KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 29. jaanuar 2020 (suuline menetlus) Kriminaalasja number 1-19-4629 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus

§ 121lg 2 p 2,3 järgi esitatud süüdistus 6.

septembril 2018 kella 01:50 paiku aadressidel XXX ja XXX V.Z. i kehalises väärkohtlemises Maakohus tuvastas, et S. Pragi süü V.Z. i kehalises väärkohtlemises 6. septembril 2018 XXX asuvas korteris ei ole tuvastamist leidnud ning mõistis ta nimetatud süüdistuses õigeks. Nimetatud maakohtu otsustust apellatsioonikorras vaidlustatud ei ole. Lisaks eeltoodule süüdistati S. Pragit V.Z. i kehalises väärkohtlemises XXX asuva maja lähedal. Süüdistuse kohaselt paiskas S. Pragi kannatanu sõiduteele ja lõi kaks korda jalaga kehasse, seejärel kummardus ja lõi kannatanut rusikaga näkku. S. Pragi on eitanud seda, et ta oleks süüdistuses toodud ajal kannatanut taoliselt kehaliselt väärkohelnud. Süüdistatav tunnistab kannatanule kõrvakiilu andmist mille tõttu kannatanu kukkuski pikali. Kohus ei pidanud S. Pragi sellekohaseid ütlusi eluliselt usutavateks. Kohtu arvates ainult kõrvakiilu andmisest ei oleks kannatanu kukkunud ning seda isegi siis kui jaatada kannatanul nõrku jalgu. V.Z. andis kohtuistungil ütlusi, et tänaval ei ole S. Pragi teda jalaga löönud. Lõi vaid ühel korral käega vastu nägu püüdes teha rahustada ning ütles, et kannatanu rahuneks ja läheks koju tagasi. V.Z. i ütlused jättis maakohus kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja, sest kannatanu on erinevates menetlusstaadiumites andnud erinevaid ütlusi, seletades vastuolusid armukadedusega. Tunnistaja I.B. ei näinud pealt tänaval toimunud kehalist väärkohtlemist ega oska toimunu kohta ütlusi anda. 6 Küll luges kohus usaldusväärseteks tunnistaja K.P. ütlused. Kohus leidis, et K.P. ütlusi on võimalik KrMS § 66 lg 21 lg p 2 alusel käsitleda iseseisva tõendina. Kohus, vaatamata sellele, et luges V.Z. i ütlused ebausaldusväärseteks, asus seisukohale, et K.P. ga suheldes oli kannatanu vahetult tajutud asjaolude mõju all ning tal puudus alus moonutada tõde. Seejuures väitis V.Z. tunnistajale, et ta tunneb valu roiete piirkonnas ning et tal oli kaklus S. Pragiga. Kohus leidis, et V.Z. i sellekohaseid ütlusi kinnitavad tema läbivaatuse andmed. V.Z. i läbivaatuse protokolli kohaselt tuvastati kannatanul suborbitaalne hematoom, ninajuur on leukoplaastriga kinni. Mõlemal õlal ja külgedel on rohked ümara kujuga ja erineva suurusega tumepunased ja pruunid hematoomid. V.Z. il esinenud kehavigastusi tõendab ka fototabel, kus fotodel 1-5 on nähtavad kannatanul esinenud kehavigastused. Kohus leidis, et kannatanul külgedel tuvastatud vigastuste alusel on põhjendatud asuda seisukohale, et need on tekitatud jalgadega kehasse löömisega ning kuna vigastused on mõlemal küljel, siis pidi selliseid lööke olema ka rohkem kui üks. Kohus arvestas seejuures ka I.B. ütlusi mille kohaselt ei toimunud XXX korteris kannatanu sellist kehalist väärkohtemist, mille puhul võiksid kannatanu õlgadel ja külgedel esineda rohked ümarad erineva suurusega tumepunased ja pruunid hematoomid. Seetõttu asus kohus seisukohale, et need vigastused tekitati tänaval. Kohtu arvates tõendab S. Pragi süüd ka asitõendi vaatlusprotokoll, mille käigus on vaadeldud helifaili, mis on tehtud häirekeskusesse. Teataja räägib vene kees naishäälega ning teatab, et Olerexi juurde tuli meesterahvas ja palub kutsuda kiirabi. Tal on nägu verine ja ta hoiab millegipärast südamest kinni. Ta ei tea, mis temaga on. Ta just astus Olerexi sisse ja kukkus maha. Ta ütles, et kutsuge mulle kiirabi. Teataja arvab, et oli kaklus, sest tulijal on nina katki löödud ja verine. Nimetatud tõendist nähtuvalt on kannatanu kurtnud ka häirekeskusesse helistajale valu rinnas, mis samuti tõendab kohtu arvates seda, et süüdistatav lõi kannatanut jalaga kehasse. Nimetatud tõendiga haakub ka kiirabikaart mille kohaselt teatati neile häirekeskusest, et 30+ vanuses mees on peksa saanud, nina katki, verine. Kohus leidis, et eeltoodud usaldusväärsete tõendite kogumiga on tõendatud, et süüdistatav lõi