← Eesti

2-19-12742/22

Obsah (7)§ 132§ 131§ 134§ 51§ 133§ 49§ 217

KOHTUMÄÄRUS Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe 8. mai 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-12742 Tsiviilasi XX kaeb

) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 2-19-12742 1. Tallinna kohtutäituri Katrin Velleti menetluses on täiteasi nr 031/2014/96, mille aluseks on SA KredEx täitmisavaldus ja Harju Maakohtu 28.11.2013 otsus nr 2-13-51086, ning täiteasi nr 031/2016/1567, mille aluseks on AS Eesti Gaas täitmisavaldus ja Pärnu Maakohtu 10.05.2016 määrus nr 2-16-107123, millega nõutakse XX-lt sisse võlgnevused vastavalt 5994,57 eurot ja 279,65 eurot. Kohtutäitur arestis 04.02.2018 arestimisaktidega

§ 132

lg 12 alusel 20% XX töövõimetoetusest selliselt, et kui netosissetulek on kuni 306,67 eurot, siis kinnipidamisi ei teostata, ning kui netosissetulek jääb vahemikku 306,68– 666,69 eurot, siis lahutatakse sissetulekust maha ülalpeetava osa (1/3 palga alammäärast ehk 166,67 eurot) ja ülejäägist peetakse kinni 20% nõude katteks, säilitades võlgnikule 140 eurot. 2. XX esitas 19.02.2018 avalduse 04.02.2018 arestimisaktide tühistamiseks, mille kohtutäitur jättis 13.03.2018 otsusega rahuldamata. XX esitas Harju Maakohtule 23.03.2018 kaebuse kohtutäituri 13.03.2018 otsuse ja 04.02.2018 arestimisaktide tühistamiseks ning kohtutäituri kohustamiseks tagastada juba kinni peetud 24,29 eurot, samuti

§ 132lg 1 2 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-18-4560).

Harju Maakohus jättis 05.06.2018 määrusega XX kaebuse rahuldamata. Määrus jõustus edasi kaebamata. 3. XX esitas 11.06.2018 kaebuse 04.02.2018 arestimisaktide muutmiseks vastavalt 10.06.2018 kehtima hakanud

redaktsioonile ja 05.06.2018 kinni peetud 45,53 euro tagastamiseks. Kohtutäitur jättis 02.07.2018 otsusega kaebuse rahuldamata, märkides, et Harju Maakohtu 05.06.2018 määruse nr 2-18-4560 järgi on 04.02.2018 arestimisaktid õiguspärased. Alates 10.06.2018 kehtiva

redaktsiooni arvestades edastas kohtutäitur Eesti Töötukassale 13.06.2018 teate kinnipidamise korra muutumisest, mille kohaselt tuleb mh XX puhul teha kinnipidamisi selliselt, et kui netosissetulek on kuni 207,23 eurot, siis kinnipidamisi ei teostata, ning kui netosissetulek jääb vahemikku 207,24–500,02 eurot, lahutatakse sissetulekust 207,23 eurot ja ülejäägist peetakse kinni 20% nõude katteks. 4. XX esitas Harju Maakohtule 12.07.2018 kaebuse (tsiviilasi nr 2-18-10646) kohtutäituri 02.07.2018 otsuse peale, vaidlustades 04.02.2018 arestimisaktides arestimisele kuuluva sissetuleku ulatust ja leides, et kohtutäitur on jätnud sissetuleku arestimise ulatuse (20%) määramisel arvestamata võlgniku majandusliku seisundiga. Võlgnikul puudub töövõime ja ta ei tööta, võlgniku ülalpidamisel on alaealine laps, võlgnik üürib munitsipaalkorterit ja tema ainsaks sissetulekuks on töövõimetoetus. Harju Maakohus jättis 29.11.2018 määrusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31.05.2019 määrusega maakohtu määruse, rahuldas XX kaebuse ning tühistas kohtutäituri 02.07.2018 otsuse osas, milles jäeti rahuldamata XX kaebus töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks, ja kohustas kohtutäiturit vaatama XX 11.06.2018 kaebuse selles osas uuesti läbi. Ringkonnakohus märkis, et kuna kohtutäitur korrigeeris 13.06.2018 teatega ainult sissetuleku kinnipidamise korda, siis jäid muutmata nii töövõimetoetuse arestimise määra ulatus (20%) kui ka arestimisele mittekuuluv summa (1/3 palga alammäärast). Kohtutäitur on jätnud

§ 131

lg 2 kohaselt kaalumata, millises ulatuses on võlgniku töövõimetoetuse

§ 132

lg 12 alusel arestimine õigustatud (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus nr 2-18-4482, p-d 21.2 ja 22). Määrus jõustus edasi kaebamata. 5. Kohtutäitur jättis 12.08.2019 otsusega rahuldamata XX 11.06.2018 kaebuse 04.02.2018 arestimisaktide ja nende 13.06.2018 muutmise aktide tühistamiseks või arestimise ulatuse muutmiseks.

§ 131

lg 1 p 61 ja lg 2 kohaselt peab võlgniku töövõimetoetusele erandkorras sissenõude pööramiseks olema täidetud kolm eeldust: 1) sissenõudja on esitanud sellekohase avalduse; 2) täitemenetlus on ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas; 3) 2

(11)2-19-12742 arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Töövõimetoetusest, mis jääb alla kehtiva kuupalga alammäära (2018. a-l 500 eurot; 2019. a-l 540 eurot), võib

§ 132lg 1 järgi arestida kuni 20%.

Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Võlgniku esindajale edastati 12.07.2019 teade kaebuse läbivaatamise kohta 22.07.2019, kuid menetlusosalised kohale ei ilmunud ega esitanud ühtegi dokumenti võlgniku sissetulekute ja kulude kohta, millele võlgnik oma kaebuses tugineb. Kohtutäitur nõudis võlgnikult 29.07.2019 kõikide pangakontode väljavõtete esitamist, kuhu laekuvad tema sissetulekud, kuid otsuse tegemise ajaks ei ole neid esitatud. Seetõttu lähtub kohtutäitur temale teadaolevatest andmetest. Võlgnik ei saa eelistada ühte võlausaldajat teisele ning peab tegema kõik endast oleneva oma sissetulekute suurendamiseks ja kulutuste sissetulekutega vastavusse viimiseks. Sissenõudjate nõuded ei ole võlgniku jaoks ootamatud, vaid võlgnevused on aastate pikkused. Tegemist ei ole ka pankrotiolukorraga, sest võlgnik on suutnud töövõimetoetusest nõudeid osaliselt rahuldada ja sealjuures ei ole tema eluaseme üürilepingut teadaolevalt katkestatud. Võlgniku suhtes ei ole algatatud ka uusi täitemenetlusi. Kohtutäitur peab võlgnikule tagama toimetulekuks seadusest tuleneva miinimumi, mitte lähtuma võlgniku kulupõhisest toimetulekust. XX ei ole tõendanud, et tal esineks erandlikke kulutusi toimetulekuks, mille jaoks vahendite tagamiseks oleks õigustatud kohtutäituri poolt arestitud summa vähendamine. Võlgnik sai 2018. a juunis ja juulis töövõimetoetust vastavalt 394,32 eurot ja 381,60 eurot ning igakuiselt puudetoetust 41,17 eurot ja lapsetoetust 55 eurot (2019. a-l 60 eurot). Pärast kohtutäituri 13.06.2018 teadet jäid 04.02.2018 arestimisaktid kehtima selliselt, et

§ 132lg-st 12 tulenevalt ei kuulunud arestimisele arvestuslik elatusmiinimum (2018.

a-l 207,23 eurot; 2019. a-l 215,44 eurot),

§ 132lg 13 kohaselt ülalpeetava osa (2018.

a-l 166,67 eurot;

  1. a-l 180 eurot) ning eelnevat ületavast osast kuulus kinnipidamisele 20%.
  2. a-l kehtima hakanud muudatustest tulenevalt muutis kohtutäitur arestimisakte 31.01.2019 ja kuna sellega suurenes võlgniku sissetulekust arestimisele mittekuuluv summa, muutus ka võlgniku olukord soodsamaks. Täitemenetluses on kestnud juba pikka aega (algatatud 2014 ja 2016). Võlgnikul puudub muu vara peale töövõimetoetuse, puudetoetuse ja lapsetoetuse. Kuna võlgniku sissetulek jääb alla kuupalga alammäära, tal on ülalpeetav ja tal puudub vara, mille arvelt oleks võimalik nõuet rahuldada, siis täitmine eeldatavasti ebaõnnestub. Sissenõudjad on täitemenetluse algatamise avaldustes soovinud sissenõude pööramist mh töövõimetoetusele. Arvestades täitmisel olevate asjade menetlemise aega ja võlgniku sissetuleku suurust, on õiglane tema töövõimetoetuse arestimine 20% ulatuses. Kinnipidamiste tegemata jätmine ei võimaldaks nõudeid üldse rahuldada ja kinnipidamiste vähendamine ei muudaks summade väiksuse tõttu (nt
  3. a juunis enne muudatuste jõustumist peeti kinni 45,53 eurot, kuid
  4. a juulis vaid 1,54 eurot) võlgniku olukorda paremaks. Nõuete aegumise tõttu täitmine suure tõenäosusega ebaõnnestub, mis ei ole õiglane sissenõudjate suhtes. Võlgniku kogu sissetulekust (
  5. a juunis 490,49 eurot,
  6. a juulis 477,77 eurot) moodustab kinnipidamine väga väikse protsendi ning kõiki asjaolusid arvestades on kinnipidamiste tegemine sellises ulatuses õiglane. Võlgnikule on toimetulekuks tagatud enam vahendeid, kui seadusandja on seda minimaalselt ette näinud (nt viimati
  7. a juulis moodustas tema kogu sissetulek 514,87 eurot, millest peeti kinni 3,65 eurot). Samuti on võlgnikul võimalik taotleda kohalikult omavalitsuselt toimetulekutoetust ning tal on tuvastatud üksnes osaline töövõime puudumine, mistõttu saab ta oma elukvaliteedi tõstmiseks ja kohustuste tasumiseks ka tööle asuda (nt läbides täiendava välja- või ümberõppe). Kokkuvõttes on võlgniku puhul täidetud kõik töövõimetoetuse arestimise eeldused ning võla suurust, täitemenetluste pikkust ja võlgniku toimetulekut arvestades on kinnipidamine maksimaalses määras (20%) õiglane. 3

(11)2-19-12742 XX esitas Harju Maakohtule 26.08.2019 kaebuse kohtutäituri 12.08.2019 otsuse tühistamiseks ja kohtutäituri kohustamiseks vaadata tema 11.06.2018 kaebus uuesti läbi. Vaidlustatud otsus on õigusvastane, sest kohtutäitur ei ole hinnanud kaebaja majanduslikku olukorda

