Obsah (5)

§ 29§ 883§ 115§ 127§ 208

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 13.02.2020, Ta

) § 115 lg-le 1 ja §-dele 127 ja 128 ning märkis, et kostja ei ole lepingut rikkunud ja hagejale ei ole tekkinud kahju. Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei nõudnud tähtaegselt aktsiate enampakkumisel müümist ja aktsiad on endiselt kostja omandis, s.t ei ole tekkinud lepingute p-s 4.6 sätestatud olukorda, kus enampakkumise järgselt kuuluks kostjale müügisumma ja leppetrahv ning ülejäänud aktsiate müügist saadav raha kuuluks hagejale väljamaksmisele.

1. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud õigusabile on kokku 4225 eurot. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub 13.05.2019 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palub, et menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine otsustataks asja uuel läbivaatamisel.
3. Maakohtu otsuse tagajärjeks on aktsiate jäämine kostja omandisse selliselt, et ta ei pea ei aktsiaid müüma enampakkumisel ega ka muul viisil ega hüvitama Novastarile aktsiate turuväärtuse ja tagatisomandamise hinna vahet. Aktsiate tegelik väärtus oli oluliselt kõrgem, kui kostja poolt tasutud hind. Hageja on esitanud tõendi, mille kohaselt oli aktsiate väärtus 14.05.2018 seisuga 1 740 000 eurot. Kostja tasus Novastarile aktsiate eest 420 000 eurot, s.t. turuväärtusest 1 320 000 eurot vähem. Maakohtu otsus põhjustab kostja rikastumise 1 320 000 euro võrra. Asjas ei ole tõendatud, et aktsiate väärtus oleks olnud 14.05.2018 madalam, kui asjatundja (AV) määratud 1 740 000 eurot.
4. Maakohus on jätnud Novastari ja kostja vahelise õigussuhte kvalifitseerimata. Maakohus viitab osaliselt tagasiostuõigusega müügilepingule (otsuse p 23.1), osaliselt aga möönab, et kohaldub AÕS § 294 (otsuse p 23.6), mis reguleerib pandi eseme müüki. Hagejale on seetõttu arusaamatu, kuidas on maakohus kvalifitseerinud lepingud (kas müügi- või pandilepingud) ning millisest õiguslikust regulatsioonist on maakohus otsuse tegemisel lähtunud.
5. Maakohus on jätnud lepingud

§ 29

reeglite alusel tõlgendamata ning teinud lepingute p-s 4 sätestatud regulatsioonist ebaõiged järeldused. Hageja hinnangul kohalduvad lepingule muuhulgas ka asjaõigusseaduse sätted, mis reguleerivad pandilepingut.

§ 29

lg 5 alusel lepinguid tõlgendades ei ole võimalik nõustuda maakohtu seisukohaga, et 04.07.2017 lepingu p 4.7 läbikriipsutus ei väljenda poolte tahet välistada olukord, kus aktsiad jäävad kostja omandisse, kui neile ei leita lepingute p-s 4.5 sätestatud tähtaja jooksul kõrgeima hinna pakkujat. Selline tõlgendus on otseselt vastuolus ka AÕS § 294 lg 1 ja § 292 lg 3 regulatsiooniga. Kuivõrd aktsiate kostja omandisse jäämise välistus kajastus ka kõigis järgnevates lepingutes ning vastavad lepingud sõlmiti sisuliselt järjestikuste tagatisomandamise raamistikus, tuleb anda 6 lepingutele ühtne tõlgendus, mille kohaselt välistasid pooled aktsiate jäämise kostja omandisse, kui Novastar aktsiaid tagasi ei osta või kui kõrgeima hinna pakkujat ei leita lepingute p-s 4.5 sätestatud tähtaja jooksul. Lepingute p-d 4.4 ja 4.6 viitavad selgelt asjaolule, et poolte ühine tahe oli kehtestada lepinguline regulatsioon, mille kohaselt juhul, kui Novastar ei teosta tagasiostuõigust, ei jää aktsiad mitte kostjale, vaid aktsiatele leitakse kõrgeima hinna pakkuja, kellele need müüakse ning juhul, kui saadud hind ületab lepingute p-s 4.6 toodud summat, annab kostja saldo Novastarile välja. Lisaks ei saa AÕS § 292 lg 3 kohaselt kohalduda regulatsioon, mille kohaselt jäävad aktsiad kostjale.