V.Z. it kaks korda jalaga kehasse. Arvestades seda, et lööke oli rohkem kui üks ja ka seda, et kannatanul tuvastati kehavigastusi, leidis maakohus, et oma eespool kirjeldatud tegevusega põhjustas S. Pragi V.Z. ile valu. Samas asus kohus seisukohale, et usaldusväärselt ei ole tõendamist leidnud see, et süüdistatav oleks kannatanut löönud tänaval ka rusikaga näkku. Kannatanu V.Z. i läbivaatusel on küll tuvastatud ka selline vigastus, mis viitab eeltoodud kehalise väärkohtlemise toimumisele, kuid arvestades seda, et kohus luges tõendatuks selle, et varasemalt lõi V.Z. ise peaga vastu taburetti, siis ei ole välistatud, et tal tuvastatud ninavigastuse sai kannatanu juba varem seoses tema enda tegevusega. Nimetatud kehalise väärkohtlemise puhul leidis kohus, et esineb kõrvaldamata kahtlus, mis KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning sellest tulenevalt mõistis kohus S. Pragi õigeks selles süüdistuse osas, kus talle inkrimineeritakse kannatanu rusikaga näkku löömist. Ka asus kohus seisukohale, et S. Pragi lüües jalaga kahel korral kannatanule vastu keha sai aru, et põhjustab enda tegevusega kannatanule valu ja kehavigastusi ning möönis seda. 7 Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et süüdistatava käitumises esinevad talle inkrimineeritava KarS § 121 lg 1 objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ja ta tuleb selles süüdi tunnistada. S.

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi mõistetud karistus Karistuse mõistmisel juhindus kohus Kar

S §-st 56 ning arvestas kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mõistes S. Pragile karistuse KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi arvestas kohus asjaoluga, et süüdistatav pani toime enda elukaaslase S.T. kehalise väärkohtlemise kahel korral ning lisaks ka kannatanu V.Z. i kehalise väärkohtlemise. Samuti arvestas kohus asjaolu, et S. Pragi on varasemalt karistatud KarS § 122 järgi. Arvestades karistuse eripreventiivset eesmärki ei pidanud kohus võimalikuks karistada S. Pragit kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega, kuna kohtu hinnangul ei hoiaks selline karistus ära seda, et süüdistatav ei pane tulevikus toime samalaadset kuritegu. Arvestades süüdistatava süü suurust kehaliste väärkohtlemiste toimepanemisel, mille hindamisel arvestas kohus kuriteoepisoodide arvu, kannatanutele tekitatud tervisekahjustuste raskust ning ka kannatanu S.T. ga leppimist süüdistatavaga ning karistust kergendava asjaolu esinemist, pidas kohus põhjendatuks karistada teda alla sanktsiooni keskmist määra jääva vangistusega, s.o 1 aasta ja 1 kuu pikkuse vangistusega. APELLATSIOON

1. novembril 2019 esitas S. Pragi kaitsja apellatsiooni milles palub tühistada Viru Maakohtu otsuse S. Pragi süüditunnistamises KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi ja tema süüditunnistamises V.Z. i kehalises väärkohtlemises. Samuti palub kaitsja vähendada S. Pragile S.T. kehalise väärkohtlemise eest mõistetud karistust. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada Viru Maakohtu otsuse S. Pragi süüditunnistamises KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi ja teha selles osas uus otsus, millega tunnistada S. Pragi süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi või tunnistada ta süüdi KarS § 118 lg 1 järgi ja karistada teda tingimisi minimaalse karistusega. Ka taotleb kaitsja, juhul kui ringkonnakohus leiab, et S. Pragi on õigesti süüdi tunnistatud KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi, karistada teda tingimusliku karistusega. Lisaks eeltoodule leiab kaitsja, et juhul kui ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu kohtuotsus tuleb tühistada, kuid ringkonnakohus ei saa uut otsust teha, tagastada asi samale maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks. Taotledes S. Pragi õigeksmõistmist KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi, leiab kaitsja, et maakohus on ebaõigesti hinnanud kannatanu A.S. i ütlusi, milles viimane väitis, et tema noaga lööjaks oli isik, kellel olid mustad kulmud. Kaitsja leiab, et A.S. ei