Obsah (23)

§ 111 § 109 § 105 § 150 § 110 § 167 § 146 § 55 § 156 § 54 § 541 § 9 § 119 § 94 § 103 § 157 § 158 § 3 § 108 § 1 § 2 § 64 § 10

2-17-13190 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-1319

§ 111

lg 1 p 2 tulenev eeldus, mille järgi sai tagasivõitmise hagi esitada tehingute suhtes, mis on tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri määramist. Kuivõrd kinkelepingud kinnistute võõrandamiseks sõlmiti 29.04.2009 ja R M pärandvara pankrotiasjas määrati ajutine haldur alles 23.09.2015, oli tagasivõitmise hagi esitamise hetkeks seaduses ettenähtud 5-aastane tähtaeg ületatud. Harju Maakohtu 08.02.2017 määrus jõustus lõplikult 22.05.2017 Riigikohtu määrusega asjas nr 3-7-1-2-248, millega Riigikohus jättis pankrotihalduri määruskaebuse menetlusse võtmata. 7. Seega ei saanud pankrotihaldur esitada kohtule kinnistute kinkelepingute tagasivõtmise hagi

§ 111

lg 1 sätestatud tähtaja jooksul kostja alusetu viivitamise tulemusel, kes 4 aastat sisuliselt pärimisasjaga ei tegelenud. Kui kostja oleks lahendanud R M pärimismenetluse seaduses nõutud mõistliku aja jooksul, oleks pärandvara ajutine pankrotihaldur määratud hiljemalt 2011 aasta lõpuks - 2012 aasta alguseks ning tagasivõitmise hagi oleks saanud esitada 2012 aasta jooksul ehk tähtaegselt. Kostja ametikohustuste raske rikkumine muutis kinketehingute tagasivõitmise võimatuks ning tekitas sellega R M pärandvara pankrotimenetluses kaitstud nõuetega võlausaldajatele kahju kinnistute kinketehingute väärtuses ehk summas 320 512,84 eurot. Hageja palus kostjalt nimetatud summa kahju hüvitisena välja mõista.

Hageja viitas NotS § 14 lõikele 1, RVastS § 7 lõikele 1 ja lõikele 4, samuti lõikele
Kostja õigusvastaseks teoks on ebamõistlikult pikk viivitus R M pärandasjas inventuuri määramise otsuse tegemisel ning pärimistunnistuse väljastamisel. Hageja viitas NotS § 37 lõikele 1 ja leidis, et kostjal olid vajalikud andmed ja dokumendid olemas 14.07.
Hageja viitas PärS § 171 lõikele
Xxx valla, kui pärija, pärimisõigus ja selle ulatus olid piisavalt tõendatud juba 14.07.2011, sest pärast nimetatud kuupäeva ei kogunud ega laekunud notarile uut informatsiooni.
Eesti notarite eetikakoodeksi § 9 lg 2 sätestab, et notar täidab talle seadusega pandud ülesandeid mõistliku ajaga. Seega oleks kostja pidanud pärimistunnistuse väljastama juulis
Justiitsministeerium on 06.03.2015 pöördumises Notarite Kojale asunud seisukohale, et notar on kohustatud tõestama pärimistunnistuse kohe, kui ta on pärijad välja selgitanud. Ministeeriumi hinnangul võib pikaajaline õiguslik ebaselgus, kes on pärandvara omanikud, tekitada kahju. Hiljemalt 14.07.2011 olid kostjal kõik vajalikud andmed ja dokumendid olemas, et määrata R M pärandvara inventuur, ning hiljemalt nimetatud kuupäevaks oli selge, et R M pärijaks on Xxx Vald. Seega pidanuks kostja NotS § 37 lg 1 ja PärS § 171 lg 1 järgi väljastama pärimistunnistuse ja alustama inventuuriga määramisega hiljemalt juulis
Kostja ei määranud pärandvara inventuuri ega väljastanud Xxx vallale pärimistunnistust ka
augustikuus, kui ta 01.08.2012 teostas R M pärijate kindlakstegemiseks korduvaid ja varasemalt juba teostatud päringuid ning koostas 03.08.2012 inventuuri määramise otsuse projekti. Vaatamata projekti koostamisele, jäi inventuuri määramise otsus kostja poolt tegemata ning inventuur õigeaegselt läbi viimata. 3
Kostja tegi inventuuri määramise otsuse alles 01.04.2015 ning väljastas Xxx vallale pärimistunniste 28.08.2015 ehk 4 aastat pärast seda, kui kostja oli R M pärija välja selgitanud. Nimetatud toimingutega viivitamisel on kostja rikkunud jämedalt NotS § 37 lg 1, PärS § 171 lg 1 ning Eesti notarite eetikakoodeksi § 9 lg 2 sätestatud toimingute mõistliku aja jooksul teostamise kohustust. 4 aastat ei saa ühegi tõlgenduse järgi olla mõistlik aeg. Ajavahemikul 14.07.2011 kuni 01.04.2015 ei teinud kostja pärimismenetluses ühtegi uut toimingut.
Kostja on viga ning kohustuste rikkumist R M pärimismenetlusega venitamisel tunnistanud. Kostja möönis viivitamist 15.03.2016 e-kirjas pärandvara ajutisele pankrotihaldurile K Pile. 15.06.2017 e-kirjas pankrotihaldurile põhjendas kostja viivituse põhjuseid. Kostja kinnitas, et tal ei ole viivitamiseks õigustatud põhjuseid. 06.06.2017 andis kostja R M pärandvara pankrotimenetluses vande all ütlusi, kus ta tunnistas, et tõenäoliselt sai mõistliku aja printsiip R M pärimisasjas ületatud. Samal istungil selgitas kostja, et kui hästi oli tal pärimisasi meeles ja kui aktiivselt ta sellega tegeles. Kostja väitis, et otsis sugulasi ja tegi päringuid, kuid toimingute tegemist ei nähtu pärimistoimiku toimingute väljavõttest ehk logiandmetest. Kostja põhistas menetluse venimist eelkõige pärija Xxx valla huvipuudusega, kuid notaril on kohustus pärimistunnistus väljastada ka ilma pärijate aktiivse nõudmiseta. Xxx vald ei olnud teadlik, et ta pärija on.
Xxx Vallavalitsuse konsultant H R kinnitas 27.02.2017 e-kirjas, et vallavalitsus sai pärijaks määramisest teada 02.06.2015 ja mitte kostjalt ehk notarilt, vaid pankrotihaldur M Kult seoses pärandvara inventuuri eest maksmise kohustusega. Hageja leidis, et 4 aastat kestnud viivitus ei olnud juhuslik.
RvastS kohaselt saab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes siis, kui õigusvastase teoga rikuti isiku õigusi. Antud juhul on õigusvastaseks teoks, millega R M pärandvara võlausaldajate ja pankrotihalduri õigusi rikuti, kostja poolt pärimismenetlusega põhjendamatu venitamine ja pärimistunnistuse mitteõigeaegne väljaandmine. Kostja õigusvastane viivitamine rikkus pankrotihalduri ja võlausaldajate subjektiivseid õigusi, kuna kostja viivituse tõttu jäid pankrotihaldur ja pärandvara võlausaldajad ilma võimalusest esitada pärandvara pankrotimenetluses ilmselgelt perspektiivne ja rahuldamisele kuuluv tagasivõitmise hagi.
R M pärandvaral on kaks kaitstud nõuetega võlausaldajat. Üheks kaitstud nõudeks on Xxx Vallavalitsuse nõue summas 42 eurot, mis on pärandvara inventuuri kohtutäituri tasu. Teiseks kaitstud nõudeks on Xxx OÜ 421 177,78 euro suurune nõue, mis tuleneb Xxx OÜ poolt 04.05.2009 sõlmitud AS Xxx Xxx aktsiate müügilepingust taganemisest 17.06.
Võlausaldajate huviks oli tagasi võita kinnistute kinkelepingud. Kostja peab hüvitama kahju, mis tulenes kinkelepingute tagasivõitmise õiguse minetamisest.
Kahju seisneb kinnistute väärtuses. xxx kinnistu väärtuseks on hinnatud kinkelepingus 3 500 000 krooni ning xxx kinnistu väärtuseks 1 500 000 krooni. Kuna sellised summad oleksid olnud pärandvarasse tagasi võidetavad, on notar P P tekitatud kahjuks Kinnistute kinketehingute väärtus, seega 320 512,84 eurot. Professionaalse notarina pidi kostja ette nägema, millised tagajärjed on venitamisel.
Kostja oli pärimismenetluse alustamisel teadlik, et pärandvaral on suured võlausaldajad. Kostjale oli ette nähtav, et pärimismenetlusega alusetul viivitamisel võivad olla võlausaldaja õigustele pöördumatud tagajärjed. Kuna notarid peavad sõlmima kohustusliku ametikindlustuse, pidi kostjale olema teada, et rikkumised toovad kaasa kahju hüvitamise kohustuse. 4
04.05.2011 teostas kostja R M isale R Mle ja emale M Mle kuuluvate kinnistute päringud. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et xxx kinnistuga on toimunud tehingud. Kuigi väljavõttest ei nähtu tehingute sisu, pidi kostjas tekkima kahtlus, et kinnistuga tehti lühikese ajavahemiku jooksul enne ja pärast R M surma mitu tehingut. Pärijate loobumiste ahel ning tehingud R M kinnistuga pidid toimima kostjale kui võimalikud ohu märgid. 06.06.2017 istungil kinnitas kostja, et notar peab mõtlema oma tegevuse tagajärgedele.
Kahju vähendamiseks alused puuduvad. Võlausaldajad ei saanud kahju tekkimist ära hoida, sest nad ei teadnud, et pärijad pärandit vastu ei võta ning ees ootab pankrot. Kostja tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest pikk viivitus tõi kaasa tagasivõitmise hagi esitamise õiguse minetamise. Kinkelepingud olid

§ 111

järgi tagasivõidetavad, kuna tehingud olid tehtud lähikondsetega ja tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Kinnistute kinketehingute tagasivõitmise hagi sai pankrotihaldur Üllar Talviste esitada alles 12.01.2017. Hageja viitas

§ 109lõikele 1, § 111 lõike 1 punktile 1, § 110 lõikele 3.

Kostja on kahju tekitamises süüdi, sest ta tegutses raske hooletusega. Kostjal puudus viivitamiseks objektiivne põhjus. Viivitus oli ebamõistlikult pikk. Kostja jättis oma ametikohustuste täitmisel käibes vajalikku hoole järgimata olulisel määral ning kostja on hagejale tekitatud kahju eest süüdi.
Hageja viitas RVastS § 7 lõikele 1, kuid leidis, et NotS § 1 lg 3 kohaselt ei kohaldu see notarite osas. Mistahes RVastS § §-des 3, 4 ja 6 nimetatud õiguskaitsevahendite kasutamine kostja vastu ei olnud R M pärimisasjas võimalik. Võimalik ei olnud õiguste taastamine, kuna

§-s 111 sätestatud kinketehingute tagasivõitmise hagi esitamise tähtaeg oli õigust lõpetav tähtaeg, mida ei saa ennistada. Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivise.

Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Xxx OÜ ja Xxx valla nõuete puhul on tegu pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud ning kohtu kinnitatud jaotusettepanekus sisalduvate nõuetega, mille vaidlustamiseks puudub kostjal õigus. Kostja ei saa vaidlustada ega seada kahtluse alla pankrotimenetluses kindlaks tehtud asjaolusid. Kostja on jätnud tähelepanuta, et pankrotimenetluses on võlausaldajaks ka Xxx vald, kes on pärija. Pankrotihaldur peab seisma kõigi võlausaldajate õiguste eest sõltumata nõuete suurusest.
Ebaõige on kostja väide, et Xxx OÜ nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei ole talle siduv. Tegemist on jõustunud kohtumäärusega. Määrust said vaidlustada võlgnik või võlausaldaja, kelleks kostja ei ole. Kostja õigus vaidlustada Xxx OÜ nõuet ei tulene seadusest. Hageja viitas

§ 105

. Võlausaldajaid, kellel on ühesuguse rahuldamisjärguga nõue, koheldakse võrdselt. Pärandvarast ei piisanud, et tasuda inventuuri kulu. Lisaks viitas hageja

§ 150lg 1 p 2 ja 3 ning 5.

Harju Maakohtu 25.05.2016 määrusega määrati R M pärandvara ajutise pankrotihalduri tasuks 1 575 eurot ja kulude hüvitiseks 87,25 eurot. Pärandvara ei olnud piisav pankrotimenetluse kulude katmiseks. Harju Maakohtu 09.05.2016 määrusest nähtub, et R. M pangakontode jääk oli 310,53 eurot ning rohkem teadaolevalt R Mle vara ei kuulunud. Isegi, kui langeks ära Xxx OÜ nõue, oli pankrotihalduril kohustus esitada hagi kinketehingute tagasivõitmiseks.

Hageja ei nõustunud kostja väitega, et notari ametikohustuseks ei ole pärandaja kõigi tehingute ja nendega seotud isikute ning tähtaegade kindlakstegemine või võlausaldajate väljaselgitamine. Seda ei ole hageja väitnudki. Kostja ei teinud pärimismenetluses 4 aasta jooksul ühtegi toimingut. Kostjale pidi olema selge, et selline venitamine võib kahjustada kolmandate isikute huve. R M pankrotiavalduse esitas 18.09.2015 Xxx vald, kes ei teadnud enne 02.06.2015, et ta on pärija, kes peab tasuma inventuuri kulu. 28.08.2015 väljastas kostja Xxx 5 vallale pärimistunnistuse. Koheselt pärast seda esitas Xxx Vald 18.09.2015 kohtule avalduse R M pärandvara pankroti väljakuulutamiseks.
Asjakohatud on kostja etteheited, et võlausaldajad oleks pidanud juba pärimismenetluse jooksul esitama pärandvara pankrotiavalduse või aktiivselt pärimismenetluse vastu huvi tundma. Notar on NotS § 2 lg 1 järgi sõltumatu ametiisik. Kostja arvamus, et ta pidi toiminguid tegema siis, kui keegi seda aktiivselt nõuab, on vastuolus notarite eetikakoodeksiga. Võlausaldajatele ei tulene ühestki seadusest kohustust pärimismenetluses aktiivselt osaleda. Kostja ei ole tõendanud kahju hüvitise vähendamisel aluseks olevaid asjaolusid.
Xxx OÜ eesmärk ei olnud pankroti väljakuulutamine. Käenduslepingu eesmärgiks oli anda tagatis. Võlausaldaja eesmärk oli rahuldada oma nõue käendaja vara arvelt, kui põhivõlgnik kohustusi ei täida. Ebaõige on kostja väide, et ta ei saanud varem pärimistunnistust väljastada, sest pärijad ei olnud teada. Pärimistunnistuse väljastamiseks ei pea pärimisõigus ja ulatus olema täielikult tõendatud, vaid see peab olema PärS § 171 lg 1 alusel piisavalt tõendatud. Hageja viitas ka PärS § 171 lõikele
Kostja väitis, et ta pöördus
aastal Siseministeeriumi poole arhiivide ja kirikuraamatute põhjal R M pärijate sugulust tõendavate dokumentide leidmiseks. Vaatamata sellele viivitas ta järgmistel aastatel. Juba kostja 03.08.2012 inventuuri määramise otsuse projekti kohaselt oli R M vara pärijaks Xxx vald. Samasisulise inventuuri määramise otsuse tegi kostja 01.04.
Kostja leidis ise, et vahepeal ei ole midagi muutunud.
Pärimistoimiku logiandmetest nähtub, et kostja kostja ei tegelenud R M pärimismenetlusega 4 aastat. Arusaamatu on, millel põhineb kostja väide, et
aastal puudusid piisavad väited pärimistunnistuse väljastamiseks, kuigi
a oli see samade andmete alusel võimalik. Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Õigused ja kohustused lähevad pärijale üle seaduse, mitte pärimistunnistuse alusel. Pärija saab pärandvara omanikuks pärandi avanemise hetkest.
PärS § 125 lg 3 ja 4 ning PärS § 171 lg 1 ja 6 on notar kohustatud juhul, kui pärijad ei ole teada, mõistliku aja jooksul tõestama pärimistunnistuse, mille kohaselt on pärijaks kohalik omavalitsusüksus. Notar peaks lähtuma mõistlikust ajast. Tähtaja mõistlikkust peab hindama juhtumi eripärasid arvestades. Kuus aastat kestnud pärimismenetlus, milles kohaliku omavalitsusüksuse pärimisõigus oli piisavalt tõendatud kaks aastat pärast pärimismenetluse algatamist, ei ole kindlasti mõistlik.
Hageja ei nõustunud kostja väitega, et Notarite Koja vastuse kohaselt oli praktikas pärimistunnistuse tõestamata jätmine tavaline. Vastusest nähtub tegelikult, et kui pärijaks on kohalik omavalitsus, ei jäta notarid tunnistust väljastamata. Uute päringute esitamine
aastal ei tähenda, et kostja oma kohustusi ei rikkunud. Notar esitas
aastal päringuid samadele asutustele nagu
aastal. Ebaselge on, kuidas aitas korduvate päringute tegemine pankadele aidata pärijate väljaselgitamist. Kuigi xxx vastas päringule 01.08.2012, ei õigusta see ootamist, sest notar oleks saanud esitada uue päringu ning tegemist ei olnud asjaoluga, mis oleks takistanud pärimistunnistuse väljastamist.
Hageja leidis, et kostja viivitus rikkus

§-s 2 sätestatud võlausaldajate objektiivset õigusest tulenevat subjektiivset õigust saada oma nõuded võlgniku vara arvel rahuldatud. Isegi kui Xxx OÜ pankrotiavalduse esitamata jätmine pärimismenetluse jooksul välistab tema õiguste rikkumise, jääb Xxx valla nõue. 6