1. Lepingud ei sätesta, millised tagajärjed on sellel, kui Novastar ei korralda enampakkumist 60 päeva jooksul. Seega ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et Novastar kaotas õiguse nõuda enampakkumise korraldamist. AÕS § 294 lg 1 annab Novastarile õiguse nõuda aktsiate müüki seaduse alusel enampakkumisel ning vastav õigus ei lõpe. Seega ei saanud Novastar minetada AÕS §-s 294 sätestatud õigust.
2. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg
3. Novastari esindaja on saatnud e-posti aadressile XXX 03.07.2018 tahteavaldused samal päeval. Tegemist on sama e-posti aadressiga, millelt saabus automaatvastus kohtutäiturile. Paralleelselt on püüdnud tahteavaldusi kostjale kätte toimetada Tallinna kohtutäitur R. Sepp. Kohtutäitur tegi katse toimetada Novastari tahteavaldused kostjale kätte tema registriaadressil (PPP) esmakordselt juba 04.07.2018, kuid ilmnes, et äriregistris toodud kostja aadress on ebaõige ja kostja juhatuse tegelik asukoht seal ei ole. Pärast seda on kohtutäitur teinud korduvaid katseid saada ühendust AL-ga. TsÜS § 69 lg 4 alusel tuleb lugeda tahteavaldused kostjale tähtaegselt kätte toimetatuks, kuna kostjal on kohustus hoida oma registriandmed õigete ja ajakohastena ning juhul, kui talle ei ole andmete ebaõigsusest tingituna võimalik tahteavaldusi õigeaegselt kätte toimetada, kannab sellest tulenevat riisikot kostja ise. Samuti hoidus kostja juhatuse liige teadlikult tahteavalduste vastuvõtmisest, kuigi talle oli teada asjaolu, et kohtutäituri kaudu püüab Novastar talle tahteavaldusi kätte toimetada. Kui AL käitumisest tingituna tuleks lugeda 03.07.2018 tahteavaldused kätte toimetatuks hilinenult, siis ei saaks sellise minetusega hea usu põhimõttest tulenevalt arvestada ja tahteavaldused tuleb lugeda kätte saaduks.
4. Hagejale ei ole arusaadav, miks on maakohus pidanud mõistlikuks ajaks Novastari tahteavaldustega tutvumiseks kuni 13.07.
5. Mõistlik aeg avaldustega tutvumiseks oli 11.07.2018, s.t järgmine tööpäev. Seega, vähemalt 13.02.2018 lepingust tulenevalt ei olnud 03.07.2018 tahteavalduste kättetoimetatuks lugemise ajaks möödunud Novastari õigus nõuda aktsiate müüki enampakkumisel.
6. Maakohus on andnud ebaõige materiaalõigusliku hinnangu kostja poolt aktsiate üleandmisele EVO FURNITURE OÜ-le. Maakohus on eksinud AÕS § 294 lg 5 kohaldamata jätmisel. AÕS § 287 lg 1 p 1 ja § 288 lg 1 kohaselt oli kostja kohustatud säilitama asja enda valduses ning tal ei olnud õigust aktsiad kasutada ega käsutada.

§ 883

sätestatud hoiuleping reguleerib üksnes vallasasjade hoiustamist ning aktsiaid ei saa sellisel kujul hoiustada nagu väidab kostja. Hoiustamisega ei kaasne omandiõiguse üleminekut, kuid hageja tõendanud, et 14.05.2018 oli Appoint Invest AS-i aktsiaraamatu pidaja registreerinud aktsiate omanikuna EVO FURNITURE OÜ. Seega andis kostja 14.05.2018 aktsiate omandi üle EVO FURNITURE OÜ-le. Sellega on kostja rikkunud oluliselt pandipidaja kohustusi (AÕS § 287 lg 1 p 1, § 294 lg 1). Ajal, mil Novastar esitas 03.07.2018 tahteavaldused ning hageja esitas hagi, kuulus aktsiate omand EVO FURNITURE OÜ-le. Kuivõrd kostja ei reageerinud hageja 03.07.2018 tahteavaldustele, siis ei saanud ei Novastar ega hageja kuidagi teada neid asjaolusid, mida kostja on kohtule avaldanud oma menetlusdokumentides enne hagi esitamist. 7 Tõend aktsiate tagastamise kohta on esitatud seisuga 17.01.2019, s.t. see kajastab omandiõigust enam kui 6 kuud pärast 03.07.2018 tahteavalduste esitamist ja 6 kuud pärast hagi esitamist.