ole taolisi ütlusi andnud. Kannatanu on vaid kinnitanud, et ühel isikul, kes koos J.T. ga tema elukohta saabus, olid pikad kokkukasvanud kulmud. Seega ei ole A.S. kunagi väitnud, et tema noaga lööjaks oli mustade kulmudega isik. Ka leiab kaitsja, et maakohtu järeldused A.S. i ütlustele hinnangu andmisel on vasturääkivad. Asjas on tuvastatud, et haiglas ütlusi andes on A.S. väitnud, et ei mäleta, kes talle noahaavad tekitas. Kohtuistungil aga väitis kannatanu, et noahaavad tekitas talle S. Pragi. Tavaliselt 8 mäletab inimene toimunut paremini, mida vähem aega on sündmusest möödunud, siis antud juhul on vastupidi. Haiglas A.S. ei teadnud, kes teda noaga lõi, kuid kohtuistungil väitis, et selleks oli S. Pragi. Nimetatust aga saab kaitsja arvates järeldada, et kui juba haiglas ütlusi andes kannatanu teadis, kes talle vigastused tekitas, andes selle kohta ebaõigeid ütlusi, siis ei saa ka tema kohtuistungil antud ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Kaitsja leiab, et maakohus on S. Pragi süüditunnistamisel V.Z. i kehalises väärkohtlemises hinnanud valesti K.P. ütlusi. Kaitsja arvates ei saa K.P. ütlustega arvestamise aluseks olla KrMS § 66 lg 21 p
2. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kohus arvestanud V.Z. i ütlustega, lugedes need ebausaldusväärseteks. Seega puudus kohtul ka alus tõsikindlaks väiteks, nagu tundnuks V.Z. roiete piirkonnas valu selle tulemuseha, et S. Pragi teda tänaval jalga lõi. Pole välistatud, et valu, mille kohta rääkis kannatanu K.P. le, oli selle kakluse tulemus mis toimus korteris ja milles S. Pragi õigeks mõisteti.
3. novembril 2019 esitas apellatsiooni ka S. Pragi, milles väidab, et ei ole kohtuotsusega nõus. Apellatsioonis väidab S. Pragi, et ta on psüühiliselt haige inimene ja võtab elu lõpuni psühhotroopseid ravimeid. Toimunud sündmuse hetkel oli tema emotsionaalne seisund selline, et ta ei andnud endale aru, mida ta teeb. Ta üldse ei mäleta õieti toimunut ning sai tegelikult toimunust teada alles operatiivtöötajatelt. Operatiivtöötajad hirmutasid teda ja ta kirjutas kõigile paberitele alla, lootuses, et saab koju. Vanglas psühhiaater isegi ei suhelnud temaga, kuid andis arvamuse, et ta oli teo toimepanemise ajal võimeline oma tegevusest aru saama. Samas tema raviarst arvab teisiti, tema arvates on ta haige inimene. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED Ringkonnakohtu istungil jäid S. Pragi ja tema kaitsja apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel ning palusid süüdistatav KarS § 113 lg 1 - 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud A.S. i tapmise katses õigeks mõista või alternatiivselt kvalifitseerida S. Pragi tegevus A.S. i suhtes KarS § 117 lg 1-25 lg 2 või § 118 lg 1 järgi. Ka jäid S. Pragi ja kaitsja taotluse juurde mõista S. Pragi õigeks V.Z. i kehalises väärkohtlemises ning S.T. suhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise eest mõistetud karistuse vähendamises. Prokurör leidis, et maakohtu otsus S. Pragi süüditunnistamises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata. S. Pragi ja tema kaitsja apellatsioonid palus prokurör kui põhjendamatud jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära S. Pragi, tema kaitsja ja prokuröri ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et Viru Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele S. Pragi süüditunnistamises V.Z. i kehalises väärkohtlemises ning nimetatud kuriteo toimepanemises tuleb S. Pragi õigeks mõista. Muus osas jäävad apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. S. Pragi süüdistus KarS § 113 lg 1 ja 25 lg 2 järgi. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse 9 kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri 2017 otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. (vt Riigikohtu otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30–31). Kassatsioonikohus on ka möönnud, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari 2016 otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108). Kolleegiumi hinnangul on ka menetletavas kriminaalasjas S.