Hageja ei nõustunud kostja väitega, et inventuuri kulu ei ole kahju. Hageja viitas PärS § 142 lg 1 punktile
Kostja viivituse tõttu ei olnud võimalik Xxx vallal tasuda inventuuri kulusid pärandvara arvel, kuna pärandvarast ei piisanud ning tagasivõitmise hagi esitamine ei olnud tulenevalt õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu võimalik.
Xxx OÜ nõue ei ole aegunud, sest Xxx Xxx OÜ ja OÜ Xxx Xxx rikkusid oma kohustusi tahtlikult ning Xxx OÜ nõude aegumine R M kui käendaja vastu vahepeal peatus. Xxx OÜ-d üritati müügilepingu sõlmimisel petta. Xxx Xxx OÜ oli juba enne pankrotimenetlust tühjaks tehtud. Seega on TsÜS § 146 lg 4 kohaselt Xxx OÜ nõude aegumistähtaeg 10 aastat, mis ei ole tänaseks möödas isegi juhul, kui eitada vahepealset aegumise peatumist.
Hageja viitas TsÜS § 166 lõikele
Xxx OÜ taganes lepingust 17.06.2009 ning nõudis Xxx Xxx OÜ-lt ja OÜ-lt Xxx Xxx müügilepingu alusel makstu tagastamist kolme päeva jooksul. Seega olid OÜ Xxx Xxx ja Xxx Xxx OÜ kohustatud hiljemalt
juuni 2009 tagastama müügilepingu alusel saadu. Aegumine algas 23.06.2009 nii põhivõlgnike kui käendaja vastu. R M suri xxx. Seega samal päeval, kui aegumine tagasinõude osas algas, peatus Xxx OÜ käenduslepingust tulenev nõue R M pärandvara vastu TsÜS § 166 lg 1 alusel. Pärimismenetlus lõppes 28.08.2015, kui väljastati pärimistunnistus. Seega jätkus Xxx OÜ nõude aegumine 29.08.
Xxx OÜ esitas oma nõude R M pärandvara pankrotimenetluses 02.09.
Hageja viitas TsÜS § 160 lõigetele 1 ja 2, samuti § 157 lõikele
01.08.2017 toimunud R M pärandvara võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati Xxx OÜ nõuet summas 412 117,78 eurot. Nõue ei olnud aegunud. Nõue käendaja vastu aegub põhivõlanõudest eraldi, mistõttu võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses ei mõjuta nõude aegumist käendaja suhtes ja aegumistähtaja peatumise vastuväitele saab tugineda üksnes siis, kui esinevad peatumise alused käenduslepingu subjektide vahel. Nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu aeguvad eraldi. Käendajal oli õigus esitada samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik, kuid tema vastu esitatud nõue aegus eraldi.
Ebaõige on kostja järeldus, et R M lähikondsed oleksid pidanud

§ 110lg 3 alusel teadma, et R M sureb xxx.

Sellist eeldust seadusest tagasivõitmise hagi esitamiseks ei tule. Hinnata tuleb, kas nad olid kingi saamisel võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlikud ning

§ 110lg 3 kohaselt seda teadmist eeldatakse.

R M lähikondsed oleksid pidanud tõendama, et nad ei teadnud võlausaldajate huvide kahjustamisest, mida nad teinud ei ole. Just lähikondsetele kinketehingute tegemine oli põhjus, miks kostja „hoidis“ pärimisasja enda sahtlis, sest selliselt välistati võimalus, et pankrotihaldur saaks esitada tagasivõitmise hagi.

Ebaõiged on kostja väited, et aktsiate müügilepingu täitmisega ei olnud probleeme enne, kui R M suri. Xxx OÜ ja R M vahelisest kirjavahetusest nähtub, et Xxx OÜ hoiatas R Mu lepingust taganemisest juba 03.06.
Xxx Xxx OÜ suhtes läbiviidud pankrotimenetluses ilmnes, et Xxx Xxx OÜ-l puudus vara Xxx OÜ nõuete rahuldamiseks. Ainus Xxx Xxx OÜ vara oli AS Xxx Xxx 50% suurune osa nimiväärtusega 502 500 krooni. Hageja pidas ilmselgeks, et R Ml ei olnud vara Xxx OÜ nõude rahuldamiseks. Isegi juhul, kui R M elaks, oleks vajalik olnud tehingute vaidlustamine.
Kostja vastutuse ei välista asjaolu, et võlausaldaja oma nõudest pärimistmenetluses notarile ei teatanud. Xxx vallale ei olnud isegi teada, et ta on R M pärija. Kui võlausaldajad oleksid kasutanud kostja viidatud vahendeid, oleks põhjuslik seos olemas. Võlausaldajale ei tulene PärS § 170 lõikest 1 kohustust teavitada notarit oma nõudest, nagu viitab ekslikult kostja. Võlausaldaja nõue ei lõppenud selle tõttu, et ta üleskutsemenetluses oma nõudest ei teatanud. 7
Seadusega ei ole kooskõlas kostja väide, et kui R M elaks, ei saaks tagasivõitmise hagi esitada, sest TMS § 189 alusel on see võimalik täitemenetluse raames. Poolte vahel on vaidlus vaid selle üle, kas kostja notarina tekitas kahju. Selle nõude osas tuleb hinnata, mis on PärS § 171 lg , NotS § 37 lg 1 ja notarite eetikakoodeksi eesmärk. Pärimismenetluse eesmärgiks on kolmandate isikute kaitse ja pärimismenetluse võimalikult kiire lõpetamine. Mõistliku aja jooksul pärimistunnistuse väljastamisega saavutatakse ühiskonnas õiguskindlus ja kaitstakse kolmandate isikute huve. Hagi rahuldamata jätmisega muutuks küsitavaks notari võimalik vastutus ametitoimingutega viivitamisel. Viivitusel puudusid objektiivsed põhjused.
Ebaõige on kostja järeldus, et kuna talle ei olnud teada Xxx OÜ nõue, ei ole tema rikkumine süüline. Nõudest teadmine ei oma tähtsust. Kuna kostjal on õigusteadmised, pidi talle olema ettenähtav, et viivitamisel on võlausaldajate õigustele pöördumatud tagajärjed. Kostjale etteheidetav tegu on pärimismenetlusega viivitamine. Kostja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendis ei hinnatud notari vastutust, vaid lahendati pankrotihalduri hagi R M lähedaste vastu kinkelepingute tagasivõitmiseks. Määrus ei tõenda, et kostja ei vastuta.
Hageja leidis, et notari vastu nõuete esitamise puhul ei kohaldata haldusmenetluse seadust, mistõttu ei olnud võimalik esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine. Notari osas ei saa nõuda toimingu sooritamist. Kostja esitatud tõendid ei tõenda, et Xxx OÜ teadis, et R M pärandvara ähvardab pankrot. Tõenditest nähtub, et Xxx OÜ sai pankrotimenetlusest teada
aasta augustis.
Kostja on väitnud, et aktsiate müügileping ei olnud ehtne ega kehtiv, kuid väited on põhistamata. Käenduslepingu kehtivust ei sea kahtluse alla asjaolu, et Xxx OÜ ei maini seda 02.09.2016 nõudeavalduses. Nõudeavalduses on selgelt näha, et sellega koos esitati aktsiate müügileping, mille lisaks oli käendusleping. Kostja ei ole ka põhistanud väiteid, miks aktsiate müügilepingust taganemise avaldus ei ole kehtiv. Taganemisavalduses on välja toodud kõik lepingu punktid, mida rikuti. Ei saa olla vaidlust, et müügilepingu punktis 8.
oli antud ebaõiged avaldusi ja kinnitusi. Samuti ei saa olla vaidlust, et sulgemispäeval (01.06.2009) olid müügilepingu punktis 5.
sätestatud eeltingimused täitmata.
Xxx OÜ esitas taganemisest tuleneva nõude ka Xxx Xxx OÜ pankrotimenetluses, mida ajutine haldur pidas kehtivaks kohustuseks. Ebaõige on kostja väide, et kuna Xxx OÜ lasi sellel pankrotimenetlusel raugeda, ei ole hagejal õigust nõuda kahju hüvitamist kostjalt. Kostja unustab, et R M pärandvara pankrotimenetluses esitati kaks nõuet. Lisaks puudus Xxx OÜ-l huvi katta Xxx Xxx OÜ pankrotimenetluse kulud, kuna oli ilmselge, et pankrotimenetluse jätkumisel ei oleks võimalik Xxx OÜ nõudeid rahuldada Xxx Xxx OÜ vara arvel. Teiseks tekkis Xxx OÜle kahju seetõttu, et kostja viivitas ametikohustuste täitmisega ning sellest tulenevalt ei olnud võimalik esitada R M pärandvara pankrotimenetluses tagasivõitmise hagi. Lisaks ei olnud Xxx OÜ kohustatud nõudma käendaja kohustuste täitmist põhivõlgnikelt. Käenduslepingus puudus vastav erikokkulepe.
Hageja lähtus kahju suuruse hindamisel lepingutesse märgitud kinnistute väärtusest, kuigi praktikas märgitakse see turuväärtusest väiksemana, kuna sellest sõltub notari tasu. Hageja samas nõustus, et lepingutes märgitu ei pruugi olla kinnistute tegelik väärtus, mistõttu esitas hageja kinnisvara hindamise tulemused. Hageja lähtus hagiavalduses sellest, millisena näitasid kinnistute väärtust nende saajad. Kostja tekitatud kahju puhul tuleb lähtuda kahju tekitamise ajast. Õigust lõpetav tähtaeg saabus 2014 aastal ja kahju puhul tuleb lähtuda vara väärtusest, mille võrra pankrotivara vähenes nimetatud aja seisuga. 2014 seisuga oli kinnistute väärtus 320 300 eurot (s.o. 741,76 eurot rohkem kui hagetav summa). Hageja esitatud hindamisakt on kooskõlas hindamise heade tavadega. Kostja esitatud hinnang nendele nõuetele ei vasta. Hinnang on tehtud vale aja seisuga, sest
aasta aprillis ja juunis ei tegelenud kostja R M pärandiga. 8
Ebaõige on kostja väide, et hageja peaks tõendama, et tagasivõitmise nõude rahuldamisel oleksid R M lähedased suutnud maksta nõutud hüvitist. Hagi eesmärgiks ei olnud hüvitise saamine, vaid kinnistute pärandvarasse tagasi saamine. Vaidlus puudub, et kinnistud kuulusid lähikondsetele hagi esitamise ajal. Ebaõige on kostja väide, et kinnistute väärtusest tuleb maha arvestada koormavad hüpoteegid. AS xxx ja AS xxx kustutasid laenud R M elukindlustuse arvel. Kuigi hüpoteeke ei kustutatud, olid kohustused täidetud. Hüpoteegid ei muutnud kinnisasjade väärtust. Põhjendatud ei ole kostja viited hageja säästetud menetluskuludele ja muudele kuludele. Hageja oleks neid kulusid nõudnud menetluskuludena.
02.04.2018 seisukohtades leidis hageja, et kohtu hinnang nagu saaks käesolevas asjas läbi vaadata pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendeid, on ebaõige. Hageja tõi välja, et enne surma sõlmis R M neli kindlustuslepingut oma lähikondsete kasuks, luues samal ajal OÜ-le Xxx Xxx Xxx AS seisundist teadlikult ebaõige ettekujutuse. R Mle oli enne surma laekunud mitukümmend miljonit krooni ja suures osas oli tegu Xxx Xxx AS vahenditega. Hageja väitis, et seoses R M surmaga tegid kindlustusandjad väljamakseid minimaalselt summas 770 600,99 eurot.
Kirjavahetuses tunnistas R M oma suurte kohustuste olemasolu. Pärast kahtlastel asjaoludel surma (mis toimus siis, kui kõik kohustuste täitmise tähtajad saabusid) võõrandasid kinkijad ajutiselt kinnistud seotud isikutele ja pärast õigust lõpetava tähtaja möödumist tagasivõitmise hagi esitamiseks, võõrandati kinnistud tagasi. Hageja leidis, et R M lähikondsed olid teadlikud tema suurtest kohustustest. R M surmale järgnenud pärimismenetluses loobusid kõik sugulased R M pärandist, kuna kogu positiivne vara oli pärandist välja viidud ning alles olid vaid kohustused.
18.09.2015 esitas Xxx Vallavalitsus avalduse R M pärandvara pankrotimenetluse algatamiseks, lähtudes kohtutäitur M Ku koostatud pärandvara nimekirjast. Xxx vald oli kohustatud pankrotiavalduse esitama PärS § 142 lg 6 alusel. Harju Maakohus võttis pankrotiavalduse menetlusse ning nimetas R M pärandvara ajutiseks halduriks K Pki. Ajutise halduri aruannete kohaselt oli R Ml vara 310,53 eurot ning kohustusi 4 117,70 eurot. R M kohustused olid vähenenud, sest enne ajutise halduri aruande koostamist oli xxx laekunud AS-le xxx eluasemelaenust tulenevate kohustuste täitmiseks 2 841 991,44 Eesti krooni. Hageja leidis, et nimetatud osas saab võlausaldaja nõuet siiani esitada

§ 167lg 1 alusel.

Lisaks tasus K V 26.08.2011 AS-le xxx R M krediitkaardivõlgnevuse katteks 2 466,97 eurot (vt lisa 8).

Harju Maakohus rahuldas 09.05.2016 määrusega Xxx valla avalduse R M pärandvara pankroti väljakuulutamiseks, kuna ajutise halduri aruande alusel oli selge, et R M kohustused ületavad tema varasid, s.t tegemist on püsiva maksejõuetusega. Ebaõige on kostja väide, et R M maksejõuetuse põhjuseks oli tema ootamatu surm. Ajutine haldur on maksejõuetuse tekkimise põhjuseks pidanud võlausaldajaid kahjustavate tehingute tegemist. Hageja viitas, et kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate ütlused viitasid samuti R M rahalistele raskustele.
OÜ Xxx hindas 28.05.2009 R M kohustuste suuruseks 3,3 miljonit krooni. R M on ise tunnistanud suuri võlgnevusi Xxx Xxx AS ees summas 6 180 000 krooni. Pärast seda, kui Xxx OÜ sai teada Xxx Xxx AS tegelikust majanduslikust seisundist, hakkas R M vältima Xxx OÜ esindajatega suhtlemist. Seega oli R M juba enne surma maksejõuetu.
Hageja leidis, et pankrotimenetluse välja kuulutamise ajal oli pärandvara igal juhul pankrotis sõltumata Xxx OÜ hilisemast nõude tunnustamisest menetluses. AS xxx nõudeõigus ei ole tänase seisuga lõppenud ja AS-l xxx on jätkuvalt õigus esitada oma nõue summas 4117,70 eurot. Lisaks on jätkuvalt pankrotimenetluses kaitstud Xxx valla nõue summas 42 eurot. Isegi juhul, 9 kui Xxx OÜ ei oleks nõuet esitanud, oleks pankrot välja kuulutatud ja haldur oleks pidanud esitama tagasivõitmise hagi. Selleks hetkeks, kui toimus võlausaldajate nõuete kaitsmine, oli Harju Maakohus määranud R M pärandvara ajutise pankrotihalduri K Pk tasuks 1575 eurot ja kulude hüvitiseks 87,25 eurot ning mõistnud nimetatud tasu välja R M pärandvarast.

§ 146

lg 1 p 4 ja § 150 lg 1 p 2 kohaselt tuleb enne jaotise alusel raha väljamaksmist tasuda ajutise halduri tasu. R M pärandvarast ei jätkunud ajutise halduri tasu maksmiseks. Seetõttu oleks olnud pankrotihaldur kohustatud esitama kinkelepingute tagasivõitmise hagi ka juhul, kui pankrotimenetluses oleks ainsaks kaitstud nõudega võlausaldajaks olnud Xxx vald. 52. Hageja leidis, et vaieldamatult on pankrotiseadus pärimisseaduse suhtes erinormiks. Hageja viitas

§ 167

lõikele 1 ja leidis, et pankrotimenetlus ei lõpeta võlausaldajate nõudeõigust, sest nõudeid saavad võlausaldajad esitada ka pankrotimenetluse järgselt.

R M pärandi vastuvõtmisest loobus 29 inimest: kirjaliku testamendi alusel pärija R K ja 28 sugulast. Hageja pidas seda ebatavaliseks. Sugulaste loobumist Xxx korraldas R K ja xxx kostja. Hageja viitas sugulaste selgitustele, milliste kohaselt sundis kostja neid pärandist loobuma, viidates R M suurtele kohustustele. Kostja teadis R M ülisuurtest kohustutest. Kuna notar teadis ülisuurtest kohustutest, oli talle ette nähtav võlausaldajate huvi nõuete rahuldamiseks pärandavara arvelt. Kostja ei oleks tohtinud viivitada. R K nõudis osadelt sugulastelt, et pärandist loobumise teostaks nimelt kostja.
Hageja leidis, et tal puudus alus Xxx OÜ nõudele vastu vaidlemiseks, sest pankrotimenetluses ei kohaldu PärS § 143 lg
Viidatud sättel ei ole pankrotimenetlusega puutumust, sest see reguleerib pärija vastutuse ulatust pärimismenetluses pärandvaraga seotud kohustuste täitmisel. Kohus on segi ajanud pärija vastutuse ulatuse ja kahju tekitaja vastutuse ulatuse. Norm kaitseb pärijat, mitte kahju tekitajat. PärS § 143 lg 3 kohaldub vaid siis, kui pankrotiolukorda ei ole. Kui pärandvarast ei jätku kohustuste täitmiseks, tuleb pärijal esitada PärS § 142 lg 6 alusel pankrotiavaldus. Siis toimub kohustuste täitmine juba pankrotiseaduse alusel. Pankrotimenetluses ei omanud mistahes õiguslikku tähendust see, et Xxx OÜ ei teatanud oma nõudest üleskutsemenetluses tähtaegselt. See nõuet ei lõpetanud.
Lisaks leidis hageja, et ta ei pidanud nõudele vastu vaidlema ka seetõttu, et inventuuri käigus tuvastati pärandvara suurus ebaõigesti ning selle kulka kuulusid ka tagasivõidetavad kinnistud. Pankrotimenetluses ei kaitsta ainult võlausaldajate huve, vaid

§ 55lg 1 alusel kaitseb haldur ka võlgniku huve.