1. Hageja oli seega õigustatud tuginema hagi esitamisel AÕS § 294 lg-le 5 ning nõudma kahju hüvitamist. Uute asjaolude ilmnemine menetluse ajal (aktsiate tagastamine kostjale) ning kostja väide, et aktsiad on tagastatud ning ta on valmis need hagejale tagastama 632 500 eurot eest, ei oma asjas tähendust. Hageja ei ole lepingute pooleks, vaid üksnes isikuks, kellele Novastar loovutas kahju hüvitamise nõude. Selleks, et leppida kokku aktsiate tagastamises, tulnuks kostjal pöörduda Novastari poole. Maakohtu poolt Novastari ja hageja samastamine ei ole põhjendatud. Lisaks esitas kostja tõendid selle kohta, et aktsiate väärtus on alates nende üleandmisest vähenenud. Aktsiate väärtuse vähenemise on tingitud AL tegevusest, kuna ta on ka Appoint Invest AS-i juhatuse liige. Seega on aktsiad kahjustunud kostjast tulenevatel asjaoludel ning hageja jäi seetõttu oma kahju hüvitamise nõude juurde. Kohus jättis tuvastamata, kas aktsiate väärtus on kahjustunud ja kas selle eest vastutab kostja.
2. Kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Maakohus ei ole põhjendanud, mille põhjal on ta järeldanud, et hagejale ei ole kahju tekkinud.

§ 115ja AÕS § 294 lg 5 annavad Novastarile õiguse nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

Kostja on võõrandanud aktsiad 14.05.2018 enampakkumiseta EVO FURNITURE OÜ-le. Kostja on rikkunud lepingute p-te 4.4 ja 4.6 ning AÕS §-s 294 sätestatud korda. Aktsiate väärtus oli 14.05.2018 nende kolmandale isikule võõrandamise ajal 1 740 000 eurot, millest tuleb lepingute p-de 4.6. kohaselt maha arvata 475 500 eurot, s.t Novastari kahju on 1 267 500 eurot. Kostja ei ole välja andnud ega hüvitanud Novastarile aktsiate turuväärtuse ja kostja lepingute p-st 4.6 tuleneva rahalise õiguse vahet, millest tuleneb Novastari otsene varaline kahju. Selline kahju on ka juhul, kui aktsiate väärtus on võrreldes nende üleandmise ajaga vähenenud 1 740 000 euro võrra. Tegemist on otsese varalise kahjuga, kuna Novastaril jäi saamata aktsiate eest raha, mis kuulus pärast aktsiate müüki enampakkumisel kostja poolt hagejale väljaandmisele (

§ 127lg 1, § 128 lg 3).

Sama on aktsiate väärtuse vahe kostja kahju mõttes, kui maakohus oleks tuvastanud aktsiate väärtuse vähenemise ajal, mil kostja oli pandipidajana kohustatud aktsiad säilitama (AÕS § 287 lg 1 p 1). Kostja rikkumise ja Novastari kahju vahel on ka põhjuslik seos, kuivõrd kui kostja oleks lepingut täitnud ja müünud aktsiad avalikul enampakkumisel, ei oleks Novastarile kahju tekkinud ja ta oleks saanud rahas aktsiate väärtuse, millest on maha arvatud kostja lepingute p-st 4.6 tulenev rahaline õigus.

1. Isegi hagi rahuldamata jätmise korral tuleks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Novastari 03.07.2018 tahteavaldustele kostja ei vastanud. Seega oli hageja poolt põhjendatud eeldada, et 14.05.2018 on kostja võõrandanud aktsiad enampakkumiseta EVO FURNITURE OÜ-le. Asjaolu, et menetluse käigus esitas kostja tõendi, mille kohaselt on 17.01.2019 seisuga aktsiad tagastatud ja seetõttu on ebaõigsus ja kostja rikkumine justkui kõrvaldatud, ei saa kaasa tuua hageja vastutust kostja enda käitumisest põhjustatud menetluskulude eest. Vastustaja seisukoht
2. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus 8 otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
4. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Maakohus uuris kõiki esitatud tõendeid igakülgselt ning leidis põhjendatult, et nende alusel ei ole võimalik hagi rahuldada.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et maakohus on jätnud Novastari ja kostja vahelise õigussuhte kvalifitseerimata. Maakohus on tuvastanud, on tegemist on tagasiostuõigusega aktsiate müügilepinguga (

