasta ettekirjutuse täitmisest. Isiku selline käitumine annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi ta iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Kuna isikul puudub kehtiv reisidokument, siis puudub PPA-l võimalus väljasaatmise lõpuleviimiseks 48 tunni jooksul. 6) Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ka väljasaatmiseks puuduvate dokumentide ja isikupoolse kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu (

§ 15lg 2 p-d 2 ja 3).

Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, puudub PPA-l 2 3-20-735 kindlus, et vabaduses viibides hakkab isik iseseisvalt endale vajalikke reisidokumente hankima ning täidab talle pandud lahkumiskohustuse. PPA rõhutab, et põgenemisohu prognoos hõlmab ka võimaluse siseriiklikult menetlusest kõrvale hoiduda ega tähenda automaatselt seda, et isik võib ebaseaduslikult ja omavoliliselt riigist lahkuda näiteks mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. 7) Isiku kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajadus kaalub üles isiku õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. 8) Isiku suhtes esinevast põgenemisohust tingituna pole võimalik kohaldada tema suhtes

§-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Seda enam, et ta on keeldunud endale vajalike dokumentide hankimisest ka olukorras, kus tema kaebus PPA 26.04.2019 otsuse nr 15.3-3.4/292-1 peale ning esialgse õiguskaitse taotlus jäid rahuldamata. 9) Taotlusele on lisatud puudutatud isiku 15.04.2020 käsikirjaline avaldus, milles ta keeldub Vene Föderatsiooni tagasipöördumistunnistuse taotluse täitmisest põhjendusega, et tema elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on kohtus vaidlustatud. Vanglaametnikud on pöördunud isiku poole ettepanekuga täita tagasipöördumistunnistuse taotlus ka 13.04.2020, kuid ka siis loobus ta selle täitmisest ning väljendas, et ei kavatse kuhugi minna. 10) PPA on suhelnud puudutatud isiku emaga, kes kinnitas, et isik saab vabanemisel minna elama oma vanemate juurde.

1. PPA jäi Tartu Halduskohtus 23.04.2020 toimunud kohtuistungil oma taotluse juurde. PPA rõhutas, et isiku suhtes saab järeldada põgenemisohu esinemist tema karistatusest ning sellest, et isikul on uimastisõltuvus. Isik on ka vanglast vabanemisel PPA-le teada andnud, et ta ei ole nõus Eestist lahkuma. PPA-l puudub isiku suhtes usaldus, et ta suudaks järgida leebemaid järelevalvemeetmeid.
2. Puudutatud isik väitis kohtuistungil, et talle ei selgitatud ning ta ei saanud aru, millise taotluse täitmist temalt kinnipidamisasutuses paluti. Esmalt väitis isik, et ta ei lahku Eestist enne, kui lõppeb menetlus tema elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamise asjas, ega taotle sel ajal ka vajalikke dokumente. Kui kohus selgitas kaasaaitamiskohustuse vajalikkust, väitis ta, et allkirjastab kõik dokumendid, peaasi, et teda ei peetaks enam kinni. Veel väitis isik, et kui teda kinni ei peeta, siis hakkab ta elama oma vanemate juures ega hakka kuskile põgenema või ennast varjama. Kuigi tal oli varem uimastisõltuvus, siis enam tal seda ei ole ning ta on kuni vabanemiseni käinud tööl. Seda, et ta ei põgene, kinnitab see, et ta on talle viimati karistuse määramisel läinud ise vangistust kandma. KOHTU SEISUKOHT
3. HKMS § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldusorganile loa haldustoimingu tegemiseks. HKMS § 264 lg 2 kohaselt esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.

§ 23

lg 1 sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja

§ 15

lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

§ 23

lg 11 sätestab, et halduskohus annab loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad

§ 15lg-s 2 sätestatud alused ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.

5. VMS § 43 lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslik alus. PPA on tunnistanud 26.04.2019 otsusega S.V.i tähtajalise elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast tema kinnipidamiskohast vabastamist, 3 3-20-735 ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni õigusruumi kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Hoolimata sellest, et isik on vaidlustanud selle otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-19-832), on see otsus kehtiv ning täitmiseks kohustuslik. Halduskohus on jätnud 03.04.2020 otsusega nr 3-19-832 rahuldamata nii isiku kaebuse kui ka esialgse õiguskaitse taotluse tema Eestist väljasaatmise keelamiseks. Seega puudub isikul pärast Viru Vanglast vabanemist Eestis viibimiseks õiguslik alus ning ta on väljasaadetav (

§ 14lg 1).

