RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 29 lg 1 p 1 alusel. Samuti palus kaitsja hüvitada Tallinna linna eelarvest A. Drušljaki menetluskulu. 4-19-4092

1. Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja
4. juuli
5. a otsus ja väärteomenetlus lõpetati

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Sama otsusega mõistis maakohus Eesti Vabariigilt A. Drušljaki kasuks välja 720 eurot. Maakohus leidis, et ühistranspordiseaduse rikkumine, mida kohtuväline menetleja A. Drušljakile ette heidab, pole tõendatud. Viidates

§ 38lg-le 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 183 lg-le 1, leidis kohus, et väärteomenetluse lõpetamisel kannab menetluskulu riik, ja mõistis A. Drušljaki valitud kaitsjale makstud tasu summas 720 eurot välja Eesti Vabariigilt. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuväline menetleja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda otsuse jõustamist. Samuti palub kohtuväline menetleja jätta menetlusaluse isiku kaitsjatasu tema enda kanda. Kassaator leiab kokkuvõtlikult seda, et maakohus jättis arvestamata rikutud õigusnormid ja väärteoasjas olulised tõendid.
2. A. Drušljaki kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok palub kassatsioonivastuses jätta maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kohtuvälise menetleja kassatsioon on põhjendamatu. Sisuliselt vaidlustab kassaator maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid.

§ 2ja Kr

MS § 363 lg 5 kohaselt Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei või. Väidetavad vead, mis maakohus tõendite hindamisel kohtuvälise menetleja arvates tegi, pole sellised, mida saaks pidada väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 150esimese või teise lõike tähenduses.

Maakohus on järeldust A. Drušljaki väärteo tõendamatuse kohta piisavalt ja jälgitavalt põhistanud. Seega tuleb maakohtu otsus väärteomenetluse lõpetamist puudutavas osas muutmata jätta ja

§ 176

lg 4 p-st 2 juhindudes ei käsitle Riigikohus kohtuvälise menetleja kassatsiooni argumente üksikasjalikult. 7. Väljaspool kassatsiooni piire osutab kolleegium aga sellele, et menetluskulu hüvitamisel rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust, mõistes menetluskulu hüvitise välja vale normi alusel valelt isikult, kes pealegi selles menetluses ei osalenud. 8.

§ 2

kohaselt kohaldatakse ka väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

§ 38

lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses mh menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud säte on kohaldatav ka väärteomenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p 13). Seega on Riigikohus praegu pädev maakohtu vea menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel kõrvaldama, hoolimata asjaolust, et kassaator pole seda taotlenud.
3. Maakohus mõistis A. Drušljakil väärteomenetluses tekkinud kulu – valitud kaitsjale makstud 720 euro – katteks hüvitise välja Eesti Vabariigilt. Seejuures tugines kohus

§ 38lg-le 1 ja Kr

MS §-le 183. Kolleegium märgib, et menetlusaluse isiku makstud kaitsjatasu hüvitamist väärteomenetluse lõpetamisel ei reguleeri KrMS § 183, vaid

§ 23

. See säte näeb ette, et väärteomenetluse lõpetamise korral

§ 29

lõike 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Viidatud normist järeldub, et kui väärteoasjas on kohtuväline menetleja

§ 9p 2 kohaselt valla- või linnavalitsus, tuleb 2

§ 23alusel hüvitama Tallinna linn, mitte Eesti Vabariik.

Kolleegium märgib, et maakohtule esitatud taotluses palus ka kaitsja menetluskulu hüvitise välja mõista just Tallinna linnalt. Mõistes A. Drušljaki menetluskulu hüvitise Tallinna linna asemel välja Eesti Vabariigilt, rikkus maakohus

§ 150

lg 2 mõttes oluliselt väärteomenetlusõigust (

§ 23). 11.

Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 174p-st 8, § 175 p-st 2, §-st 2 ning Kr

MS § 191 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a otsuse osas, millega kohus mõistis Eesti Vabariigilt A. Drušljaki kasuks välja 720 eurot. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, mõistes A. Drušljaki menetluskulu hüvitise summas 720 eurot välja Tallinna linnalt. Muus osas Riigikohus maakohtu otsust ei muuda. Kohtuvälise menetleja kassatsioon jääb rahuldamata.
3. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A. Drušljakile kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu summas 240 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooniga tutvumiseks ja sellele vastamiseks kokku kaks tundi. Õigusteenuse tunnihind oli 100 eurot, millele lisandub käibemaks.
4. Kolleegium märgib, et kassatsioonimenetluse kulu hüvitamist väärteomenetluses reguleerib erinormina

§ 38lg 1 koostoimes Kr

MS §-ga 186. See tähendab muu hulgas seda, et kasseeritud maakohtu või ringkonnakohtu otsuse osalise või täieliku tühistamise korral peab kassatsioonimenetluse kulu kandma riik ka siis, kui väärteoasjas on kohtuväline menetleja kohaliku omavalitsuse üksus. See on seletatav asjaoluga, et kohtuotsuse tühistamise korral on kassatsioonimenetluse kulu tingitud vahetult kohtu kui riigiorgani, mitte kohtuvälise menetleja veast. Kuna Riigikohus teeb menetletavas asjas

§ 174

p-s 8 nimetatud lahendi, peab kassatsioonimenetluse kulu

§ 38lg 1 ja § 186 lg 1 alusel hüvitama riik. Kaitsja taotluses märgitud 240 eurot on kolleegiumi hinnangul Kr

MS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega. Järelikult tuleb see summa riigilt A. Drušljaki kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 3