§ 131

lg 2 ja § 132 lg 12 nõuete kohaselt (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus nr 218-4482, p 21.2). Kohtutäitur ei ole arvestanud kaebaja igakuiste kulutustega eluasemele (üür 45,90 eurot ning kommunaalkulud keskmiselt suvel 100 eurot ja talvel 155 eurot), samuti asjaoluga, et kaebaja ülalpidamisel on alaealine laps. Kõik tõendid sissetulekute ja kulude kohta on kohtutäiturile esitatud ning need dokumendid asuvad täiteasja toimikus. Samuti esitati vastavad dokumendid koos 23.03.2018 kaebusega tsiviilasjas nr 2-18-4560, milles kohtutäitur oli menetlusosaliseks. Kohtutäituri põhjendused seoses

  1. a kuupalga alammääraga ja võlgniku majandusliku olukorraga on asjakohatud, sest kaebuse lahendamisel tuli lähtuda selle esitamise aja seisust (11.06.2018).
  2. Kohtutäitur palus 15.10.2019 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda, jäädes oma 12.08.2019 otsuses toodud seisukohtade juurde. Täiteasjades nr 031/2014/96 ja nr 031/2016/1567 on nõuete jääk 15.10.2019 seisuga vastavalt 5034,52 eurot ja 279,65 eurot. Kohtutäitur on töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja selle ulatust piisavalt põhjendanud, võttes mh seisukoha võlgniku kulude ja majandusliku olukorra osas ning kontrollides, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on võlgnikule tagatud toimetulek minimaalselt vajalikus määras.

§ 132

lg-st 12 tulenevalt arestimisele mitte kuuluv arvestuslik elatusmiinimum on Statistikaameti selgituste järgi elatusvahendite väikseim kogus, mis katab inimese igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkohol ja tubakas) ja individuaalsetest muudest kulutustest (k.a eluasemekulutused). Ülalpidamiskohustusega seotud kuludeks on arvestatud kolmandik palga alammäärast (

§ 132lg 2).

Seega on kõik kaebuses nimetatud võlgniku kulud hõlmatud arvestusliku elatusmiinimumi või ülalpeetava osaga ja muid kulutusi või erilist majanduslikku olukorda, mida kohtutäitur peaks eraldi analüüsima, ei ole võlgnik esile toonud ega tõendanud. Kohtutäitur ei pea hindama võlgniku kõiki kulusid iga kuu lõikes ega analüüsima, kas need on vastavuses võlgniku tuludega ja kas pärast kinnipidamiste tegemist jätkub võlgnikul vahendeid tema äraelamiseks soovitud tasemel. Kohtutäitur peab võlgniku sissetuleku arestimisel järgima seadusega seatud piiranguid, kuid kohtutäitur ei hinda seda, kuidas võlgnik temale ettenähtud vahendeid kulutab või oma elu korraldamisega toime tuleb. Töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust võlgnik 11.06.2018 kaebuses ei vaidlustanud ning see küsimus puudutab 04.02.2018 arestimisakte ja nende muutmist 13.06.2018 teatega, siis ei ole kohtueelne menetlus selles osas läbitud. Praeguse vaidluse ese on jõustunud arestimisaktide alusel kinnipidamisele kuuluva summa (protsendi) muutmine ja kaebus on esitatud

§ 134lg 1 alusel.

Samas on kohtutäitur tuvastanud, et tingimused, millest lähtudes on arvestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, ei ole muutunud. Arestimise ulatus on õiglane nii võlgniku kui ka sissenõudjate suhtes. Võlgniku elukvaliteedi tõstmine sissenõudjate arvelt oleks viimaste suhtes äärmiselt ebaõiglane. Võlgnik ei esitanud kohtutäiturile ka infot lisakulude kohta, mis annaksid aluse kohelda teda teistest erinevalt ja arestimise ulatust vähendada. On ilmne, et võlgnik ei soovigi kohtutäiturit oma tegelikust majanduslikust olukorrast teavitada ning viide varasemalt esitatud dokumentidele ei ole piisavalt konkreetne, et kohtutäitur saanuks nendega arvestada. Seejuures tegutseb võlgnik juristist esindaja kaudu, kellele pidi kohtutäituri 29.07.2019 nõude sisu olema arusaadav. Tsiviilasjas nr 2-18-4560 esitatud tõendid ei saanud kajastada võlgniku 7. 4

(11)2-19-12742 majanduslikku olukorda
  1. a juunis, sest selleks ajaks oli see kohtumenetlus juba lõppenud. Võlgniku töövõimetoetusest peetakse tänaseni kinni ca 4 eurot kuus, mis on ilmselgelt väga väike summa ning kinnipidamise ulatuse vähendamine ei avaldaks sisulist mõju võlgniku praegusele ja tulevasele olukorrale.
  2. SA KredEx palus 21.10.2019 seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda, nõustudes kohtutäituri otsuses toodud seisukohtadega. Täitemenetluse kestel on võlgnikule

alusel garanteeritud arestimisele mittekuuluvad summad, millest võlgnikul tuleb ära elada. SA KredEx nõude täitmiseks on nelja aasta jooksul laekunud vaid 480,12 eurot. Tsiviilasjas nr 2-18-10646 oli võlgniku üheks põhiväiteks, et teda ei olnud ära kuulatud, kuid sellele vaatamata ei ilmunud ta 22.07.2019 kaebuse läbivaatamisele ega esitanud ühtegi tõendit või selgitust. Kohtutäituri 12.08.2019 otsusest nähtuvalt jääb võlgnikule praegusel ajal kätte 99% sissetulekust ning seda arvestades on kinnipidamise määr 20% põhjendatud ja õiglane, sest tegemist on niikuinii marginaalse osaga kogu võlgniku sissetulekust. Täitemenetluses kehtiva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peavad võlgniku ja sissenõudja huvid olema tasakaalus. Lisaks tuleb arvestada, et Harju Maakohus võttis 12.09.2019 määrusega menetlusse XX avalduse pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-19-12650) ning olukorras, kus on algatatud pankrotimenetlus, pooleliolevad täitemenetlused peatatakse, ning pankroti väljakuulutamisel need lõpevad (