6. PPA on taotlenud isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist

§ 23

lg 1, § 15 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 3 alusel ning tuginenud isiku suhtes esineva põgenemise ohu sisustamisel

§ 68p-dele 4 ja 6.

7.

§ 15

lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada

§ 15

lg-s 2 sätestatud alusel, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 15

lg 2 p 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht. Nimetatud sättega on Eesti siseriiklikku õiguskorda üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) art 15 lg 1 punkt a, mis sätestab, et kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, kui on olemas põgenemise oht. 8.

§ 68sätestab loetelu asjaoludest, mis võivad viidata põgenemise ohu esinemisele.

Muu hulgas esineb selle sätte kohaselt põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4) või kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ta ei täida lahkumiskohustust (p 6). Riigikohus on

§ 68

punkti 4 kohaldades selgitanud, et ainuüksi tahtliku kuriteo toimepanemise ning vanglakaristuse ärakandmise fakt ei ole ohu lõplikuks kindlakstegemiseks piisav. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada koosmõjus direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1 nii, et nimetatud sättes on nimetatud asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja konkreetset juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p-d 12 ja 13; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seega on põgenemisohu hindamise näol tegemist kohtuliku prognoosotsusega, mille tegemisel tuleb võtta aluseks taotluse esitamise hetkel tuvastatavad isiku ja konkreetse juhtumiga seotud individuaalsed asjaolud. Sama on rõhutanud ka Euroopa Kohus, viidates oma praktikas direktiivi 2008/115 art 3 punktis 7 määratletud põgenemise ohu mõistele (õigusaktides kehtestatud objektiivsetel kriteeriumidel rajanevate selliste põhjuste olemasolu üksikjuhul, mis annavad alust arvata, et kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust, võib põgeneda) ning leides, et igasugune põgenemise ohtu puudutav hinnang tuleb langetada konkreetse isiku olukorda eraldi uurides (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsuse nr C-146/14 p-d 66 ja 70, ning 06.12.2012 otsuse nr C-430/11 p 41). 9. PPA on puudutatud isiku suhtes põgenemisohu esinemise põhjendamisel tuginenud tema poolt korduvalt raskete kuritegude toimepanemise faktile ning asjaolule, et ta on PPA-le teada andnud, et ta ei täida lahkumiskohustust. Kuigi PPA on tuginenud ka isikust lähtuvalt ohule avalikule korrale, ei ole see asjaolu

kohaselt põgenemisohtu kinnitavaks asjaoluks, mistõttu kohus seda asjaolu edaspidi ei analüüsi. 4 3-20-735 10. PPA on järeldanud

§ 68

p-s 6 sätestatud asjaolu esinemist sellest, et isik on keeldunud tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimisest ning on andnud vabanemisel PPA-le teada, et ei ole nõus Eestist lahkuma. Kohus leiab, et tegemist ei ole

§ 68p-s 6 silmas peetud olukorraga.

Arvestades, et isik on terve elu elanud Eestis, tema vanemad elavad Eestis ning isiku väitel ei ole tal Venemaa Föderatsioonis kohta, kuhu minna, on mõistetav, miks ta ei soovi Eestist lahkuda. Seda ei saa aga tõlgendada selge keeldumisena lahkumiskohustuse täitmisest. Samuti ei ole teavitusena lahkumiskohustuse mittetäitmisest võimalik käsitada keeldumist tagasipöördumistunnistuse taotlemisest keeldumist. 11. PPA 26.04.2019 otsusest nr 15.3-3.4/292-1 nähtub, et isikul on kaks kehtivat kriminaalkaristust ning kuus arhiveeritud kriminaalkaristust. Isiku toime pandud kuritegude hulka kuuluvad vägivallaga toime pandud avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine (Viru Maakohtu 20.12.2017 otsus nr 1-17-11095), narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine (Viru Maakohtu 06.05.2014 otsus nr 1-14-2564), relva või muu esemega või sellega ähvardades toime pandud röövimine (Viru Maakohtu 20.01.2009 otsus nr 1-08-2405), sissetungimisega toime pandud vargus (Viru Maakohtu 14.06.2006 otsus nr 1-04/167; Narva Linnakohtu 12.02.2003 otsus nr 1-53/03), salajane vargus grupis (Narva Linnakohtu 12.11.2001 otsus nr 1-676/01; Narva Linnakohtu 28.09.1999 otsus nr 98211368) ning vägistamise katse (Narva Linnakohtu 01.07.1996 otsus nr 95211292). Seega esinevad isiku puhul

