KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg Tartu Ringkonnakohus 9. aprill 2020 Kriminaalasja number 1-19-8229 (19278000487 ja 19278002154) Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus Kriminaa

§ 120

lg 1 ning § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavate õigusvastaste tegude toimepanemisega Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

1. märtsi 2020 määrus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. ja tema kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, määruskaebused Teised määruskaebemenetluse pooled Ringkonnaprokuratuuri Prokuratuur, Lõuna ringkonnaprokurör Anneli Hinto Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta Tartu Maakohtu
3. märtsi 2020 määrus muutmata ning A. Matti Reinsalu määruskaebused rahuldamata. ja tema kaitsja
4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Matti Reinsalu makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A. le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 64 eurot 80 senti, sh käibemaks 10 eurot 80 senti.
5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks A. lt Eesti Vabariigi kasuks välja 64 (kuuskümmend neli) eurot 80 senti. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
6. Käesoleva määruse jõustumisel avalikustada arvutivõrgus A. nimi ja isikuandmed tähemärkidega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Kohtusse saatmise määrused
8. oktoobril 2019 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 397 lg-st 2 ja §-st 398 juhindudes Tartu Maakohtule kriminaalasja nr 19278000487 kohtusse saatmise määruse. Määrusega tunnistati kriminaalasja kohtueelne menetlus lõpuleviiduks ning tehti kohtule ettepanek kohaldada A. suhtes ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Määruse kohaselt pani A.
9. märtsil 2019 kl 14.14 toime karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo. Nimelt kasutas

1. mail 2017 teist inimest löönud A. XXX asuvas raamatukogus füüsilist vägivalda raamatukogu töötaja A.N. suhtes. A. lõi A.N. lahtise käega näo piirkonda. Seetõttu tundis viimane valu ning sai tervisekahjustused: vasakul põsesarnal turse, punetuse ja hüpereemia (veretung elundisse või kehaossa), silmalau ja silmaümbrise kontusiooni (põrutus) ja silmaskleeral (silma kõva- ehk valgekest) vähese verevalanduse. Tartu Maakohus andis
2. novembri 2019 määrusega A. psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses kohtu alla.
4. detsembril 2019 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur KrMS § 397 lg-st 2 ja §-st 398 juhindudes maakohtule järgmise kriminaalasja – nr 19278002154 – kohtusse saatmise määruse, milles palus tunnistada ka selle asja kohtueelse menetlus lõpuleviiduks ja tegi kohtule ettepaneku kohaldada A. suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Määruses märgiti, et A. on toime pannud

§ 120

lg 1 ning § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavad järgmised õigusvastased teod. • Ta ähvardas

1. aasta märtsis põlema panna oma ema L.P. elukoha XXX (maja väärtus 75 000 eurot) ning ära lõhkuda L.P. le kuuluva sõiduauto Volkswagen Golf Variant (väärtus 8900 eurot). L.P. l oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna A. põeb vaimuhaigust, s.o paranoidset skisofreeniat. Skisofreenne sümptomaatika mõjutab oluliselt tema käitumist ja võimet juhtida käitumist, samuti on A. toime pannud
2. mail 2017 avaliku korra raske rikkumise vägivallaga ning
3. septembril 2013 kehalise väärkohtlemise; •
4. aasta septembris viskas A. L.P. t tolle elukohas metallist lukusüdamikuga vastu parema jala labajalga. Selle tagajärjel tundis L.P. valu ning sai hematoomi, st tervisekahjustuse; •
5. novembril 2019 lõi A. oma elukohas jalaga vastu L.P. vasakut jalga, mille tagajärjel tundis viimane tugevat füüsilist valu. Tartu Maakohus andis
6. detsembri 2019 määrusega A. psühhiaatrilise sundravi menetluses kohtu alla ka seoses oma ema suhtes õigusvastaste tegude toimepanemise kahtlusega. Kõik A. kriminaalasjad ühendati (asja numbriks sai 1-19-8229). Vaidlustatud kohtumäärus
8. märtsi 2020 määrusega lõpetas Tartu Maakohus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse A. poolt

§ 120

lg 1 ning § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavate õigusvastaste tegude toimepanemises ning kohaldas tema suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi kuni tema ohtlikkuse äralangemiseni.