R M pärijaks on Xxx Vald, kellel on õigus saada enda inventuuri kulud hüvitatud pärandvara arvel. Samuti on pärijal õigus varale, mis jääb alles pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist (

§ 156lg 1).

Isegi kui OÜ Xxx nõue oleks alusetu, oleks pärijal õigus saada pärandvara ülejääk.

Hageja asus väitma, et kui Xxx OÜ esitas pankrotimenetluses nõudeavalduse 02.09.2016, oli käendusleping sellele lisatud. Pankrotihaldurile toodi nõudeavaldus koos lisadega paberkandjal. Nõudeavalduse koos lisadega skaneeris pankrotihaldur 28.09.
Üks minut hiljem skaneeris pankrotihaldur müügilepingu ja käenduslepingu. Seega tugines OÜ Xxx enda nõudeavalduses äratuntavalt käenduslepingule.
Xxx OÜ taganemisavaldus oli saadetud müügilepingu punktis 13.1 märgitud isikutele. Kuna Xxx Xxx OÜ vastas sellele, sai ta taganemisavalduse kätte. Kuna R M kui teine kontaktisik oli surnud, ei saanud talle taganemisavaldust saata. See saadeti Xxx Xxx OÜ-le kirja teel, mis tagastati hoiutähtaja möödumisel. Taganemine oli õiguspärane. Käenduslepingul oli R M omakäeline allkiri. 10
Hageja ei nõustnud kostja väitega, et 2 830 000 krooni tasumisega loobus Xxx OÜ müügilepingu punktis 3.2.4 toodud nõuetest, et lepingu punkti 15.1 järgi sai lepingut muuta vaid kirjalikus vormis. Raha maksmisele ei saa omistada kostja soovitud tähendust. Xxx OÜ käitus heas usus. Müügilepingu punkti 5.
kohaselt olid müüjad kohustatud täitma sulgemiskuupäevaks (01.06.2009) lepingu punktides 5.1.1.-5.1.
sätestatud kohustused. Müügilepingu punkti 6.
kohaselt oli OÜ-l Xxx õigus sulgemispäeva ühepoolselt edasi lükata. OÜ Xxx ei teinud seda. Seetõttu oli müüjatel kohustus täita kohustused hiljemalt 01.06.
Kostja etteheide, et OÜ Xxx ei täitnud müügilepingu punktis 6.3.
sätestatud kohustust, ei ole asjakohane. OÜ Xxx oli müügilepingu punkti 6.3.
alusel kohustatud tasuma müüjatele 367 087 krooni, mis ei olnud aeganõudev. Kui müüjad oleksid täitnud oma kohustused, oleks Xxx OÜ teinud ülekande.
Müüjatel oli lepingu punktis 5.
mitmeid kohustusi, milliste täitmine ühe päeva jooksul ei olnud tõenäoline. Seetõttu oli Xxx OÜ-le selge, et müüjad kohustusti tähtaegselt ei täida ja tal oli õigus oma kohustuste täitmisest keelduda.
Kostja ei ole selgitanud, kuidas puutub asjasse üleilmne finantskriis ja mis põhjustel vabastas see müüjaid lepingu täitmise kohustusest. Kui kostja soovib väita, et lepinguliste kohustuste rikkumisel oli üleilmse finantskriisi tõttu tegemist vääramatu jõuga, ei oma see käesoleval juhul tähtsust. Alusetu on kostja väide, et kuna OÜ Xxx ei saanud hinnata Xxx Xxx AS kasumlikult tegutsevaks ettevõtteks, ei olnud tal õigust lepingust taganeda. Kostja väide on põhjendamata. Xxx OÜ-l oli õigus lepingust taganeda isegi ühe kohustuse rikkumise korral.
Hageja on kõiki tagasivõitmise hagi rahuldamise aluseks olevaid asjaolusid põhistanud tagasivõitmise hagiavalduses. Kuna vara kingiti lähikondsetele, ei pidanud hageja täiendavaid asjaolusid tõendama. R M kinnitas kriminaalasjas antud ütlustes, et oli teadlik R M halvast majanduslikust olukorrast. R Mle ei kuulunud peale xxx ja xxx kinnistute muud vara, mille arvel oleks võlausaldajate nõuete rahuldamine olnud võimalik. R M suhtles läbi elukaaslase K Vi eposti aadressi ja viimane kinnitas kriminaalmenetluses R M rahade liikumist läbi vahekontode. Seega ei ole usutavad K Vi kriminaalasja ütluste alguses antud selgitused, et ta R M majanduslikust olukorrast midagi ei teadnud.
Hageja leidis, et kostja vastutab deliktiõiguslikul alusel ning puudub vajadus hinnata kahju ettenähtavust. Kahju ettenähtavus ja ettenägematus RVastS § 13 lg 1 p 1 alusel ei ole sünonüümid. Kostja ei pidanud ette nägema xxx OÜ-le konkreetse kahju tekkimist, vaid üldiselt pärandvara võlausaldajatele kahju kui sellise tekkimise võimaluse. Notari jaoks pidi olema selge, et pärimismenetlusega viivitamise tulemusel võib tekkida pärandaja võlausaldajatele kahju. Seda enam, et pärandvara inventuuris oli välja toodud võlausaldajaid, kes oma nõudest üleskutsemenetluse jooksul teada andsid. R M sugulased on kinnitanud, et kostja nõudis nendelt pärandist loobumist, viidates R M ülisuurtele kohustustele. Kostja teadis kindlasti R M kohustustest pankade ees, mis nähtub pärimistoimikust. Kahju teke pidi kostjale olema ette nähtav ka sellest, et sugulased loobusid järjest pärandist.
Ebaõige on kohtu selgitus, et kui kohustusi pankade ees ei olnud, ei oleks Xxx vald pidanud pöörduma kohtusse pankrotiavaldusega. Pankrotiavalduse esitamise hetkel 18.09.2015 olid R Ml kohustused AS xxx ja AS xxx ees. Xxx vald tugines pankrotiavalduse esitamisel kohtutäitur M Ku koostatud pärandvara nimekirjas toodud kohustustele. Xxx vald ei teadnud pankrotiavalduse esitamisel, et osad pärandvara nimekirjas kajastatud AS xxx kohustustest oli enne pankrotiavalduse esitamist R M lähikondsete poolt kindlustushüvitise arvelt tasutud. Ajutine haldur tuvastas, et R M kohustus panga ees oli 4117,70 eurot. Nõude esitamata jätmine pankrotimenetluses ei muuda seda olematuks. 11
Kinnisasjade väärtusest ei pea maha arvama hüpoteekide väärtust. Ainus R M täitmata kohustus, mis on tagatud xxx kinnistul lasuva hüpoteegiga, on AS xxx ees summas 4117,70 eurot. Muus osas on tegu sisult tühjade hüpoteekidega, mis kinnistute väärtust nende tagasivõitmise korral ei oleks vähendanud. AÕS § 349 lg 1 kohaselt olnuks pärandvara pankrotihalduril võimalik kinnistute tagasivõitmise korral nõuda pandipidajatelt hüpoteegi kandmist enda nimele või hüpoteegi kustutamist (pärast xxx nõude summas 4117.7 eurot täitmist). R K kasuks kinnistule xxx 06.05.2009 seatud hüpoteek ei taga ühtegi reaalset rahalist kohustust. Ka hüpoteegi seadmise leping oleks olnud pankrotimenetluses tagasivõidetav, kui ei oleks möödunud õigust lõpetavat tähtaega.
30.08.2018 seisukohtades kordas hageja varasemaid väiteid. Müügilepingut ja käenduslepinguid on alati käsitletud ühtsena. Ilma käenduslepinguta puudub mõistlik põhjendus, miks oleks Xxx OÜ esitanud R M pärandvara pankrotimenetluses nõude. Kui haldur sai nõudeavalduse põhisummas 210 588,89 eurot, ei tekkinud tal kordagi kahtlust, et tegemist saaks olla muust kui käenduslepingust tuleneva nõudega. Vastasel juhul ei oleks põhjendatud summade kokku liitmine. Samuti ei vaielnud nõuete kaitsmise koosolekul Xxx OÜ nõudele vastu Xxx vallavalitsuse esindaja.
Xxx OÜ nõue ei ole aegunud. Solidaarvõlgnike puhul kehtib aegumise vastuväide üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad. R M kohustus täita Xxx OÜ nõue ei sõltu selle nõude aegumisest Xxx Xxx OÜ või Xxx Xxx OÜ vastu. Käenduslepingu punktis 6 kinnitas käendaja, et käendus on antud tagasivõtmatult kuni võlausaldaja nõuete lõppemiseni. Seega oli käenduslepingu sõlmimise eesmärk igal juhul tagada põhivõlgnike kohustuste täitmine, olenemata põhivõlgnike vastuväidetest, sh aegumise tähtaja möödumisest. Kohustused ei olnud lõppenud. Aegumine ei lõpeta nõuet, andes võlgnikule üksnes kestva vastuväite täitmisest keeldumiseks. Hageja viitas VÕS § 149 lg
Xxx OÜ nõue ei ole põhivõlgnike vastu aegunud TsÜS § 146 lg 4 alusel, kuna kohustatud isik rikkus kohustusi tahtlikult. Seetõttu on Xxx OÜ nõude aegumistähtaeg 10 aastat. R M oli alates Xxx Xxx OÜ asutamisest (12.12.2006) ainuosanik ning juhatuse liige. Xxx Xxx OÜ ainuosanik alates 17.11.2003 ning juhatuse liige alates 03.12.2003 oli R M. Kogu müügilepinguga toimunud suhtlus toimus läbi R M, kelle käitumist tuleb hinnata müügilepingu täitmisel.
Pärast Xxx OÜ rahade ülekandmist hakkas R M Xxx OÜ esindajatega suhtlemist vältima. Kui tulid välja Xxx Xxx AS tegelikud võlad, R M sõlmitud kinnistu müügileping ning tema isiklik võlg, hakkas R M lubama kohustuste täitmist talle kuuluva xxx kinnisvara arvel, xxx saadavate rahade arvel või muu saabuva suure hulga raha arvel. Seega andis R M pidevalt Xxx OÜ-le lubadusi oma kohustuste täitmise osas, kuid reaalselt ühtegi kohustust ei täitnud. R M eesmärk oligi saada Xxx OÜ-lt raha enda isiklikes huvides. R M oli varastanud Xxx Xxx AS-st suures ulatuses rahalisi vahendeid ja müügilepingu sõlmimisel kasutati pettuslikku tahet Xxx OÜ kahjustada. Müüjad jätsid tahtlikud ebaõige ettekujutuse Xxx Xxx AS tegelikust majanduslikust seisust. Vaatamata Xxx OÜ-lt saadud rahadele tuli välja kuulutada R M pärandvara pankrot, mis näitab, et tema isiklikud kohustused ületasid vara juba enne surma. Hageja hinnangul tegutsesid Xxx Xxx OÜ, Xxx Xxx OÜ ja R M vähemalt kaudse tahtlusega kahjustada Xxx OÜ-d.
Xxx Xxx OÜ kustutati äriregistrist enne, kui nõue ettevõtte vastu aegus. Kui pankrotimenetlus ei oleks lõppenud raugemisega, oleks Xxx OÜ nõuet selles tunnustatud ning TsÜS § 157 lg 3 alusel oleks nõude aegumistähtag olnud kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest. Xxx Xxx OÜ vastas Xxx OÜ nõudele 07.07.2009, millele Xxx OÜ omakorda vastas 23.07.
Seega on Xxx OÜ nõudeõigus Xxx Xxx OÜ vastu peatunud TsÜS § 167 lg 1 12 alusel seoses läbirääkimistega. 21.08.2009 kuulutas Harju Maakohus välja Xxx Xxx AS pankroti. Xxx OÜ-l ei olnud muud võimalust, kui esitada nõue käendaja vastu.
Kostja ei saa tugineda sellele, et Xxx OÜ nõue põhivõlgnike vastu on aegunud, sest see läheks vastuollu käenduslepingu olemusega. Käenduslepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg saab peatuda eraldiseisvalt põhivõlasuhtest, kui esinevad peatumise alused käenduslepingu subjektide vahel. Selliselt kaitstakse võlausaldajaid olukordade ees, kus tahtlikult viivitatakse käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisega selleks, et põhivõlgniku vastu nõue aeguks.
Kostja ei ole tõendanud, et Xxx OÜ teadis Xxx Xxx AS halvast majanduslikust seisundist enne lepingu sõlmimist. Asjas esitatud tõendid tõendavad vastupidist. Ebaõige on kostja väide, et Xxx valla inventuuri kulu 42 eurot ei ole kahju. Hageja viitas PärS § 142 lg 1 p
Kui pärandvaras on vara, kantakse kulud selle arvel. Kuna vara ei olnud, pidi Xxx vald ise kulu kandma ning tegemist oli tema kahjuga. Xxx OÜ-l puudus kohustus tegutseda aktiivselt pärimismenetluses. Keskmine mõistlik isik oleks asunud ootama pärimismenetluse lõppu. Xxx OÜ teadis, et tema nõue ei aegu ja ta saab selle esitada pärast pärijate väljaselgitamist. Notar pidi tegutsema sõltumatu ametiisikuna.
Hageja leidis, et pankrotimenetluses tuli eristada pankrotiavalduse esitamise ajal teadaolevaid, ajutise halduri aruande koostamise ajal teadaolevaid ja hagi esitamise ajal teadaolevaid asjaolusid. Üheski etapis ei olnud pankrotimenetluse põhjenduseks üksnes ajutise halduri tasud. Hageja esitas oma arvutused selle kohta, millised olid R M võlgnevused enne tema surma ja pärast surma ning enne elukindlustushüvitise väljamaksmist.
Pankrotiavalduse kohaselt koosnes R M pärandvara arveldusarvel olevast 82,45 eurost ja xxx Osaühingu osamaksest 2556,47 eurot. Kohustuseks oli kohustus AS xxx ees summas 181 636,55 eurot, võlgnevus xxx AS-le summas 16,45 eurot ja Xxx valla pärandvara inventuuri kulu 42 eurot. Ajutine haldur pidas xxx osa väärtus nulliks ja tuvastas kontodel raha 82,45 eurot ja 228,08 eurot. Kohustus AS xxx ees oli 4117,70 eurot, millele lisandus ajutise halduri tasu 1575 eurot ja kulude hüvitis 87,25 eurot.
Kuivõrd puudusid

§-s 14 sätestatud pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alused, oli Harju Maakohus kohustatud pankrotiavalduse menetlusse võtma ja nimetama ajutise halduri. Hageja leidis, et pankroti väljakuulutamise hetkel oli kohustuste summaks 214 438,06 eurot, mis koosnes laenujäägist AS xxx ees summas 4117,7 eurot, Xxx valla inventuuri kulust 42 eurot ja Xxx OÜ põhinõudest 210 588,89 eurot. Seega oli tegu püsiva maksejõuetusega. Kohustustele lisandusid ajutise halduri tasud ja kulud. 75. Ajutine haldur tõi aruandes välja, et kinnistute kinkelepingud on tagasivõidetavad ning puudus alus pankrotimenetluse raugemiseks pankrotti välja kuulutamata

§-s 29 alusel. Kinkelepingute kehtetuks tunnistamise võimatus ilmnes alles Riigikohtu määrusega, millega Riigikohus jättis Harju Maakohtu 08.02.2017 määruse menetlusse võtmata. Hagi esitamise ajaks puudub pärandvaras positiivne vara. Pärandvara on kahtlusteta pankrotis.