§ 68punktis 4 viidatud asjaolud.

Hoolimata sellest ei nähtu PPA taotlusest kohtule piisavalt muid asjaolusid, mis annaksid kohtule alust arvata, et isik võiks põgeneda. Isik on küll varasemalt rikkunud talle käitumiskontrolli ajaks pandud lisakohustusi (alkoholi ning narkootiliste või psühhotroopsete ainete mittetarvitamine), kuid sellest ei saa veel järeldada isiku põgenemise ohtu. Kohtu hinnangul annab viimati nimetatud asjaolu ennekõike kinnitust sellest, et isiku käitumist mõjutab sõltuvusainete kasutamine. Lisaks vähendab isiku põgenemise tõenäosust käesoleva määruse tegemise ajal Eestis kehtiv eriolukord ning sellega kaasnevad liikumispiirangud. 12. Lisaks

§ 15

lg 2 p-le 1 on PPA oma taotluses tuginenud aga ka

§ 15

lg 2 p-le 2 ja 3, mis näevad ette, et välismaalast võib kinni pidada juhul, kui isik ei täida kaasaaitamiskohustust või tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Vastavalt

§ 264

lg-le 1 seisneb väljasaadetava kaasaaitamiskohustus selles, et väljasaadetav on kohustatud kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele, sealhulgas: 1) andma väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suulisi ja kirjalikke andmeid ja seletusi; 2) esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad väljasaatmisemenetluses tähtsust; 3) aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele; 4) aitama kaasa oma isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumisele.

§ 264

lg 2 järgi laieneb sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud kaasaaitamiskohustus väljasaatmismenetluses ka väljasaadetava esindajale. 13.

§ 15

lg 2 p-d 2 ja 3 tuginevad direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 1 p-le b, mille kohaselt võib isikut kinni pidada, kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada ning isik hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Riigikohus on eelviidatud direktiivi sätte sõnastust arvesse võttes leidnud, et ka tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele kui isiku kinnipidamise alusele (

§ 15

lg 2 p 3) saab tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (vt ka Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). 14. Kohus leiab, et praegusel juhul saab pidada

§ 15

lg 2 p-dele 2 ja 3 tuginemise eeldusi täidetuks, ning isiku kinnipidamine on proportsionaalne ja tema suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada

-s sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid (

§ 15

lg 1).Puudub vaidlus, et isikul puuduvad Vene Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalikud reisidokumendid. Samuti 5 3-20-735 on kohtule esitatud tõendid, millest nähtub, et isik ei ole täitnud talle kui väljasaadetavale

§ 264

lg 1 p-st 3 tulenevat kaasaaitamiskohustust väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisel. Isikul on tehtud Viru Vanglas ettepanek tagasipöördumistunnistuse taotluse täitmiseks 13.04.2020 ja 15.04.2020, kuid mõlemal korral on isik sellest keeldunud. Viru Vangla 13.04.2020 e-kirjast justiitsministeeriumile nähtub, et isik on tagasipöördumistunnistuse täitmisest keeldumisel väljendanud, et ta ei kavatse kuhugi minna. 15.04.2020 tagasipöördumistunnistuse täitmisest keeldumist põhjendas isik aga enda kirjalikus avalduses sellega, et tema advokaat vaidlustas PPA otsuse tema elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta ning hetkel on asja menetlus kohtus pooleli. Ka kohtuistungil rõhutas isik, et kuigi ta ei keeldu Eestist lahkumast, on ta lahkumisettekirjutuse kohtus vaidlustanud ning soovib kohtumenetluse tulemuse ära oodata.