1. Maakohus asus seisukohale, et A. on talle etteheidetavad teod sooritanud.
2. Kohus käsitles kõigepealt A. poolt oma ema L.P. suhtes toime pandud väidetavat ähvardamist. Kannatanu ja tema venna I.P. ütluste põhjal tuvastas kohus järgmise sündmuse.
3. aasta märtsis kirjutas A. I.P. le Facebooki suhtlusportaalis, et võib ema auto ära lõhkuda ja maja 2 (kannatanu ning M.N. i elukoht XXX ) põlema panna. See teade ärritas I.P. t ja ta informeeris sellest koheselt L.P. t. L.P. tundis ähvardusest hirmu ja tema hirmutundest sai aru ka I.P. .
4. L.P. ja I.P. ütlused on omavahel kooskõlas ja usaldusväärsed. Seda vaatamata asjaolule, et A. ütluste kohaselt ei ole ta L.P. t ähvardanud. Kannatanu ja I.P. ütluste usaldusväärsust kinnitavad tunnistaja M.N. i ja A. eestkostja XXX Vallavalitsuse esindaja K.K. i ütlused. M.N. i ütluste kohaselt sai ta L.P. lt teada, et A. oli I.P. le ähvarduse kirjutanud. Ka K.K. i ütluste järgi sai ta L.P. käest juba eelmise aasta suvel teada, et A. oli ähvardanud maja ja auto põlema panna.
5. Maakohus leidis, et L.P. l oli alust karta ähvarduse täideviimist. Nii L.P. kui ka viimase ema (A. vanaema) tunnevad juba pikka aega A. suhtes hirmu. Nad mõlemad olid tükk aega tagasi kolinud ära XXX majast, kus A. elas. L.P. käis seal majas küll koristamas ja kütmas, kuid ei julgenud seal viibides poja poole seljaga olla. Lisaks hoidis ta alati taskus autovõtit ja mobiiltelefoni, et vajadusel põgeneda. Seda on lisaks I.P. le kinnitanud ka I.P. ja M.N. . Selline kartus oli tingitud asjaolust, et A. on olnud vägivaldne L.P. suhtes ning loopinud tema suunas erinevaid esemeid. Lisaks oli A. kasutanud vägivalda Kuningamäe tankla kaupluse töötaja suhtes ning teda oli kahlustatud ka sõiduauto kahjustamises (selle viimase kahtluse kohta tõendid puudusid). Ka andis hirmuks põhjust see, et L.P. le teadaolevalt oli A. l diagnoositud vaimuhaigus (skisofreenia). L.P. ütlustest järelduvalt on haigus mõjutanud tugevalt A. käitumist: ta ei hooli lähedastest, vaid ainuüksi iseendast.
6. Samuti asus maakohus seisukohale, et tõendatud on A. väärkohtlemine
7. aasta septembris ja
8. novembril
9. poolne oma ema kehaline
10. Maakohus leidis, et sündmus septembris 2019 toimus järgmiselt. L.P. oli A. elukohas koristamas. Ta läks treppi mööda esimeselt korruselt teisele. A. oli üleval koridoris ja viskas L.P. t metallist lukusüdamikuga vastu jalga. L.P. tundis valu, ta jalg läks siniseks ja ta ei saanud korralikult kõndida, vaid lonkas. A. ründas kannatanut seepärast, et ei soovinud, et viimane majas koristamas käiks.
12. novembril 2019 leidis aset järgmine juhtum. L.P. läks hommikul A. elukohta maja kütma. Umbes kl 11 ajal kuulis ta, et A. ärkas üles ja tuli alla. Kuna L.P. ei julgenud A. le selga keerata, istus ta suurde tuppa. A. tuli trepist alla, jope seljas. L.P. küsis, kas A. hakkab kuhugi minema, mille peale viimane avaldas pahameelt selle üle, et kannatanu majas käib. L.P. üritas rahulikult A. le selgitada, miks tal on õigus majas viibida. Esialgu oli A. rahulik, kuid järgmisel hetkel tegi kiired liigutused: tuli ja lõi kannatanut parema jalaga vastu tema jalga. A. tahtis ka rusikaga näkku lüüa, kuid see ebaõnnestus, kuna L.P. suutis ära joosta. A. teo tulemusena oli kannatanu jalal punetus.
13. Sündmuste sellise toimumise tuvastas maakohus peaasjalikult L.P. ütluste põhjal, kuid leidis, et tema ütlusi kinnitavad ka teised tõendid. A. eestkosja esindaja ütluste kohaselt teavitas L.P. teda septembris toimunud sündmusest. Ta palus kannatanul järgmisel korral politsei poole pöörduda. Ka I.P. ütlustest järelduvalt on L.P. talle rääkinud lukusüdamikuga viskamisest ja jalaga löömisest. Sama nähtub tunnistaja M.N. i ütlustest. Kannatanu ütlusi tõendab ka asitõendi vaatlusprotokoll. Sellest järelduvalt on L.P.
14. novembril 2019 kl 12.45 teinud esimest korda kõne Häirekeskusele selle kohta, et A. teda lõi. Kannatanu on Häirekeskusele teinud kokku kolm kõnet, milles on informeerinud Häirekeskust A. liikumistest. Politsei teenistuslehe kohaselt ei olnud A. politseinike saabumisel kohal. Kannatanu kuulati üle ja vormistati lähisuhtevägivalla infoleht. 3
15. A. ütlused on kogutud tõenditega vastuolus. A. väitel ei ole tema oma ema lukusüdamikuga visanud ega jalaga löönud. Ema on lihtsalt kiuslik.
16. novembril 2019 ei olnud A. enda ütluste kohaselt üldse mitte kodus, vaid oli Tartus. Kohtu hinnangul ei ole A. sellesisulised ütlused kooskõlas teiste tõenditega ega ka usutavad. Usutav on, et A. lahkus kodunt ja seda kinnitavad ka tõendid (patrull ei leidnud A. ; A. tabati
17. novembril 2019), kuid enne kodust lahkumist kasutas ta L.P. suhtes vägivalda.
18. Kohus luges tõendatuks ka selle, et A. pani
19. märtsil 2019 toime kehalise väärkohtlemise A.N. suhtes.
20. Maakohus tuvastas A.N. ütluste põhjal järgmise sündmuse. A.N. oli
21. märtsil 2019 tööl XXX raamatukogu teenindusosakonnas. Umbes kl 15 ajal sisenes A. lugemissaali ja läks lasteosakonda. Ühel hetkel kuulis kannatanu, et lugemissaali avaliku internetipunkti arvutist kostub vali hääl. Kannatanu kummardas üle koopiamasina ja nägi, et A. istub arvuti taga ning käis kõva tümps (muusika). A.N. palus A. l muusika vaiksemaks panna, sest lärm segas teisi raamatukogukülastajaid. Selle peale ütles A. , et kannatanu mölisemine segab rohkem, tõusis püsti ja lõi A.N. le lahtise käega vastu põsesarna. A.N. tundis valu, oli hirmunud ja šokis ning tema silm oli punane.
22. Kohtu hinnangul on A.N. ütlused kooskõlas tunnistaja V.T. i ütlustega. Viimase ütluste kohaselt tunneb ta A. juba lapsest saati (A. hakkas raamatukogus käima
23. või
24. klassis õppides). A. tuli raamatukokku ka
25. märtsil
26. Kui V.T. A. nägi, kirjutas ta Facebooki suhtlemisportaali kaudu A.N. le, et A. läheneb lugemissaalile. Mõne minuti pärast helistas kannatanu tunnistajale ja teatas, et A. lõi teda. V.T. tuli seepeale lugemissaali. A.N. oli endast väljas ja tema põsel oli punane jälg. Kannatanu ütlusi kinnitavad ka kõne Häirekeskusele ja teenistusleht. A.N. vigastusi tõendavad lisaks tervisekaart, mille kohaselt tuvastati tal silmalau ja silmaümbruse kontusioon, ning ka isiku läbivaatuse protokoll, mille kohaselt oli
27. märtsil 2019 kl 15.03 tema vasakul põsel punetus ja kerge paistetus, vasak silm seest punane, alaselg valus (löömise ajal käis seljast nõks läbi). A. enda ütlused, mille kohaselt ei ole tema raamatukogus käinud ega A.N. löönud, vaid ta oli terve päeva kodus, ei ole kooskõlas teiste tõenditega ega kohtu hinnangul usaldusväärsed.
28. Maakohus leidis, et A. pani eelkirjeldatud teod toime tahtlikult. A. oli kannatanute suhtes vägivaldne ootamatul ja ettearvamatul viisil, kuid tegemist oli neile suunatud sihipärase ning soovitud käitumisega. A. pidi aru saama, et ähvardamine, lukusüdamega loopimine ja löömine ei ole õigustatud mistahes põhjustel ning sellega paneb ta toime keelatud teod.
29. Kohus asus ka seisukohale, et A. kehalise väärkohtlemise tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, kuna kannatanu L.P.

on A. ema ehk lähedane isik ja A. on vägivallakuritegusid toime pannud korduvalt (

§ 121lg 2 p 3).

Ema ähvardamisega on ta toime pannud õigusvastase teo

§ 120lg 1 järgi.