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse osas tegemist juhtumiga, kus apellatsioonis ei ole S. Pragi tapmise katses süüditunnistamise vastu esitatud mitte ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud ammendavat vastust juba maakohtu otsuses. Nii ei ole kaitsja kommenteerinud järgmisi – kolleegiumi hinnangul kogumis veenvaid – põhistusi, millele tuginedes esimese astme kohus S. Pragi enda süüd eitavad ütlused kummutas: - apellatsioonides ei ole seatud kahtluse alla maakohtu otsustust tunnistada S. Pragi enda süüd eitavad ütlused ebausaldusväärseteks ning tema ütluste väljajätmist tõendite kogumist, apellatsioonides ei ole kahtluse alla seatud maakohtu poolt sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabelite, ütluste olustikuga seostamise ja DNA ekspertiisaktide nr19E-GE0251 ja 19E-GE0400 põhjal tehtud järeldusi, vaidlustatud pole maakohtu otsustust toetuda S. Pragi süüditunnistamisel A.B. i ütlustele, ka pole apellatsioonides vaidlustatud kohtu otsustust tunnistada J.T. ütlused ebausaldusväärseteks ning otsustust mitte arvestada tunnistajate E.A. ja M.K. i ütlustega. See, et apellant pole esitanud konkreetseid vastuväiteid mitte ühelegi ülaltoodud maakohtu põhjendustele ja järeldustele, näitab ringkonnakohtu arvates seda, et maakohtu argumendid kummutavad kaitseversiooni sedavõrd selgelt, et kaitsjal ja süüdistataval ei olegi maakohtu otsusele midagi mõistlikku vastu väita. Ringkonnakohus leiab, et sisuliselt ei vaidlusta kaitsja ka maakohtu otsustust tunnistada kannatanu A.S. i ütlused usaldusväärseteks. Apellatsioonis on kaitsja vaid leidnud, et maakohus on A.S. i ütlusi valesti tõlgendanud. Kaitsja väite kohaselt ei ole A.S. andnud ütlusi, et teda lõi noaga tumedate kulmudega isik. Kannatanu on vaid väitnud, et koos J.T. ga tuli tema elukohta ka tumedate kulmudega mees. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kannatanu nii prokuröri kui ka kaitsja küsimustele vastates kinnitanud, et ta on 100 % kindel, et teda lõi noaga kaks korda S. Pragi. Vastates enda täiendaval ülekuulamisel kaitsja küsimustele, miks ta haiglas ei öelnud koheselt isiku nime, kes teda noaga lõi, on A.S. andnud ütlusi, et ta tõepoolest ei öelnud 10 politseitöötajatele teda noaga löönud isiku perekonnanime. Samas on A.S. üheselt väitnud, et politseitöötajatele ta ütles, et lööjaks oli mustade kulmudega isik (I kd tl 170 p). Ringkonnakohtul nagu maakohtulgi puudub alus kahelda A.S. i sellekohastes ütlustes. Seega, arvestades asjaolu, et S. Pragil on tumedad silmatorkavad kulmud, asus maakohus õigustatult seisukohale, et juba kohtueelsel uurimisel on A.S. väitnud, et tema noaga lööjaks oli S. Pragi ning mingeid vastuolusid kannatanu kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel ei esine. Eeltoodud põhjustel jääb ringkonnakohtule arusaamatuks ka kaitsja apellatsioonis esitatud arutluskäik, nagu tuleks lugeda A.S. i ütlused ebausaldusväärseteks seetõttu, et hetkel, mil ta haiglas ülekuulati ei nimetanud ta S. Pragit kui enda lööjat nimepidi. Ainuüksi asjaolu, et kannatanu ei nimetanud enda lööjat nimepidi, ei muuda tema ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Seda enam, et A.S. on lööja kirjeldamisel viidanud viimase mustadele kulmudele kui eritunnusele ning selgitanud mõistetavalt, miks talle ei meenunud haiglas ütlusi andes S. Pragi nimi. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et S. Pragi süüditunnistamine ja karistamine KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis on kaitsja alternatiivselt taotlenud S. Pragi teo kvalifitseerimist kas KarS § 117 lg 1 - § 25 lg 2 või KarS § 118 lg 1 järgi. Seejuures ei ole kaitsja apellatsioonis esitanud ühtegi omapoolset sellekohast põhjendust. Vastuseks kaitsja alternatiivsetele taotlustele märgib ringkonnakohus järgmist. KarS § 25 lg 1 kohaselt on kuriteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Kuivõrd KarS § 117 lg 1 ettenähtud tegu eeldab ettevaatamatust nii teo kui ka tagajärje suhtes, kuriteo katse eeldab aga teo suhtes tahtlust, siis on kaitsja taotlus, tunnistada S. Pragi süüdi KarS § 117 lg 1 ja 25 lg 2 järgi kehtiva seadusandluse alusel õiguslikult põhjendamatu. Ringkonnakohus leiab, et rahuldamisele ei kuulu ka kaitsja taotlus kvalifitseerida S. Pragi tegu KarS § 118 lg 1 järgi. Maakohus on kohtuotsuses ( p 6.40-6.43) omaksvõetud kohtupraktikale tuginedes põhjalikult analüüsinud, miks tuleb S. Pragi tegu kvalifitseerida nimelt tapmise katsena. Ringkonnakohus nõustub maakohtu analüüsiga täielikult ja ei pea vajalikuks seda korrata. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks viidata ka sellele, et esitades apellatsioonis alternatiivse taotlus S. Pragi teo ümberkvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 järgi, ei ole kaitsja esitanud ühtki vastuväidet maakohtu sellekohasele analüüsile ega ole esitanud ka omapoolsed seisukohti. Kuna apellant ei ole maakohtu põhjendustele konkreetseid vastuväiteid esitanud, pole ringkonnakohtul ka sisuliselt millelegi vastata. S. Pragi leiab apellatsioonis, et ta on psüühiliselt haige inimene ning teo toimepanemise ajal ei saanud ta aru oma tegevusest. S. Pragi ei nõustu kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis esitatud eksperdi arvamusega tema psüühilise seisundi kohta, sest tema raviarst arvab teisti. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on

1. aprillil 2019 teostatud S. Pragi suhtes kohtupsühhiaatria ambulatoorne ekspertiis ( tõendid kd I tl 76-80). Ekspertiisi tulemusena on ekspert jõudnud järeldusele, et kuigi S. Pragi põeb krooniliselt kulgevat vaimuhaigust (skisofreeniat), avaldub see S. Pragil leebelt. Seetõttu on S. Pragi 11 võimeline mõistma oma tegude tähendust ja neid juhtima. Ka asus ekspert seisukohale, et teo toimepanemise ajal ei avaldunud S. Pragil haiguslikke elamusi, mis oleksid võinud põhjustada uuritava suutmatust oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eksperdi poolt esitatud ekspertarvamuse tõelevastavuses. Seega on maakohus igati põhjendatult asunud seisukohale, et S. Pragi suhtes puuduvad süüd välistavad asjaolud. S. Pragi süüdistus V.Z. i kehalises väärkohtlemises Apellatsioonis taotleb kaitsja S. Pragi õigeksmõistmist V.Z. iga seotud kuriteoepisoodis. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas pole tõendamist leidnud S. Pragi poolt tänaval kannatanu jalaga löömine. Vigastused, mis kannatanul tuvastati, võis ta saada tema ja S. Pragi vahel XXX asuvas korteris toimunud kakluse käigus. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väited väärivad tähelepanu. S. Pragi on KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi muuhulgas süüditunnistatud ka selles, et tema
2. septembril 2018 kella 1:50 paiku XXX asuva maja juures lõi jalga kahel korra V.Z. it. Tunnistades S. Pragi kannatanu kehalises väärkohtlemises süüdi toetus maakohus tunnistaja K.P. ütlustele, V.Z. i läbivaatuse andmetele, häirekeskusele tehtud kõnele ning kiirabikaardile. Ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, leiab, et ülalnimetatud tõendid ei anna tõsikindlat alust S. Pragi süüditunnistamiseks V.Z. i suhtes toimepandud kehalises väärkohtlemises, s.o kannatanu kahel korral jalga löömises. Analüüsides käsitletavat kuriteoepisoodi, tuli maakohus järeldusele, et kannatanu V.Z. i ütlused (S. Pragi ei ole teda jalaga löönud) on ebausaldusväärsed ning jättis need tõendikogumist välja. S. Pragi on oma ütlustes eitanud V.Z. i jalaga löömist, väites vaid, et lõi kannatanut tänaval toimunud konflikti käigus ühel korral vastu nägu tema rahustamiseks. Nimetatud tegevuses S. Pragile süüdistust esitatud ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja K.P. ütlusi on võimalik vaadelda KarS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisva tõendina, kuid ei nõustu tunnistaja ütluste pinnalt tehtud maakohtu järeldustega. Maakohus on asunud seisukohale, et kuivõrd K.P. ütluste kohaselt avaldas V.Z. talle, et tal oli kaklus S. Pragiga ning ta tunneb valu roiete piirkonnas, siis tõendavad need ütlused S. Pragi poolt V.Z. i jalaga löömist. Ringkonnakohus leiab, et K.P. ütlused ei anna piisavat ja tõsikindlat informatsiooni selle kohta, mis toimus S. Pragi ja V.Z. i vahel XXX asuva maja juures tänaval. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on K.P. prokuröri küsimustele vastates selgitanud, et sündmuskohale saabudes (Olerexi tankla) oli V.Z. seal pikali. V.Z. il oli nägu verine ja ta selgitas, et tal oli kaklus S. Pragiga. Prokuröri küsimustele kas kannatanu selgitas millega talle vigastused tekitati ja kus, on K.P. vastanud, et ei mäleta kas kannatanu selgitas millega talle vigastused tekitati. Küll aga on K.P. kinnitanud, et V.Z. avaldas, et kaklus toimus tema elukaaslase korteris või selle lähedal. Vastates prokuröri küsimusele on K.P. ka selgitanud, et kannatanu kurtis valu roiete piirkonnas (I kd tl 52-53). 12 Arvestades K.P. ütlusi, ei ole ringkonnakohtu arvates nendest võimalik saada tõsikindlat informatsiooni selle kohta, millal, kus ja kuidas kannatanule kehavigastused tekitati. Nii näiteks saab K.P. ütlustest teha järelduse, et V.Z. i ja S. Pragi vahel toimus kaklus, kuid kas V.Z. pidas nimetatut väites silmas XXX toimunud kaklust või toimus kaklus ka XXX maja juures, K.P. ütlustest ei selgu. Taolist tõsikindlat järeldust ei saa ringkonnakohtu arvates teha ka V.Z. i väitest, et see toimus tema elukaaslase korteris või selle lähedal, sest taoline koha määratlus on umbmäärane ega anna ühest võimalust kakluse koha määratlemiseks. Seega ei ole võimalik tunnistaja ütluste alusel teha ühest ja tõsikindlat järeldust, et konflikt, mille käigus sai V.Z. hilisemalt tuvastatud kehavigastused, toimus nimelt XXX asuva maja juures. Ringkonnakohus leiab, et mingitki informatsiooni selle kohta, et S. Pragi oleks V.Z. it tänaval jalaga löönud, ei anna ka kannatanu selgitus K.P. le, et ta tunneb valu roiete piirkonnas. Ringkonnakohtu arvates ei viita valulikkus roiete piirkonnas kuidagi sellele, et see oli põhjustatud nimelt tänaval saadud jalalöökidest. Seda enam, et V.Z. ei ole kunagi midagi taolist väitnud. Arvestada tuleb seejuures ka asjaolu, et S. Pragi ja V.Z. i vahel oli varsemalt XXX korteris juba kaklus toimunud. Tunnistaja I.B ütluste kohaselt kaklesid S. Pragi ja V.Z. põrandal. Seega pidid kaklejad kuidagi põrandale saama ja millegagi ei ole välistatud, et V.Z. i roiete valulikkus oli tingitud põrandale kukkumisest. Ka ei ole millegagi välistatud, et nimelt selle kakluse käigus lõi S. Pragi V.Z. it roiete piirkonda millest tekkis ka valulikkus ja hiljem avastatud hemotoomid. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et ka V.Z. i läbivaatusel tuvastatud vigastused (hematoomid mõlemal küljel) ei anna alust väiteks, et nimetatud vigastused on kannatanule tekitatud S. Pragi poolt XXX asuva maja lähedal ja nimelt kahe jalalöögiga. V.Z. i lävivaatuse protokollile lisatud fototabelitest nähtub, et kannatanu paremal õlavarrel ja paremal küljel on ümara kujuga hematoomid. Ainuüksi õlavarrel on fotode alusel täheldatav 6 ja paremal küljel 6 hematoomi. Hematoomid on märgatavad ka V.Z. i vasakul küljel. Arvestades hematoomide arvu ei ole need ringkonnakohtu arvates kuidagi seostatavad S. Pragi kahe jalalöögiga, nagu leidis otsuses maakohus. Ringkonnakohtu arvates ei ole taolise arvu hematoomide tekitamine võimalik vaid kahe jalalöögiga. Hematoomide arv viitab pigem sellele, et need on suure tõenäosusega tekitatud varem korteris toimunud kakluse käigus või siis juba enne S. Pragi ja V.Z. i vahel toimunud konflikti. Seega ei anna ka Z. Zaitsevi läbivaatlusel tuvastatud vigastused alust tõsikindlaks väiteks, et S. Pragi lõi V.Z. it kahel korral jalaga ja seda isegi mitte koostoimes K.P. ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et häirekeskusesse tehtud kõne ei anna mitte mingit informatsiooni S. Pragi ja V.Z. i vahel toimunud konflikti kohta. Nimetatud kõnest nähtub vaid see, et Olerexi tanklasse tuli mees, kellel on nina verine ja ta palus kutsuda kiirabi, sest tal on valu rinnus. Ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, leiab, et nimetatud telefonikõne alusel ei saa kuidagi teha järeldust, et valu rinnus, mida kurtis V.Z. Olerexi tanklas, oli tingitud S. Pragi jalalöökidest. Taolist järeldust ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik teha ka
3. septembril 2018 koostatud kiirabikaardist, sest selles puudub igasugune informatsioon V.Z. iga toimunu kohta. 13 Seejuures on tähelepanuväärne, et kiirabikaardil on ainsa V.Z. il fikseeritud vigastusena välja toodud tema katkine nina ja see, et ta on verine. Kuidas V.Z. il kiirabikaardil fikseeritud katkine nina tõendab seda, et S. Pragi lõi teda kahel korral jalaga, on ringkonnakohtule mõistetamatu. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõendid, ei üksikuna võttes ega ka kogumis, ei anna alust tõsikindlaks väiteks, et S. Pragi lõi
4. septembril 2018 XXX asuva maja juures kahel korral jalaga V.Z. it. Seetõttu tuleb S. Pragi nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Karistus Apellatsioonis taotleb kaitsja vähendada S. Pragile mõistetud karistust. Taotledes S.

§ 113

lg 1 – 25 lg 2 mõistetud karistuse vähendamist põhjendab kaitsja seda asjaoluga, et A.S. ile tekitatud kahju ei olnud suur ning S. Pragi süü ei ole suur. S. Pragile kehalise väärkohtlemise eest mõistetud karistuse vähendamist kaitsja apellatsioonis millegagi ei põhjenda. Ringkonnakohus leiab, et S. Pragile karistust mõistes on maakohus arvestanud kõiki KarS § 56 ettenähtud asjaolusid. Kohus on arvestanud, et S. Pargi suhtes puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Karistus kergendava asjaoluna arvestas maakohus, et S. Pragi on oma süüd S.T. ga seotud kuriteoepisoodides tunnistanud ja siiralt kahetsenud. Mõistes S. Pragile karistuse tapmise katse eest arvestas kohus asjaolu, et S. Pragi tegu jäi katse staadiumi ning ta tegutses kõige vähem aktiivse tahtluse vormiga, s.o kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et S. Pragi poolt A.S. ile tekitatud kahju ei olnud suur. Süüdistatav põhjustas oma noalöögiga A.S. ile eluohtliku kehavigastuse, s.o seadis oma teoga kannatanu elu otsesse ohtu. Ilma meditsiinilise abita oleks kannatanu surm ka saabunud. Arvestades ülalkirjeldatud S. Pragi tegevust ei ole ringkonnakohtu arvates mingitki alust väiteks, et A.S. ile tekitatud kahju ei olnud suur. Kahtlemata on kahju, kus inimese tervist kahjustatakse määral, mil satub ohtu juba tema elu, suur. Ka ei nõustu ringkonnakohus väitega, nagu tuleks S. Pragi karistust vähendada seetõttu, et tema süü ei ole suur. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole S. Pragi süüd suureks hinnanudki. Nimetatu ilmneb üheselt sellest, et maakohus on S. Pragit tapmise katse eest karistanud sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksema karistusega ning karistanud teda sisuliselt sanktsiooni miinimum määras. Ringkonnakohus leiab, et karistusmäära veelgi vähendamine või S. Pragi tingimuslik vabastamine talle tapmise katse eest mõistetud karistuse kandmisest ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega. Ka jääks sel juhul karistusmäär või selle tingimuslik mittekohaldamine alla piiri, mida ühiskond tunnetaks õiglasena. Ringkonnakohus leiab, et ka kaitsja taotlus S.