§ 51lg 1).

  1. AS Eesti Gaas kaebuse suhtes seisukohta ei esitanud.
  2. Harju Maakohus jättis 15.01.2020 määrusega XX kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus kontrollib kohtutäituri 12.08.2019 otsuse seaduslikkust selle tegemise aja seisuga ning lähtudes otsuse aluseks olnud võlgniku 11.06.2018 kaebusest ja kohtule esitatud avalduse nõudest. Kohtule arusaadavalt taotles võlgnik 11.06.2018 kaebuses

§ 133

lg 1 alusel arestimise tühistamist.

§ 131

lg 1 p 61 võimaldab pöörata sissenõude võlgniku töövõimetoetusele, kui täidetud on

§ 131lg-s 2 sätestatud eeldused.

Perioodil 09.01.2018–09.06.2018 kehtinud

§ 132

lg 12 redaktsiooni kohaselt võis arestida kuni 20% töövõimetoetuse osast, mis ületas kehtestatud toimetulekupiiri. Alates 10.06.2018 kehtiva

§ 132

lg 12 redaktsiooni kohaselt võib arestida kuni 20% töövõimetoetuse osast, mis ületab Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslikku elatusmiinimumi.

§ 132

lg 2 järgi suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra kuupalga alammäärast.

§ 131

lg-s 2 sätestatud kaks esimest eeldust on täidetud, sest kohtutäituri kinnitusel on sissenõudjad avaldanud soovi mh töövõimetoetuse arestimiseks ning kohtutäituri hinnangul täitmine eeldatavasti ebaõnnestub seoses nõuete aegumisega. Kohtutäitur on seisukohal, et täitmisel olevate asjade menetlemise aega ja võlgniku sissetuleku suurust arvestades oli töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimine õiglane, kuna kinnipidamiste tegemata jätmine ei võimaldaks sissenõudjate nõudeid üldse rahuldada, mis ei ole õiglane sissenõudjate suhtes, ja niigi väikese suurusega kinnipidamiste vähendamine ei muudaks võlgniku olukorda tajutavalt paremaks. Samuti ei ole võlgnik esitanud kohtutäiturile tõendeid temal esinevate erikulutuste vms kohta, mida kohtutäitur saanuks töövõimetoetuse arestimisel arvestada. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka kohtule esitatud avalduse lisana 6 esitatud dokumentidest. Kuna töövõimetoetuse arestimisel on lahutatud sellest maha 166,67 eurot, mis vastas kolmandikule 2018. a-l kehtinud kuupalga alammäärast, siis on kohtutäitur arvestanud võlgnikul ülalpeetava lapse olemasoluga. 5

(11)2-19-12742 Kohtule ei ole esitatud tõendeid lapse ülalpidamiseks vajalike täiendavate põhjendatud kulude kohta. Üüri- ja kommunaalkuludega arvestamata jätmise tõendamiseks on avaldaja esitanud 31.12.2017 arve kommunaalkulude eest, mille järgi on arve maksjaks Paldiski Linnavalitsus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks avaldaja poolt üüri või kommunaalkulude tasumine. Pelgalt kulude olemasolu ei anna alust töövõimetoetuse arestimist tühistada või selle tingimusi muuta, sest esitatud arvest nähtuvalt ei ole kommunaalkulud avaldaja kanda. Kohtutäitur arestis XX töövõimetoetuse 04.02.2018 arestimisaktidega tingimusel, et sissetulekust lahutatakse ülalpeetava osa 166,67 eurot ja säilitatakse võlgnikule toimetulekupiir 140 eurot.

-i muudatuste jõustumise tõttu tühistas kohtutäitur 13.06.2018 omal algatusel töövõimetoetuse arestimise ulatuses, mis tagas avaldajale arestimisele mittekuuluva summa (s.o enne 20% kinnipidamist lahutati sissetulekust ülalpeetava osa ja arvestuslik elatusmiinimum). Statistikaameti selgitustest nähtuvalt on arvestuslik elatusmiinimum elatusvahendite väikseim kogus, mis katab inimese igapäevased vajadused, ning arvestuslik elatusmiinimum koosneb toidukulutustest, eluasemekulutustest ja individuaalsetest mittetoidukulutustest. Võlgnikule jäi ka pärast maksimaalses määras tehtud töövõimetoetuse kinnipidamisi