1. Kohtu hinnangul ei olnud A. aga talle inkrimineeritud tegude toimepanemises süüdi. A. psüühilise seisundi kindlakstegemiseks on tehtud kaks ambulatoorset kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Esimene ekspertiis (ekspertiisiakt nr 7.1-3/266) viidi läbi
2. septembril 2019 ja teine (ekspertiisiakt nr 7.1-3/415)
3. novembril
4. Mõlema ekspertiisiakti kohaselt on A. l diagnoositud psüühikahäire paranoidne skisofreenia, mis avaldub temal tajumise ja mõtlemise häiretes ning tahte-tundelu skisofreeniale omastes muutustes. Psüühikahäire näol 4 on tegemist vaimuhaigusega. Ekspertiisiaktide kohaselt ei olnud A. oma vaimse seisundi tõttu võimeline temale süüksarvatavate kuritegude toimepanemise ajal aru saama oma tegude keelatusest ega oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Selleks, et adekvaatselt ümbritsevast aru saada ja oma käitumist juhtida, peab A. järgima raviplaani. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt A. raviplaani iseseisvalt ei järginud. Sellest tulenevalt ägenes A. psüühikahäire ning ta ei olnud suuteline aru saama oma tegude tähendusest ega olnud võimeline neid juhtima. Sellest tulenevalt esinevad alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
5. A. selgitustest kohtuistungil järeldub maakohtu arvates, et oma käitumise ja selle põhjuste, tervisliku seisundi ning ravimite võtmise suhtes puudub tal igasugune kriitika. A. on oma tegude ja vaimse seisundi tõttu ohtlik nii endale kui ka ühiskonnale. Ohtlikkus on ennekõike tingitud sellest, et A. ei tarvita ravimeid nii, nagu on talle ette nähtud. Kui A. ravimeid ei tarvita, muutub tema käitumine ettearvamatuks, agressiivseks ja kahjustavaks (sh enda suhtes). A. suhtes kohaldati
6. juulist kuni
7. juulini 2018 tahtevastast ravi. Pärast seda tema seisund stabiliseerus: A. käis vabatahtlikult arsti vastuvõtul ja võttis ravimeid. Seda, et A. seisund oli haiglast koju saabudes stabiilne (ehk ravi avaldas mõju), kinnitavad ka kannatanu L.P. ütlused. Peagi A. aga arsti ettekirjutuste järgimisest loobus. Eestkostja esindaja ütluste kohaselt selgus enne eestkoste määramist (eestkoste määratud Tartu Maakohtu
8. mai 2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-16765), et A. l olid kokku kolme kuu ravimid välja ostmata (selle tõttu tegi XXX Vallavalitsus kohtule taotluse paigutada ta tahtevastasele ravile, kuid menetlus lõpetati). Pärast seda on A. ravimid välja ostnud. Seda, kas ta neid tarvitab, pole aga võimalik kontrollida. A. ettearvamatut ja agressiivset käitumist arvestades on siiski igati põhjust eeldada, et ta ei ole juba pikemat aega ravimeid võtnud. Seda, et A. l võisid esineda meelepetted, on täheldatud ka psühhiaatri vastuvõtul
9. juulil
11. Kohtu hinnangul ei ole A. l mingisugust haiguskriitikat. Seega ei ole ta suuteline aru saama ravimite võtmise vajadusest. Kuigi A. on vähemalt lühiajaliselt ravimeid tarvitanud, on ta sellest ilmselgelt loobunud. Seda kinnitab ka asjaolu, et detsembris
12. aastal tegi A. suitsiidikatse. A. selgitused suitsiidikatse kohta kinnitavad, et ta ei olnud ega ole ka praegu oma seisundist tulenevalt suuteline teadvustama oma käitumise ohtlikkust. A. selgitustest järelduvalt usub ta senini, et garaažis olev vingugaasi ei pääse sisse samuti garaažis seisvasse autosse. Mõned kuud pärast suitsiidikatset on A. toime pannud kuriteod: oma ema vastu ja raamatukogutöötaja vastu. A. käitumine on olnud teiste isikute suhtes ettearvamatu, agressiivne ja vägivaldne. Isegi kui A. käitumine ei ole olnud vägivaldne, on see olnud ebatavaline, ootamatu ja ettearvamatu. A. ohtlikkust ilmestab kohtu hinnangul ka asjaolu, et A. l oli tema kinnipidamise ajal kaasas väike kööginuga, ehitusnuga ja libliknuga. Lisaks järeldub kannatanu L.P. ja eestkostja esindaja ütlustest, et A. toas oli seinale riputatud pesapallikurikas, mille ümber oli okastraat. A. selgitused nende esemete kohta ei ole ilmselgelt adekvaatsed.
13. Kohtu hinnangul võib A. jätkata vägivallakuritegude toimepanemist. Samuti esineb oht, et ta võib sooritada ka liiklusalaseid süütegusid. Nimelt järeldub kogutud tõenditest, et A. on endale korduvalt soetanud sõidukeid ja saanud neid ka lühiajaliselt kasutada. Ta on teinud avarii. Samuti on A. karistatud sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest (süütegu toime pandud
14. novembril 2018). Sellest tulenevalt leiab kohus, et A. suhtes tuleb kohaldada sundravi kuni tema ohtlikkuse äralangemiseni. Sundravi tuleb kohaldada statsionaarselt. Kogutud tõenditest on ilmne, et A. ei ole suuteline ravirežiimist kinni pidama. Seega pole ambulatoorse ravi kohaldamine põhjendatud. Määruskaebused 5
15. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused A. ja tema kaitsja Matti Reinsalu.
16. A. märgib oma kaebuses, et ei ole talle etteheidetavaid tegusid toime pannud.
17. novembril 2019 ei olnud ta kodus, vaid oli Tartus. Seda võib kinnitada An.U. . An.U. võib tunnistada ka seda, et
18. märtsil 2019 oli A. terve päeva kodus. A. märgib veel, et ta on nõus depooneuroleptikumide raviga, neuroleptikumide süstimisega ja ravi saamisega ambulatoorselt.
19. Kaitsja taotleb määruskaebuses kaaluda maakohtu määruse muutmist, asendades A. le suhtes statsionaarne psühhiaatriline sundravi ambulatoorse ravivormiga.
20. Kaitsja märgib, et A. on järjekindlalt olnud positsioonil, mille kohaselt ta ei ole õigusvastaseid tegusid toime pannud. A.N. nimi on A. le täiesti võõras, selles raamatukogus on ta käinud vaid kunagi väga ammu ja kannatanu eksib vägivallatseja osas temale viidates. Ka kinnitab A. , et ta ei ole oma ema ähvardanud ega viimase suhtes vägivalda tarvitanud. Ema on kiuslik ja valetab tema peale. Ta ei ole saatnud kellelegi elektroonilist kirja auto lõhkumise või maja põlema panemise osas. A. peab oma tervislikku seisundit suhteliselt stabiilseks. Tal on diagnoositud skisofreenia ja see on talle elus probleeme tekitanud. Ta on olnud Tartus sundravil. A. palub statsionaarset psühhiaatrilist sundravi mitte kohaldada. Ta on nõus täitma kohustust depoosüsti tegemise ja täiendavate ravimite võtmise osas ning seda ambulatoorse ravi vormis.
21. Ükski tunnistaja ei näinud A.N. väidetavat löömist pealt. Isegi V.T. nägi kannatanut alles pärast väidetavat löömist. Ka ei näinud ükski tunnistaja seda, kuidas A. L.P. t lõi. Ähvardusega seoses osutab kaitsja sellele, et elektronkirja, kus see ähvardus väidetavalt oli, pole uuritud. Samuti tuleb pidada meeles seda, et ähvarduse täideviimine peaks olema usutav ja reaalne.
22. A. tervisliku seisundi osas leiab kaitsja järgmist. Skisofreenia on oluliselt mõjutanud A. igapäevaelu ja käitumist. Iseenesest ei sellise diagnoosi puhul aga tegemist millegi sellisega, mis välistaks inimese normaalse hakkamasaamise. Oluline on regulaarne arsti määratud raviplaani täitmine. A. ei olnud varem depoosüsti tegemisega nõus, sest ta kardab nõelatorget. Ekspert Peeter Valvuri kohtuistungil antud selgitustest aga ilmnes, et neuroleptikumi (depoosüsti) on võimalik manustada ka suu kaudu. Kuna A. l varasemalt sellist informatsiooni ei olnud, tekkisidki probleemid raviplaani täitmisel, mis omakorda viisid probleemideni käitumises. Oluline on see, et A. saab aru ravivajadusest ning on valmis raviplaani täitma. Ta ei ole aga nõus statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Ringkonnakohtu seisukoht
23. Psühhiaatrilist sundravi kohaldamine eeldab vastavalt

§ 86

lg-le 1 õigusvastase teo toimepanemist psüühikahäirest tulenevas süüdimatusseisundis, isiku ohtlikkust ja psühhiaatrilise sundravi vajadust. Kui need eeldused on täidetud, tuleb otsustada, kas ravi peab olema statsionaarne või ambulatoorne (

§ 86lg 12).

29. Õigusvastane tegu

§ 86

lg 1 tähenduses on

§ 2

lg-s 2 sätestatud kolmeastmelist deliktistruktuuri silmas pidades selline, mis on esiteks koosseisupärane ja teiseks õigusvastane. Sellist tegu ei saa nimetada kuriteoks. Kuritegu on tegu, mis vastab kõigile kolmele deliktistruktuuri astmele: lisaks sellele, et ta on koosseisupärane ja õigusvastane, on ta ka süüline. Selle elementaarse põhitõe vastu on oma mõistekasutuses korduvalt eksinud nii 6 prokuratuur kui ka maakohus: nii asjade kohtusse saatmise määrustes kui ka sundravi kohaldamise määruses kasutatakse A. e tegudest kõneldes korduvalt terminit „kuritegu“. See on väär.