AS xxx nõue ei ole fiktiivne, vaid tegelik. Pangal on õigus esitada nõuet pärandvara suhtes sõltumata sellest, et ta ei ole nõuet pankrotimenetluses varem esitanud. Pank on kinnitanud, et xxx kinnistule seatud hüpoteek tagab endiselt nõuet. Ebaõige on kostja väide, et R M kohustused ületasid tema vara ainult surma tõttu ning kinkelepingute sõlmimine seda ei mõjutanud.
Hageja ei ole kordagi väitnud, et kahju tekkis seetõttu, et polnud võimalik alustada pankrotimenetlust. Kahju tekkis, kuna notar viivitas. Xxx OÜ ja Xxx vald ei saanud kellegi vastu nõuet esitada ning selgust oodates lõppesid õigust lõpetavad tähtajad. Pankrotihalduri nõue 13 notari vastu ei ole aegunud. NotS § 14 lg 3 kohaselt aegub kahju hüvitamise nõue notari vastu kolme aasta jooksul hetkest, mil kannatanu sai teada kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust, ning hiljemalt 10 aasta jooksul kahju tekitamisest alates. Seega algab aegumise tähtaeg siis, kui nõude esitajale on teada nii kahju ja seda hüvitama kohustatud isik. Pankrotihaldur määrati R M pärandvara pankrotimenetluses 09.05.2016 ja seega ei ole 3 aastat isegi tänase päeva seisuga möödunud. Pankrotihaldurile oli teada tekkinud kahjust siis, kui lõplikult jõustus kohtumäärus, millega kohus jättis pankrotihalduri tagasivõitmise hagi menetlusse võtmata. Seega algas aegumistähtaja kulgemine 22.05.
Hageja esitas kohtusse kahju hüvitamise nõude hagiavalduse 05.09.
Lisaks peatus pankrotihalduri nõude aegumistähtaeg vahepeal TsÜS § 167 lg 1 alusel viieks kuuks, kuivõrd pankrotihaldur pidas kostjaga läbirääkimisi kahju hüvitamiseks. Täpsemalt algasid läbirääkimised 05.04.2017 ning kestsid kuni 06.09.
Hageja ei ole kordagi väitnud, et kostja vastutab müüjate ja R M poolt toime pandud Xxx OÜ tahtliku petmise eest. Kuivõrd kostja vaidles vastu Xxx OÜ nõudele sisuliselt ja kohus selgitas, et asjaolu, et Xxx OÜ nõue on jaotusettepanekuga kinnitatud, ei tähenda, et see käesolevas menetluses oleks tunnustatud, oli hageja kohustatud esitama tõendid.
Hageja lepinguline esindaja eksis 14.05.2018 toimunud eelistungil väites, et Xxx OÜ esitas nõudeavalduse 28.09.
Xxx OÜ esitas nõude pankrotihaldurile enne 23.09.
Pankrotihaldur ei leidnud e-posti läbisirvimisel Xxx OÜ nõudeavaldust või märget, millal nõudeavalduse originaal pankrotihaldurile üle anti. See-eest on olemas e-kirjad, mis tõendavad, et pankrotihaldurini jõudis Xxx nõudeavaldus enne 12.09.
Lõplikes seisukohtades jäi hageja oma varasemate väidete juurde ja palus kostjalt välja mõista 319 558,24 eurot ning viivise seaduses sätestatud määras alates hagi esitamiseks. Hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 12522,80 eurot ja viivise menetluskulude summalt.
Hagejale osutasid õigusabi Advokaadibüroo LEXTAL vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta) ja Diana Minumets tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Diana Minumets on tsiviilasjas nr 217-13190 osutanud hagejale õigusabi mahus 10 h ja 54 min, s.t 1635 euro eest, millele lisandub käibemaks summas 327 eurot. Kokku on hageja kulud lepingulisele esindajale vandeadvokaadile Diana Minumets summas 1962 eurot. Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik on tsiviilasjas nr 2-17-13190 osutanud hagejale õigusabi mahus 38 h 32 min, s.t 6550,67 euro eest, millele lisandub käibemaks summas 1310,13 eurot. Kokku on hageja kulud lepingulisele esindajale vandeadvokaadile Olavi-Jüri Luik summas 7860,80 eurot. Seega on kahe lepingulise esindaja kulud kokku 9822,80 eurot (käibemaksuga). Käesolevas asjas oli kahe esindaja kasutamine põhjendatud, sest tegu oli keerulise õigusliku vaidlusega. Hageja kulud lepingulistele esindajatele tsiviilasjas nr 2-17-13190 on kokku 9822,80 eurot. Lisaks on hageja menetluskuludeks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 2700 eurot.
Kostja menetluskuludega hageja ei nõustunud ja palus kostjalt nõuda menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid. Kostja menetluskulud on olulisel määral ülepaisutatud ning hageja esitab kostjate poolt lepingulistele esindajatele kantud kuludele vastuväite hageja kulusid ületavas osas. Kostja menetluskulude ülepaisutatust toetab 26.10.2017 kohtumäärus, millega kohus jättis rahuldamata kostja taotluse kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatis summas 21 500 eurot.
Hagiavaldus on esitatud pankrotihalduri kohustuste täitmiseks ning R M pärandvara (pankrotis) panktorivaras puuduvad vahendid võimalike kostja menetluskulude kandmiseks 14 juhul, kui esitatud hagi jääb rahuldamata. Kui hagi jääb rahuldamata, ei tähenda, et see oli põhjendamata. Kostja kulud kannab kindlustusandja ning nende väljamõistmine hagejalt on ebaõiglane. Seetõttu palus hageja nõuda kostjalt välja menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid. Hagejal on põhjendatud kahtlus, et kostja ei ole kandnud menetluskulusid, mille hüvitamist nõutakse ja kostja soovib alusetult rikastuda.
Suur osa kulusid on tekkinud seetõttu, et kostja vaidlustas hagiga mitte seotud asjaolusid, sealhulgas OÜ Xxx nõuet. Kostja on käitunud pahatahtlikult ja selliseid kulusid ei saa jätta hageja kanda. Kostja 25.09-09.10.2017 kulud 15 h 55 min on maksimaalselt põhjendatud 5 h ulatuses. Hagejal kulus hagiavalduse koostamiseks 5 h 9 min. Kostjal ei saanud kuluda hagiavalduse materjalidega tutvumise, kliendiga ja kindlustusega suhtluse peale enam kui kolm korda rohkem aega. Kostja 02.11-4.12.2017 kulud 43 h 15 min on maksimaalselt põhjendatud 14 h ulatuses. Tutvumine hageja 18.10.2017 väidetega ning maakohtu 26.10.2017 määrusega ei saanud rohkem aega võtta kui 20 minutit. Samuti ei ole hagiavalduses esitatud väidete kontrollimiseks, andmete kogumiseks ja kostja vastuse koostamiseks põhjendatud enam kui 14 h tööd.
Kostja 05-22.02.2018 kulud 17 h 25 min on maksimaalselt põhjendatud 4 h 30 min ulatuses. Esiteks ei saa selle aja sees olla tutvumist hageja 26.02.2018 taotlusega, kuna periood lõppeb 22.02.
Tutvumine R M pankroti järelevalvemenetluse materjalidega ei olnud käesoleva tsiviilasja jaoks vajalik ega põhjendatud. Kostja 16-19.03.2018 kulud 2 h 55 min on maksimaalselt põhjendatud 1 h. Tegemist ei olnud kostja ja hageja vahelise sisulise vaidlusega, vaid kostja seisukohaga hageja taotluste osas. Kostja 03.04-02.05.2018 kulud 25 h 30 min on maksimaalselt põhjendatud 12 h. Kostja ei esitanud 02.05.2018 menetlusdokumendiga ühtegi lisatõendit ega uut argumenti. Samuti oli kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks hagiesemeks mitteoleva nõude osas põhjendamatu.
Kostja 10.-17.05.2018 kulud 12 h 30 min on maksimaalselt põhjendatud 5 h ulatuses. Istungil osalemine võttis kahe esindaja puhul kokku 2 h 54 min. Ettevalmistus istungiks ja kohtus kohtutoimikute materjalidega tutvumine ei saanud võtta aega üle 2 tunni, kuivõrd kostja oli eelnevalt juba kõigi materjalidega tutvunud. Kostja kulud 09.07-3.08.2018 18 h 15 min on maksimaalselt põhjendatud 6 h. Hageja 02.04.2018 väidetele ja tõenditele vastuväidete esitamisele kulunud aeg üle 18 tunni ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja oli korduvalt eelnevalt enne hageja esitatud menetlusdokumendi ja tõenditega tutvunud.
Kostja 04.-19.09.2018 kulud 6 h 50 min on maksimaalselt põhjendatud 1 h 30 min ulatuses. Kostja esitas kohtule 19.09.2018 menetlusdokumendiga kohtule üksnes ühe tõendi ja avaldas nõusolekut kirjaliku menetlusega nõustumiseks. Kostja 28-30.11.2018 kulud 9 h on maksimaalselt põhjendatud 4 h 30 min ulatuses. Hageja 16.10.2018 menetlusdokumendiga tutvumine võtab maksimaalselt aega 15 minutit. KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal ei ole kostja vastu nõudeid, mida ta saaks esitatud hagiga maksma panna. Võlausaldajate ning pärandvara pankrotihalduri õiguste rikkumine kostja poolt ei ole võimalik, sest notar ei vastuta ühegi seaduse alusel pärandaja ega erinevate juriidiliste isikute tehtud tehingute, õiguste ja (aegunud) kohustuste täitmise, samuti pärandvara pankroti eest (TsMS § 423 lg 2 p 1).
Kostja pidas arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel peaks ta vastutama xxx surnud isiku kohustuste eest ning seda veel suuremas ulatuses, kui kohustused olid. Hageja nõue on aegunud. Sisuliselt soovib haldur, et kohus menetleks pankrotihalduri ebaõigesti tunnustatud nõuet, millel ei ole seost kostja ega pärimismenetlusega. Sellisele huvile ei peaks riik andma õiguskaitset. 15
Kostja viitas NotS §-le 14 ja RVastS § 7 lõikele
Võlausaldaja poolt oma väidetava nõude maksmapanek ja selleks õiguskaitsevahendite valik ei sõltu notari ametitoimingute tegemisest ja kestusest, vaid ainult võlausaldajast endast. Hagis notarile etteheidetav tegevusetus ei takista mingil viisil võlausaldajal õiguskaitsevahendite kasutamist enne nõude aegumist. Pankrotihaldur on

3. peatüki kohaselt üks pankrotimenetluse organitest, kes viib läbi pankrotimenetlust (

§ 54

). Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on

§ 541lg 1 järgi võlgnik, antud juhul pärandvara.

Tagasivõitmise tähtaja kulgemine oli võlausaldajatele teada erinevalt notarist ja väidetav kahju nende poolt vastavalt välditav (RVastS § 7 lg 1). 92. Hageja ei ole kahjunõuet, selle tekkimise aluseid ning nõude kostja suhtes maksmapandavuse eelduseid tõendanud. Pärandvarale ajutise halduri määramine ei sõltu notarist ega pärimismenetlusest. Pärandaja kohustuste täitmine ja/või tema vara suhtes õiguskaitsevahendite kasutamine ei sõltu samuti notarist. Notari kohustus ei ole tagada ajutise halduri määramine. Pankrotiavalduse esitamine on

§ 9

järgi ainult võlausaldajast endast (ja tema oletatavast nõudest) sõltuv õiguskaitsevahend. Notari ametikohustuseks ei ole pärandaja kõikide võimalike tehingute ja nendega seotud isikute ning tähtaegade absoluutne kindlakstegemine, võlausaldajate väljaselgitamine ning võlausaldajate poolt nõuetele seadusest tulenevatest tähtaegadest kinnipidamise tagamine. Kostja viitas

§-le 9 ja § 111 lõikele

Võlasuhted on relatiivsed ning kolmandal isikul, sh isegi notaril ei ole reeglina võimalik tuvastada, kas ja kellega ning mis sisuga võlasuhted isikutel on, kas need on kohaselt täidetud ja lõppenud või on tegemist rikkumisega. Notari ametikohustusi reguleerivate sätete eesmärgiks ei ole võimaldada esitada notari vastu pankrotihalduri kaudu nõuet, mida võlausaldaja või kohalik omavalitsus seadusjärgse pärijana ise notari vastu maksma panna ei saaks. Xxx OÜ nõue aegus juba 20.06.
Notari vastutus on NotS § 14 lg 2 kohaselt sekundaarne, täiendav vastutus – notar vastutab süüliselt tekitatud kahju eest alles siis, kui muudelt isikutelt ei õnnestu hüvitist saada. Kostja viitas RVast §-le 6 ja 7, samuti NotS §-le
Notari vastu saab nõuet esitada muuhulgas siis, kui rikutud on isiku subjektiivset õigust, isik on ammendavalt kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, rikkumise tagajärjel on põhjuslikus seoses tekkinud kahju ja rikutud ametikohustuse eesmärgiks oli kaitsta sellise kahju eest. Lisaks vastutab notar süülise rikkumise eest.
Hagis esitatud asjaolud ei ole õiged ega täielikud. Hageja väited ja esitatud hinnangud on faktiliselt ja õiguslikult ekslikud eelkõige põhjusel, et notari ülesandeks ei ole pärandaja abstraktse võlausaldajate kaitse. Pärimismenetluse eesmärk on isiku õigusjärglase väljaselgitamine, mitte tema võimalike tehingute ja nende õiguslike tagajärgede tuvastamine. Pärimismenetluses tõestatavale pärimistunnistusele ei pea notar seaduse kohaselt märkima isikule kuulunud vara ega tema võlgade nimekirja.
Xxx OÜ juba alates 13.05.2009 teadlik 29.04.2009 kinketehingutest. Kostja sai Xxx OÜ väidetavast nõudest teada alles pärandvara pankrotihaldurilt
a aprillis. Hagi rajaneb valel eeldusel, justkui peaks notar pärimistunnistuse väljastamisel arvestama ja jälgima

sätestatud tagasivõitmise tähtaegasid. PärS sellist kohustust ei sätesta.

§ 9

kohaselt ei ole surnud isiku vara suhtes pankrotimenetluse alustamise kohustuslikuks ja vältimatuks eeltingimuseks ei pärimismenetluse alustamine ega ka selle lõpetamine pärimistunnistuse väljastamisega. 16

Hageja väidab, et notar pidanuks pärandvara inventuuri määrama 14.07.2011, sest siis oli pärija isik selge. NotS §-d 37 ja 38, samuti PärS § 171 lg 1 sätestavad, et notar tõestab pärimistunnistuse pärast seda, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. PärS ei sätesta tähtaegu, kriteeriume ning aluseid selle kohta, millal on pärija pärimisõigus ja selle ulatus piisavalt tõendatud. Pärimisseadus ei sätesta tähtaega pärimistunnistuse tõestamiseks.
Notarite praktikas tegeletakse pärimisasjadega vastavalt sellele, millised on konkreetsed asjaolud: kui notarile on teada kiiret tegutsemist nõudvad asjaolud, siis nende menetlustega tegeletakse esmajärjekorras. R M pärimismenetluses 2009-2015.a selliseid asjaolusid ei olnud. Pärandist loobumise ahelat ei saa ette näha ning sellise ahela puhul peab notar olema veendunud, et ei ole pärima õigustatud veresugulasi enne kohaliku omavalitsuse pärijaks määramist. Veresugulaste põlvnemine peab samas olema dokumentidega tõendatud, mis kaugemate ja eakamate sugulaste puhul on keerukas ja aeganõudev. Kostja tõi välja, millised keerukused esinesid R M sugulaste leidmisel. Toiminguid tegid kokku 4 notarit, mis pikendas menetlust.
Hagis esitatud spekulatsioonid notari osalemisest mastaapses ja aastaid väldanud vandenõus on meelevaldsed. Notar P P ei kuulu ühessegi hageja poolt umbmääraselt viidatud „asjaosaliste“ gruppi ega ole suhelnud R M isa ja emaga või uurinud nende varalist seisundit. Pärimismenetluse vastu ei tundnud huvi ükski võlausaldaja. R M teadaolevatele võlausaldajatele tegi notar täiendavad päringud
a jaanuaris.
Eesti notariaalpraktikas oli veel
a pärimis- ning sugulussuhete tuvastamise õiguslikust ja faktilisest keerukusest tingitult pooleli ligi 2000 pärimismenetlust, mis alustatud enne 31.12.2008 ning kus pärimistunnistus oli
a keskpaigaks väljastamata. See ei ole takistanud praktikas võlausaldajate poolt oma nõuete maksmapanekuks õiguskaitsevahendite rakendamist.
Notarite Koja vastusest nähtub, et pärimismenetlused jäid aastatel 2009-2015 praktikas kauem kui 5 aastat kestma. Samuti oli
a üle Eesti notaritel endiselt lõpetamata veel
alustatud pärimismenetlusi. Vaidlusalune menetlus toimus tavapärase praktika kohaselt.
Puudub kostja rikkumine ja süü, mida tõendab Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2017 määrus nr 2-17-
Kui võlausaldajad ei oleks kostja tõttu saanud pankrotiavaldust esitada, oleksid nad pidanud sellest notarit teavitama. PärS § 166 lg 1 järgi võib pärimisavalduse esitada ka pärandaja võlausaldaja. Pärimismenetluse alustamine oli avalik. Kumbki hagi väitel notari poolt kahjustatud isikutest ei ole avaldanud tähtaegselt, et neil oleks nõudeid pärandaja vastu ning soovinud notarilt pärimismenetluse käigu kohta teavet.
Xxx OÜ-le oli juba
a teada nii R M surma fakt, pärimismenetluse alustamise kohta 09.07.2009 avaldatud üleskutse väljaandes Ametlikud Teadaanded. Samuti teadis Xxx OÜ juba 13.05.2009, et R M kinkis 29.04.2009 xxx kinnistu tagasi oma isale ja xxx paarismajaboksi elukaaslasele K Vile. Pärandaja kohustuste kindlakstegemiseks avaldati 07.04.2015 teade väljaandes Ametlikud Teadaanded.
09.05.2016 avaldatud R M pärandvara pankrotiteates määratud nõuete esitamise tähtaeg 09.07.2016 pidi olema samuti võlausaldajatele teada. Kui võlausaldajad ei teatanud oma nõudest notarile ja kohtutäiturile perioodil 2009-2015, ei ole neil alust ette heita notarile NotS § 37-38 ja PärS § 171 rikkumist ning sellise rikkumise teoreetilise tagajärjena võlausaldajale kahju tekkimise ettenähtavust. Õiguslikult välistab põhjusliku seose lisaks

§ 9lg 2 ning Pär

S § 111 lg 3 tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine võlausaldajate poolt. Võlausaldaja võib lisaks PärS § 166 lg 1 järgi nõuda notarilt ametitoimingu tegemist ja NotS § 41 lg 4 kohaselt, kui notar on tema arvates viivituses, nõuda notarilt kirjalikku selgitust, miks notar ametitoimingut ei tee. 17 105. Tagasivõitmise nõude esitamine ei ole notari ametitegevusega kaitstav isiku subjektiivne õigus. NotS, PärS ja RVastS normid ei ole suunatud isiku vara kui sellise abstraktsele kaitsele, vaid nende seaduste eesmärk on tagada isiku konkreetsete õigushüvede kaitse.

§ 541kohaselt ei ole pankrotihaldur isikuks, kes eviks Not

S § 14 ning RVastS §-de 6-7 tähenduses eraldi subjektiivseid õigusi ning nõudeid notari vastu. Pankrotihaldur on pankrotimenetluse organ. Subjektiivsed õigused kuuluvad võlausaldajatele.