  1. a juunis ja juulis kätte suurem summa (vastavalt 348,79 eurot ja 380,06 eurot), kui kehtestatud toimetulekupiir (140 eurot) või arvestuslik elatusmiinimum (207.23 eurot). Lisaks sai avaldaja puudetoetust 41,17 eurot kuus ja lapsetoetust 55 eurot kuus, mis suurendasid tema igakuiselt arestimisele mittekuuluvat summat 96,17 euro võrra. Avaldajale oli tagatud rohkem raha, kui minimaalselt vajalik, et katta inimese igapäevased vajadused, mistõttu ei ole kohtutäitur 12.08.2019 otsuses ületanud diskretsioonipiire, leides, et töövõimetoetuse arestimine maksimaalse 20% ulatuses on õiglane ja põhjendatud. Kuna avaldaja kaebus jääb rahuldamata, jäävad kõiki menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi avaldaja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus TsMS § 174 lg-te 2 ja 4 alusel vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
  2. XX esitas maakohtu määruse peale 03.02.2020 määruskaebuse. Harju Maakohus ei pidanud 16.03.2020 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  3. XX palub 03.02.2020 määruskaebuses tühistada maakohtu 15.01.2020 määrus ja rahuldada tema 26.08.2019 kaebus kohtutäituri 12.08.2019 otsuse tühistamiseks. Ühtlasi palub avaldaja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata

§ 132lg-d 12 ja 2.

Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Maakohtu määrus on vastuoluline, sest kui kohus leidis, et kohtutäitur rahuldas 13.06.2018 aktidega ise võlgniku kaebuse 04.02.2018 arestimisaktide muutmiseks, pidanuks ta kohtutäituri otsuse tühistama. Maakohus ei analüüsinud, et XX on töövõimetu ja tema ülalpidamisel on alaealine laps. Maakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et põhjendas määrust asjaolude ja tõenditega, mis toimusid pärast 11.06.2018 kaebuse esitamist, kuigi nii kohtutäitur kui ka maakohus pidanuks lähtuma üksnes enne 11.06.2018 esinenust. Kuna arvestuslik elatusmiinimum 207,23 eurot on ühe inimese absoluutne vaesuse piir, kuid avaldaja elab koos lapsega, siis on nende absoluutse vaesuse piiriks 414,46 eurot. Maakohus leidis seevastu, et õiglane ja põhjendatud on olukord, et avaldaja ja tema laps peavad elama sissetulekuga, mis jääb alla absoluutset vaesuspiiri ja kohtutäitur võib arestida ka sellest väiksema sissetuleku. Selline seisukoht on ebaõige ning

§ 132lg- 6

(11)2-19-12742 d 1 ja 2 on vastuolus põhiseaduse §-dega 16, 18 ja 28, sest annavad kohtutäiturile õiguse arestida isiku sissetuleku ulatuses, mis jätab isikule raha alla absoluutse vaesuse piiri. Ühe kolmandiku kuupalga alammäära suurune summa ei taga lapse heaolu ega ole piisav lapse ülalpidamiseks. Ka perekonnaseaduse kohaselt võrdub minimaalne kulu ühe lapse ülalpidamiseks kuupalga alammääraga. Maakohtu määrus on üldsõnaline ja seega nõuetekohaselt põhjendamata osas, milles kohus otsustas jätta menetluskulud avaldaja kanda. Kohus ei lahendanud menetluskulude jaotamise küsimust erapooletult ja õiglaselt. Jääb arusaamatuks, kuidas on õiglane, et avaldaja kannab SA KredEx esindaja menetluskulud. Sisuliselt on avaldajat karistatud kohtutäituri otsuse vaidlustamise eest. 2
  1. Kohtutäitur vaidleb 18.02.2020 seisukohas määruskaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. XX suhtes algatatud täiteasjad nr 031/2014/96 ja nr 031/2016/1567 on kohtutäituri poolt 23.12.2019 lõpetatud seoses võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Maakohus ei ole tuvastanud, et kohtutäitur rahuldas 13.06.2018 aktidega võlgniku 11.06.2018 kaebuse, vaid viitas üksnes, et võlgnikule jäi
  2. a juunis kätte rohkem vahendeid, kui seadusandja seda ette näeb. Maakohtu määruses nimetatud asjaolu, mis tekkisid pärast 11.06.2018 kaebuse esitamist, kannavad informatiivset iseloomu. Seisukoht, et alaealise lapsega võlgnikule peab kätte jääma vähemalt kaks arvestuslikku elatusmiinimumi (414,46 eurot), ei põhine kehtival õigusel.
  3. SA KredEx vaidleb 14.02.2020 seisukohas määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Menetluskulude jätmine avaldaja kanda ei ole tema suhtes ebaõiglane. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti.
  4. AS Eesti Gaas vaidleb 10.03.2020 seisukohas määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Määruskaebuse esitaja taotles kohtutäiturile esitatud 11.06.2018 kaebuses 04.02.2018 arestimisaktide tühistamist ja võlgniku töövõimetoetusest 05.06.2018 kinni peetud 45,64 euro tagastamist. Kohtutäitur jättis 02.07.2018 otsusega võlgniku kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31.05.2019 määrusega nr 2-18-10646 kohtutäituri 02.07.2018 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebus töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks ning kohustas kohtutäiturit vaatama võlgniku kaebuse selles osas uuesti läbi. Ringkonnakohus leidis, et XX 11.06.2018 kaebus on mh käsitatav

§ 133

lg 1 teises lauses märgitud avaldusena arestide tühistamiseks, kuid kohtutäitur ei ole 02.07.2018 otsuses seda sisuliselt lahendanud. Seejuures leidis ringkonnakohus, et praeguses asjas on täidetud