1. Määruskaebustes leitakse kõigepealt, et A. õigusvastased teod on tõendamata. Vastamaks neile etteheidetele analüüsib ringkonnakohus menetluse esemeks olevaid tegusid ükshaaval.
2. Kolleegium alustab L.P. kehalistest väärkohtlemistest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need teod on tõendatud. Siiski on kohtumääruse põhjendustes sedastatavad mõned vead, mis tuleb määruskaebemenetluses parandada.
3. Nimelt käsitles esimese astme kohus ekslikult iseseisvate tõenditena I.P. ja K.K. i ütlusi ning M.N. i ütlusi
4. novembri 2019 sündmuse kohta. I.P. , K.K. ja M.N. said toimunust teada L.P. lt. Tunnistajate ütlusi selle kohta, mida neile on öelnud kannatanu, saab iseseisva tõendina käsitada üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alustest. Kohtukolleegium leiab, et selline alus ei ole kriminaalasjas tuvastatav. Kõne alla saaks tulla üksnes KrMS § 66 lg 21 p 2, mille kohaselt võib tunnistaja anda ütlusi teiselt isikult kuuldu kohta, kui see kuuldu käib teise isiku poolt vahetult enne rääkimist tajutu kohta ning see teine isik on rääkimise ajal veel tajutu mõju all.
5. I.P. on maakohtu istungil öelnud, et ta teab kannatanu enda kaudu nii A. poolt L.P. viskamisest lukuga kui ka jalaga löömisest (ehk siis mõlemast A. le etteheidetavast kehalise väärkohtlemise teost). Temalt ei ole aga küsitud ja ta ei ole ka ise märkinud, kui pika aja möödumisel see teave temani jõudis. I.P. on üksnes maininud, et nad kohtusid L.P. ga umbes korra nädalas (KoTo III tl 19). Kolleegiumi hinnangul ei ole I.P. selline ütlemine küllaldane järeldamaks seda, et ta kohtus L.P. ga ka vahetult pärast kõnealuseid sündmusi ja et L.P. oli veel tajutu mõju all. Taolist järeldust ei saa teha ka sellest I.P. väitest, et õde näis hirmunud ega teadnud, mida teha. Selgub ju asja materjalidest, et L.P. tundis A. käitumise ees hirmu juba pikka aega.
6. Ka K.K. i ütluste osas tuleb teha samasugune järeldus. Siingi ei selgu, millal K.K. L.P. lt toimunu kohta kuulis. K.K. on öelnud nii: „Septembris oli olukord, kus ema tundis ohtu ja andis sellest teada. Ma küsisin, kas politsei kutsusite“ (KoTo III tl 15 pöördel). Ka tuleb tähele panna, et K.K. i selline ütlemine käib üksnes
7. aasta septembri sündmusest teada saamise kohta. Tunnistaja ei ole midagi maininud selle kohta, et kuulis L.P. lt ka novembris toimunust.
8. Mis puutub M.N. i, siis septembri
9. aasta sündmusest – lukusüdamiku viskamisest – sai ta enda ütluste kohaselt teada samal päeval, kui ta töölt koju jõudis ning siis kannatanu nuttis ja oli šokis (KoTo III tl 21). Kuigi ka siin ei nähtu sündmuse ja M.N. i koju tulemise vahele jäänud ajavahet, saab kohtukolleegiumi hinnangul siiski öelda, et L.P. rääkis M.N. ile enda poolt vahetult tajutud sündmusest ja ta oli veel ka sündmuse mõju all. Seega saab M.N. i ütlusi septembris juhtunu kohta lugeda ütlusteks kannatanu poolt vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta KrMS § 66 lg 21 mõttes. Küll aga ei maini M.N. , millal ta kõneles L.P. ga
10. novembril 2019 juhtunust.
11. Seega ei ole I.P. ja K.K. i, ega ka M.N. i poolt
12. novembri 2019 kehalise väärkohtlemise kohta antud ütluste osas täidetud KrMS § 66 lg 21 p 2 tingimus ning iseseisva tõendina nende vastavaid ütlusi arvestada ei saa. I.P. , K.K. i ja M.N. i neid ütlusi saaks käsitada vaid kaudsete tõenditena, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus (RKKKo) asjas nr 3-1-1-73-15, p 11). 7
13. Nagu aga juba märgitud, maakohtu selline viga tõendite hindamisel kohtu lõppjärelduse osas midagi ei muuda. L.P. ütlustest nähtuvad selgelt nii
14. aasta septembri kui
15. novembri 2019 vägivallategude asjaolud. A. on öelnud, et ema on kiuslik ja valetab. A. selline ütlemine kannatanu ütlustes kahtlemiseks alust ei anna. L.P. ütlused on selged ja kindlatoonilised, sh nähtub neist mure A. pärast. Tema ütluste usaldusväärsust näitavad ka I.P. , K.K. i ja M.N. i ütlused, kes kuulsid kannatanult A. käitumisest ning kellele L.P. kirjeldas toimunud ühetaoliselt. Samuti on kriminaalasja materjalidest nähtav, et L.P. talus A. ähvardavat ja teda ohustavat käitumist pikemat aega ning lootis olukorra muutumist ja viivitas selle lootuse tõttu politsei poole pöördumisega. Seega pole alust arvata, et ta L.P. oma poja vastu alusetuid süüdistusi esitab või neid kuidagi võimendab.
16. L.P. ütlusi kinnitavad ka teised tõendid. Nagu juba mainitud, on
17. aasta septembri teo osas iseseisvaks tõendiks M.N. i ütlused, kes nägi samal päeval töölt koju tulles, et L.P. oli juhtunust šokis ja nuttis.
18. septembri 2019 juhtumist kinnitab aga lisaks kannatanu ütlustele ka asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldakse L.P. poolt Häirekeskusele tehtud kõnet. Kell 12.45 alanud kõnes ütleb kannatanu, et poeg lõi teda. Vahetult pärast seda tegi L.P. veel kaks kõnet – kl 12.50 ja 12.57 –, informeerides Häirekeskust A. liikumistest (KoTo II kd 16-19).
19. Eelkirjeldatud tõendid on ringkonnakohtu hinnangul küllaldased jaatamaks, et A. pani oma ema vastu toime kehalised väärkohtlemised. A. püüe väita, et näiteks
20. novembril 2019 ei olnud ta isegi mitte kodus ja seda saab tõendada An.U. , kohtukolleegiumit ei veena. An.U. on A. isa. Kohtuistungil on A. öelnud, et tema Tartus olemisest
21. novembril 2019 teab isa tema jutu järgi (KoTo III tl 28). Ringkonnakohtu hinnangul on selge, et A. selline ütlemine kõnealusel päeval kodus mitte olemise kohta ning viide An.U. le kui võimalikule tunnistajale ei anna alust kahtlemiseks A. poolt õigusvastaste tegude toimepanemises.
22. Järgnevalt peatub kolleegium väidetel, et A. ei kohelnud kehaliselt vääriti A.N. . Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et A.N. ründamine leidis aset. Esimese astme kohtu põhistustele teo asjaolude tuvastamise seisukohalt ringkonnakohtul midagi lisada pole. Käsitledes seetõttu üksnes määruskaebuste väiteid, märgib kolleegium järgmist.
23. A. kinnitab, et tema ei ole A.N. löönud, seal raamatukogus käis ta kunagi väga ammu ning kohe kindlasti ei teinud ta seda
24. märtsil
25. Seda, et ta kõnealusel päeval raamatukogus ei olnud, saab tõendada An.U. . Kaitsja väide seisneb sisuliselt vaid selles, et tolle päeva sündmusel raamatukogu lugemissaalis ühtegi tunnistajat ei olnud: olid vaid A. ja A.N. .
26. Kaitsja väidetest alustades märgib ringkonnakohus kõigepealt, et kuigi A. poolt A.N. löömist keegi pealt ei näinud, osutavad temale kui teo toimepanijale üheselt raamatukogu teisegi töötaja V.T. i ütlused. V.T. on öelnud, et tema töötas lasteosakonnas. Ta nägi raamatukogu väliskoridoris A. , kes seejärel tuli tema osakonda ja tegi seal tiiru. Siis läks A. lugemissaali. V.T. ütles, et kirjutas A.N. le Facebookis ja andis teada, et A. läheneb. Ta teavitas kannatanut, kuna A. võis käituda väga ettearvamatult ning rikkuda vaikust ja korda. Hetk oli möödas (paar minutit, praktiliselt kohe), kui A.N. helistas ja ütles, et A. oli teda löönud. V.T. tormas A.N. juurde ning nägi toda hirmunud olekus ja märkas punast jälge tema põsel (KoTo III tl 17 jj).
27. Võimalust, et A.N. ja V.T. eksivad lööja isikus, kohtukolleegiumi hinnangul ei ole. Mõlemad, nii kannatanu kui tunnistaja, on kinnitanud, et A. oli raamatukogu mitte just harva külastav 8 klient ning nad olid tema tulles alati valvel. V.T. on ka märkinud, et tunneb A. juba lapsest saadik, ajast, mil viimane oli neljandas või viiendas klassis.
28. Kuivõrd nii A.N. kui V.T. i ütlused tõendavad A. viibimist raamatukogus, pole tõene A. väide, et teda seal ei olnud. Ka siin toob A. välja, et tema kodus olemist
29. märtsil 2019 ja sealt mitte väljumist võib kinnitada An.U. . A. ei ela koos isaga, vaid üksinda. Seda, et isa tal kõnealusel päeval külas oleks käinud, A. väitnud ei ole. Seega ei ole A. viitamine oma isale kui võimalikule tunnistajale põhjendatud siingi.
30. Viimaks peatub kolleegium ähvardamisel. Maakohus luges põhjendatult toimunuks ka kohtusse saatmise määruses kirjeldatud sõnumi saatmise. Kohtumääruse põhjendusi kriminaalkolleegium ei korda. A. enda määruskaebuses ähvardustegu ei puuduta. Kaitsjal on mõningaid vastuväiteid, kuid need ei ole kaugeltki küllaldased, tekitamaks mingitki kahtlust selles, et tegu esimese astme kohtu poolt tuvastatud viisil aset siiski leidis. Nii märgib kaitsja, et võimalik ei ole olnud uurida sõnumit, milles väidetavalt ähvardus oli. Kaitsja ei selgita lähemalt, mida ta täpsemalt silmas peab, s.t kas ta viitab sellele, et niisugust sõnumit pole olnudki, ehk I.P. jagas L.P. le väärteavet ja ka tema ütlused ei ole justkui usaldatavad, või et I.P. võis kirjutatut mõista valesti. Kohtukolleegium leiab, et alust pole kahelda I.P. poolt sellise sõnumi saamises. Põhjust, miks I.P. võiks tahta õepoja arvele kirjutada ähvardamistegu, mida viimane ei ole sooritanud, või oma õde asjatult muretsema panna, ringkonnakohus nimetada ei oska. I.P. ütlustest maakohtu istungil selgub, et ta tunneb A. tolle sünnist saadik, neil on normaalne läbisaamine ja mingit vaenu nende vahel ei ole, samuti on tal normaalne läbisaamine õe L.P. ga (KoTo III tl 18 pöördel). Ka A. ja L.P. ei ole suhteid I.P. ga kirjeldanud kuidagi vaenulikena, vaid vastupidi. A. on nt öelnud, et nad said hästi läbi (KoTo III tl 22). Tõsi, A. on küll maininud, et onu oli haige ja võis seepärast valetada (KoTo III tl 22 pöördel), kuid tema selline väide kahtlusi I.P. isikus või tema poolt räägitus ei tekita. Ringkonnakohus ei näe ka mingiti võimalust arvata, et I.P. võis sõnumi sisu vääralt aduda. I.P. on maakohtu istungil kirjeldanud, et küsis A. lt pärast Facebookis sõnumi saamist, kas ta teeks seda, millega ähvardab, ning sai vastuseks, et kui ema asju tagasi ei anna, siis võib teha küll – teha ükskõik mida, maja põlema panna, auto ära lõhkuda (KoTo III tl 19). Samuti selgub, et sellest sõnumist nähtunud teabe on I.P. koheselt edastanud L.P. le ning ta on selle sisu kohta andnud ütlusi nii kriminaalasja kohtueelses menetluses kui kohtus.
31. Et A.
32. märtsi, septembri ja
33. novembri 2019 teod poleks täitnud