§ 208

lg 1), millele kohalduvad ka panditud asja müümise sätteid AÕS § 294 mõistes, kui asi müüakse enampakkumisel. See ei tähenda aga, et pandiõiguse sätted laieneksid automaatselt kogu lepingule. Lepingu kohaselt läks aktsiate omand müügilepinguga ostjale üle, mis ei ole omane pandilepingule, seega ei saa lepingule tervikuna kohaldada käsipandi sätteid ega välistada aktsiate kostja omandisse jäämist AÕS § 292 lg 3 kohaselt. Enampakkumise korraldamisele oli lepingus seatud kitsendus ajalise piiri näol ja selle õiguse on müüja minetanud. 47. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Novastar ei avaldanud kostjale soovi tagasiostuõiguse kasutamiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et kolme esimese lepingu puhul on enampakkumise korraldamiseks määratud tähtaeg möödas ja hageja ei saa nendes lepingutes märgitud aktsiate enampakkumisel müümist enam nõuda. Hinnata saab hageja nõudeõigust ainult 13.02.2018 sõlmitud lepingust tulenevalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma otsuses lepingu eesmärki ja sisu õigesti tõlgendanud kooskõlas

§-ga 29 ning hinnanud lepingut tervikuna. Lepingus mahatõmmatud punktist 4.

1. ei saa tuletada müüja tahet aktsiaid kostja omandisse mitte jätta. Aktsiate omand oli üle läinud lepingu alusel pärast müügitehingu toimumist ja nende tagasiostmiseks olid lepingus sätestatud kindlad tähtajad ning lisaks ajaliselt piiratud võimalus enampakkumisel aktsiate müüki nõuda. Enampakkumise korraldamise õiguse minetas müüja 12.07.
3. Tulenevalt vaidlustamata asjaolust, et aktsiate omand oli lepingu alusel üle läinud ja aktsiate kostja omandisse jäämine polnud välistatud kui lepingujärgset tagasiostuõigust ei teostata ja enampakkumist Novastari poolt 60 päeva jooksul ei korraldata, siis muid tagajärgi, kui varem toimunud omanikuvahetus, lepinguga ei kaasnenud.
4. TsÜS § 69 lg 4, millele hageja tugineb, ei ole antud asjas kohalduv norm. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Vastavalt TsÜS § 69 lg 2 lausele 2, loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.
5. Maakohus on oma otsuse punktis 23.3 õigesti järeldanud, et vaatamata kostja väidetele, et ta sai nõudeavalduse kätte koos hagiavaldusega 27.08.2018, tuleb vastavalt TsMS § 327 lg-le 3 lugeda dokument kätte toimetatuks kostja poolt kolm päeva peale kohtutäituri poolt 10.07.2018 dokumendi hoiustamise teate saatmist. Varasema kättetoimetamise kohta tõendid puuduvad.
6. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus on andnud ebaõige materiaalõigusliku hinnangu kostja poolt aktsiate üleandmisele EVO FURNITURE OÜ-le. Maakohus on õigesti leidnud, et aktsiate EVO FURNITURE OÜ-le ülekandmine ei takistanud müüjat enampakkumist nõudmast.
7. Kuivõrd eeltoodud väidetest tulenevalt jääb hagi rahuldamata, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust kahju suurus ja aktsiate väärtus. 9 Menetluskulude jaotus
8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Hageja hinnangul tuleks ka hagi rahuldamata jätmise korral jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. TsMS § 162 lg 4 näeb ette kohtu diskretsiooniõiguse jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on TsMS § 162 lg 4 kohaldamise osas märkinud, et nimetatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruse nr 3-2-1-142-10, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks antud asjas ei esine vajalikke eelduseid. Hageja ei ole esile toonud TsMS § 162 lg-st 4 tulenevaid erandlikke asjaolusid, mille tõttu oleks kulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
9. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
10. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus.
11. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja põhjal. Kostja taotleb 1430 euro hüvitamist 11 t õigusabi eest tasumääraga 130 eurot/t (ilma käibemaksuta), millele lisandub kohtuistungi aeg. Kostja esindaja tutvus kohtuotsuse ja apellatsioonkaebusega, analüüsis ja koostas vastuse apellatsioonkaebusele (9 t), valmistus istungiks (2 t) ja osales sellel (0,5 t). Arvestades asja keerukust ja mahtu, on need toimingud vajalikud ja põhjendatud, samuti on vandeadvokaadist esindaja puhul aktsepteeritav tasumäär. Kostja on käibemaksukohuslane ega nõua käibemaksu hüvitamist. Kostja taotlus õigusabikulu väljamõistmiseks tuleb rahuldada ja välja mõista hagejalt kostja kasuks 1495 ( 11,5x130) eurot ringkonnakohtu õigusabikulu hüvitamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin 10