§ 131

lg-s 2 sätestatud kaks esimest eeldust võlgniku töövõimetoetuse arestimiseks (s.o sissenõudja avaldus ja täitmise eeldatav ebaõnnestumine). Seega tuli kohtutäituril kaebuse uue läbivaatamise käigus esmajoones hinnata ja esitada põhjendused, kas täidetud on ka

§ 131

lg-s 2 nimetatud kolmas eeldus erandi tegemiseks maksimaalses lubatud määras ehk kas sissenõude pööramine võlgniku töövõimetoetusele (st osas, milles see ületab

§ 132lg-te 12 ja 13 järgi arestimisele mittekuuluvat summat) 20% ulatuses on kõiki asjaolusid arvestades õiglane. 7

(11)2-19-12742 17. Maakohtu 15.01.2020 määrus ei ole vastuoluline. Ringkonnakohtu 31.05.2019 määrusest tulenevalt pidi kohtutäitur võlgniku 11.06.2018 kaebuse uuel läbivaatamisel lahendama üksnes kaebuses sisaldunud avalduse arestimise tühistamiseks osas, milles 04.02.2018 arestimisaktide järgi kuulus võlgniku töövõimetoetus arestimisele 20% ulatuses. Asjaolust, et kuna kohtutäitur oli 10.06.2018 jõustunud

-i muudatuste tõttu 13.06.2018 teatega juba omal algatusel ja ühekorraga muutnud kõiki tema menetluses olevates täiteasjades

§ 132

lg 12 alusel tehtud arestimisakte (s.o tagades, et kinnipidamisi ei tehtaks kehtestatud toimetulekupiirile vastava summa asemel arvestuslikule elatusmiinimumile vastavast summast) ning seetõttu ei olnud tal XX 11.06.2018 kaebuse kohta tehtud 02.07.2018 otsusega enam põhjust 04.02.2018 arestimisakte nimetatud osas veelkord muuta, ei järeldu, et kohtutäitur oleks pidanud kaebuse rahuldama ja selle rahuldamata jätmine oli õigusvastane. Kuna võlgnik oli juba enne kaebuse lahendamist saavutanud oma eesmärgi, et 04.02.2018 arestimisaktides arvestataks 10.06.2018 jõustunud

-i muudatustega, siis ei olnud tal selles osas üldse põhjust kohtutäituri otsust vaidlustada ja maakohtule 12.07.2018 esitatud kaebusest (tsiviilasi nr 2-18-10646) nähtuvalt vaidlustaski võlgnik kohtutäituri otsust üksnes sissetuleku arestimise määra osas. Eelnevast tulenevalt ei omanud kohtutäituri 13.06.2018 teatega seonduv kaebuse uuel läbivaatamisel tähtsust ja see ei ole ka praeguses vaidluses asjassepuutuv. 18. Kuigi XX suhtes algatatud täiteasjad nr 031/2014/96 ja nr 031/2016/1567 on kohtutäituri 23.12.2019 otsusega

§ 51

lg 1 alusel lõpetatud ja tema sissetulek

§ 49

lg 1 kohaselt aresti alt vabastatud tulenevalt võlgniku 23.08.2019 pankrotiavalduse alusel tema pankroti väljakuulutamisega Harju Maakohtu 19.12.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-12650, ei mõjuta see asjaolu praeguse vaidluse lahendamist. Täitemenetluste puudumise tõttu ei saaks ringkonnakohus küll enam kohustada kohtutäiturit võlgniku kaebust uuesti läbi vaatama, kuid see ei takista kohtul hindamast, kas kohtutäituri 12.08.2019 otsus oli õiguspärane või mitte. Kohtutäituri otsuse õigusvastasuse tuvastamine võiks mh anda võlgnikule aluse esitada sissenõudja vastu alusetu rikastumise sätete järgi nõue ebaseaduslikult kinni peetud summa tagastamiseks või kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu (nt Riigikohtu 12.03.2018 määrus nr 2-16-12972, p 26; 15.03.2017 määrus nr 3-2-1-166-16, p 13). 19. Ringkonnakohtu hinnangul oli kohtutäituri 12.08.2019 otsus täiteasjades nr 031/2014/96 ja nr 031/2016/1567 õiguspärane ning selle tühistamiseks pole alust. Määruskaebuse esitaja leiab ekslikult, et kohtutäitur võis 12.08.2019 otsuse tegemisel ja maakohus selle õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda üksnes võlgniku 11.06.2018 kaebuse esitamise ajal esinenud faktilisest ja õiguslikust olukorrast. Seejuures tuleb rõhutada, et tegemist ei olnud kaebusega 04.02.2018 arestimisaktide tühistamiseks (see oli lahendatud juba kohtutäituri 13.03.2018 otsusega ja Harju Maakohtu 05.06.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-184560), vaid sisuliselt nõudega lõpetada võlgniku töövõimetoetuse edasine arestimine. Olenemata sellest, et ringkonnakohus kohustas 31.05.2019 määrusega kohtutäiturit vaatama uuesti läbi võlgniku 11.06.2018 kaebuse osas, milles sellega taotleti

§ 133

lg 1 teise lause alusel arestimise tühistamist, pidi kohtutäitur kaebuse uuel läbivaatamisel mh hindama, kas asjaolud on vahepealsel ajal muutunud või mitte. Nii on võimalik, et isegi kui kohtutäituri algse 02.07.2018 otsuse tegemise ajal oleks võlgniku töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimine olnud tema suhtes ebaõiglane, siis olukorras, kus kohtutäituri uue 12.08.2019 otsuse tegemise ajaks oleksid varem esinenud asjaolud muutunud ja töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimist ei oleks enam alust pidada võlgnikku ebaõiglaselt koormavaks, tulnuks kohtutäituril jätta võlgniku 11.06.2018 taotlus arestimise tühistamiseks 8