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 koosseisu või poleks need teod olnud õigusvastased, määruskaebustes ei väideta. Kahtlusi selles osas ei teki ka ringkonnakohtul endal. Küll aga seab kaitsja kahtluse alla arusaama, et sõnumi saatmine I.P. le täitis

§ 120lg 1 koosseisu: kaitsja hinnangul ei olnud võimalik uskuda, et A.

lubatu ellu viib. Sellest vastuväitest tulenevalt kontrollib kriminaalkolleegium, kas sõnumi saatmine täidab

§ 120lg 1 koosseisu ja kui jaa, siis kas see oli ka õigusvastane.

47.

§ 120

lg 1 objektiivse koosseisu täidab kellegi tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. 48. A. saatis I.P. le sõnumi, milles ta lubas L.P. 75 000 eurose maja põlema panna ja 8900 eurose auto ära lõhkuda. Kuivõrd sõnumi kohaselt sõltus nende tagajärgede saabumine A. st – A. lubas tagajärjed ise põhjustada –, on tegemist

§ 120lg 1 pärase koosseisuteoga: ähvardamisega.

Et nii maja kui auto olid väärt enam kui 4000 eurot, ähvardas A. tulenevalt 9

§ 121

p-st 1 olulises ulatuses vara hävitamisega

§ 120lg 1 mõttes.

Ähvarduse adressaat ei tohi olla kõrvaline inimene: vt RKKKm 1-19-9448/32, p

1. Ilmselt ei saa juba I.P. t pidada kõrvaliseks inimeseks: ta oli L.P. , kelle vara A. hävitada lubas, vend, kes L.P. ga (võrdlemisi) tihedalt läbi käis. Samas oli ähvarduse adressaat ka L.P. ise: I.P. rääkis L.P. le A. sõnumist ehk A. ähvardas L.P. t I.P. vahendusel
2. Viimaks nõuab

§ 120lg 1 objektiivne koosseis sedagi, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist.

Nagu öeldud, leiab kaitsja, et see objektiivse koosseisu element on täitmata. Kahjuks jääb kaitsja seisukoht kolleegiumi jaoks suuresti mõistmatuks: oma väidet kaitsja kuidagi ei ava. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus näidanud oma määruses piisava selgusega ja veenvalt ära, miks oli A. ähvardus L.P. jaoks veenev ning miks oli L.P. l alust karta ähvarduse täideviimist: eeskätt tulenevalt A. varasemast vägivaldsest käitumisest ja psüühikahäirest (vt vaidlustatud määruse p 4 lõigud 6 ja 7). Niisiis täitis A.

§ 120lg 1 objektiivse koosseis: ta ähvardas L.P.

t tolle vara suureulatusliku hävitamisega ja L.P. l oli põhjust peljata, et A. selle lubaduse ellu viib. 49. A. l oli kõigi objektiivse koosseisu asjaolude osas tahtlus (nagu nõuab

§ 15lg 1).

