← Eesti

3-19-1627/28

Obsah (5)§ 230§ 234§ 44§ 121§ 124

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-19-1627 28. ma

) § 121 lg 2 p 1 alusel, leides, et kaebajal pole ilmselgelt kaebeõigust. Kaebuse kohaselt vaidlustas kaebaja otsust nr 42 avalikes huvides. PlanS § 141 järgi on populaarkaebusega lubatud vaidlustada planeeringu kehtestamise, mitte kehtetuks tunnistamise otsust. Ringkonnakohtu praktikas on võimaldatud PlanS § 141 alusel vaidlustada planeeringu osaliselt kehtetuks tunnistamist, kuna selle tagajärjel kehtib vaadeldaval alal detailplaneering uuel kujul. Praegu on olukord teine. Otsusega tunnistada kehtiv detailplaneering tervikuna kehtetuks ei määranud vastustaja planeeringualale uut ehitusõigust. PlanS § 141 ei anna igaühele õigust nõuda, et planeeringualal jääks kehtima konkreetne planeeringulahendus. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja sooviks detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist vaidlustada ka oma subjektiivsete õiguste kaitseks. On ilmselge, et vaidlustatud otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebajal ei ole õigust nõuda, et naaberkinnistu detailplaneering kehtima jääks.

  1. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 tühistada. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine sarnaneb sisult detailplaneeringu muutmisega, mistõttu on kaebajal õigus esitada populaarkaebus. Vastasel juhul pole avalikkusel võimalik olla kaasatud linnaruumi kujundavate otsuste langetamisse.
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. detsembri
  4. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu põhjendustega. PlanS §-s 141 ei ole ette nähtud võimalust planeeringu kehtetuks tunnistamise otsust populaarkaebusega vaidlustada. Olukord erineb planeeringu osaliselt kehtetuks tunnistamisest. Kaebaja pole pidanud vajalikuks vaidlustada detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsust oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebaja vaidlustas oma subjektiivsete õiguste kaitseks projekteerimistingimused ning halduskohus võttis kaebuse selles osas menetlusse.
  5. Kohtumenetluse kestel sai Riia mnt 102 asuva korteriomandi omanikuks Svetlana Kirt.
  6. märtsi
  7. a määruse resolutsiooni p-ga 1 lubas Tallinna Halduskohus astuda tal Ats Tamme asemel kaebajana menetlusse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  8. Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus saata kaebuse halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kohtud eksisid, leides, et kaebajal pole PlanS § 141 alusel kaebeõigust. Üht 2

(3)3-19-1627 kinnistut hõlmav detailplaneering tunnistatakse alati kehtetuks tervikuna, seega välistab kohtute käsitlusviis võimaluse selliseid otsuseid avalikes huvides vaidlustada.
  1. Vastustaja esitas vastuse, milles palus määruskaebuse rahuldamata jätta. Kui kinnistu omanik soovib jätta planeeringu ellu viimata, võib planeeringu kehtetuks tunnistada. Kui planeering jäetaks kehtetuks tunnistamata, piirataks tema omandipõhiõigust. Planeeringu kehtetuks tunnistamise otsus puudutab üksnes maaomaniku, mitte kolmandate isikute õigusi. Uue ehitusõiguse saab anda vaid seaduses sätestatud menetluskorda järgides, seega ei jää avalikud huvid kaitseta.
  2. Kolmas isik esitas vastuse, milles palus määruskaebuse rahuldamata jätta. Kaebeõigus avalikes huvides on erandlik ning peab olema seaduses selgelt ette nähtud. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei riiva avalikke huve ega kolmandate isikute õigusi. Kaebus on esitatud kaebetähtaega oluliselt ületades. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Määruskaebus tuleb rahuldada. Haldus- ja ringkonnakohtu määrused tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu (

§ 230lg 1).

Asi tuleb saata Tallinna Halduskohtule, kes peab uuesti otsustama, kas võtta kaebus Pärnu Linnavolikogu 26. aprilli 2018. a otsuse nr 42 tühistamise nõude osas menetlusse (

§ 234ja § 230 lg 5 p 3). 11. Kolleegium nõustub kohtutega, et Plan

S § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides. Tegu on kaebeõiguse üldisest regulatsioonist (

§ 44

lg 1) tehtud erandiga, mida tuleb kohaldada vastavalt seadusandja selgele tahtele (vrd kolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-16-01, p 5). Populaarkaebuse esitamise õigus ei ole kaitstud põhiseaduse §-ga

  1. Sellise õiguse sätestamine on seega puhtalt seadusandja valik. Kolleegium märgib, et ei vasta seda asja lahendades küsimusele, kas populaarkaebuse võib esitada sellise otsuse vaidlustamiseks, millega planeering tunnistatakse kehtetuks osaliselt.
  2. Kaebust ei oleks sellegipoolest tohtinud tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (

§ 121lg 2 p 1).

Praegusel juhul ei saa pidada ilmselgeks seda, et kaebajal pole kaebeõigust oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebusest nähtub, et kaebajale kuulub korter Riia mnt 106 kinnistu naaberkinnistul. Kaebaja on tuginenud enda kui naabri omandiõiguse kaitsele. Näiteks väitis kaebaja, et naaberkinnistu detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tõttu väheneb tema kinnisasja väärtus. Kui kaebaja positsiooni on vaja täpsustada, saab kohus asja menetlemise käigus selgitusi küsida.

  1. Kolleegium selgitab, et detailplaneering on topeltmõjuga haldusakt. Ühelt poolt annab see huvitatud isikule võimaluse kinnistut arendada, teisalt seab sellele piirangud. Seejuures võib detailplaneering olla keeruliste arutelude tulemusena sündinud erinevaid huve tasakaalustav kompromiss. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, mistõttu võib selline otsus riivata naabrite õigusi. See ei tähenda, et detailplaneeringut ei tohiks põhjendatud juhul ja pärast asjakohaste huvide kaalumist kehtetuks tunnistada. Puudutatud isikutel on aga õigus pöörduda sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks halduskohtusse.
  2. Kaebuse menetlusse võtmise korral tuleb halduskohtul kontrollida, kas kaebus on esitatud seaduses sätestatud kaebetähtaega järgides (

§ 124lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.