Obsah (10)

§ 667§ 79§ 423§ 70§ 75§ 77§ 656§ 317§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 29.05.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-123941 Kohtuasi PlusPlus Capital A

) § 79 lg-te 1 ja 2 ja § 423 lg 1 p 13 alusel, kuna hagi ei allu Eesti kohtule ja Eesti kohus ei ole pädev asja menetlema, kostja elukoht ei ole teada ning hagimaterjale pole võimalik kättetoimetada. Maakohus leidis, et ta on teinud kõik võimaliku kostjale menetlusdokumentide kättetoimetamiseks ja tema Eestis asuva võimaliku elukoha tuvastamiseks, kuid sellele vaatamata ei ole kohtul see õnnestunud. Kohtul puudusid muud andmed kostja tegeliku elukoha/asukoha kohta, mis võimaldaks kostjale menetlusdokumente kätte toimetada. Kostja on Mehhiko kodanik ning kohtule esitatud teabe pinnalt järeldas kohus, et kostja ei ela enam Eestis. Seda järeldust toetas ka maksekäsu kiirmenetluses KKK korteriomaniku kinnitus, et võlgnik kolis tagasi Mehhikosse. Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012,

1. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi määrus nr 1215/2012) art 6 lg 1 näeb ette, et kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti. Kohus leidis, et puudub igasugune alus eeldada, et kostja elab jätkuvalt Eestis. Kostja sai viimati töötasu Eestis juulis
2. Täiendavaid andmeid ei esitanud ka hageja. L tänava aadressile, millele hageja viitas, ei olnud samuti võimalik menetlusdokumente kätte toimetada, kuna puudub maja-ja korterinumber. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjal ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 mõttes Eestis elukohta. Kohtule ei olnud teada, et kostja elukoht oleks mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, kuid kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Määruskaebus
3. Hageja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, millega taotles selle tühistamist ja menetluse jätkamist. Määruskaebuse rahuldamisel soovis hageja määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro tagastamist hagejale. Maakohtul oli kohustus teha tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 14 alusel kindlaks, kas kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eestis. Kohus rikkus TsÜS § 14, jättes faktiliste asjaolude pinnalt kindlaks tegemata, kas kostja elukohaks oli Eesti. Maakohus märkis, et kostja elukoht on Mehhikos, kuigi ühtegi tõendit selle kohta ei olnud. Asjaolu, et kostja kolis tagasi Mehhikosse ei tõenda, et kostja alaline elukoht on Mehhikos. Ka kostja kodakondsus ei tõenda kostja elukohta Mehhikos. Kohtu seisukoht oli oletuslik ega põhine ühelgi menetluses esitatud tõendil. PPA vastusest selgus, et kostja elukoht on jätkuvalt L, Tallinn. EEE Tallinn ja AAA, Tallinn korteriomanike selgituste alusel, ei saa teha 2 meelevaldset järeldust, et kostjal ei ole TsÜS § 14 lg 1 mõttes Eestis elukohta. Olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eestis, tulnuks kohtul määrus nr 1215/2012 art 62 p 2 alusel kohaldada liikmesriigi õigust, et selgitada välja, millises liikmesriigis on kostja elukoht. Vaidlusalusel juhul ei ole kohus vastavat kohustust täitnud, mistõttu rikkus kohus eelnimetatud artiklit. Maakohus ei kaalunud TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist, mille järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas, kuigi hageja märkis hagis kostja elukohaks AAA, 10118 Tallinn. Menetluse edasine käik
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, vaidlustatud maakohtu määrus tuleb

§ 667lg 2 alusel tühistada ja asi saata tagasi uueks lahendamiseks maakohtule.

Käesoleval juhul on hageja esitanud kostja vastu hagi järelmaksuga kaupade müügilepingust tuleneva nõude rahuldamiseks. Maakohus jättis hagi läbivaatamata põhjendusega, et hagi ei allu Eesti kohtule

§ 79

lg-te 1 ja 2 alusel ning seetõttu tuleb hagi jätta

§ 423lg 1 p 13 alusel läbivaatamata.

Maakohus tuvastas, et kostja elukoht ei ole Eestis ja kostja on kolinud tagasi oma kodumaale Mehhikosse. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus selle kohta, et asi ei allu Harju Maakohtule, on ennatlik. Maakohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud ning on seetõttu ennatlikult jätnud hagiavalduse läbi vaatamata. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse

§ 70lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

Eesti kohus võib

§ 70

lg-te 1 ja 2 järgi asja menetleda üksnes siis, kui ta on selleks pädev rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus

§ 75

lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Juhul kui menetluse kestel selgub, et hagi menetlevale kohtule ei allu, st hagi oli valesti menetlusse võetud, siis tuleb hagi jätta läbivaatamata

§ 423lg 1 p 13 alusel.

Kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, siis lahendab kohus asja sisuliselt, isegi kui kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse võtmist muutusid (

§ 77

).