A. mõistis, et tema sõnumi kohaselt sõltus kahju tekkimine temast: maja põletajaks ja auto lõhkujaks pidi olema tema ise. A. ei pruukinud teada maja ja auto täpset väärtust, aga ta sai aru, et need asjad maksavad üle 4000 euro. A. oli teadlik I.P. ja L.P. sugulusest ja nende vahelisest küllalti tihedast läbikäimisest. Seetõttu oli tal tahtlus selle osas, et I.P. annab tema sõnumi sisu L.P. le edasi. Ka mõistis A. seda, et tema ähvardus on tõsiselt võetav. Ilmselt ei saanud A. tulenevalt oma puuduvast haiguskriitikast (vt käesoleva määruse p 74) aru sellest, et ähvarduse tõsiselt võetavust tõstab tema psüühikahäire. A. oli aga teadlik sellest, et ta oli varem vägivaldne olnud. Samuti pole mingeid viiteid sellele, et A. soovis kuidagi nalja teha või eeldas, et tema sõnum mõjub naljana: A. tahtis L.P. t mõjutada ja eeldas seega, et too tema sõnumist kuuldes ehmub ja jääb ähvardust uskuma. Niisiis täitis A. ka

§ 120lg 1 subjektiivse koosseisu.

1. Mingeid ähvardamise õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei nähtu.
2. Eeltoodut kokku võttes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et A. pannud

§ 120lg 1 ning § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgsed õigusvastased teod.

on toime 52. Küll aga ei olnud A. maakohtu hinnangul õigusvastaste tegude toimepanemise ajal süüdiv. Paraku on kohus süüdimatusseisundi osas refereerinud üksnes ekspertiisiakti ning A. süüdimatuse sisulisi põhjendusi kohtumääruses pole. Pelgalt eksperdi järelduste kordamisest aga süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks ei piisa. Nii on see eeskätt seetõttu, et süüdimatus pole mitte meditsiiniline, vaid juriidiline nähtus: vt all. Seetõttu märgib kohtukolleegium seoses süüdimatusega täiendavalt järgmist. 53.

§ 34

järgi ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega.

§ 34

kohaselt tuleb inimese süü seega tuvastada kahetasandiliselt ehk nn bioloogilis-psühholoogilise ehk psüühilis-normatiivse meetodi alusel: kõigepealt peab kindlaks tegema nn meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemise (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire) ja 1 See ei tähenda, et A. pani ähvardamise toime vahendlikult

§ 21lg 1 alt 2 mõttes.

A. ei kasutanud ära mingit deliktistruktuurilist defitsiiti, mille puudumisel oleks I.P. vastutanud L.P. ähvardamise eest. I.P. lihtsalt hoiatas (kõigist asjaoludest teadlik olles) L.P. t A. eest. 10 seejärel tuleb analüüsida nn juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid (võime mõista oma teo keelatust või suutlikkus juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale keelatusest) (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.1; RKKKm 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 34/2; Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch (StGB),
2. Auflage, § 20/1; Fischer zum StGB,
3. Auflage, § 20/5).
4. Eesti Kohtuekspertiisi eksperdi Peeter Valvuri
5. septembril 2019 tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis nr 7.1-3/266 (KoTo I tl 85–90)
6. märtsil 2019 A.N. suhtes toime pandud teo kohta on leitud, et A. põeb paranoidset skisofreeniat (paranoidne skisofreenia jälgimisperioodiga alla 1 aasta, Maailma Terviseorganisatsiooni Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni
7. versiooni (RHK-10) kood F20.09), mis avaldub temal tajumise ja mõtlemise häiretes ning tahte-tundeelu skisofreeniale omastes muutustes. Teises,
8. novembril 2019 P. Valvuri koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis nr 7.13/415 (KoTo II lk 80–85), mis on tehtud L.P. vastu toimepandud tegude kohta, on A. l diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab neist aktidest lähtuvalt jaatada süüdimatuse meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemist A. kõigis neljas õigusvastases teos. Millise

§ 34punkti alla paranoidne skisofreenia paigutada, iseenesest tähendust ei oma.

Nimelt kasutatakse

§-s 34 selliseid mõisteid, mida tänapäeva meditsiinis ei tunta (Aadamsoo. Süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid. Juridica 2002, lk 100; Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 34/4)
2. Ringkonnakohtu hinnangul võib paranoidset skisofreeniat pidada vaimuhaiguseks

§ 34p 1 mõttes.

1. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas A. paranoidse skisofreenia tõttu tuleb jaatada ka süüdimatuse juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid. Juriidilisi tunnuseid vaagides tuleb otsustada, kas bioloogiliste tunnuste olemasolul saab inimesele ebaõigusarusaama/ebaõigusteadvust (st võimet oma teo keelatusest aru saada; nn intellektuaalne element) või juhtimisvõimet (st võimet oma käitumist juhtida; nn voluntatiivne element) omistada või mitte (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
2. Auflage, § 20/25–26). Sealjuures on süüdimatuse eristamine süüdivusest võimalik vaid võrdleva meetodi abil: kui süüdiv on „normaalses“ psüühilises seisundis inimene, kes suudab mõista oma teo ebaõigust ja vastavalt sellele oma käitumist suunata, ei ole alust teha süüdivusetteheidet isikule, kelle puhul on „bioloogilistel“ tunnustel baseeruvad vaimsed häired jõudnud sellise tasemeni, et on alust rääkida isiksuspildi raskest, st normaalseid piire ületavast muutumisest, mistõttu on inimese suutlikkus mõistuspäraseks käitumiseks täielikult või vähemalt mingites olukordades võimatuks muutunud (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
3. Auflage, § 20/26; Streng – Münchener Kommentar zum StGB,
4. Auflage, § 20/61). Niisiis on küsimus süüdimatuse üle lõppastmes mitte meditsiinilist, vaid normatiivset ehk juriidilist laadi: kas inimene on süüdiv või mitte, ütleb mitte ekspert, vaid kohtunik. Tõsi, seda peab kohtunik kui meditsiiniala võhik tegema suuresti ekspertiisiakti põhjal: ekspertiisiaktis tuleb piisava põhjalikkusega selgitada psüühikahäire olemust, et kohtunik saaks otsustada, kas inimese n-ö maailmapilt erineb tavapärasest sedavõrd tugevasti, et teda tuleb süüdimatuks lugeda. Lisaks ekspertiisiaktile on võimalik saada teadmisi diagnoositud psüühikahäire kohta ka erialakirjandusest.
5. Praegu koostatud ekspertiisiaktid on A. psüühikahäire olemusse puutuvalt suhteliselt napid. Siiski saab asja materjalide põhjal öelda järgmist. Eksperdiarvamustest selgub, et 2 Olukord on selles mõttes sarnane, nagu Saksamaal: sealsesgi karistusseadustikus kasutatakse mõisteid, mis põhinevad vananenud psühhiaatria- ja psühholoogiaalasel terminoloogial. Sellest lähtuvalt on avaldatud arvamust, et neid mõisteid tuleks nende tänapäevase difameeriva tähenduse tõttu muuta (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
6. Auflage, § 20/3). 11 paranoidne skisofreenia avaldub A. l tajumise ja mõtlemise häiretes ning emotsionaal-tahtelise sfääri skisofreeniale omastes muutustes, mõjutades tema käitumist oluliselt. Ekspert P. Valvur on maakohtu istungil sellist psüühikahäirest tingitud käitumise olulist muutumist kinnitanud ning maininud ka, et A. haiguse puhul on isiku tahteelu mõjutatud psühhootilistest elamustest ja käitumine on inadekvaatne. Seda, et A. mõtlemine ja tajumine on tugevalt häiritud, näitab ka tema enda poolt ekspertiiside tegemise käigus öeldu. Nimelt selgub ekspertiisiaktidest, et A. väljendab paranoilist jälitus-kahjustusluulu ning on tõlgendanud neutraalseid situatsioone ja teiste inimeste käitumist luululiselt. Täpsemalt öelnuna on A. l esinenud käskivaid ja mõnitavaid kuulmispetteid (mis käsivad tal endale haiget teha, end vigastada) ning hirmutavaid nägemismeelepetteid (nt nägi ta enne uinumist hämaras koletisi, mis asusid samas ruumis, kuid ei rääkinud temaga). A. luululisi mõtteid on kohtuistungil maininud ka P. Valvur, märkides A. l tulebki luulumõte või meelepete ja see mõjutab teda ja tema käitumist. Et skisofreenia on tõsist laadi häire, mis mõjutab inimest äärmiselt tugevasti, kinnitab ka asjakohane kirjandus: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm.
7. Pidades silmas eelöeldut, on igati põhjust nõustuda arusaamaga, et teo skisofreeniahoo foonil toime panemine toob endaga üldjuhul kaasa süüdimatuse (Fischer zum StGB,
8. Auflage, § 20/9a). Seejuures on võimalik nii see, et haigus välistab juba ebaõigusarusaama, kui ka võib ta väärata alles juhtimisvõime (samas). Ekspertiisiaktides on tehtud järeldus – ja sellega nõustub ka maakohus –, et A. paranoidne skisofreenia põhjustas nii tema võimetuse aru saada oma õigusvastaste tegude keelatusest kui ka suutmatuse oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. See on juba formaalloogiliselt võimatu. Kui inimene ei saanud aru oma teo keelatusest, ei ole võimalik hakata tegema kindlaks seda, kas isik suutis lähtuvalt sellest (temal mitte esinevast!) arusaamisest oma käitumist juhtida või mitte – sest kuidas peaks kellelgi olema võimalik juhtida oma käitumist vastavalt oma ebaõigusarusaamale, kui tal seda ebaõigusarusaama üldse ei esine? (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
9. Auflage, § 20/25; Eschelbach – BeckOK zum StGB, § 20/63, 64; Fischer zum StGB,
10. Auflage, § 20/44b). Niisiis ei ole ekspertiisiaktides ega kohtumääruses lähtutud põhimõttest, et ebaõigusteadvust ja juhtimisvõimet tuleb analüüsida eraldi. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb praeguses asjas leida, et A. l polnud oma tegude keelatusest aru saamise võimet: tulenevalt oma haigusest tingitud eripärasest mõttemaailmast ja luululistest ettekujutustest ei lähtunud ta sellest, et ta teeb midagi valesti, st midagi keelatut. Niisiis ei olnud A. talle etteheidetavate tegude toimepanemises süüdi, ehk ta ei pannud toime kuritegusid.
11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et A. on oma psüühikahäirest tulenevalt ohtlik. Sellega seoses märgib kolleegium järgmist.
12. Ohtlikkuse näol on tegu jällegi juriidilise/normatiivse (prognoos)otsusega, mille hindamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (vt lähemalt RKKKm nr 3-1-1-105-16, p-d 22–24; Lind ja Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik. Juridica, VII/2014, lk 536; Pollähne – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum StGB,
13. Auflage, § 63/47).
14. Ringkonnakohus peatub kõigepealt A. ühiskonnaohtlikkusel. Ühiskonnaohtlikkus tähendab ohtu teistele (RKKKm 3-1-1-105-16, p 24). Eeskätt tulevad kõne alla teiste inimeste elu ja tervis, aga ka muud karistusseadustikuga kaitstud õigushüved (RKKKm 3-1-1-121-12, p 13).
15. Kõigepealt tuleb märkida, et (ühiskonna)ohtlikkust ei saa tuletada üksnes psüühikahäire esinemisest. Väga paljud psüühikahäiretega inimesed teiste isikute õigushüvesid ei riku. Nii on see ka skisofreenia puhul ehk selle haiguse puhul, mis tingis A. süüdimatuse: enamik 12 skisofreeniat põdevaid inimesi ei ole vägivaldsed (American Psychiatric Association.