Hagis etteheidetav pärimistunnistuse väljastamise või pärandvara inventuuri määramise aeg ei mõjutanud kummagi võlausaldaja subjektiivseid õiguseid ning varalist seisu RVastS § 7 lg 2 ning § 8 lg 1 tähenduses. Surnud isiku vara suhtes pankrotiavalduse esitamise õigus on isiku võlausaldajal sõltumata pärimismenetlusest (sh selle toimumisest) ja selleks ei ole vajalik notari poolt pärimistunnistuse tõestamine.
Pankrotimenetluse alustamise ja ajutise halduri määramise vältimatuks eelduseks ei ole pärimismenetluse lõpuleviimine notari poolt. PärS § 111 lg 3 annab võlausaldajal veel täiendava, notarist mittesõltuva õiguskaitsevahendi – nõuda kohtult pärandi hoiumeetmete rakendamist, millega kaasneb automaatselt pärandvara inventuuri määramine kohtu poolt (PärS § 112 lg 1). Puudub põhjuslik seos. Võlausaldaja Xxx OÜ saanuks kirjeldatud tagasivõitmise nõude esitamise tähtaja lõppemise vältimiseks esitada R M vara suhtes pankrotiavalduse. Kostja ei vastuta võlausaldaja tegemata toimingu eest, mis oleks kahju ära hoidnud.
Notari ametikohustusi ja pärimismenetlust reguleerivate sätete kaitse-eesmärgiks ei ole võimaldada esitada notari vastu pankrotihalduri kaudu nõuet, mida võlausaldaja või kohalik omavalitsus seadusjärgse pärijana ise notari vastu maksma panna ei saaks. Xxx OÜ nõue Xxx Xxx OÜ ja Xxx Xxx OÜ vastu aegus juba 20.06.
Lisaks leidis kostja, et kui kohalik omavalitsus saab seaduse alusel pärijaks, tuleb inventuur teha nagunii (PärS § 136). Kui pärandvarast inventuuri tasuks ei piisa, ei tähenda see, et inventuuritasu muutub notari kahju hüvitamise kohustuseks PärS § 136 ja NotS § 14 lg 1 tähenduses.
Hageja esitatud väidete ja tõendite kohaselt oli R M pärandvaras enne 09.05.2016 vähemalt 310,53 eurot. Muid võlausaldajaid peale alles 02.09.2016 välja ilmunud Xxx OÜ väidetava nõude ning Xxx valla 42 eurone inventuuritasu nõude ei ole. Seega inventuuritasu saanuks katta pärandvara arvelt ning negatiivseks muutus pärandvara alles pankrotihalduri poolt 10.10.2016 Xxx OÜ nõude tunnustamise tulemusena.
Kahjustatud isik ei saa RVastS §-st 7 tulenevalt notarilt kahju hüvitamist nõuda, kui ta ei püüdnud kahju põhjustavat notari tegevusetust enda õigeaegse sekkumisega ära hoida. Kui eeldada, et kahju oleks osaliselt tingitud notarist, siis tuleb hinnata kas hageja järgis VÕS § 139 lg-st 2 tulenevat kohustust võtta tarvitusele kõik mõistlikud meetmed, et kahju ära hoida või kahju ohule notari tähelepanu juhtida.
Pärandvara inventuuri mõte on teha kindlaks pärandaja kohustused. Xxx OÜ ei esitanud väidetavat nõuet ei pärimismenetluse teate avaldamise järel 09.07.2009, inventuuriteate avaldamise järel 07.04.2015 ega pankrotiteates määratud tähtajal. Inventuuri käigus tähtaegselt esitamata ning aegunud nõuete maksmapanek pankrotimenetluse kaudu peaks olema välistatud.
Võlausaldajate kahjuks ei ole kinkelepingutesse notari tasu arvestamiseks märgitud tehinguväärtus, vaid võlausaldaja tõendatud ja põhjendatud vara vähenemine notari süül. Notar ei ole R M võlausaldajatele kahju tekitanud. Pankrotihalduri poolt nõuete tunnustamine omab 18 tähtsust üksnes pankrotimenetluse osaliste sisesuhtes ega pane kolmandatele isikutele varalisi kohustusi. Aegunud nõue ei ole kahju. Samuti ole võlausaldaja huvide kahjustamiseks

§ 110lg 3 tähenduses isiku surm.

Kinnistute väärtuse hüvitamise nõude korral tuleb arvestada ka

§ 119

lg 3, mille kohaselt peab teine pool hüvitama saadu väärtuse, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Eelduslikult ei olnud 29.04.2009 (kinketehing) R M lähikondsetele (isale, emale ja elukaaslasele) ette teada, et R M saab xxx põlengus surma.

Xxx OÜ nõuded aegusid 20.06.
Kostja viitas TsÜS § 146 lõikele
Xxx OÜ nõuded Xxx Xxx OÜ ja Xxx Xxx OÜ vastu muutusid sissenõutavaks xxx ning aegusid 20.06.
See on enam kui 5 aastat enne käesoleva hagi esitamist ning enam kui 4 aastat enne pankrotihalduri poolt nõuete tunnustamist pärandaja R M isikliku kohustusena.
Hagist võib järeldada, et R M vastutab võlausaldaja Xxx OÜ ees, sest ta käendas Xxx OÜ ja Xxx Xxx ning Xxx Xxx OÜ vahelise aktsiate ostu-müügilepingu täitmist. Ei hagis ega kostjale teadaolevalt üldse enne
a kevadet ei ole Xxx OÜ väitnud, et tal oleks nõue R M vastu. Nii näiteks ei mainita Xxx OÜ käendusest tulenevat nõuet ega käenduslepingut Xxx OÜ 02.09.2016 nõudeavalduses. Seega hageja viidatud käendus ei pruugi olla ehtne või kehtiv.
Xxx OÜ 02.09.2014 nõudeavaldus ei tõenda, et nimetatud võlausaldajal oleks üldse nõue R M vastu. Nõudeavaldus on oluliste sisu- ja vormipuudustega, sh puudub põhjendus ja dokumendid, miks juriidilise isiku väidetav kohustus on R M isiklik võlg. Ei ole usutav, et Xxx OÜ unustas hageja väidetud „asjaosaliste“ poolt toimepandud „tahtliku petmisega“ 210 588,89 eurost ilmajäämise enam kui seitsmeks aastaks (20.06.2009-02.09.2016).
Esitatud nõue on aegunud, sest R M surm ei mõjutanud Xxx OÜ nõuete aegumist Xxx Xxx OÜ ja Xxx Xxx OÜ vastu. Need nõuded ei kuulu pärandvarasse ega ole suunatud pärandvara vastu TsÜS § 166 lg 1 tähenduses. Kui Xxx OÜ nõue tuleneb käendusest, siis käenduse aktsessoorsuse ehk tagatava põhinõudega seotuse tõttu on käenduslepingust tuleneva käendaja vastu suunatud võlausaldaja nõude maksmapandavus sõltuv käendusega tagatud põhikohustuse maksmapandavusest. Kui käendatud põhikohustus on põhivõlgniku (Xxx Xxx OÜ, Xxx Xxx OÜ) ja võlausaldaja (Xxx OÜ) vahelises suhtes aegunud, siis on see aegunud käendaja suhtes.
Kui võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu on aegunud, ei ole NotS § 14 ja RVastS § 8 tähenduses tegemist kahjuga (nõudega), mille hüvitamise (tasumise) kohustus läheks üle (käendaja pärimismenetlusega tegelenud) notarile. Seadusjärgsed tähtajad kulgevad notarist sõltumata. Sellest tulenevalt ei rajane seadusel (NotS § 14 ja RVastS §-d 7-8) hageja eeldus, et pankrotimenetluses pärandvara vastu esitatud aegunud nõude tunnustamine on siduv kostjale. Käendajal on õigus esitada võlausaldaja nõude vastu kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Käendajal on see õigus ka siis, põhivõlgnik neid vastuväiteid ei esitanud. Käendaja eest oleks pidanud aegumise vastuväite esitama pankrotihaldur, kuid haldur jättis aegumise vastuväite esitamata. Kostjal on õigus tugineda aegumisele.
Hagi järgi on Xxx valla kahjuks pärandvara inventuuri eest makstud kohtutäituri tasu 42 eurot. Inventuur tulnuks teha nagunii (PärS § 136 lg 1) ning PärS ja NotS ei sätesta, et kui inventuuri kulu katmiseks ei ole pärandvara piisav, siis peab kulu hüvitama notar. Tegemist ei ole hüvitatava kahjuga. Kohtutäituri tasu maksmiseks oli pärandvara inventuuri ajal piisav. Täituri nimekirjas fikseeritud kohustust xxx AS ees tegelikult enam ei eksisteerinud panga 13.02.2015 vastuse kohaselt. Pärandvara muutus ebapiisavaks alles siis, kui hageja otsustas 10.10.2016 tunnustada ebaselget ning ca 4 aastat tagasi aegunud Xxx OÜ nõuet. 19
Xxx OÜ nõudest Xxx Xxx OÜ-le langeva summa (32 083,65 eurot) hüvitamise välistab NotS § 14 lg
Notar ei vastuta isikute äri- ja majandusriskide eest isegi juhul, kui tegemist oleks notari ametikohustuste süülise rikkumisega adekvaatses põhjuslikus seoses oleva kahjuga. Sätte eesmärk on tagada, et esmalt rakendab kahjustatud isik kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju tekkimise ennetamiseks ja kahju suuruse piiramiseks ning ametikohustusi rikkunud notari vastutus rakendub alles siis, kui esmaselt vastutavate isikute suhtes on kõik õiguskaitsevahendid ammendunud. Hageja ei ole tõendanud ega põhjendanud, et kõikidelt vaidlusaluse tehingu osalistelt oleks hüvitise saamiseks kõik võimalused ammendatud. Xxx Xxx OÜ pankrotimenetlus rauges 09.04.2012, mil jõustus Harju Maakohtu 23.02.2012 määrus nr 2-11-
Järelikult mitte keegi ehk ka võlausaldaja Xxx OÜ ei soovinud kanda pankrotimenetluse kulusid. Xxx Xxx OÜ tegutseb endiselt. Nõude sissenõudmisest loobumine ei ole kahjuks NotS § 14 lg 2 tähenduses. Seega vähemalt 32 083,65 euro osas ei ole NotS § 14 lg 2 tähenduses tegemist kahjuga, mida notar peaks hüvitama.
Kinnistute tagasivõidetavus ei ole tõendatud. Tagasivõitmise hagi väärtus sõltub selle edulootusest ning tegelikust täidetavusest. Tagasivõitmise eesmärk peaks olema võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tagasipööramine. Hagi edulootus olnuks kesine, sest võlausaldaja huvide kahjustamiseks

§ 110lg 3 tähenduses ei ole isiku surm.

29.04.2009 kinkelepingud ei kahjustanud võlausaldajate huve. 122. Teiseks kriteeriumiks on võlgniku enda ja lähikondsete teadmine tehingu kahjustavast iseloomust (

§ 119lg 3).

29.04.2009 ei olnud ilmselt R M endale ega tema lähikondsetele ette teada, et R M xxx põlengus surma saab, samuti asjaolu, et Xxx OÜ esitab R M surma tõttu 04.05.2009 sõlmitud Xxx Xxx AS aktsiate müügilepingust tulenevalt nõuded 17.06.2009 Xxx Xxx OÜ ja Xxx Xxx OÜ vastu. Xxx Xxx OÜ maksejõuetuse põhjusena on ajutine haldur ja Harju Maakohus tuvastanud R M surma ning Xxx Xxx AS pankroti põhjuseks ei olnud kuritegu ega raske juhtimisviga.

29.04.2009 kinkelepingute sõlmimise ajal ei kahjustatud Xxx OÜ ega Xxx valla huve, sest ei R M ega tema lähikondsed ei olnud teadlikud sellest, et R M sureb, Xxx OÜ taganeb Xxx Xxx AS aktsiate müügilepingust ning Xxx OÜ esitab 02.09.2016 nõude R M pärandvara vastu. Kinnistute kinkimise ajal 29.04.2009 ega R M surma ajal xxx ei olnud Xxx OÜ-l nõuet R M vastu ning kinnistute kinkimine ei suurendanud eelduslikult R M kohustusi ega vähendanud sissetulekuid. R M ei muutunud kinkelepingute tõttu maksejõuetuks, sest kinnistute hüpoteegid jäid endiselt tema kohustusi tagama. Maksejõuetuse põhjustas R M surm xxx, mida tõendab hagi lisaks oleva pankrotimääruse lk 3 ülalt teine lõik, mille kohaselt laekus tema kontodele aastatel 2004 kuni 2009 ligi 20 miljonit krooni. Kostja pidas tõenäoliseks, et aastas keskmiselt 5 mln krooni laekumisi saanud isik suutnuks Xxx OÜ 2,83 miljoni kroonise nõude rahuldamiseks ettevõtjana hankida vahendid sõltumata sellest, kas talle kuuluvad kinnistud või ei.
17.06.2009 taganemisavaldus ei tõenda tegelikult tagasitäitmise võlasuhte tekkimist Xxx Xxx OÜ ja Xxx Xxx OÜ-ga ega R M võlga. Ainuüksi taganemisavalduse endaga ei saa tõendada, et see oli põhjendatud. Õiguslikult on taganemisavaldus vastuolus aktsiate müügilepinguga. Näiteks on taganemisavalduses viidatud, et Xxx Xxx OÜ rikkus aktsiate ostumüügilepingu p 3.2.4., mille kohaselt kohustus OÜ Xxx Xxx pantima OÜ-d Xxx rahuldavatel tingimustel AS Xxx Xxx aktsiad hiljemalt 04.05.
Samas oli lepingu p 3.
kohaselt aktsiate pantimine eelduseks aktsiate eest müügihinna väljamaksmisele. Kuna Xxx OÜ maksis 04.05.2009 Xxx Xxx OÜ-le 2 830 000 kroonise müügihinna, ei olnud aktsiate pantimata jätmine Xxx OÜ jaoks rikkumine.
Taganemisavalduses on viidatud, et aktsiate müügilepingu p 5.
eeldused on täitmata. Punkti 5.1 järgi pidid kõik selles punktis loetletud eeldused olema täidetud hiljemalt 01.06.2009, 20 kuid ostjal oli ühepoolselt õigus lükata sulgemispäeva edasi kuni 30.06.
Kui Xxx OÜ lükkas sulgemispäeva edasi, on 17.06.2009 taganemisavalduse väide selle kohta, et müügilepingu p 5.
eeldused on täitmata, alusetu. Kui Xxx OÜ ei lükanud sulgemispäeva kuni 30.06.2009 edasi, jättis ta alusetult tasumata 367 087 krooni, sest müügilepingu p 3.4.
ja p 6.2 järgi kuulus 367 087 krooni ostuhinnast tasumisele sulgemispäeval ehk 01.06.
Kostja pidas tõenäoliseks, et Xxx OÜ alandas müügihinda, kuid pärast seda ei olnud tal õigust lepingust taganeda.
Samal ajal, kui sõlmiti aktsiate müügileping, leidis aset majanduskriis. Halvenes xxxmüüjate olukord. Kui
a müüdi uusi sõiduxxxsid (Xxx Xxx AS tegevusalal) Eestis 30916, siis
a kõigest
Langus oli aastaga enam kui kolmandik ning kriisi haripunkt oli
a. Kostja ei pidanud usutavaks, et Xxx OÜ hindas aktsiate ostutehingu eelselt Xxx Xxx AS (kes müüs xxx ning oli üks kahest Tallinnas xxx esindusõigust omavast ettevõttest) kasumlikult tegutsevaks ja hästi juhitud ettevõtteks ning selle majandustegevuse edukamaks vastupidiselt turu üldisele madalseisule.
Hagis on kahjusummaks võetud kinketehingutesse märgitud kinnistute väärtus. See ei ole samastatav kinnistute turuväärtusega. Kinkelepingusse notaritasu arvestamiseks märgitud tehinguväärtus ei tõenda seega kahju. Hageja peaks tõendama, et tagasivõitmise hagi rahuldamise korral oleks ta saanud pärandaja lähikondsetelt hagis väidetud kahjusummale vastava hüvitise. Kui tagasivõitmise hagi kostjatelt ei oleks hagi rahuldamisel võimalik olnud saada hagis nõutavas summas hüvitist, on tegemist majandusliku reaalsusega, mille eest notar NotS § 14 kohaselt ei vastuta. Puudub alus arvata, et keskmine Eesti elanik saaks makstud ca 320000 eurose hagi. Samavõrd ebatõenäoline oleks eeldada, et nad loobuvad oma (kuigi hüpoteekidega koormatud) kodudest pankrotihalduri kasuks.
29.04.2009 R M isale tagasi kingitud xxx turuväärtus aprillis 2009 oli ca 80 000 eurot ning elukaaslasele kingitud xxx kaasomandi osa turuväärtus ca 160 000 eurot. Seega maksimaalne kinnistute väärtusest tuletatud kahjusumma saaks olla 240 000 eurot. Antud summast tuleb hagi õigusliku põhjendatuse korral maha arvata Xxx Xxx OÜ kohustus 32 083,65 eurot. Kahjusummast tuleb maha arvata kinnistuid koormavad hüpoteegid. Kinnistud olid 29.04.2009 kinketehingu tegemise eelselt ja on käesoleva ajani koormatud hüpoteekidega kokku summas 7 110 000 krooni ehk 454 411,82 eurot. Kokkuvõttes oli kinnistute turuväärtus kinkimise hetkel pigem negatiivne, sest kinnistuid koormavate hüpoteekide summad ületasid kinnistute turuväärtuse. Seega ei muutunud R M eelduslikult kinkimise tõttu maksejõuetuks. Maksejõuetuse põhjustas R M surm xxx.
Hageja kahjusummast ei ole (VÕS § 127 lg 5) maha arvatud tagasivõitmise kohtuvaidluse läbimata jäämisega säästetud menetlus- jm kulusid. Kui hagi oleks esitatud hiljemalt
aastal, oleks pidanud tasuma riigilõivu tolleaegses määras 2500 eurot. Tagasivõitmise hagi menetluse kestus menetlusosaliste arvu, hüpoteeke ja muid aspekte arvestades olnuks tõenäoliselt 2-3 aastat ning muud menetluskulud (lähtudes Riigikohtu poolt sel ajal minimaalseks peetud advokaadi õigusabi tasust), olnuks vähemalt ca 7 200 eurot, mille täies mahus tagasisaamine ei ole tõenäoline ka hagi edukuse korral.
Kahju summa ei vasta võlausaldajate nõuetele. Tagasivõitmise eesmärk peaks olema võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tagasipööramine. Xxx OÜ nõue Xxx Xxx OÜ vastu oli 17.06.2009 2,83 mln krooni ehk 180 869,96 eurot. 27.01.2012 seisuga oli Xxx OÜ nõue Xxx Xxx OÜ vastu samuti 180 869,96 eurot, mitte 421 177,78 eurot. Nõudeavalduses väidetud ilma igasuguse arvestusta kahjusumma 421 177,78 eurot ei ole tõendatud. Kui hinnata võlausaldaja teoreetilist kahju, siis 180 869,96 euroselt nõudelt arvutatav seadusjärgne viivis sissenõutavaks muutumisest 20.06.2009 kuni nõude aegumiseni 20.06.2012 on 43 779,15 eurot. 21
Pankrotihaldur tunnustas R M pärandvara pankrotimenetluses Xxx OÜ aegunud nõuet. Sisuliselt soovib pankrotihaldur, et kohus menetleks pankrotihalduri poolt ebaõigesti tunnustatud nõuet, millel ei ole seost R M isiku ega notari tegevusega tema pärimismenetluses. Seega ei kajastata hagis sellist õigust või huvi, millele riik peaks andma õiguskaitset (TsMS § 423 lg 2 p 2).
02.05.2018 seisukohtades leidis kostja jätkuvalt, et Xxx OÜ nõuded põhivõlgnike vastu aegusid 20.06.
Kostja viitas TsÜS § 146 lõikele
17.06.2009 taganemisavalduses toodud nõuded muutusid hageja väidete õigsust eeldades sissenõutavaks 20.06.2009 ning aegusid TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 20.06.
Hiljemalt 20.06.2009 oli Xxx OÜ-le selge, et Xxx Xxx OÜ-le makstud raha ise tagasi ei tule. 07.07.2009 selgus sama Xxx Xxx OÜ-le makstu osas. Hagi on kohtule esitatud 05.09.2017 ehk enam kui 5 aastat pärast hagi aluseks oleva müüjate kohustuste ehk põhinõude aegumist.
Xxx OÜ ise ei ole väitnud, et tal oleks nõue R M vastu. Käenduslepingut pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses ei mainita. Xxx OÜ 02.09.2014 nõudeavaldus ei tõenda