(11)2-19-12742 ikkagi rahuldamata. Seetõttu nõudis kohtutäitur 29.07.2019 e-kirjaga õigustatult võlgnikult täiendavaid tõendeid tema sissetulekute ja kulude kohta ning vaidlust ei ole selles, et võlgnik jättis nõutud dokumendid (nt kontoväljavõtted) esitamata, põhjendades seda kohtumenetluses, et kohtutäituril oli kogu vajalik teave juba varasemast olemas. Kuivõrd ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et kohtutäitur pidi mh analüüsima võlgniku töövõimetoetuse arestimise määra proportsionaalsust 12.08.2019 otsuse tegemise seisuga, siis ei olnud võimalik lähtuda enam kui aastatagustest andmetest ja tõenditest. Kuna võlgnik jättis tõendid esitamata, võttis kohtutäitur otsuse tegemisel põhjendatult aluseks temale kättesaadava teabe.
  1. Ringkonnakohus ei nõustu iseenesest kohtutäituri lähenemisega (mida maakohus jagas), et kui võlgnikule jääb kätte vähemasti arvestuslikule elatusmiinimumile vastav summa, saaks tema sissetuleku ülejäänud osa seadusega lubatud maksimaalses määras (s.o 20% ulatuses) arestimine olla tema suhtes ebaõiglane vaid juhul, kui võlgnikul on mingid erandlikud kulud, mida arvestuslik elatusmiinimum ei hõlma. Selline seisukoht kujutaks endast erandi laiendavat tõlgendamist ehk muudaks 20% määras arestimise sisuliselt reegliks, millest kõrvalekaldumise vajadust peaks võlgnik hakkama eraldi põhjendama. Samas tuleb õiguse üldpõhimõtete järgi erandeid tõlgendada just kitsendavalt (sh eriti isiku põhiõigusi piiravaid erandeid). Kõnealune lähenemine jätab lisaks tähelepanuta, et arvestuslik elatusmiinimum on üksnes statistiline näitaja, kuid sissetuleku arestimisel tuleb lähtuda konkreetse võlgniku majanduslikust olukorrast (sh tema vältimatute püsikulutuste suurusest). Eeltoodule vaatamata on maakohus õigesti märkinud, et XX ei ole ka kohtumenetluses esitanud mingeid asjakohaseid tõendeid, mis viitaksid töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimise ebaõiglusele. Maakohtule esitatud 26.08.2019 kaebusele olid lisatud samad dokumendid (KÜ Korteriühistu Rae 46 poolt Paldiski Linnavalitsusele esitatud 31.12.2017 arve nr 17/12/12 XX elukohaks oleva XXX korteri kommunaalteenuste eest detsembris 2017 ja võlgniku arveldusarve nr EE812200221063666192 filtreeritud väljavõte perioodist 01.11.2017–28.01.2018, mis kajastab üksnes Eesti Töötukassa makstud töövõimetoetuste suurust), mille XX lisas juba oma 23.03.2018 kaebusele tsiviilasjas nr 2-18-4560 ja mida Harju Maakohus ei pidanud 05.06.2018 määruses piisavaks, et hinnata töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimine võlgniku suhtes ebaõiglaseks. Praeguses asjas ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale ja ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks maakohtu 15.01.2020 määruse põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).
  2. Kohtutäitur ega maakohus ei ole jätnud tähelepanuta, et võlgnik on puuduva töövõimega, tema ainsa sissetuleku moodustavad töövõimetoetus (11,82 eurot päevas) ning arestimisele mittekuuluvad lapsetoetus (60 eurot kuus) ja puudetoetus (41,17 eurot kuus), samuti on tema ülalpidamisel alaealine laps (sünd. 2010). Kuna avaldaja jättis esitamata tõendid enda ja lapse kulutuste kohta, siis ei olnudki kohtutäituril ega maakohtul võimalik neid sisuliselt hinnata. Avaldaja väited 145,90–200,90 euro suuruste eluasemekulude kandmise kohustuse kohta on paljasõnalised ning kaebusele lisatud
  3. a detsembri kommunaalteenuste arve neid kulusid ei tõenda, sest arvel on maksjaks märgitud Paldiski Linnavalitsus. Kohtutäitur on asjakohaselt võtnud arvesse, et täitemenetlused nr 031/2014/96 ja nr 031/2016/1567 on kestnud juba pikka aega (vastavalt
  4. ja
  5. a-st) ning nõudeid on seni rahuldatud vaid minimaalses ulatuses, samuti ei võimaldaks töövõimetoetusest kinnipidamiste tegemata jätmine või nende tegemine oluliselt väiksemas määras kui 20% sissenõudjate nõudeid sisuliselt üldse rahuldada, sest pärast 10.06.2018 jõustunud

-i muudatusi on kinnipeetud summad olnud väga väikesed (nt

  1. a juulis 1,54 eurot;
  2. a juulis 3,65 eurot). Ringkonnakohus nõustub, et kuna võlgnik ei ole esitanud mingeid kontrollitavaid andmeid ega 9

(11)2-19-12742 tõendeid oma majandusliku olukorra kohta, siis ei ole alust hinnata tema sissetuleku ca 1% ulatuses arestimist ebaõiglaseks. 22.