§ 86

lg 1 kohaselt saab sundravi tingida üksnes niisugune ohtlikkus, mis tuleneb isiku vaimsest seisundist. See vaimne seisund tähendab kolleegiumi hinnangul viidet menetluses analüüsitavale „psüühikahäirele“. Praegusel juhul on selleks häireks paranoidne skisofreenia. Kuivõrd liiklusrikkumiste toime panemisel oli A. ringkonnakohtule teada oleva materjali kohaselt süüdiv (teda karistati), ei saa väita, et need rikkumised tingis A. skisofreenia. Seetõttu pole ka võimalik prognoosida, et see haigus tooks endaga kaasa liiklusrikkumisi tulevikus. Niisiis liiklusalaste õigusvastaste tegude ohtu tuleb eitada. Samal põhjusel ei saa ohuprognoosi rajada A.

1. aasta kuriteole: seda tegu toime pannes oli A. süüdiv ehk seda tegu ei tinginud A. paranoidne skisofreenia.
2. Hoolimata eelmises punktis nimetatust jäävad siiski alles käesoleva menetluse esemeks olevad korduvad teod, millele saab A. psüühikahäirest tingitud uute õigusrikkumiste ohu rajada. Et A. haigus on põhjustanud viimase paari aasta jooksul suisa neli vägivallategu ja et kolm neist leidsid aset viimase aasta jooksul, on uute rikkumiste oht märkimisväärne. Maakohtuga nõustuvalt tuleb leida, et ohu tõsidust tõstab see, et A. riietest leiti tema kinnipidamisel kolm nuga.
3. Pole põhjust eeldada, et A. st lähtuv oht oleks ära langenud meditsiinilistel põhjustel: A. ei ole viimasel ajal (efektiivset) ravi saanud. Ka ei ole viiteid muudele asjaoludele, mis oleks võinud viimaste kuude jooksul A. st tulenevat ohtu vähendada. Olgu märgitud sedagi, et alles paar kuud tagasi toimunud maakohtu istungitel väljendas A. ikka veel ilmselget ja varjamatut vaenulikkust L.P. suhtes.
4. Viimaks peatub kolleegium A. ohtlikkusel talle endale. Olgu enne siiski märgitud, et jääb segaseks, miks peaks riik karistusõiguslike vahenditega sekkuma sellesse, kui isik ohustab enda õigushüvesid: rakendub ju karistusseadustik (või täpsemalt: selle eriosa) vaid siis, kui rikutakse või ohustatakse võõraid õigushüvesid. Seega ei saa enese ohustamist või vigastamist pidada ka õigusvastaseks teoks. Seda arvestades tuleb

§ 86

lg 1 tõlgendada nii, et inimese ohtlikkus endale on sekundaarne: see muutub aktuaalseks siis, kui isiku ühiskonnaohtlikkust eitada. Lisaks 13 sellele peab isiku ohtlikkus enesele olema sundravi rakendamiseks ringkonnakohtu hinnangul väga kõrge: tarvis on märksa suuremat ohtlikkusmäära kui teistele ohtlikkuse (ühiskonnaohtlikkuse) puhul. Äsja öeldust tulenevalt peatub kolleegium A. enesele ohtlikkusel üksnes põgusalt. Vähemalt mõningast ohtu A. iseendale kujutab.

