← Eesti

1-20-1670/19

Obsah (5)§ 185§ 238§ 130§ 326§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-1670 (20231600433) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Ivi Kesküla, Orvi Koik, Apelle

§ 185

lg 2 alusel mõista Dmitri Šorilt riigieelarvesse välja apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulud 197,47 eurot. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Dmitri Šorile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 3. märtsi 2020 otsusega lühimenetluses tunnistati Dmitri Šor süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistati vangistusega 9 kuud, mida vähendati

§ 238

lg 2 alusel 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 130

lg 41 alusel valiti tõkendiks vahistamine ning karistuse kandmise alguseks loeti D. Šori kinnipidamise aeg 2.03.

  1. Menetluskuludena mõisteti D. Šorilt välja riigi tuludesse sundraha 438 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 151,20 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena summas 49,10 eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Kannatanute tsiviilhagid rahuldati täies ulatuses ja D. Šorilt mõisteti M OÜ kasuks välja 109,95 eurot ning ABC Supermarkets AS-i kasuks 167,52 eurot. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused.
  2. D. Šor tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, keda on karistatud PPA Põhja prefektuuri 12.01.2020 otsusega KarS § 218 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi, uuesti tahtlikult 10.01.2020 kella 13:50 ajal Tallinnas, XXX, asuvas M OÜ-le kuuluvas kaupluses M võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis 5 pudelit konjakit „Hennessy VS“, maksumusega 21,99 eurot tk, kokku väärtuses 109,95 eurot, mille peitis endal kaasas olnud kotti ja seejärel möödus kassadest jättes kauba eest tahtlikult tasumata ning lahkus kauplusest koos varastatud kaubaga. Vargusega tekitati kannatanule varalist kahju 109,95 eurot; samuti tema, tahtlikult ja süstemaatiliselt uuesti 11.02.2020 kella 09:33 ajal Tallinnas ,XXX, asuvas A AS-ile kuuluvas kaupluses C võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis 18 tk Kalev tume šokolaadi „Leiger“ maksumusega 3,49 eurot, kokku väärtuses 62,82 eurot, 4 tk Kalev šokolaadi „EV 100“ maksumusega 3,49 eurot, kokku väärtuses 13,96 eurot, 11 tk Kalev tume šokolaadi „Põrgupiiga“ maksumusega 3,49 eurot, kokku väärtuses 38,39 eurot ja 15 tk Kalev tume šokolaadi „Suur Tõll“ maksumusega 3,49 eurot, kokku väärtuses 52,35 eurot ja seejärel möödus kassadest millega lahkus kauplusest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Vargusega tekitati kannatanule varalist kahju 167,52 eurot.
  3. Maakohus leidis, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on kohtuistungil hinnatud tõenditega kogumis tõendamist leidnud. D. Šor tunnistab ennast täielikult süüdi ja kahetseb. Karistuse mõistmise otsustamisel leidis kohus, et rahalise karistuse mõistmise korral oleks D. Šoril talle pandud kohustust täita kaheldav. D. Šoril on 7 kehtivat kriminaal- ja 43 kehtivat väärteokaristust, kuid vaatamata eelnevale karistatusele on ta jätkanud süütegude toimepanemist, mis viitab süüdistatava õiguskuulekuse puudumisele ja asjaolule, et varasemad mõjutusvahendid ei ole talle oodatud mõju avaldanud. Seega tuleb D. Šori karistada vangistusega. Kergendava asjaoluna arvestas kohus kohtus avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtu hinnangul ei esine mitte ühtegi erandlikku asjaolu, mis annaks aluse kaaluda karistuse kandmisest tingimisi vabastamist. D. Šori suhtes on varasemalt kohaldatud KarS § 74 sätteid, kuid vaatamata sellele on süüdistatav jätkanud õigusvastaste tegude toime panemist ja käesolevad kuriteod on toime pandud pelgalt pool aastat pärast vangistusest vabanemist. Süüdistatava poolt süstemaatiline kuritegude toimepanemine on kohtu hinnangul D. Šori eluviisi lahutamatu osa, mis välistab süüdistatava suhtes tingimisi karistuse kandmisest vabastamise. Lisaks oleks see vastuolus kohtupraktikaga, kuivõrd toimepandud teod ei ole toime pandud juhuslikel asjaoludel või esmakordselt.
  4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja A. Küünemäe, vaidlustades üksnes D. Šorile mõistetud karistust. 4.
  5. Süüdistatav taotleb ringkonnakohtult talle mõistetud vangistuse vähendamist, leides, et see ei vasta tegudele. Taotlust põhjendab sellega, et vargused pani toime sõltuvusest, mistõttu palub lubada asuda kiiresti ravile. 4.
  6. Kaitsja leiab enda apellatsioonis, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused süüdistatavale mõistetud karistuse osas, mis puudutavad süüdistatava poolt kohtuistungil esitatud taotlust asendada vangistus raviga. Süüdistatav on tegelenud oma narkosõltuvusega ja varasemalt ei ole süüdistatavale sõltuvusravi kohaldatud. Kaitsja hinnangul on süüdistatav ilma sõltuvusravita suletud 2

(5)ringis ja pärast vabanemist jälle mõne kuu pärast kohtus ja vanglas. Kohus oleks pidanud kohaldama sõltuvusravi ehk vabastama süüdistatava tingimisi karistusest, et kohaldada narkomaania ravi. Kaitsja palub tühistada vaidlustatud otsus süüdistatavale mõistetud karistuse osas, mõista süüdistatavale vanglakaristus tingimisi ja allutada D. Šor statsionaarsele sõltuvusravile Viljandi Haiglas kestvusega 9 kuud. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht 5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. 5.1.