§ 94

sätestatud sisu ja vormi puudumise tõttu, et nimetatud võlausaldajal oleks üldse nõuet R M vastu.

Haldur arvas Xxx OÜ nõude tunnustamisel R M isikliku võlana, et nõue ei ole TsÜS § 166 tulenevalt aegunud. Haldur eksib, sest ta ei ole eristanud põhinõuet käenduslepingust tulenevast kõrvalkohustusest. 17.06.2009 taganemisavalduses esitatud põhivõlasuhtest tuleneva põhinõude aegumist äriühingute vahel TsÜS § 166 ei reguleeri. Xxx OÜ nõuded Xxx Xxx OÜ ja Xxx Xxx OÜ vastu ei kuulu R M pärandvarasse ega ole suunatud pärandvara vastu. Seega on Xxx OÜ põhinõue aegunud 20.06.2012, sest R M surm xxx ei mõjutanud Xxx OÜ 17.06.2009 taganemisavalduses esitatud nõuete aegumist Xxx Xxx OÜ ja Xxx Xxx OÜ vastu.
Kuna nõue põhivõlgnike vastu aegu, aegus ka nõue käendaja vastu. Käenduse kui kõrvalkohustuse aktsessoorsuse ehk tagatava põhinõudega seotuse tõttu on käenduslepingust tuleneva käendaja vastu suunatud võlausaldaja nõude maksmapandavus sõltuv käendusega tagatud põhikohustuse maksmapandavusest. Kui käendatud põhikohustus on põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelises suhtes aegunud, on see aegunud käendaja ning notari suhtes. Käendajal oli õigus esitada võlausaldaja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik. Surnud käendaja eest peab aegumise vastuväite esitama pankrotihaldur.
Kostja viitas

§ 103lõikele 2.

Hageja on aga leidnud, et kuna Xxx OÜ ise oma nõudele vastu ei vaielnud, ei pidanud seda tegema ka haldur. Kui käendaja pankrotihaldur jätab VÕS § 149 lg-st 1 tuleneva aegumise vastuväite esitamata, ei ole tegemist notari poolt kahju tekitamisega NotS § 14 lg 1 tähenduses, sest puudub objektiivne ja vastutust täitev põhjuslik seos notari ametikohustuste väidetava rikkumise ja kahju vahel.

Kostja leidis, et nõue tema vastu aegus hiljemalt 16.11.
Hagis heidetakse kostjale ette pärimistunnistuse väljastamata jätmist alates 14.07.2011, mil pärija pidi olema selge, sest kõik sugulased olid selleks ajaks pärandist loobunud. Kui hageja väited oleksid põhjendatud, et pärimistunnistuse tõestamisel 14.07.2011 ei oleks võlausaldajate vara vähenenud, olid R M võlausaldaja Xxx OÜ-le hiljemalt 16.11.2011 teada kõik asjaolud, mida hagis käsitletakse kostja tekitatud kahjuna. Nimelt oli Xxx OÜ teadlik kinkelepingute sõlmimisest, pärimismenetluse toimumisest ja selles pärijate loobumisest, positiivse pärandvara puudumisest ja vajadusest esitada pankrotimenetluses oma nõue. Järelikult nõue kostja vastu aegus NotS § 14 lg 3 järgi 16.11.
22
Xxx OÜ pidi hiljemalt alates 14.07.2011 ka RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt esitama kas pankrotiavalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks (

§ 9lg 2), notarile nõude pärimistunnistuse väljastamiseks (Pär

S § 166) või esitama kohtule avalduse pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks (PärS § 111 lg 3), mis viinuks automaatselt inventuuri tegemisele (PärS § 112 lg 1) ja sealtkaudu pankrotimenetluseni. Kostja palus kohaldada aegumist. Aegumise kohaldamisel ei oma tähtsust see, kas kahju on saanud Xxx vald. Inventuuri kulu ei ole kahju.

Lisaks leidis kostja, et hageja ei ole usutavalt tõendanud väiteid, milliste kohaselt mõjutas kostja sugulasi pärandist loobuma. M H on avalikel andmetel vähemalt viis korda kriminaalkorras karistatud (kehalised väärkohtlemised, kelmus, dokumendi hävitamine, vabaduse võtmine) isik, kes ka pärast väidetavat ähvardamist ja (enda sõnul) notari käitumisest „painatuna“ tegi 2013 ja 2014 sama notari juures vabatahtlikult juba uusi tehinguid. K O on ebaõigesti kirjeldanud, kuidas kostja mõjutas teda alla kirjutama pärandist loobumisele, sest loobumisavalduse tõestas notar M P.
03.08.2018 seisukohtades leidis kostja jätkuvalt, et pankrotimenetluse alustamise ning ajutise halduri määramise vältimatuks eelduseks ei olnud pärimismenetluse toimumine ja lõpuleviimine notari poolt. Pankrotiseadus ja pärimisseadus sellist piirangut võlausaldajale ei sätesta. Seega

§ 9

kohaselt oli võlausaldajatel võimalik alustada pärandvara pankrotimenetlust enne

§ 111lg 1 sätestatud hagi esitamise õigust lõpetava tähtaja möödumist.

Tähtaja kulgemise algusest ehk 29.04.2009 kinketehingutest oli võlausaldaja Xxx OÜ teadlik juba 13.05.

Kahjustatud isik ei saa RVastS §-st 7 tulenevalt notarilt kahju hüvitamist nõuda, kui ta ei püüdnud kahju põhjustavat notari tegevusetust enda õigeaegse sekkumisega ära hoida. Mõistlik isik, teades kõikidest hagi aluseks olevatest asjaoludest juba 2009, ei jätaks 13.05.200928.09.2016 avaldamata, et tal võib olla nõue isiklikult R M vastu. Hageja viidatud sätted ei loo ega kaitse pärandaja võlausaldaja õigust esitada surnud isiku vara suhtes pankrotiavaldus ega tekita pärandvara pankrotihaldurile primaarnõudest ehk algsest võlasuhtest eraldiseisvat, uut nõuet notari vastu.
Notari ametitoimingute eesmärgiks ei ole pankrotihaldurist hageja ega pankrotimenetluse võlausaldajate kaitsmine. Oma nõude maksmapanek on iga võlausaldaja enda otsustada. Samuti ei ole hagi järgi väidetavalt tekkinud kahju ärahoidmine ühegi hageja poolt kostjale etteheidetava väidetavalt rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärgiks.
Hageja väited selle kohta, et R M kahjustas teadlikult Xxx Xxx As või Xxx OÜ-d on vastuolulised ega ole asjakohased. Kostja ei vastuta R M, R M või Xxx Xxx AS tegevuse eest. Kui kahjustatud isik pidas hageja kirjeldatud asjaolusid sedavõrd olulisteks, et neist sõltus temale kahju tekkimine, tulnuks tal vastavalt RVastS § 7 lg 1 ja NotS § 14 lg 2 kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid, et ennetada kahju tekkimise ohtu ja vältida seaduses sätestatud tähtaegade möödalaskmisega kahju tekkimist.
Hageja on esitanud andmed R M kindlustuslepingute ja -hüvitiste kohta. Xxx OÜ saanuks oma väidetava nõude tagamiseks juba
a esitada kas pankrotiavalduse ja sedakaudu R M erinevate kindlustushüvitiste nõuded pankrotimenetluse tagamiseks arestida või tagasi võita või paluda rakendada pärandvara hoiumeetmeid. Hageja väited R M püsivast maksejõuetusest on vastuolus hageja enda esitatud kindlustuslepingute ning teiste andmetega. Xxx Xxx AS pankrotimenetluses ei ole kassapuudujääki ning muid hageja väidetud kohustusi tuvastatud. 23
Hageja väitis, et 23.04-04.05.2009 Xxx Xxx AS finantskontrollis tuvastati R M isiklik võlg 1,5 miljonit krooni. K K kinnitas aga politseile antud ütlustes, et R M tõi Xxx Xxx AS-le isiklikult üle miljoni krooni raha. Kui tema eesmärgiks olnuks koos lähikondsetega Xxx OÜ-lt raha väljapetmine, ei oleks ta Xxx Xxx AS-le samal ajal üle andnud 2,1 miljonit krooni. Ka hageja esitatud e-kirjad ja sõnumid sisaldavad R M ettepanekuid erimeelsuste lahendamiseks.
29.04.2009 kinketehingute ajal oli R M maksejõuline ja kinkimine ei muutnud teda maksejõuetuks. Kodukinnistute kinkimisega ei vähenenud R M rahavood, mida kinnitab 15 28.05.2009 e-kirjas R M viidatud tulevane laekumine summas 395000 eurot. Hageja viidatud eluasemelaenude summad ei olnud sissenõutavaks muutunud, sest 30-aastase tähtajaga hüpoteegiga tagatud eluasemelaenu olemasolu ei tähenda sissenõutavaks muutunud võlakohustust laenusumma ulatuses, vaid pikaajalist kohustust, mida täidetakse vastavalt maksegraafikule.
Isegi kui R M oli oma eluajal maksejõuetu ja pettis Xxx OÜ-d, ei ole võimalik hagi rahuldada, sest Xxx OÜ pidi kõigist asjaoludest olema teadlik juba
a. Hiljemalt 16.11.2011 teadis ta, et enamik sugulastest on pärandist loobunud ning ta teadis kindlustuslepingute olemasolust. Kokkuvõtvalt kannab oma riskantse äritehingu ebaõnnestumise riske ettevõtjana Xxx OÜ ise, samuti kannab iga võlausaldaja oma vastaspoole lubaduste täitmise, maksevõimetuse ja nõuete maksmapanekuks vajalike tähtaegade möödumise riski. Isegi kui kostja hoidis pärimismenetlust „kinni“, ei sõltunud temas kohtule pankrotiavalduse või pärandi hoiumeetmete rakendamise avalduse esitamine.
Hageja ei ole pärandvara pankrotiseisu ja maksejõuetust hinnatud õigesti. Ainus pärandvara inventuuris märgitud R M kohustus (xxx AS laen, laenujäägi summa 181 636,55 eurot) oli hageja esitatud dokumentide järgi inventuuri tegemise ajaks tegelikult tasutud. xxx AS ei esitanud nõudeid ajutisele haldurile ega pankrotimenetluses 09.05.2016 pankrotimääruse järel, kuigi ta oli menetlusest teadlik. Muud võlausaldajad ei esitanud ühtegi nõuet inventuuri tähtajal, ajutisele haldurile ja pankrotimääruses määratud tähtajaks. Hageja väidetud xxx AS 4 117,70 eurost nõuet ei avaldanud xxx AS oma korduvates kinnitustes notarile 13.02.2015, kohtule 13.11.2015 ja ajutisele haldurile 19.10.2015). Ühtegi nõuet ei esitanud xxx AS pankrotimääruses määratud tähtajaks 09.07.2016 ega hiljem. Seega ei ole väidetav nõue tõendatud. Hageja viited

§-le 167 ei seondu kostjaga, vaid surnud pärandajaga. 149. Ajutise halduri ja pankrotimääruse andmetel oli R M arvelduskontodel raha vähemalt 310 eurot. Pärandvara inventuuri kulu oli 42 eurot. Xxx vald märkis kohtule käesolevas asjas 17.04.2018 esitatud seisukohas menetlusse kaasamise taotluse kohta, et valla ainus huvi pankrotimenetlusega seoses oli pankroti raugemine lisakuludeta, mitte pärandvara suurendamine. Vallale 42 euro hüvitamiseks piisav summa (310 eurot) oli pankrotiavalduse esitamise ajal R Ml olemas. Seega 09.05.2016 pankrotimääruse andmete ja hageja väidete õigsust eeldades piisanuks R M arvelduskontodel olevatest vahenditest Xxx valla seadusjärgse inventuurikulu katmiseks. Pankrotimenetluse alus oli 10.07.2016 seisuga ära langenud, sest võlausaldajad puudusid ja/või menetlus pidanuks raugema, sest pangakontol olevatest summadest ei piisanud enam ajutise halduri tasu maksmiseks (

§ 157ja § 158 lg 6) ning keegi ei ole soovinud kanda pankrotimenetluse kulusid.

150. Kostja viitas

§-le 158. Kokkuvõtvalt õigustab hageja pankrotti ja hagi esitamist ajutise halduri tasuga, mis ületas menetluse lõpuks pärandaja arvelduskontodel oleva rahasumma. Samas pankrotimenetluse ajend ning eesmärk ei ole

§ 158

lg 4 ja lg 6 kohaselt ajutise halduri tasu vm pankrotimenetluse kulude tekitamine, nagu ekslikult arvab hageja. 24 151. Väidetavate võlausaldajate võimalus esitada nõudeid pankrotimenetluse järgselt ei ole asjakohane. Pankrotimenetluse eesmärk ei ole tegelike võlausaldajate puudumisel abstraktsete oletatavate tulevaste võlausaldajate huvides tegutsemine. Kui võlausaldajaid ei ole, peab haldur lähtuma seadusest, mitte fiktsioonist. Seega on ainus R M pankrotimenetluse alus ja toimumise põhjus alates 09.07.2016 pankrotihalduri poolt selleks Xxx OÜ hilinemisega esitatud ja pankrotiseaduse nõuetele mittevastava nõudeavalduse vastuvõtmine ning tunnustamine, sh sellele nõudele põhjendamatuse ja aegumise vastuväite esitamata jätmine

§ 103

lg 2 rikkudes, samuti

§ 158lg 1 sätestatu eiramine halduri poolt.

Kinnistute kinkimine ei muutnud R Mu maksejõuetuks, sest pärast kinkimist tasus ta Xxx Xxx AS-le vähemalt 2,1 mln krooni. Kuivõrd kinnistud ei teeninud (üüri- vm) tulu, siis nende ärakinkimine ei mõjutanud R Mgu sissetulekut ja maksevõimet. Xxx Xxx AS pankrotistumise põhjustas kohtute tuvastatud asjaoludel majanduslangus ja R M surm. R M surma tõttu muutusid väärtusetuks tema juhitud äriühingute osalused.
Kostja teadis üksnes pärimismenetluses pankade poolt avaldatud R M kohustustest. Pärimistoimiku dokumendid (päringud, kirjad, avaldused) kogumis tõendavad andmeid, mida notarile pärimismenetluses avaldati ja andmeid, mida notar avaldas pärimismenetluses. Notar võib usaldada talle esitatud andmete õigsust ja tal puudub kohustus ning võimalused tõendite kogumiseks. Kostja suhtes ei oma tähtsust see, kas ja mida võis R M sugulastele rääkida R K. Hagejaväidetud kohustuste summa 32 mln krooni on vastuolus hageja varasemate väidetega 6,2 miljoni krooni suurusest kohustusest.
Pankrotimenetlus on menetlusliik (

§ 3), mis reguleerib pankrotimenetluse menetlustoiminguid.