1. Kohtu hinnangul ei ole usutavad isiku poolt kohtuistungil esitatud väited, et talle ei selgitatud ning ta ei saanud aru, millise taotluse pidi ta 13.04.2020 ja 15.04.2020 esitama. Isikule on tema esindamiseks haldusasjas nr 3-19-832 määratud riigi õigusabi korras esindaja ning kohtuistungil väidetu kohaselt on isikul sõlmitud tema esindamiseks kokkulepped ka lepingulise esindajaga. Seega on usutav, et isikule on olnud teada talle lahkumisettekirjutusest tulenev lahkumiskohustus, samuti asjaolu, et ta peab aitama kaasa tema väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Selle usutavust, et isik ei saanud aru, mille täitmist temalt paluti, vähendab ka talle lahkumisettekirjutuse tegemisest (26.04.2019) möödunud aeg ning asjaolu, et halduskohus on teinud lahkumisettekirjutuse vaidlustamise asjas hiljuti, s.o 03.04.2020 otsuse. Seega saab asjaoludest pigem järeldada, et isik on olnud nii ise kui ka oma esindajate kaudu asjaoludega kursis, kuid ei ole hoolimata sellest soovinud väljasaatmismenetluses enda kaasaaitamiskohustust täita.
2. Kohus nõustub PPA-ga, et isikuga seotud asjaoludest saab järeldada tema suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise tõhusa rakendamise võimatust. PPA on juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et isik on Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 06.01.2016 määrusega vabastatud tingimisi enne tähtaega temale Viru Maakohtu 06.05.2014 otsusega mõistetud karistuse kandmisest katseajaga kuni määratud karistusaja lõpuni ja tema suhtes on käitumiskontrolli ajaks kohaldatud muu hulgas KarS § 75 lg 2 p-s 2 ja 21 sätestatud kohustusi, s.o mitte tarvitama alkoholi ning mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Asja nr 1-14-2564 menetlusest nähtub aga, et isik rikkus käitumiskontrolli jooksul korduvalt kohustust mitte tarvitada alkoholi (ühel korral jättis kohus karistuse täitmisele pööramata, andes isikule võimaluse kohustusi edaspidi täita) ning ka kohustust mitte omada või tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Nimelt karistati isikut 10.04.2017 väärteokorras narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 lg 1 järgi (narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest) teo eest, mille ta pani toime 10.01.2017, s.o katseaja kestel. Viru Maakohus tuvastas 17.05.2017 määruses nr 1-14-2564, et isik rikkus kohtu poolt määratud kohustusi ning pööras isikule Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.05.2014 kohtuotsusega mõistetud ja kandmata jäänud karistuse osa täitmisele.
3. Eeltoodust nähtub kohtule piisava kindlusega, et isik käitumist võib tugevalt mõjutada sõltuvusainete kasutamine ning sellest tulenevalt võib ta olla ka hoolimatu talle kehtestatud reeglite suhtes. Kuigi isik on kohtule käesolevas asjas kinnitanud, et ta ei hakka vabaduses viibides väljasaatmisest kõrvale hoiduma, annavad tema eelnev käitumine ja tema isikut iseloomustavad asjaolud piisavalt alust arvata, et ta ei pruugi juhul, kui tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutus jääb jõusse ning teda asutakse riigist välja saatma, olla

§-s 10 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamise korral väljasaatmiseks kättesaadav. Isik ei ole olnud varem olukorras, kus ta viibib vabaduses ning tema suhtes on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldatud tema suhtes sissesõidukeeldu. 6 3-20-735

1. Eelneva põhjal leiab kohus, et isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud. Kohus rahuldab seega PPA taotluse ning annab loa paigutada S.V. kinnipidamiskeskusesse kuni seaduses sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 24.06.
3. Kohus märgib, et esmakordse kinnipidamiskeskusse paigutamise loa andmisel tegutseb kohus piiratud informatsiooni alusel ning kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul (vt nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 14). Kui väljasaatmismenetluse ajal peaksid asjaolud oluliselt muutuma, ei ole PPA-l alust jätkata isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses. Vastavalt

§ 15

lg-le 4 tuleb PPA-l isik viivitamata vabastada, kui kinnipidamise alus on ära langenud või kui väljasaatmine on perspektiivitu. /allkirjastatud digitaalselt/ 7