§ 326

lõike 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-11-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidel puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. 5.

  1. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on
  2. oktoobri 2007 kohtumääruses nr 3-1-55-07 leidnud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. 5.
  3. Kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses süüdistatava ja tema kaitsja osavõtul, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kohtuistungi protokolli kohaselt jäi süüdistatav kuritegude toimepanemise asjaolude kohta kohtueelses menetluses antud ütluste juurde, nõustus mõlemas episoodis tema vastu esitatud süüdistustega, tsiviilhagidele vastu ei vaielnud, tunnistas ennast täielikult süüdi. Apellatsioonides ei vaidlustata seega mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.
  4. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et D. Šorile inkrimineeritavad varavastased süüteod pani ta toime tervise(sõltuvus)seisundist tulenevalt. KarS § 692 lg 1 sätestab, et kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, võib kohus asendada vangistuse raviga. KarS § 692 lähtub seega arusaamast, et otstarbekam on isikut reaalse vangistuse täitmisele pööramise asemel ravida juhul kui süüdlase on kuriteo toimepanemisele tõuganud tema terviseseisundist tingitud anomaaliad. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on vangistuse asendamine raviga võimalik üksnes psüühilise patoloogia ravimiseks ja lõigete 1 ja 6 süstemaatilise tõlgendamise põhjal saab järeldada, et psüühikahäiretena saab KarS § 692 mõttes mõista üksnes narkomaaniat ja seksuaalsuunitluse häiret. D. Šori poolt toime pandud ja vangistusega karistatavad varavastased süüteod aga narkomaania ja seksuaalsuunitluse häirega 3

(5)põhjuslikus seoses ilmselgelt ei ole, seda ei kinnita ka Wismari Haigla tõendi nr 5386 ega e-kirjast (tl 37, 38) nähtuv, mille kohaselt viibis D. Šor statsionaarsel võõrutusel metadoonist, eesmärgiga vähendada opioidsõltuvuse asendusravimi metadooni annust ning et süüdistatv soovib võõrutust jätkata Viljandi Psühhiaatriahaiglas. Ühtegi tõendit süüdistatava tervisesisundi kohta, mis tõendaksid kaitseversiooni sellest, et D. Šor pani talle etteheidetavad vargused toime sõltuvushäire mõjul, ei ole ei maakohtule ega ringkonnakohtule esitatud.
  1. Täiendavalt selgitab kohtukolleegium sedagi, et isegi juhul, kui süüdlasele oleks sõltuvushäire diagnoositud, ei anna vangistuse asendamiseks raviga KarS § 692 kohaselt alust isegi see, vaid selle diagnoosi ravile alluvus või kontrollile allutatavus. Kui tuvastatav häire pole ravitav ega kontrollitav, tuleb algselt mõistetud vangistus ka haige isiku suhtes täitmisele pöörata. Kuna süüdistatav on varem korduvalt vangistusega karistatud ja tema suhtes on varasemalt juba kohaldatud KarS § 74 sätteid, kuid vaatamata sellele on D. Šor jätkanud õigusvastaste tegude toime panemist, on tema suhtes kergem karistus välistatud ka seetõttu, et käesolevad kuriteod on toime pandud pool aastat pärast vangistusest vabanemist. Et ei varasematel menetlejatel ega kohtukolleegiumil ei tekkinud kahtlust süüdistatava terviseseisundis, siis ei ole kohtukolleegiumil võimalik mõistetud vangistuse sõltuvusraviga asendamist isegi mitte kaaluda ja apellatsioonides esitatud taotlus on seega õiguslikult perspektiivitu.
  2. Apellatsioonides esitatud seisukohta, et maakohus pole mõistetud karistust piisavalt põhjendanud, peab kohtukolleegium üksmeelselt ilmselgelt põhjendamatuks ja perspektiivituks. Maakohus on põhjendanud seda, miks ta peab vajalikuks karistada D. Šori 9-kuulise vangistusega hoolimata sellest, et varastatud asjade väärtus ei ole suur. Kohus on viidanud sellele, et praeguse menetluse esemeks olevad kuriteod pani süüdistatav toime vähe aega pärast eelmise vangistuse kandmiselt vabanemist. Kohtupraktikas üldtunnustatud arusaama kohaselt on süstemaatilise varguse puhul olulised ka teo süstemaatilisust iseloomustavad asjaolud, millele on viidanud maakohus. Maakohtu mõistetud 9-kuuline vangistus, mida vähendati lühimenetluse sätete kohaselt ühe kolmandiku võrra, jääb pigem sanktsiooni alammäära kui keskmise määra lähedale ega ole kohtukolleegiumi hinnangul oluliselt erinev karistustest, mida tavapäraselt süstemaatiliste poevarguste eest mõistetakse.
  3. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal süüdistatava nõustamisele ja apellatsiooni põhistuste arutelule 16 minutit ja kaebuse koostamisele 150 minutit. Kaitsja taotleb, et kohus määraks nende toimingute eest makstava tasu suuruseks 197,47 eurot, s.h käibemaks 33,01eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus peab toimingute ajalist mahtu põhjendatuks ning tasumäär vastab advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras sätestatule.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. See, et ringkonnakohus jätab esitatud apellatsioonid läbi vaatamata, tähendab, et maakohtu otsus jääb muutmata. Seega jääb määratud kaitsja tasu süüdistatava kanda. 10. Ülaltoodut silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et D. Šorile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks ega muutmiseks alust ei anna. Seega on süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes

§ 326lõikest 3 läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4

(5)5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.