Obsah (7)

§ 657§ 463§ 232§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Määruse tegemise aeg ja koht 8. mai 2020. a, Tallinn Kohtuasja number 2-19-12476 Kohtuasi XX avald

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 18. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb

§ 657

lg 1 alusel koosmõjus

§-ga 659 jätta määruskaebus 4 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Määruskaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmist.

1. Kohus kuulutab PankrS § 31 lg 1 kohaselt pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus PankrS § 31 lg 2 järgi pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Muu hulgas on PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi selliseks aluseks olukord, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, ja sama sätte p 4 järgi ka olukord, kus võlausaldaja ei ole nõude olemasolu tõendanud. Maakohus peab võtma põhjendatud seisukoha võlausaldaja nõude selguse ja võlgniku vastuväidete kohta (vrdl RKTKm 12.06.2013, 3-2161-13, p 14 ja 16). Kohtul on avalduse põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude olemasolust või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid.
2. Maakohus on märkinud määruses tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel kohus järelduseni jõudis (

§ 463lg 2, § 465 lg 2 p 8 ning § 442 lg 8).

Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Maakohus on avalduses esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Kuivõrd pankrotiseadusest ei tulene üheseid ja selgeid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse üle, on tegemist maakohtu diskretsiooniotsusega, millesse ringkonnakohus saab sekkuda juhul, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsioonipiire ületanud.

1. Pankrotiavaldusele esitatud vastuväidetest tulenevalt on vaja avaldaja nõude olemasolu selgitamiseks kindlaks teha, millised olid poolte lepingujärgsed kohustused. Kohtule esitatud materjalidest on selge, et poolte vahel on vaidlus p-dest 2.3.1 ja 2.3.3 tulenevate kohustuste täitmise üle, st kes pidi täitma avaldaja kohustuse IQ FinTech OÜ ees, et võlgnik saaks üle anda lepingu p-i 2.3 järgsed kinnitused. Samuti on ebaselge, millised tagajärjed toob endaga kaasa lepingu p 6.1 täitmise võimatus. Pärast seda, kui kohus on kindlaks teinud poolte lepingujärgsed kohustused, on alles võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses on müügilepingut rikutud ning kas võlgnik on lepingust kehtivalt taganenud. Avaldaja on võlgniku taganemisavaldusele esitanud vastuväited, mistõttu peab kohus hindama lepingust taganemise formaalseid ja materiaalseid eelduseid, sh kas tegemist oli olulise lepingurikkumisega, mis annab õiguse taganeda lepingust ilma täiendavat tähtaega andmata, kas taganemine oli põhjendatud kogu lepingust või mingist lepingu osast ning mis on selle tagajärg võlgniku kohustustele. Seejuures on maakohus õigesti märkinud, et kui võlgnik on lepingust tervikuna kehtivalt taganenud, siis võib võlgnikul avaldaja vastu olla 42 100 euro suurune nõue. Kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.
2. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et maakohus on õigustatult ja diskretsioonipiire ületamata jõudnud järeldusele, et võlausaldaja nõude selguse hindamine ületab praegusel juhul pankrotimenetluses nõude hindamise mahtu, kuivõrd sisuline vaidlus nõude olemasolu ja suuruse üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Kohtul puudub kohustus hinnata ajutise pankrotihalduri nimetamise menetlusstaadiumis tõendeid sarnaselt nõude sisulise 5 lahendamisega hagimenetluses (vt nt Riigikohtu 06.03.2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-11702, p 10). Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
3. Kuna esineb alus PankrS § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 alusel ajutise halduri nimetamata jätmiseks, siis ei ole vaja hinnata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetust (PankrS § 31 lg 2 esimene lause). Kuivõrd võlausaldaja nõue vajab tõendamist hagimenetluses, ei oma ebaselge nõude alusel pankrotihoiatuse esitamine võlgnikule tähendust ning ringkonnakohus ei anna hinnangut võlgniku vastuväidetele, mis puudutavad pankrotihoiatuse kättetoimetamist.
4. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 171lg 1 alusel jätta menetluskulud avaldaja kanda.

25.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 26. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on esindajal kulunud määruskaebemenetluses õigusabile kokku 4 tundi 25 minutit. Esindaja töötunnihinnaks on 160 eurot, millele lisandub käibemaks. Võlgnik kinnitas, et ta pole käibemaksukohustuslane. Eeltoodust tulenevalt palub võlgnik avaldajalt välja mõista menetluskulud summas 848 eurot (160x4h25min+20%) ning kooskõlas

§ 177lg 4 ka viivis menetluskuludelt seadusjärgses määras.

1. Avaldaja ei ole vastuväiteid võlgniku menetluskulude koosseisule ja rahalisele suurusele esitanud.
2. Kolleegiumi hinnangul on võlgniku esindamisele määruskaebemenetluses kulunud aeg põhjendatud ja vajalik vastates ajamahult materjalide läbitöötamiseks ja kohtule esitatud dokumentide koostamiseks põhjendatud suurusele, arvestades kohtule esitatud dokumentide mahukust ja sisutihedust. Kolleegium leiab, et võlgniku esindaja töötunnihind vastab keskmisele töötunnihinnale. Arvestades eelnevat tuleb avaldajal hüvitada puudutatud isikule määruskaebemenetluse menetluskulud 4 tunni 25 minuti eest kogusummas 848 eurot käibemaksuga. Kooskõlas

§ 177

lg 4 märgib kohus, et menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb avaldajal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. 29. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (

§ 178lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 6