Selle menetluse toimingud on siduvad vaid pankrotimenetluse osalistele. Materiaalõigussuhet (võlasuhet) hageja ja kostja vahel pankrotiseaduse alusel tekkinud ei ole. Pankrotimenetluses tehtud toimingud ja kohtulahendid on siduvad ainult selle konkreetse menetluse osalistele (

§ 3lg 2 koos Ts

MS § 457 lg-ga 1). Pankrotihaldur ise ei ole materiaalõiguse kohaselt eraldiseisev õigussubjekt, vaid pankrotimenetluse organ. Halduril ei ole ühegi seaduse alusel materiaalõiguslikult iseseisvat või teises kvaliteedis nõudeid kostja vastu. 155. PärS §-d 141-143 piiravad PärsS § 130 lg 3 kaudu täiendavalt Xxx OÜ nõude maksmapanekut pärandvara suhtes. Pärandvara inventuuri mõte on teha kindlaks pärandaja kohustused, kuid see eeldab pärandaja kohustuste vastaspoole aktiivsust: oma nõudest teatamist. Xxx OÜ ei esitanud oma väidetavat nõuet ei pärimismenetluse teate avaldamise järel 09.07.2009, inventuuriteate avaldamise järel 07.04.2015 ega pankrotimääruse kohta avaldatud teates määratud tähtajal. Inventuuri käigus tähtaegselt esitamata ning aegunud nõuete maksmapanek pankrotimenetluse kaudu on sellest tulenevalt välistatud. Keegi teine ei vastuta selle eest, et Xxx OÜ jättis oma nõuded õigeaegselt esitamata. 156.

§ 108

lg 2 tähenduses puudus pankroti väljakuulutamise ajal 09.05.2016 tagasivõitmise õigus, sest see lõppes 29.04.2014. Tagasivõitmise nõudeõiguse lõppemine ei tekitanud hagejale ning võlausaldajatele subjektiivset kahju hüvitamise nõuet notari vastu, sest notari kohustuseks ei ole pankrotimenetluses nõuete rahuldamise tagamine. Xxx valla huvide kaitseks piisanuks pankrotimenetluse raugemisest

§ 158sätestatud alustel, kuid ei vallal ega R Ml endal ei ole nõuet notari vastu.

R M kontodel olnud summast 310 eurot piisanuks inventuurikulu 42 euro tasumiseks, kuid need vahendid kulusid valla avalduse menetlemise käigus ära. Seetõttu ei ole inventuuri kulu nõue kahju, mille eest vastutaks kostja. 157.

§ 103

lg 2 sätestab, et aluse olemasolul on haldur kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaidlema. Xxx OÜ nõudeavaldus ei vastanud

§ 94sätestatud sisulistele ja formaalsetele nõuetele.

Pankroti mõiste defineerib võlausaldaja nõuete rahuldamise 25 suutmatus (

§ 1

lg 2) ja pankrotimenetluse eesmärk on võlausaldajate nõuete rahuldamine (

§ 2

). Seetõttu langeb pankroti alus ära, kui ei ole võlausaldajaid või kui võlausaldaja nõudeavaldus ei vasta seaduse nõuetele või nõudele saab esitada nõude maksmapanekut tõkestava vastuväite.

Hageja 02.04.2018 menetlusdokumendis väidetakse esmakordselt, et R M vastutab võlausaldaja Xxx OÜ ees isiklikult, sest käendas Xxx OÜ ja Xxx Xxx OÜ ning Xxx Xxx OÜ vahelise aktsiate ostu-müügilepingu täitmist. Isegi kui see nii oleks, ei vastuta kostja seetõttu hageja ees. Xxx OÜ ise vastavaid väiteid esitanud ei ole. Nõudeavaldus pankrotimenetluses on esitatud lähtuvalt aktsiate müügilepingust ja selle alusel üle kantud summadest.
Xxx OÜ 28.09.2014 esitatud nõudeavaldus ei tõenda

§ 94

sätestatud sisu, vormi ja tõendite puudumise tõttu, et nimetatud võlausaldajal oleks üldse nõue R M vastu. Puudub õiguslik ja faktiline põhjendus, nõude arvestuskäik ja dokumendid, miks aktsiate müügilepingust tulenevast juriidiliste isikute väidetavatest õigustest on saanud R M isiklik võlg, puudub mõjuv põhjus nõude esitamata jätmiseks alates juunist

a, puudub alus tähtaja ennistamiseks. Isegi kui nõudeavaldusele olid lisatud käenduslepingud, puudusid muud andmed ja tõendid, mis seostaksid kolme äriühingu vahel sõlmitud aktsiate müügilepingu füüsilise isiku R M väidetavate kohustustega. Nõudeavaldusest puudub viide taganemisele ja taganemisavaldus. Puudub teave põhivõlgnikelt põhivõla sissenõudmise käigu ja tulemuste kohta. Puudub käenduslepingu p-s 2 sätestatud kirjalik nõue käendajale.
Nõudeavaldus ei vastanud võlaõigusseadusele, pankrotiseadusele ega tõenda pankrotimenetluse normide ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt nõuet pärandvara vastu. Puudulikule nõudeavaldusele oli haldur võlgniku huvides kohustatud vastu vaidlema. R M haldur on eelistanud aegunud, hilinenult esitatud, ebaselget ja tõendamata nõuet, kuigi pankroti alus oli ära langenud või pidanuks menetlus raugema võlausaldajate puudumise tõttu. Seega erinevalt hageja väitest ei kuulu R M pärandvara koosseisu ebamäärane „kohustus Xxx ees“.
NotS § 14 lg 2 järgi tuleb hagi jätta rahuldamata, sest Xxx OÜ, haldur ning Xxx vald ei ole astunud samme oma väidetavate nõuete sissenõudmiseks väidetava kahju tekitanud muudelt isikutelt. Kui Xxx OÜ Xxx Xxx OÜ-le isegi nõudekirja saatis, siis teistele hageja väitel kahju tekitamises osalenutele (R M, K V, R K) ei ole isegi nõuet saadetud, rääkimata muude õiguskaitsevahendite kasutamisest.
Kuivõrd hageja menetlusdokumendi ja14.05.2018 eelistungil esitatud kinnituse kohaselt toodi nõudeavaldus haldurile alles 28.09.2016, jääb arusaamatuks, miks haldur avaldas teate esitatud nõuete kaitsmise kohta juba viis päeva varem, 23.09.
23.09.2016 puudus vajadus pidada koosolekut nõuete kaitsmiseks, sest mingeid nõudeid ei olnud esitatud.
Kui käendaja pankrotihaldur jätab VÕS § 149 lg-st 1 tuleneva aegumise vastuväite esitamata, ei ole tegemist notari poolt kahju tekitamisega NotS § 14 lg 1 tähenduses, sest puudub objektiivne ja vastutust täitev põhjuslik seos notari ametikohustuste väidetava rikkumise ja kahju vahel. Kui käendaja oma surma tõttu ei saanud vastuväidet esitada ja pärandvara pankrotihaldur jättis

§ 103

lg 2 kohustust rikkudes aegumise vastuväite esitamata, ei tekita see notari vastutust aegunud nõude eest, vaid notar saab NotS § 14 lg 1, lg 2 ning RVastS § 6 ja 7 tulenevalt ise aegumise vastuväite esitada.

Hageja väited kohustustest pankade ees ei ole arusaadavad ega asjakohased. Hageja on ise esitanud kohtule tõendid, mille kohaselt R Ml ei olnud pankrotiavalduse esitamise ajal enam kohustusi pankade ees. Asjaolu, et hageja arvates võib kellelgi nõue olla, ei tähenda, et nõue on tõendatud, tegelikult olemas ja esitatakse. Fakt on, et pankrotimenetluses ei esitatud tähtaegselt 26 ühtegi nõuet ning pankrotiavalduse esitamise hetkel oli pärandvara tegelik koosseis 310 eurot, mille arvelt saanuks Xxx valla 42 eurose nõude rahuldada. Negatiivseks muutis pärandvara alles ajutise halduri tasunõue.
Kinnistute tagastamise võimatusel tuleb

§ 119

lg 3 järgi hüvitada nende väärtus tehingu kehtetuks tunnistamise aja seisuga, mis tähendab, et väärtuse hüvitamisel tuleb arvestada kinnisasja koormanud hüpoteeke. Lisaks tuleks hinnata, milline on lähikondsete fintantsvõimekus, et hüvitada

§ 119lg 3 järgi saadu väärtus.

Isegi kui pankade kasuks seatud hüpoteegid enam midagi ei taga, siis xxx R M kinnistu puhul peaks kinnistu turuväärtusest lisaks maha arvama sellel lasunud 1 500 000 kroonist nõuet tagava hüpoteegi R K kasuks.

Lõplikes seisukohtades jäi kostja varasemate väidete juurde. Kostja leidis, et hageja 16.10.2018 tõend on esitatud hilinemisega, mistõttu palus kostja jätta see menetlemata. Olemuslikult ei vasta hageja esindaja poolt e-kirjades isikute küsitlemine tõendi sisu- ja vorminõuetele. Hageja ei ole taotlenud isikute ülekuulamist tunnistajatena. Kostja ei esitanud 19.09.2018 uusi väiteid, vaid põhistas 20.04.2011 kostja peetud koolituse andmete esitamisega, miks K O väidetu ei saa olla õige. Kui K O 10.08.2018 e-kirja kohaselt allkirjastas ta 20.04.2011 loobumisavalduse P Pga vestluse toimumise ajal ja kedagi teist notarit ega muid kõrvalisi isikuid peale P P ei olnud, siis kostja nimetas neid väiteid ebaõigeks ja valeks juba 02.05.
K O loobumisavalduse tõestas notar M P. Kostja ei käinud 20.04.2011 enne koolituse algust kell 10:00 ega pärast koolituse lõppu 16:00 xxx K Ot mõjutamas R M pärandist loobuma. Tõestamisseaduse, notariaadiseaduse ja möödunud aja tõttu tuleb eeldada notariaalakti kantud andmete õigsust.
Ebaõige on hageja väide, et Xxx OÜ nõude aegumine Xxx Xxx OÜ vastu peatus TsÜS § 167 lg 1 alusel. Hageja väited on vastuolus tõenditega, sest läbirääkimisi ei toimunud. TsÜS § 167 lg 1 järgi loetakse läbirääkimisteks erimeelsustele lahenduste otsimist võlgniku ja võlausaldaja vahel ning aegumist peatunuks üksnes sellise tahtega suhtlemise toimumise ajaks. Xxx OÜ ei esitanud nõudeavaldust Xxx Xxx OÜ pankrotimenetluses. Nõude esitamine põhivõlgniku pankrotimenetluses oleks TsÜS § 160 lg 2 p 1 järgi sama nõude aegumise peatumise aluseks.
Kuivõrd notar vastutab NotS § 14 lg 1 järgi üksnes enda ametikohustuste süülise rikkumise tagajärjel tekkinud kahju eest, ei ole asjakohased vähemalt 90% hageja esitatud väidetest ja nendega koos kohtule esitatud materjalidest. Hageja poolt Xxx Xxx OÜ-le, Xxx Xxx OÜ-le, Xxx Xxx OÜ-le, R Mle, R Mle, M Mle, K Vile, R Kle, K Ple, H L jt isikutele etteheidetavaid toiminguid ja nende isikute vahelisi võõrandamistehinguid ei ole kostja teinud ega tõestanud.
Hageja ei ole tõendanud kostja rikkumist ja süüd. Pärimismenetluse ja tagasivõitmise tähtaja kulgemise vahel puudub nii eluline kui õiguslikult relevantne seos. Kostjal puudus pärimismenetluses teave hagi alusena kohtu ette toodud Xxx OÜ nõudest, sh väidetavast R M käendusest, millele hageja hakkas tuginema alles 02.04.
Menetluskuludena palus kostja välja mõista kulud õigusabile. Ajavahemikul 25.0909.10.2017 kulus hagiavalduse ja lisamaterjalidega tutvumisele, suhtlusele kliendiga ja kindlustusega ning kostja menetluskulude tagatise taotluse koostamisele 15 h 55 min. Ajavahemikul 02.11-4.12.2017 kulus tutvumisele hageja 18.10.2017 väideteg ja maakohtu 26.10.2017 määrusega ning kostja vastuse koostamisele 43h 15 min. Ajavahemikul 05.22.02.2018 kulus hageja 28.12.2017 vastuväidete ja tõenditega tutvumisele, pankroti järelevalvemenetluse toimikuga tutvumise taotluse koostamisele ja määrusega tutvumisele, kolmanda isku ja hageja 16.02.2018 väidetega tutvumisele, eelistungi ettevalmistamisele ja sellel 27 osalemisele ning protokolliga tutvumisele, samuti kliendiga suhtlemisele 17 h 25 min. Ajavahemikul 16.-19.03.2018 kulus 08.03.2018 kohtunõude täitmiseks seisukoha koostamisele, 19.03.2018 määrusega tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele 2 h 55 min.
Ajavahemikul 03.04-2.05.2018 kulus hageja 02.04.2018 menetlusdokumendi ja lisadega ning 09.04.2018 taotlusega tutvumisele, kolmandate isikute seisukohtadega tutvumisele, kostja 02.5.2018 seisukoha koostamisele ja kliendiga suhtlemisele 25 h 30 min. Ajavahemikul 10.17.05.2018 kulus kohtus kohtutoimikute materjalidega tutvumisele, 14.05.2018 kohtuistungiks valmistumisele ja sellel osalemisele, kliendile tagasiside andmisele ja protokolliga tutvumisele 12 h 30 min. Ajavahemikul 09.07-3.08.2018 kulus seisukoha koostamisele 18 h 15 min. Ajavahemikul 04.-19.08.2018 kulus hageja 30.08.2018 menetlusdokumendi ja lisadokumentidega tutvumisele, kliendiga suhtlemisele ja kohtule seisukoha koostamisele 6 h 50 min. Ajavahemikul 28.-30.11.2018 kulus hageja 16.10.2018 seisukohtadega tutvumisele ja kostja lõppseisukoha koostamisele 9 tundi. Kokku kulus õigusabi osutamiseks 151 h 25 min ehk 25 935,42 eurot.
Taotletav menetluskulude hüvitise summa on esitatud ilma käibemaksuta. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-17-
Õigusabi osutati
aastal hinnaga 165 eurot tunnis ja
aastal hinnaga 175 eurot tunnis. Hageja menetlusdokumendid olid täis vastuolusid ja keerukaid hüpoteese, millele kostja pidi vastama. Kahe vandeadvokaadist esindaja õigusabi kasutamine oli vajalik tulenevalt tsiviilasjaga seotud erinevate valdkondade õigusküsimuste keerukusest ja materjalide mahukusest. Kostja palus hagejalt välja mõista 25 935,42 eurot ja viivise menetluskulude summalt seaduses sätestatud määras.
Hageja menetluskuludele vaidles kostja vastu. Kulud on 90% ulatuses alusetud, sest hageja menetlusdokumendid sisaldasid kostja vatutuse osas asjakohatuid väiteid ja andmeid. Asjakohased ei ole hageja poolt Xxx Xxx OÜ-le, Xxx Xxx OÜ-le, Xxx Xxx OÜ-le, R Mle, R Mle, M Mle, K Vile, R Kle, K Ple, H L jt isikutele etteheidetavad toimingud ja nende isikute vahelised suhted. Kostja ei pea tasuma kulusid, mis olid seotud tulemusteta toimingutega, sealhulas kohtuniku taandamise avalduste, vastuväidete ja protokollide parandamise taotlustega.
Kostja vaidles vastu hageja 03.01.2019 taotlusele. Kostja esindaja kinnitas, et kostja on tasunud õigusabi osutanud isikutele menetluskulude nimekirjas toodud summa. Kui menetlusosalist esindab advokaat, võib eeldada õigusabikulude eest tasumise kohustuse tekkimist. Õigusabiarved ja nende tasumine ei mõjuta ei menetluskulude jaotamist ega rahalist kindlaksmääramist. Menetluskulude jaotus ei sõltu sellest, kas menetlusosaline on pankrotis või mitte ning kas tema vastutus on kindlustatud. Kostjal on kohustuslik vastutuskindlustus, kuid kostja ja kolmanda isiku vaheline kindlustusleping ei mõjuta menetluskulude jaotust (TsMS § 162) ning hüvitamist kostja poolt hagejale. Lisaks on ka hagejal pankrotihaldurina tegutsemiseks

§ 64alusel nõutav kohustusliku kutsekindlustuse sõlmimine.

Asjaolu, et hageja on pankrotihaldur, võimaldaks hagejal menetluskulude kandmiseks TsMS § 183 alusel taotleda riigipoolset menetlusabi.

VÕS § 511 ning kostja vastutuskindlustusleping ei vabasta selle lepingu pooleks (VÕS § 511 tähenduses kindlustusvõtjaks) mitteolevat hagejat tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel tekkivast menetluskulude hüvitamise kohustusest (TsMS § 174 lg-d 9 ja 11 ning § 175 lg 1). KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD
Kolmas isik leidis, et hagi rahuldamiseks peaksid olema täidetud järgmised tingimused: hagejale peaks olema tekkinud kahju, peaks esinema kostja õigusvastane tegu, kas tegevuse või 28 tegevusetus näol, hagejale tekkinud kahju ning kostja õigusvastase teo vahel peab olema põhjuslik seos, peaks esinema kostja süü, peaks esinema olukord, kus kahju tekkimist kas ei olnud võimalik vältida nõudes RVastS §-st 6 lähtudes pärimismenetluse kiiremat läbiviimist või kus pärimismenetluse kiirema läbiviimise nõue küll esitati, kuid mingisuguseid tagajärgi sellise nõude esitamine ei andnud, kahju hüvitamine peaks olema kooskõlas notari poolt väidetavalt rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga. Arvestada tuleks ka seda, kas ja millised RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud notari vastutuse piiramise alused esinevad.
Hagejale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Esiteks on tõendamata, et esinesid materiaalsed eeldused 04.05.2009 sõlmitud AS Xxx Xxx aktsiate müügilepingust taganemiseks. R M poolt 29.04.2009 sõlmitud kinkelepingud ei ole

§ 111lg 1 p 2 alusel tagasivõidetavad.