§ 70

lg 4 p-st 1 tuleneb, et

-i rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/

1. Kuivõrd tegemist oli tarbijaga sõlmitud lepinguga, siis saab määruse nr 1215/2012 artikli 17 alusel pöörduda kohtusse, vaid tarbija elukohajärgsesse kohtusse. Artikli 62 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et selleks, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust. Kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Artikli 6 lg 1 sätestab, et kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti. Selleks, et tuvastada, kas kostja alaline elukoht asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda TsÜS § 14 lg-s 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommentaaridest nähtuvalt tuleb isiku peamine või 3 alaline elukoht välja selgitada faktiliste asjaolude alusel. Alaline elamine tähendab sealjuures kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas. Elukohana ei ole käsitletavad kohad, kus isik võib viibida küll pikemat aega vabatahtlikult, kuid teatud põhjusel või eesmärgil, ilma soovita või võimaluseta asuda vastavasse kohta alaliselt elama. Elukoha määramisel on oluliseks kriteeriumiks vastavasse kohta elama asumise tahe (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 14/3.2.1.). Käesoleval juhul leidis maakohus, et kostja elukoht ei ole Eestis. Ringkonnakohus ei nõustu, et käesoleval juhul saab üksnes maakohtu poolt toodud asjaolude pinnalt jõuda tõsikindlale järeldusele, et kostja elukoht ei ole Eestis. Isiku peamine elamise koht tuleb kindlaks teha faktiliste asjaolude alusel, sh arvestades, kus on isiku kodu, kus ta töötab, puhkab või kus on tema isiklikud asjad. Maakohtu päringud AAA ja E omanikele olid asjakohased, kuid nendest ei saa veel järeldada kostja elukoha puudumist Eestis. E-maksuametist saadud teave selle kohta, et kostjale ei ole viimastel aastatel Eestist maksustatavaid väljamakseid tehtud, ei võimalda tõsikindlalt järeldada, et kostja elab mujal kui Eestis. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus praeguses asjas kõiki mõistlikke jõupingutusi kostja elukoha teadasaamiseks. Avalikest andmetest nähtub, et kostja kaitses 2015 aastal lõputöö D ja oli E MTÜ (registrikood XXXXXXXXX) liige. Seega sai maakohtul kaaluda eelnimetatud isikutele päringute tegemist kostja andmete väljaselgitamiseks. KKK, Kuressaare omanik avaldas, et suhtleb kostjaga Facebook’i vahendusel. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostjale on välja antud elamisluba kehtivusega kuni 29.10.
2. Maakohtul tuli elukoha tuvastamisel arvestada ka selle asjaoluga. Lisaks märgib ringkonnakohus, et juhul kui maakohus tuvastas, et kostjal puudus elukoht Eestis, siis kohtualluvusel hagi läbivaatamata jätmiseks tuli maakohtul tuvastada, kus oli kostja tegelik elukoht, kohaldades vastava riigi seadust. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses toodud väitega, et kostja kolimine tagasi Mehhikosse on oletuslik. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel teha täiendavaid päringud ja tõendeid kogumis hinnates anda uus hinnang sellele, kas isiku alaline elukoht asub Eestis. Lisaks peab maakohus kaaluma ka TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist.
3. Lisaks leiab ringkonnakohus, et maakohus rikkus menetlusõigust (

§ 656

lg 4) leides, et 1) kostja viimase teadaoleva elukoha järgi ei ole võimalik kohtualluvust määrata (

§ 79lg-le 2).

Sellekohased põhjendused maakohtu määruses puudusid (maakohtu põhjendustest ei nähtu, miks maakohus ei saanud tuvastada viimast teadaolevat elukohta ja miks puudub maakohtul pädevus asja lahendada) ning 2) märkis läbivaatamise alusena vastavale paragrahvile viitamata, et dokumentide kättetoimetamine kostjale ei ole võimalik, kuid jättis hageja taotluse dokumentide avalikuks kättetoimetamiseks lahendamata. Hagimaterjalide kättetoimetamise võimatuse tõttu asja läbivaatamata jätmine on

§ 423

lg 1 p 8 kohaselt eraldi alus hagi läbivaatamata jätmiseks ning ei ole seotud

§ 423lg 1 p-ga 13.

Hageja esitas maakohtule taotluse hagimaterjalide avalikuks kättetoimetamiseks, mida maakohus enne läbivaatamata jätmist ei lahendanud. Sellel alusel hagi läbivaatamata jätmiseks tuli maakohtul eelnevalt lahendada määrusega hageja taotlus menetlusdokumentide avalikuks kättetoimetamiseks (

§ 317lg 1 ja 6).

Käesoleval juhul ei nähtu, miks maakohtu hinnangul puudus võimalus hagimaterjalide avalikuks kättetoimetamiseks. Ringkonnakohus märgib, et kui rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt allub asi Eesti kohtule, kuid kostja elukohta pole suudetud tuvastada, siis tuleb selgitada hagejale

§ 317lg-s 6, § 407 lg-s 51 ja § 413 lg-s 31 sätestatu sisu.

Kui lahendi tunnustamine või täitmine välisriigis ei oleks tõenäoline, tuleks eelistada hagi läbi vaatamata jätmist. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel mh välja selgitada, kas hageja soovib lahendit täita välisriigis ning kohtul kui ka hagejal tuleb hinnata Eestis tehtava lahendi tunnustamise ja täidetavuse tõenäosust teises riigis (Riigikohtu 31.03.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 10 jj). 4 7.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 9.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Määruse peale määruskaebust esitada ei saa. (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing 5