§ 132lg-d 12 ja 2 ei ole vastuolus põhiseadusega.

Ringkonnakohus jääb selles osas 31.05.2019 määruses tsiviilasjas nr 2-18-10646 (p-d 37–38) väljendatud seisukohtade juurde ega korda neid. Eelkõige tuleb rõhutada, et kuna

§ 132

lg 12 võimaldab arestida „kuni“ 20% võlgniku igakuisest sissetulekust ja

§ 131

lg 2 kohustab kohtutäiturit igal üksikjuhul hindama, kas üldse ja millisel määral oleks sissetuleku arestimine õiglane, ning kohtutäituri tegevust on võlgnikul võimalik vaidlustada (

§ 217

lg 1, § 218 lg 1), siis tagab kehtestatud normistik võimaluse arvestada kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ja saavutada proportsionaalne tulemus (vt ka Riigikohtu 05.06.2019 määrus nr 2-18-4480, p 20; 20.03.2019 määrus nr 3184482, p 22). Vastuseks määruskaebuse esitaja väitele, et kui Statistikaameti poolt avaldatav arvestuslik elatusmiinimum on ühe inimese absoluutne vaesuse piir, siis kuna avaldaja elab koos lapsega, siis peaks nende puhul olema mittearestitavaks summaks kahekordne arvestuslik elatusmiinimum, märgib ringkonnakohus, et selline lähenemine ei ole põhjendatud. Arvestuslik elatusmiinimum (vt http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?DataSetCode=LE27) kajastab ühe liikmega leibkonna 30 päeva minimaalse toidukorvi ja mittetoidukulutuste maksumust. Samas on näiteks eluasemekulud, mille osakaal arvestuslikust elatusmiinimumist on ca 37% (nt 31.01.2020 avaldatud arvestuslik elatusmiinimum on 221,36 eurot, millest eluasemekulud moodustasid 82,25 eurot), olemuselt sellised, mis ei sõltu osaliselt leibkonna liikmete arvust (nt eluaseme üürikulu). Seda kinnitab mh statistika, mis kajastab leibkonnaliikme kulutusi aastas leibkonna tüübi järgi (vt http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?DataSetCode=LE205). Nimelt on üksiku alla 65-aastase isiku kulutused kokku 9186,10 eurot, kuid lapsega täiskasvanu puhul on leibkonnaliikme aastased kulutused kokku 5867,60 eurot, mis teeb leibkonna kogukulutusteks 11 735,20 eurot (5867,60 × 2). Seega on lapsega täiskasvanu keskmised kulutused üksnes ca 28% suuremad, kui oleksid üksiku täiskasvanu kulutused (s.o 11 735,20 – 9186,10 = 2549,10 × 100 ÷ 9186,10 = 27,75%). Lapsega täiskasvanu sissetuleku

§ 132lg-te 12 ja 2 kohaselt mittearestitavaks osaks on näiteks 2020.

a-l vastavalt 221,36 eurot ja 194,67 eurot (s.o üks kolmandik palga alammäärast, mis on hetkel 584 eurot – vt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1) ehk kokku 416,03 eurot, mis on ligi 90% suurem kui üksiku täiskasvanu puhul mittearestitav sissetuleku osa. Ka

  1. ja
  2. a-l moodustas iga ülalpeetava kohta täiendavalt mittearestitav summa vähemalt 80% arvestuslikust elatusmiinimumist. Kuigi perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ei ole see praeguses kontekstis asjassepuutuv ja PKS § 102 lg 2 on teatud tingimustel võimalik PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määrast ka kõrvale kalduda.
  3. Maakohus jättis kõigi menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel avaldaja kanda ning otsustas TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kuigi maakohus ei ole menetluskulude jaotust pikemalt põhjendanud, ei anna see alust maakohtu määrust tühistada. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et teda on sisuliselt karistatud kohtutäituri otsuse vaidlustamise eest, on ilmselgelt otsitud. Avaldaja pidi arvestama, et kuna vaidlus puudutab ka sissenõudjate õigusi, siis võib neil olla huvi oma õigusi menetluses kaitsta ja seega võib avaldajal tekkida kohustus kanda sissenõudjate võimalikud menetluskulud, kui tema kaebus jääb rahuldamata. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (nt Riigikohtu 11.11.2019 määrus nr 2-17-5713, p 14). Kuna avaldaja ei ole esitanud mingeid põhjendusi või tõendeid, 10

(11)2-19-12742 miks tuleks praegusel juhul pidada õiglaseks teistsugust olukorda, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada, et kuna avaldaja põhjustas oma põhjendamatu kaebusega menetluse, mis tingis teistel menetlusosalistel kulude tekkimise, tuleb nimetatud kulud kanda avaldajal. Seda, kas teiste menetlusosaliste kantud esindajakulud on põhjendatud ja vajaliku suurusega, hindab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel tehtavas lahendis.
  1. Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 15.01.2020 määrus muutmata.
  2. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja (avaldaja) kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 4 teisele lausele ei määra ringkonnakohus kindlaks määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulude rahalist suurust, vaid selle määrab koos esimese astme kohtumenetluses kantud menetluskulude rahalise suurusega § 177 lg 1 p 2 alusel ja TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist (vt ka Riigikohtu 20.04.2016 otsus nr 3-2-1-142-15, p-d 19–22). (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.