AS Xxx Xxx aktsiate müügilepingu sõlmimine tähendab müüja jaoks seda, et müüdavate esemete eest laekub raha. Seetõttu sai R Ml olla seisuga 29.04.2009, kui kinkelepingud sõlmiti, põhjust eeldada, et AS Xxx Xxx aktsiate müügi eest laekub tema kontrolli all olevale Xxx Xxx OÜ-le rahalisi vahendeid. Lisaks ei ole AS Xxx Xxx pankroti ega OÜ Xxx Xxx maksejõuetuse puhul välja toodud kuritegu ega rasket juhtimisviga. Harju Maakohtu 21.08.2009 kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2- 09-29564, millega kuulutati välja AS Xxx Xxx pankrot, ilmneb, et ettevõtte maksejõuetuse põhjuseks ei olnud kuriteo tunnustega tegu ega raske juhtimisviga. OÜ Xxx Xxx maksejõuetuse põhjusena on ajutine pankrotihaldur oma aruandes toonud esile R M surma. Lisaks on müüja kohustuste täitmise tagamiseks antud käenduslepingu alusel nõuete esitamine käendaja vastu pigem ebatavaline.

Kõik vasjaolud pigem viitavad sellele, et kahe kinnistu kinkimisega R M ei kahjustanud OÜ Xxx kui võlausaldaja huve, kuna kinkelepingute sõlmimise ajal ei olnud ta teadlik sellest, et OÜ Xxx taganeb ajaliselt peale kinkelepinguid sõlmitavast AS Xxx Xxx aktsiate müügilepingust. Lisaks puuduvad andmed, mis viitaksid sellele, et R M oli 29.04.2009 maksejõuetu. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et kahe kinnistu kinkimise tagajärjel oleks R M muutunud maksejõuetuks.
OÜ Xxx oleks saanud esitada kohtule avalduse R M pärandi hoiumeetmete rakendamiseks ja pärandi hooldaja määramiseks. OÜ Xxx oleks saanud ise alustada pankrotimenetluse esitades pankrotiavalduse, selleks ei olnud vaja oodata pärimistunnistuse väljastamist. Lähtuvalt eelpooltoodust puudub põhjuslik seos kostjale etteheidetava tegevusetuse ning võlausaldajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. OÜ Xxx enda käitumine on põhjuslikus seoses hagis väidetava kahjuliku tagajärjega. Kuivõrd hagejale kahju tekkinud ei ole, siis ei saa esineda ka põhjuslikku seost notari tegevuse ning kahju tekkimise vahel.
Puudub kostja ametikohustuse rikkumine ja süü. Kostja on 04.12.2017 menetlusdokumendis välja toonud, et pärimismenetlus toimus vastavalt pärimisjuhtumi asjaoludele, seadusele ja notariaalpraktikale. PärS ei sätesta tähtaegu, kriteeriume ning aluseid selle kohta, millal on pärija pärimisõigus piisavalt tõendatud. OÜ Xxx ei teinud pärimismenetluse kestel midagi selleks, et informeerida kostjat võimalikust nõudest, seega ei saanud kostja ka arvestada võlausaldaja huvidega. Kolmas isik viitas VÕS § 127 lõikele
Isegi juhul, kui kahju oleks tekkinud ning kostja oleks R M pärimismenetluse läbiviimisega viivitamisel rikkunud NotS § 37 lg 1 ning § 38 lg 1 nõudeid, ei oleks kahju hüvitamine kooskõlas rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga. ViiMnimetatud õigusnormide kaitse-eesmärgiks ei ole kolmandatele isikutele väidetavalt tekkinud kahju hüvitamine olukorras, kus pärimismenetlust läbiviiv notar ei olnud teadlik kahju tekkimise ohust. On märkimisväärne, et kogu pärimismenetluse kestel, samuti pärandvara inventuuri käigus ei teatanud OÜ Xxx kordagi oma nõudest R M pärandvara vastu. 29
Kui kahju on tekkinud, esineb alus hüvitise vähendamiseks nullini RVastS § 13 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel. OÜ-l Xxx oleks olnud võimalik juba R M pärandvara pärimismenetluse kestel esitada kohtule avaldus R M pärandi hoiumeetmete rakendamiseks ja pärandi hooldaja määramiseks. Peale pärandi hooldaja määramist oleks OÜ-l Xxx olnud võimalik esitada

§ 10

lg-st 3 1 lähtudes pärandi hooldajale pankrotihoiatus ning seejärel pankrotiavaldus R M pärandvara suhtes. Selliselt toimides oleks olnud võimalik järgida

§-is 111 sätestatud õigust lõpetavaid tähtaegasid. OÜ Xxx huvi puudumist oma õiguste kaitsmisel kinnitab see, et viimane ei soovinud reageerida üleskutsemenetluse teatele R M pärandvara inventuuri tegemisel ega suutnud isegi R M pärandvara pankrotimenetluses nõuet tähtaegselt esitada ning pankrotihaldur on ennistanud nõude esitamise tähtaja. KOHTU PÕHJENDUSED

Arvestades hageja nõudeid ja kostja vastuväiteid ning hinnates kogumis kõiki tõendeid, leiab kohus, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) R M suri xxx; 2) kostja alustas 13.07.2009 R M pärimismenetluse; 3) 14.07.2009 avaldas kostja Ametlikes Teadaannetes pärimisteate; 4) R M sugulased loobusid pärandist; 5) 01.04.2015 tegi kostja pärandvara inventuuri määramise otsuse nr xxx; 6) 29.05.2015 koostas kohtutäitur M K inventuuri tulemusena pärandvara nimekirja; 7) 28.08.2015 väljastas kostja Xxx vallale pärimistunnistuse R M pärandi kohta; 8) 18.09.2015 esitas Xxx vald Harju Maakohtule avalduse R M pärandvara pankroti väljakuulutamiseks; 9) 09.05.2016 kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas 2-15-13942 välja R M pärandvara pankroti ja määras pankrotihalduriks Üllar Talviste; 10) 08.02.2017 määrusega tsiviilasjas 2-17-543 jättis Harju Maakohus menetlusse võtmata pankrotihalduri hagi vara tagasivõitmiseks R M, M M ja K V vastu; 11) Tallinna Ringkonnakohus jättis pankrotihalduri määruskaebuse tsiviilasjas nr 2-17-543 rahuldamata ning Riigikohus määruskaebuse menetlusse võtmata.
Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja peab notarina hüvitama hagejale kui pankrotihaldurile summa, mis vastab tsiviilasjas nr 2-17-543 tagasi võitmata jäänud kinnistute väärtusele. Hageja nimelt leidis, et kostja viivitas R M pärimismenetluse läbiviimisega üle mõistliku aja ning kui kostja ei oleks viivitanud, oleks pankrotihaldur saanud vara tagasivõitmise hagi esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kostja pidas hageja nõuet alusetuks.
Käesolevas asjas tegi Harju Maakohus 21.09.2018 määruse, milles nägi poolte nõusolekul ette menetluse jätkumise kirjalikus menetluses. Kohus lõpetas eelmenetluse ning andis hagejale aega lõplike seisukohtade ja menetluskulude esitamiseks kuni 29.10.
Vaatamata sellele, et kohus lõpetas eelmenetluse, esitas hageja kohtule 16.10.2018 täiendava tõendina K O 19.09.2018 e-kirja hageja lepingulisele esindajale. Kostja vaidles tõendile vastu ja palus jätta see vastu võtmata, sest tõend oli esitatud hilinemisega.
Kohus iseenesest nõustub kostja väitega, et hageja esitas 16.10.2018 tõendi hilinemisega ehk pärast eelmenetluse lõppu. Hageja ei ole kohtu hinnangul toonud esile sellist mõjuvat põhjust, mis võimaldas tal esitada tõendi hilinemisega. Mõjuvaks põhjuseks ei ole asjaolu, et 30 kostja on hageja väidetele vastu vaielnud ja esitanud selle kohta omalt poolt tõendi. Samas leiab kohus, et TsMS § 331 lg 1 alusel on võimalik tõend vastu võtta, sest selle menetlusse võtmine ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist. Kostja on saanud tõendi osas esitada oma sisulise seisukoha. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus rahuldamata kostja 30.11.2018 taotlus mitte vastu võtta hageja 16.10.2018 esitatud tõendit.
Käesolevas asjas vaidlevad pooled paljude erinevate asjaolude üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja näol on tegu isikuga, kelle subjektiivseid õigusi on rikutud ning kes saab üldse kostja vastu esitada kahju nõuet. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on toime pannud õigusvastase ja süülise teo, mis on põhjuslikus seoses kaasa toonud hagejale kahju tekkimise. Pooled vaidlevad kahju suuruse üle. Lisaks on kostja leidnud, et hageja kahju nõue tema vastu on aegunud.
Kohus ei nõustu kostja väitega, et nõue tema kui notari vastu on aegunud hiljemalt 16.11.
Kostja leidis, et aegumine algas 16.11.2011, mil võlausaldajale Xxx OÜ-le olid teada kõik asjaolud, mida hagis käsitletakse kahjuna. Hageja viitas NotS § 14 lõikele 3 ja leidis, et aegumine algas siis, kui tema pankrotihaldurina kahju tekkimisest teada sai. Haldur määrati pankrotimenetluses 09.05.2016 ning kahjust sai haldur lõplikult teada siis, kui jõustus kohtumäärus, millega kohus jättis pankrotihalduri tagasivõitmise hagi menetlusse võtmata. Seega algas aegumistähtaja kulgemine 22.05.
Hageja esitas kohtusse kahju hüvitamise nõude hagiavalduse 05.09.
Lisaks pidas hageja kostjaga läbirääkimisi 05.04.2017 kuni 06.09.2017, milliste ajaks aegumine peatus.
NotS § 14 lg 1 järgi vastutab notar oma ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest. Notar vastutab kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kahju hüvitamise nõue vaadatakse läbi hagimenetluses maakohtus. NotS § 14 lg 3 näeb ette, et NotS § 14 lõikest 1 tulenev nõue aegub kolme aasta jooksul hetkest, mil kannatanu sai teada kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust, ning hiljemalt 10 aasta jooksul kahju tekitamisest alates. Ühtlasi tuleneb TsÜS § 150 lõikest 1, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
Viimase sätte tõlgendamise osas on Riigikohus leidnud, et kahju õigusvastasest hüvitamisest tuleneva nõude aegumine aglab siis, millal kannatanu sai teada kahjust ja kahju hüvitama pidanud isikust või pidi sellest teada saama (RK TKo 3-2-1-88-12). Hageja on ennast kui R M pankrotihaldurit määratlenud hagiavalduses kannatanuna ning hageja on sidunud kahju tekkimise aja selle ajaga, mil Harju Maakohus ei võtnud menetlusse kinnistute tagasivõitmise hagi, mille tõttu ei olnud pankrotivarasse võimalik tagasi võita R M kingitud kinnistud. Kohus leiab, et kostja vastu esitatud nõude aegumise alguse määratlemise osas tuleb lähtuda nendest väidetest ja asjaoludest, millised on hageja ise hagiavalduses esile toonud. Xxx OÜ kui iseseisev juriidiline isik ei ole kostja vastu esitanud kahju hüvitamise nõuet, mistõttu ei saa nõude aegumise algust siduda sellega, millal menetlusväline isik kahjuga seotud asjaoludest teada sai.
Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 09.05.2016 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-1513942 määruse (toimiku
kd, lk 52-54) määruse, millega rahuldas Xxx valla avalduse ja kuulutas välja R M pärandvara pankroti. Pankrotihalduriks nimetas kohus Üllar Talviste. Seega ei saanud pankrotihalduril tekkida õigust esitada vara tagasivõitmise nõudeid nõudeid enne 09.05.
12.01.2017 esitas pankrotihaldur Üllar Talviste Harju Maakohtule hagiavalduse R M, M M ja K Vi vastu (toimiku
kd, lk 60-65), milles nõudis, et kohus tunnistaks kehtetuks 29.04.2009 sõlmitud kinkelepingud ja asjaõiguslepingud. Harju Maakohus tegi 08.02.2017 tsiviilasjas nr 231 17-543 määruse (toimiku
kd, lk 69-70), millega jättis pankrotihalduri hagiavalduse R M, M M ja K Vi vastu menetlusse võtmata. Kohus leidis, et kuna kinkelepingud olid sõlmitud 29.04.2009 ehk enam kui viis aastat enne ajutise halduri nimetamist 23.09.2015, ei olnud hagiavaldusega taotletavat eesmärki võimalik saavutada, sest oli täitmata

§ 111lg 1 p 2 tulenev eeldus.

Samas asjas tegi Tallinna Ringkonnakohus 02.03.2017 (toimiku

kd, lk 159-161) määruse, milles jättis hageja määruskaebuse rahuldamata.
Kohus nõustub hagejaga, et kui eeldada hageja teiste väidete õigsust, ei saanud hageja kahju nõude aegumine kostja vastu alata enne seda, kui pankrotimenetluses oli Üllar Talviste nimetatud pankrotihalduriks ning seda sõltumata teistest kahju nõude aluseks olevatest asjaoludest. Kuivõrd hageja pöördus kahju nõudega kohtusse 05.09.2017, ei olnud hageja nõue kostja vastu aegununud ning aegumise tõttu ei saa jätta hageja nõuet kostja vastu rahuldamata. Teisalt osundab kohus, et ei nõustu hageja väidetega, milliste kohaselt peatus enne hagi esitamist nõude aegumine läbirääkimiste tõttu. Asjas kogutud tõenditest nähtub küll, et hageja esitas notari vastu kahju hüvitamise nõude 04.04.2017 (toimiku
kd, lk 120-123) ning pooled vahetasid ekirju 05.04.2017 kuni 06.09.2017 (toimiku
kd, lk 153-158), kuid e-kirjadest ei nähtu, et kostja oleks e-kirjades väljendanud nõusolekut rahuldada nõuet mistahes osas. Kostja on e-kirjadega koos üksnes saatnud hageja soovitud dokumendid. Riigikohus on leidnud, et läbirääkimistega ei ole aegumise peatamise mõttes tegemist siis, kui võlgnikule saadetakse kirju, kuid võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (RK TKo 3-2-1-53-15, p 11, 3-2-1-54-16, p 14). Vaatamata sellele ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.
Kuigi kostja väited nõude aegumise osas ei ole põhjendatud, ei kuulu hageja nõue kostja vastu kohtu hinnangul rahuldamisele. Nõue ei kuulu rahuldamisele, sest hageja näol ei ole tegemist sellise kannatanuga, kelle subjektiivseid õigusi on rikutud ning kellele asjas kogutud tõendeid hinnates võis olla tekkinud kahju hagiavalduses toodud summas 319 558,24 eurot. Hageja nõue kostja vastu ei kuulu rahuldamisele, sest täitmata on notari vastu nõude esitamiseks seaduses ettenähtud eeldused, puudub kostja õigusvastane tegu ja põhjuslik seos kostjale etteheidetava teo ning hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kohus peab hageja nõude põhjendatuse hindamisel vajalikuks käsitleda eelviidatud aspekte eraldiseisvalt. Hageja õiguste rikkumine ning kahju hüvitamise eesmärk
NotS § 2 lg 1 kohaselt on notar avalik-õigusliku ameti kandja, sõltumatu ametiisik, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesande. NotS § 2 lg 4 järgi peab notar ametitegevuses olema erapooletu ja usaldusväärne.
NotS § 14 lg 1 alusel vastutab notar oma ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest. Notar vastutab kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kahju hüvitamise nõue vaadatakse läbi hagimenetluses maakohtus. NotS § 14 lg 2 näeb ette, et kui kahju tekitamise eest vastutab ka tehinguosaline või kolmas isik, vastutab notar ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest ulatuses, mis jääb hüvitamata selle kahju tekitanud muude isikute poolt.
RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

2-17-13190/50

2-17-13190 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-1319

§ 111

§ 111

§ 111

§ 109lõikele 1, § 111 lõike 1 punktile 1, § 110 lõikele 3.

§ 105

§ 150lg 1 p 2 ja 3 ning 5.

§ 110lg 3 alusel teadma, et R M sureb xxx.

§ 110lg 3 kohaselt seda teadmist eeldatakse.

§ 167lg 1 alusel.

§ 146

§ 167

§ 55lg 1 alusel kaitseb haldur ka võlgniku huve.

§ 156lg 1).

§ 54

§ 541lg 1 järgi võlgnik, antud juhul pärandvara.

§ 9

§ 9

§ 9lg 2 ning Pär

§ 541kohaselt ei ole pankrotihaldur isikuks, kes eviks Not

§ 110lg 3 tähenduses isiku surm.

§ 119

§ 110lg 3 tähenduses ei ole isiku surm.

§ 119lg 3).

§ 94

§ 103lõikele 2.

§ 9lg 2), notarile nõude pärimistunnistuse väljastamiseks (Pär

§ 9

§ 111lg 1 sätestatud hagi esitamise õigust lõpetava tähtaja möödumist.

§ 157ja § 158 lg 6) ning keegi ei ole soovinud kanda pankrotimenetluse kulusid.

§ 158

§ 103

§ 158lg 1 sätestatu eiramine halduri poolt.

§ 3), mis reguleerib pankrotimenetluse menetlustoiminguid.

§ 3lg 2 koos Ts

§ 108

§ 158sätestatud alustel, kuid ei vallal ega R Ml endal ei ole nõuet notari vastu.

§ 103

§ 94sätestatud sisulistele ja formaalsetele nõuetele.

§ 1

§ 2

§ 94

§ 103

§ 119

§ 119lg 3 järgi saadu väärtus.

§ 64alusel nõutav kohustusliku kutsekindlustuse sõlmimine.

§ 111lg 1 p 2 alusel tagasivõidetavad.

§ 10

§ 111lg 1 p 2 tulenev eeldus.