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi mõistetud karistuse vähendamiseks rahuldamisele ei kuulu. 14 Hinnates S. Pragi süü suurust Kar

S § 121 lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeriva kuriteo toimepanemisel arvestas maakohus asjaolu, et süüdistatav pani S.T. kehalise väärkohtlemise toime kahel korral. Samuti arvestas maakohus S.T. le tekitatud kehavigastuste raskust ja seda, et S.T. on S. Pragiga leppinud. Kuivõrd kaitsja ei ole apellatsioonis esile toonud ühtki asjaolu, millist maakohus S.

§ 121

lg 2 p 2,3 järgi karistust mõistes ei oleks arvestanud, siis puudub ringkonnakohtu võimalus hinnata nende asjaolude asjakohasust. Ringkonnakohtu arvates ei tingi seda ka asjaolu, et ringkonnakohus mõistab S. Pragi õigeks V.Z. i kehalises väärkohtlemises. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus niigi karistanud S. Pragit KarS § 121 lg 2 p 2,3 ettenähtud sanktsiooni keskmisest oluliselt madalamas määras ning karistusmäära veelgi vähendamine ei ole põhjendatud. Kohtukulu Kaitsja Deniss Matvejev esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 685,92 euro suuruses summas, sh käibemaks 114,32 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele, apellatsiooni koostamisele ja kohtuistungiks ettevalmistamisele kokku 355 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 320 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud tasutaotlusest nähtuvalt on kaitsja ringkonnakohtu istungil osalemiseks kulutanud 120 minutit, mille eest palub hüvitada 108 eurot. „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ (edaspidi Kord) § 1 lg 4 kohaselt lähtutakse tasu arvestamisel kohtuistungil osalemise eest kohtuistungi protokollis esitatud andmetest. Tartu Ringkonnakohtus

1. detsembril 2019 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis kohtuistung S. Pragi süüdistuses kella 11:00 kuni 11:32, s.o 32 minutit. Korra § 1 lg 1 kohaselt arvestatakse tasu minuti täpsusega ning ümmardatuna järgmise täiseuroni. Korra § 6 lg 5 kohaselt on määratud kaitsja tasuks riigi õigusabi osutamisel kriminaalasja kohtuistungil 27 eurot iga poole tunni kohta. Kuivõrd kohtuistung kestis S. Pragi kriminaalasjas 32 minutit, siis kuulub kaitsjale kohtuistungil osalemise eest hüvitamisel 28,80 (27 + 1,80 = 28,80 eurot), mis Korra § 1 p 1 kohaselt tuleb ümmardada täiseuroni, s.o kohtuistungil õigusabi osutamise eest tuleb kaitsjale, erinevalt taotluses esitatule, tasuda 29 eurot, millele lisandub käibemaks Kaitsja taotlusest nähtuvalt on kaitsja taotlenud Korra § 151 lg 1 p 5 alusel hüvitada talle sõiduks marsruudil Narva-Tartu Narva kulunud aeg 35 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks. Korra § 17 lg 1 kohaselt taotleb kaitsja hüvitada talle sõidukulud, mida ta kandis sõiduki kasutamisel sõiduks marsruudil Narva-Tartu-Narva kokku 362 kilomeetrit, summas 108,60 eurot, millele lisandub käibemaks. 15 Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutust hüvitamise nõuded on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 591,12 eurot milles sisaldub käibemaks 98,52 eurot. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui ringkonnakohus teeb ühe KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahendi, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd käsitletavas kriminaalasjas tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi, siis tuleb kaitsjale hüvitatav summa jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus 16