1. aastal proovis A. end ära tappa. Tõsi, mõneti segaseks jääb, kas A. l oli enese tapmise tahtlus: tema väitel lähtus ta eeldusest, et kui ta istub vingugaasiga täituvas garaažis suletud ustega autos, ei juhtu temaga midagi. Isegi kui A. niisugusel väärarusaamal oli, ei väära see väidet, et A. pani enese elu ohtu. On tõenäoline, et see (tahtlik või ettevaatamatu) enese ohustamine on taandatav A. skisofreeniale ja ta võib sellest haigusest tingituta käituda sellisel viisil edaspidigi. Tõsi, ära ei saa unustada ka seda, et sellest enesetapukatsest on möödunud juba päris pikk aeg, mille kestel A. enda elu ohtu seadnud pole. Mõningast A. st endast talle lähtuvale ohule viitab seegi, et A. on tulenevalt n-ö häältest tema peas, mis käsivad tal endale haiget teha ja end vigastada, ennast noaga ja žiletiga lõiganud ja küüntega kraapinud (KoTo II tl 82).
2. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et A. on ohtlik: eeskätt tuleneb temast uute vägivaldsete õigusvastaste tegude oht.
3. Mitte igale õigusvastase teo toime pannud psüühikahäirega ohtlikule inimesele ei saa sundravi määrata. Sellist ravi saab määrata vaid inimesele, kelle häiret on võimalik ravida. Ravimise all tuleb juriidilises mõttes pidada silmas haiguse meditsiiniliste vahenditega mõjutamist (RKKKm 3-1-1-105-16, p 25). Mõjutamine võib tähendada nii isiku terveks ravimist kui ka tema psüühikahäire leevendamist (samas, p 26). Ekspertiisiaktide kohaselt on A. ravimine võimalik. Täpsemalt märgib ekspert, et raviks saab kasutada naeuroleptikume ehk antipsühhootilisi ravimeid ja vajadusel antidepressante ning rahusteid, samuti psühhoteraapiat. Ka on eksperdi väitel võimalik depoo-neuroleptikumide perioodiline süstimine, kuna selliselt on võimalik tagada pidev kontrollitud psühhoosivastane ravi. Kohtuistungil märkis ekspert, et inimese terveks ravimine paranoidsest skisofreeniast on väga vähetõenäoline – ravi mõte on eeskätt psühhoosielamuste ja meelepetete kontrolli all hoidmine (KoTo III tl 16 pöördel). Määruskaebustes pole eksperdi neid seisukohti kahtluse alla seatud ja seda ei tee ka ringkonnakohus. Eksperdi poolt välja toodut tuleb pidada raviks ehk haiguse meditsiiniliste vahenditega mõjutamiseks – täpsemalt psüühikahäire leevendamiseks. Seega on A. häiret võimalik ravida ehk täidetud on sundravi seegi eeldus.
4. Eelöeldu tähendab, et kõik A. sundravile suunamise eeldused on täidetud ehk maakohus talitas A. sundravile saates korrektselt.
5. Viimaks tuleb hinnata, kas õige oli ka maakohtu otsustus sundravi toimetamise kohta statsionaarses vormis või on õigus kaebajatel, kelle hinnangul peaks ravi toimuma ambulatoorselt. 72.

§ 86

lg 12 kohaselt võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et isik peab kinni ravirežiimist. Seega on kahe ravivormi vahel valides vaja lähtuda kahte laadi alustest: esiteks on oluline ohtlikkusse puutuv, teiseks aga ravirežiimist kinni pidamisega seonduv. 73. Saab vaid nõustuda Riigikohtuga, et

§ 86lg 12 sõnastus on ebaõnnestunud (RKKKm 31-1-105-16, p 31).

Selle normi järgi peaks ambulatoorset ravi kohaldama siis, kui isik ei kujuta ohtu endale ega ühiskonnale. Ei oleks aga mingit alust hakata ravima inimest, kes kuidagi ohtlik ei ole. Seetõttu tuleb viidet ohtlikkusele mõista järgmiselt. Seadusandja tahe on ohtlikkuse määra diferentseerida: kui uute õigusrikkumiste risk on suur või kui on alust eeldada, et oma tulevaste tegudega tekitab isik raskeid tagajärgi, viitab see statsionaarse ravi vajadusele; ambulatoorses 14 vormis tuleb sundravi kõne alla pigem olukordades, kus isikult kardetavate uute õigusvastaste tegude tõenäosus on väiksem või kus inimeselt on karta õigusrikkumisi, mis ei ole väga rasked. Praeguse menetluse esemeks olevad A. õigusrikkumised pole väga rasket laadi, mistõttu pole ka põhjust arvata, et rasked saavad olema A. tulevased teod. Küll aga tuleb uuesti meelde tuletada, et A. on pannud toime suisa neli tegu. Spetsiifiliselt võiks A. vabaduses olles kujutada ohtu eeskätt L.P. le (vt käesoleva määruse p 63). Sellest lähtuvalt on uute kuritegude oht võrdlemisi kõrge ja viitab pigem statsionaarsele sundravile. Tõsi, kui ravirežiimist kinni pidamise tõenäosus oleks suur, võiks üksnes ohtlikkust silmas pidades tulla kõne alla ka ambulatoorses vormis ravi.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on aga tõenäosus, et A. hakkaks ambulatoorsel sundravil ravirežiimi järgima, väike. Sellele viitab eeskätt A. senine käitumine: A. on jätnud pikka aega ravimid võtmata. Lisaks on A. avaldanud korduvalt seisukohta, et tal (suurt midagi) midagi häda polegi ja ravimeid tal seetõttu (kuigivõrd) tarvis ei ole. Ka tuleb pidada meeles, et A. l pole mõnda väga lähedast inimest, kes A. igal juhul ja alati õigeaegselt Jämejala kliinikusse toimetaks. Seetõttu kätkeks ambulatoorne ravi endast juba iseenesest suurt ebaõnnestumise riski – seda sõltumata sellest, kas A. le manustatakse ravimeid süstides või suukaudselt. Ravimite suukaudne manustamine – millele viidatakse kaebustes – aga looks veel täiendava riski. Depoosüst tehakse lihasesse, mistõttu on tema mõju pikk: medikament imendub lihasest pika aja kestel. Suukaudsel manustamisel aga kaob ravimi mõju väga ruttu. Seetõttu ongi kõigiti mõeldav, et depoosüsti on vaja teha kord kuus, ent suukaudselt on vaja ravimit võtta igapäevaselt. On äärmiselt väheusutav, et A. hakkaks igapäevaselt korrektselt ravimit tarvitama. Isegi kui A. hakkaks iga päev Jämejala kliinikus suu kaudu ravimit võtmas käima – ilmselt on mõistetav, et see on nii A. tausta kui ka Jämejala haigla ressursse silmas pidades ulmesse kalduv stsenaarium – esineks ikkagi oht, et ravim toimima ei hakka. Nimelt võiks A. medikamendi suukaudsel manustamisel meditsiinitöötajat petta: ta võiks jätta arstirohu alla neelamata või võiks neelata alla üksnes osaliselt. Oht oleks isegi vedelikus lahustatud ravimi suu kaudu manustamisel: vahetult pärast manustamist võiks A. medikamendi (või suure osa sellest) välja oksendada (nt endale sõrmi kurku ajades).
2. Võttes arvesse käesoleva määruse kahes eelmises punktis öeldut – võrdlemisi suurt retsidiivsusriski ja suurt ambulatoorsel ravil ravirežiimist mitte kinni pidamise riski –, nõustub kriminaalkolleegium maakohtuga, et A. ravi peab toimuma statsionaarses vormis.
3. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
4. märtsi 2020 määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
5. Kaitsja M. Reinsalu on esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtulahendiga tutvumiseks 30 minutit ja määruskaebuse koostamiseks teist samapalju, s.o eelmärgitud tasu soovib ta tunni aja eest. Kohtukolleegium leiab, et tasutaotlus on põhjendatud täielikult ja tuleb rahuldada.
6. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi süüdimatult isikult menetluskulude väljamõistmise osas. Seetõttu tuleb ka määruskaebemenetluses, kus vaidlustatakse menetluse lõpetamist seoses isiku süüdimatuks tunnistamisega (ja sundravi kohaldamist), menetluskulude hüvitamisel juhinduda KrMS § 183 asemel §-st 187 (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-80-15, p-d 8–9). Niisiis tuleb kaitsja taotletud riigi õigusabi tasu 64,80 eurot välja mõista A. lt.
7. Et käesolev lahend sisaldab A. terviseandmeid, tuleb see analoogia korras KrMS § 4081 lgga 2 avalikustada nii, et A. nimi asendatakse tähemärgiga (Riigikohuski tugineb sundravi 15 lahendite avalikustamisel mitte KrMS § 408 lg-le 3 või 4 – mis näeb ette vaid resolutiiv- või lõpposa avalikustamist –, vaid lähtub sellest, et lahend on vaja avalikustada sisuliselt terviklikult – küll aga on tarvis peita menetlusele allutatu nimi). (allkirjastatud digitaalselt) 16